Laupäev, 17. detsember 2016

Tegemised enne äraminekut

Kell on kolm öösel, tulin umbes pooltundi tagasi bowlinguklubist. Viimane kord oligi siis täna õhtul sõbrannadega hispaania muusika järgi tantsida. Esialgu arvasin, et olen tund-kaks ja tulen tulema, aga reaalsus oli midagi muud. Aga kirjutan kõigest jârgemööda, üritan nii kiiresti, kui voimalik kirjutatud saada, sest kuue tunni pärast lähen perega missale, tahan näha, mis seal toimub.

Eile, reedel siis, oli tohutult emotsionaalne päev, kõik oli nagu filmis, aga tegelikult toimus see minuga. Hommikul läksin hispaania keele tundi, seal jätsin juba Juliga hüvasti, mõlemal meil olid pisarad silmas, kallistasime, musitasime põski ja surusime käai tugevasti teineteise vastu, lubasin, et kunagi näeme ja räägin siis perfektselt hispaaniakeelt. Juli ütlea, et m juba praegu räägin väga hästi. Ütles ka, et Hispaanias on palju sisserännanuid, kes ei viitsigi keelt ära õppida, seega võõra rahva pingutusi hispaania keeles rääkida tunnustatakse siin väga.

Õhtul kell seitse läksin Speakingusse ja vot seal läks asi käest ära. Olime neljakesi: 2 meest, mina ja Jena. Jena tegi mulle kingituse: Luxemburgist ostetud soe tuunika ja kiri. Lugesin selle ette, endal hääl värisemas, Jena seismas mu kõrval, juuksed vihmast läbimärjad, ripsmetušš natuke laiali. Kallistasime ja tänasin teda ning hakkasime inglise keelt "õpetama".

 Keset "tundi" tuli Manuel (60-aastane hispaanlane, kes õpetas mulle hispaania keelt ja mina talle inglise keelt). Teadsin, et ta on haige, kuna kolmapaeval nagin teda hisp k tunnis ja tal oli padleitremnis midagi juhtunud, nii et tal oli isegi raske käsi tõsta. Ütles, et tuli sinna, et mulle hüvasti öelda. Siis juba tundsin, kuidas nutt hakkab peale tulema. Rääkisime kuskil tund aega ja siis palus Jena, et teeksime kõik koos pilti, sellele järgnes see, et kõik me võtsime telefonus ja tegime "paar" selfiet. Hiljem, üks mees, tohutult tore trompetimängija, küsis, kas tohib munust veel ühe oildi teha, loomulikult lubasin.

Manuel kinkis mulle martsipanikarbi ja edasi läksime kõik õue. Tohutult külm ja tuuline oli, tagatipuks sajas veel vihma ka. Jätsime hüvasti, pisarad silmas ja lubases, et kunagi me veel naeme, me koik koos. Läksime Manueli ja Jenaga edasi, sest Manuel oli oma auto kaugemale parkinud,
seega meie teed ühtisid. Ühel hetkel pidi siiski Manuel teist teed mööda minema ja nii me siis seisime, kõik koos ühe suure vihmavarju all, rääkimas vaheldumisi inglise -ja hispaania keeles. Lopuks, peale viiendat korda kallistamist, jatsime huvasti ja laksime erinevates suundadea. OH JUMAL! KUIDAS MIND AJAS NUTMA! VIHma sadas, jooksin martsipanipakk  käes koju, et kiiresti oesus käia ja välja minna.

Läksime esmalt. Quintasse, seal kohtusin Jena, Clementine, Larissa, Dylani,  silvia, Marta, Blanca,  camilla, Andrea ja ühe võõra tüdrukuga,mkeda ma ei tundnud,maga ta utles, et naeb mind alati muusikakoolis,mkui ma Guillermot ootan. Sõime seal õhtust, tegime nalja, tegime tohutult pilte ja edasi laksime Marcahsse. Tantsisime Jenaga rahvakeskel, pilgud meile pooratud Sevillanat. Kui lopetasime, inimesed plaksutasid ja vilistasid meile. Lootsn näha ühte Juliani jousaalist, kellega vahepeal pakju suhtlesin, aga kahjuks ei nainud.


Edasi laksime taksoga Alcazari, seal lootsin naha Davidit,mkuna ta ise naole ei anna, pidin lootma

heale õnnele, aga kahjuks ka teda ei näinud. Kohtusime Alcazaris Jenni ja Adamiga ja kella kuuestbtulime Criptanasse tagasi taksoga. Taksos sai nalja,msest meile juhtus sama taksojut olema, kes eelmisel korralgi, kui Clementine natuke švipsis oli ja luksus. Taksojuht tegi Clementine järele ja viis meid ilusti koju.

Täna hommikul läksin kella 11-ks fotograafi juurde, et saada katte kingitus perekonnale. Ega ma sada protsenti rahule ei jaanud, aga no käib kah, ostsin ilusa raami ka ja edasi laksin Clmentine host abue,a juurde, opetas miele, kuidas teha croquetasid.

Lõunat sõime. Beatrizi vnemate juures, seal jatsin ka koikidega huvasti, jalle tuli pisar silma. Jaa ylejaanud paeva jooksin mooda Criptanat ringi, kaisin. Silvia juures kommipakke pakkimas, aitas mul hispaania keeles perele kirja ka kirjutada ja kella. 21-st laksime perega Alcazari ohtusoogile. SEAL kahjuks pidin valetama natuke, sest nad kysisid, miks ma nii vahe aega Inglismaal au pair
 olin. ytlesin et perekond kolis Eestisse, ma lihtsalt ei saanud oelda, et mulle kis see laps narvidele ja
ma ei olnud yleuldse seal rahul.


Kell 00 läksime Larissaga bowlinguklubisse, sest. Clementine pidi lapsi tana hoida ja Jena laks alcazari, aga mina ei tahtnud Alcazari enam minna. Tantsisime seal tüdrukutega ja ühel hetkel nägin üht väga tuttavat nägu. Koheselt ei tulnudki meelde, kus ma temaga kohtunud olen, aga siis juba nagin, kellega ta oli ja viisin otsad kokku. Juanjo! Polnud teda yle kahe kuu näinud. Tervitasime ja üritasin natuke eemale hoida temast, sest mul tuli meelde, et olin baaris oma margi tais teinud, kui küsisin :"Kus siis Juanjo on ?!" Ja ta sõbrad selle peale vastasid, et ta on koos oma nobiaga. Clem üritas mind veel rahustada, et ei ole see mingi tüdruksõber, et lihtsalt suvaline tuttav, aga ma jatsin asja sinnapaika.

Aga täna nägin kogu aeg, kuidas Juanjo mind silmadega rahva seast otsis ja järgmisel hetkel mu kõrval tantsis. Kuna ma vedu ei votnud, siis me midagi ei raakinudki, naeratasime ja oligi kõik. Hakkasime just koju minema, kui garderoobist välja tulles nägime uuesti, seisid oma kambaga talselt sama koha peal, kus paar kuud tagasi kohtusime ja ma oma algtasemel hispaania keeles raakida uritasin. Rääkisime natuke juttu, ütles, et nägi mind täna hommikul. Küsisin, kas ta oli see valge Mercedesega, ise teades, et loomulikult, et see tema oli, kuid sain siiski kinnitava vastuse ja rääkisime natuke juttu. Lõpuks ütlesin, et oli tore tutvuda ja et esmaspaeval lahen koju tagasi. Juanjo oli lihtsalt sonatu, küsis, kuidas ta mind veel siis naha saab. Ütlesin, et ehk tulen veel Hispaaniasse tabasi, ta vaatas mind sellise näoga nagu ta ei usu,s mind.ta andis mulle oma  numbri ja isegi meiliaadressi, sest ma ei saanud talle oma numbrit anda, andsin talle vastu oma gmaili ja tulin tulema.

Kui koju jõudsin oligi mulle kirjutanud. Lähme homme lõunale, ja hiljem tuuleveskite juurde pildistama.

Zara

Teisipäev, 13. detsember 2016

Kuuse ehtimine

Uskumatu, aga ma olen hakanud iseenesest varakult ärkama, kell pool üheksa läks juba uni ära. Nägin unes, et ma olin Michel Jakson, keegi mees tiris mu juukseid, ja kui ma nägin juukseid ta peos, siis need olid mustad ja lokkis. Huvitav unenägu. Veel nägin unea, et mingi väike kasvatamatu poiss, umbes kaheaastane, oli minusse kiindunud, lõpuks jooksis ta autoteele ja ma karjusin ta nime, kahjuks enam ei mäleta, mis see oli, aga nii ma ülesse ärkasin. 

Tuli isu kirjutada, sest nädal aja pärast olen juba lennukis ja lendan Eesti poole. Enam ei ole nii:"Kõigest 2 kuud veel, need lähevad nii ruttu," nüüd on vaid loetud päevad.

 Vaatan hetkel oma tuba ja mõtlen, kuhu kohta ma kõik need asjad panen. Vähemalt saan kaks paari jalanõusid ära visata: Primarki tennised, mis on täiesti räbalad ja Housei tennised ka, nendest on küll kahju, aga need ei olnud mõeldud vihmase ilmaga käimiseks, seega mis seal ikka. Olen ostnud endale uue nahkjaki, seda vaadates mõtlen, miks küll oli vaja seda osta. Selle saab Piret või Margit endale, sest mulle on see väike. Olen nüüd dilemma ees, kas anda väikseks jäänud suveriided Clementinele või toppida ikkagi kohvrisse ja tuua Eestisse õdedele. 

Oh jumaaaal, ma lähen nii kurvaks mõeldes, et ma ei lähe enam siinsesse jõusaali. Üldse see on nii uskumatu, ma alles nagu jõudsin siia suvel suure palavuse saatel. Nüüd on radikas pidevalt sees, inimesed pidevalt suurte kampsunite all. 

Mis mul nüüd meelde tuli! Eile ehtisime kodu ära! Suuretoa kummutist sai vanaaegsete kujukeste, majakeste, jõe ja jumalakuju lava (?). Tõime pööningult nende kuuse alla, tehiskuusk muidugi, siin on metsast puude raiumine keelatud, kuna siin on nii vähe metsa. Hästi väike kuusk, minust lühem. Hästi ilusad kaunistused on neil, valged ja hõbedased pallikesed, panime need külge ja karda ka ja oligi kõik. Polnud mitte mingisugust jõulutunnet, sest see oli kõik nii erinev. Alberto padre näiteks magas teises toas, Beatrizil oea valutas, seega ehtisime poistega kolmekesi puud, poisid ümisesid minu inglise keele tunni laulu :Rudolph the red nosed võinmidagi sellist. 

Ma mäletan ikka Eestis kuuse ehtimist,eriti, kui me olime marksiga vaiksed. Viskasime komme, just neid mis meile ei maitsenud, näiteks Tõmmu ja üks komm, mis on autopildiga, kuuse taha, ja siis läksime roomates neile järele, kuuseokkad torkisid igaltpoolt. Mäletan ka, et pidime iga päev kuuseokkaid kokku pühkima, kuuske kastma ja alati oli kuuselõhn toas, tõeline jõulutunne. Väike vihje siis perekonnale, kui on võimalik muidugi kuusk tuppa tuua. 

Eilses inglise keele tunnis küsisin. Guillermolt, mis tal tuleb jõuludega seoses meelde, ütles et perekonnaga koos olemine, kingitused jne. Küsisin,mkas nad piparkooke ka söövad jõulude ajal, ütles, et ei, söövad ainult komme, suppi ja tavalist toitu. Näitasin talle videosid, kuidas teha piparkoogimaja ja raakisin, et minu jaoks tahendavad piparkoogid toelisi jõule. Ma isegi ei mäleta piparkoogilõhna enam, seega ma ei jõua ära oodatagi, et saaks juba ise küpsetama ja kaunistama hakata. 

Lähen nüüd jõusaali, piparkookidest ja jõuludest mõeldes. Täna lähen viimast korda turule, loodan, et näen Mari-Mari (Sevillanase õpetaja ), sest tahan teda tänada ja hüvasti jätta. Eile tennisetreener hüüdis mind ja küsis, kas ma jään igaveseks Eestisse või tulen tagasi ka, vastasin, et kunagi ikka näeme, võib-olla mõne aasta pärast, aga see on kindel, et siia, Campo de Criptanasse ma veel tulen.

Zara

Esmaspäev, 12. detsember 2016

Alicante, Eesti toit, lasanje, emotsioonid

Kell on pool 11 õhtul, lõpetasime just õhtusöögi. Tegin poistele ja Beatrizile juustuomletti, Alberto sõi suppi ja kalmaare. Viimast korda kirjutasin ülesse, mis turult ostma pean. Mõni tund tagasi vaatasin, kas Amsterdami lennujaam, kus ma 10 h ootama pean, on ikka 24h avatud, sain teada, et on ja et see lennujaam kuulub viie turvalisema lennujaama sekka, kus ööbida.

Hommikul läksin jõusaali, mul oli nii palju jõudu, sest olin korralikult end välja puhanud, magasin üle kaheksa tunni lausa. Laupäeval käisime Larissaga Alicantes, võtan kõik halvad sõnad selle tüdruku vastu tagasi, sest tänu temale läks mul tuju paremaks. Asi oli selles, et mul olid kehvad suhted Clementinega, kodus ma ei tahtnud olla ja mul oli selline tunne, et ma hakkan nutma, kui ma Criptanast välja ei saa. Nii ma kirjutasingi reedel Larissale, et kas ta oleks nõus minuga õhtul kohtuna, et ma olen lihtsalt nii väsinud ja mul oleks vaja râäkida. Ütles et läheksin kohe ta juurde, kui vabaks saan. Kui tema juure jõudsin, kella viie paiku, viisin Guillermo muusikakooli, võttis ta mind nii mõistva suhtumisega vastu. Ma lihtsalt seisin seal toas ja kurtsin, kui väsinud, kurnatud ja tülpinud ma kõigest olen. Ta ütles sellepeale, et ma võin alati tema juurde minna, ütlesin, et ma ei viitsi kellagagi suhelda. Ta vastas, et ma ei peagi midagi rääkima, lihtsalt ta ei taha, et ma üksi kuskil masetseks.

Kuulasime muusikat ja olime täiesti niisama, olin telefonis, ta värvis pilte. Küsis vahepeal, kas ma tahaks ka värvida, alguses ütlesin ei, aga hiljem vaadates, kui hoolega ta värvib, hakkasin ka värvima. Ühel hetkel küsisin, kas ta väiksele tripile ei tahaks nvl minna, näiteks Cuencasse. Hakkasime ronge vaatama, mis läheks Criptanast, ja ei leidnud kahjuks ronge Cuencasse. Vaatasime niisama ringi ja pakkusin välja, et lähme Alicantesse, sest kohe, kui Alicante pilte nägin, mu süda sulas-tõeline Hispaania:värvilised mahad, natuke vaene piirkond, ja mis kõige olulisem:MERI! Niisiis, otsus tehtud, tagasisõiduajad vaadatud, tuli elurõõm tagasi.

 Kobisin koju meelega hästi hilja, et perekonsa nägema ei peaks, sest ma ei tahtnud vastata nende küsimustele:Lähed täna välja ka? Miks mitte? Moetis on kontserr, Clementine läheb kindlasti. Clementine käis meiega õhtust söömas, miks sa ei tulnud? Või nagu hommikul, kui ütlesin, et lähen teen väikse reisi: "Kellega sa lähed? Clementine ja Jenaga?" Nad kogu aeg eeldavad, et ma tahan kuskil väljas käia, inimeste keskel olla, lobiseda tühja juttu, tulla koju ülihilja, aga vot mina ei taha.
Vähemalt viimased paar nädalat ei ole tahtnud, ma tahan rahulikult olla.

Kui koju jõudsin ei olnudki neid kodua, kell oli pool 1 öösel. Tulin oma tuppa ja jäin magama. Hommikul oli Whatsappis ühe host familyga videokõne. Kell 11 liikusin kodust välja, Alberto ja Beatriz olid nii rõõmsad, et Alicantesse läksin, eks ma ise olin ka õnnelik, nad näevad ju ise ka, kuidas kodus olemine mind nädalavahetustel kurnab.

Kõndisime Larissaga koos rongijaama, teepeal nägin Jorget, oma hisp k õpetajat, temast peaks eraldi blogipostituse tegema, mees, kes solvus mu peale, et ma enam hisp k tunde ei võtnud, igaljuhul lehvitasime teineteisele.
Rongis magasin põhilise aja, kui Alicantesse jõudsime oli päris soe, kuskil 18 kraadi. Alivante on niii ilus, seal polnud üldse palju inimesi, umbes sama palju, kui kevadel Tallinnas :D. Tundsin end nii hästi. Esimese asjana läksime kohe Barbara castillot vaatama. Niii võimas oli, järgmisena läksime tanda, Larissa läks ujuma, mul ei olnud kahjuks ujukaid kaasas. Ma pikutasin liiva peal, vaatasin merd, mägesid, inimesi ja päikest, Malaga tuli meelde.

Ma ei taha seda postitust üüratult pikaks venitada, seega Alicantest veel nii palju, et me ei maganud mitte ühtegi tundi öösel, sest me ei tahtnud majutuse eest maksta. Olime rannas, linnas, kõndisime, rääkisime juttu, ja kui jube külmaks läks läksime kell 4 oösel BurgerKingi, kus ma laual magama jäin ja toötajad meid nähes ehmunusid, sest nad olid enda arvates vaadanud, et kedagi saalis ei ole, ja kell neli läks see kinni. Vabandasime (ma ei teagi, mille eest) ja liikusime edasi linnas. Kell kuus läksime rongijaama, ootasime neli tundi rongi. Kui Criptanasse jõudsime läksime Larissa juurde, sest ma ei tahtnud koju minna. Jäime kohe magama, ärkasin peale kuut tundi magamist, läksin kell 7 koju. Õues oli nii udune ja külm. Kui koju jõudsin tegin lühikokkuvõtte perele, käisin pesus ja läksin magama, kusjuures ma ei soönud pühapäeval mitte kordagi.

Ma ei tea, kas ma olen sellest kirjutanud, aga eelmisel nädalal tegin oerele Eesti toitu: kotletid kartuli ja riivitud porgandiga. Suht lahe oli, Beatriz pani Eesti hümni, poisid andsid hümnile au tõsteskäe taeva poole, Alberto filmis ja mina tutvustasin neile eesti keeles toiduaineid. Perekond imestas, et kotletid nii maitsvad on, Beatriz sõi lausa viis tükki, aga kuna Eesti toit on niiii rammus, siis paar kotletti jäi isegi alles. Alberto seletas poistele, et Eesti toit on selleparast nii rammus, et eesti mehed teevad rasket tood külmas kliimas, seega neil on vaja palju energiat. Naljakas oli seda vaadata, et suur mees nagu. Alberto on, tahab ikka salatit, ja kolmest keedetud kartulist, kahest lusikatäiest riivitud porgandist, jahukastmest ja kolmest-neljast kotletist sai tal kõht nii täis, et ma lausa nägin ta silmis aukartust Eesti meeste ees. Ütlesin, et selline roit on täiesti normaalne koolides, minu kodus jne, ja et minu isa sööb tavaliselt 5+ kotletti, mina kaasa arvatud. Ütlesin ka seda, et minu isa võõrastab lasanjet, värsket salatit, seda naljakam oli vaadata Albertot, kes alati sööb salatit.

Imelik oli see, et isegi minul, suurel kotleti armastajal, sai kõht täis ainult kahest kotletist ja kartulist. Hispaanias söön ma poole vähem, kuigi kaalun ikka kõvasti rohkem (kaalusin Larissa juures, kaalun 70kg!).

Mingil päeval tegin lasanjet, kõikidele maitses, oligi täiega hea, mul tuli ideaalselt välja. Aaa, lastel ja Albertol oli uu kolm vaba päeva eelmisel nädalal. Suht jube oli nendega pidevalt kodus olla, aga õnneks saime ikka hakkama. Vahepeal oli täitsa tore, kui olime pargis, ühel õhtul vaatasime filmi "Charlie ja shokolaadi vabrik", jõtlesin, et miks küll mu emale see film nii tohutult meeldib... Mulle tekitas ainult shokolaadi-isu.

Pean kurvastusega teatama, et täna ei olnud sevillanase trenni, seega minu viimane sevillanase trenn oli kaks nädalat tagasi.

Homme pean minema vaatama fotograafi juurde, sest tahaksin perele kinkida fotokolaaži piltidest, mis ma siin neist teinud olen ja mingi ilusa teksti ka juurde. Aga ma ei tea, kui see liiga kallis on, siis ma ei taha seda teha. Aga midagi pean ikkagi tegema, sest ma olen ju tõesti neile tänulik, ikkagi esimest korda Hispaanias ja nad on tegelikult suurepärane perekond. Võite mõtteis anda, mida kinkida.

Homme läheb Alberto Madridi tööasjus, on seal ära ainult ühe öö. Täna kirjutasin Beatrizi kõrval ülesse, kuidas fideguad valmistada, ei jõua ära oodata, et saaks juba Eestis järele teha.

Zara

Pühapäev, 4. detsember 2016

Vingumine

Vaatasin eelmise postituse pealkirja "Puhas rõõm" ja mõtlesin, et kuidas on voimalik, et nelja-viie paevaga on nii palju muutunud. Uhesonaga, et kõike tasakaalus hoida, pean utlema, et mul on siinolemisest kõrini. Neli kuud täitub nädala pärast ja ma ei jõua ära oodata, millal saaksin asjad kokkupakkida ja ära minna.

Ma ei tahagi otseselt koju, aga ma tahan hakata "oma elu" elama. Siin olles olen aru saanud, et Au Pairi elu ei ole 100% mulle, sest ma ei ole nii kohaneja. Ma ju elan perekonnaga koos, seega ma ei saa teha seda, mida ma toesti tahan. Kôige rohkem kurnabki mind see, et naiteks, ma tahan magada kaua-kaua, süüa siis, kui mina tahan, aga ma ei saa, sest ma olen ju osa perekonnast. Tegelikult ma saaksin paev läbi magada, kui mul oleks selline iseloom, et mind ei huvita, mida mad minust arvavad. Ja mulle ei meeldi nadalavhetustel kindltel kellaaegadel süüa, nädal sees ei ole probleem, sest m olen pidevalt siis perekonnag, aga nädalavahetustel ma lihtsalt ei taha olla nendega kogunaeg koos. Naiteks eile laksin Inesiga (hispaanlanna) Alcazari, kirjutasin  Beatrizile, et ma ei söö nendega lõunat. Jõudsin koju kella kolmest, perekond oli just lõun soömise lõpetnud, tervitasime ja Alberto ütles, et ma pean varem kirjutama, kui ma ei soö nendeg, sest ta oli juba viiele inimesele soögi valmistamud, "Lo siento!" ütlesin ilma mingi süütundeta, sest see solvumine muutub juba väsitavaks.

Kogu see jant on ainult sellepärast et Jena on Amsterdamis, Clementine on väsinud ja ei viitsi midagi teha ja Larissaga ma ei taha koos olla, seega ma tahaksin lihtsalt OLLA! Aga ma ei saaaaa :D Kohe kui hakkan siestat pidama, tullakse kööki (täpselt minu toa kõrval) ja hakatakse kappi kokku panema, kilesid moöblilt ümber võtma,mmidagi puurima või pannkse lihtsalt muusika põhja.

 Täna avastasin, et mulle käib see kasvatusmeetod siin niiiiii närvidele, et tegin omaette olles nende kæitumist järele. Mulle ei meeldi, et ema annab litkaid lastele vastu nägu, kui poisid ülbitsevad, mulle ei meeldi, kui kogu aeg jaurtakse selle kallal, kui Alberto ei pane käsi lauale, kui sööme, mulle käib närvidele, kui lapsi sunnitakse tldrikut tühjaks soöma, kuigi nad ei sa ise endale tõsta. Mulle ei meeldi, et nad kohtlevad poisse kui tittesid, kellele oeab vahepeal koik ette taha ara tegema.

Kuna mu iPad ei ole sellist vingumist veel nainud, hakkab ta vaikselt alla andma, ei lase enam kirjutada normaalselt. Eile rääkisin emaga ja ta ütles nii õigesti, et vähemalt see on lõpp. Aga, et negatiivse noodiga veel lopetada, siis eeloleval nadalal lahevad poisid ainult KAHEL paeval kooli, sest siin on fiesta, ja mis koige hullem, Beatriz tootab, onneks alberto on kodus, aga ma ei viiiiiiiiitsiii enam nendega olla.

Zara

Esmaspäev, 28. november 2016

Puhas rõõm

Kirjutan selle postituse nii kiresti valmis, kui võimalik, sest kell on juba päris palju, aga ma tahan vaadata veel ühte filmi, mis üks naine mulle täna inglise keele tunnis andis. Igaljuhul, tahan kirja panna tänase päeva emotsioonid, mõtted, tegevused etc.

Hommikul, pool üheksa laksin ülesse, nägin esimese asjana Alberto padret, ütles mulle uniselt hommikust ja läks kööki suitsetama. Järgnsein talle ja sõin viimase banaani ära, lootuses, et Beatriz ei kavatse täna lastele banaani kooli kaasa panna. Alberto padre täna tööle ei läinud, sest pidi hakkama kodus poiste toas asju koku oanema, et uuele mooblile ruumi teha ja värvimistöid alustada jne jne. Rääkisime hästi vähe juttu, ta ajas Alberto nutma, sest sundis teda mingit kampsunit kandma, mis talle üldse ei meeldinud. Tuli kohe lapsepõlv meelde, kui läksin nuttes kooli, kui pidin Margiti punast plussi kandma, mida katsid suured naerunäod ja veel tuli meelde, kui nutsin koolis hommikul, kui pidin kummikuid kandma, õpetaj isegi pidas mu klassi ees kinni ja küsis miks nutan.

Kell üheksa läksin jõusaali, tegelikult läksin Mercadonast läbi, sest ma teadsin, et see üks banaan ei anna mulle piisabalt jõudu, seega ostsin jogurtit ja müslibatoone. Sõin tee peal ära, võtsin kodust isegi väikse lusika kaasa. Olin jõusaalis alla ühe tunni, sest tahtsin pärast pesema minna, enne ingl keele tundi minekut. Läksingi pesema, kuskil kolm minutit pidin ootama, et dušist lõpuks vähe soojemat vett tulema hakkaks. Föönitasin ruttu juuksed ära, panin juuksed patsi ja jooksin 15 minutiga sots keskusesse. Õnneks hilinesin ainult 5 minutit. Tund oli väga lahe, tegime nalja, tegime Manueli ja Vlementinega selfi ja üldse nii lahe oli.

Kui koju jõudsin, küsis Al kohe, kas tahaksin teda aidata. Loomulikult tahtsin. Viskasin joppe oma tuppa, vahetasin jalanõud ja hakkasin asju ülevale korrusele viima. Pärast kandsime koos uhe laua ülesse, mina tegin laste sahtleid riiedest tühjaks jne jne, väga suur abi oli minust. Tegime nalja, vahepeal hakkasin nii naerma, et vabandasin, sest ta üritas kapi tagumist osa kolm korda ilusti panna, aga see lagunes iga kord ära, nii ma siis lihtsalt naersin.

Alberto palus et laheksin poodi, sest ta hakks lõunasööki tegema, kirjutasin kõik ülesse, mis poest vaja ja läksingi. Ostsin kaks riivitud juustu pmki, kaks kolme pakilist tomate fritot, ühe kahepakilise singi tükikeste karbi, paki suure mune, kaks leiba, ühe kuuepakilise tuunikala karbi, ühe paki rohelist salatit ja kõik vist. Võtsin kodust ilusti kilekoti ka kaasa, tegime veel kodus nalja, et alati, SIEMPRE, kui lähen poodi, ei võta kotti kaasa ja siis pean Mercadonas ostma, Alberto naeros.  et da me igual, tal on samamoodi.

Koju jõudes tegin värske salati, Al tegi samal ajal pastat, ehk makarose, pani tomatipasta sinna peale ja kattis kogu kupatuse paksu juustukihiga ja pani ahju, mina katsin laua ja siis läksime ülesse, üritasime kappi uuesti kokku panna.

Kui Bea lastega koju jõudis oli kohe näha, et midagi on valesti. Lõunasööki süües hakkas Guille nutma. Tal oli koolis kontrolltöö väga halvasti läinud (Guille ja Al saavad koolis ALATI üle 7 hindeid, neil on 10 palli systeem koolis) ja ta kartis et saab halva hinde. Ma läksin sisimas niiiii närvi, sest vanemad ütlesid "Ole mureta, vaatame, mis hinde sa saad, kui läks halbasti, õpime veel ja veel, kui läks ilusti, siis on ju kõik hästi!". Apppi! Tahtsin oelda, et kuulake Guillet, ta nutab sul õla peal, Beatriz, mida sa kogu aeg pläkutad, et vaatame, mis hinde sa saad, teinekord teed paremini, kui ongi hakvem kui 7 ei juhtu ka midagi. Mind ajab see kooli teema nii närvi, sest kool ja hinded on nii ületähtsusatud, et sellele mõtlemine ajab mind nii stressi, et ma lülitasin end välja ja ütlesin Guillermole, et elu läheb edasi ja et see on ainult kool. Aga ta on juba nii kõtestatud, et jahus midagi, et ta ei saa keskkooli sisse jne jne.

Kella neljaks viisin Guille tennisesse, koju jõudes Alberto tehi ikka veel om koduseidtöid. Kella viieks läksin Guillele järele, kella kuuest sain lõpuks inglise keele tundi Albertole anda, teadust andsin talle, sest nad õpivad ju loodusõpetust/bioloogiat inglise keeles, ja tal on vaja aseal abi, kolmapäeval on tal KT. Ma täitsa naudsin seda, sest siis ma tean täpselt, mida ma pean talle õpetama ja tunnid on ilusti sisukad ja vajalikud.

Kell pool seitse lonkasin (mul on kand katki, sest Madridist ostetud üliilusad tossud hõõrubad mu kanda) sevillanase trenni. Me encantaaaa! Ma armastan tantsimist, oleme Jenaga kõige paremad!

Pärast sevillanat läksime Jenaga Mercadonasse, tahtsin hommikuks midagi toitvat ja tervislikku osta. Jena tuli niisama kaasa, et koos olla. Nägime poes Dylanit ka. Vaatasime niisama ringi, vaatasime pähklivõisid, naetsime, et sõime mõlemad salaja, teineteisele ütlemata, ühe õhtuga šhokolaadikreemi ära, jille koos ostsime. Olime just riiulite vahel, kui Jena ütles mulle:"Nägid seda meest?" Mina:"Millist? Töötajat?" Jena:"Jaa, habemega, ta oli nii armas!" Ma:"Aa, see kiilakas või? See käib minuga koos jõusaalis, päris normaalne jah" J:"eiei, pruunid juuksed (ise samal ajal käega juukseid järele tehes ja põski katsudes, kirjeldas ta välimust" ja samal hetkel tuli seesama mees meist mööda, Jena vaatas talle otsa, endal samal ajal käed põskedel, ja ütles:"Hola, que tal?" Töötaja vastas tervitusega ja vastas et tal laheb hästi. Vaatasime Jenaga teineteisele otsa ja hakkasime luhtsalt naerma, "Jälle! Alati panen ma end piinlikku olukorda!" naeris Jena, ise näost tulipunane, lihtsalt narrsimegi. Hiljem tuli see mees veel meist mööda ja ütles uuesti Hola, siis üritasime juba normaalsemad olla, hiljem sain teada, et ta nimi on Isaac, sest üks poemüüja hüüdis teda endale appi.

Sõime õhtuks kala ja salatit, kirjutasin toiduaineid ülesse, mis homme turult tooma pean ja soovisime teineteisele head ööd. Perekond on super sõbtalik, lastele ma meeldin, Alberto tahab kogu aeg kallistada, kui inglise keelt õpime, Guillermo k ikka tuleb ja kallistab, kõik on super-lux! Ma ei tea, millega ma sellise toreda elu olen ära teeninud!

Nii hea rahulik on olla, hakkan nüüd filmi vaatama, hommikul saan oma Kreeka jogurit ja müslit süüa ning jõusaali minna.hiljem lähen Clementinega turule ja homme on üldse nii tihe päev lastega, sest neil on nii tihedalt neid huviringe, aga mulle meeldub, ei hakka vähemalt igav!

Zara

Pühapäev, 27. november 2016

Nati kontsert, sporditüdruk

Laupäeva hommikul tahtsin hästi kaua magada, aga Clementine nii ei arvanud, ta helistas mulle kell 9 hommikul Enrique telefoniga, sest ärge, unustagem, ta telefon oli ju "kadunud". Ütlesin oma sõbrakesele, et ärgu muretsegu, telefon on turvalises kohas ja kui Jena kavatseb millalgi tagasi tulla, saab tagasi.

Kella kümnest läksin ülesse, tegin hommikusöögi, koristasin, triikisin, käisin jooksmas ja rattaga sõitmas, kuulasin muusikat, käisin pesus ja kella viieks läksin jõusaali. Olin kaks tundi seal, sest kell kaheksa tahtsin minna kontserdile, kus Clementine host ema kitarriga esines.

Kontsert oli super super super! Orkester koosnes kolmest kitarrist, mandoliinidest, ühest suurest viiulimoodi pillist, mille nime ma ei mäleta, ja hiljem, kui üks laulja laulma tuli lisandusid ja trummar ja klaverimängija. Istusime Enrique, ta laste (Rodrigo, Elsa ja Enriquega) ja muidugi Clementinega rõdul. Nautisin täiega, õnneks olin pidulikult riides ka, mitte nagu eelmisel korral, kui suusajope ja tossudega kontserti vaatasin. Väike Quiqe pani mund tähelepanu keskpunkti muidugi: keset kontserti tuli mu kõrvale, tahtis vabale toolile istuda, aga kuna ta ei mahtunud minu istme ja teise istme vahelt käbu, siis ta tõmbas seda tooli, nii et kogu saal kajas, kõik vaatasid meie poole, üritasin seda väikest poissi sinna toolile saada, seega tõstisin seda tooli veel, lootusega, et see enam häält ei tee, kus sa sellega, tegi ikka.

Peale kontserti, kell kümme, jätsime hüvasti ja ma jooksin koju :D. Sest ma tahtsin joosta ja mul oli külm, ja ma olin nii õnnelik.

Täna, pühapäeval ärkasin üsna vara, sõin hommikusöögiks avokaadot ja paprikat oliiviõliga ja läksin jõusaali, proovisin uut kõhulihastetreeningut. Julm ikka, vajab täiega tugevust,maga hea uudis on see, et mu jalad on palju tugevamad, nüüd surun jalgadega 60kg, enne, alustades suutsin ainult 40kg. Hiljem läksin rattaga sõitma ja õhtul käisin jooksmas. Kui koju jõudsin oli perekond koju jõudnud. Nii tore oli neid näha. Sõin õhtusöögiks keedumuna tomatiga ja rääkisime juttu, Beatriz näitas videot, mis nad olid teinud, see mannekeenivideo, terve perekond oli tardult paigal nagu mannekeenid, nii lahe oli, super perekond. Ütlesin neile, et olen väga õnnelik,et nad kodus on, rääkisin, kuidas mul nädalavahetus läks ja jutustasime niisama,mhästi mõnus olemine oli. Homme Alberto padre tööle ei lahe, toötab lastetoa kallal, kuna nad (ainult Beatriz) tahavad uut möoblit ja remonti, siis ta peab tuba ettevalmistama hakkama. Ütlesin,,et, kui ta abi vajab, siis öelgu, aga et hommikul lähen jõusaali ja kell 11 inglise keele tundi.

Nüüd vaatan midagi ETVst võib-olla ja siis jään magama, meil on tüdrukutega plaan minna Granadasse, aga me ei tea veel, kas lähme.

Zara


Dylani sünnipäev, Thansgiving

Reedel oli Dylani sünnipäev, pidasime seda Alcazaris, kahe ameeriklanna, Zulema ja Sheina, korteris. Kõik pidid midagi söögiks valmistama, minu õudusunenägu, sest ma vihkan kokkamist. Juba kolmapäeva õhtul hakkasin närvitsema, küsisin Clementienlt, et ehk saaksime koos midagi teha, aga meil ei oleks üldse aega olnud jne jne. Seega, ta andis mulle ühe koogi retsepti, ütles, et see on hasti kerge, et see on lastele moeldud. Kirjutas mulle selle retsepti, tund aega küsisin, kuidas ikka ma panen ainult ühe jogurti, kui palju ma pean suhkrut panema, mis ma esimesena panen jne jne.

Reedel, peale lõunasööki jooksin Mercadonasse, sest meil ei olnud valget jahu. Kohe, kui koju jõudsin hakkasin tegema, Beatriz oli mu kõrval, muigas, sest mul ei olnud aimugi, mida ma teen. Panin Kreeka jogurti kaussi, lisasin kaks klaasi tait suhkrut, ühe paki küpsetuspulbrit, segasin, seejärel sõelaga jahu, segasin, kaks muna, riivisin natuke sidrunit ka, kuigi seda retseptis ei olnud, pärast lihtsalt pressisin sidrunimahla sinna, aaa, enne suhkurut lisasin oliiviõli ka. Segasin ilusti kõik kokku ja panin vormi, mis oli eelnevakt määrutud oliiviõliga ja natuke panin jahu ka sinna, Beatriz õpetas nii, ja panin ahju, 180 kraadisesse ahju. Clementine õpetuste kohaselt pidi see valmis olema kuskil poole tunni pärast, ma hakkasin juba veerand tunni pärast seda noaga katsuma, narvitsesin, sest see oli täiesti vedel, haarasin Margiti ja ema koogiküpsetamisse. Saatsin pilte ja muretsesin. Aga kaua ei olnud aega muretsemiseks, sest pidin Guillermo muusikakooli saatma kella viieks. Kümme min enne viit sõtsin koogi valja, natike ikka liikus, panin külmkappi ja jooksime muusikakooli.

Kui tagasi tulin valmistasin kiivid ette, lõikasin ringikesteks, pruunistasin esimest korda elus mandlilaaste pannil, riivisin shokolaadi ja juba kappasingi uuesti kella kuueks Guillermole muusikakooli jarele. Saime tänavanurgal kokku, jooksime Mercadonasse, Guillermo kukkus tänaval kõhuli, nartsime nagu hullud, õnneks ta haiget ei saanud, ostsime küünlad ja jooksime koju.

Lõpetasin koogikaunistamise, vahetasin riided, jätsime perega hüvasti, sest nad laksid terveks nadalavahetuseks ära, maamajja, terve Akberto suguvõsa tuli sinna, pidasid Milagrose sünnipäeva jne. Nii armas oli see "huvastijätmine", näitsin Beatrizile kooki, kiitis, olime juba tsauu õelnud, kui Alberto nino hüudis, et ma ootaks, olin tänaval, tuli mu juurde ja tegi mulle posele musi.

Jooksin bussipeatusesse, koogivorm käes ja foolium peal, vihma tibutas. Ootasin kõigest viis minutit,mkui juba buss tuligi. Dylan, Jena, Vlementine, Larissa oma sõbra Taniaga olid juba bussis. Istusin sünnipäevalapse kõrvale, küsis, mis ma küosetasin, ütlesin,met ei midagi erilist,mküll, siis näeb, kui kohale jõuame. Sest munu kook pidi olema talle üllatuseks.

Kui korterisse jõudsime nägin ameeriklannasid üle kuu aja! Istusime maha, rääkisime juttu, ootasime teisi. Kella kümneks oli meid kokku 16 inimest, peaaegu kõik, kes pidid tulema tulid, va Fernando ja Carolina, Dylani pruut. Sõime alguses soolaseid toite, proovisin Jena tehtud maguskartulit rosinatega ja Clementine tehtud kotleti moodi asju, niii head olid mõlemad, sõin tavalist rohelist salatit ka kõrvale. See Larissa ajas mind nii närvi, juba kohe hommikul, kui hispaania keele tunnis olime. Igaljuhul, seal õhtust süues, ütles mulle:"Mhh, sa sõid ainult tervisklikku toitu!" Mõtlesin, et mis see tema asi on, mida mina söön, naeratasin talle ja ütlesin, et tema võib oma pastat edasi süüa.

Söömingu ja jutustamise katkestas Jena, kes ütles, et Thanksgivingul peavad kõik ütlema, mille eest nad tänulikud on. Paiknesime nii, et kogu seltskond moodustas ovaali, keerasime kõik näoga ringi sisse ja hakkasime rääkima, kes pidas kõige pikema kõne? Minaaa :D suutsin inimesi naerma ajada, ja olin vanarahu ise, uskumatu, ületasin end jälle!

Kui magustoidu aeg oli, toodi lauale kaks poetorti ja minu vusserdis, foolium oli veel peal, läksime Jenaga ruttu sellega kööki, panime küünlad pwale ja laksime tagasi, laulsime Feliz cumpleanosit. Eemaldusin ruttu koogist, et jumala eest mund sellega ei seostataks, Larissa muidugi pidi ütlema, et ta tahab mu kooki proovida, läks laua äärde, Dylan üritas talle seda vormist õngutseda, Larissa pöoras ümber ja ütles, et kuidas ta küll selle sealt jätte saab. Mõtlesin,met tore tore, ütle jah, et see kook on nüüd kas 1.kivikõva 2.vedel ja kogu jogurt valgub laiali, ja peame seda lusikaga tõstma nagu kastet, aga tuli välja, et Dylan lihtsalt ei osanud tõsta. Maitsesin Larissa käest mu kooki ja Madre Mia, see oli parim! :D see oli niiiiii hea, nagu Margiti tehtud sidrunikeeks.

Kõik kiitsid, Dylan ütles mitu kirda, et usumatu,met ma esimest korda midagi küpsetasin, et see maitseb väga hasti. Me alegro!

Hiljem läksime kõik koos välja,molime ühes baaris, aga lahkusime Clementinega üsna vara, umbes kella kolmest, sest Clem ei tundnud end hästi. Kutsusime takso ja läksime koju, taksos avastas, et on oma mobiili ära kaotanud. Hiljem kirjutasin Jenale, et ta vaataks korteris ringi, õnneks leidiski selle ülesse.

Kui koju jõudsin oli nii imelik olla, kuna olin kodus ju täiesti üksi, üritasin mitte end hirmutada ja tulin oma tuppa.

Zara

Córdoba

Eelmisel nädalavahetusel (18-20) olime Clementine, Jena ja Jenniga (šotlanna) Córdobas. Jube kiireks läks kogu asjaajamine, alles neljapäeva õhtul ostsime rongipiletid, bookisime ööbimiskoha Airbnbs ja alles reedel hakkasin pakkima.

Reedel tuiskasin mööda maja ringi, mõtlesin, miks ma alati kõik viimasele minutile jätan: leiva ostmise, tubade üle tõmbamise, triikimise, asjade pakkimise. Käisin hommikul jõusaalis, kella 11-ks läksin Speakingusse, jooksin koju ja tegin kõik eelevalt kirjapandud kohustused.

Sõin ruttu lõunasöögi ära (sõme fideod) ja jooksin lipu juurde, sest sealt pidi Enrique mind peale korjama. Ootasin 20 minutit seal, lõpuks jõudsid kohale, edasi sõitsime Alcazari rongijaama. Seal saime kokku Jenniga ja Fernandoga (?), olen teda enne ka maininud, Dylani töökaaslane.  Kuna Fernando elab Sevillas tuli ta sama rongiga, mis meie. Tuli meie vagunisse ja rääkisime juttu. Ta on lihtsalt nii naljakas, sest ta räägib ülivihaselt, tal on oma kindel arvamus KÕIGE kohta. Näiteks, ütlesin talle, et olin Malagas, Malageta rannas ja mulle väga meeldis, ta vaatas mind sellise pilguga "Mida sa mõtled endast? Kuidas sa julged nii arvata?" Ja utles, et Malageta on üks mierda, kõige koledam rand, mida ta teab. Ma naersin ja ütlesin, et mina nautisin mägede vahel vees ujumist. Aga õnneks ta soovitas mulle paremaid randu ka, ei saanud ainult negatiivsust: Gadiz ja Vuelva.

Jõudsime Córdobasse umbes kell pool kaheksa õhtul, õhk oli palju soojem, kuigi kell oli nii palju. Hästi vaikne oli, läksime Google Mapsi järgi sinna, kus meil tuba broneeritud oli. Jõudsime õnnelikult kohale, koputasime uksele, keegi ei vastanud. Natukese aja pärast tuli rõdule üks noormees koos oma sõbraga, küsisime, kas ta on Alejandro, kellel Airbnbs kuulutus üleval. Ütles jaa, ütlesime, et lasku meid siis sisse, oleme ned neli tüdrukut, kes toa rentisid, 60€ maksid ja kirja saatsid. Ta tegi suured silmad ja ütles, et ta ei ole mingit kirja saanud, rahast raäkimata ja et tal on inimesed sees ja ta ei saa meid vastu võtta. Natuke aega Vlementine ja Jena veel rääkisid temaga, ta ei tulnud isegi all, vaid passis seal rõdul, aga loppkokkuvõtteks läksime sealt minema. Istusime kiriku kõrval, otsustasime, et kirjutame Airbnble kirja, et meil on hostiga probleem, raha makstud, oleme võõras linnas ja meil pole kuskil magada. Samal ajal, kui Jenn kirja kirjutas, tantsisime meie Jenaga
sevillanat ja ei lasknud tujul langeda, soe oli, raha oli ja olime ju kõik koos.

Lõpuks laksime ühte kohvikusse, sõime, jõime ja kirjutasime edasi ning otsisime uut kohta, leidsime ühe soodsa hosyeli. Asukoht oli hea, odav ja normaalne koht. Pasime oma asjad tuppa ja edasi läksime välja. Lõbutsesime, tantsisime ja tutvusime inimestega, meie Jenaga jõudsime pool kaheksa tagasi hostelisse, Clem läks Jenniga varem.

Laupäeva hommikul sõime välikohvikus, pidasime plaani, mida vaatama minna. Käisime katedraal-mošeed vaatamas, Alcazar de los Reyes Christianos jne, igalpool oli midagi vaadata. Lõunat sõime ühes kohvikus, tellisime salmonrejot, flaminquini ja tanavapoest ostsin hästi ilusad kõrvarõngad ja ühe väikse koti. Kõndisime terve päev labi mööda ringi, käisime väiksel shopingul, ostsime külmutatud jogurtit ja tagasi hostelisse jõudsime kella kümnest õhtul. Läksime välja ja pühapäeval tulime koju.

Kui Campo de Criptanasse ringiga jõudsime sadas kohutavalt, tuul oli ka nii tugev, mu vihmavari läks pahupidi tuule käes. Ostsin poistele kommi ka Córdobast, nad olid päris õnnelikud mind nähes.

Zara




Neljapäev, 17. november 2016

Inimestest väsinud?

Viimasel ajal olen end nii kurjana tundnud, täna mõtlesin jõusaalis, et miks ma nii vihane olen. Solvun ka jube kergesti, näiteks eile hispaania keele tunnis solvusin Manueli peale, sest ta küsis minu arust sellise häälega "Kas sa saad?" aru, nagu ma oleks mingi lollakas. Clementiniga on ka keeruline,maga ausalt,mta ise käitub ka viimasel ajal imelikult, eile oleks äärepealt talle kirjutanud ja küsinud, mis tal mu vastu on, sest ta pidevalt targutas või ignoreeris (kohe tuli Piret meelde, kui väiksena mul ei olnud kunagi õpilaspiletit linnas kaasas, siis sain uut ja vana).

Õnneks täna, vähemalt viimased paar tundi, on natuke parem suhelda Clementinega. Arutasime homset reisi, sest lähme Cordobasse, oleme seal kuni pühapäevani, Jena ja ta sõbranna ka. Olen tundnud end nii ebavajalikuna, sest nad ajavad ise asja ja mul pole midagi teha. Eile sain õhtul päris kurjaks, sest olin just tulnud põllult Alberto, Ignacio ja lastega, sest käisime oliivipuudele kaitseid peale panemas, ja kui koju jõudsin nagin, et Clementine, Jena, Dylan ja üks naine Juli (õpetab hispaania keelt) laksid kõik koos kohvikusse prantsuse keelt õppima! K*rat küll, mina olin samal ajal kuskil põllul... Küsisin põllul olles ülihea küsimuse:"Ignacio, kas sul on ainult tumedad oliivid või on rohrlisi ka?" Ignacio, 80-aastane vanamees, ei saanud midagi aru, aga Alberto, kes samal ajal oliivipuu all mässas hakkas naerma ja ütles, et rohelised oliivid lähevad hiljem tumedaks, eraldi sorte ei ole. Naersime ja kõmpisime edasi, et otsida oliivipuid, millel on eelmise aasta kaitse ära kukkunud ja kes uut vajasid.

Kirjutan laupäevast ka, vaatasin, et eelmises postituses kirjutasin ainult hommikust. Laupäeva õhtul läksin üle pika-pika aja bensujaama, et kõneaega peale laadida. Tund aega otsisin õiget kohta, kus seda teha saaks, lõpuks läksin bensukasse ja seal saigi. Kella kuuest läksin jõusaali ja kell kaheksa sain Davidiga kokku. Ootasin teda täpselt kell 20:30 kiriku ees, olin valmis nägema seda natuke ülbikut meest, aga kui ümber pöörasin ja teda nägin olin positiivselt üllatunud. Ta oli jätnud reede öösel sellise üleoleva mulje, sest ta kogu aeg naeris ja pööritas silmi. Tervitasime ja läksime Marchasse. Olime seal neli tundi, uskumatu, mul oli lõpuks kopp nii ees temast, sest ma teadsin kõike tast lõpuks. Kella 00st tulid Clementine ja Jena sinna, Davidi sõbrad ka, kuna kell oli üle kesköö siis oli see nagu klubi: muusika mängis hästi kõvasti ja saime tantsida. Pärastpoole läksime Jena ja Clementiniga edasi Quintasse, passisime natuke seal ja edasi läksin koju magama.

Esmaspäeval kaisin jälle Sevillanase trennis, Jena oli ka. Väga tore oli, sain palju selgemaks, tantsisime jub paarides, meil tuli Jenaga väga hasti välja, ei jõua uut esmaspäeva ära oodata!

Aga jah, homme lähen siis Cordobasse, loodan, et suhted tüdrukutega püsivad normaalsed ja kõik läheb hästi, oäris kulukas reis on, aga no mis ma teha saan, Granada oleks veel kallim. Aeg lendab, varsti ongi kuu aja pärast kojuminek.

Zara

Laupäev, 12. november 2016

Vivir mi vida

On laupäeva hommik, õues on päikseline ilm, aga olen üsna kindel, et talvejopeta õue ei saa minna, sest Campo de Criptanasse on ikka sügis täiega kättejõudnud. Istun oma voodis, olen üllatavalt reibas, kuigi olen maganud vaevalt neli tundi. Käisime eile Jena ja Clementinega väljas, läksime tähistama Clementine kahe kuu täitumist siin, vaiksest tähistamisest kujunes välja suuur pidutsemine. Aga kõigepealt tahan rääkida eilsest päevast, küll jõuan ööni ka.

Hommikul läksin kella üheksaks jõusaali, olin seal poolteist tundi, nii hea trenn oli, uskumatu, jõudsin nii palju teha. Nägin jõusaalis ühte noormeest, kogu aeg näen teda pidudel jne, aga kunagi ei ole rääkinud. Ta on jätnud mulle hästi ülbe mulje, meenutab täiega õe ekspeikat, selline üleolev, kogu aeg kulm kortsus, ja välimuselt ka vaga sarnased. Tuli jõusaali ja hakkas väljaasteid tegema hantlitega, lihtsalt jäi silm peale, sest ta võttis kõige kergemad hantlid (2,5-kilosed) ja mind ajas nii naerma, mina tema kõrval tegin hiljem 14-kilostega. Üritasin keskenduda ja muiata maha, aga mind lihtsalt ajas naerma. Hiljem, tegin samal ajal kõhulihaseid matil, tuli mu kõrvale, lihtsalt viskas selle mati mu kõrvale, "No on ikka mats," mõtlesin, ähkis ja puhkis mu kõrval kõhulihaseid teha, püsis seal maksimaalselt viis minutit, siis läks edasi 10-kilogrammist kangi tõmbama (võrdluseks: sama masinaga tõmban mina 25 kg :D).

Hiljem, kell üksteist oli hispaania keele tund, need tunnid mulle absoluutselt ei meeldi, sest seal on põhiline kamp, kes räägib ja ma ei saagi suud lahti, sest ma ei ole nii kiire. Nii ma siis passin seal, ütitan rõõmsat nägu teha ja märkmeid üles kirjutada, aga noh, pole hullu, käin seal ikk edasi, esiteks see on tasuta ja teiseks hispaania keel jääb ikka külge.

Peale lõunasööki viisin Guillermo kella viieks muusikakooli, ise läksin samal ajal Mercadonasse, sest mul oli selline magusaisu, et mu käed hakkasid lausa värisema, polnud väga ammu midagi magusat sõönud. Ostsin endale 98 sendi eest magusaid asju, neist mõndasid tahan koju ka osta, hästi magusad
kommid, võtavad magusaisu ilusti ära ja panevad mõtlema, et tulevikus ei söö ühtegi kommi enam,
kuni järgmise magusaisuhooni. Igaljuhul, kõndisin tund aega mööda kesklinna, sõin oma muffineid ja komme, kaks banaani ka, nautisin olemist, päike paistis ja mõnus soe oli (11 kraadi). Viisin Larissale ta jaki ja pluusi ka ära, mis ta mulle laenas.

Enne muusikakooliminekut näitas Guillermo mulle, kus teater on, sest ta esines õhtul cup songiga ja ma tahtsin vaatama minna.

Kella kaheksast, kui olime speakingus tund aega olnud, läksime Clementine ja Jenaga Guillermot teatrisse vaatama. Läksime teatrihoonesse sisse, kõik ukseavad olid suurte punaste sametkardinatega kaetud, mul ei olnud aimu ka, kus see kontsert on. Clementine pani oma käe läbi sametkardinte ja vajutas linki, see avanes ja leidsime end saalist, kus üks härrasmees kõnet just pidas. Õnneks keegi ei vaadanud, läksime edasi, seisime seinaääres, kõikidel suvalised riided seljas, publiku seast märkasin ikka päris sätituid daame ka, mul oli seevastu seljas suusajope (mu ainuke soe jope siin) ja
jooksupüksid, mille säärele on kirjutatud:No excuses :D. Kuulasime kõne, mõtlesin, et loodetavasti
on see ikka õige koht, sest olime natuke hilinenud, Beatrize ütles enne kodus, et tuleksime kaheksast vms, et Guillermo esineb viimasena. Aga kell oli juba 20 minutit kaheksa läbi, ütlesin Vlementinele, et ei tea, kas see on ikka õige saal, sest kuulsin, et teise seina taga inimesed täiega naeravad ja hõikavad, mõtlesin, et sellised emotsioonid sobiksid paremini Guillermo esinemaisega, kui see kõnemees seal. Aga hakkasime juba natuke aru saama, sest mees rääkis headest õpilastest jne (Beatrize enne ütles, et see üritus ongi tublidele, kõige tublimeatele õpilastele, kes siis esinevad, kes lauluga, intstrumendiga või tantsuga). Lõpuks, peale tund aega ootamist tuligi Guillermo koos 14 (?) klassikaaslasega lavale, esitasid Cup Songi, mul olid külmavärinad peal, ajas nutma ka , sest ma olin nii liigutatud, see oli nii ilus, kõik nautsidi, laulsid, kõik tegid samal ajal ilusti liigutusi, fenomenaalne, nagu siin on kombeks öelda.

Hiljem, ootasime Beatrize ja Albertot koridoris, nägimegi teinetesit, tutvustasime Jenat neile ja Enrique (Beatrize vend ja Clementine host-isa) tuli ka hiljem sinna. Läksime ühte baari. Võtsime
joogid ja rääkisime juttu, vanemad eraldi ja meie, noored, omavahel. Hiljem liikusime uude baari,
sest oerekonnad tahtsid süüa, läksime ühte baari, kus Jena silmarõõm töötab, Carlos on ta nimi. Niisiis, läksime sisse, ütlesin just Jenale, et olgu valvel ja ilus (:D) sest Carlos tuleb, tuli meie poole oma kandikuga, hakkas just hambatikkudekarpe kandikule laduma, Jena pööras ümber ja vaatas teda, ütles:"Hola Carlos! Que tal?" Carlos vastas Hola, ja samal ajal kukkusid KÕIK hambatikukarbid suure pauguga maha, ma purskasin naerma, Jena oli näost punane, Carlos vastas:"estoy bien" ja ma ei ole nii punast nägu veel nainud, pöörasin otsa ümber ja laksin õue, sest ma lihtsalt naersin laginal. Hiljem, kui tagasi läksin, rääkisid Beatrize ja Anna-Eva (Bea vanem õde) naljag, et selline strateegia ongi hea, kõigepealt paned piinlikust tundma jne :D.

Otsustasime tüdrukutega, et lähme õhtul hiljem välja, sest eelmisel nadalavahetusel ei läinud keegi miest välja ja Clementine kaks kuud täituks peale kella 00 öösel, seega vajas tähistamist. Läksime koju, oerekonnad jäid veel baari, tulin koju ja laksin pesema. Kella 00 läksin tagasi kesklinna, kuna mul ei ole kuuaega olnud raatsimist ja viitsimist raha mobiilile laadida, siis mul ei ole kõneaega ja ma ei saa helistada, seega lihtsalt passisin seal keskel, lootsin kogu südamest, et tydrukud nägid mu
viimast sõnumist, et ootan neid seal kell 00. Lõpuks, peale 12 minutit ootamist, jõudis Jena. Läksime esimesena Marchasse, olime seal 1 minuti, sest tahtsime Vlementine üles leida. Olin üsna kindel, et ta on Quintas, sest see baar meeldib talle ja tal on seal omad sõbrad. Aga enne tahtis Jena küsida Varloselt, et ega ta täna välja ei lahe. Utsitasin takka, et ikka laheksime küsima, mis meil ikka kaotada on. Läksime siis samasse baari, kus kaks tundi tagasi pisarateni naersin, nägime baarileti ääres noormeestekampa, Jena arvas, et üks neist ongi Carlos, kuigi see mees on meie poole seljaga, igaljuhul, laks sinna ja ütles kõva häälega nagu ta ikka on:"Holaaa!" Nad vaatasid meid nagu lollakaid, sest me ei teadnud neist mitte ühetgi, läksime otsejoones wc juurde, naersime, ütitasime nartda häaletult, läksime ühe minuti pärast tagasi, siis oli juba Carlos seal, Jena küsis, kas ta läheb öösel välja, vastas eitavalt, sest peab homme ka töötama. Tulime siis selt ära ja liikusime Quinta poole. Leidsimegi Clementine sealt eest, läksime sisse ja istusime uute inimeste juurde. Esimene mees, kelle ma sealt ära tundsin oli seesama mees, kes 2,5 kiloste hantlitega väljaasteid tegi, tervitasime ja hilje öösel nartsime teineteise üle, tegin teda jõusaalis järele ja ta mind (kükid 15 kilose
suure hantliga).

Pärastpoole läksime kõik Alcazari, kahe autoga, läksime ühele peole, saime tantsida ja niisama rääkida. Tutvusin ühe Davidiga, tundus mulle nii tuttav, hiljem selgus, et ta on Campo de Criptanast pärit, nüud meenub küll, et nägin teda esimest korda klubis. Räakisme juttu ja täna õhtul näeme jälle.

Selline tore päev oli siis eile, nüud lähen rattaga sõitma.

NB! Läksin hoopis Alberto ja lastega metsa käbisid korjama, Clementine tuli oma perega ka, sest nad kütavad käbidega ahju. Alberto ütles autosse istudes roõmsalt, et nüüd on terve aastavaru olemas, korjasime ainult kolm kotitäit käbisid :D. Hiljem läksime teisele põllule, sealt korjasime tüümianit, ma lihtsalt armastan seda lõhna. Õnneks saan seda kaua-kaua nautida, sest nüüd lõhnavad nad mul plasttopsis öökapil, täpselt minu kõrval, ja hurraa nägin just väikest ämblikku seal...

Pean siesta ära ja kella viieks lähen jõusaali, kell kaheksa pean juba valmis olema.

Zara

Neljapäev, 10. november 2016

Igatsus, tänasest

Madre mia, milline igatsus mul järsku tuli kodu järele, selline tunne, et hakkaks juba asju pakkima, fantaseerisin, kuidas ikka koju jõuan ja kõiki lähedasi näen. Olin nimelt juba magama jäämas, kui järsku tuli kujutluspilt, kuidas lähen tädi Helga juurde, kallistan teda, isegi suutsin ta häält ette kujutada, ja emast ja ülejäänud perekonnast ei hakka rääkimagi :D. Aga õnneks ei igatse pööraselt koju, lihtsalt tahaks ju päriselt oma silmaga neid näha ja kallistada.

Pole ammu kirjutanud, aga polegi erilist põhjust olnud kirjutamiseks. Elu on lihtne, vahepeal liigagi, täna hakkasin mõtlema, et hispaanlasi ja eestlasi eristabki see, et eestlastel hakkab igav, kui midagi teha ei ole, aga hispaanlased naudivad mittemillegi tegemist. Saate aru, meil käib kodus isegi triikija, seega ma ei pea oma pesu üldse triikima, hea et ta veel mu tuba ei ole koristama hakanud.

Esmaspäeval käisin Sevillanase trennis, ma olin ainuke alla 60-aastane, aga ega hispaania prouad mulle alla ri jää, nad on hästi energlised, nooruslikud ja lahedad. Kui tänaval näeme, siis ikka lehvitame ja hüüame "Hola". Naljakas, et mul on siin nii palju tuttavaid, kogu aeg tänaval kõndides näen kedagi tuttavat. Mõnikord mõtlen mitu päeva, et kes see inimene küll oli, kes mulle "Hola"  ütles, näiteks, ma ei tea siiamaani, kuidas ma ühte tüdrukut tean. Eelmisel nädalavahetusel klubis oli väga imelik olukord, sest ta üritas mulle selgeks teha, et ma tean teda. Ütles, et kohtusime Alcazaris ühel peol, aga ma ei suuda seda uskuda, ütles, et oleme peale Alcazari veel mitu korda näinud. Mul pile õrna aimugi, kes ta selline on, nüud lõpuks jäi ta nimi meelde:Cris. Aaa, teisipäeval nägin teda, sest ootasin Guillermot tennisetrennist, siis tundsin ta ikka ära ja tervitasime, ütlesin:"Oota, ma tean küll su nime... Christina, si?" Ella dice que no (ta ütles ei) hoopis Chris :D. Parast kirjutasin telefonimemosse ülesse ta nime, sest ma tean, et järgmine kord ma ei mäletaks ta nime.

Täna läksin Jena, Clementine, Larissa ja Fernandoga välja. Fernando on IT õpetaja koolis, aga elab ise Sevillas (kõige soojem linn Hispaanias). Olime Marchas (üks pubi), jõin teed ja rääkisime juttu. Õppisin jällegi uut enda kohta: uute inimestega suheldes olen palju jutukam, elavam ja julgem, ma olen seda enne ka täheldanud enda puhul. Peaks vastupidi olema, alguses peaks just võõrastama ju? Mul käib vastupidi, hiljem ma mitte ei võõrasta, aga hiljem on palju raskem millestki rääkida... Rääksin Larissale, et Jena läheb täna bailes de salon'i (tantsutrenn), et kas ta ei tahaks temaga koos minna, olen nagu ema Larissale. Ta on hasti tagasihoidlik, aga mitte heas mõttes, ta on tagarääkija ja natuke ülbe. Igaljuhul Larissa läkski Jenaga kaasa, ma eelistan ikka tasuta tantsukursustel käia, mitte 20 euri kuu eest maksta. Rääkisime Clementine ja Fernandoga tanavanurgal veel juttu, siis läksime koju. Saatsin Fernando koju (õigemini Jena ja Dylani korterisse, sest Fernando ise peatub hostelis, aga seal ei ole mikrouuni ega kõöki, seega Dylan-kolleeg ja sõber koolist kutsus ta nende juurde) sest ta ise ei teadnud, kuidas minna. Rääkisime tükk aega tänaval juttu, nägin õpetaja Manueli ka, ühel hetkel avastasin, et räägin hispaania keeles, terve aja! Vahepeal Fernando ikka parandas ka, tänasin ja ütlesin uuesti vigadeta.

Mõtlen vahepeal, et päris raske südamega lähen siit ära, aga siis tuletan endale meelde, et kõik nad lähevad siit varsti minema. Kujutan ette, et lennukis nutan, sest Clementine on mulle õe eest, täielik Piret, hästi otsekohene ja selline vaba. Ei ma vist igatsen väga koju, kui juba prantslannas õde näen, ühel öösel nägin õudusunenägu sellest, et läksin koju ja ma ei olnud MITTE MIDAGI Hispaaniast kaasa ostnud! Nüüd kirjutan vaikselt juba asju ulesse, mis tahan kodustele viia ja endale lohutuseks. Mis ma tahan enne kojutulekut teha? Kindlasti tahan näha härjavõitlust, külastada Granadat või Sevillat, õppida rohkem ja rohkem Sevillanat tantsima, õppida veelgi rohkem hispaania keelt ja võib-olla valmistada perele lasanjet.

PS! Käin hommikuti ka jõusaalis, kell üheksa olen kohal ja lahkun kell 11. Päris lahe või mis? Ja mu lemmiklaul: Alejandro Sanz-Deja que te bese feat Marc Anthony, selle laulu algus on parim, aga kogu aeg mõtlen, et kas Alejandro Sanzjl on kõnedefekt või mitte, sest 25. sekundil ütleb ta nii imelikult:  como tú quieres (ütleb quiereŠH), aga see teebki sellest laulust mu lemmiklaulu.

Zara

Laupäev, 5. november 2016

Olen haige

Olen juba kolmandat päeva haige, aga täna oli esimene päev, kui reaalselt võtsin endale aega paraneda. Õnneks midagi väga hullu ei ole, vähemalt palavikku ei ole, aga nohu ja köha on, joon sidruniteed ja viimased kümme tundi olen lihtsalt voodis pikutanud, vaadanud kõiki võimalikke saateid ETVst (esimest korda elus vaatasin Õnne 13 otsast-lõpuni), lygesin otseblogi Keskerakonna uue juhi valimistest, enne veel vaatasin intervjuusid Yana Toome ja Jüri Ratasega.

Natuke kurb olen ka, sest perekond läks hommikul pool 11 Toledosse, tahtsin ka minna, aga tundsin end nii nõrgana. Seega hommikul ütlesingi Beatrizile, et ei tule ikkagi, ütles, et puhkaksin rahus ja et kui esmaspäeval tunnen end ikka haigena, siis lähme arsti juurde. Jumal tänatud, et tunnen end juba paremini, ma ei taha kuskile haiglasse minna.

Lugesin oma eelmist postitust "Siesta mõtted" ja hakkasin muigama, sest kirjutasin, et kavatsen lihtsalt pargis istuda, sest tunnen end nõrgana, küll poisid ise mängitud saavad. Tegelikult enne parki minekut mängisin Albertoga tänaval juba jalkat. Täiesti esimest korda kutsus Alberto mind mängima, tal läks aega, et minuga harjuda. Igaljuhul jooksin tänaval, endal hing paelaga kaelas, sest kurk oli haige ja raske oli hingata, aga see ei lugenud, sest nii hea oli joosta.

Hiljem läksime Guillermo ja Albertoga mänguväljakule, võtsime korvpalli ka kaasa ja mõtlesin seal igasuguseid mange neile välja, et saaksime inglise keelt harjutada. Mäng oli siis selline: poisid kiiguvad kõrvuti, mina olen palliga nende ees, viskan palli nende poole, nemad peavad jalgadega palli kas kinni püüdma (kuna see on keeruline, siis selle eest saab 2 punkti) või jalaga lööma õhku (1 p) samal ajal peavad ütlema erinevaid spordialasid/puu-ja juurvilju/sõnu, mis algavad mingi kindla tähega jne. Mängisime tükk aega, Alberto tahtis kogu aeg palli jalaga lüüa,maga ta ei saanud pihta, küll mina jäin hiljaks palli viskamisega ja tema oli liiga kiire või pall läks liiga kiigu alt, ühesõnaga Alberto ei saanud ega saanud palli lüüa. Guillermo jättis kiikumise järele ja ütles mulle, kui palli visata, tegin veel nalja, et saan raudselt palliga pihta. Kui ühel korral Guillermo ütles "NOW!" ja ma palli Alberto poole viskasin, sain Alberto pallile pihta ja lõi täie jõuga palli, korvpall sööstis mulle täpselt kõhtu. Mul lõi hinge kinni, ma ei saanudki hingata, toetasin end vastu mänguväljakut ümbritsevat aeda ja hoidsin kõhust kinni. Niii valus oli, köhima ajas, aga ma ei saanud isegi hingata. Alberto hüüdis muudkui "Sorry! I am sorry!" Guillermo vastas talle, et ta on "Tonto" ja ta peab ettevaatlikum olema. Mõne sekundi möödumisel sain uuesti hingata, aga valus oli ikka. Ütlesin, et pole midagi, et see oli õnnetus. Siis ajas juba naerma, poisid olid nii ehmunud, hakkasid ka naerma. Hiljem mängisime escondidet ja siis läksime koju. Tore päev oli, aga teinekord pean ikka tähelepanelikum olema ja ette mõtlema.

Ega rohkem ei olegi midagi lisada, kui väljaarvata see, et tegin üle nelja kuu uuesti endale kulmud pähe. :D Ma ei jõua ära oodata, et saaks Eestis juuksurisse ja kulmudesse minna!

Zara

Kolmapäev, 2. november 2016

Siesta mõtted

Täna öösel jäin haigeks, magama sain jääda alles peale kella kolme. Mõtlesin igasuguseid mõtteid seoses minu kojutulekuga, mida edasi tegema hakata, siiamaani ei suuda uskuda, et kõik teed on mu ees valla, ei oea ju enam kooli minema. Kuulasin kolm "Ööülikooli" loengut, vaatasin Ringvaadet järele ja otsisin oma kohvri läbi, et üles leida köhatabletid, samal ajal imestasin, et mul on niii palju riideid, kuidas need kõik kohvrisse mahuvad.

Hommikul läksin kubujussina Speakingusse, Manuel rääkis terve tund aega, lihtsalt oma nädalavahetusest. Mind ajas niii naerma, sest me ei saanud Vlementinega kordagi midagi raäkida, meie küsimusi ta lihtsalt eiras. Aga ikkagi,mmulle meeldub Manuel, selline lahe vanake, uskumatu,met ta nii hästi inglise keelt oskab, ta on hasti palju reisinud ka. Järgmine nädal lähme tema juurde lõunale, tahab meile oma elamist näidata, oma naist Elenat, kuigi ma olen teda umbes sada korda juba näinud, meenutab ema töökaaslast.

Koju jõudsin kella kaheteistkümnest, hakkasin kohe tube ületõmbama. Samal ajal kuulsin,met Alberto tuli koju. Ma ei saa aru, miks ta alati nii vara tuleb.

Kui Beatriz jõudis lastega ütlesin, et olen vist haige. Katsus mu oead ja arvas, et mul on oalavik, sain Ibuprofeni. Joon kogu aeg teed...

Lastel pole täna ühtegi ringi, pean ootama, et nad oma kodutööd lõpetaksid, siis lähme parki. Õnneks saame seal teha inglise keele tunni, ongi vaheldus, ma ei viitsi kogu aeg neid tunde ettevalmistada. Loodan,met ikka räägivad ka seal oargis minuga, mina kavatsen lihtsalt rahulikult pingil istuda, sest tunnen end nii nõrgana.

Õhtupoole lähme kogu oerega Mercadonasse shopingule. Alberto padre oli nii naljakas, kirjutasime ülesse,mmis poest peame ostma, Guillermo küsisp, et mis veel vaja, Alberto vastas juba kolmandat korda, et nuudleis ja orügikotte. Ei oska seda edasi anda, aga see oli naljakas, kui ta juba kaheksandat korda seda teisest toast hüudis.

Minu plaan on kastega võimalikult hilja oarki minna, seal pargis hästi kaua olla, loodetavasti leiavad endale seal mängukaaslased,msest mina ei taha joosta ega midagi teha. Loodetavasti, kui koju jõuame on kell juba kuu läbi, siis on neil snäkiaeg, ja mingil ajal peaks Beatriz siis koju jõudma.

Zara

Teisipäev, 1. november 2016

Kaks vaba päeva

Küll läks kiiresti mööda see tõsine minu vältimine, täna juba saime Alberto padrega päris hästi suheldud. Kiitis lõunasöögi ajal, et väga hästi tehtud salat.

Esmaspäev ja teisipäev olid siin vabad päevad, peeti Halloweeni ja täna oli kõikide pühakute päev, võrdub enam-vähem meie hingedepäevaga, sest mälestatakse lahkunuid ja ollakse lihtsalt mõtetega eemal, selline vaikne päev.

Esmaspäeval olin lastega terve päev läbi üksi, sest vanemad pidid töötama. Käisime jalgsi Milagrose juures,met Alberto kostüüm ära tuua. Alberto on nagu mina väiksena, aga mitte nii hull, aga ikka solvub, keerab tänaval otsa ringi, et läheb koju. Kõnnib teiselpool teed, kõnnib autoteel mitte jalakäijateteel, jonnib, lööb mõtlemata ja pärast hakkab elueest vabandama (mind ei löö kunagi!), mänguhoos on täiesti pöörane. Guillermo on nagu Margit: tegeleb paljude asjadega:mängib flööti, mängib tennist, teeb arvutis igasuguseid asju, on hästi jutukas ja heatahtlik, vahepeal, kui Alberto teda oma käitumisega närvi ajab siis hammustab oma huult ja üritab mitte nooremat venda lüüa. Aga mõlemad poisid on südamlikud ja viisakad, jumal tänatud, lihtsalt Guillermole on terve elu korrutatud, et ta on vanem vend ja ta peab eeskujuks olema, ja ta ongi oma olemuselt inteligentne.

Beatriz ütles esmaspäeva hommikul, et läheksime parki, mängiksime korvpalli, jalkat või oleks aias, aga lihtsalt et oleksime õues. Kui olime Milagrose juurest koju jõudnud hakkas Alberto oma solvumistega jälle pihta, pta ei tahtnud mutte midagi thea, isegi jalkat ei tahtnud mangida. Alberto eraldus kuskile ara mõneks ajaks, kui meie Guillermoga arvutis Halloweeni maskide pilte otsisime, et need välja prinitida ja värvida. Läksin ja otsisin maja peal Akbertot, hüudsin, kas ta on üleval, kuulsin, et vastas vaikselt:"Mkmm" otsisin ja otsisin, lõpuks leidsin ta väiksest elutiast tugitooli tagant, ta on nii väike, nagu mina väiksena, jälle sarnasus. Pani mu kannatuse proovile, mõtlesin samal ajal teda välja meelditades, et püha jeesus,mkui tugevad närvid tervel mu oerekonnal olid, et minusugust üles kasvatada, mäletan väga hasti,mkui tuhti solvusin iga asja peale... Rääkisin temaga inglise ja hispaania keeles, et ta tuleks ikka välja,mlaheksime teeksime maske jne. Guillermo huüdis mind, hüüdsin vastu,met tuleks sinna,met Alberto on muy muy triste (väga väga kurb) Guillermo tuli, küsis sosinal, hästi südamlikult Albertolt:"Que pasa mi hermano?" (Mis juhtus, mu vend?) ja Akberto vastas midagi hasti vinguvalt. Peale viieminutilist läbirääkimistbtulintabsealt ikka välja,mjooksis arvuti juurde,mistus laua peale ja hakkasime maske valima. Siis laks juba kõik hästi, Al tahtis Transformeri maski (Transformer on selle poisi tõeline lemmik, ta ei kuula mitte iialgi muusikat, aga vot Transformer3 muusikat võibki kuulama jaäda, ja videosid vaadata võib ka lõpmatuseni), mina võtsin tavalise maski,mmis käib ainuklt silmade ette, ja Guillermo printis ningi naljaka maski.

Mõne aja pärast tuli Alberto padre koju, esimest korda olin õnnelik, et ta nii vara koju tuli. Alberto padre on Alberto lemmik inimene, ainult oma isaga olekski. Vahepeal ikka vihastavad ka teineteise peale, naljakas on vaadata, kui sarnane käitumismaneer neil on, kõik väljendid,mhäälega mängimine, kätega vehkimine "Hombreee! (meees, sellele järgneb käeviibatus ülesse, kulmu kortsutus ja haäl laheb hasti madalaks) -see on üks näide :D. Igaljuhul, meie kaunistasime Guillermoga maja prinditud Halloweeni asjadega, põhiliselt panime kaunistusi poiste toauksele. Kuulasime Halloweeni muusikat ja Alberto oli oma isaga õues.

Mõne aja parast tuli Alberto padre mind ka tervitama, siis juba saime natuke oaremini läbi, näitasin talle, et tegin maski ja kui nägi kaunistatud ust oli ka õnnelik. Katsin köögis laua ja sellega meie vestlus piirdus, kuni õhtusöögini, kui ta vihastas, et ma shokolaadi ei tahtnud süüa. Seletasin talle, et MINU arvamus on, et hommikul on parem maiustusi süüa, sest peale õhtusööki lähen ma otse voodisse ja magama, aga tema arvas, et seal ei ole mingit vahet, sest kalorid imenduvad nii ehk naa :D soovisin head und ja tulin tulema.

Aga esmaspäev veel jätkus, sest oeale siestat, kell neli, oli Guillermol vabast oäevast hoolimata tennisetrenn. Pidime kolmekesi minema, sest Akberto ei saanud koju üksi jääda, kuna koristajat ei tulnud ja vanemad olid tööl. Olime Albertoga tenniseplatsi kõrval pargis, mängisime: peitsin Madridi rongipileti ära ja ta pidi üles otsima, ütlesin warm, hot (soe, kuum) ja cold, freezing (külm, jäakülm) kui õige või vale suund oli. Mängisime seda u kümme minutit, pidevalt rääkisime inglise keeles, sest see oli inglise keele tunni asemel, esimest korda selle aja jooksul, kui alustasin ingl keele tundidega, olime õues ja lihtsalt rääkisime. Väga hea oli. Hiljem laksime poistega parki, sest Alberto äkitselt tahtis pargis mängida. Poisid ronisid puude otsas, ma istusin ja vaatasin augustikuu videosid, kui alles nendega seal pargis olin, vaatasime kõik koos ja lihtsalt naersime. Hiljem filmisin neid, sest soovisid Margitile õnne. Kui olime gideote tegemise lõpetanud ja hakkasime üle vaatama, vajus väike Alberto mulle selga ja lubtsalt naeris, ta on mind nii omaks võtnud ja uskumatu,maga ta räägib kogu aeg minuga nüüd inglise keeles, küll suurte vigadega, aga siiski, ta tahab räakida inglise keeles, see on väga väga suur asi, vahepeal küsib Guillermolt, kuidas mingi sõna inglise keeles on ja siis ütleb mulle.

Täna oli Alberto padre kodus, hommikul oli tegemist, et lapsed end riidesse paneksid, sest nad ajasid mingit juttu, et tahavad alles siis riidesse panna, kui isa üles touseb (kell oli pool kümme!). Aga vahemalt nad sõid nirmaalsel ajal ja lõpuks panid ikkagi riidesse ka, sest Alberto padre magas nii kaua. Kui Akberto padre üles tõusis tõnbasin tiad puhtaks ja hiljem läksime Guillermiga tennist harjutama. Mängsime ainult seinaga, mitte omavahel, sest kumbki nagu ei tahtnudki. Nii väsitav oli, päike oli niiii ere, tundsin,mkuidas silmad vajuvad kinni. Vahepeal istusin maas ja vaatasin, kuidas ta mangib. Samal ajal karjusid mingid teismelised Rubia ja rubia, Guillermo läks närvi, tahtis nendega rääkima minna, ütlesin,met pole hullu, mängi aga edasi.

Hiljem laksime vaatasime ratastega, et kas jõusaal on täna õhtul lahti, ei olnud. Aga Guillermo yahtis natuke mängida kuskil kraavis, lasin tal mangida, sest mida mul kodus ikka teha oleks, mõtlesin. Kui koju jõudsime küsisin Alberto oadrelt, kas lähen ostan leiba, ta ütles, et Mercadona ja pagariäri on kinni,msest täna on suur püha. Aga mõni hetk hiljem ütles, et laheb ostab ühest poest,mmis on lahti, aga on väga kallis, leiba, mina oidin samal ajal tegema pastat,mpakkusin välja,net teen salatit ka, tegingi. Pärast rääkisime Alberto padrega toidutegenusest, kellakeeramisest jne, ei olnud selline sunnitud vestlus õnneks.

Kui Beatriz koju jõudis, mängisime Guillermoga samal ajal arvutus kokkamismängu. Pidin kohe ütlema, et ma tegin oasta valmis,msest tundsin uhkust, sest mul oli tunne,met see tuli oärai hasti välja, hiljem, kui sööma hakkasime, tuli välja, et liha pasta sees ei olnud keenud, sõime nagu koerakrõbinaid.

Pärast siestat laksime uuesti Guillermoga tennist mangima. Seekord mängisime koos, täiega lahe oli, jooksin täiega, tundian, et olen elus, polnud enam väsinud, nii hea oli olla, aina paremini tuleb välja, ühe käega on kergem manguda, aga eks pean rohkem harjutama,msiis tuleb kahe käega löömine ka välja. Palju nalja sai, mängisime kella viiest poole seitsmeni. Koju jõudes jõin teed, sest kurk natuke valutas, Guillermo sõi snäkiks sõorikut ja jõi kakaod, hiljem vaatasime "Suure mamma maja" minu soovil, sest siis on mul kergem hispaania keelest atu saada, kui olen filmi enne näinud. Pärastpoole Guillermo harjutas flööti, kuulasin seal kõrval, tahtis et oleksin pidevalt temaga, nii hea tunne oli. Mängis Hey brotherit, Wake Me Up When December Ends ja mitmid kuulsaid palasid veel, mitte puhtalt, aga siiski väga ilusti.

Õhtusöögiks sõin nuudlisuppi, jõin teed ja sõin Milagrose tehtud kroketasid, väga hea õhtusöök oli. Tore päev, aga õnneks homme on lastel kool ja vanemad tööl, minul on kell 11 speaking ja õhtul saan lõpuks ometi jõusaali minna!!! Juhuuu, ma olen nii õnnelik sest naen Vlementine üle viie päeva,msest ta oli Toledos, kuna ta terve perekond tuli Prantsusmaalt Toledosse ja isegi siia, Criptanasse, et oma tütrekest näha, kellel on jumala suva neist.

Zara

Pühapäev, 30. oktoober 2016

Sport, perekond, Madrid

Reedel, kui olin oma kohustused täitnud: viinud Guillermo muusikakooli ja tund hiljem uuesti koju toimetanud, läksin sotsiaalkeskusesse inglise keelt rääkima nagu alati. Reede oli imelik päev, kuigi ega seda ei anna tänasega võrrelda, sest Alberto padre väldib mind ikka täiega. Aga mis ma teha saan, et ta sellise asja pärast mu peale vihane? pettunud? solvunud? on, kunagi ma läheks ikka ju ära. Tahtsin kirjutada, mis ma kõik reedel tegin, aga ma ei saa, sest lõpetasime just lõunasöögi ja Alberto padre ei rääkinud minuga peale ühe lause ("Ei, salatis olevad oliivid ei ole need, mis me eile korjasime. Eile korjatud oliivid oeavad vees olema, alles siis saab neid süüa.") mitte midagi, Beatriz oli ka imelik, lapsed vaiksemad, selline matusemeeleolu. Imelik oli olla, aga ma ei tunne end süüdi, üritasin rääkida oma päevast, uurisin, kuidas Beatrizil tööpäev läks jne, aga ikkagi, minu ja perekonna vahel on tekkinud müür vahele, isegi vanemad on hakanud tihemini tülitsema. 

Reedel läksime välja, kutsusin Larissa ka, saime enne 00 plazas kokku. Läksime ühte baari, silvia, Andre ja Blanka (hispaania tydrykud) olid juba seal, tutvustasin Larissat neile ja rääkisime juttu. Kuna siin on Halloween, siis teadsin, et mingil ajal peaks Ckementine ka kohale ilmuma-spidermani kostüümis. Nii oli, poole ühest tuli Clementine baari, juba napsune ja väga rõõmsas meeleolus. Kuna Larissa ei olnud just kõige osavõtlikum, siis üritasin teda vestlustesse kaasata, aga ta laks hoopis õue telefoniga rääkima. Hiljem läksime klubisse, tantsisime ja räakisime niisama, Clementine võitis shampuse, sest ta oli ainukesena kostüümis. Kella kolmest otsustasime, et aitab küll, ja hakkasime koju liikuma, Larissa läks esimesena, meie Clementinega läksime koos, saatsin ta koju, sest tahtsin temaga veel rääkida. Ta rääkis, et oli Beatrizi ja Albertoga õhtust käinud aöömas (ma saatsin peale Speakingut Beatrizile sõnumi, et ei söö nendega täna õhtust, sest tahtsin ju välja minna ja poleks aega olnud) ja nad olid lauas minust ja minu araminekust räakinud. Beatriz oli väga kurb olnud, ma tean küll, miks, ta peab ju uue otsima. Ja Clementine ütles, et oli öelnud nagu minu eest nagu asi on: 4kuud on piisav aeg, et edasi liikuda ja et mulle on siin väga meeldinud. Nagu näha, siis see ei aidanud, sest vanemad käituvad ikka väga kahtlaselt.

Kell kaheksa hommikul läksin Larissa maja ette, läksime kõigepealt Alcazari ja sealt edasi rongiga Madridi. Mulle väga meeldib Madrid, kuigi jah, seal on niiiiii palju inimesi, et eile pidime lihtsalt aegluubis kõndima,msest tänavad olid rahvast puupüsti täis. Aga ilm oli nii ilus, Madrid on nii ilus, kõik need monumendid, ehitised, tavalised korteridki, restoranid, tänavamuusikud, elu ikka käib pidevalt. Ostsin endale riideid ka, põhiliselt spordiriideid, hea trenni teha. Tagasi Alcazari jõudsime kell veerand kaksteist oosel, votsime takso Campo de Criptanasse, sest busse ega ronge enam sel kellaajal ei läinud, ja vanematele ma ei hakanud helistama ka. Hiljem, kui joudsime Criptanasse läksin Larissa juurde, sest ma ei yahtnud üldse koju minna, polnud reede lõunast saadik neid näinud, ja vastik tunne oli. Jõime Larissaga teed ja kell üks öösel läksin koju, tegin hästi vaikselt ukse lukust lahti, avasin tasakesi ukse ja sulgesin selle- ja keda ma näen-Alberto padre, teretasin ja ütlesin, et mulle väga meeldis Madrid, ütles, et kaisid oliive korjamas, soovisime head und ja oligi kõik.

Tana hommikul kell kümme läksin jõusaali, oioioi, kui hea trenn oli. Avastasin enda jaoks nii head harjutused. Täna tulid kaks uut naist sinna, Raúl juhendas neid, naljakas oli vaadata, et nad olid veel rõõmsad peale 30 minutilist rattaga sõitmist, jooksmist jne. Ma ei ole ma ei tea mis ajast saati enam soojendust teinud :D teen kümme min ratta peal ja siis hakkan kohe kange tõstma, hüppama, kõhulihaseid piinama jne jne. Kahju on ära minna sealt, aga õnneks kuu aega ja kaks nädalat saan veel seal käia. 

Hiljem laksin rattaga sõitma, seisin Virgeni otsas oma rattaga kuskil veerand tundi, võysin paiksest, kuigi päike peale ei hakkka, aga nii soe oli. Olin lühikeste pükste ja särgiga, nii et kuskil 24 kraadi oli kindlasti.

Lõunasöögiks tulin koju, Beatriz ja Alberto olid teinud salati (täna panid maisi ka sisse) mus maitses imeliselt ja ahjulõhe. Toit on jatkuvalt hea, aga suhted on külmad... 

Zara

Neljapäev, 27. oktoober 2016

Kõikidel omad tahtmised

Lõpetasin just õhtusöögi, üritasin nii kiiresti sealt lauast lahkuda, kui võimalik oli. Tavaliselt ma ikka jokutan ja räägin perega juttu või kuulan,mmis nad omavahel räägivad, et ikka end perekonna osana tunda, aga täna mõtlesin, et saaks sealt vaid minema.

Õhtusöök algas nagu ikka: mina katsin laua, jutustasime Beatriziga, lapsed mängisid omaette elutoas ja Alberto suitsetas ja vaatas telekat. Aga kuna olin just vahetult enne rääkinud Skypes oma vanematega, rääkisin Beatrizile naljaga, et mu isa ei tahagi, et ma koju läheksin, sest mul on ju siin hea olla. Beatriz läks kohe nii äksi täis, pidas pika monoloogi, et mul ongi siin nii hea ja meeldin neile ja vanemad ikka teavad, mis nende lastele kõige parem on. Kuulasin ta jutu ära ja ütlesin, et mina tahan ikka oma vanemaid näha, isegi, kui nad minu nägemisest suurt midagi ei arva.

Sõime bocadillosid (pikk valge sai-nagu ikka siin sai on-pooleks lõigatud ja ühele poolele pannakse sinki, tomatit, õli jne, ja siis teine pool pannakse lihtsalt peale. Mina sõin oma pruuni leiba, millele panin ühe singiviilu ja sõin tomatit kõrvale). Alberto padre küsis, et kas Eestis ka sellist sinki on, vastasin, et on ikka (ma pole küll kunagi Eestis sellist sinki näinud, aga ega ma ei ole ju otsinud ka, ju suuremates kohtades ikka leidub). Rääkisime niisama tavalistest asjadest-laste koolist, koolikaaslastest, homsest päevast- ja järsku küsis Alberto padre:"Nii et siis jõuludel lähed sa oma maale?" Vastasin jaatavalt, ütlesin täpselt, mis päeval. Siis küsis:"Ja tagasi siia ei tule?" Vastasin eitavalt, uuris mind tõsise pilguga, nii et hakkasin seletama, "Ma arvan, et neli kuud siin olla on minu jaoks piisav aeg," kusjuures, küsisin üle laua Guillermolt, kuidas on hispaania keeles piisav, õnneks teadis ("sufficiente"). Beatriz oli lauast tõusnud ja sehkendas külmkapiukse taga (ta ei tõuse tavaliselt elusees lauast enne, kui õhtusöök on läbi, näha oli,met tundis end ebamugavalt), Albero üritas ta pilku leida ja küsis kõva häälega Beatrizilt (pärast vaatas poistele uuriva pilguga otsa):"Kas ta mitte ei öelnud, et ta jääb siia vähemalt aastaks?" Beatriz tuli lauda ja samal ajal, kui alles lauapoole kõndis, rääkis midagi hästi kiiresti, sain aru, et me olevat kokkuleppinud midagi juulikuuni, aga rõhutas, et ta on alati mulle öelnud, et võin ära minna, siis, kui ma ise tahan. Viimane lauseosa on täiesti tõsi, sest siin olles pole kordagi pidanud tundma, nagu mind hoitakse siin kinni. Inglismaal oli mul küll hirm, et mind ei kastagi minema, kui hakkasin rääkima, et tahaksin ära minna. Aga see juulikuuni jäämise jutt on küll väljamõeldis, ma mäletan väga hästi, et ütlesin, et kas 3 kuud kuni pool aastat. Isegi mu au pair worldi profiilil on see kirjas. Ma ei oleks eluseeski lubanud jääda kauemaks kui pool aasta, sest rääkisime ju peale seda,mkui olin Inglismaal juba oma kogemuse saanud ja end tundma õppunud ning saanud teada, et kolm kuud on maksimum aeg.

Igaljuhul, Beatriz oli ärritunud, mina küsisin Alberto padrelt, et kas ma olen toesti öelnud, et ma jäan siia aastaks, vaatasin talle lausa silma sisse, natuke kõhe oli olla, sest ma ei osanud sellist pööret küll näga. Mõtlesin, et kas tõesti kõik need kuud on olnud teesklus, et ma meeldin neile ja nad on minuga rahul. Aga tegelikult ma ju tean, et lapsed on rahul, nad on liiga noored, et saada aru sellest, et mida oaremini nad minuga käituvad seda kauemaks ma siia jään. Alberto küsis, mis ma siis edasi kavatsen teha (Beatriz jtles, et mis seal Märjamaal ikka talvel toimub) ma vastasin, et tahan jaanuarikuus Austraaliasse minna, sest mu tädipoeg elab seal :D pole elusees ka tahtnud sellepärast Austraaliasse minna. Ma ei tahtnud neile öelda, et tahaksin ikka tagasi Hispaaniasse tulla, aga minna rohkem lõunasse. Muidu nad oleks jällegi solvunud mu peale.

Aga jah, inimesed jäavad ikka inimesteks. Saan ju neist aru, neil on väga mugav omada kodus 19-aastast energilist, vastutulelikku, kohusetundlikku ja vähenõudvat tüdrukut, kellele makstakse nädalas alla 70€, kes magab toas, mille aknast paistab lihtsalt sein ja kes õpetab täiesti tasuta lastele igal nädalal neli tundi inglise keelt. Aga ka minul on omad tahtmised ja ma ei jääks elusees sellepärast siia, et ma ei taha neid kurvastada. Kahju on sellest, et kõik eelnev oli suure tõenäosusega teesklus, aga lohutan end sellega, et homme on reede, mis tähendab, et saan sõbrannadega välja minna ja laupäeval on meil Larissaga plaan minna Madridi, eks pühapäeval üritan ka kuskil mujal mööda saata.

Neile soovin edu uue au pairi leidmisel, kuigi ma ei saa aru, miks neil üldse au pairi vaja on...

Zara

Esmaspäev, 24. oktoober 2016

Jätk

Õpetasin, millal kasitada look, watch ja see'd ja paberil olid mõned laused, kuhu ta pidi lünka sobiva sõna kirjutama. Ütlesin talle, et ta tooks veel ise ka veel kolm näidet, enne eel ütlesin:"No naiteks, kui ma ütlen sulle "Watch out you will fall down!"" Vastas. Ta mulle,et ei ma ei kuku (samal ajal kõõlus tooliga) ütlesin talle, et no see oligi näide, selle oeale tegi ta om näite ja utles:"Your hands lookstro g" vaatasin oma käsi ja küsisin miks ta nii ütleb :D. Mõtlesin, et oh, juba teine inimene, kes märkab, et mul on lihastes käed. Ta hakkas naerma ja ütles, et issand jumal, see oli näide. Nii me kaks blondi valges köögis naersimegi. Täna tegime tunni päris pikalt, 50 minutit võis küll tais tulla. Tu ni lõpuks tegime plaksu, ma ei oska seletada, aga nagu plaksukava vms :D nagu "lahedas" sõbrad ikka omavahel teevad.

Kutsus mind oma tuppa, et vaataksin, kuidas ta trobooni jaoks StarWarsi laulu nootidesse paneb, sest tahab oma sõpradega ju kontseeri korraldada. Aga kuna ükski õpetaja tedaaidata ei saa (nii Guillermo vahemalt väidab) siis ta uurib netist, kuidas muuta flöödi partituut troboonile ja kitarrile vastavaks. Suurepärane poiss.

Alberto padre hüudis mind ja ütles, et läheksime ta ema juurde, ütlesin talle esimest korda ära, ütlesin, et tahaksin jõusaali minna. Küsisin üle, et kas on ikka omei, kui lähen, utles, et muidugi, muidugi. Ütlesin, et Alberto räägib jätjest paremini inglise keelt, Alberto oli samal ajal vaibal maas ja mängis titte (kohati meenutavad mind Margitit:Margit käis igalpool trennides, kui mina samal ajal tele,at vaatasin või vanematele närvidele käisin) . Alberto padre kiitis oma poega ja ütles, et talle meeldib see väga. Ütlesin, et omei, lähen siis alla ja panen oma asjad kokku ja nemad läksidki ära. Mõne aja oärast tuli Beatriz koju, läks duši alla, mina läksin jöusaali. Nii pime oli juba, kell oli alles seitse õhtul. Läksin jõusaali, tegin mõnusasti trenni, nagin Raúli, ma ei teadnudki, et ta zumbat annab, päeis lahe oli vaadata: taiesti teistsugune zumba, kui Marjamaal oli, ikka kõva trenn: palju hüppamist, kükke, palli viskamist, kangi tõstmist, kätekõverdusi jne jne, ikka täie raha eest saab trenni.

Enne õhtusööki kaisin pesus ja siis hakkasime sööma, umbes kell 22. Beatriz tegi mulle peekoni-juustu bocadillo, nii armas oli vaadata. Istusime lauda ja Alberto PADRE palus VETT minult. Vaatasin teda nagu mu kunagine füüsika õpetaja vaatas: tähelapanelikult, kahtlustavalt (kas ma kuulsin õigesti) ja imestunult. Miks?  Sest Alberto padre ei joo mitte iiialgi vett: lõunasöögi ajal joob tinto de veranot mulliveega ja õhtusöögi ajal Coca Colat. Kordasin, et tõesti, sina tahad vett või. Alberto oadre hakkas naerma ja ütles, et ta peab homme arsti juurde minema, seega, ei saa Cocat tana juua :D andsin talle vett ja tegin järle nagu teeks tast pilti, mälestuseks. Tore õhtusöök oli, naersime väga vaga palju. Rääkisime, mis on nende jaoks kõige raskem, kui neil au pairid on olnud-keelebarjäär ütlesid, rääkisime kui vanad on meie vanemad ja vanavanemad, rääkisime tulevikust, et kui vanaks tahaksime elada ja jälle sai nalja. Räakisin just, et mina ei taja,s elada üle 90, Alberto oadre vastas, et kui tervis on hea, siis ju võib elada küll nii kaua, ütlesin, et seda küll, aga ma ei taha, et keegi mind abistama peaks või kuskil haiglas peaks põetada olema. Ütlesin lõpuks, et kui hii läheb, siis mul oeavad väga rikkad lapsed olema (muy rikko) samal ajal lõikasin bocadillost tüki, Beatriz küsis selle peale, et ooo kas bocadillo on muy rikko? Hakkasin naerma, et jaa, on küll, aga pidasin silmas, et lapsed peavad rikkad olema. Nii naljakas oli.

Homme pean turult ostma banaane ja lillkapsast, õnneks lõunasöögi pärast muretsema ei oea, sest Beatrzi ema ja isa valmistavad homme kõikidele oma lastele ise lõunasöögi ja siis enne lõunasööki viivad autoga kõikidele lastele koju kätte. Oi oi kui armas, ehtne näide sellest, kuidas hispaanlased hoolivad oma perekonnast.

Zara

Lõunasöögi valmistamine, Clementinest ja perekonnast

Magasin väga väga halvasti, sest mul oli nii külm ja liiga pehme oli voodis olla. Jäin lõpuks umbes kella neljast magama ja kell üheksa juba tõusin ülesse. Läksin üles, tervitasin Beatrizi ja hakkasin kohe tube harjaga üle tõmbama, võtab ikka aega küll, aga ei kurda, tehtud saab ikka.

Kella üheteistkümneks pidin minema sots. keskusesse hispaania keele tundi. Ma ei tea, kuidas see võimalik on, aga siin ma hilinen ALATI (ilmselge liialdus, aga ikkagi enamikul juhtudest) igalepoole. Ka täna, mul oli 15 min aega ja selle asemel, et minema hakata, sest sots. keskus on 15-minuti kaugusel, koristasin ruttu veel kööki, panin kõik uksed kinni, panin ruttu oma riided kappi, tegin akna natuke lahti ja alles siis läksin välja. Õues sadas täiega, õnneks mul on Pireti suusajope kaasas :D. Uskumatu. Aga just siin, Hispaanias, kannan seda esimest korda, niisamuti kannan siin esimest korda Pireti vana halli-roosaga kaunistatud kampsunit (Margiti kampsun on liiga lühike ja kitsas igatepidi). Eile kandsin seda jopet päris esimest korda, kui läksin rattaga sõitma. Jope vedas alt, pidi küll veekindel olema, aga mu riided olid läbiligunenud, kui peale kahetunnist rattasõitu koju jõudsin. 

Igaljuhul, jooksin kapuuts pea ja vihmavari (ka Eestist, Inglismaal olles oli minu truu kaaslane) peakohal hispaania keele tundi. Ma ei tea, mis minuga juhtunud on, aga mind isegi ei häiri enam kui sajab, las siis sajab, vähemalt on üsna soe-täna oli näiteks 16 kraadi sooja ja kui päike välja tuli tundsin end nii hästi:ikka nägu päikse poole ja naeratus suul. Hispaania keele tunnis oli õpetajaks ainult Manuel, sest Lucia on haige ja Juli leinab oma surnud isa, ja lisaks minule oli Clementine ka. 

Clementine oli täna veelgi rõõmsam ja särtsakam, ta on lihtsalt nii lahe, selline poisilik, aga siiras, sõbralik ja oma kindla arvamusega, temalt on mul palju õppida. Tegelikult olengi ma temaga ülirõõmus kogu aeg, alati, kui kuskil koos oleme tulevad mul naljakad lood meelde, mida jagada, ja kui talle oma "kurba saatust" kurdan, siis sellest rääkides tunduvad kõik mured nii tühised. Ah, ma olen nii õnnelik, et tema just Enrique peres au pair on ja et ma talle meeldin. Üks päev alles kirjutasin talle millestki ja ütlesin, et ma naeran iseenda üle hetkel ja ta vastas:"Always laughing, it's good!" Ja üks päev, kui ütlesin talle, et kohtun sakslannaga, ütles, et kui ta pole normaalne, siis ärgu ma tema eksisteerimisest siin rääkigu (kuna talle ei meeldi ameeriklanna Jena, aga ma tehin neid tuttavaks, nii et nüüd ta peab "kannatama" Jena ameerikalikku käitumist). Ütles, et talle lihtsalt mõned inimesed ei meeldi, aga ütles, et kui minuga kohtus, tundsi kohe, et ma olen selline tšill ja normaalne :D aaa, et ikka ennast veel upitada, pean kirjutama veel, mida Clementine head on öelnud lisaks sellele, et ma oskan hispaania keelt ja olen huvitav inimene. Ta ütles, et talle on alati tundunud, et põhjamaa rahvad (Rootsi, Norra, Soome ja Eesti) on hästi omapärased riigid, naiteks talle meeldis kuulata, kui räakisin, et me Eestis võtame kõvasti leili saunas ja eriti elevile läks ta, kui ütlesin, et olen hüpanud peale sauna lumme. Ta vastas selle peale, et kas see ohtlik ei ole, vastasin, et ma ei tea, eestlased on selline natuke pöörasem rahvas. Clem ütles, et kui nad lahevad ujulas vette panevad nad kõigepealt käega natuke vett kuklasse :D ma naersin nagu pöörane... Küsisin, et kas prantslased tõesti arvavad, et paar tilka jahedamat vett aitab kehal ette valmistuda temperatuuri muutuseks. Clementine ka naeris ja ütles, et vaevakt, aga just nii nad teevad.

Kaisime Mercadonast läbi peale tundi, nägime teel Jenat, tal oli ainult neli tundi tana anda, läks koju, ta oli labimärg, hoidsin vihmavarju ta pea kohal, kui nägime. Hiljem helistas mulle, umbes kell pool kuus, tal oli hääl täitsa ära. Ma looda , et ta haigeks ei jää. Kuigi jah, ta on Floridast pärit, ütles, et seal on kogu aeg soe, loodan siiski, et ta keha harjub vihma ja jahedusega. 

Ma unustasin esimest korda raha koju, seega Clementine ostis mulle oma raha eest asju. Ostsin ühe saia, shokolaadipadjakesi, müsli ja lagritsakomme. Leppisime kokku, et homme lahme peale jõusaali (mina lahen jõusaali) ja padlei trenni (Clem laheb esimest korda oadlei trenni) koos turule. Ideaalne ajastus, sest tal hakkab trenn 11 ja kestab üks tund ja minul on nii kaua aega jõusaalis ilusti olla ja siis saame koos turule minna. 

Kui koju jõudsin olid mu jalad läbimärjad, mu vaesed Housei tennised... Ja kõik mu teised sokid olid alles niisked, sest need ei kuiva nii ruttu ära. Läksin ostsin ühe saia veel lähedalasuvast Panaderiast ja paki krõpse ka, sest hommikul oli selline krõpsu isu, et sõin pool pakki ära koos pimentoniga (kui koju tulen toon. Punase paprika pulber). Panin pool krõpsudest algsesse pakki tagasi ja hakkasin lõunasööki valmistama. See tundus niii lihtne: praetud porgand, suvikõrvits, sibul ja paprika ning keedetud pasta. Kõik läks kohe algusest peale pekki:1. Ühe suvikõrvitsa lõikasin koos koorega 2. Ühe porgandi lõikasin koos koorega 3. Nutsin ja lõikasin neli sibulat ja kui tuli pasta aeg kätte, siis mõtlsin küll, et ah, parem lihtsalt naeran... Panin alguses nirmaalses suuruses poti tulele, pidin ju ootama, et vesi keema hakkaks ja alles siis oasta sisse panema (suuuur pakk pastat), kui vesi keema hakkas, kallasin suure hurraaga pasta sisse, kaks pasta palli kukkusid maha, sest lihtsalt ei mahtunud sisse. Terve see pott oli pastapalle täis, ma ei nainudki vett! "Dios mio!!!" mõtlesin ja otsisin ruttu suurema poti, sest perekonna kojutulekuni oli aega 15 minutit (täoselt pasta keetmiseks kuluv aeg). Kallasin kogu vee ja pasta suuremasse potti ja lisasin kõvasti vett juurde. Jäi üle ainult oodata ja palvetada, et jumala eest Alberto oadre varem koju ei tuleks. Samal ajal katsin laua ja rääkisin pliidiga ning palusin tal kiirustada. Lõpuks hakkas vesi keema, kogu see aeg juurviljad ikka praadisid :D :D Kui Beatriz koju tuli ütlesin kohe, et anna andeks, kõik on algusest peale vakesti läinud, vaatas pastat ja muigas, aga kiitis juurviljade väljanägemist, lõhna ja maitset :). 

Istusime lauda, väiksel Albertol oli kõige normaalsem roog, mis minu liimi väljanägemisega pastast oli võimalik teha: praadisime talle peekonit ja lisasime tomatipastat juurde (kuna ta ei söö juurvilju, siis peame alati talle tegema midagi teistsugust), Guillermo puistas kõvasti riivitud juustu pastale. Istusin lauda ja ütlesin, et vähemalt maitse on hea, kui Alberto padre koju tuli, küsisin kohe, et kas ta on näljane. Vastas, et on küll, ütlesin, et väga hea, siis pole hullu. Ütles, et ma oleks mureta, et see on jumala okei. Aga lõppude lõpuks jätsid kõik pool taldrikutäit järele, sest see oli reaalselt nii vastik, maitsetu ja liimjas et mul hakkas kõht valutama. Tegelikult ma yean, miks pasta nii teineteise küljes oli: ma ei lastnud külma vett peale, vaid panin otse juurviljadega pannile. Aga noh, tegijal juhtub ja ma olen üsna kindel, et keegi meist ei taha tükil ajal enam pastat näha ka mitte. 

Kella neljaks viisin Guillermo tennisetrenni, ikkagi toimus, arvasime alguses, et ei toimu, sest oäev läbi oli sadanud. Õnneks treener helistas ja ütles, et tuleksime ikka kohale. Tulin koju tagasi ja valmistasin ing keele tunde ette. Aitasin Akbertol matemaatika koduülesannet teha, nii hea tunne oli. Ta meenutab mulle mu lapsepõlve head sõpra ja klassikaaslast: ülienergiline, aga lasik, kui kohe aru ei saa, siis ei viitsigi enam midagi geha. Õnneks ta ütles, et ta ei oska ühte ülesannet, seega olin ta kõrgal ja naitasin talle kõik ette ära, kuidas teha. Alguses tehted sulgudes ja siis korrutamine, ütles mulle, et korrutamine on por ja liitmine on mas. Aga oligi juba aeg uuesti Guillermole trenni järele minna. Räakis, et tahab oma sõoradega kontserdi korraladada, et annaetada inglise keele õppimisele. Ütlesin, et ta oeab siis kiirustama, et lähen detsembris ära ja ma tahaks ikka varem seda naha, te oleks pidanud ta nägu nägema. Ta oli nii õnnetu, küsis,met kuhu ma siis lähen, ütlesin, et ma ei gea veel, aga et uuel aastal uued kohad. Beatrizile ütlesin enne lõunasööki, ta nägu vajus nii ära, aga õnneks see ei tulnud talle suure üllatusena, sest nädal aega tagasi juba mainisin talle, et neli kuud on minu jaoks piisav aeg ühes kohas olemiseks, ja et kui ma korra juba ära lähen p, siis tahasi ma enam tulla ei taha. Peavad hakkama nüud uut au pairi otsima, õnneks andsin aegsasti ette teada. 

Albertoga läks inglise keele tund vaga hästi. Uskumatu, aga nad õpivad koolis teadust inglise keeles, Guillemol oli alles kontrolltöö närvisüsteemi ja luude kohta, kõik oli inglisekeelne. Aga Albertol on palju keerulisem õppida inglise keeles. Eelmise nädala reedest hakkasime seda õppima, sest kolmapäeval on tal KT. Selgroogsed-selgrootud loomad, putukad, ja sada asja veel, täiega raske. Isegi mulle ei jää need sõnad meelde, aga andsin endast parima ja tunni lõpus mängisime mänge, mis leidsin internetist lehelt, mis ongi selle õpikuga üksühele. Sai ilisti harjutada ja talle väga meeldis. Ja teate, Alberto on mind vaga omaks võtnud. Istus mu kõrval ja samal ajal, kui ma otsisin videosid ämblikitest, sipelgate ja rohutirtsude võitlusest (sest neid loomi just õppisime) toetas ta oma pea mu kätele ja lollitas niisama. Ma olen niiiii õnnelik, ta kuulab mind, kui ma ütlen rahulikult, et ta põrandalt ülesse tõuseks, ilisti istuks, vait oleks või midagi vaataks. Suuuured tänud Beatrizile ja Albertole, et nad on nii suurepärast tööd teinud, lapsed ei karda neid, vaid ausatavad oma vanemaid, oh jumal jumal küll, mul ei jätku nii palju häid aõnu kirjeldamaks, kui rahul ma olen nende kasvatamisega ja eluviisiga: lapsed on viisakad, sõnakuulelikud ja ausad-vähemalt enamuse ajast. 

Guillermoga läks ka tund ilusti, õnneks saan talle nüud pakkuda midagi täiesti uut. Võtsime täna näiteks past simpelit, tal ei ole aimugi, kuidas minevikku moodustada. Õnneks ta on tark poiss, haarab hoobilt, nii et liigume jõudsasti edasi. Naljakas oli, seletasin talle, millal kasutada:watch, look ja see'd. 

Pühapäev, 23. oktoober 2016

Kokkuvõte eelmisest nädalast

Nädal on nii kiiresti mööda läinud ja polegi ühtegi postitust kirjutanud, isegi mitte mustandeid. Iga päev olen mõelnud "Oh, sellest kirjutan kindlasti!" aga lihtsalt ei ole olnud seda aega maha istuda ja kirjutama hakkama. Kuid täna on pühapäev, kell on pool üheksa õhtul, Skypesin just Piretiga j sain uusi mõtteid, millest kirjutada  ja väsimust pole ka peal, seega ideaalne aeg kirjutada.

Esmaspäeval kell pool 11 oli mul hisp keele tund sots keskuses. Olin täitsa üksida, sest Clementine ei saanud tulla, seega täitsa idividuaalne tund oli: mina kahe õpetajaga. Mulle väga meeldis, kuidas Lucia (28-aastane hispaanlanna, kes annab inglise keele tunde, aga kelle inglise keel on vahepeal kehvem kui minu oma) seletas mulle ilusti hispaania keele asju, tunni lõpuks istus ta mu kõrval j tegi puust ette ja punaseks. Kella 12st lõpetasime tunni ära, palusin endale kodutöid koju, tegime ühe teksti, et ma saaksin harjutada ajavormide kasutamist, sest ma ei ole siiamaani neid viitsinud ära õppida. Tuleb kohe meelde, kuidas bioloogia õpetaja alati korrutas:"Inimene on nii laisk kui tal lastakse olla" seega ta andis alati täiega koduseid töid.

Mõnikord, kui käin jalgrattaga sõitmas või jooksen jõusaalis masinal ja tunnen, et tahaks lihtsamat teed möõda minna: aeglasemalt või üldse ära lõpetada, siis selle asemel tõstan tempot või jalgrattaga sõites lähen ülesmäge või tuuriga.

Teisipäeval läksin tantsutrenni, Sevillana tantsu õppima. Olime Jenaga ainukesed alla 60-aastased, kõik ülejäänud olid juba kõrges eas daamid. Mina olin ainuke, kes ei suutnud tunni aja jooksul tantsusamme ära õppida. Ega ma ei imestanud ka, pole ju elusees kuskil tantsutrennis käinud ja hispaania tantsudest ei tea midagi. Peale tundi jäime Jenaga veel kauemaks sinna, palusin õpetajal uuesti naidata samme ja tegin sellest video, homme saan õppima hakata.

Pärast tundi läksime Jenaga kodupoole, otsisime poodi, mis oleks lahti, sest mul oli jube jäätiseisu.
Poodi ei leidnud, aga nägime hispaania keele õpetajat, 60-aastast Manueli oma naisega. See oli juba
teine kord, kui niimoodi tänaval neljakesi kohtusime. Manuel pakkus valja, et jalutaksime nendega natuke aega linna peal, tema saaks inglise keeelt harjutada ja niisama olla. Kõndisimegi, mind ajas nii naerma kogu aeg, sest Manuel on lihtsalt nii koomiline mees, ta kordab oma lauseid kaks korda nagu väikestele lastele korratakse ja tutvustas meid oma sõpradele, keda tänaval nägime. Selline tunne oli nagu oleksime vanavanematega linna peal kõndinud.

Kahjuks kõiki päevi ei mäletagi enam, ei toimunud ju siis midagi nii erilist. Olen ikka oma igapäevatoimetusi teinud, aga nendele lisaks käin hispaania keelt õppimas kaks korda nadalas, pluss ühe korra ajorge juures, tantsutrenni ja muidugi jõusaalis. Neljapäeval oleks äärepealt nutma hakanud rõõmut, kui lõpuks jõusaali minekuks aega sain, polnud kolm päeva saanud minna. Ahsooo, kolmapäeval kohtusin sakslanna Larissaga, tal võttis kaks kuud aega et minuga kohtuda tahaks. Beatriz andis mulle ta numbri ja kirjutasin siis talle. Läksime ühel vihmasel õhtul baari, tellisime Coca ja vee ja rääkisime juttu. Mul oli selline tunne, et ta oleks nagu Eestist. Kogu aeg naersime ja
leidsime palju sarnaseid jooni. Ta on ka 19 nagu mina, tahtis alguses minna Andaluciasse, aga leidis
siis selle pere, kelle juures ta praegu on. Hoolitseb kahe väikse tüdruku eest:4- ja kaheaastane.

Eile läksime perega teise külla (otra pueblo), sest neil on sõpradega traditsioon tähistada vendimia lõppu, kuigi keegi neist ise viinamarju ei korja. Sõime suure seltskonnaga katšaseid (jahu kaste suure panni peal, mida süüakse vakgesaiaga otse panni pealt). Mina saia ei söönud, tõstsin lihtsalt selle kastme endale taldriku peale ja sõin koos praetud lihaga seda. Väga hea oli, pean selle tegemise ära õppima. Magustoiduks tellisin puuviljasalati, Beatriz tellis riisi piimaga, see on ta lemmik magustoit, kuigi piima ja riisi eraldi ta vihkab :D. Õnneks olen juba ära harjunud sellega, et suures seltskonnas jään ma paratamatult vestlustest välja,msest ma ei suuda jälgida,mkuudas teema muutub. Ja mis mul ikka lisada on, kui kogu jutt käib vanade mälestuste või laste kasvatmise ümber. Clementine oli ka kaasas, räakisime juttu, aga õhtu edenedes jäin ka Clementinest ilma, sest temas lõi suur lobiseja välja (sellele aitas iindlasti kaasa see, et ta jõi viis klaasi õlut ära :D). Aga ega minu päeval ka midagi viga ei olnud, mängisime lastega korvpalli ja jutustasime niisama.



Kell kümme õhtul liikusime tagasi Campo de Criptanasse. Läksime õhtust sööma ühte baari, aga enne seda rääkisime autos sellest, et millal ma ära lähen. Nimelt, istusime autos ja väikse Alberto küsis, kauaks ma nende juurde jään. Vastasin, et ma ei tea, et see on natuke keeruline. Alberto ütles, et ta tahaks, et ma jäakisn elulõpuni nende juurde. Guillermo ütles, et ma võin ju jõuludel Eestis olla ja oma perekonnaga aega veeta, aga et ma tuleks ikka tagasi. Alberto ütles, et eelmist au pari ta vihkas, aga mina ikka oskan teha inglise keele tunnid lõbusaks ja huvitavaks, aga eelmine au pair oli ainult käsikinud kirjutada ja kirjutada. Vanemad kiitsid Albertot ja mind, et ta bii hasti inglise keelt juba räagib. Päris suur saavutus ikka.

Autos ütlesin, et jõulud veedan kindlasti Eestis, aga et edasi ma veel ei tea, lubasin mõelda. Täna läksin hommikul jõusaali ja hiljem rattaga sõitma, selle aja jooksul leidsin selgusele, mis peale jõule
tegema hakkan. Otsustasin, et tagasi ma ei tule. Iga hea asi ju lõppeb millalgi ja kui ma lähen siit ära, siis tagasi ma enam ei tule. Homme teatan Beatrizile ka oma otsusest ja ütlen, et mul on ka pilet ostetud, seega 19. detsember lahkun siit. Detsembrikuuks olen siin koha peal juba neli kuud olnud ja kodust eemal olnud pool aastat, seega õige aeg hinge tõmmata (ma e tea küll millest) ja edasi liikuda, uued riigid ja kohad ju ootavad. Ma ei tea veel, kuidas Beatrizile seda öelda, aga õnneks ma olen talle juba natuke teada andnud sellest, et neli kuud ühe koha peal on minu jaoks piisav aeg.

Täna hommikul läksin jõusaali, haigutasin terve aja ja mõtlesin, miks ma küll ei jaksa midagi teha. Lõpuks sain aru: muusikat ei olnud. Üritasin seda tööle panna, aga ma ei osanud ja ei tahtnud hakata teisi inimesi ka segama, sest neil olid kõrvaklapid peas. Õnneks üks tuttav mees tuli jõusaali, jäime lõpuks täitsa kahekesi, palusin tal vaadata, kuidas muusikakeskus tööle käib ja selline energia tuli sisse. Aaa, pean selle lihtsalt kirja panema, sest iga kord, kui jõusaalis olen ja rattaga sõidan, ajab mind üks asi naerma. Mis? Ratta peal, pedaalide keskel on suur kleeps kirjaga:NO STEP (ära astu),
sest see on plastmassist ja kipub lagunema. Aga kui ma esimest korda jõusaali läksin ja Raúl mind aitama hakkas (mängisin algajat ja ütlesin, et ma pole elusees jõusaalis olnud) ja esimeseks masinaks just selle ratta valis, astusin ma täpselt sinna, kuhu ei tohtinud astuda, ragises kurjakuulutavalt, aga ma olin vanarahu ise.

Mul on jõusaalist päris palju rääkida, sest mulle nii väga meeldib seal käia. Alati, kui olen kodus ja olen natuke väsinud või tülpinud, siis mõtlen jõusaalile ja kohe läheb tuju paremaks. Üks päev kõndisin jopehõlmade vehkimisel muusikakoolist koju, olin just Guillermo sinna viinud, ja nägin valget Audit,tundin kohe ära Raúli, vaatas mind suurte mustade päikeseprillide tagant ja andis gaasi. Mul võttis aega, et lehvitama hakata, hiljm, kui läksin jõusaali, ütlesime peaaegu korraga, et nägime teineteist tänaval, ütles, et tal polnud aega tervitada :D. Raúl oleks pidanud olema jõusaalis kell 17, et uksed lahti teha, aga mina nägin teda tänaval 17:10, kes olen mina et hukka mõista. Veel jõusaalist siis... Ma eelistan kaia seal õhtuti, sest siis on rohkem inimesi, mis annab energiat ja teisi vaadates
saab uusi mõtteid, mida proovida. Ning alati, kui mul on vaja abi ühe masina õigeks panemisel, küsin meestelt abi, sest ma ise lihtsalt ei jaksa 100kg jalgadega üles lükata, aga see masin jätkab just nii palju kilosid õhku. Ja muidugi, ma ei saa üle ega ümber Raúlist, mulle meeldib, kui ta juhendab ja näitab, kuidas õigesti teha. Alles üks päev õpetas, kuhu maani ma kangi tõmbama pean, ma tõmbasin alguses kõhuni välja, aga peab hoopis ainult rinnuni.

Neljapäeval nägin Clemi jõusaalis, õigemini, ma hakkasin just jõusaali minema, aga Eva (Guillermo pruut kui nii võib öelda; 11-aastane) nägi mind ja ütles siis Clementinele, et ma olen seal. Rääkisime Clemiga, ta oli üliõnnelik, sest hakkab sellest nädalast kaks korda nädalas padlei trennis käima. Küsisin kohe, mis ta treeneri nimi on, sest näiteks Miguel, Alberto treener, on väga sümpaatne noormees :D. Tuli välja, et seesama treener ongi. Olen üsna kindel, et Miguelist veel kuulen palju palju.


Reedel speakingus juhtus midagi esmakordset. Ma ei ole viimased neli-viis aastat tundunud end nii mugavalt võõras seltskonnas rääkides, kui seda oli reedel. Istusime kõik ümber suure laua ja ma lihtsalt rääkisin ja rääkisin, ilma mingi pingeta, ilma värinata, punastamiseta. Vaatasin kõikidele otsa, tegin natuke nalja ja küsisin inimestelt palju küsimusi. Hiljem läksime Lucia, Jena, Clementine, Dylani ja ühe hispaanlasega baari, mina ja Jena tellisime teiste õllede kõrval hoopis teed. Õues sadas kõvasti padukat. Ja veel hiljem läksime Clementine ja Jenaga välja, lootsin Juanjot ("khuanho"on hääldus) näha, sest teadsin, et näeme ta sõpru Fernandot ja Angelit. Läksime baari ja seal nägin suurt seltskonda, aga mitte teda. Tervitasin oma tuttavaid ja küsisin kõva häalge,a et kus Juanjo siis on. Mees, kellega jõusaalis enne nägime, ütles, et ta on oma pruudiga kuskil teises kohas. Ütlesin võimalikult tavaliselt:"Vale, vale!" (Okei, okei) ja mõtlesin, et muidugi, oma tüdruksõbraga nagu alati, ma leian alati need mehed, kellel on juba keegi olemas :D. Õnneks Clementine saadab sama saatus mis mind, enne naersin mina ta üle, nüüd sai minu üle naerda.

No nii, see postitus läks küll väga segamini, aga vähemalt sain veenduda, et ei tohi ikkka nii suurt pausi vahele jätta.

Zara