neljapäev, 7. detsember 2017

Konflikt tööl

Tööpäev läks vaikselt, rahulikult, rahvast ei käinud, viis-kuus inimest käisid, pluss meie püsikliendid, Encarne ja Pili näol, kes tapasid ja kohvisid tellisid. Kõik oli tavaline kuni selle hetkeni, kui Rosetta nutma puhkes, sest Mick õiendas ta kallal.

Mul on isegi vastik seda kirja panna, aga ainult nii saan sellest mälestusest lahti. See Mick meenutab mulle kahjuks minu jaoks väga vastikuks muutunud isikut. Juba Residencias töötades leidsin sarnasusi nende kahe vabel, aga vaatasin sellest kuidagi mööda, sest mind see ju ei puuduta. Kuni tänaseni, sest kui minu muidu tore ja lõbus töökaaslane nutma puhkeb ja üksi olemiseks keldrisse nutma läheb, tuleb minul sekkuda.

Kui kliendid olid lahkunud ja me Mickuga kahekesi baari jäime, sest Rosetta läks panipaika, ma ei teadnud, et ta seal nutab, alles hiljem nägin. Küsisin Mickult hästi rahulikult, kindlalt, et mis Rosettaga juhtus. Esimene sõna oli kohe:"Ei..." Mis kuradi ei?! Kui ma küsin "Mis tal juhtus?" siis see eeldab, et inimene vastab mulle paari sõnagagi, mis viis selleni, et täiskasvanud naine nutma hakkab.

Jäin Mickule otsa vaatama, kui ta sobivaid sõnu otsima hakkas, ja vastas mulle:"Raha saame me toidust. Fuengirolas oli samamoodi." Selgituseks siis teile, sest inimene EI OSKA seletada. Mickul ja Rosettal oli Fuengirolas baar, mille nad juunikuus maha müüsid, sest Rosetta ei saanud üksinda suure hulga klientide teenindamisega hakkama, ja Mick ei tahtnud Residencjast töölt ära tulla, sest ta on äpu, ise ta muidugi arvab, et nii ongi kõige õigem.

Kuigi ma küsisin viisakalt, et mis neil juhtus, siis tegelikult ma teadsin milles asi oli, sest ma kuulsin, mis nad mu seljataga räakisid. Asi oli selles, et Micku arvates oli Rosetta jälle (?) kanakoivad ära kõrvetanud grillahjus ja kuna Mick on Rosettale korduvalt (?) sellest rääkinud, siis lõpuks viskas Mickul üle ja vigises selle üle iga kahe minuti takka kätega seletades, möõda kööki ringi kõndides, pükse kergitades ja targutades:"Sa pead meeles pidama.... Mul on nii oalju asju, mis ma pean meeles pidama, ma ei saa kõike ka meelde sulle tuletada" Rosetta vastas:"Jaa, see juhtus juba ära. Mida ma tegema pean nüüd?" Mick sosistades, käsi palvetamise asendisse pannes:"Ei. Sa pead meeles pidama. See kana on s*tt,".

Ehk siis, Mick õiendas senikaua, kuni Rosy lihtsalt nutma hakkas, vaikselt, mul oli nii kurb vaadata. Mick, suur kui torn, võttis ta oma embusesse ja lohutas, kuigi tegelikult ta näitas veelgi, et just temal on õigus:"Sa pead lihtsalt mind kuulama, ma aitan ju sind. Lihtsalt keera see ahi kinni, kui kana on valmis,". Kuidas saab kana tähtsam olla, kui su oma pruut?!

Ütlesin talle, et teinekord piisab ühest korrast ütlemisest, ta ei pea ühte asja korrutama mitu korda, see ajabki inimese närvi. Ja et Rosetta teab, et ta tegi valesti, aga see ei aita, kui talle sellest veast mitu korda rääkima hakatakse. Mick utles mingi ebaleva eitava vastuse, mina panin samal ajal jope selga ja läksin Rosettale head aega ütlema. Koputasin väiksele uksele, mis viis panipaika, kus mina pean täiesti kummargil liikuma, aga kuna Rosetta on minust tükk maad lühem, käib tema seal ainult pea natuke allapoole kallutatuna ringi. Koputasin siis ja ütlesin Rosetta nime, tegin vaikselt ukse lahti, nägin, et Rosetta paigutas seal õllekaste endal pisarad silmas. Ütlesin talle, et ta oleks tugev ja homme näeme.

Kui minema hakkasin ütlesin veel Mickule, et ta räägiks Rosettaga, et ta ei tunne end hästi. Momises midagi, vastik nolk, täielik tänamatu *.

esmaspäev, 4. detsember 2017

Massaažis

Et mul meelest ära ei laheks, mis laulu ma sekund tagasi ära armusin, kirjutan selle nime siia: Rosalia-Aunque Es De Noche. 

Malagasse on jõudnud tõeline külmalaine, tänavad on täitunud kubujussidega, kõik on oma soojad sallid umber tõmmanud, paksud joped seljas. Selline tunne nagu Eestis oleks, hispaanlased on vaiksemad, kurdavad ilma üle, riided on pigem tumedamapoolsemad, aga suur erinevus on siiski säilinud: inimesed on endiselt sõbralikud ja valjuhäälsed.

Selline ilm nagu meil siin on, tuul ja vihm viis mind nädal aeg tagasi mõttele, et peaksin massaži minema. Läksin Coco Beautysse, peale kaheksa tunnist tööpäeva läbi vihmasaju, kui kohale jõudsin tuli välja, et see on kinni pandud. Suur pettumus oli, aga votsin telefoni kätte ja helistasin sealsamas teise Coco salongi. Küsisin reserveeringut Lourdesi juurde, aga mulle öeldi, et Lourdes on puhkusel. Ütlesin, et okei, aitäh, head aega. Lourdest usaldasin ma täielikult, tema juures käisin ju suvel ka, tegi imet mu seljaga, erinevalt teisest massöörist, kes lihtsalt tuimalt silitas mu selga. 

Mõned päevad hiljem tundsin veelgi rohkem vjadust, et keegi oma sooja käega mu jõusaalist kurnatud selga patsutaks. Leidsin baaris koristades ühe põrkepalli, pesin puhtaks ja mulle meenus Jacobi lause:"Reisil olles on mul alati tennisepall, et endale massaži teha,". Tegingi endale massaaži palliga, toetasin seina vastu, panin palli vastu seina ja nii ma mööda seina lasingi, kui kliente ei olnud. Hea oli, aga mitte nii hea, kui päris professionaali käsi.

Läksin ühel päeval Coco salongi, palusin alguses aega hoopis kosmeetiku juurde. Ütlesin ka, et sooviksin just selleks päevaks. Pidin ootama veerand tundi, istusin seal hubases ja naiselikus salongis ja hoidisn pöialt, et minu kosmeetikuks oleks kogemustega ja asjalik naine, mitte nagu eelmine kulmudetegija, kes viimases lõpus minema jooksis. Tuligi minu juurde uks tüdruk, Patricia, läksin temaga kaasa, saunamoodi ruumi. Ma ei oska kirjeldadagi kui ilus seal on... Kõik on viimse detaili i läbi mõeldud. Patricia on 20-aastane hispaanlanna, tagasihoidlik, aga asjalik, kuulas minu soove ja rahustas mu maha, et mu näonahk ei olegi nii hull. Hakkasin kohe vabandama, et tal on nii palju tõöd mu näoga, ütles ainult tranquila (rahu) ja hakkas pihta.

Lahkusin salongist nii hea tujuga, nägu oli puhas, kreemitatud, maskitatud, sain paar kreemitestrit ka kaasa. Panin massaažiaja ka kirja, tanaseks siis, leppisime enne Patriciga kokku, et saan tema juurde siis. Minu jaoks on nii oluline saada enne mingi kontakt spetsialistiga, nagu Lourdesega. Alguses ta tegi pediküüri, rääkisime, sain aru, et ta on asjatundja ja oskab oma tööd, teeb lausa kirega. Seega julgelt läksin tema juuurde massaaži. Sama tundin ka Patriciaga. 

Täna oligi mul siis aeg, pool kaheksa õhtul. Läksin kella seitsmeks kohale, sest minu plaani kohaselt oleksin ma seal istunud, uhke diivani peal, joonud rohelist teed, vaadanud, kuidas seal töö käib, kuulanud prantsuse keelset laulu ja lintsalt end välja lulitanud ja nautinud. Aga kus sa sellega, sain vaevu viis minutit rahulikult istuda, kui minu juurde tulu üks teine noor tüdruk. Utlesin talle, et ei ei, minu aeg on alles kell pool kaheksa, ma ajasin "kogemata " ajad sassi, tüdruk ütles, et ei ole hullu, pangu ma aga oma seljakott tema toodud pu utud korvikesse (nii nad alati teevad, naiste käekotid pannakse punutud rannakotti, spetsialist võtab koti ja juhatab sinna tuppa, kus protseduur hakkab). Kirusin end, miks ma niiivara ikka kohale läksin, vastasin iseendale, et ma tahtsin ju lihtsalt nautida seda atmosfääri mu ümber. 

Massaaž oli mõtetu, ma ausalt üritasin nautida, aga no mis m teha saan, kui inimene ei saa aru, kui utlen talle, et mu selg valutab, et ehk masseerima neid punkte kauem või mkdagi. Ei, lihtsalt sillutad mu selga 40 minutit. Kui läksin maksma, kael oli nii kange, sest sellel massaažilaual ei olnud näoauku, pidin terve aja olema pea kulje peal. Ütlesin seal laua ääres, et kas saaksin uue aja broneerida patricia juurde. Selle salongi omanik oli seal, utles,et, kui ma soovin, siis saaksin kohe praegu Patricia juurde massaaži. Olin nous ja nii õnnelik. 

Vot need 40 minutit olid eluparima massaažiminutid. Patricia vajutas seljal kuskile, ja tundsin kohe seda valu, nagu ma ikka ja jälld tunnen, kui voimlen katega. Mul oli nii hea meel, et Patricia räakis täpselt ära, kuidas need moodustised selga tekivad, mida teha, et neist lahti saada jne. Palju kergem oli olla peale massaaži, enam ei pidanud selga sirgu ajama, kuna see oligi juba sirge. 

Järgmisel nädalal on mul uus aeg, siis ehk saab neist moodustitest täiesti lahti. Ostsin uue näopuhastusbahendi ka, eelmine saab homme hommikul otsa. Eberlin on mu vaieldamatu lemmik näohooldusvahendite koha pealt. Need lõhnavad nii hästi, need ei ole keemiat täis, vaid on loodulikud ja orgaanilised, mis teevad mu näonahaga imesid.