Pühapäev, 30. juuni 2019

Guatape, hästi palju Carlosest

7:30 hommikul kuulsin pereisa mind hüüdmas, pesin samal ajal hambaid, üldse ei pannud imestama, sest see isa on energiat 24/7 täis. Hüüdsin vastu, et andku üks minut mulle. Läksin siis kööki, säravate silmadega ütles, et ajeee täna on reisipäev!!! Jah ma teadsin seda, et lähme 3h autosõidu kaugusele linna, küsisin, et millal siis. Vastas, et 20 min pärast, ma ei varjanud oma pettumust, ütles, et unustas õhtul öelda, 10 minuti pärast jõudis Carlos. Ma ei tea, mis mul viga oli (tegelt tean :D ta ei tulnud minuga õhtul peole, kuhu ta lubas tulla), igal juhul tervitasime mokaotsast, tegin endale hommikusöögi valmis, sõin, ja jätsin talle oma u nõud pesta.

Liikusime autosse, istusin isaga ees, Carlos oli poistega taga, peaaegu  terve tee tegi oma 7kuud mitte nägemist tasa sellega, et tegi nalja, näitas poistele, mis tal matkaseljakotis on (vihmakeep, sokid, päikseprillid, akulaadija, termos, müts, padi) poisid olid oma onust sillas. Mina mossitasin ees, mõeldes, kuidas see võimalik on, et need poisid räägivad kellegagi, aga noh, lohutasin end sellega, et Carlos on nende onu, kes saab aru, mida väiksed poisid räägivad ja mis neile peale läheb.

Umbes tund aega sõitsime, kuni tuli teha muidugi paus, lapsed tahtsid süüa. Jõudsime väikesesse armsasse külla, isa teadis, et sealt saab parimad juustusaiu, ütlesin, et ärgu mulle ostku. Turuplatsil olid eeslid, ponid ja lehmad oma koplites. Turiste olid kõik kohad täis (Colombiast), andsid loomakestele porgandeid, vaatasin ka siis neid eesleid, isa läks poistega WCsse ja süüa ostma. Carlos tuli ja küsis, kas ma tahaksin tulla kirikut uudistama, läksimegi, ta sisse alguses ei tulnud, kirikus ei tohtivat süüa.

Läksin vaatasin seda külakirikut seestpoolt, võtsin kõige tagapool istet, nägin, kuidas kohalikud tulid palvetama. Vaatasin neid ja nägin, et Carlos tuli ka sisse,  minupoole, istus mu kõrvale, küsis, kuidas mul läheb, vabandas, et eile ei tulnud bachatat õppima, leebusin ja ütlesin, et arusaadav, ta on siin poiste pärast ja oma õega asju klaarimas. Rääkisin talle ausalt, et meid üritatakse elu eest kokku sobitada, mis on tõsi, enne, kui ta meile jõudis, rääkisid ema ja isa nädal aega, kui üksik, haritud ja hea mees ta on. Vahepeal on selline tunne, et see perekond peab kosjakontorit, ükskõik, kuhu me ka ei läheks, räägitakse, et selle ja tolle naaber/sõber/vend/töökaaslane tuleb ka ja ta on 100%vallaline, pangu ma vaim valmis.

Rääkisime vaikselt perekonnast taga, kui nägin järsku poisse istumas ja naeru kihistamas ukse kõrval põsed juustusiast pungil, isa seisis ukseavas, õnneks nad ei kuulnud midagi. Tulime isa viipe peale välja, istusime autosse ja sõitsime edasi,mul oli palju kergem olla, sest sain teada, et see polegi minu süü, et perekond vahepeal veidralt käitub.

Kui kohale jõudsime (kohale trügisime oma autoga on õigem öelda, sest autosid oli niiiiiii palju) võttis C mu seljakoti, kuhu kõik oma joogipudelid panid ja tassis seda terve aja ise. Okei, aitab sellest  onu jutust küll... :D igaljuhul, see 200m kõrgune kivi (?) on väga populaarne sihtkoht. Sammusime teosammul üle 600 sammu (rõhutan, inimesi oli hullult), isa jäi poole trepi peal seisma, edasi ei tulnud, ta kartis nii väga, võtsin siis vanemal poisil käest kinni, väiksem andis käe ainult onule, käisime neljakesi tipus ära ja tulime tagasi alla.

Lõunat sõime 5 tärni hotellis, vaatega suurimale järvele Ladina-Ameerikas, tellisin grillitud lõhe salatiga, kamba peale veel ühe suure salati, mis sisaldas parimat kastet, maasikaid, mandleid, mandariine ja ananassikuubikuid. Carlos andis pool oma kalast mulle, andsin talle oma grillitud banaanid vastu, isa sõi tavalist oasuppi, poistele telliti riisiroog, mis oli väga ilus, aga mida nad ei puutunudki. Lõpus tellisin americano kohvi, mis oli PARIM, aga väga väike, hiljem tellis C sama, lasi mul pool ära juua ja lahjendas ülejäänud veega, liiga kange pidavat tema jaoks olema.

1,5h hiljem, kui olime lõunatanud, poistele kingitud legod kokku pannud, läksime paadiga sõitma, ühele inimesele maksis see lõbu vaid 4€, sõit kestis 40 minutit. Giid jäi vahepeal seisma ja näitas majade poole, mis olid lihtsalt vapustavad, üks uhkem kui teine. Nägime lähedalt laulja Maluma maja, tegime isaga nalja, et ooo vaata, Maluma koer, kes jooksis lahtiselt ringi. Siis nägime veel tipp modellide kodusid, jalgpallurite maju ja sõitsime tagasi, ei saa mainimata jätta, et loodus on ikka väga lopsakas ja metsik.

Kojusõit võttis kaks korda kauem aega, sest kõik maanteed olid umbes, autosid oli lihtsalt nii palju (homme on püha, siis kõik seda enam reisivad). Poisid jäid kiiresti magama, me kolmekesi laulsime raadiost tulevatele hittidele kaasa, mina ikka vigadega, aga mis sa teed ära, laulmata ei saa jätta.

Viisime Carlose oma sõbra maja juurde, kust ta edasi sõitis bussiga tagasi Armeeniasse, andis enne ära minekut mulle mandlipaki :D pani tähele, kuidas mulle need maitsevad. Ja läinud ta oligi, hiljem saatis mulle oma sõbra kontakti, kellega saaksin Medellinis olles väljas käia. Usun, et homme hakkavad poisid oma iidoli kohta küsima, aga see oligi ta reisi eesmärk: õelastega lähedaseks saada.

Ps Endast rääkides... läksin kohe peale 12h kestnud trippi meie basseini ujuma, oma uute prillidega, mõtlesin, et okei, sain need tingitud 2€ peale, aga võiks ikka paremad olla, hiljem avastasin, et mul olid prillidel kaitsekiled ees, ime pole, et kõik oli udune.
Ps2 Iga kord, kui midagi osta tahan, ütlen, et olen seljakotirändur ja mul pole palju raha. Selle abil olen saanud osta alla ühe euro maksva suure valmis avokaado, ujumisprillid ja särgi
Ps3 Augustikuu alguses, kohe pärast Armeeniast tagasi tulekut tahan minna üksi Kariibimere äärde Cartagenasse neljaks-viieks päevaks avastama





Reede, 28. juuni 2019

Carlos, külas

Istun siin rõdul võrkkiiges, pimedas, kõik teised magavad. Jõudsime umbes pool h tagasi ühe kiropraktiku juurest koju tagasi, käisime tema kutsel Colombia-Tšiili jalkat vaatamas. Kõik oli tore, aga ma olin lõpus lihtsalt niiii väsinud, et mul läks tuju ära... :D Liuga paljudele inimestele pidin rääkima saja dat korda kes ma olen, kust ma tulen, millal ma siia jõudsin (see muutub õnneks iga päevaga) ja kaua ma siin olen.

Räägin kõigepealt eilsest, kui käisin Carlosega (ema vend, 31-aastane, doktorantuuris òpib, füüsika insenär) ja ta sõpradega väljas. Kell seitse õhtul jõudis siia, ma ei osanud midagi oodata, nägin ainult korra Whatsappis ta profiili, olime 2 päeva natuke kirjutanud ja vsjo, leppisime kokku, et lähme välja.

Olin õhtul üksi kodus, sest ülejäänud pere läks minema (ema ja vend ei saa lapsest saati läbi), sest Kurikuulus Carlos ju tuli. Meil on siin korteris selline süsteem, et kui keegi tahab tänavalt sisse saada, siis meile helistatakse, öeldakse külalise nimi jne, ja siis peab nõusoleku andma. Telefon heliseski, andsin nõusoleku ja läksin tundmatule vastu. Nurga tagant tuligi välja tumedate lokkis juustega mees, seljakott seljas ja veidi närvis, küsisin, kas ta on Carlos ja tutvustasin ennast. Tahtis oma asjad korterisse viia, tulime siis uuesti ülesse. Tõi poistele Armeniast (ema ja tema kodulinn) küpsiseid, koogikesi, mis ma külmkappi panin ja kohvi (mis on ülihea, täna hommikul jõime emaga).

Edasi liikusime metroo poole, ta elas siin 13 aastat, aga ei mäletanud, kuidas metroojaama minna, sain siis oma teadmistega särada. Me oleksime u 3 korda auto alla jäänud, sest see liiklus siin öösel on omaette ooper, lihtsalt kohutav... mootorratas jääb seisma alles siis, kui esiratas sind riivab.

Sõitsime 5 peatust metrooga, vahepeal jõudis paanikas ema helistada, ta ei usalda vist Carlost (hiljem ütles, et lootis Carlost enne näha, kuigi ta ise läks kodust ära...), Carlos rääkis temaga 1minuti ja saime ta sõpradega kokku. Meie seltskond koosnes siis minust (22-aastane tuulepea), täiskohaga ülikooli professorist (Carlose lemmik inimene), Julianist (Carlose hermanito;10 aastat sõbrad olnud, kõige ilusam mees keda ma kunagi näinud olen, hiljem tuli välja, et ta on gei...) ja siis veel üks noormees, kes õpib samuti doktorantuuris ja töötleb mingeid materjale, millest kokkuvolditavaid telefone tehakse.

Läksime restorani, kus oli ülimalt maitsev toit, Carlos tegi kõikidele välja, olgu ta tänatud. Olime kõik koos umbes 2h, siis tulime Carlosega tagasi. Kuna kell oli palju vòtsime takso, jällegi ma ei pidanud maksma, Carlos luges sõnad peale, et ma üksi kuskil öösel taksot ei võtaks, ei midagi uut siin päikese all. Ta tuli ka ülesse, võttis oma seljakoti meilt, tegime põsemusi hüvastijätuks, sest pidime alles Armenias nägema (3 ndl pärast lähme sinna). Oma tuppa jõudes olin päris õnnelik, sest nad kutsusid mind täna Arvi parki, millest pidin ära ütlema, sest olin lubanud Emale, et aitan teda lastega. Aga samas olin kurb, sest kogu seda õe-venna jama kuulates, hakkasin oma õdesid-venda igatsema, isegi raske oli neelatada ja pisar tuli silma :D.


Hommikul enne seitset oli mul uni läinud, tulin rõdule, kus istusid juba ootusärevuses ema ja isa, tahtsid kõigest teada. Rääkisin siis leebema versiooni, mis Carlos rääkis. Nad nt ei teadnudki, et ta õpetab lapsi, kes on geriljadesse kuulunud, kes on inimesi tapnud ja piinanud. Carlos rääkis metroos loksudes, et ta on neile nagu isafiguur, vahepeal teevad koos hommikusööki, kuulab nad ära jne. Oleks mul selline isa olnud... Ema oli üllatunud, et seekord vend neile midagi tõi (Carlos pingutab minumeelest täiega).

Käisin nagu alati jõusaalis, peale lõunat läksime ema ja lastega kaubamajja, kus on lastele väga suur ala, kus ennast sõnaotseses mõttes hulluks mängida. Mina pidin lastega käima veel spordipoodides, kus nad proovisid riideid/jalanõusid, søitsid (üritasid) ruladega ja enne veel käisin mõlemaga autodega sõitmas (need, mida ei anna juhtida, lihtsalt kümme autot, kõik rammivad teineteist, ma naersin nagu hull :D) ja siis vanema posiga käisin veel sellel atraktsioonil, mis läheb hästi kõrgele õhku ja siis langeb alla ülikiiresti, karjusin oma hääle ära). Sinna teel olles sõitsime maanteel ilma turvavööta, viiekuune tibununnu lahtiselt mu süles, kui kohale jõudsin, mõtlesin, et ei iiiial enam. Aga tagasi tuli ka vaja ju sõita, õnneks see tüdruk on hästi rahulik, räägin temaga kogu aeg eesti keeles, ta on mulle täitsa südamesse pugenud.

Lõunalauas sain teada, et üks USAst pärit kiropraktik (39a) ja ta 21-aastane Venezuelast abikaasa kutsusid meid enda juurde. Üllatus ja rõõm oli suur, kui sain teada, et Carlos ka tuleb, ema oli end kokkuvõtnud ja ta ka kutsunud. Tegime kõik panused, igaüks andis 2000 peesot ja asusime jalkat vaatama. Keegi ei võitnud, sest lõpuks viie penaltiga sai Tšiili punkti kirja. Nii igav :D jäi ära rõõmust kriiskamine ja nutmine, oli lihtsalt selline mhhhh tunne. Tim (kiropraktik) tegi ise hamburgereid ja friikaid, mis olid IMELISED.

Terve penaltisarja aja karjus purjus Carlos nooooo buuuu, kui Colombia üritas väravat saada, kõik olid nii vihased ta peale, välja arvatud mina, ta kohe ei taha sulanduda oma perekonda, mis oli lihtsalt koomiline, väiksem poiss peksis teda vihaselt patjadega :D Lõpus ei saanud me äragi hakata minema, sest liiga palju joonud onu Carlos pesi terve õhtu jooksul tekkinud musti nõusid kraanikausis.... Neil on nõudepesumasin (siin pigem erand) ja teda paluti mitu korda lòpetada, aga ei, vaidles vigases inglise keeles vastu.

Lòpuks saime tulema, tulin kõige ees (ema oli juba ammu väikse beebiga kodus), läksin oma tuppa. Isa ja Carlos arutasid homset päeva, kell 12 tuleb lõunale, siis lähevad poistega kinno ja siis peaksime minema salsat tantsima... Pole kindel, kas see on väga hea plaan, kahtlen, et ta tuleb üldse.

Praeguse plaani kohaselt pühapäeval oleme terve päeva koos, lähme perega (va ema ja beebi) teise
linna. Eks näis.


Esmaspäev, 24. juuni 2019

Acevedos Paolal külas

Kell viis hommikul teatas Natalia, et ta on haige ja ei lähe jooksma, seega ei hakanud mina ka minema. Kella 13st pidin minema Paolale külla.

Pereisal tuli mõte minna metrookaabliga sõitma, kuna mul oli 4h aega. Läksime neljakesi, ema jäi jälle koju nagu alati, ta ei käi kuskil. Enne minekut nuttis nagu alati noorem poiss oma soengu pärast, lõpuks saime minema hakata. Rääkisin talle teel olless, et Eestis on väikstel poistel täiesti ükskõik, mis soeng neil om, peamine et õue mängima saaks. Loodan, et ta enam ei nuta sellise asja pärast.

Läksime metrooga Acevedo peatusesse, seal läksime metrookaablisse ja sõitsime kuni Andalucía peatuseni. Esimest korda elus kogesin kulttuurishokki. See oli lihtsalt õudne, ja hullemaks tegi olukorra see, et Jorge ei mõistnud, miks ma kartsin üksi Paola juurde minna. Lihtsalt ütles, et mine mine, vaevalt, et møni teine Euroopa turist saab midagi sellist kogeda, vabalt tänaval jalutada ja veel teiste kodudesse minna.

Sõitsime veel perekonnaga lôpppeatusesse, vaatasime seal niisama ringi, siis tulime tagasi. Mina läksin uuesti Acevedos maha, isa lastega sõitis edasi. Kirjutasin Paolale, et ootan teda, pidi jõudma kohe varsti.

Ootasin ainukese valge inimesena teda metroojaamas, pilk suunatud aknast välja, kus ei olnud midagi majade, just kodude sarnast. Lihtsalt mingid ehitised, ilma akendeta jne. Lõpuks jõudis Paola oma Venezuelast pärit mehe ja kolmeaastase pojaga. Kõndisime nende kodupoole, igalpool tänavatel olid suured prügikotihunnikud, maas olid väiksed krepplukuga kotikesed, pidavat normaalne olema. Vahepeal jäime seisma, rääkisime, siis see mees ütles, et tema selja taga olevad kaks meest müüvad narkootikume. Natuke aega edasi køndides jutu sees ütlesid, et seal vasakul pool meist suitsetatakse marijuaanat jne jne jne.

Mõtlesin, et enam hullemaks minna ei saa, kui jøudsime nende koju, poleks ma teadnud Paolat, oleks ma sealt reaalselt ära jooksnud. Ma olin suht paanikas, nende kõrval olev "naaber" pesi just äsja treppi, visates ämbriga solgivett trepile, mis ujutas Paola koduust, mis omakorda lasi veel minna tuppa. (PILT Paola kodust, kõige esimene, uks on seal riiete taga). Akendel polnud klaase ees, ainult kaks kardinaräbalat, diivanis suur auk, maja väljaspoolt tänavle näha pole. Tuled tänavalt kuskile kangialusesse kohta, sealt edasi viib kitsas 3m pikkune koridor, igalpool üleval, all ja kõrval on inimesed, koerad, kanad p, lapsed läbisegi. Tegin majast väljaspoolt pilti ka, Paola lahkel loal.

Olime nende kodus umbes 5 minutit jõudnud olla, kui uks läks lahti ja sisse tuli mees, kes oli Paola vend. Tervitasime käsitsi, öeldi, et ta on vallaline. Ma ütlesin pärast jutu käigus, et mul on mees olemas ja oleme juba 2 aastat koos olnud. Rääkisime veel juttu, neljakesi, laps oli samal ajal oma onu toas, mis on úlipisike, mängis seal oma saja mänguasjaga. Mina vedasin pidevalt juttu, et jumla eest ei läheks jutt narkootikumide peale. Ma vannun, kui Paola poleks Paola, oleksin ma sealt nuttes ära jooksnud, kasvõi jõkke põgenenud. Ma ei ole eluilmaski midagi sellist näinud.

Asi läks hullemaks, kui tuppa tuli järsku süsimust minust veidi pikem sportliku kehaehitusega mees, ma ei saanud lõpuni välja aru, kes see oli. Igaljuhul mina, kes ma istusin diivanil Paola mehe kørval, võtsin oma seljakoti kätte ja olin võimalikult enesekindel, ja mõtlesin, et kui midagi peaks juhtuma, siis ma olen ise süüdi. Jutt läks alkoholile, ütlesin kohe, et mina alkoholi ei joo, Paola ütles, et tema ka mitte, sest peab last valvama. Mehed istusid õnneks rahulikult, ei hakanud peale pressima.

Lõpuks läksid mõlemad uustulnukad ära, aga selline kõhe tunne jäi sisse, sest mingil hetkel enne vahetasid see mees ja süsimust tundmatu veidraid pilke ja sahkerdasid seal ainetega, ma olen suht kindel.

Paola mees oli teinud kanakarrit ja pakkusid kõrvale tomatit ja avokaadot. See oli väga armas, sest Paola ütles, et ta teab, kui väga ma avokaadosid armastan. Väga maitsev oli, kui söödud saime liikusime tänaval, astusime ühte majja sisse. Mind tabas jällegi shokk, maja ise oli normaalne, aga tuppa astudes, vaatasin paremale ja võrkkiiges lebotas seesama must mees. Tuli välja, et ta on kuidagi oodi Paola sugulane.

Seal majas oli kõik teistmoodi, puhas ja selline nagu mina olen harjunud. Seal elas Paola sugulane, seezama naine töötab minu host ema sõrbanna juures, kelle juures ma olen käinud. See koristajanna on hästi tore, samamoodi rannikult pärit nagu Paola. Istusime võrkkiigus oleva mehe juures:mina, Paola, Paola sugulane, pärast oli võrkkiiges POla mees, vastu seina toetas Paola sugulase mees, kes oli ülinormaalne. Ja siis veel 2 last, kes tegid omi asju. Rääkisime seal põhiliselt nende elust rannikul, nt kõikidel perekondadel on seal eesel, kelle abil vett majapidamisse tassida. Jne jne jne, kui raske seal elu on. Siis rääkisin mina neile Eestist, kuulasime Eesti muusikat, googeldasin meie presidenti jne.

Tagasitulles oli mul palju parem olla, sest muretsemiseks polnud põhjust. Läksime nende koju, tegime arepasid, pidin valetama, et ma pole neid kunagi varem teinud... Et nad ei pettuks. Sõime ära ja siis saatis see mees minu soovil mind metroojaama. Kuna õhtu oli juba käes olid igasugused gängid tänavatel, vahepeal see mees ütles, et kõnniksin siin või sealpool, tema ees või taga, kui inimestest moödusime. Terve selle aja, kui tänavatel kõndisime vaatasid KÕIK inimesed mind mõttega kes ma selline olen ja mida ma otsin, mul olid terve aja päikeseprillid ees ja palusin jumalat, et midagi ei juhtuks :D
Metroojaamas  ma ei pidanudki uut piletit ostma, tegime põsemusi ja Paola mees küsis, millal ma uuesti tulen, sest ta sooviks rohkem süüa pakkuda, pidavat oskama teha suurepärast seapraadi.

Pidin metrooga sõitma 15 peatust. Kui lõpuks pimedasse ja vihmasesse Ayurasse jõudsin olin ma nii õnnelik, lõpuks sain vabalt hingata. Estrato 2st estrato 6 (tasemed 1-6 vaene/ohtlik-rikas/turvaline) andis kõvasti tunda. Vihma sadas ja ma olin nii tänulik, et ma ei ela seal. Eksisin pimedas ja sajuses Poblados küll ära, aga ma ei tundnud hetkekski ohtu.

Koju jõudes sõin ühe terve enda ostetud avokaado ära, käisin sooja duši all ja mõtlesin, kuidas meil on vedanud eluga. Meil om kodus aknaklaasid, uks käib lukku, meil on voodi, telekas, SöögiLAUD!



Pühapäev, 23. juuni 2019

Intercambio ja grafiti

Tänane päev möödus väga uniselt, seda soosis nii vähesed tunnid und kui ka udune ilm. Seega terve tänase päeva olin jälle kurb :D ja väga väsinud, seevastu eile (laupäev) oli muy muy chevre!

Laupäev algas rumba tunniga, mis toimus pereisa töö juures, jõusaalis, kus oli ülienergiline treener ja mõnus atmosfäär. Sinna sain autoga, sest isa viis noorema poisi sinna voolimistundi, tagasi tulin jalgsi 50minutit, õnneks ära ei eksinud ja kõik läks hästi.

Koju jõudes sõin lõunat, võtsin basseini ääres 30min päikest ja läksin metroojaama, et kohtuda isa töökaaslasega, kes oli väga põnevil, sest ta soovis inglise keelt harjutada. Saimegi siis seal kokku ja läksime metrooga San Antonio peatusesse, seal vahetasime liini ja sõitsime San Javieri, kus oli grafiti tuur. Meid oli üle 30 inimese grupis, giidiks oli umbes 28-aastane süsimustade pikkade juustega tüdruk, nimega Catalina, kelle käsi katsid tätoveeringud, ja kes oli terve oma elu elanud seal rajoonis (Comuna 13), kuhu me olime suundumas, kui ta oli 8-aastane surid ta vanemad ära ja Catalina oma õega pidid ise hakkama saama.

Giid rääkis vaid hispaania keeles, õnneks mu "sõbranna" tõlkis mulle kõik nii enam vähem ära, aga teile ma ei saa ikkagi täit juttu rääkida, sest ma ei mäleta eriti midagi. Tuur kestis 4h, millest suurema aja kõndisime. Nägime üht kunstnikku, kes ka ise giid ühele grupile oli, suuremad grafiti sõbrad kallistasid teda ja tahtsid pilti.

Enne, kui tuur lõppes ja me tänaval tagasi kõndisime metroojaama poole, vaatas üks umbes 7-aastane tüdruk mind ja muiates hüüdis:"Gringaaaa!" Ehk siis välismaalane, kõik peale minu olid kolumbialased ja üks vanem paar Argentiinast.

Kui kõik lâbi sai läksime oma uue sõbrannaga arepasid sööma, arepa chocolo vms. Et leida ülesse koht, kus neid õigeid arepasid tehakse läks veidi aega. Lõpuks ta leidis selle koha, mis pidi väga hea olema (ja oligi!) metroojaama kõrval väike hütike (vale sõna, aga käib ka), kus askeldas tumedanahaline lühike noor naine, kellel kogu aeg higi jooksis mööda nägu ja käed käisid kärmelt, sest ta pidi enda ees olevaid umbes 100 arepat pidevalt keerama, et need ära ei kõrbeks.

Sõbranna ostis meile mõlemale ühe arepa (2500 peesot), istusime sinnasamasse trepi peale maha, mis oli keset platsi, kus kõik ümberringi kõndisid, aga teate, see oli nii mõnus olemine. Arepa chocolo lõhn igal pool, soe ja selline sume õhk, kell oli 18 juba, hakkas hämarduma... Ma olin nii õnnelik.

Siis søitsime metrooga Pobladosse, kust pidin edasi kõndima umbes 1km, et jõuda parki ja kohtuda uue sõbrannaga, et intercamniosse ja tantsima minna. Natalia juba oli jõudnud mulle 2x helistada ja õnneks oli tulemas. Õnneks mind saatis see isa töökaaslane natuke maad, et ma ära ei eksiks, sest juba oli pime ja ma polnud seal kunagi käinud.

Poole tee peal läks ta siis tagasi metroosse, kuna pidi koju søitma, kallistasime ja luges mulle sõnad peale,et kui nt gaksoga koju lähen siis saadaksin juhi nähes autonumbrimärgi pereisale ja kirjutaks talle, millal koju jõuan jne jne. Kõndisin edasi mööda teed umbes 10 minutit rahulikult õuna süües, kui järsku nägin Nataliat üle tee ootamas. Selline kergendus lihtsalt!

Meil oli intercambioni umbes 45min aega, seega läksime kohvikusse, Natalia soovitas mulle, minu eelkstuse kohaselt süsimusta kohvi, mingi eriline kohv pidavat olema. Täitsa hea oli, jõime suure tassi täie ära ja liikusime 3 minuti kaugusel olevasse kohta. Jõudsime ilusti kohale, kui nii võib öelda, vähemalt elus, sest siin tänavate ületamune on kõige haigem asi Colombia juures minu jaoks. Nt on sebra, roheline tuli põleb, inimesed ootavad ja autojuhtidel on täiesti suva, siis mõned julgemad kargavad teele, ja liiguvad teiselepoole teed. Natalia rääkis, et ta aeti 2 aastat tagasi alla ja on ime, et ta üldse kõnnib, ta oli 6kuud vooditežiimil...

Igaljuhul, intercambio oli tore, võtsime Nataliaga kohad sisse, mina olin rääkimise pârast põnevil, Natalia just närvis, ta ootas rohkem tantsimist. Kohe tuli meie laudu Jonathan, kolumbialane, rääkisime umbes 2 min, siis tuli Isabelle, siis üks kolumbia paar, poiss läheb augustis Austraaliasse, et seal ing keele selgeks saada, sest jaanuaris läheb sealsesse ülikooli magistriõpesse. Umbes tunniga oli meie laua ümber umbes 10 inimest.

21st hakkas bachata trenn, kahjuks me olime køige taga, ja ei näinud, mida treener ees teeb, aga muidu oli lahe. Tegime soojendust ja põhisammud selgeks endale. Tulime juba 22:30 st ära, sest Natalia isal polnud kodusõtmeid, seega tellisime Beatiga endale auto ja läksime koju.

Homme hommikul lähen kella 8st metrooga San Antoniosse, sealt edasi spordiüritusele, mis toimubad siin väga tihti, ka täna oli meil siis selline üritus, kõndisime pereisa ja poistega 2km. Aga homme lähen Nataliaga, pärast seda lähen meie teenijanna Paola koju, mis tõotab tulla väga põnev. Õnneks saan perekonnast terve päeva jälle eemal olla ja päris Colombiat kogeda.






Neljapäev, 20. juuni 2019

Milline päev? Emotsioone täis päev

Ma olen nii õnnelik, üle saja aasta, siiralt õnnelik. Rääkisin täna nii pereema kui isaga, sellest, et ma tahaks ära minna, sest minu aryst ma ei ole neile sobiv, sest ma ei suuda endast 100% anda. Siia tulles mäletan, et vandusin endale, et annan endast parima, et nad jätkaksid selle Au pairi programmiga, sest nende esimene kogemus minuga oleks meeldejääv positiivselt muidugi.

Aga kui nädal eile täitus siin olemist, hakkasin endas ja oma iseloomus kõvasti kahtlema. Ma ei hakka pikalt arutama seda siin, aga asi läks nii põhjalikuks, et rääkisime ema ja isaga kokku 3h sellest. Nad ei teinud mulle ajupesu, vaid rääkisid minuga kui täiskasvanuga, kui võrdne võrdsega. Isegi tänasin seda isa, istudes pimedas rõdul, et elektriinsenär minu jaoks ka aega leiab, naeris selle peale, ütles, et ma olen talle väga tähtis inimene.

Emale ütlesin kohe hommikul, ta istus rõdul beebiga võrkkiiges, kui ma otsusekindlalt talle lähenesin. Ta ei saanud vihaseks, oli vaid üllatunud, rääkis oma lapsepõlvest, mis oli üsna karm, emal polnud ta jaoks kunagi aega, teda kasvatasid koduabilised. Jõudsin arusaamani, et põhjus, miks ma kohe väljakutsest ära ütlen, peitub lapsepõlves. Kuna see postitus on kõikidele, siis ei hakka... :D

Päeval ignoreerisin ilusti lapsi ja ema, kirjutasin lennufirmasse, et see mu tagasilennu kuupäevad ära muudaks. Rääkisin 2h koristajaga juttu, mis lõppes kutsega tema koju esmaspäeval, see pole mingi tavaline külastuskäik. Ta elab "barrios" estrato numero 2, ehk nagu rajoonis, mis on üks hullematest Colombias. Aga kui ma olen temaga, ei juhtu minuga midagi. Saan sinna metrooga, tuleb mulle vastu. Seal pidavat ma nägema päris Colombiat, mille pärast ma siia tulingi. Päris põnevil olen.

Peale lõunat läksin ema ja lastega muusikakooli, olin beebiga kahekesi, kes armastab mind. Räägin temaga kogu aeg eesti keeles, naerab, vaatab mind hoolikalt, niisiis meil oli tore tänaval jalutada, tema kogu aeg mu süles, sest neil pole vankrit. Pärast läksime parki, mille pildid on allpool, üliilus koht. Lapsed korjasid apelsiinipuult valmis vilju ja sõid, nii armas oli. PS alati, kui me kuskile lähme, siis peaaegu igakord tuleb veel mitu oerekonda sinnasamasse kohta, et lapsed saaksid omavahel mängida.

Jõudsime koju 19st, sõin natuke salatit ja lõhe, siis läksin jõusaali, võtsin kohe ujumisasjad ka kaasa, hea otse basseini minna. Treener oli seesama, kes eile õhtul. Täna tegime käsi ja kõhtu, jalapäev on sada korda hulllem, tänane oli lihtsalt lust ja lillepidu. Tegin pärast veel kardiot peale, jooksin 5ringi ümber basseini! Pärast rääkisime treeneriga, õppis eesti keeles ütlema "Minu nimi on...." "Mulle maitseb õun". Kutsus mind ja mu sõbrannat (keda ma olen ühe korra näinud) reedel tantsima kohta, kus erinevatest maadest inimesed saavad kokku et õppida erinevaid tantse. Palvetan nii nagu oskan, et mu kallis sõbranna tuleks!

Pärast jõusaali läksin ujuma, järsku nägin nooremat poissi mulle lehvitamas. Apppi! Uskumatu... Ma olin nii liigutatud, hiljem lehvitas vanem poiss ka, mu süda sulas :D Ma arvasin, et nad vihkavad mind, sest vanem poiss ütles hommikul, et ta tundis kohe, et ma tahan ära minna. Poisid mängisid isaga pargis peitust, hiljem sain teada, et poisid olid pisarsilmil palunud isa, et ta neid mind vaatama viiks.

Kui olin oma otsad ära ujunud, panin oma trenniriided kotti, plätud jalga, valge suur saunalina ümber ja asusin meie lukskorteri poole teele mööda marmorpõrandat pläterdades. Mõtlesin, et enam hullemaks minna ei saa, kui jäin märgade lahtiste juustega ukse taha ootama, kella lastes ja palvetades (ise teades, et Pereema magab) et keegi mulle ukse lahti teeks. Olin seal ukse taga umbes 3 minutit, ma lihtsalt polnud nõus uuesti end piinlikku olukorda panema, et minna pereisalt võtmeid võtma.

Hakkasin tasapisi endale trennipükse jalga suruma ja olukorraga leppima, kui kuulsin, et keegi tuleb trepist ülesse. Õnneks pereisa lastega, sain koridorist tuppa, küsisin, kas isal oleks aega veidi omavahel raakida. Muidugi tal oli tahtmist teada saada, mis mul oelda on. Istusime pimedasrõdul, vaid basseini kauge valgustus heitis varje meie nägudele. Lapsed pugesid talle sülle, kuna tahtsid kõigest teada, mis ma plaanin jne. Vanem laps vaatas maha ja ütles sosinal, et ma ei läheks. Väiksem magas pooleldi, kui isa küsis, kas ta tahab, et ma ara laheks raputas ka pead.

Rääkisime umbes tund aega, ütleme nii et paremat perekonda on võimatu leida. Kallistasime lõpus, soovisime head und ja tulin oma tuppa kiiresti meili kirjutama kennufirmale, et see jumala eest pileti kuupaevi ara ei vahetaks. Sellist emotsioonide karusselli loodan enam mitte kogeda.

Aitäh, et lugesite! ¡Hasta luego!




Kolmapäev, 19. juuni 2019

Sääsed, üksi linna peale, päikesepõletus

Kell on 7 hommikul, kui seda siin kirjutan, kreemitasin just oma tulipunased, kahekordistunud paksusega õlad after suniga sisse ja joon vett, lootes, et see aitab. Jorge on mulle sada korda öelnud, et ma peaks ikka endale õues minnes "maski peale panema", aga ma olen ju kõigeteadja ja räägin vastu, et ei juhtu minuga midagi... Kuni siis lõpuks juhtus.

Sama asi oli, kui olime ühe itaallase maakodus, Santa Elenas, mille pildid ma sain eile kätte ja varsti jagan teiega. Öeldi, et tuleb panna sääsetõrjevahendit, kas ma panin? Muidugi mitte, sest ma ei näinud sääski, aga nad ongi palju väiksemad siin. Nüüd on need hammustused ülipaksud :D sügelevad, aga ma võtan allergiatabkette, et ei sügeleks.

Olen käinud 3p järjest jõusaalis hommikuti, täna jääb vahele, pean hommikupoole lastega olema, hommikusööki neile sisse söötma, mängima kuni kella 9ni (siis on neil jalkatrenn maja ees) pärast olema veel 2h, kuni lõunasöögini ja siis algab põnev osa päevast!!! ÜKSI ILMA TURVATA Mayorca Outletti bikiine ostma :D sest mida muud osta, kui sul on päikesepõletus!

Jõusaalis kohtusin omavanuse treeneriga, mina ütlen talle Joacim, sest mul ei tule hetkel meelde, aga esitähed olid midagi sellist Joa.... Okei, eile peale trenni rääkisime juttu ja ta tahaks Euroopasse reisida, soovitasin talle ka au pairiks minna, lubas mõelda selle peale, tundus, et siiralt huvitus sellest. Küsis mitu kord, et kas ma olen nagu päriselt ka üksi siin, et kas ma ei karda. Sama küsivad inimesed ümberringi, siin korteri juures. Aga perekond enam eriti ei hoiata ka millegi eest, sest ma ütlen neile kogu aeg, et ma tahan üksi minna.

Nagunii oleme päevast-päeva ninapidi koos, tahaksin täiesti vaba päeva endale, kus teen mida tahan, aga siiani pole mul sellist võimalust olnud. Nad loevad igasuguseid reegleid au pairi "omamise" kohta. Kõik asjad välja prinditud jne, aga seda nad vist pole välja lugenud, et mul peab olema 2 järjestikust vaba päeva. Aga võimalik, etseeon alguse asi, nädal sai täis siin olemist. 2 kuud veel ees.

Eile tutvusin Natiga, kes annab loovustunde poistele kodus, 2h. Kui mina jõudsin kahe tunniga jõusaalis ja ujumas käia ja tipptasemel end päikesel kõrvetada lasta, lõpetasid nad kaks kuud kestnud projekti jäätisepulkade tornist, sinna otsa tegid veel omletti. Nati on 30-a, ja ta tahab minna Uus-Meremaale lapsehoidjaks, et saada diplom inglise keele õpetamise kohta.

Vahetasime kontakte ja vb see nv lähen tema ja ta sõpradega ühele väiksele tripile, aga sõltub, kas mu perekond on rahul sellega.

Kirjutan seda postitust pausidega, vahepeal pidin poistele süüa andma, sõna otses mõttes, lusikaga suhu panema. Treener oli juba kohal, millest mina ei teadnud midagi, sest teenija ei öelnud, et telf helises ja treener ootas neid all. Suurem poiss teadis ja järsku jooksis minema, mulle midagi ütlemata. Mõtlesin, et rahu, vahet pole, las jookseb minema, mina pean sellele väiksemale 5AASTASELE) toitu sisse soötma, käsk oli antud.

Lõpuks sain teada, et okei, treener on kohal, vaja väiksem korda seada. Vanemad ei saanud üldse oma asju teha, tööasjad isal, ema kuulab mingit loengut beebiga. Väiksem poiss nuttis, sest ta juuksed polnud nii nagu vaja, nad teevad absoluutselt igal hommikul kse vabatahtlikult endale soengu juuksegeeli ja kammi ja veega. Ma olen ma pidanud ühe korr väiksemale tegema, jäi rahule õnneks. Aga täna, kui nii isa kui ema teda aktasid, nuttis mingi 15 min, sest arvas, et on kole. Pisike nunnu... Kahju hakkas lausa, lõpuks sai valmis, juuksed silutud ja oli jälle õnnelik ja valmis minema.

Kõik vist, kui homme uuesti kirjutan, siis tähendab, et olen elus ja mind ei röövitud ära :)

Tsauki!


Pühapäev, 16. juuni 2019

Santa Elena, kodukohvik, maod

Alustan kohe liialdusega, ilmselgelt ma ei näinud täna madu, vaid kahte ussi, ühte looduses, meeter pikk neoonroheline, Jorge nägi ka, jooksis kohe minema, jättes mind üksi :D Teist ussi oli mul au kohata oma toas tund aega tagasi, tulin just jooksmast, tahtsin minna pesema, tegin toaukse lahti ja mida ma näen, väänlev Lagartija maas. Jalad läksid nõrgaks, läksin Jorge juurde ja ütlesin, et mul on madu toas, viga. Ta ei julgenud tuppa siseneda, ütlesin sada korda, et ukse taga, ukse taga. Lõpuks vaatas, ütles, et aaah, neid on siin korteris palju, ärgu ma kartku.

Ütles, et see on surnud, vahtides mulle otsa, taganesin kohe ja ütlesin, et võtku ära, jumala eest. Kutsus mu lähemale, togides harjavarrega imelikku pikka asja, loomakese saba... Jorge oli päris nukker, et ma Lagartija uksega pooleks rebisin.

 La lagartija, juba tunnen, et see kohtumine ei jäänud viimaseks

Iga hommik enne 7 üleval ja jooksma, pole üldse võlts naeratus :D

Alustan päeva algusest, ärkasin enne kõiki teisi ülesse, jätsin igaks juhuks märkme neile ja läksin välja jooksma tunnikeseks. Alguses jooksin siin pargikeses, mis on üliväike, ümber liivakasti ja basseini :D loll tunne oli, seega "võtsin julguse kokku" ja läksin ÜKSI turvalisest tsoonist välja, sisse ja välja saab vaid turvamehega rääkides. Jooksin vasakule ja siis paremale hästi kõrgele ja siis uuesti tagasi, umbes pool tundi. Et tagasi korterisse saada pidin ju jälle turvat paluma, et ta ukse lahti teeks, küsis, kes ma olen, ku ma elan, kellega ma elan ja miks ma elan, ise samal ajal rahulolevalt muiates. Ütles, et jajaa, ma tean, kellega sa oled, teil on ju kolm beebit.

Tuppa jõudes tegi Jorge hommikusööki, pühapäeviti Paola ei aita meid, seega mina olen teenija rollis, mida ma vihkan :D päriselt... Jorge ulatas kohe mind nähes värskelt pressitud apelsini ja mingi puuvilja segumahla. Sain eile teada, et kolumbialased söövad ALATI puuvilja enne sööki. Sõime siis hommikusööki ja isadepäevatorti, mille pereema oli eelmisel päeval juba tellinud, mis maksis 50€, läbimõõduga 12cm.

Siis printisime mulle Medellíni, Colombia ja kolmanda kaardi ka välja, et ma saaks aru, mis toimub, kuhu me läheme, kus me juba käinud oleme jne. Mõtlesin, et peaks mingi nimede paberi koostama, sest iga kord, kui mul ei tule meelde, kes on nt Roberto/Tim/Angel vms ei suuda Jorge oma pettumust varjata, vaatab mulle silma sisse ja ohkab. Sada korda on seda juhtunud ühe naabrimehega, kes on Usast pärit ja kes mind igal võimalikul teel tervitab Jorge kaudu, ja kui siis Jorge mulle ütleb, et .... saatis pildi vms, ja ma kysin, kes see on ei suuda Jorge uskuda, et ma ei tea oma suurimat fänni. 

Mõtlesin, et koostan nimekirja asjadest, mis mulle rõõmu ja närvirakkude kadu pakuvad. 
Plussid on 1. Mul on oma duširuum 2. Ma saan iga kell ujuma/jõusaali/jooksma minna 3. Ma ei pea midagi sööma, mida ma ei soovi 4. Ma ei pea olema lastega üksi 5. Meil on tore teenijanna, kes kuulab mu soove 6. Me sõidame ringi 7. Jorge ja ema on haritud ja laia silmaringiga 8. Meil on alati värske toit laual 9. Poisid ei tule mu tuppa 10. Ma saan KOGU AEG hispaania keeles rääkida 11. Jorge perekond on mu lemmik, saan olla mina ise ja parem veelgi 12. Vanemad usaldavad mind ja räägivad isiklikke asju 13. Isa võtab asja rahulikult "Kui lapsed vähemalt paar lauset ing k ütlevad on super. MIna olen nagu sissejuhatus Au pairi omamisse" 14. Jorge tahab väga mulle kõike näidata, toetab mind, et ma kõike kogeda saaksin 15. Rahustab mind maha, kui ma põen, et poisid hoiavad saja km distantsi
Miinused on 1. Ma olen esimene Au pair nende peres, poisid võõrastavad ja ei tee ise midagi, et asi sujuks 2. Poisid 5 ja 8 on ära hellitatud, ma pean neid LUSIKAGA söötma, ulatama ja hoidma kinni tassi, tassima nende seljakotte 3. Vanemad arvavad, et nii on õige, lapsed ei ütle ku agi palun/aitäh 4. Ma olen vahepeal nagu kaamel, kui linnas ringi käime  nende asjadega :D täielik alluv, õnneks see nii ei jää 5. Puudub koostöö 
Tegelt suva, põhiline, et ma naudiks Colombias olemist, kohe kui telf korda saan lahen linna avastama. 
Tänase päeva veetsime St Elenas, kirjutan sellest siis, kui pildid kätte saan. Igaljuhul, see on põhikoht, kus tulevad lilled pidustustele, nägin hordideviisi gallasid ja murtud südant meenutavaid lilli. 

Bostonis

Kuna nädalavahetustel pereisa ei tööta, siis läksime väiksele väljasõidule, seekord tema vanemate juurde lõunale, kus oli väga tore. Vaatasime elutoas jalgpalli Venezuela vs Colombia, kõik hüüdsid rõõmust, kallistasid, kui Colombia võitis 2:0.

Jorge ema ja õde teevad ülihästi süüa, sinna jõudes võttis just nimelt mind vastu üliarmsad 2 poissi, kes tahtsid kogu aeg inglise keeles rääkida. Nende ema on Jorge õde, kes hiljem rõdul ütles mulle, et "minu poisid" on kõikidega distantsi hoidvad, et ega nad ei räägigi kellegagi midagi.

Vahepeal käisime pereisaga linna peal, mis asub klassitasemelt (1-6) 3. kohal, ehk siis suht vaene, meie elame seevastu 6. tasemel, kus on palju hotelle, ärihooneid ja kus on kallim toitu osta. Käisime koos MULLE trenniriideid ostmas, ma oleks niii väga tahtnud ikka üksi minna, aga kuna mul pole telefoni ja kõik tänavad olid mulle seal võõrad tuli ta kaasa... Õnneks sain ostetud oma asjad, mis läksid maksma vähem kui 8€.

Kõndisime umbes 2h, nägime metrood, mis sõidab silla peal, Jorge vist lootis, et ma olen vaimustunud sellest... Mul paneb silmad särama hoopis külakesed mägedes, mis on põhiliselt alamklassile, mulle lubati, et kunagi lähme ekskursioonile sinna.

Meie koju jõudsime umbes kell 20, lapsed sõid mangot ja papaiat, mis ostsime (maksid vähem kui 2€). Seejärel läksime ujuma, pereeema jäi beebiga tuppa, seega olime Jorge ja lastega. Väiksem poiss tahtis minuga mängida, vanemad oli isaga. Olime bassenis u 1,5h, siis läksime sauna ja tuppa. Mul on silmad siiamaani punased, peaks ostma ujumisprillid...

Laupäeva hommikul käisime veel Jorge töökohas, kus toimub juba 2 aastat järjest töötoad lastele, kus käib vaid noorem poiss, vanem oli samal ajal emaga jalka trennis. Jorge ütles, et tal on mulle kolm ülesannet: otsigu ma üles 2 tenniseplatsi, jõusaal ja rumba klass. See töökoht on lihtsalt nii suur, et mul läks 1h aega, et need leida. Järgmistel laupäevadel kell 9 hakkab mul rumba tund olema ja pärast seda samas kohas jooga, õpetaja on väga lahe j kõik sõbralikud.

Lisan mõned pildid veel ja alustan pühapäeva, täna on plaan minna 1h autosõidu kaugusele külakesse, kus pereema sõbrannal on kodukohvik.


Reede, 14. juuni 2019

El primer día aquí

Kell on pool viis hommikul ja mul pole absoluutselt und, seega kirjutan teile, mu kallid lugejad :D

Eelmine postitus lõppes Jorge (pereisa) õe sünnipäevaga, kus ma käisin otseloomulikult dressipükstega :D Aga siin on see Normaalne, Jorge ütles kohe, et ärgu ma muretsegu. Läksime sinna restorani, mis jäi lennujaama ja kodu keskele, kuhu pidi jääma max 5 minutiks. Selle asemel olime seal üle tunni aja.

Läksime pooltühja ruumi sisse, seal ootas meid kolmeliikmeline seltskond. Tutvustasin end, küsisin, kes neist Gloria on ja soovisin õnne. Gloria oli oma ema (hiljem liitus ka isa) ja vennaga. See vend on hästi lahe, rääkisime nii palju Eestist ja Colombiast. Küsis kas me Eestis on kõik monod :D mina tean, et mono tähendab ahvi ja olin natuke segaduses, õnneks gloria ütles, et see tähendab blondi, seega ei Eestis pole kõik monod.

Igaljuhul jah, hispaania keel pandi kohe proovile, tegime mõned pildid ja läksime koju.

Kodus ootas ema väikse 5-kuuse beebiga, kes on lihtsalt nii pisike ja kerge, armastus esimesest silmapilgust :D Vanemad tegid mulle ringkäigu korteris, siin on nii vähe asju, nt telekat polegi, lapsed teevad see-eest legodest lennukeid jne. Selline hästi rahulik ja vaikne atmosfäär.

Korteris on 5 tuba, suur terrass vaatega siseõue, kus on bassein ja korvpalliplats. Väike köögike, pesuruum, mida kasutab vaid teenija (esmasp-laup 7:00-16:00 on ta siis siin) siis veel üks lahtine ruum, riiete kuivatamiseks. Minu tuba on täpselt köögi kõrval, hommikul kuulsin kuidas teenija õpetas beebile sõnu karjudes :D "Zanahoria!" "Holaaaa!" "Linda!" jne. Ta on teistsugune kui meie perekond, ta on palju temperamentsem, emotsionaalsem ja tumedam, pärit Columbia rannikult, kust tulevadki noored tüdrukud suurtesse linnadesse tööd otsima (Jorge sõnad).

Perekond on hästi aktseptreeriv, nt ütlesin kohe neile, et ma tahan olla tervislik, ma ei söö suhkrut, piima, arepasid (maisijahu on suur ei mulle) jne, et nad siis ei solvuks. Nad ütlesid, et obvio, nad ei sunni oma lapsi ka sööma, kui nad ei taha.

Isa oli põhiline giid mulle siin, tutvustades kööki, kraanivett :D mis pidavat olema terve Ladina-Ameerika parim vesi. Kallas vett klaasi, vaatlesime koos, täiesti puhas. Minu poolest oleks võinud see ka olemata olla, aga näha on, et nad tahavad, et mul oleks kõik hästi siin.

Aga rääkides tänasest päevast... Hommikul tõusin siis vara, läksin koos ema ja kolme lapsega muusikakooli, ootasime seal koha peal neid 2h. Istusime õues varju all, tutvusime kahe Venezuelast pärit emaga, kes on Eesti elukorraldusest ekstaasis (minu juttude põhjal). Küsisin nende elu kohta Venezuelas, seal olevat väga kurb olukord (lennujaamas rääkisin ka ühe Venezuela naisega, kes rääkis sama), lapsed surevad, kuna pole ravimeid, hügieenitarvetest võib ainult unistada, toiduga samamoodi.

Vaatasin seal koolis ringi ka, kõik on uudishimulikud, lapsed vaatasid ammulisui võõramaalast. Käisime emaga igalpool ringi ka, see on lihtsalt nii suur linn... Igasugused inimesed, kes müüvad midagi. Kooli kõrval toimus zumba tund, kuhu ma tahaksin minna, tasuta ka veel.

Olime umbes 4 tundi kodus, õpetasin nooremat (5-aastast) rattaga sõitma, hakkab juba tulema, hakkaja poiss. Sõitsime basseini juures ka, seal oli üks basseinimees, kes tervitas meid. Hiljem, kui isa koju jõudis ütles, et seesama mees kutsus meid endale külla, ta on meie naaber. Oli saatnud minust ja lapsest pilte, ja ütles, et ma olen väga hea õpetaja, tulgu ma kohvi jooma.

Läksime siis jalkatrenni, Uberiga, igalpool käime autoga. Väike beebi on ema süles lahtiselt, poisid ka vabalt, mina kstun alati ees turvavöö kinni. Koht, kus jalgpalli mängitakse on jällegi ilus. Hoidsin põhilise aja beebit süles, sest emal oli parematki teha.

Hiljem küsis, kas ma oleks nõus minema poistega üksi nende sõbrale külla, et nad tulgead võtavad meid hiljem kaasa kui koju minek. Jah, ma olin nõus. Jäin 4 lapsega üksi võõrasse korterisse, mängisid jalkat keset elutuba, naertasin ja mõtlesin, et ärgu ma ainult näidaku välja, et ma kardan palli.

Poole tunni pärast tulid emad tagasi, sain maitsa üht banaanist (selle nimi on kyll banaaan, aga sellel pole midagi pistmist banaaniga)valmistatud rooga. Leppisime kokku, et mõnel teisel päeval õpetatakse mulle ka seda valmistama.

Umbes tunni pärast tuli isa meile järele, kodus tegi ta teenija tehtud toidu soojaks. Sõime, jutustasime, nad tahavad minna reisile kuu aja pärast, küsisid, kas ma tahaks ikka minna. Loomulikult tahan, seal pidavat kasvama rahvuslik puu, mis on vaatamist väärt.

Nii saigi mu esimene päev läbi. Kõik oleks super, kui poisid oleks rohkem avatud. Järgmine nädal saan kohaliku SIM kaardi, siis saan üksi kõndima minna, sest siin on tõsiselt ilus.

¡Buenas Noches mis amores!

NB Ei saa mainimata jätta, et vanem laps sosistas isale, et Ingrit räägib hispaania keelt nii hästi.
¡Qué chévere!

Pildid kommentaaridega

Läksin lastega ühele naisele külla, kes elab 8. korrusel ja selline vaade siis elutoast. Lummav! 

 Käisin jalka tunnis nendega, vanem poiss on üliosav mängija. El visto está increible.
 Spordipoisid, tund kestis pausidega 1,5h. Mängu katkestas paduvihm.
 Parim Au Pair, kes teeb lastega jalkaplatsi paberist. Plusspunktid kirjas :D
 Ostsime 2 avokaadot, täiesti valmis, 1 maksab u 2 euri, aga siin peesod.





Neljapäev, 13. juuni 2019

Colombiasse jõudmine




Hakkan kirjutama seda blogi mõttega, et olla "nõuandja", rohkem teadja inimene Colombiast, kui näiteks mõni eestlanna sooviks siia tulla. Enne siia tulekut tundsin just nimelt puudust minuvanuse tüdruku lapsehoidja/Au Pairi kogemustest.

Miks see blogi on minu arvates vajalik? Aga sellepärast et Colombial, täpsustades Medellinil on kahetsusväärselt halb maine Eestis Pablo Escobari pärast. Arvatakse, et siiamaani on see linn ohtlik, ebaturvaline jne jne. Jumal tänatud, et ma seda hullumoodi uskuma ja kartma ei hakanud, siin linnas on jumala okei. Mõni ütleb selle peale kindlasti, et kus ma saan seda 24h jooksul oldud ajaga öelda, aga saan, sest ma tunnen nii :D

Medellin on väga ilus, meie elame mägede keskel, 30+korruselises korermajas basseini ja jõusaaliga. Minu ülesanne on siin 24/7 igal võimalusel õpetada inglise keelt kahele lapsele (5a 8a), kes ei ole väga avatud ja ma näen, et nendega "sõbraks" saamine võtab vähemalt kuu aega kui mitte rohkem. 

Siiatulekut ma isegi eriti ei mäleta, sest magasin 2 päeva jooksul ainult 3h, esiteks sellep et mul ei olnud und ja teiseks olin veits närvis perekonnaga kohtumise pärast. Esimene nõuanne siit: kohe, kui tunned, et perekond on kuidagi distantsi hoidev või liiga kõrk, ja sa ise selline pole, siis ära mine sinna. Aga mina ei saa enam midagi muuta, üle 1000 euri on makstud nii et millegi pärast n see kogemus vajalik. 

Lennud läksid kõik super hästi. Tallinn-Milano oli lühike ots, pole midagi öelda. Milano-Madrid sama. Aga Milano lennujaamas toimub oli ikka omaette ooper. Mul oli u 6h aega järgmise lennuni ja kedagi ei lastud sinna lennujaama osasse, kus minnakse pagasit ära andma/check in jne, ühesõnaga räigelt palju inimesi oli ühes kohas koos, seal ei olnud kitsas, aga lihtsalt isekohti ei olnud, inimesed magasid toolidel, võttes kõik kohad ära, eega mõni isegi magas lennujaama põrandal... Ma vandusin edale, et ma ei lähe ELUSEES enam sinna lennujaama, sest eiteks mul oli telf aku tühi, stepslit polnud MITTE kuskil, kellasid samuti mitte, iga tund pidin kysima kelleltki kella, et ma maha i jääks, kuna alles siis lastakse sind paela alt läbi ootesaali. 

Nööri ees passis 6h jooksul 5 erinevatmeest. Mulle nii antipaatsed. Totaalsed ülbikud. Lillad päikseprillid ees, närimas nätsu ja irvitades kui keegi midagi küsib neilt. 

Madrid-Bogotá lend oli u 10h pikk. Aga et üldse sinna jõuda, pidin sõitma bussiga teise terminali, seal metrooga oma tsooni, seal liftidega igatepidi jne. 
Väga mugavad toolid ja megasuur lennuk. Enne oma istekohale minemist tegin endal margi ilusti täis. Nimelt, kõndisin mööda lennukikoridori istmete vahel, jälgides üleval märgitud numbreid, lastes kätega üle iga tooli selja ja peatoe, miks? niisama, mul oli nii hea tuju. Kuni ühel hetkel, oli mu käeall midagi väga pehmet ja sooja... Ühe naise juuksed, jah, ma paitasin üht naist, kogemata, kui ta pea tõstsi emunult ütlesin eesti keeles "Oi vabandust!".
 Iroonilised stjuuardid, nt üks andis kõikidele inimestele lehe, hästi plju lünki jne, hispaania keelne. Ma isegi ei viitsinud sellesse süveneda, küsisin temalt, et mis see on, vastas et see on un regalito (kingituseke). Seega mina lolli peaga panin selle istmetaskusse, sest miks mõelda, mis leht see on... 

Lennu ajal vaatasin 3 filmi ära, Queen ja Täht on sündinud, normaalsed filmid. Kuulasin mingit muusikat, magasin ja vaatasin aknast välja. Meile antitekid ka lennukis, kuna seal oli tõsiselt külm, õhus oli -50kraadi C.  

Bogotá lennujaamas sain kõvasti eestikeeles vanduda, kuna minu kohvrit polnud seal lindil, ootasin u 10 minutit kuni lõpuks küsisin 3 korda lennujaamatöötajalt, et mis ma teen, seda kohvrit pole. Öeldi, et mingu sinna, rehmati käega maei tea kuhu suunas, et see lennufirma aitab mind. Ma isegi ei leidnud seda. Hoopis astusin mingisse ruumi sisse, kus olid mingid inimesed, kes näisid mulle seal töötavat. Rääkisin ülikiiresti oma probleemi ära, näitasin oma piletit ja nad ütlesid, et aaa see läheb ju itse Medellini, seda ei peagi uuesti registreerima. Jumalale tänu. 

Jooksin siis väravate poole, kuid enne seda oli jälle takistus, 1 vana mees, ametnik, kes soovib näha passi, piletit ja pika järjekorra ära seistes, sain teada, et ka paberit. Migratsioonipaberit, mis anti meile lennukis, jah, selle regalito, mis ma ära panin. Nagu mul oleks aega üleliia, pidin minema laua juurde, kus olid pastakad. Ja vastama küsimustele nt, "Kas sina või sinu vanemad kannavad Colombias olles kaasas üle 10000 euro?" tahtsin panna jah linnukesele, aga mis ma ikka valetan... Ja sellised naljakad küsimused.

Jooksin vanamehe juurde tagasi, ta isegi ei vaaanud seda ja lasi mul minna. Oodates Medellíni lendu läks närilisus aina suuremaks. Mõtlesin, et punased põsed jahtuvad lennu ajal maha, aga ei... Lendasime max 40 min ja olimegi kohal.

Enne mõtlesin, et ei tea, kas perekond ootab mind lennujaamas kas a) lilledega pisarsilmil b) plakatiga stiilis Bienvenido a Colombia või C) tühjade kätega. Lootsin, et saan veel enne hambad pesta ja juuksed sättida, aga kui eskalaatoriga alla sõitsin, et oma kohver võtta, nägin kohe neid. Läksin otsejoones nende juurde. Tegime põsemusi, Teine soovitus: enne, kui lähe kuskil ladina ameerika riiki, loe mitu põsemusi tehakse, ja kummale põsle esimesena, muidu teed sama mida mina, kes ma olen harjunud kahe põsemusiga, lömastad inimese nina oma põsega. Oh jah :D

Poisid andsid kohe oma tehtud lipud, sinimustvalge ja üks teine lipp, mida ma ära ei tundnud j mõtlesin, miks nad sellise lipu tegid. U 1h hiljem sain ise aru, et see oli Colombia lipp. 

Lonkisime üliaeglaselt autosse, lapsed stuvad ilma turvatooli ja vööta autos. Ja kuhu me sõitsime? Pereisa õe sünnale loomulikult, restorani, mul olid dressepüksid ja tossud jalas. 

Jätkub, kui ma unest võitu saan.