Neljapäev, 13. juuni 2019

Colombiasse jõudmine




Hakkan kirjutama seda blogi mõttega, et olla "nõuandja", rohkem teadja inimene Colombiast, kui näiteks mõni eestlanna sooviks siia tulla. Enne siia tulekut tundsin just nimelt puudust minuvanuse tüdruku lapsehoidja/Au Pairi kogemustest.

Miks see blogi on minu arvates vajalik? Aga sellepärast et Colombial, täpsustades Medellinil on kahetsusväärselt halb maine Eestis Pablo Escobari pärast. Arvatakse, et siiamaani on see linn ohtlik, ebaturvaline jne jne. Jumal tänatud, et ma seda hullumoodi uskuma ja kartma ei hakanud, siin linnas on jumala okei. Mõni ütleb selle peale kindlasti, et kus ma saan seda 24h jooksul oldud ajaga öelda, aga saan, sest ma tunnen nii :D

Medellin on väga ilus, meie elame mägede keskel, 30+korruselises korermajas basseini ja jõusaaliga. Minu ülesanne on siin 24/7 igal võimalusel õpetada inglise keelt kahele lapsele (5a 8a), kes ei ole väga avatud ja ma näen, et nendega "sõbraks" saamine võtab vähemalt kuu aega kui mitte rohkem. 

Siiatulekut ma isegi eriti ei mäleta, sest magasin 2 päeva jooksul ainult 3h, esiteks sellep et mul ei olnud und ja teiseks olin veits närvis perekonnaga kohtumise pärast. Esimene nõuanne siit: kohe, kui tunned, et perekond on kuidagi distantsi hoidev või liiga kõrk, ja sa ise selline pole, siis ära mine sinna. Aga mina ei saa enam midagi muuta, üle 1000 euri on makstud nii et millegi pärast n see kogemus vajalik. 

Lennud läksid kõik super hästi. Tallinn-Milano oli lühike ots, pole midagi öelda. Milano-Madrid sama. Aga Milano lennujaamas toimub oli ikka omaette ooper. Mul oli u 6h aega järgmise lennuni ja kedagi ei lastud sinna lennujaama osasse, kus minnakse pagasit ära andma/check in jne, ühesõnaga räigelt palju inimesi oli ühes kohas koos, seal ei olnud kitsas, aga lihtsalt isekohti ei olnud, inimesed magasid toolidel, võttes kõik kohad ära, eega mõni isegi magas lennujaama põrandal... Ma vandusin edale, et ma ei lähe ELUSEES enam sinna lennujaama, sest eiteks mul oli telf aku tühi, stepslit polnud MITTE kuskil, kellasid samuti mitte, iga tund pidin kysima kelleltki kella, et ma maha i jääks, kuna alles siis lastakse sind paela alt läbi ootesaali. 

Nööri ees passis 6h jooksul 5 erinevatmeest. Mulle nii antipaatsed. Totaalsed ülbikud. Lillad päikseprillid ees, närimas nätsu ja irvitades kui keegi midagi küsib neilt. 

Madrid-Bogotá lend oli u 10h pikk. Aga et üldse sinna jõuda, pidin sõitma bussiga teise terminali, seal metrooga oma tsooni, seal liftidega igatepidi jne. 
Väga mugavad toolid ja megasuur lennuk. Enne oma istekohale minemist tegin endal margi ilusti täis. Nimelt, kõndisin mööda lennukikoridori istmete vahel, jälgides üleval märgitud numbreid, lastes kätega üle iga tooli selja ja peatoe, miks? niisama, mul oli nii hea tuju. Kuni ühel hetkel, oli mu käeall midagi väga pehmet ja sooja... Ühe naise juuksed, jah, ma paitasin üht naist, kogemata, kui ta pea tõstsi emunult ütlesin eesti keeles "Oi vabandust!".
 Iroonilised stjuuardid, nt üks andis kõikidele inimestele lehe, hästi plju lünki jne, hispaania keelne. Ma isegi ei viitsinud sellesse süveneda, küsisin temalt, et mis see on, vastas et see on un regalito (kingituseke). Seega mina lolli peaga panin selle istmetaskusse, sest miks mõelda, mis leht see on... 

Lennu ajal vaatasin 3 filmi ära, Queen ja Täht on sündinud, normaalsed filmid. Kuulasin mingit muusikat, magasin ja vaatasin aknast välja. Meile antitekid ka lennukis, kuna seal oli tõsiselt külm, õhus oli -50kraadi C.  

Bogotá lennujaamas sain kõvasti eestikeeles vanduda, kuna minu kohvrit polnud seal lindil, ootasin u 10 minutit kuni lõpuks küsisin 3 korda lennujaamatöötajalt, et mis ma teen, seda kohvrit pole. Öeldi, et mingu sinna, rehmati käega maei tea kuhu suunas, et see lennufirma aitab mind. Ma isegi ei leidnud seda. Hoopis astusin mingisse ruumi sisse, kus olid mingid inimesed, kes näisid mulle seal töötavat. Rääkisin ülikiiresti oma probleemi ära, näitasin oma piletit ja nad ütlesid, et aaa see läheb ju itse Medellini, seda ei peagi uuesti registreerima. Jumalale tänu. 

Jooksin siis väravate poole, kuid enne seda oli jälle takistus, 1 vana mees, ametnik, kes soovib näha passi, piletit ja pika järjekorra ära seistes, sain teada, et ka paberit. Migratsioonipaberit, mis anti meile lennukis, jah, selle regalito, mis ma ära panin. Nagu mul oleks aega üleliia, pidin minema laua juurde, kus olid pastakad. Ja vastama küsimustele nt, "Kas sina või sinu vanemad kannavad Colombias olles kaasas üle 10000 euro?" tahtsin panna jah linnukesele, aga mis ma ikka valetan... Ja sellised naljakad küsimused.

Jooksin vanamehe juurde tagasi, ta isegi ei vaaanud seda ja lasi mul minna. Oodates Medellíni lendu läks närilisus aina suuremaks. Mõtlesin, et punased põsed jahtuvad lennu ajal maha, aga ei... Lendasime max 40 min ja olimegi kohal.

Enne mõtlesin, et ei tea, kas perekond ootab mind lennujaamas kas a) lilledega pisarsilmil b) plakatiga stiilis Bienvenido a Colombia või C) tühjade kätega. Lootsin, et saan veel enne hambad pesta ja juuksed sättida, aga kui eskalaatoriga alla sõitsin, et oma kohver võtta, nägin kohe neid. Läksin otsejoones nende juurde. Tegime põsemusi, Teine soovitus: enne, kui lähe kuskil ladina ameerika riiki, loe mitu põsemusi tehakse, ja kummale põsle esimesena, muidu teed sama mida mina, kes ma olen harjunud kahe põsemusiga, lömastad inimese nina oma põsega. Oh jah :D

Poisid andsid kohe oma tehtud lipud, sinimustvalge ja üks teine lipp, mida ma ära ei tundnud j mõtlesin, miks nad sellise lipu tegid. U 1h hiljem sain ise aru, et see oli Colombia lipp. 

Lonkisime üliaeglaselt autosse, lapsed stuvad ilma turvatooli ja vööta autos. Ja kuhu me sõitsime? Pereisa õe sünnale loomulikult, restorani, mul olid dressepüksid ja tossud jalas. 

Jätkub, kui ma unest võitu saan. 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar