Laupäev, 20. juuli 2019

Miška-see on minu nimi

Olen jõudnud oma tegemistega nii kaugele, et host ema väldib mind. Karistuseks annab beebi (6k) mu kätte, et ma teda 2km tassiks, ise samal ajal ees poistega tempot tehes. Hoiatus: juttu tuleb armumisest. 

Millega ma vahepeal tegelenud olen? 
1. Kaotasin perekonnareliikvia ära, milleks oli kollane kummist kahvel, mida beebsu kogu aeg kaasas kandis... Ühel hetkel ta oli selle lahti lasknud ja kadunud ta oligi, väike draama igas päevas.
2. Käisin loomaaias, nägin kõiki loomi, 3h kõndisin kaardi järgi, jumal tänatud, et ma ei pidanud selle eest maksma. 
3. Sain ühe endise Au pairi ja ta peikaga sõpradeks, pidime eile neljakesi välja minema, aga kõik läks plaanivastaselt. Kolmapäeval kohtusime, palju nalja sai. 
4. Lõhkusin peaaegu Molequega suhte ära, sest ma ei taha südamevalust Eestisse jõudes surra. 
5. Sebastiani ja Alejandroga on kõik OK. Isegi supermarketis toitu proovimas käies ütlevad inimestele, kes küsivad, et on minu siinolekuga väga rahul. Emale on öelnud, et nad ei taha, et ma ära läheks.
6. Neljapäeva öösel kell 22 läksin taksoga üksi Medellíni ühte ohtlikumasse rajooni: Belen los violetas. Nt täna Moleque juures olles kuulsime püssilaske, korterist 50m eemal rööviti ühte poodi. Selle teemaga ma jätkakski, sest poleks elusees arvanud, et Colombias ära armuda võiks. 

Ajalugu tahab korduda nagu 2 a tagasi Málagas, kui Christian Alexi maha jätsin. Kolmapäeva õhtul läksime Molequega välja, kõik oli super: jutustasime terve motikasõidu, sõime Peruu restoranis mereande, jalutasime pargis, kuni järsku hakkasin halama. Seletas igatepidi eluolemust, õuna näide jne, mina ei tahtnud aru saada, seega tõi mu koju. Maailma külmeim lahkuminek, mul läks süda pahaks.

10 sekundit hiljem kirjutasin talle meeleheitel kirja, nentides fakti, et ta väärib parimat naist, kes teab mida elult tahab ja soovisin talle ilusat elu. Kirjutas mulle 20min hiljem tagasi, soovis ilusat siinviibimist ja Eestisse jõudmist. 

Järgmisel hetkel, juba tuppa jõudes (peale keskö9d vist) helistasin talle, hüsteerias, sest ma sain aru, et oma elu ei saagi planeerida, kui me tulevikus kokku jääme on super, kui mitte, siis on mul vähemalt, mida oma elus meenutada. Ütles, et saagu ma aru, et tema jaoks see ei ole mäng, et ma pean iseendas kindel olema. Kartis uut võimalust anda, sest äkki ütlen järgmisel hetkel uuesti, et ei ei ei, ma ei taha tunnetel tekkida lasta. 
Peale tund aega telefonis rääkimist sain magama jääda, natuke ärevusega hinges, et äkki ta ei usalda mind enam. 

Neljapäeval, õhtul peale 22 sõitsin taksoga temapoole. Taksojuht küsis, et kas ikka mind keegi seal ootab, rajooni "kuulsuse" pãrast. Moleque ootaski mind tänaval, istus oma korteri ukse ees maas. Kivi langes südamelt... 

Kallistasime, kõndisime käsikäes seal rajoonis ringi. Ma olin mega õnnelik! Pole ammmu nii rahul olnud oma elukesega. Istusime korvpalliplatdi juures, Moleque rääkis, kuidas paar aastat tagasi üks poksija mangus, et temaga kakelda. 1 min hiljem ja mees oli pikali maas, vot nii osava mehega oli mul au tutvuda. 

Jalutasime edasi, kuni nägime Jamaicat (üks sõber), tervitasime. Vahetasid paar sõna, tegid hüvastijätuks käesurumise rituaali ja Jamaica astus paar sammu eemale, hüüdis midagi veel ja läinud ta oligi. Moleque küsis, kas sain aru, mis ta hüüdis. Muidugi ei saanud, nad suhtlevad slänge kasutades, hea et temast aru saan :D Igaljuhul, tõlkis siis "Moleque, kui mina oleks sina, ma abielluks kohe selle tydrukuga!". Sellest hetkest sai ta mu lemmikuks inimeseks siin Medellínis :D

Reede hommikul jõudsin pooletunnise ajavaruga koju,viisime emaga lapsed muusikakooli, ema tegi kõik,et tunneksin end ebamugavalt. Küsitledes mind, rääkides poistega ja mind vältides. Küsis, kas lähen õhtul jãlle välja, vastasin jaatavalt, ei jaksanud enam lolli mängida. 

Õhtul, kella 16 paiku, kui mul on alati päev läbi ja võin teha, mis aga pähe tuleb, tormas terve perekond minu juurde. Olin samal ajal triikimas, küsiti mida ma triigin, miks ja mis on mu plaanid. Kahtlane, alguses olid nemad just ninelt sellised, et kui ma ööseks kuskile jään, siis tore, aga andku ma teada. Ja nüüd, kui siis jäin, millest kõik teadlikud olid, mängivad lolli. 

Eile käisime Sabaneta pargis, sõime ja käisime kirikus, selline rituaal tekkinud, kumbki meist pole usklik. Öösel tutvusin ta kahe õega, vaatasid mind kui tulnukat, üritasin keset hambapesu olukorda mugavaks teha, lootusetult :D Moleque ütles, et olen Alaskalt pärit, jäid uskuma :D 

Hommikul käisime hommikukohvi joomas kohalikus baarikeses, ma ei tea, miks ma kunagi pilte ei tee... nägimr kurva minevikuga Jamaicat. Käisime turul, ostsime 2 kala, tegime maailma parimat toitu... 

Jõudsin õhtul koju, poisid olid nii õnnelikud mind nähes. Rääkisime host isaga, mis ma homseks kaasa peaks pakkima, läheme juba kell 5 hommikul lennujaama ja Armeeniasse. Nüüd istun basseini ääres, kuulan aegumatuid armastuslaule ja natuke tuleb pisar ka silma :D 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar