Pühapäev, 31. juuli 2016

Meeldetuletus

Kõigepealt tahan ma tänada oma sõbrannat D.-d, kes andis mulle loa oma blogi lugeda. Kohe, kui lugema hakkasin, tuli hea tunne ja tundsin tänulikkust, et mul selline sõbranna on!

Ta kirjutab väga siiralt sellest, et talle ei tule miski niisama kergelt kätte, näiteks autojuhiload, koolis käimine jne. Aga ega ta sellepärast veel alla ei anna, vaid ta tahab saada teistele eeskujuks ja motivaatoriks. Ja just seda oligi mul hetkel vaja, et keegi minu lähedastest nii siiralt kirjutaks, et maailma paremaks muutmisest tuleb alustada kõigepealt iseendast. See on nii loogiline ja iseenesestmõistetav, aga ma ei ole seda tükk aega teinud.

Ma olen kuu aega olnud pidevalt stressis ja kompleksides oma keha/toitumise/trenni pärast. Ma olen pidevalt söönud täielikku p*ska, ise samal ajal teades, et see ei ole mulle hea. Trenni ma ei viitsi enam teha, sest mulle ei meeldi, kui inimesed mind vaatavad, kui ma oma paksude jalgadega jooksen, suur õllekas ees. Aga peale D blogi lugemist tunnen, et tuleb end lihtsalt kokku võtta ja mitte korraks, vaid muutagi oma elustiili.

 Ma olen aru saanud, et minu heaolu ja enesekindlus sõltub väga palju sellest, milline ma välja näen, siis mul tulebki näha vaeva selle nimel, et ma tahaksin vaadata peeglisse ja imetleda end :D. Alles see ju oli, kui ma käisin kuus päeva järjest jooksmas ja ma mäletan, kui hea tunne mul oli! Ja ma mäletan ka neid päevi, kui ma sõin normaalses koguses tervislikku toitu. Nii kerge ja hea oli olla.

Kokkuvõtteks-tänasest päevast saab alguse minu uus elustiil, kuhu kuuluvad trenni tegemine, tervisliku toidu söömine, positiivne ellusuhtumine ja ... kõik vist.

Zara

Laupäev, 30. juuli 2016

Halamine

Viimane kord, kui ma kirjutan sellest, et mul on nädalavahetused vabad ja mina ei ole kohustatud lapsi hoidma.

Soovisin täna hommikul nii kaua magada kuni und jätkub, eile öösel vaatasin meelega veel neli Impractical Jokersite osa ära, et garanteerida hea uni. Ja kell 7 hommikul hakkas juba Martin karjuma:"Mummy! Mummy! Daddy! Mummy!" ja nii umbes 100000 korda järjest, sest vanemad lihtsalt ei läinud ta tuppa. Mis nad tõesti arvavad, et mina pean selle lapsega siis hommikul vara tegelema hakkama või? Niikuinii on Annabelle Londonis sõbranna juures, nii et neil oleks eriti kerge kahekesi kaheaastast valvata, kes on juhtumisi nende enda poeg.

Mul läks uni kohe ära ja lihtsalt lebasin voodis ja mõtlesin kurje mõtteid. Esiteks, kui ma märtsikuus sellele kohale kandideerisin lubati oma majas eraldi elamist. Kui esimest korda perega skypesime, siis öeldi, et nad ise ei ehita seda, vaid tellivad moodulmaja Eestist ja panevad siis ise aias kokku. Järgmine jutt oli, et tellivad ikka Inglismaalt. Kui kohale jõudsin ja nägin, et maja alles ehitatakse (ehitajad ehitasid, mitte ei olnud moodulmaja) öeldi, et kahe nädala pärast saab valmis. Hetkel ma olen olnud siin peaaegu 2 kuud ja see maja pole siiamaani valmis! Täiesti uskumatu! Lapsed marsivad minu tuppa siia, kui tahtmine on. Vanemad ei sekku, sest neil on ju nii mugav, kui lapsed ka õhtuti minu järelvalve all on.

Näiteks paar päeva tagasi kuulsin, kuidas Kristi Martinile ütles:" Mine ole omaette, me tahame isaga rahus süüa!" Mida see kaheaastane küll omaette tegema peaks?!

Nüüd pea valutab ja vastik väsimus on oeal, aga magama ei saa jääda, sest all juba elu käib: laps karjub, teleka volüüm on vähemalt 20.

Zara

Reede, 29. juuli 2016

Eilsest, tänasest ja maailma lühimast Skypei kõnest

Eile oli veidi erilisem päev, sest vanemad läksid Londonisse grillifestivalile ja mina pidin Martiniga terveks päevaks üksinda koju jääma. Kõik läks üle ootuste hästi: laps sõi ilusti toitu, mis ma talle valmistasin, vannitamisega sain hästi hakkama ja magama sain ka probleemideta pandud.

Kell 21 õhtul panin ta magama, aga kahjuks tõusis ta kell 00 üles ja hakkas hüüdma vaheldumisi emmet ja mind. Läksin ta tuppa, tuld põlema ei pannud, olin natuke aega ta voodi kõrval ja paitasin teda. Selle peale jäi ta natukeseks magama, kuni kella üheni, kui hakkas uuesti hüüdma. Viisin talle pudeli piimaga ja ütlesin, et ta jääks magama. Hommikul tõustes, läksin vaatasin ta tuppa, Martinit enam ei olnudki, vanemad olid öösel koju tulnud ja ta enda kõrvale võtnud.

Täna oli täitsa tavaline päev, ainult selle erandiga, et käisime kaks korda mänguväljakul (selline huvitav elu siis). Ootasin juba õhtut, et saaksin ühe hispaania perega skypeda. Asukoht oli super:200 km Malagast, lapsed 6 ja 8, palk normaalne. Lisaks veel tasuta hispaania keele kursused ja eraldi majas elamine. Kell 21 pidime skypema. Paar minutit pärast üheksat perekond helistas  ja vastu vaatas mulle tumedanahaline mees, kes hakkas kohe hispaania keeles rääkima. Ma küsisin, et kas ta inglise keelt ka räägib. Ta vastas, et oota, kohe-kohe. Klõbistas seal klaviatuuril ja hõikas oma naisele midagi. Sain aru, et ta oli Google translates. Kui oma lause ära tõlgitud sai, ütles:"my english is very bad. You message?" Ma mõtlesin, et ta küsib, et kas mina olin see, kes neile au pairi koha pärast kirjutas ja vastasin"Yes i wrote a message for you."  Olin enne teinud A4 peale märkmed perekonna kohta ja küsimused, mis ma neilt küsida tahtsin, olin valmis kohe oma küsimustega alustama, kui ta järsku videokõne ära lõpetas. Kirjutas mulle hoopis: we can communicate by keyboard? Ma vastasin, et muidugi, aga kas te ei räägi üldse inglise keelt. Ta vastas, et ei räägi jah. Ma kirjutasin vastu, et ma sain aru, et te tahate au pairi, kes teie lastele inglise keelt õpetaks, ta vastas, et seda küll, aga lapsed alles hakkasid inglise keelt õppima. Sain siis aru, et hispaania keele oskus on hädavajalik selles perekonnas töötamiseks. Vabandasin ja ütlesin, et olen ainult viis kuud hispaania keelt õppinud ja pole kunagi saanud seda oraktiseerida ja ma tean, et ma ei saaks poolest jutust aru. Vahetasime veel paar viisakusfraasi ja lõpetasime ära, sest jõudsime mõlemad "suur avastuseni" et suhtlemine oleks keeruline.

Suht lootusetu tunne on olnud paar päeva kõige osas, aga selline vahejuhtum ajas küll muigama ja tahtsin kohe kirja panna.

P.S Mu lemmik perekond lasi mind korralikult üle... Leppisime kokku,met skypeme. Kokkulepitud kellaajal kirjutasin, et kas nad on valmis. Selle peale läks see mees kohe Skypest välja ja oligi kõik. Minge metsa, mõtlesin. Ma olin ja olen siiani nii pettunud ja kurb, sest see pere tundus lihtsalt super olevat. Aga ju see siis on millekski hea, et nad mind blokivad. Nagu Ida ütles:"Järelikult nad pole normaalsed inimesed.".

Zara

Kolmapäev, 27. juuli 2016

Festivalist

Need neli päeva, mis me festivalil veetsime oli kõike muud kui puhkus minu jaoks. Kohe reede hommikul, kui olime pool maad juba sõitnud ütles Kristi:"Sa aitad siis ikka lapsi ka hoida seal eks? Lähed nendega mänguringidesse ja loomi vaatama jne." Mina ütlesin tagasihoidlikult, et ikka jah, kui vaja on. Kuigi ma eeldasin, et nad vaatavad ise oma lapsi, sest festival on siiski nädalavahetusel ja minul on ju vaba siis.

Me ei olnud jõudnud festivali platsilegi, kui ma pidin juba Martinit kantseldama hakkama. Kuna pidime sõitma u neli tundi sinna, siis hakkas lapsel igav ja ta arvas, et kõige mõistlikum viis igavuse eemale peletamiseks on määrida banaani istmete, riiete ja juuste sisse. Ütlesin küll Annabellile, et ta annaks Martinile ka oma sünnipäevaks saadud iPadi, et laps saaks filme vaadata või mängida, aga Annabell ütles, et see on tema oma ja ta tahab ise sellega mängida. Kuna Kristi ei öelnud midagi selle kohta, siis imelik oleks hakanud seal moraali lugema.

Segaduse vältimiseks ütlen kohe ära, et läksime kahe autoga: Kristi autos olin mina, Martin ja Annabelle ja Lucas oli oma eelmisest abielus pojaga ( 12-aastane pubekas; hästi kombekas, aga suht kõrk) enda autos.

Kui festivalile jõudsime  (kell 13 päeval) panime oma ülisuure telgi kokku, kaheksanurkne 2 meetrit kõrge telk. Ütlen puhtsüdamlikult, et mina olin kõige targem telgi kokku panemisel :D. Kristi ütles, et tema ei oska ja tunnneb end kasutuna. Tahtsin öelda, et tegele siis lastega, et nad telgi peal ei trambiks ja teistele külalistele ette ei jääks. Kus sa sellega, Kristi läks hoopis laste peale närvi ja paris mitu korda nähvas lastele, et miks nad rahulikult olla ei võiks ja miks tema peab pidevalt nendega tegelema. Nii imelik oli olla, sest ma teadsin, et pereisa ei saaks elusees seda telki üksi kokku pandud, aga samas, mina olen ju au pair ja minu ülesanne on lapsi valvata. Haarasingi siis lapsed tegevusse ja lasin neil end kasulikuna tunda. Kui telgi püsti saime, ütles Lucas:" Ei olnudki nii raske, eksju Zara?" Ma ühmasin, ega ei olnud jah.

Reedel ma ei pidanud lapsi täiesti üksi õnneks valvama, vaid sain perega ilusti koos olla. Olime kõik koos alguses laste tegevusringides (Annabelle joonistas, tegi savikausi, väikse raamatu, punus sõbrapaela; Martin ukerdas rattaga ja oli põhilise aja vankris). Pärast läksime kõik koos kahele kontserdile, kus pereisa oma pojaga eraldus meist, kuna tema jaoks oli see muusika liiga vali ja istus kõige taga. Martin jooksis siis pidevalt mööda vahekäiku küll isa juurde ja siis tagasi meie juurde. Kristi ei pidanud vajalikuks öelda, et ta püsiks paigal ja kes olen mina, et arvamust avaldada selle kohta. Kuigi ma ju nägin, et inimesed vaatasid meid kurjade pilkudega, kui nad kontserti nautida tahtsid.

Pärast läks Lucas lastega telki ja meie jäime Kristiga kella üheni öösel kontserte nautima. Saime tantsida ja lõõgastuda. Nii hea oli olla. Mõtlesin, et küll ma magan ka hästi, olin päris väsinud. Kui hambad pestud sain ja riided vahetatud, läksin telki ja kohe, kui silmad kinni panin, hakkas Lucas niimoodi norskama, et ma ei oskagi seda millegagi  võrrelda. Niiiiii kõvasti ja terve öö läbi. Magasin padi pea peal ja lihtsalt lootsin, et kui silmad lahti teen on hommik ja ma saan sealt välja.

Laupäeval ei toimunud midagi erilist, pidin ikka lapsi valvama, mängisin nendega telkimisalal tagaajamist jne. Aga pühapäeval pidin küll lapsi hoida. Neli tundi lausa, ma olin nii läbi, ses ma ei olnud öõsel saanud üldse magada, sest üks norskas jälle kõigi kuue inimese eest.

Pühapäeva õhtul, ehk viimasel festivalipäeval, läksin üksi viimaseid kahte kontserti kuulama. Nii hea oli olla, lõpuks kogu sellest karjast eemal: lapsed ei vigisenud ega nõudnud kommi, pubekas ei targutanud kõrval, pereisa ei vingunud ega ei närvitsenud ja Kristit ka ei olnud, olin ainult mina ja hea muusika. Kõige parem bänd oli jäätud viimaseks, kogu publik haarati kaasa tantsima, kõik võtsime kätest kinni ja tegime suuuuure ringi. Kui see läbi sai, otsustasin osta viirukeid ja läksin telki ja olin õnnelik, et juba hommikul sõidame tagasi koju, kus saab pesta, magada voodis ja riideid normaalselt vahetada.

Pühapäeva öösel oli mul kohutavalt külm, käisin kaks korda telgist väljas, et autost paksemaid riideid võtta. Selle aja sees sain ma aru, et midagi on teisiti, keegi ei norsanud enam. Vaatasin, et Lucast ei olegi telgis, mõtlesin, et küllap on siis härral külm ja äkki magab autos. Üritasin magada, aga lihtsalt und üldse ei olnud, lisaks oli õues nii tuuline, et lausa juuksed telgis lendlesid. Kui hommik kätte jõudis, kõmpisin peavaluga WCsse, pesin hambad ja lohutadin end mõttega, et kohe-kohe hakkame liikuma tagasi koju. Kui tagasi telgi juurde jõudsin oli Kristi üleval, sehkendas auto juures, küsisin, et kus Lucas siis öösel oli. Selle peale läks ta nii tõsiseks ja ütles, et tal oli hakanud kõht öösel hullult valutama ja kiirabi viis ta haiglasse, tal oli avastatud sapikivid. Lisaks ütles ta, et Lucase autol on aku tühi ja võib olla peab ta üldse haiglasse jääma ja igavene jama on ärasaamisega. Püha jumal mõtlesin...

Edasi läks nii, et tegime ülikiire hommikusöögi, mina panin telgi kokku, keerasin madratsid rulli, pakkisin kottidesse, lõbustasin lapsi, klaarisin Annabelli tüli oma poolvennaga, kes veits ära keeras, Kristi kutsus ühe töömehe, et see annaks oma auto akult Lucase autoakule midagi juurde :D noh et see täis saaks, kuna me ei saanud ju seda autot niisama sinna jätta. Tuli välja, et hoopis autol endal on midagi viga, aku ei olnudki tühi. Pidime kutsuma esinduse kohale, et see auto korda teeks. Pidime neid ootama algse kokkuleppe järgi tund aega. Ütlen kohe ära, et ootasime kolm tundi neid. Igaljuhul pakkisime kõik asjad kahte autosse ära ja nüüd ma kahjuks ei mäleta miks, aga me tahtsime Kristi autoga haiglasse vist sõita. Istusime viiekesi autosse, turvavööd peale, lastele tegevused kätte antud ja Kristi hakkas autot käivitama. Võite ühe korra arvata, miks see tööle ei läinud... Aku oli tühjaks saanud, sest Martin pidevalt istus seal autos ja klõpsis seal neid nuppe, lisaks Kristi autos laeti telefone(õnneks mitte minu, ma olin kolm päeva ilma telefonita :D) ja kuulati muusikat. Mind ajas lihtsalt täiega naerma, kuna kõik oli nii lootusetu. Kell oli juba mingi 13 päeval, kõik inimesed olid oma kodinad kokku pakkinud ja kodu poole teel. Olime keset suurt platsi kahe katkise autoga... Sellele järgnes uus kõne, et meil on nüüd teisel autol aku tühi... Saime õnneks tööle, aga meil ei olnud mõtet kuskile sõita, kuna pidime esindust ootama, et see Lucase auto korda teeks või minema viiks. Festivaligrupp tegi meile sooja teed, lastele anti küpsist ja isegi välikaimlad jäesti meie pärast paigale, kuigi koristustööd juba käisid :D lisaks öeldi. Et võime jääda sinna kuni kolmapaevani, sest just nii kaua nad neid lavasid kokku panevad. Mul käisin külmavärinad üle kere, kui ma seda luset kuulsin, ma ei tahtnud mõeldagi, et peame uuuesti selle kuradi telgi lahti tegema ja viiendat päeva järjest pesemata juustega seal magama.

Kui lõpuks esinduseauto kohale jõudis ja auto tööle sai, otsus Kristi, et läheb haigalsse ja vaatab, et ehk saab Lucas nüüd välja ja toob ta meie juude, et saaksime kõik koju sõita. Õnneks lapsed tahtsid kaasa minna ja ma sain üksi ootama jääda. Mul ei olnud kella, aga ma olen suhteliselt kindel, et nad olid ära umbes tund aega. Tagasi tulid mad ikkagi ilma Lucaseta, talle tehti endiselt uuringuid ja anti lootust, et kell viis saab ta välja. Läksime siis sööma ja viisime lapsed batuudile, parki ja jaätist sööma. Kui kell viis sai, jäin jalle üksi Lucase autosse. Lõpuks, kui nad tagasi jõudsid, algas meie teekond koju. Läksime Londonist läbi, viisime Annabelle sõbranna juurde ja sõitsime koju. Jõudsime koju tagasi kell pool üks öösel ja minu ainuke soov oli minna pesema. Ma olin lihtsalt niii läbi, et mind ajas korraga nutma ja naerma.

Selline nädalavahetus siis, õnneks ilm oli normaalne ja ei sadanud kordagi :)

Zara


Neljapäev, 21. juuli 2016

Pudru ja kapsad

Ma ei tahtnud eelmist postitust veel pikemaks ajada, kui see juba oli, nii et teen uue postituse.

Hispaaniasse mineku kohta veel nii palju, et jällegi tänu targale õele sain teada, et ma isegi ei peaks hostelisse minema, vaid võiksin hoopis üürida toa. Nimelt andis ta mulle ühe lehe, kus kohalikud inimesed annavad üürile nt ühe toa oma korterist/majast, paljudel juhtudel on see odavam kui hostelis peatumine. Olen otsinud endale ühte tuba, aga hetkel ei ole midagi kindlat, aga selline variant oleks väga lahe.

Viidates pealkirjale, siis ärge imestage, et ma hakkan nüüd järsku oma igapäevaelust Inglismaal kirjutama.
Tänane päev oli kõikidest eelnevatest päevadest erinev, sest hoidsin Martinit samal ajal, kui pereisa Lucas kodus oli. Ta võttis tänase päeva töölt vabaks, sest pidi ühe puu maha võtma ja asju pakkima hakkama, kuna me läheme homme folgile neljaks päevaks. Hommikul kell seitse hakkame sõitma ja sõit ise kestab kuus tundi. Püha jumal...

Ma olin nii kindel, et Martin hakkab mulle hommikul vastu ja ei taha minuga kuskile tulla, kuna isa on ju kodus ja ta tahab temaga olla. Eks alguses oligi nii, aga õnneks Lucas võttis ta kohe endaga õue kaasa, nii kaua tõmbasin ma tolmuimejaga terve maja puhtaks. Pärast läksin Martiniga mänguväljakule ja sain ta jällegi ilusti magama. Ka Annabelliga sain täna hästi läbi, paremini kui eile. Eile oli üldse nii dramaatiline hommik ja õhtu sinna otsa... Annabellil oli tuju pidevalt oaha ja tahtsin iga asja peale nähvata. Täna oli ikka palju toredam :) hüppasime batuudil, tegime trikke, ajasime teineteist taga, keerutasime hularõngaga ja tegime veits süüa.

Aga mina pean nüüd magama jääma, kell kuus on mul juba äratus, sest pean pesema minema ja pakkima hakkama. Ma vaga loodan, et ilm on ikka normaalne ja mulle meeldib seal. Neli päeva telgis magamist, siit ma tulen!

P.S
Tund aega hiljem, kui selle postituse avaldasin tuli mulle kiri sellelt perekonnalt, kuhu ma nii väga minna tahan ja kellega Skype kahjuks ära jäi. Leppisime kokku, et skypeme teisipäeval. Jeeesss :)

Zara

2 nädalat ja kolm päeva

Kaheksas august järjest läheneb ja läheneb ja selle üle on mul vaid hea meel!

Tänane postitus tuleb juba sisukam selle osas, mis ma Hispaanias kavatsen tegema hakkata. Suurt rolli mängis selles mu vanem õde, kes mulle oma konkreetsusega aru pähe pani ja natuke suunas.

Ütlen ausalt, et algselt oligi mu plaan lihtsalt kohale lennata, hostelisse minna ja siis tööd otsima hakata. Paar inimest ikka küsisid:" Mis sa seal tegema hakkad?" "Kust sa raha saad?" ja mind ajasid need küsimused nii närvi. Pidin ju kõikidele küsimustele ebamääraselt "ma ei tea" vastama. Ega sellel plaanil midagi viga nagu polnudki, tundsin lihtsalt, et küll ma hakkama saan.

Eelmisel nädalavahetusel võtsin end kokku ja tegin end au pairiks rahvusvahelisel (?) lehel. Ma olin varem teinud 2 sammu 4st, sest ma arvasin, et see "Dear family letter" on mingi spetsiaalne kirjutis ja ma lihtsalt ei viitsinud googeldada ja endale seda selgeks teha. Aga sel korral siis võtsin kätte ja tegin ära. Saatsin kohe paarile host perele taotluse, et sooviksin rohkem neist teada jne. Etteruttavalt ütlen kohe ära, et kumbki pere pole mulle siiamaani vastanud, kuigi kirja on avanud. Aga see on arusaadav, ma ka ei viitsi igale perekonnale kirjutama hakata, palju kergem on lihtsalt ära kustutada, kui üldse ei tõmba.

Igaljuhul, järgmisel hommikul oli juba kaks perekonda mulle oma taotluse saatnud ja ühe perekonnaga skypesime juba järgmisel päeval. See perekond on siiamaani mu lemmik. Kaks last (5-8 vist oli), mul oleks oma tuba/WC+vannituba, hispaania keele tunnid tasuta, süüa ei pea tegema, koristama ei pea. Põhiline ülesanne oleks mängida lastega, viia kooli ja tuua koolist). Pärast Skypei kõne oli mul lintsalt nii kerge ja hea olla, kogu aeg naeratasin ja kõik tundus nii hea. Eile nad kirjutasid mulle, et nad sooviksid mind oma au pairiks ja kas ma oleksin täna Skypes nõus uuesti rääkima. Loomulikult ütlesin "Jaa!" ja küsisin, millal neil aega on, et minul on seitsmest kümneni. Ja kas nad vastasid sellele? Ei vastanud ja ei saanudki rääkida, aga ma ei kaota lootust.

Eile oli mul ühe teise perekonnaga Skypes vestlus. Nelja-aastaste kaksikute ema ja isaga, no see pere oli nii enam-vähem. Vanemad olid väga rahulikud, neljakümne aastased, elavad suures majas, mul oleks oma tuba, aga vannituba peaksin jagama lastega. Hispaania keele kursust nad ei pakkunud, kui ise küsisin, et kas oleks võimalik seda tasuta saada, hakkasid nad kogelema ja pakkusid sellise variandi, et peaksin sõitma 20 min rongiga Barcelonasse ja ise peaksin maksma. Ei tundunud väga ahvatlev pakkumine. Aga siiski, nad jäävad üheks võimalikuks pereks

Täna, Eesti aja järgi kell 23:00, UK aja järgi 21 oli mul kolmanda perekonnaga Skypes vestlus. Seekord oli vaid pereema ja üks lastest. Eile, kui leppisime selle aja kokku olin ma ikka täielik närvipundar, sest ta kirjutas mulle, et ta on õppinud inglise keele õpetajaks ja ta tahab teada, kas ma oskan piisavalt hästi inglise keelt (minu peamine ülesanne selles perekonnas oleks lastele inglise keele õpetamine). Mõtlesin, et alustan kõne kohe vabandusega, et ma ei oska väga inglise keelt :D Aga täna olin ma täiesti rahulik, mõtlesin, et kui mu inglise keel ei peaks sobima, siis hull asi ka, küll ma leian siis teise pere, kes mind, umbkeelset, oma au pairiks tahavad.

Niisiis, kell 21 helistas ta mulle ja rääksime pool tundi. Kokkuvõtteks võin öelda, et pole mu inglise keel midagi nii halb, ta ise ka ütles, et ma oskan end väga hasti väljendada ja kumbki ei näinud takistust, miks ma ei peaks sobima. Lisaks hispaania keelt saaksin ma õppida tasuta, ka perekond ei pea maksma, sest see kursus on nagu sisserännanutele. Mul oleks oma tuba ja vannituba peaksin jagama jällegi vaid lastega.

Kahele viimasele perekonnale lubasin, et mõtlen ja kirjutan siis neile, kui olen oma otsuses selgusele jõudnud. Aga hinges ma tahaksin ikkagi esimesse perekonda saada, ma arvan, et see oleks üks lahe kogemus.

Zara

Teisipäev, 19. juuli 2016

Järjekindlus viib sihile

Mõni minuvanune noor rõõmustab hetkel kindlasti selle üle, et sai kuskile kooli sisse, aga mina samal ajal rõõmustan selle üle, et laps, keda ma hoian, käib nüüd potil. Enam ei röögi, peksa ega nuta, vaid istub potile ja hüüab:"Look! I did it!"

Ja mul on siiralt hea meel selle üle, sest palju kergem on panna teda potile ja edasi mängima minna, kui et pean kogu aeg ta mähkusid vahetama. Rõõm, puhas rõõm.

Lisaks on Inglismaale, vähemalt siia kanti, kus mina olen, suvi kätte jõudnud. Juba kolmas päev, kui taevas on sinine, ilma ühegi pilveta, tuuleta ja 30 kraadi. Lihtsalt niiii tore :)

Eile rääkisin Barcelona perega, kes otsivad Au Pairi septembrist alates. Ülitore perekond oli, mul oli nii hea tunne pärast! Ma väga loodan, et nad valivad minu :). Aga kui mitte, siis mul on veel neli varianti, kuhu Au Pairiks minna.

Zara

Neljapäev, 14. juuli 2016

Kombed, kombed

Inglismaal olles olen ma märganud enda juures päris palju muutusi ja otsustasin panna kirja kombed, millega olen siin kokkupuutunud.

Enne siia tulekut lugesin ühte raamatut, mis kandis nime "Sellised nad on, inglased" vms ja seal oli päris palju rõhutatud, et inglastel on väga kõrged käitumisnormid ja kes eksib teatud situatsoomis, see jäätakse kõrvale.

 Mäletan, et näitena oli toodud välja "eksimus", mis tuleb suhteliselt tihti ette turistidel ja muidu teadmatutel, kes vastavad tervitusele:" Hey! How are you?" ausalt, ka siis, kui läheb halvasti. Aga tegelikult kedagi ei huvita, kuidas sul läheb, vaid oodatakse, et vastaksid "Fine, thanks. And you?" .

Ja loomulikult olen ma selle vastu eksinud. Esimest korda on ülinaljakas meenutada. Pereisa, kes jõudis töölt koju, esitas siis sellise küsimuse. Ja mida tegin mina? Loomulikult rääkisin pikalt ja põhjalikult, miks mul natuke halvasti on läinud. Ja kahjuks ei jäänud see esimeseks korraks, aga mul oli tõesti tahtmine kurta. Õnneks mind perekonnast välja ei tõrjutud sellise ränga vea puhul. Kuidas nad saaksidki, ma ju hoian nende lapsi ja elan nendega samas majas.

Teisena tuleb mul meelde see, et siin ei tohi istuda jalg üle põlve. Vist ei tohi isegi jalgu risti panna, meenub nagu midagi sellist. Igaljuhul, kui käisime esimest korda pereisa vanaema (Martini lemmik inimese) juures külas, sain ma tunda tõelist inglise hoiakut. "Would you like to have a cup of tea?" küsis tõeline inglise proua. Vastasin hästi püüdlikult, et mitte daami solvata "No thanks" ja sättisin käed vaguralt sülle ja ootasin reaktsiooni. Eeldasin juba, mis järgmine küsimus on ja ma ei eksinudki, pakkus mulle küpsist. No mida, ei tahtnud, vabandasin jällegi (see ajab mind nii närvi, et siin prab ette-taha paremale-vasakule iga liigutuse eest vabandama). Sain klaasi vett, tavalist kraanivett. Rüüpasin väikeste lonksudega vett ja panin jalad viltu nagu klassipitidel mõned vaoshoitud inimesed istuvad ja üritasin hästi tagasihoidlik ja rahulik näida. Vist õnnestus, sest olen peale seda külaskäiku tolle vanaemaga palju rääkinud ja isegi loomaaias käisime kolmekesi (mina, Martin ja vanaema).

Veel meenub selline imelik komme, inglane räägib oma lemmik teemast:"Beautiful day, isn't it?" ja jällegi, nad ei oota vastust, see on nagu fakt. Aga mis mõttega siis seda üldse kommenteerida?!

Samuti oled õige inglane, kui räägid small-talki kasvõi tavalise poemüüjaga ja teed pargis istuvatele inimestele imelikke märkusi. Näiteks, istusin pargis, olin just ostnud karbi maasikaid ja mustikaid, kui üks naine läks minust mööda ja peale tervituse pidas vajalikuks öelda, et ma kindlasti tähistan midagi siin. Ma vastasin:"Pardon?" Ja siis muutus naise nägu tõsisemaks ja hakkas puterdama"Noh, et sööd pargis.. maasikaid ja mustikaid." Ahah, eks ma siis tähistan.

Kindlasti on tähtsal kohal silmside, sest muidu inglased arvavad, et sa kas varjad midagi või ei kuula neid. See on nii igapäevane asi, et selle kohta ei olegi mingit head näidet.

Liikluses liikudes tuleb alati viibata käega juhile, kes sind üle tee laseb, sest siin on tõesti väga tihe liiklus. Tänagi viipasin peale jooksmist ühele noormehele, kes otsustas keset teed seisma jääda ja blondiinile teed anda. Väga tore komme igaljuhul, aitäh veelkord tundmatule.

Kindlasti olen saanud siin olles targemaks ja viisakamaks, näiteks võõraste teretamine, mis oli alguses mulle väga imelik, on nüüd täiesti normaalne ja nii peakski minu meelest olema. Kui vähemalt "Hi" ei suuda kõikidele öelda, siis sõbralikult naeratada tuleb ikka.

Rohkem hetkel ei meenu, tahtsin teha lühikest postitust, aga läks nagu alati.

Zara


Raske elu

Tänane päev tõi välja minu jaoks kõige raskema osa Au Pairi elust.

Algas see juba hommikul, kui Martini potile tahtsin panna. Ta lihtsalt karjus ja jooksis eest minema, seletasin talle rahulikult:" Martin, sa oled juba suur poiss, sa pead poti peal käima." Esimesel korral naeratasin talle julgustavalt ja lohutasin, et ärgu potti kartku. Selle peale ta karjus mulle näkku, et tema tahab hoopis piima ja multikaid vaadata. Ma üritasin siis seletada, et kui potil käidud, siis hakkamegi telekat vaatama. Kus sa sellega, selline variant ei tulnud kõne allagi. Läksin ja võtsin ta sülle ja lollitasime peegli ees, selle peale oli tal tuju kohe hea ja mul ka parem olla.

Teisel katsel ta juba võttis mul käest kinni ja tuli vähemalt poti juurde. Vaatasime seda potikest, tervitasime Miki Hiirt potil ja isegi patsu sai löödud. Just siis, kui ma arvasin, et vot nüüd läheb kindlasti vabatahtlikult istuma, lõi Martin end põrandal sirgeks nagu oks ja keeldus end liigutamast. "Jumaaal küll," mõtlesin ja olin äärepealt alla andmas, ses tegelikult ma teadsin, et ega ta sinna ei tee nagunii mitte midagi. Aga siis sain aru, et mis kasu siis sellest taidlemisest on, kui ma järsku alla annan ja talle mähkmed uuesti jalga panen (kogu aja oli olnud esimest korda elus lühikeste pükste väel) ja lihtsalt panin ta väevõimuga potile. Panin ta peegli ette istuma, ise kükitasin ta kõrval ja kiitsin teda. Järjepidevus ja kannatlikkus on need märksõnad, mis ma endas täna leidsin. Ja ma olen nii õnnelik, et ma ei läinud kordagi närvi, isegi siis, kui Martin lihtsalt karjus ja vahepeal naeris. Homme proovin jälle, sest potile peab selle väikse poisikese saama.

Olime hommikul juba kella kümnest õues, hüppasime batuudil ja mängisime poodi. Mingil ajal koorisin lapsele õuna, Martin tuli mu kõrvale ja nõudis  õuna. Andsin talle ühe tüki, jooksis sellega ringi, toppis mänguauto sisse ja üritas Lunale sööta. Ühel hetkel oli ta jälle mu kõrval ja toppis õuna mu kingadesse, püha jumal. Ma ei osanud sellist asja oodatagi.

Vahepeal tegime endile teed ja koorisime porgandeid. Nii kaua kuni tee jahtus, sõitsime Martini mänguautodega poodi. Martin soovis osta vanaema ja ma "ostsin" mullitaja, kui ma arvasin, et aitab küll nüüd sellest mängust, läks Martin närvi. Nõudis, et ma istuks tagasi ta väiksesse autosse ja tuuritaksime mööda aeda ringi. Istusin ja mängisin, mis seal ikka, selleks ma ju siin olengi.

Mingil hetkel,kui Martin üksi nukuvankriga mängis, hakkas ta hüüdma:"Look! Help!". Ma arvasin, et jälle kardab väikseid sipelgaid ja ei oska kahte sammu eemale neist asutuda, aga võta näpust: hoopis Luna saagiks sattunud hiir, kängus, hambad irevil. Apppi kui jube. Võtsin Martinil käest kinni ja läksime tuppa.

Siin ma saangi sellest aru, et mina olengi nüüd täiskasvanu, kes peab julgema võtta ämblikke voodist ära, vajadusel teda käes hoidma ja rääkima, et viime ta õue, ise samal ajal hirmust värisedes. Mina olen see, kes kogub oma kätte lapse suust väljaaetud toidu, mille ma ise suure vaevaga valmis olen saanud. Mina olen see, kelle külge pühitakse oma käed, aga samas mina olen see, keda ootamatult kallistama tullakse.

Zara

Kolmapäev, 13. juuli 2016

"I love you"

... karjus mulle täna üks mees autost, kui ma tänaval jooksin ja valgusfoori taga rohelist tuld ootasin (btw ma oleksingi võinud seda ootama jääda, sest foor oli katki).  Võin kõikidele rahustuseks öelda, et loomulikult ma ei võta seda komplimendina, aga ka mitte solvanguna. Ning see ei olnud esimene kord, mina ei tea, miks mehed mehed peavad vajalikuks seda mulle karjuda, aga ma olen juba harjunud sellega.

Ning te lugesite õigesti: ma käisin jooksmas. Tänaval. Ja juba kolmandat korda sel nädalal :D Uhke värk. Esmaspäeval sai see alguse, läksin kiirkõnniga mereni ja teadsin, et kuskil seal rohu sees peavad rajad olema, sest koerad ju kalpsavad seal pidevalt ringi. Ja nii ma need rajad leidsingi, kus ma täna juba kolmandat korda käisin. Niii mõnus! Igal hommikul juba ootan, et saaks jooksma minna.

Kui ma esmasäeval seal esimest korda jooksin, siis pidin kreepsu saama (mu pensionärist sõbranna väljend, aga sobib niivõrd hästi siia). Jooksin rahulikult ja tundsin rõõmu, et ma jaksasin kogu aeg joosta, ka ilm oli ka ilus-kuiv ja soe, muudkui jooksin ja teretasin vastutulijaid, kui ühel hetkel jooksid jänesed igalpool mu ees.

 Mõni jäi kauemaks vaatama, seejärel hüppas teiste eeskujul põõsasse. Ma olin nii ehmunud, aga ma olin neid ennegi näinud ja õnneks olid nad üsna väiksed. Meenutasid mu jänest, kelle me ära andsime, sest ta oli üliagar närija ja mitte kuigi sotsiaalne, aga peamine põhjus oli selles, et tahtsime, et ta saaks ikka õiget jänese elu elada ja nii ta leidiski koha Ranna rantšos. Õnneks saime kinnitust, et talle tõsti sobib sealne elu, sest õed ja vend käisid teda vaatamas :)

Kui nüüd tagasi tulla jooksmise ja hirmunud minu juurde, siis jätkus see nii, et jooksin edasi ja ikka aeg-ajalt kalpsas mõni jänes kiiresti minu eest minema. Vaatasin neid ja mõtlesin, missugusest rajast nüüd alla minna, otsustasin lõpuk ühe raja kasuks, mis oli suhteliselt tihnikusse kasvanud, aga kuna see läks ülesmäge sobis see mulle hästi, kuna nii saavad jalad suurema koormuse. Kohe, kui ma olin paar-kolm sammu edasi jooksnud, märkasin enda ees (max kaks meetrit eemal) rebast! Tohu tonti!!! Tardusin paigale ja mõtlesin kõik hullud varjandid läbi, alustades sellega, et ta on kindlasti marutaudis ja kargab mulle kohe kallale ja lõpetades sellega, et tal on kindlasti kuskil pojad ja ta peab mind ohtlikuks ja tuleb kohe-kohe mu säärt purema. Podisesin paar roppust ja keerasin ruttu otsa ringi ja tegin kiire jooksu üles mäkke. Seal tegin kätekõverdusi ja venitasin ning läksin jalutades koju.

Teisipäeval sadas vihma (pole midagi imestada, ikkagi Inglismaa ju), aga läksin sellegipoolest jooksma. Olin terve päev läbi juba oodanud ja olin üldse energiat täis. Kohe, kui pereisa koju tuli panin trenniriided selga ja läksin vaikse sörgiga juba tuttavasse kohta. Tahtsin veelkord jäneseid näha ja läksin teadlikult nõlvakust allapoole, et kiiremini sinna jõuda. Sain korraliku hoo sisse joostes ja ma ei arvestanud üldse sellega, et just äsja oli sadu lõppenud ja rohi oli libe. Ühel hetkel täiega libisesin ja panin kõhukat. Tõusin ruttu püsti ja vaatasin ega keegi ei näinud :D. Esmapilgul tundus, et mitte, aga ma olen sada protsenti kindel, et vähemalt viis inimest nägi, sest reaalselt siin on igalpool inimesed. Ma lihtsalt ei märka neid, aga ma tean, et keegi ikka kuskil jalutab oma koeraga, keegi naudib vaadet, keegi teeb tervisesporti. Jooksin ikkagi edasi ja imestasin, et ma üldse haiget ei saanud.

Täna oli minu ülesandeks ainult koristada, kuna Kristi oli vaba päev. Olin juba enne kahteteist vaba, kuid otsustasin siiskk, et lähen ikka õhtul  jooksma, siis jääb selline mõnus traditisoon. Aga jäin täna oma minekuga tund aega hiljaks. Nimelt, läksin täna alles peale seitset õhtul jooksma, eelmistel päevadel ma jõuan juba sel ajal koju tagasi. Mõtlesin, et mis see siis ära ei ole, ongi vähem inimesi ja rohkem näilist privaatust. Olin just mere äärde jõudnud, kui tundsin vihmapiisku. Aga mul oli selline power sees, et otsustasin eirata võimalust, et hakkab sadama. Olin umbes kümme minutit jooksnud, kui hakkas hoovihma sadama. Olin hetkega läbmärg, mõtlesin, et mis seal ikka siis, eks ma pärast teen kodus teed ja lähen kuuma duši alla, aga trenni ma poolikuks küll ei jäta. JA nii ma siis silkasin mööda rebaste, koerte, jäneste rajatud radu pidi. Koju jooksin ka terve tee, nii et tänasest alates jooksen ma heameelega ka tavalise asfalti peal (peamine on ju see, et joosta saaks ja kui hiljem venitada siis on jalad taitsa okeid).

Kell on juba päris palju ja homme vaja jälle varakult tõusta, nii et ma ei hakka detailselt kirja panema, kuidas Annabelle täna mulle oma rõõmusõnumit teatas, aga annan teile teada, et sellele noorele neiule  pakub väga suurt nalja, kui lind talle pähe väikse soraka laseb.

Head und kõikidele
Zara

Väiksed meenutused

Ei ole möödunud nädalatki, kui mul juba uus postitus valmis! Küll mina olen ikka järjepidev.
Juhtunud on palju, aga mitte midagi väga suurt ja määravat. Näiteks Hispaania kohta ei ole mul hetkel midagi muud kosta, kui ainult öelda, et ma väga ootan seda minekut ja neid väljakutseid,mis mind seal kaugel ootavad.

Vaatan hetkel oma märkmikut, et meelde tuletada eelnevate päevade sündmusi, mida olen vajalikuks pidanud kirja panna. Näiteks pühapäeval: "Rääkisime Idaga neli tundi Skypes juttu. Saime kõvasti naerda oma idee üle teha lastele raadioprogramm. Tantsisime oma kunagise lemmik laulu järgi ja kirjutasime oma unistusi ülesse."

 Seda lugedes tuleb mul meelde meie raadioprogrammi tegemise jutt ja see ajab mind kusjuures siiamaani naerma. Tekkis selline vaikusemoment, mil me kumbki eriti midagi ei rääkinud, vaid tegelesime oma asjadega.  Hakkasin ühel hetkel ümisema laulu, mida ma väiksena vihkasin. Minu arust käib see laul siiamaani kaasas ühe raadiosaatega, kus üks naisterahvas loeb muinasjuttu ja pärast seda tulebki see jubedus:"Väiksed lapsed kõik magavad juba, minagi magama jään. Head ööd autod jne jne". Meie variant oleks kindlasti veelgi hullem, aga meil oleks vähemalt naljakas seda teha, kusjuures, Ida, sul tuleb muinasjuttude välja mõtlemine super hästi välja.

Nii, jah , tantsisime meie kunagise lemmik laulu järgi (Def Räädu "Kuningas ei eksi"). See sai jällegi alguse vaikusest, mõlemad tegelesime millegi kõrvalisega ja ma panin Youtubeist selle laulu. Ida tõusis kohe püsti ja hakkas tantsima, kuna selline reaktsioon tundus tol momendil nii loomulik, tõusin ka kohe püsti ja hakkasin samuti tantsima. Kui lugu lõppes jõudis meile kohale, kui koomiline see kõik oli, nii et saime jällegi naerda.

Kahjuks kogu see hommik, mil sai naerda ja puhata nii kaua, kui tahtsin, tundsin end siiski halvasti. Sel samal päeval, kümnendal juulil, oleks olnud mu koera üheksas sünnipäev, kahjuks lahkus ta siit esimesel juunil. Teadsin juba hommikul, et meenutan teda kindlasti küünla süütamise ja ta videosid ja pilte vaadates.

 Kui olime sõbrannaga jutud ära rääkinud ja hüvasti jätnud, otsustasin minna jalutama. Ilm ei olnud just kõige ilusam, aga mul oli selline tunne, et ma lihtsalt pean minema jalutama. Tee viis mind parki, istusin pingil ja lugesin raamatut "Minu Sitsiilia". Ühel hetkel vaatan paremale: üks mees kõnnib oma koeraga minu poole. Imestasin, et koer on rihma otsas ja pöörasin pilgu tagasi oma raamatule. Mõni sekund hiljem jõudis mulle kohale, et oot-oot, see koer on nii sarnane minu koeraga. Sel hetkel nad juba möödusid minust, ainult tervitasime nagu siin kombeks on ja oligi kõik. Vaatasin jahmatusega seda koera ja üritasin samal ajal telefoni kotist kätte saada,  et filmida mälestuseks seda imet. Kui ma lõpuks oma pika parooli sisestatud sain ja filmima hakkasin, olid nad juba päris kaugel, pluss päike oli välja tulnud ja ma pidin filmima vastu päikest... Olin päris pettunud, sest tahtsin ka perele seda videot näidata, et nad natukene saaksid aimu sellest, mida ma tol hetkel kogesin.

Lugesin "Minu Sitsiiliat" edasi ja üritasin tekitada salliga varju, et videot vaadata ja imetleda seda koera. Raamat ei tundnud enam üldse nii humoorikas ja hea, kui enne oli olnud, oli selline bitter-sweet tunne. Olin ju näinud oma Tšäkyga nii sarnast koera, kes kõndis vaid meeter minust eemal, nuuskides ja isepäisust välja näidates. Ohkasin ja kurbus tuli peale, mõtlesin, et Ta oli olnud mulle nii lähedal, aga samas nii kaugel. Ja nüüd tuleb nagu lõik filmist: vaatasin samasse suunda, kus nad enne tulid ja mida mu silmad peavad nägema: nad tulevad jälle! Ma sundisin end vaatama natukenegi oma raamatusse, kuigi oleks tahtnud terve aja koera uurida, aga arvasin, et see on väga veider kellegi koera üksisilmi vahtida. Kui nad olid jõudnud minuni ütlesin:" Teil on väga ilus koer." ja õnneks oli peremees väga jutukas. Ma ei suutnud end tagasi hoida ja ütlesin talle,et ta koer meenutab väga mu enda koera, kellel peaks olema täna sünnipäev ja keda enam ei ole. See tundus sel hetkel (ja ka praegu) nii loomulik, et ma ei tundnud ega tunne siiani piinlikkust vms. Küsisin luba filmida, kuigi samal ajal mul kaamera juba käis ja muudkui rääkisime ta koerast. Näitasin ka oma Tšäky pilti ja ma ei olnud ainus, kes arvas, et nad on väga sarnased. Ka käitumiselt olid nad sarnased: mitte eriti sotsiaalsed (sellest ka rihm jalutamisel. Kõik teised koerad jooksevad siin lahtisena ringi.) ja, mis mind veelgi imestas oli see, kui peremees ütles koerale:"Rabbit" vaatas ta elevil pilguga kord peremehele otsa ja siis ümberringi. Minu Tšäky tegi ju samamoodi, kui talle öeldi:"Kass", siis ta vaatas alati rõdu või puu poole.

Rääkisime päris pikalt ja ta andis lootust, et näeme kindlasti veel, sest nad käivad siin päris tihti jalutamas. Jätsime hüvasti ja panin kohe oma emotsioonid märkmikusse kirja. Põhiline emotsioon, mida ma ei suutnud ega suutnud kirja panna oli see, et see ei saanud olla juhus, see oli märk Tšäkyst.

Ja ma tean, et selle koera saatis Tšäky, täpselt oma sünnipäeval, see oli nagu kingitus mulle temapoolt. Ning ma olen siiamaani tänulik Talle selle eest, sest ta oli-on-ja jääb suurepäraseks koeraks. Minu kallis Tšäkk-London!





Neljapäev, 7. juuli 2016

Eilne päev

Eile oli mul nii kiire ja õhtuks olin nii väsinud, et ei jõudnudki uut postitust kirjutada ja suurt uudist jagada.

 Hommik algas varajase tõusmisega, mis on muutunud järjest raskemaks. Äratasin Annabelli ülesse ja aitasin tal koolivormi selga, hakkasime just trepist alla minema, kui Kristi tuli meile vastu ja ütles, et tal on täna vaba päev ja oli unustanud mulle öelda. Ma olin kohe valmis jooksma minema ja tegin plaane linna sõita, kuid siis palus ta, et ma valvaksin Martinit ajavahemikus 10-15, sest ta pidi oma auto parandusse viima ja ta ei tahtnud Martinit kaasa võtta. Ma olin muidugi nõus, sest sellesse ajavahemikku kuulub ju Martini lõunauni.

Kuna mul oli kaks tundi vaba aega, siis võtsin kätte ja rääksin emaga Skypes. Polnud kaua aega rääkinud ja seda toredam oli ema näha ja kuulda. Neil ka suht suured uudised, ema tahab minna ülikooli, vot tak.

Kui kell kümme sai, läksime Martiniga õue mängima ja vahetult enne, kui Kristi ära läks, ütles, et ma ei paneks Martinit täna magama, sest tahavad ta õhtul varem magama panna, et pooleli oleva maja seinu värvima hakata. Nimelt ehitatakse aeda majakest, kus saavad järgmised Au Pairid elama hakata. Järgmisel nädalal peaks valmis saama, siis saan ka mõne aja seal elada.

Umbes kell 12 läksime Martiniga mänguväljakule. Tavaliselt panen ta alati vankrisse ja traksidega kinni, sest siin on liiklus suht ohtlik, aga eile tegin erandi, sest ta ütles mitu korda väga rahulikult:"I want to walk, please!". Ütlesin talle, et ta peab mul käest kinni hoidma ja sõna kuulama ja ta vastas jaatavalt. Nii me siis läksimegi, laps käe kõrval ja teise käega lükkasin vankrit. Martin oli väga tubli, sest hoidis terve aja ilusti käest kinni ega ei üritanud minema joosta.

Kuid, enne, kui hakkasime teed ületama (siin pole ülekäigurajasid, peab lihtsalt tee ääres ootama ja jooksma õigel ajal üle, kui autosid vähem on) panin Martini siiski vankrisse. Parem karta kui kahetseda.

Olime kaks tundi mänguväljakul ja vaatasime parte ja paate. Olin Martini üle nii uhke, sest ta oli silmnähtavalt väsinud, kuid ta ei vingunud ega torisenud üldse. Enne Kristi tulekut mängisime veel aias ja siis läksid nad Annabellile vastu. Natukene koristasin ja siis otsustasin, et kuna kell oli juba kolm läbi, siis ei hakka kuskile kaugemale minema kui lähedal asuvasse parki. Enne käisin veel poest läbi ja ostsin maasikaid ja pähkelid. Tõsiselt mõnus oli olla.

Kui koju jõudsin palus Kristi, et ma hoiaksin veel õhtul ka natuke lapsi, kuna ta ei saanud autot päeval parandusse anda. Mis mul üle jäi kui nõus olla. Jäin lastega poole seitsmest kümneni üksi. Siis tuli vanaema siia ja pani nad vanni ja magama. Olin väga tänulik talle, sest ma olen kuulnud, kuidas vanemad näevad nende kahe vannitamisega vaeva ja ma olin nii läbi, et ma ei tahtnud seda tralli kaasa teha.

Ja nüüd tuleb suur uudis, mida ma ei ole suutnud viimased kaks päeva ilusti kirja panna, seega ma lihtsalt kirjutan nii nagu asi on: kaheksandal augustil lähen Malagasse! Lõpuks ometi on see kindel. Ainult kuu aega veel!

Zara

Teisipäev, 5. juuli 2016

Mis edasi saab?



Mu põhilisteks tegevusteks eile ja täna on olnud lennupiletite vaatamine ja odavate hostelite otsimine Malagasse. Igavene jama ikka, nii kallid piletid ja kümne (või isegi rohkem) inimestega toa jagamine ei ole ka just kõige ahvatlevam.

Leida endas julgus

 Aga ega elu ei peagi lihtne olema... Tänaseks  olen otsustanud, et Malagasse ma augustikuus lähen. Suva, mis raha eest, ma lihtsalt tahan minna ja lähen ka. Ma ei taha jälle teha seda viga, et lükkan selle hirmutava, aga huvitava plaani tulevikku, sest lihtsalt pelgan seda minekut. Ma võiksin ju jääda vabalt siia, Inglismaale tegema tööd, mis on täiesti jõukohane, kus iga kuu lõpus on mul kindel rahasumma käes, toidu pärast muretsema ei pea, saan perekonnaga käia reisimas ja olla nagu päris pereliige. Kokkuvõtvalt: mul ei ole milleski materiaalsest siin puudust, aga siin olles olen ma aru saanud, et asjadega rahulolu juurde ei saa. Ma lihtsalt ei tunne end siin üldse nii nagu ma tahaksin tunda, kõik käib nii lihtsalt, pingutama ja oma peaga mõtlema ei pea...

Eile küsis mu sõbranna, kui oli mu postitust lugenud, et kas ma tulen Eestisse juulikuus. Pean ütlema, et Eestisse ma läheks vaid sellepärast et vahetada oma suur 20kg kohver väiksema vastu, sest hakkasin mõtlema, et mul ei ole nii palju asju tarvis. Aga nüüd olen ka selle mõtte peast pühkinud, sest ma ei kavatse nii palju maksta lihtsalt ühe kohvri Eestisse toimetamise eest. Parem maksan selle lisakohvri eest 25€.

Oma perekonnaga ei ole ma päris kaua rääkinud, seega nad ei ole viimaste uudistega kursis. Mitte, et ma ei julgeks öelda, aga lihtsalt peale tööpäeva olen üsna väsinud ja ei ole tundnud vajadust kohe nendega suhtlema hakata. Perekond on õnneks väga toetav, eriti ema, kes julgustab alati,met ma teeks just nii nagu mina arvan, et kõige õigem on. Nõukogude ajal kasvanuna, ütleb ta alati:" Mine muidugi, avasta maailma! Meie oleks ka isaga välismaale läinud ja vaevalt, et me hetkel Eestis elaksime. Alati saad ju tagasi tulla.".

Ma ei saa olla ka kindel selles, et Hispaanias ma kindlasti leian selle rahulolu ja mulle kõik seal nii väga meeldib, aga ma tahan minna ja mul on see võimalus. Tean, et see ei saa olema kerge, pean ju seal otsima töö, et milleski elada, ja ega mu hispaania keel kiita pole.

 Tegelikult enne Inglismaale tulekut ma suht teadsin, et edasi ma lähen Hispaaniasse ja võtsin oma hispaaniakeele vihiku kaasa (käisin u 6 kuud kursustel) ja olen seda lehitsenud. Samuti on mul hispaania-eesti sõnastik kaasas ja ka Youtube'st olen videosid vaadanud ja uusi sõnu välja kirjutanud.

Olen mõelnud, mis tööd seal teha tahaksin ja mõttes mõlgub, et võiks minna kuskile väiksesse kohvikusse teenindajaks, hostelisse kellekski :D, vabatahtlikuks (päris palju erinevaid pakkumisi olen  leidnud) või siis järjekordselt Au Pairiks. See viimane variant on nagu ta on, sest tõele au andes ma eriti ei viitsiks jälle... Aga samas, kui perekond on lahe ja ma hakkama saaksin, siis võin ka seda teha.

Kokkuvõtvalt on minu plaan selline: leida kõige odavam pilet Malagasse, kõige odavam hostel, hoida raha võimalikult palju hetkel kokku, mis on õnneks reaalne ja arendada hispaania keelt.

Loodetavasti saan järgmises postituses kirjutada edusammudest.



Zara




Esmaspäev, 4. juuli 2016

Uued tuuled

Uus päev, uued mõtted ja natuke uudiseid.

Jumal tänatud, et ma ei hakka kirjutama, mis ma täna sõin ja kui palju jne, sest uhkust tunda ei ole mul põhjust.

Eile õhtul, kui ma olin oma soigumised kirja pannud ja ära avaldanud, hakkasin ma mõtlema, et kustutaks selle hoopis ära. Miks peaksid inimesed lugema seda, et mul puudub järjepidevus ja enesekontroll toidu suhtes? Aga siis mõtlesin, et ükskõik, see blogi on  ju mulle ja las ma panen oma mõtted kirja, isegi, kui need mõtted on nii tüütud ja suht tühised.

Enne magama jäämist kontrollisin veel oma telefoni, et äratus ikka sees oleks ja samal hetkel tuli mulle meil Šveitsist. Ma olin juba ära unustanud, et ma olin kaks nädalat tagasi kirjutanud ühele tööpakkumisele kirja. Lugesin siis meili läbi, mis oli üllatavalt siiras ja armas. Naine, kes mulle kirjutas, soovib minuga kohtuda juulikuus, sest töö algaks augusti alguses. Mis mind hämmastas
 oli see, et ta tahab minuga kohtuda Eestis, kuigi ise ta kirjutas:"Ma tean, et sa oled Inglismaal, aga et ikkagi, millal sa saaksid Eestisse tulla?". Hakkasin siis mõtlema, et kas ta tõesti arvab, et ma lähenkorraks Eestisse temaga kokku saama ja siis tulen tagasi Inglismaale(?!), sest on ju reaalne võimalus, et talle meeldib keegi teine kandidaat rohkem kui mina ja ta peab mulle ära ütlema.

Kui olin selle kirja läbi lugenud, otsisin välja selle kuulutuse ja mis selgus: otsivad Au Pairi, kes jääks nende juurde vähemalt aastaks. Siis ma mõtlesin küll, et mida paganat, miks ma sinna veel registreerisin. Ma olen kuu aega Inglismaal olnud ja mul on suhteliselt kõrini juba.  Googeldasin ruttu, mis kliima Šveitsis on ja noh ega eriti kiita pole. Aga ikkagi ma ei matnud seda mõtet täiesti maha, sest Šveits piirneb ju soojade riikidega. Ehk saan mõnel korral võtta nädalakese puhkust ja kasvõi Itaaliasse minna. Oi jah, sellised mõtted siis.

Pikutasin voodis ja mõtlesin, kas jätta Hispaaniasse minek tulevikku ja minna Eestisse... Aga siis hakkasin jälle kahtlema, et kas ma ikka saan juunikuus niimoodi ära minna korraks. Kas rahaliselt on mõtekas ja mis mu praegune perekond mõtleks sellest? See oligi viimane mõte, sest siis ma jäin lihtsalt magama,

Hommik algas päikselise ilmaga ja tundus, et seekord on tõesti soe ilm tulemas, ühtegi pilve ei olnud ja ma olin nii põnevil, et ehk mul veab ja selline ilm püsib nii kaua, kuni mina ja Martin end õue minekuks valmis oleme seadnud. Ette rutates ütlen kohe ära, et istungi hetkel õues ja võtan päikest, sest Martin magab.

Kristi oli hommikul nii võõras kuidagi, ütles:"Hommik!" ja rääkis ruttu, mida ma võiksin (pean) lastele lõunasöögiks pakkuda. Olime koos köögis ja kogu aeg mõtlesin:" Nii, nüüd on hea hetk küsida, kuidas neil uue Au Pairi otsimisega läheb. Nii, kohe, kui ta kapi ukse kinni paneb, küsin. Mhh, okei, õhtul küsin siis..."

Olime Martiniga õues, mängisime autodega, hüppasime batuudil, ajasime teineteist taga ja tankisime ja parandasime ta taksot (puuoksaga parandasime, voolikuga tankisime), vahepeal vaatasime lennukeid ja lehvitasime neile. Väga armas hommik!

Kui mina, vana inimene nagu ma olen, natukeseks puhata tahtsin, nägin, et Kristi oli mulle Facebook'i kirjutanud. Kiri oli selline: Meie poolest võid juulikuu keskpaigast kuni augusti alguseni ära minna, aga, et anna meile ka teada, mis kuupäeval, siis teame arvestada. Esimene reaktsioon: APPI kui lahe!!

Pühapäev, 3. juuli 2016

Mitte ainult reisiblogi

Taibukamad on ehk ära tabanud, et hakkan siin ka oma spordi tegemisest ja mitte tegemisest kirjutama. Pluss tahaks toitumisest kirjutada, et endale mingigi ülevaade saada toidukogustest ja toidust üldiselt, mis ma päevas tarbin. Sest hetkeseisuga kaalun ma ebanormaalselt palju ja ei suuda lihtsalt ahvatlustele vastu panna.

Sport ja Zara
Nooremana olin ma palju sportlikum kui praegu. Käisin kergejõustikutrennis, ujumistrennis (ühe korra isegi osalesin võistlusel! Mingit kohta ma ei saanud, aga kuulge, osavõtt ongi tähtsam!) ja päris tihti metsas jooksmas. Tegelikult ma käisin vahetult enne Inglismaale tulekut ka suht tihti jooksmas, ütleme, et umbes kaks kuud enne tegelesin ma oma füüsilise vormiga päris süvitsi ja olin oma keha üle isegi uhke.

Aaa ma käisin maikuus umbes seitse korda jõusaalis ka! Jõusaal, jooksmine(ainult õues ja metsas!) ja ujumine on mu lemmikud sportlikud tegevused. Neid kolme ma tõesti jumaldan. Aga hetkel on jäänud nendega tegelemine soiku, sest 1. siin ei ole võimalik joosta normaalsel metsarajal ja ma ei taha asfalti peal oma jalgadele liiga teha. Ma olen küll end sundinud jooksma minema, aga ma läksin nii närvi, sest mul oli nii ebamugav joosta ja ma teadsin, et järgmistel päevadel mu jalad valutavad. Valutasidki... 2. Jõusaali peale ma oma raha ei taha kulutada. Selline põhjus siis :D ja 3. Ujulasse ma ei taha sellepärast minna, sest see pidavat olema täielik pommiauk, kus puhtus oleneb sellest, kes parasjagu tööl on. Noo, tegelikult on peamine põhjus see, et ma ei ole üldse oma kehaga rahul.

Seda üle lugedes tundub mulle, et püha jumal, kuidas ma üldse julgen kuskil oma koleda kehaga käia :D aga vot julgen, sest mul on mu lemmikud super teksapüksid, mis mu jalad hoobilt peenemaks teevad ja kõhu ilusti ära katavad. Tänud H&M-le!

Instagramis ma jälgin vist kuute trenniga seotud kasutajat (vist on õige sõna?), aga nendest postitustest lähen ma tavaliselt kiiruga üle, rääkimata neist postitustest, kus naised on end kõvasti ületanud ja saavutanud super vormi. Miks? Kuna mul on niii vastik tunne enda pärast, kes ma mõnikord samal ajal küpsiseid või krõbinaid piimaga sisse vuhin.

Söök ja mina 
Mõnikord poes olles, nt makstes, tunnen, et võiks öelda müüjale, et palun ärge müüge mulle magusaid asju. Aga ma olen alati end tagasi hoidnud ja mõelnud, et vii ruttu tagasi need asjad ja ära osta neid, palun! Paaril korral olengi tagasi viinud ja uhkust tundnud, aga iga kord sellist meelekindlust mul ei ole.

Meelekindlus
Umbes neli aastat tagasi ühel heal päeval otsustasin, et ma ei söö enam saia, võid, krõpsu(mul oli sõltuvus neist) ega lisa toidule/joogile soola/suhkrut. Lisaks vältisin gaasiliste jookide ja piima joomist. Ja mingil kombel ma tõesti pidasin neist piirangutest kinni.  Aga nüüüüüd..

Ma söön saia võiga(!) . Õnneks mitte iga päev, aga ma lihtsalt ei suuda end kontrollida, kui igalpool mu ümber on sai sai ja sai. Kas siis röstitult, sõõriku kujul või kuklina. Minu jaoks ei oma tähtust, mis kujul, minu jaoks omab tähtsust see, et see maitsev saiakene oleks pehme ja mõnus. Ja ega ma seda süües õnnelik ei ole, igakord ma nean end ja mõtlen, mille pärast ma üldse need neli aastat pingutasin, kui ma nüüd kõik ära lörtsin. Selline monoloog leiab minus aset ka siis, kui ma neljandat kausitäit müslit piimaga alla olen kulistamas. Ma ju tean väga hästi, et hommikusöögihelbed/müsli sisaldavad mõtetult palju suhkruid ja see ei ole mu näonahale ega kehale hea, aga sel hetkel ei oma see tähtsust.

Ma olen nii kindel, et väga suurt rolli kogu selles kaoses mängib see, et ma ei ole rahul oma eluga siin. Üritan vist toiduga end rõõmustada, aga kogu selle jama sisse söömine teeb mind veelgi rahulolematumaks kogu selle olukorra keskel.

Lõpetame positiivse noodiga: täna sõin hommikul putru, neli banaani, lõhe, müslit piimata ja ostsin kaks avokaadot, et homme ka tervislikult oma päeva alustada. Hommikul kavatsen teha endale omletti ja sinna kõrvale teha mõnusa avokaado-tomati salati. Ja sisendan endale siis, et Zara, sulle piisab sellest, sa ei pea rohkem sööma. Ja lisaks see, et suhkrut ma siiski teele ei lisa ja gaasilisi jooke ei tarbi!

Nüüd ma lõpetan, sest ma juba tahan edasi oma naistekat lugeda :)

Zara



Nii soe ja ilus ilm

...arvasin, kui aknast välja vaadates päike mulle vastu säras. Kus sa sellega... istun nüüd pargis: sall peas ja jope seljas ja vaatan parte(?) aga võib-olla on kajakad. Kas kajakad oskavad ujuda?

Kuulen lindude häälitsemisi, laste kisa ja inimeste lobisemist. Vahepeal on tuul nii tugev, et ma lihtsalt hoian kahe käega sallist kinni, et homme kõrvavaluga silmitsi ei peaks seisma.

Vähemalt on park ilus ja inimesed sõbralikud. Pensionärid naudivad pühapäeva oma kaugjuhtivaid paadikesi tiigis sõidutades ja snäkke süües.

Just praegu jooksis üks koer mulle sellise tuhinaga vastu jalga, et ma lihtsalt nii ehmatasin, et kriiskasin natuke. Pole hullu, koerad on siin sõbralikud ja ma olen nii ära harjunud sellega, et nad igal pool lahtisena ringi jooksevad.

Kavatsen täna võimalikult palju kodunt eemal olla, sest ma lihtsalt ei suuda seal passida kogu aeg. Lähen täna selle linna suurimasse poodi, loodan sealt osta endale kehakreemi, sest siinne vesi kuivatab ikka päris hullusti nahka. Mul tuli meelde, et sel nädalal on mul üks päev oluliselt lühem, sest Kristil on üle nädala üks vaba päev ka nädala sees. Win! Sel päeval lähen suuremasse linna, et end natuke rohkem inimesena tunda.

Mul on selline igatusus soojuse järele, et ma vaatan päevas kaks korda lennupiletite hindasid Malagasse. Seda tehes luban endale iga kord, et kohe, kui teada saan, et neil on uus Au Pair välja vaadatud, ostan endale pileti ja pakin asjad.

Host perekonnaga on mul juba räägitud, et see töö ei ole ikka see, mis ma ette kujutasin. Tegelikult on asi selles kliimas ja kohas. Tööga-laste kantseldamisega-pole mingit probleemi, aga ma olen nii kergesti mõjutatav ilma suhtes...

Jube, mis tuul ikka, tiiki vaadates hakkab mul pea ringi käima, sest vesi liigub nii kiiresti. Parem sean oma sammud poodi, ei taha, et ajalugu korduks ja ma vihma kätte jääksin.

Ehk järgmine postitus tuleb sisukam? Loota võib.

Zara

Au Pair Inglismaal. Minu ülesanded

Hommik!

Tänane hommik saabus minu jaoks hilja: kell 11 tegin silmad lahti ja imestasin oma unenäo üle.

Tavaline hommik Au Pairina
07:10 ehmatab mind äratus ülesse, sest igal hommikul kardan, et olen sisse maganud.

7:30 äratan Annabelle ülesse, panen koolivormi talle toolile valmis ja jään ootama, et ta need endale õiget pidi selga paneks. Viimasel ajal olen äratanud ka väikse Martini samal ajal ülesse, sest siis on kergem ta lõunal magama panna.

Seejärel liigume allakorrusele. Pereema Kristi triigib sel ajal juba oma tööriideid ja Lucas on duši all. Minu ülesandeks on anda Annabellile hommikusöök, sest vanemad söövad veidi hiljem. Tavaliselt pakun talle krõbinaid piimaga. Minu õnneks sööb ta neid suhteliselt hea meelega. Ma ei kujuta ette, kui ma peaks tegema talle traditsioonilist inglise hommikusööki või putru. Ütlen ausalt: ma ei oska süüa teha.

Selleks ajaks, kui Annabelle on söönuks saanud, on kell juba 8 ja siis on aeg teha ta juuksed korda. Jumal tänatud, et ma oskan patse teha ja lapsele meeldivad ka minu tehtud soengukesed. Tavaliselt vaatab Annabelle samal ajal multikaid ja Martin jookseb söögitoa ja elutoa vahelt. Olen aru saanud, et vanemad üritavad samal ajal Martinile hommikusööki anda, kui isegi söövad, aga see ei õnnestu neil hästi.

Kui patsid peas, siis peab Annabellile pidevalt meelde tuletama ja tagant utsitama, et davai, nüüd hambaid pesema. Viimastel päevadel oleme tavaliselt kõik kolmekesi vannitoas (aja kokkuhoiu pärast) ja peseme hambaid, ega ma ei imesta ka, üksi ongi suht niru hambaid pesta, kui teised telekat vaatavad.

Hambad pestud, Kristile head tööpäeva soovitud, panen Annabellile joogipudeli valmis ja aitan tal jope selga ja kingad jalga.
Ja alati kordub üks ja sama: pereisa tuleb, otsib oma telefoni/rahakotti/kotti, vahelduseks sukeldub kappi, et oma jopet leida ja on närvipundar, sest tema arvates jääb ta jälle(?) hiljaks Annabelli viivituse pärast.

Kui "Head aega!" öeldud ja uks lukus, hakkame Martiniga autodega mängima. Just siis, kui ma arvan, et väga hea, laps on rahulik ja valmis üksinda mängima, et ma saaksin minna kööki endale süüa tegema, läheb välisuks lahti ja sisse tormab Lucas, et mingit tähtsat paberit veel otsida. Sellele järgneb vähemalt kaheminutiline südamlik lahkumistseremoonia Lucase ja Martini vahel, mis lõpeb tihti sellega, et Martin hakkab endale kummikuid jalga panema, et kaasa minna ja mind kätega eemale tõrjuma. Tore... Väga meeldiv.

Õnneks süles olles ja autosid aknast vaadates läheb kurb tuju ruttu mööda ja võib jätkuda rahulik hommik autodega põristmise keskel. Kui mina saan oma hommikusöögiga ühele poole ja Martin oma jogurtiga, siis jaurame veel toas. Miks toas? Sest ärge unustage, me oleme Inglismaal, kus sajab-sajab ja veelkord sajab kogu aeg. Kell 12-15 on Martinil lõunauinak, sel ajal panen mina nõud nõudepesumasinast kappi ja mustad nõud omakorda nõudepesumasinasse, teen laua puhtaks, panen pesu pesema, puhta pesu panen kuivatisse, tõmban tolmu ja teen ettevalmistusi lõunasöögiks.

Kell 15 äratan Martini ülesse ja siis siirdume Annabellile bussi vastu. Kui koju jõuame, pakun neile tavaliselt friikaryileid kalapulkadega või cottage pied. Peale lõunasööki vaatavad nad telekat, sest siis on mul kergem koristada;tõmban tolmuimejaga kõik toad üle ja viskan järele jäänud toidu minema. Ja siis, kui kogu maja on puhas, lähen lastega võimalikult kiiresti välja, et mu tehtud vaev end ikka ära tasuks. Mänguväljakul oleme ta aliselt tund-poolteist, sest lastele meeldib seal joosta ja ronida.

18:15-19:15 jõuavad vanemad koju ja selleks ajaks olen ma nii väsinud, et kobin oma voodisse ja mõtlen:" jess, üks päev nädalavahetuseni lähemal!"

Lõpp läks veidi liiga dramaatiliseks, tegelikult mõnikord ma lähen poodi, et osta endale arbuusi või maasikaid, et premeerida end(kõlab nagu koera premeerimine toiduga) aa ja kolmel korral olen ma käinud isegi jooksmas.

Selline näebki minu tavaline päev välja.

Zara

Laupäev, 2. juuli 2016

Au Pair Inglismaal. Perekonnast.

Hei!

Ei läinud päevagi, et uus postitus tuleks. Ärge laske end petta, see on alguse asi. Hetkel on kõik huvitav ja uus, vaatab, mis nädala pärast saab...

Perekond
Perekond on neljaliikmeline: isa-ema ja kaks last. Poiss Martin on kaheaastane, tüdruk Annabelle on kuueaastane. Pluss kass. Pean oluliseks seda fakti, et neil kass on. Miks? Sest mul on allergia ja kui ma oleks teadnud, et neil kass on, siis vaevalt, et ma oleksin siia tulnud. Aga mitte allergia pärast ei taha ma kassist rääkida.

Kohe alguspäevil (teine päev vist?) läks kass minu pärast kaduma, kuna ta tuli mulle järele ja tagasi koju ta ei lähe enne, kui keegi teda nime-pidi hüüdma läheb. No tegelikult esimesel kahel päeval ei teinud perekond suurt väljagi sellest, aga kolmandal päeval koitis neile, et see kass ei kavatsegi vist koju naasta omal käel. Käisime siis kassi hüüdmas, mul oli suht imelik hüüda: Luna! Luna! mööda tänavat. Mitte, et mul oleks piinlik, aga... mul ei olnud meeleski, milline ta välja nägi. Kui kass oli olnud kadunud juba peaaegu nädal aega, siis pereisa otsustas panna kuulutused ülesse, et kass on kadunud. Paar vihjet saabus meile, et kass võib olla ühes kassihotellis ja seal ta ka lõpuks oli. Said oma kassi tagasi ja mina lubasin arvestada sellega, et see kass ei ole selline tavaline kass, kes peale luusimist koju tagasi tuleb. Nojah. Ma ütlen ausalt, et ma tõesti üritasin, enne lapsega välja minekut Luna majja kinni panna, aga no tuli ikka järele ja kadus ära. Peretütrel Annabellil tekkis arusaam: Luna põgeneb meie juurest, sest ta ei salli mind. Jah, täiesti võimalik. Aga ei läinud kolme päevagi mööda, kui Luna jälle meie juures rõõmsalt tagasi oli.

Väike pereliikmete tutvustus
Pereema Kristi- kolmekümnendates eluaastates eestlanna, kes peab tähtsaks oma tööd, ent samal ajal hoolib ka oma lastest. Igal hommikul, kui mina alla jõuan, tean juba, mis mind ees ootab: Kristi triigib oma kostüümi, juuksed on tal pestud ja lõunasöögikarbid endale ja abikaasale valmis pandud. Seda on näha, et oma abikaasast hoolib ta väga, ainult oma abikaasaga olles olen kuulnud teda naermas.
Pereisa Lucas-hilistes kolmekümnendates eluaastates inglane, naerab suhteliselt palju ent, kui teda miski närvi ajab, siis ta end tagasi ei hoia. Näide: kui Annabelle ütles, et ma kaotasin jälle nende kassi ära, siis ta ütles ainult ühe sõna: Crap! Kahjuks pean ütlema, etta on suhteliselt suur vinguja, eks ta töökoht mängib ka suurt rolli, aga üks firmajuht peaks siiski suutma oma emotsioone rohkem taltsutada. Esimesel nädalal, kui Lucas koju tuli ja vâga ärritunud oli, tundsin end süüdi. Ma ei teadnudki mille pärast, aga lihtsalt mulle tundus, et ma olen midagi väga valesti teinud, kui täiskasvanud mees nähvab oma lastele ja vingub iga asja üle.

Mõlemad vanemad armastavad väga oma lapsi, aga nad ei armasta nendega tegeleda, mängida ja vestelda. Selleks mina olengi siin. Ja ma ei mõtle seda välja, sest Kristi ütles mulle kord, et peale tööd tahab ta tulla koju, vahetada riided ja süüa vaikuses ja olla omaette.

Jätkame laste tutvustamisega
Kuueaastane Annabelle on väga jutukas, vanemate jutu järgi pidi olema väga (isegi liigagi) iseseisev, aga ma ei ütleks... ma olen pidanud teda mitu korda riietama ja pidevalt pean meelde tuletama elementaarseid asju. Aga muidu on Annabelle tark ja heatahtlik. Armastab väga oma perekonda, vanavanemaid ja ta tahab kord Eestisse minna elama, sest ta on ju ometi pool-eestlane!
Kaheaastane Martin on ehe näide, miks öeldakse "terrible twos". Mis Martinile teha meeldib?Kindlasti  autodega mängida, neid parandada, legodega mängida ja neid laiali visata. Talle meeldib tagaajamist mängida, mänguväljakul värava peal kõõludes ehitust vaadata ja mõnikord mind hammustada. Talle tohutult meeldib loomaaias käia ja ta lemmik inimene on ta vanaema. Enne ma mainisin, et ta on ehe näide "Terrible Twos" ütluse kohta. Seda ta ka on: kui ta ei saa, mida ta tahab, võib ta vabalt karjuda ja maha pikali heita. Või siis uksega prõmmida ja kui see ka ei aita, siis hammustada. Aga, et positiivselt lõpetada, siis tegelikult on ta väga lahe poisiklutt. Mõnikord ta tuleb ja kallistab mind või siis karjub mänguväljakul:Help me! Hommikul tervitab ta mind imestunud pilguga ja päris tihgi võib kuulda teda ütlemas fraasi:" Oh dear!" Olgu selleks siis piima maha ajamine, mänguauto laua pealt alla kukutamine, lennuki nägemine või lihtsalt jutu sees tuleb tuju öelda;"Oh dear!" . Tema suureks plussiks on see, et ta ei nuta üldse, ta võib karjuda, aga ta ei nuta. Ja uskumatu, kui tubli laps ta on, kui on lõunauinaku tegemise aeg: Martin jääb ilusti oma voodisse ja ütleb:"Good night!" Ja saate aru, ta jääbki magama!

Tänaseks kõik! Järgmine postitus tuleb juba õige pea.

Zara

Au Pair Inglismaal. Kuidas kõik alguse sai?

Tsau!

Alustame siis algusest.

Kuidas ma endale Au Pairi perekonna leidsin?

Tegelikult leidis kuulutuse mu õde, kes selle mulle saatis, et davai registreeri. Tegelikult tahtsin ma juba siis soojale maale lapsehoidjaks minna, aga mõtlesin, et mis seal ikka. Kirjutasin siis pikalt ja laialt endast ja kuidas mulle ikka lapsed meeldivad ja mina neile :D. Ma ei lootnud sellest alguses midagi, aga kui pereema mulle juba järgmisel päeval vastas ja järgnevatel päevadel mitu kirja teineteisele kirjutasime, siis ma sain aru, et väga reaalne võimalus on mul sinna perekonda saada. 

Asja ajamine võttis aega neli kuud, ehk siis märtsis hakkasime kirjutama ja juunikuus tulin siia. Perekond on suhteliselt normaalne õnneks, aga lihtsalt mul on nii külm kogu aeg ja igav :D Ma tean, et see on iga inimese enda teha (endale tegevuse leidmine) aga ma lihtsalt ei viitsigi midagi välja mõelda, et mul siin vabadel päevadel kodust väljapool tegevust oleks. Kuigi jah, olen käinud jooksmas (oma sportimisest tahaks rohkem kirjutada. Suhteliselt koomiline tegelane olen sellessuhtes). Pluss kahel nädalavahetusel käisin ühes suuremas linnas shoppamas ja vaatamisväärsustega tutvumas.

Võiksin süüdistada seda fakti, et elan nii väikses linnas, et siin ei olegi midagi teha peale kohvikus istumise, partide vaatamise ja jõusaali/ujula külastamise, aga ma ütlen ausalt välja: ma tean, et ma ei jää siia kauaks ja mis ma rahast ikka raiskan. Pluss ujulasse ma ei taha minna oma komplekside pärast oma keha suhtes. Nii et jah...

Aga kuidas ma siis oma nädalavahetusi ehk vabu päevi sisustan?

Esimene tegevus, mis mul kohe meelde tuleb: ma loen. Hetkel loen Kerttu Rakke romaani "Küpsiseparadiis ehk kaksteist kuud". Vahepeal ma lihtsalt loen ja mõtlen, et: Appi! Selline fantaasia?! Kas tõesti on sellised naised olemas? Aga üle-üldiselt mulle Kerttu Rakke stiil meeldib. Hea lihtne lugeda, vahepeal muiata, natuke närvi minna ja lihtsalt lõõgastuda. 

Enne siia tulekut lugesin Liina Metsküla raamatut "Maailma peal ripakil" ja sellest raamatust ma julgust saingi maailma avastama minna. Ma ei suuda sõnadesse pannagi, kui väga ma seda raamatut armastan. Õnneks mu kallis sõbranna kinkis selle mulle ja saan seda igal ajal lehitseda. Jah, vahepeal loen seda, lihtsalt, et kogeda seda head tunnet. Samuti pärineb sealt minu lemmik laul: Cultura Profetica-Saca, prende y sorprende. Ärge sõnadesse süüvige :). Tänu Liina Metskülale usun, et üksinda maailmas rändamine on reaalne ja jumala OK!

Järgmises postituses kirjutan täpsemalt juba perekonnast ja minu kohustustest.

See you!

Kes on Zara Kast?

Hei!

Alustame siis! 

Olen Zara Kast ja olen 19-aastane eestlanna ja hetkel viibin Au Pairina Inglismaal. Miks just Inglismaal?- Ainuke põhjus, miks ma siia tulin oli sellepärast et ma arvasin, et ülilahe oleks Eestist ära minna ja "oma elu" elama hakata. Pluss, ma olin nii elevil, et esimene perekond, kellega Skypes rääkisime, minu välja valis! Kas ma olen rahul Au Pairi eluga Inglismaal?- Ausalt öeldes mitte väga... Nagu mu blogi pealkirja lugedes võite aimata, siis ma armastan päikest ja soojust! Aga Inglismaal seda ei ole, veits on, aga mitte nii palju, kui mina seda vajan. Seega loodan, et saan varsti edasi liikuda parematele jahimaadele (igasmõttes). 

Miks ma blogi pidama otsustasin hakata?- Esimese tõuke andis mu väga hea sõbranna Ida, kes ütles suhteliselt usutaval toonil, et ma võiksin päris hästi kirjutada :D. Eks ma üritan, vaatame, kaua ma kirjutada viitsin, sest mul puudub püsivus... See on suht suur miinus minu puhul. Näiteks esimesel nädalal Inglismal olles tekkis mul juba tüdimus ja ma tahtsin edasi liikuda. Vaatasin juba lennupileteid Hispaaniasse ja kirjutasin erinevatele tööpakkujatele kirju. Aga selline ma juba kord olen.

 Minu eesmärk on elust rõõmu tunda ja mitte jääda kohtadesse, mis mind õnnelikuks ei tee. Eile näiteks oli mul Skype's kõne ühe perekonnaga Belgiast, kes otsisid Au Pairi augustist. Ütlen kohe ära, et sinna ma ei lähe. Loodan, et saan juba varsti asjad pakkida ja lennukile astuda. 

Praeguseks siis kõik, sest ei oska midagi enda "tutvustamiseks" rohkem öelda. Järgmises postituses kirjutan oma elust Inglismaal.

Tsauki