Neljapäev, 7. detsember 2017

Konflikt tööl

Tööpäev läks vaikselt, rahulikult, rahvast ei käinud, viis-kuus inimest käisid, pluss meie püsikliendid, Encarne ja Pili näol, kes tapasid ja kohvisid tellisid. Kõik oli tavaline kuni selle hetkeni, kui Rosetta nutma puhkes, sest Mick õiendas ta kallal.

Mul on isegi vastik seda kirja panna, aga ainult nii saan sellest mälestusest lahti. See Mick meenutab mulle kahjuks minu jaoks väga vastikuks muutunud isikut. Juba Residencias töötades leidsin sarnasusi nende kahe vabel, aga vaatasin sellest kuidagi mööda, sest mind see ju ei puuduta. Kuni tänaseni, sest kui minu muidu tore ja lõbus töökaaslane nutma puhkeb ja üksi olemiseks keldrisse nutma läheb, tuleb minul sekkuda.

Kui kliendid olid lahkunud ja me Mickuga kahekesi baari jäime, sest Rosetta läks panipaika, ma ei teadnud, et ta seal nutab, alles hiljem nägin. Küsisin Mickult hästi rahulikult, kindlalt, et mis Rosettaga juhtus. Esimene sõna oli kohe:"Ei..." Mis kuradi ei?! Kui ma küsin "Mis tal juhtus?" siis see eeldab, et inimene vastab mulle paari sõnagagi, mis viis selleni, et täiskasvanud naine nutma hakkab.

Jäin Mickule otsa vaatama, kui ta sobivaid sõnu otsima hakkas, ja vastas mulle:"Raha saame me toidust. Fuengirolas oli samamoodi." Selgituseks siis teile, sest inimene EI OSKA seletada. Mickul ja Rosettal oli Fuengirolas baar, mille nad juunikuus maha müüsid, sest Rosetta ei saanud üksinda suure hulga klientide teenindamisega hakkama, ja Mick ei tahtnud Residencjast töölt ära tulla, sest ta on äpu, ise ta muidugi arvab, et nii ongi kõige õigem.

Kuigi ma küsisin viisakalt, et mis neil juhtus, siis tegelikult ma teadsin milles asi oli, sest ma kuulsin, mis nad mu seljataga räakisid. Asi oli selles, et Micku arvates oli Rosetta jälle (?) kanakoivad ära kõrvetanud grillahjus ja kuna Mick on Rosettale korduvalt (?) sellest rääkinud, siis lõpuks viskas Mickul üle ja vigises selle üle iga kahe minuti takka kätega seletades, möõda kööki ringi kõndides, pükse kergitades ja targutades:"Sa pead meeles pidama.... Mul on nii oalju asju, mis ma pean meeles pidama, ma ei saa kõike ka meelde sulle tuletada" Rosetta vastas:"Jaa, see juhtus juba ära. Mida ma tegema pean nüüd?" Mick sosistades, käsi palvetamise asendisse pannes:"Ei. Sa pead meeles pidama. See kana on s*tt,".

Ehk siis, Mick õiendas senikaua, kuni Rosy lihtsalt nutma hakkas, vaikselt, mul oli nii kurb vaadata. Mick, suur kui torn, võttis ta oma embusesse ja lohutas, kuigi tegelikult ta näitas veelgi, et just temal on õigus:"Sa pead lihtsalt mind kuulama, ma aitan ju sind. Lihtsalt keera see ahi kinni, kui kana on valmis,". Kuidas saab kana tähtsam olla, kui su oma pruut?!

Ütlesin talle, et teinekord piisab ühest korrast ütlemisest, ta ei pea ühte asja korrutama mitu korda, see ajabki inimese närvi. Ja et Rosetta teab, et ta tegi valesti, aga see ei aita, kui talle sellest veast mitu korda rääkima hakatakse. Mick utles mingi ebaleva eitava vastuse, mina panin samal ajal jope selga ja läksin Rosettale head aega ütlema. Koputasin väiksele uksele, mis viis panipaika, kus mina pean täiesti kummargil liikuma, aga kuna Rosetta on minust tükk maad lühem, käib tema seal ainult pea natuke allapoole kallutatuna ringi. Koputasin siis ja ütlesin Rosetta nime, tegin vaikselt ukse lahti, nägin, et Rosetta paigutas seal õllekaste endal pisarad silmas. Ütlesin talle, et ta oleks tugev ja homme näeme.

Kui minema hakkasin ütlesin veel Mickule, et ta räägiks Rosettaga, et ta ei tunne end hästi. Momises midagi, vastik nolk, täielik tänamatu *.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar