kolmapäev, 31. august 2016

Hommikune jooksmine, neli jäätist ja...

Hola! 

Uskumatu, kirjutan siesta ajal postitust, mul on 10 min aega, et teile teada anda (ja tulevikus jse üle lugeda) et käisin kell 8 hommikul hispaania keele õpetajaga jooksmas. Jorge in juba kaks aastat käinud jooksmas, ta ei ile treenitud ja vormis, ta on endine ülekaaluline hispaanlane. Aga ta on kokku võtnud, taimetoitlaseks hakanud(tana rääkis mulle, miks ta mune ei söö:"Sa sööd ju ära kana, kes oleks võinud sellest munast tulla") ja käib iga oäev jooksmas. Jooksime 22 minutit, uskumatu. Ma olin nii tubli! Hommikul oli kõigest 19 kraadi sooja, nii hea oli joosta. Homme jälle, samal ajal. 

Ja pealkirjas on ka teine pool: neli jäätist. Miks? Sest just nii palju jäätiseid olen täna ära söönud. Mis kõige hullem , ma kahtlustan, et ma sõin hoopis viis jäätist :D aga ma ei mäleta. Kui trenni teen, siis tulevadki suuremad isud. Nokk kinni, saba lahti. Nüüd lähme Albertoga vist jalkat mängima, Guillermo ei taha tulla. Pärast lähen vist jooksma, saan vähenalt kahest jäätisest siis kahti, peaks poodi ka minema ja oerekonnale uue paki jäätist asemele ostma. Kahtlane ju kui jäätised külmkapist kaovad. Ma olen hull au pair, ma tean. 

Aaa! Guillermole tõlkisin selle laulu: Hispaania tüdruk ka ära. Ümiseb ja vilisatb kogu aeg seda :D

Lippan nyyd. 

Zara

teisipäev, 30. august 2016

Kokkamine, tennis, esimene hisp keele tund

Minu blogi ainuke ametlik jälgija ütles mulle, et ma kirjutan liiga pikalt, reportaaži stiilis, ja halb on lugeda, siis täna kirjutan nii nagu mul soovitati: kõige tähtsamatest asjadest. Nii ongi kergem, vähemalt täna, olen nii läbi, isegi õhtusöögi ajal nägin inimesi kahekordselt ja otsa vaatamine oli võimatu.

Hommik: äratasin lapsed kell 10. Kell 12 läksime turule, ostsin arvuusi ja neli tomatit. Edasi mängisime kodus, Guillermoga tegime eelroa, hiljem mängisime kooli.

Lõunaks sõime liha porgandipürees, ülimaitsev!

Peale kella 17 tegime Guillermoga küpsiseid. Me naersime lihtsalt terve aja, see oli uskumatu. Guillermo lihtsalt palus,met lõpetaksin naermise, ma ei suutnud. Tegime ülihäid maiustusi: määrisime nutellakreemi ühele küpsisepoolele, teiseks kihiks panime purustatud kookospähkli ja banaani segu, teine küpsis peale, siis panime vaarika Freskat (moos) ja peale panime nonoarelle ja küpsisepuru. Homme saame süüa, hetkel on külmkapis (kipub jälle reportaažiks minema?). Alberto ei ole üldse kokkamisest huvitatud, ta on paar päeva natuke haige ka olnud:köhib ja aevastab, täna oli põhilise aja tabletis.

Hiljem, kella 18 paiku ütlesin Guillermole, et ta lubas eile, et lähme tennist mängima, nii et let's go. Õnneks ei hakanud vinguma ega midagi, eks kindlasti aitas kaasa ka eelnev naermine ja nalja tegemine. Läksimegi kahekesi, ratastega, võtsime korvpalli ka kaasa. Alberto jäi magava Alberto-padrega koju. Tenniseväljakul sai jälle nalja. Ma ei oskagi kirjutada, mille üle naersime, aga see oli lihtsalt nii tore. Kõigepealt sai meil tee peal nalja, ütlesin Guillermole, et ta vaataks mind. Põrgatasin samal ajal rattaga sõites ühe käega palli. Kaks korda sain põrgatatud, siis läks pall omasoodu. Guillermo proovis ka, ei saanud üle ühe korra põrgatatud. Kui see pall kogu aeg eest ära veeres meenutas see mulle Albertot, kes alati ees minema läheb. Hüüdsingi Alberto! Jespera! Cuidado! Saime jälle naerda. Nii palav oli kogu aeg, kui lõpuks kohale jõudsime ja hakkasime väravat avama ja alguses seda lahti ei saanud, vaatasime teineteisele otsa ja sain kohe aru, mis Guillermo mõtleb:"Peale seda rasket (ülipalav oli!!!) teekonda siia, on see uks kinni?! Peame lihtsalt tagasi minema?" Õnneks tulin selle peale, et ust lükata, avaneski. Naersime jälle, vedasime rattad sisse ja hakkasime mängima. Kui mina tennist hakkasin harjutama ütlesin kohe, et hoitku piip ja prillid, pangu heaga kiiver pähe. Jälle naersime. Peale 20 minutit "mängimist" , läksime koju. Guillermo harjutas flööti ja siis tuligi juba Beatriz koju. Viis mu kella kaheksaks Jorge juurde (minu hisp keele õpetaja). Homme pean ostma endale vihiku, ühe suure, teise väiksema. Tund oli omapärane, sest terve tunni rääkis Jorge ainult hispaania keeles. Raske oli, ma ei oska ikka üldse hispaania keelt, sõnu tean, aga oh jah. Tunnen ka perekonnaga koos olles, et vanemad hakkavad tüdinema pidevast tõlkimisest ja üliaeglaselt rääkimisest. Aga ega elu ei olegi kerge. Vähemalt keegi ei ole veel lauast lahkunud minu lolli näo pärast, kui ma millestki aru ei saa ja sajandat korda korrata palun ja siis ka valesti vastan.

Igaljuhul, neljapäeval on mul jälle hispaania keele tund, siis lubas ajorge mind ühe hispaania tüdrukuga tuttavaks teha. Homme hommikul lähen Jorgega jooksma, kell 8 hommikul! Edu mulle, õnneks ta teab, et ma ei jaksa väga joosta. Ütles, et jookseme 20 minutit, vahepeal kiiremini, siis jälle aeglasemalt. Eks näis, mis saab.

Eile jäin kell kolm alles magama, usun et täna jaan samal ajal, sestmingi titt karjub naabermajas ja mu külmkapike suriseb.

Zara

esmaspäev, 29. august 2016

Campo de Criptana. 14. päev

Mõtlesin, mis ma pealkirjaks panen ja siis koitis mulle, et mul sai täna kaks nädalat siin täis! Uskumatu! Just lõpetasime õhtusöögi ja esimest korda ei lähe kuskile edasi (rattaga sõitma, külla, korvplaii mängima) vaid kõik lähevad magama. Laman minagi hetkel oma voodis, und ei ole, kuigi päeval olin nii uimane et mõtlesin süüa teelusikaga jahvatatud kohvi, aga siis mõtlesin ümber, sest mis minust siis öösel saaks. Usun, et kui selle postituse valmis saan, siis jään ikka kohe magama nagu alati, sest kirjutan ühte postitust umbes veerand tundi.

Hommikul magasin sisse, ikka täiega, äratuskella panin kell 9:50 kinni ja tõusin alles pool 11. Läksin ülesse, enne veel kuulsin kuulusid nagu telekas oleks mänginud, arvasin, et lapsed on ammu üleval. Otsustasin, et äratan kapsed kell 11, sest ma olin niiii väsinud.

Korjasin just pesu kokku, kui järsku kodutelefon helises, jooksin ülesse ja nägin, et Beatrize helistab. Võtsin vastu, arvas, et ma olen Guillermo ja küsis kuidas läheb. Ma ütlesin, et sorry, aga ma ei ole veel lapsi ülesse äratanud. Ta ütles, et ma ikka ärataks kaosed ruttu ülesse ja kui kastel on taskusi tõusmisega, siis pane muusika käima, plaksuta, tõmba kardinad eest ära. Läksin laste tuppa, panin Mamma Mia laulud oeale ja hakkasin hyydma Buenos dias chikos.

Lapsed tõusid kümne min jooksul ülesse, läksid telekat vaatama, tõmbasin samal ajal toad üle. Siis läksime ujulasse. Ujulas olime kaks tundi. Mul oli kogu aeg nii külm, kuigi sooja oli 38 kraadi, isegi imestasin, et kuidas mul saab külm olla. Aga noh ega ma ei saanud ujuda ka, sest Beatriz ütles, et palun palun vaata kogu aeg lapsi, kui nad vees on. Vaatasingi, kogu aeg :D hüppasid vette, ronisid jälle välja jne jne. Vahepeal olime saunalinade peal murul, seal leidsid ka mängimist. Ma olin nii õnnelik, et hoian ikka kahte poissi! Esiteks: kahekesi on neil huvitav, teiseks: poistega ei hakka kunagi igav, kolmandaks: just need lapsed on kasvatatud väga õigesti ja kuuletuvad mulle neljandaks: poisid ei ole memmekad ja ei hakka iga asja peale nutma viiendaks: poisse ei pea kallistama ja paitama kogu aeg :D kuuendaks: poistel on alati energiat.

Koju jõudes leidsid nad maast igasuguseid huvitavaid asju: 5 euro senti, riidepuu metallist osa, kaks metallringi p, mille keskel on auk (Agnes tuli kohe meelde, sest Norras ju on sellised mündid) ja lõpuks võtsid nad kiiruga pagariäri eest kaks kasti ja oanid plehku nendega. Küsisin, kas nad ikka võivad need võtta ja Guillermo ütles midagi, et ah pole midagi vms. Kodus hakkasid roboteid meisterdama. Beatriz oli juba kodus ja tegi lõunat, mina katsin laua. Sõime ja hakkasime siestat pidama. Teate, siesta on maailma parim ja vajalikum väljamõeldis siin ilma peal! Ma ei saa aru, miks Eestis sellist asja ei ole, kuigi ajh, Eestis ei ole ju tapvalt kuum, nii et tööd ega elamist see ei sega. Aga talvel võiks ikka olla selline kolmetunnine puhkepaus, sest siis võib väga külm küll ju olla. Inimesed saavad siesta pidamisega energiat, päeva keskel saavad perega koos olla, süüa kodus isetehtud toitu, saavad magada. Super leiutis :D

Panin endale äratuse 16:40 et mitte sisse magada, ärkasin äratuskella peale ja ei saanud uldse aru, kus ma olen. Siis sain pildi kokku ja ajasin kohe end ülesse, et jumala eest mutte uuesti magama jääda. Läksin pesin näo puhtaks ja kui pilgu peeglisse tõstsin, vaatas mulle otsa Märjamaa naaber, kes on terve elu joonud ja kellel on kirvearm näos. Ma ei saanud silmagi hästi kahti, sest olin maganud niimoodi, et padi oli sooninud mulle näkku sügava soone. Juba kuulsin, kuidas keegi tuleb alla, arvasin, et Beatriz tuleb nähpgemist ütlema. Aga oli hoopis Guillermo, koos Albertoga, arvasin, et tahavad kokkama hakata. Aga ei, hakkasid hoopis garaažis roboteid tegema. Läksin ka sinna, istusin rulale, auto kõrvale ja hakkasin kasti meisterdama. Alguses arvasin, et teen prüsikasti oma tuppa, siis mõtlesin, et teen poistele kasti, kuhu saame panerirullid panna, kus on kirjas mangudenimed, siis saame sealt mängu valida jne. Aga lõpuks sai minu hoolega tehtud kastist robotimaja, homme pean veel seda täiendama, siis on täiuslik ja sobib poiste robotitemajade juurde. Poisid tegid ikka superlahedad robotid ja majad. Mängisid nendega õues, mina taiendasin oma kasti. Kell seitse vms hakkasime Guillermoga flööti harjutama. Tubli poiss on, ilusti mängis, aga ta katdab raskemaid palasid. Minu lemmikud on Titanic, Feliz Cumpleanos p, Jingle Bells, We wish you a Merry Christmas.

Kui Beatriz koju jõudis, küsisin, kas võin jooksma minna, loomulikult et lubas :D Laksingi jooksma, kuulasin Jaan Tättet, Marko Matveret ja VLÜd :D sooja oli 30 kraadi. Mõnus oli joosta. Kell üheksa jõudsin koju, garaaži uks oli lahti, tundsin niiii head toidulõhna, sest garaaži kõrval asub ka kõök. Läksin ja vaatasin, kes see seal kokkab. Alberto padre kokkas, tervitasime, küsis, kuidas jooksmine läks, vastsiin et hasti ja kiitsin, kui hea toidulõhn siin on. Siis läksin pesema, hiljem skypesin oma õe Margiti ja Kaarliga. Sain teada, et Eestis on külm ja vihma sajab, õel läheb tööl hästi ja millalgi skyoeme jälle. Tänu marxile sain uue mõtte, millest veel blogis kirjutada, kuna marx oli nii üllatunud, et hakkame varsti õhtusööki sõöma. Sesga millalgi teen kirjutan täpselt välja, mis kell päev hakkab p, millal hommikusöök, lõuna, siesta, õhtusöök on, samuti teeks väikse ringkäigu majas ja miks mitte teha ka perekonna tutvustus ära.

Õhtusöögiks oli täna keedukartul ubadega, peale niristasime oliiviõli, teised lisasid mingit punast pipart ka. Lisaks veele jõin gaspatšot (tomatimahl, Alberto padre ise tegi, teinekord teeme koos) ja hiljem toodi lauale i-me-lind salat. Appi, kui hea see oli!!! Äädikas, tomatit tükikesed, avikaado tükikesed, sibula tükikesed, paprika, rohelise tšilli tükikesed ja mingid väiksed mereannid. Ah, super super. Niii hea oli! Nüüd ma saan aru, miks hispaanlased ei pane kogu toitu kohe taldrikule, isegi mitte ei tooda kogu toit lauale, sest nii ju kestab söömine kauem. Mina panin alati Eestis kohe korrga endale taldrikusse kõik, mille kavatsesin ära süüa. Aga siin on nii, et tõstad natuke siit ja sealt, sööd, muljetad, vaatad telekat (ma ei saa kunagi midagi aru, va siis saan kui on ilmateade). Ja siis mingil ajal tuuakse veel natuke toitu ja nagu selline teistsugune on, minu jaoks vähemalt, sest meie kodus tehti alati nii et kõik asjad pandi kohe lauale, et teada anda, mis täna suüa saab. Hispaanias on rohkem nii et sööge vähe, varsti toome veel midagi lauale, arvestage sellega, et teile võib järgmine roog rohkem maitseda.

Aa, õhtusöögi ajal tundis Alberto padre huvi, kus ma jooksmas käin, seletasin siis, et lähen üle silla ja pööran siis vasakule. Ütles, et ma oleksin väga ettevaatlik, sest just kell 20 (kui jooksma tavaliselt lähen) on seal nii palju autosid. Ütlesin, et olen ikka. Mäletan, et kui esimest korda hispaania keele õpetaja mulle seda jooksurada näitas oidi mul süda seisma jääma: ma pean jooksma silla oeal, autoteel, autod näevad mind kehvasti, sest päike on alati sel ajal loojumas ja paistab täpselt silma. Aga nüüd tegelikult ei ole üldse hull, sest autosid ei ole üldse palju ja ainukt see sild ongi kõige ohtlikum, edasi tuleb ainult tühermaa, kruusatee ja oliivi-viinamarjapuudega. Igajuhul, mis ma selle lõiguga tahtsin öelda on see, et nii hea oli teada, et inimesele läheb korda see, kus ma jooksmas käin!

Nüüd lõpetan, tahan ikka end välja puhata, homme arvatavsti alustan hommikut ikkagi kohviga, sest kell 20 õhtul on mul ju hispaaniakeele tund! Jeesessss! Täiega lahe, Beatriz peab mulle näitama, kus see asub, ma ei teagi, kas mul oeab mungi vihik olema vms, aga pastaka võtan ikka kaasa. Täna rääksin poiseptega, et homme lähme tennist mängima, noogutasid. Ma tean, et homme nad ei taha minna, aga ise nad noogutasid, seega homme mängin mina tennist :D.

Zara

pühapäev, 28. august 2016

Pühapäev

Ärkasin peale 12 ülesse, oleksin lõdvalt edasi maganud, aga mõtlesin, et mis see perekond minust arvaks, kui ma viieni magaks. Öösel oli uni nii katkendlik, mingi kaks äratust helisesid, ajasin puldi maha ja pidin puhuri ka kinni panema, sest tundsin, kuidas köha hakkab tulema.

Vedasin end WCsse, vaatasin peeglisse ja mõtlesin, et ma meenutan täiega ploomi-ühtlaselt punane ja turses :D vastik krõpsumaitse oli suus ja mõtlesin, et eilne söömisorgia jääb esimeseks ja viimaseks korraks. Käisin pesus, kõik olid nii väsinud, Alberto padre alles magas, Beatrize oli ainult neli tundi maganud.

Lõunaks sõime krõbekana kartulitega, nii lihtne ja nii hea oli. Beatriz on saanud jälile, et mul on pidevalt kõht tühi, sest küsis täna, kas ma tahaksin veel süüa. Valetasin, et ei aitäh, mul pile kõht tühi. Jõudsin oma tuppa ja mõtlesin, et uskumatu mina olengi salasööja. Läksin selle mõttega magama, ikkagi siesta ju. Täna oli väga kuum, 38 kraadi. Magasin kaks tundi, oleksin tahtnud veel magada, aga mõtlesin, et mis ma siis öösel teen. Ajasin end püsti ja läksin poodi, et arbuusi, porganeid, tomateid osta, et mitte host perekonda vaeseks süüa. Otsisin poodi tund aega!!! Lõpuks läksin jumala suvalisse putkasse, kus ei olnud arbuusi, üldse väga jahtlane kaup oli, küsisin, kus on suurem market vms. Seletas, et pyhapaeviti on kõik kohad kinni. Sain siis atu, miks ma ühetgi normaalset toidupoodi ei leidnud, sest poodidele tõmmatakse sellised suured tasked rulood ette,, kui need kinni on. Aga eramajadel on ka sellised bärgid ees, et kuumus sisse ei tuleks. Sealt i elikust poest ostsin kotitäie porgandeid (ainukesed porgandid) ja ühe tomati, veepudeli. Siis hakkasin kodu otsima. Õnneks leidsin peaaegu poole h pärast ülesse.

Kui koju jõudsin vahetasin riided ja läksin jooksma. Edusammud! Jooksin täna põhilise aja, kõndisin ainult natuke, tegin igasuguseid erinevaid harjutusi, kui puhata tahtsin.

Õhtul skypesin ema ja isaga, rääkisin Agnesega ja hetkel kuulan Jaan Tättet :D jumala hea laul: Kaugele Jaan Tätte. Nüüd jään magama, poisid väärivad aktiivset ja rõõmsat au pairi :)

Zara

Laupäev-pühapäeva varahommik

Just ärkasin, kell on pool kaks päeval ja võtsin oma jõuvarud kokku, et kunagi saaks meenutada eilset päeva (tänast ööd). 

Laupäeval olin väga aktiivne:käisin kõndimas, natukene jooksin ka. Toitusin tervislikult, ei olnudki sellist räpstoidu isu, ja hiljem veel õhtupoole läksin korvpalli harjutama. Nii hea oli olla. Teadsin, et õhtul valvan lapsi, sest vanemad lähevad kontserdile ega ei murtsenud millegi pärast. 

Umbes kell viis õhtul ütles Beatrize, et plaanid muutusid. Lapsed tahavad minna kell üheksa orkestrit kuulama kesklinna, seal on kaAlberto vanemad (see vanaema ei salli mind) ja kell 23, kui see lõpeb tuleksime koju. Veel ütles, et lapsed peavad magama minema kella 00 ja 00:30 vahel. Võime vaadata DVDd ja lastele on ostetud maiustusi. Guillermoga oli suur mure, sest ta ei maga öösiti hästi, kuna ta kardab magada, sest kõik on vaikne ja ta tunneb et ta on üksinda, seega Beatriz ütles, et Guillermo palus, et ma ei tuleks alla oma tuppa, kui nad magama jaävad, sest kui ma oleksin all, siis ta tunneb end üksinda. Ütlesin, et muidugi, ärge muretsege, küll hakkama saame. 

Kell 21 viis Beatriz meid autoga kesklinna, konstert juba käis, hispaanlased istusid aiatoolidel ja kuulasid. Lapsed tervitasid vanavanemaid, mina neid tervitama ei läinud, sest ma ei kavatsenudki toolide vahele ronida, et musi neile teha, pluss mul ei olnud mõtet nende selja taha seisma ka jaäda ja tere öelda, sest mad on ju vanad, neil on taske end ümber pöörata. Guillermo ütles vanaemale, et mina olen nendega kaasas ja me istume eemal trepil. 

Istusimegi trepiastmetel, need olid täiesti kuumad päikesest, ja nautisime kontserti. Alberto oli ainult ühe loo rahulik, siis juba tahtis jäätit. Lastele oli taha kaasa antud, läksidki ostma. Muidu olid lapsed väga tublid, Guillermo kuulas ilusti, küsisin, kas ta tahaks ka kunagi tulevikus orkestris mängida. Tema raputas tagasihoidlikult pead. Küsisin miks, kas ta kardab, et ta ei ole piisavalt hea flöödi mängus. Ta vastas et jah, mina andsin lootust, et kui vanemaks saab ja ikka flööti mängib, siis võib vabalt kunagi orkestris mangida. Alberto mängis eemal teiste lastega. Kell 23 hakkasime liikuma, sest Albertol oli nii igav. 

Tulime mööda öist Campo de Criptana tänavaid koju, Guillermol oli juba hirm nahas. Ta rääkis terve aja, kui koju läksime, mida ta kardab, miks ta kardab jne, mida ta on proovinud, et mitte karta vaikust ja üksindust, aga miski ei ole aidanud. Kui koju jõudsime tulin korraks allakorrusele, vahetasin riided ja läksin ülesse. Guillermo nuttis. Ma ei uskunud, et asi nii hull on, aga sain aru, et tal on ärevustunne. Täpselt nagu minul on olnud, ta teab, mida ta kardab, miks kardab, aga ta ei oska kuidagi sellest välja tulla. Vaesekene. Siis tahtis ta vanematele helistada, helistaski oma kodutelefoniga, Beatriz ega Albetto ei vastanud, kirjutasin Beatrizile Whatsappi, et Guillermo tahab teile head und soovida. Beatriz helistas tagasi, rahustas teda, ütles, et kõik on korras, mina ei lähe kuskile, vaadaku rahus filmi ja kõik on veelkord korras. 

Vaatasime filmi, meil sai ikka nalja ka, üritasin üldse kogu aeg olla rõõmsameelne (mis ei olnud raske ka, sest Alberto tegi ikka nalja) . Vaatasime ühte multikat 3D-s, hispaania keelne muidugi, ja ühel hetkel Guillermo küsis minult:"Kas sa saad midagi aru ka?" Ma:"Natuke" ta:"Näiteks?" Ma:"No ma saan aru, et need mehed on NASAst" Lihtsalt purskasiem naerma, sest igaüks saab ju aru, et mehed on NASAst, kui neil on need riietused seljas, kus on kirjas NASA. Kui kell sai 00:15 ütlesin, et davaj poisid, minge pestke hambad ära ja vahetage riided, on magamamineku aeg. Laksid ilusti vannituppa, vahetasid riided, pesid hambad, läksid oma tuppa. Kui nende tuppa laksin, et tuli kustutada ja head und soovida, Guillermo nuttis jälle. Viisin talle salvrätiku, paitasin ta pead ja ütlesin, et ära myretse, ma ei lähe kuskile, kui sul ei tule und või igatsed vanemaid, tulgu aga elutuppa, ma joon seal teed ja loen hisp keelset raamatut. Samal ajal tegi Alberto vennale sokiteatrit ja ehitas onni om voodisse. Guillermo tahtis veel vanematega rääkida, helistasimegi. 

Ma ei viitsi enam detailselt mõike kirjutada, seega lühidalt nagi see välja nii: Guillermo jäi voodisse lamama, telefon käes, sest Betariz lubas veel helistada ja kui Guillermo tahab, et ta akoju tuleks siis lubas tulla. Guillemo ütles, et ta tahaks et ta tuleks, aga ta ei taha ka, sest ta ei taha nende kontserti ära rikkuda. Mina lohutasin, et ta on su ema ja ta tuleb parema meelega koju ja toetab sind, kui et hoolib kontserdist. Vaene poiss ikka üritas tugev ollla ja ütles emale, et ärgu tulgu. 
Pool kaks saatis Beatriz sõnumi, kas Guillermo magab, ei maganud. Helistas siis guillermole. Ütles, et võib telekat vaadata, küll siis ära vajub ja magama jaäb. Guillermo vaataski telekat, kõigepealt vanemate voodis, hiljem tuli elutuppa. Vaatasime koos. Kell pool kolm jai magama, magas kaks tundi. Aa, enne tuli veel kortaks Alberto koju, tal oli nii piinlik sellise olukorra pärast, ütles, et ma võin jääda elutuppa magama. Ma ütlesin, et jajaaa, ära muretse. Läks tagasi konsterdile. Pool 5 tõusis Guillermo uuesti, siis hakkas juba nutma;"ma tahan magada, aga ma ei saa. Ma tahan, et ema koju tuleks." Saatasingi Beatrizile sõnumi, et vabandust, aga Guillermo ei saa magada. Pool kuus jõudis Beatriz koju, tänas mind, ja kallistas nutvat Guillermot. Mina müttasin alla, mõtlesin, et kõige hullem selle juures oli see, et ma sõin igavusest paki krõpse, jaätise, kaks koogitükki, jõin kaks klaasitäit kakaod piimaga. Nii vastik tunne oli, isegi praegu on kõht täis. Taiesti mõtetult tegin eile paeval trenni, siiamaani kurb tunne. 

Alberto magab siiani, Beatriz laks lastega ujuma, kell 15 teeme krõbekana ahjus. Sai. Oma palga ka just kätte. 

PS teisipäeval kell 20 on mul esimene hispaania keele tund! 

Zara

reede, 26. august 2016

Lalala

Kell on 02:45. Laman oma voodis, lõpetasin just eelmise postituse kirjutamise, nüüd kirjutan sellest, kuidas mina täna täie raua eest elu elama hakkasin :D.

Hommikul läksime lastega tennise ja korvpalliväljakule. Mina hoidsin korvpalli, Alberto hoidis rula ja Guillermo kandis tennisekotti. Kui väljakule jõudsime hakkasin mina kihe korvpalli harjutama, Guillermo tennist ja Alberto läks parki mängima. Sooja oli üle 30 nagu alati. Olime ainukesed platsil ja üldse oli ümberringi vaikne, ainult kaks vanameest jõid õlut WC kabiinide ees. Mõne aja pärast küsisin Guillermolt, kas ma võiksin ka tennist harjutada. "Loomulikult,"vastas ta. Proovisingi, Guillermo istus platsil maas, naeris, aga mitye hakbustavalt. Mina ikka ütlesin, et ma ei ole elusees enne proovinud. Tore oli, mulle täiega meeldis. Ühe palli lõin kahjuks katusele, sealt see enam alla ei tulegi, aga zguillermo ütles, et ma ei muretseks, sest seal on kindlasti veel palle, mis trenni tehes löödud on.

Vahepeal tuli Alberto playsile, mängis natuke korvpalli, ülejäänud aja istus varjus, ilma särgita ja hüüdis, et tahab koju minna. Mul polnud plaanis kuskile liikuda, ma olin nii sõiduvees: sain joosta, visata korvi, harjutada tennist, võtta päikest ja naerda. Palusin, et ta filmiks mind mu gelefiniga. Rõõmsalt oli kohe nõus, filmiski mind natuke aega. Pärast, kui hakkasin videot üle vaatama nägin end põhilise aja poolikuna, mis mind tõesti naerma ajas oli koht, kui Alberto keeras kaamera enda poole ja ütles:"¡Madre Mia!". Miks? Sest ma lõin liiga tugevasti palli vastu seina, ja siis ma ei saanud sellele oihta ja jooksin mööda väljakut pallile järele. Loomulikult oli see Albertole naljakas, ta ju käib tennisetrennis, kuigi talle see üldse ei meeldi.

Kui koju tulime läksid poisid jälle kaklema, alberto lõi Guillermot rulaga kaks korda. "No hull asi ka,"mõtlesin. Aga Guillermo ikka solvus päris kõvasti. Läks eespool kõndides koju, mina ja Alberto lonkisime tagapool. Mõtlesin, et ega kõik ei saagi perfektne ju olla. Koju jõudes tegime Guillermiga vaikides salatit lõunaks, sest ma olin natuke kurb ja Guillermo ei olnud ka just väga hea tujus, lõunaks oli lõhe ja meie tehtud salat.

Enne õhtusööki tegime Guillermoga sellise magustoidu (NB Mina leidsin selle Instagramist): sulatasime shokolaadi, tegime Oreo küpsised lahti, panime sinna pulga, lisasime natuke shokolaadikreemi, panime teise Oreo kylsise peale. Seejärel kastsime terve küpsise sulatatud shokolaadi sisse ja panime külmkappi tarduma :D. Samal ajal tegime muffineid. Ülihead olid, mul oli päev läbi jube magusaisu, sõin ikka kõvasti shokolaadi, muffineid ja Oreo küpsise värke :D.

Õhtusöögile läksime välja, Beatrizi vanemate ja ta õe perega. Mina tellisin seepia, teised tellisid bocadillosid, lapsed sõid kaugel eemal pitsasid. Lastel oli vabavili valida kolm agraktsiooni, kuhu nad minna tahavad. Enne söömist käisid kahel atraktsioonil, viimase, kolmanda, pidid jätma peale õhtusööki minemiseks.

Kui olime söömise lõpetanud ja liikusime lastega viimase atraktsiooni poole nägin ühte ülisuurt atraktsiooni. Selline, mis tegi mitu tuuri, inimesed olid pea alaspidi, vahepeal seisidki niimoodi, siis tuli jälle suure hooga alla, ja siis uuesti üles tagasi. Näitasin Beatrizile, et vaata, püha jeesus. Beatriz küsis:"Kas sa tahad minna?" Mina küsisin, et kas ta tahab, et ma tahaks, aga lähme koos. Ta ütles, et eii ei, tema tunneb miedot (hirmu). Alberto oadrelt küsisin ka kas ta tahaks tulla, tal lõid silmad särama, ütles eiei, tema kardab. Kuna ta ing keelt ei oska, siis näitas kätega, kuidas ta oksele hakkaks, kuidas see purskaks igale poole ja kuidas ta tunneb hirmu selle ees :D.

Kui lapsed viimasel karusellil olid, istusime Albertoga oingil, Beatriz oli eemal,  ja mul jäi silm selle hullu asja peale ikka pidama, mõtlesin, et ma ei ole elusees sellist asja proovinud, tahaks ju tegelikult täiega. Ütlesin Beatrizile, et m tahan ikka sinna minna, ise hakkasin juba elevusest naerma. Kui lapsed olid lõpetanud asusid kõik minu järel, hullu au pairi järel atraktsiooni poole. Ostsin pileti, kolm euri maksis, ja jäime minu korda ootama. Vaatasime samal ajal, kuidas eelmine grupp selle atraktsiooniga taevas ripub, sealt suure mühinaga alla tuleb ja uuesti ülesse lemdab. Ütlesin ainult "Oh my god! Mine pekki! Appikene!" Guillermo ja Alberto muudkui seleyasid mu kõrval midagi, Alberto oadre vaatas ja naeris. Viie minuti pärast lasti uus kamp hulle sisse, mina kaasaarvatud. Istusin istemele, panin turvavöö kinni, tõmbasin mingi värgi alla, millest ma pärast täie jõuga kinni hoidsin, ja mõtlesin, et kui see katki läheks kendaks ma asfaldile otse pea ees, :D selline mõte oli iga kord kui üleval, pea alaspidi, rippusin. Kui masin tööle hakkas ja ülesse hakkas minema hakkasin ma juba karjuma ja mitte niisama, ikka "Estonia!" "Apppiii!" "Jeeee!" "Täitsa pekkkis!" "Holy shit!".  Ja isegi hüüdsin:" I love au pair's life" :D tohutult lahe oli, selline tunnne, et jess ära tegin! Musta piduliku kleidiga rippusin pea alaspidi, blondid juuksed rippumas Campo de Criptana lõbustuspargi. Kui maha tulin, oli Beatriz kaameraga vastas, Beatriz filmis mind algusest lõpuni, särasin ja naersin. Alberto küsis, kas olen õnnelik vastasin, et muidugi. Pärast laksime ja ostsime magusat, selline taignarull sidrunimreemi ja shokolaadiga, oii kui hea oli olla! Beatriz küsis, kui koju jalutasime, kas olin õnnelik tänase õhtuga. Vastasin, et muidugi, kõigepealt hommikul mängisin tennist, lõunaks sõin lõhet, õhtusöögiks seepiat, rippusin atraktsioonil, siis sõin magusat asja ja nüüd kõnnime koju, 28 kraadi sooja. Mida veel elult tahta?! Beatriz vastas, et ta on väga õnnelik mu üle, tänasin teda.

Homme vaba päev, tõusen siis, kui tahan ja homme than kindlasti poodi minna ja puu-juurvilju ja magusat osta! Pluss homme kirjutan hispaania keele õpetajale, millal saaksin alustada õppimist.

¡Buenos noches!

"Pole tähtsamat siin ilmas kui olla õnnelik"

Tänane hommik algas imeliselt. Ema oli saatnud fbi kirja tädi Helgalt. Pisar tuli lausa seda lugedes silma ja tundsin end nii hästi, sest see oli nii ootamatu, nii siiras ja kõik kirjutatu oli niivõrd õige. Ja mis seal imestada, tädi Helga räägib alati tõeteri, ta ei ole kunagi (va paaril korral) öelnud "Nii ei tohi teha, vaid just nii peab," ta oskab suunata õigele teele. Ka selle postituse pealkirja autor on just tema, 82-aastane proua, minu kallis sõber,  kes lapsepõlvest peale on mind hoidnud, ta ei ole kunagi mu peale vihastanud, tegelikult ma ei olegi teda kunagi näinud vihasena, isegi mitte kurvana.

Pilt tuli silme ette, kuidas tädi Helga neid sõnu kirjutas, emale ulatas ja palus mulle kirjutada. Tänu sellele kirjale hakkasin mõtlema, kui hea elu mul ikka on:mul on suurepärane pensionärist sõbranna tädi Helga, kes soovib mulle kõike kõige paremat, ja kes on ise alati nii rõõmus, elav ja tegutseja. Tuli kohe selline energia sisse, et ma tahan kõike teha täie kire ja pühendumusega, et ma tunneksin end õnneliku ja rahulolevana, kuna ma tean, et õigepea näen ma oma kõige kõige kallimaid inimesi ja tahan viia neile kogu hea energia, mis ma kodust ära olles olen saanud.

Kujutasin juba ette, kuidas ma tädi Helgat kallistaksin, temaga koos vahvleid jogurti ja moosiga sööksin, punasest serviisist teed jooksin ja kuulaksin, kuidas ta räägib oma lapsepõlvest. Enne äraminekut küsiksin veel, et kas telefoniga on kõik korras, selle peale ta muigaks ja ütleks:"Ma arvan küll!" ja tooks telefoni, ulataks selle mulle, samal ajal otsiks enda prillid ülesse, siis toetuks tooliseljale ja ütleks muiates:" Seal on see märk, mis sulle ei meeldi (klahvilukk)."Mina vastaksin:"Ei ei,  kõik on okei." Tädi Helga vaataks mu poole ja küsiks:"Mis seal on?". Mina vastaksin:" Sul on lugemata sõnum. Vaata, siin on see ümbriku märk, see tähendab sõnumit." Siis ma hakkaksin jälle õpetama:" Vaata, kui sa teed selle luku lahti, siis vajutad keskele:"Menüü" ja siis sealt lähed noolega alla, kuni tulevad sõnumid, siis vajutad OK ja siis saadki lugeda. See pole üldse raske." Tädi Helga vastaks:"Ei-ei, mul on selle jaoks noor sõber olemas." Ja siis tunneks ma sooja tunnet hinges, et selline imeline naine nimetab mind oma sõbraks.
Enne äraminekut tuleks talle järsku meelde, et tal on kapis ju Geisha shokolaad, küpsisekarp ja pingi peal, nagide all, Kroonika leht, mille ma pean kaasa võtma. Ei mingit vastu vaidlemist:"Shokolaad annab energiat!" Enne veel teeks ta Geisha shokolaadi maha:"Minule ei meeldi need pähklid siin! Aga poes ei ole enam seda tavalist!" Mina vastaksin, et ära muretse, see on väga väga hea. . Enne äraminekut prooviks ma teda kallistada, nagu alati saaksin ainult natuke kallistada, sest juba ta ulatab mulle käe ja ütleks:"Kasti tee laps ei anna alla! Pea meeles, mina olen alati sinuga! Kui tunned ohtu, patsuta parema käega vastu vasakut õlga (samal ajal tehes seda liigutust)." Mina nagu alati küsiks ikka kinnituseks:" Parema käega?" Tädi Helga:"Jaa, ikka parema käega, siis sa äratad kaitseingli ülesse, kes sul vasaku õla peal istub ja tema kaitseb sind!". Siis teeks ta välisukse lahti, lükkaks õlaga vastu ust, samal ajal keeraks võtit. Mina läheksin välja, kogu aeg tagasi vaadates ja veel rääkides. Enne aiast lahkumist hüüaks:"Aitäh sulle!" Tema vastu:"Mille eest?" Mina:"Kõige!" Ja tema hüüaks veel vastu, enne, kui tänavale jõuan:"Vaata ikka ette. Vaata ükskord veel üle!" Ja siis hüüaksime veel umbes kaks korda:"Tsauu! Tsauu!" Ja siis läheksin ma mööda Kasti teed koju, tädi Helga antud kilekott asjadega käes, rahulolutunne hinges.

Aga enne kui ma koju lähen ja oma lähedasi näen elan ma täiel rinnal oma elu siin Hispaanias Campo de Criptanas! Kuidas see "elu elamine" siis käib?

Sellest juba järgmises postituses, sest see postitus on pühendatud minu kallile, humoorikale, targale ja imeilusale "tädi" Helgale! Näide tema humoorikusest:"Küll sa oled tark, et sööd enne magamaminemjst kommi, siis tuleb ju magus uni. Eks?" Just nii kirjutaski ta mulle, kui ema oli talle mu blogipostitused ette lugenud, kus ma end tümitasin magusa söömise pärast.

Kasti tee laps
Ave



neljapäev, 25. august 2016

Tavaline päev

Jälle ma kirjutan, ikka oma voodis, peale öist korvpalli mängimist, midagi pole muutunud, kui väljaarvata see, et tänasest alates räägin vaid hispaania keeles. Beatriz ütles täna õhtusöögil bocadillosid süües, et praegusest hetkest üritame suhelda vaid hispaania keeles, vastasin, et minugipoolest, saab olema keeruline, aga mina annan endast parima. Ei ole ju mõtet lasta raisku nii head võimalust:iga päev õppida uusi sõnu, mis sest, et ma ei ole veel hispaaniakeele kursuseid siin võtnud. 

Hommik algas hilja, kuna eile öösel olid vanemad lastega kaua õues. Lapsed ärkasid alles veerand 12. Hakkasin äratama juba pool 11, aga ei midagi, nad isegi ei liikutanud end, lintsalt magasid sügavat und. Aga mis minul selle vastu olla saab, minul on ju samal ajal siis vaba aeg. Kell 11 kirjutasin Beatrizile, et lapsed ei tõuse ja et kas me peame poodi minema, sest ta jättis 20€ lauale. Beatriz vastas, et mine nende tuppa, tõmba rulood ülesse ja plaksuta käsi. Mõne aja pàrast lubas helistada ja raha oli mõeldud selleks, et lapsed saaksid minna atraktsioonide peale. 

Läksingi nende tuppa, Guillermo magas vanemate voodis, tõmbasin kardinad ülesse ja naerdes hakkasin käsi plaksutama, samal ajal buenos dias hüüdes. Lapsed tegid silmad lahti, podisesid tere hommikust vastu ja olid lihtsalt tummad. Ütlesin, et teie ema siivitas mul seda teha, nii et ajagu end aga ülesse, kell 12 liigume välja. Minu plaan oli minna vanaema juurde, sest minu ja Guillermo rattad olid seal, siis poodi, sest ma tahtsin köögivilju osta ja siis kesklinna, et lapsed saaksid atraktsioonidele minna. Aga Guillermol oli teine nägemus, tema ei tahtnud atraktsioonidele minna,msest seal on liiga oalju lolle lapsi. Alberto tahtis minna, aga kuna ta e oska inglise keelt, siis ma ei saanud vaga tast aru ja tundus, et ta ei ole väga kurb, et ei saa minna. 

Kell 12 läksime välja, Alberto sõitis rattaga, mina ja Guillermo kõndisime, kõigepeakt laksime fruteriasse (puu-ja juurviljapood, üliodav kaup, kõik on värske) ostsin viis porgandit, kaks kurki, kaks banaani. Edasi läksime vanaema juurde, no ma ei saa, ma olen nii kindel, et see vanaema ei salli mind, kui mind näeb, siis tervutab viisakalt, hästi rõõmsalt, aga hetke pärast ei vaata mulle enam otsagi. Siis kutsub roomsa naoga mund laua aärde, palub Guillermol tõlkida, et kas ma juua soovin. Ja siis jätkub lihtsalt minu vältimine, saan kohe aru,mkui jutt läheb minu peale. Küsis täna, kas ma hispaania keelt kavatsen ka õppima hakata ja millal, samuti hairis teda see, et ma ei räägi Akbertoga hisoaania keeles, vaid läbi Guillermo. Jumal küll, mida ma teha saan, et ma ei oska veel  hispaania keelt! Ma ei taha üldse minna sinna enam, täna Akberto küsis Guillermolt, et kas Ingrit rääkis vanaemaga hispaania keeles, Guillermo vastas ei. Sain kohe aru, et Alberto oli pettunud, ma tean, et Alberto on kannatlik, aga talle on ta ema väga tähtis, just ta arvamus, seega oli ta häiritud sellest. Vastik tunne jäi sisse. 

Lõunaks tegime kõik koos riisi, tomatipasta ja munaga. Ahh, need toidud on jumalikud, ja kõik,mmis sinna kõrvale veel käib:kastmed, lisandid, kuivikud... Paks mina, siit ma tulen, täie mühinaga. Siesta ajal magasin nagu alati, tuju oli nukrameelne, sest mul oli kigu aeg kõht tühi, palav ja ma ei viitsinud mõelda, et oean kastega tegelema ja uinak on piiratud. Kell 17 läksin ülesse, Guillermo tahtis kohe kokkama hakata,mmina pidin fiomima,mnagu eilegi. Ta arnastab kokkamist, aga mind ajab närvi, et ta on nii kogenematu, mu õekene on ju lapsest saati superkondiiter olnud, ja nüud oean siin vaatam, mis vigu see poiss teeb. Ma tean, et ma ilen nii kriitiline, aga ma ei ole harjunud sellega, et mina oean kokkamist juhtima. Ma eeldasin, et ta teab ikka ise, et pannkoogitainast ei saa muffinit ahjus küpsetada, pidime kõik ära viskama, lisaks ei oska ta ohutukt ahjuplaati ahju oanna ja sealt välja võtta. Ma olin nii väsinud ja pahur, õnneks suutsin ikka rahulik ja sõbralik olla. 

Teisel korral tegi juba normaalseid muffineid, väga maitsetud olid, aga õnneks olid ikka muffinid, tuli õe igatsus peale. Tema ikka teadis, teab siiani, kuidas maitsvaid maiustusi teha. Ei pea ega pole kunagi nägema, et keegi mu õde juhendab või suunab, inimesel on ikka endal tunnetus, mis ei vea alt. 
Appi, ma olen nii vasinud, ma ei jaksa yldse kirjutada. Aga jah, tegelikult oli ju tore ka. Saime naerda, Akberto tahtis,met ma teda ka filmiks, tegi võileiba, lõikas vorsti, pani kolm saia kokku, juustu vahele ja oligi valmis. Jällegi oli nii võõrastav näha, et üheksa-aastane poiss ei oska lõigata virsti noaga, ei oska kingapaelu siduda, ei saa saiakotisõlme lahti, ei saa juustu oakist kätte, oh jumal. Motlesin vaid, et ära leia vigu, see ei ole sinu perekond, las nad olla sellised, pole mõtet end stressi ajada. 

Õhtul harjutas Guillermo jälle flööti, siis sai ka nalja, ma lihtsalt, mitte kumbki meist, ei suutnud naeru kinni hoida. Pidevalt ourskasime naerma, tuli meelde esimesed ajalootunnid koolis,mkus sõbrannaga ei suutnud naermata ollla, kui upteineteist nägime. Selline tunne oli, et ma lihtsalt tulen oma tuppa ja sunnin end tõsiseks jääma, aga aguillermo ei lubanud mul ära minna, panin lihtsalt oaberi nao ette, tema tõstis noodid spnoodihoidjal nii,met mind ei näeks ja kolm lugu saigi nii ära mangitud. Kohe, kui nooti vahetas ja meie pikgud kohtusid, hakkasime naerma, sest meil sai enn köögis palju nalja. Kui Beatriz jõudis kiju, laulsime Guillermoga natuke Mamma Mia laule. Siis läksin pessu. 

Mingil ajal, kella üheksast, tuli Beatriz mu ukse taha, kysis, kas tahaksin nedega koos poodi minna, läksingi. Ostsime nii oakju asju. Õhtusööhiks tegime bocadillosid: sai lõigatakse pikkupidi pooleks, vahele pannakse:tuunikala,mtimatit, moluskeid, sinki, virsti, oliive jne. Mina panin oma bicadillo vahele tuunikala ja tomatit. Siis geine sai peale, käega pressid kokku ja siis hakkad nautima. Mina lõpetasin ikka esimesena nagu alati, kõht oli ikkka tyhi nagu alati. Aga kunagi ei võta ma veel ühte bicadillot, sest see eeldab seda, et kogu perekond ootab mu järele pärast ja nemad ei võta kunagi midagi juurde. Oi jah, kaanisin täiega vett, et täiskõhtutunnet tekitada. Siis ütleski Beatriz, et yritame hisp keeles suhelda, tahtsin kysida p, et kas vanavanemad on väga rahulolematud minuga, aga ütlesin hoopis, et ma saan aru, et teil on raske, et ma hispaania keelt ei osk, aga see ongi au pairi elu osa. Mõlemale poolele, nii host perekonnale kui ka au pairile endale on see eksperiment, õppida uut kuktuuri ja keelt. Beatriz, arvatavasti nägi väikest meeleheidet mu silmis, ütles, et nende jaoks on see tõlkimine okei, aga arvatavsti minu jaoks on keerulisem kuskil seltskonnas viibida, kui ma ei saa eriti suhelda, vastain, et on ikka keeruline jah, aga mitte ületamatu ja loomulikult tahan ma hispaania keele selgeks saada. 

Aitasin laua ära koristada, samal ajal küsitles Alberto ja lapsed mind hispaania keeles, räakisin oalju mul tädi-onu poegi/tütrid on, oalju vanaemasid/vanaemasid mul on, palju tädisid ja onusid. Kööki täitis sõbralik naer, mul oli kohe väsimus ja tüdimus kadunud, olin hoopis särasilmne ja tore oli rääkida Alberto-padrega tema enda keeles. Beatriz muudkui ytles, et talle meeldib kuulda mind hispaania keeles rääkimas, Akberto lisas, et väga tubli olen, mõlemad jukgustasid mind seltskonnas ka räakima hispaania keeles, Beatriz ytles, et tõlgib mulle vestlusi ja võin taly kõike kysida ja ärgu ma muretsegu vigade pärast mis ma teen. 

Edasi laksime välja, kell oli pool üksteist vms, mina, Beatriz, Guillemro ja Alberto läksime ratastega, sest Alberto padrel oli ratas siiani korda tegemata. Ta laks autoga, võttis korvpalli ka kaasa. Mängisime seal. Mina võitsin! Juhuu. Tore oli, natuke igav, sest olin juba harjunud selkega, et Beatrizi venna pere on alati meiega. Aga polnud hullu, hiljem harjutasime veel Akberto padrega viskeid, naljakas oli hispaania keeles räakida. Kahjuks pikki vestlusi ei saa maha pidada, aga ehk tuleb kord see aeg, kui loen seda postitust ja meenutan:"Oli jah nii! Ma ei saanud ennast üldse väljendada! Õnneks nüüd oskan hispaania keelt soravalt!" 

Koju jõudsime viis minutit enne 00-i. Alberto-nino andis põsemusi, Guillermo soovis lihtsalt head ööd ja Beatriz ütles nagu alati, et puhaku ma hästi, Alberto oadre oli juba ylevalkorrusel, sest ta tuli ju autoga. 

Saabusin oma tuppa ja mõtlesin, et kui tore perekond ikka. 

Zara

kolmapäev, 24. august 2016

Hispaanlaste kombed

Koondan siia postituse alla kõik enda jaoks üllatavad kombed, mõndasid neist olen ka ise järginud, teised aga väga võõrastavad. NB ei saa ju öelda, et kõik hispaanlased neid asju teevad, kirjutan ikka hispaanlastest, kellega mina olen kokkupuutunud.

Seltskonnas olles hispaanlased naervad ülikõvasti, räägivad ülikõvasti.
Restoranides kelnenerid valavad pokaalid nii täis, et kogu jook maha valguks.
Restoranides  leti ääres istudes viskavad hispaanlased salvrätikud maha (kui ma esimest korda nägin, et Albertol kukkus salvrätik maha, hakkasin ma talle seda tagasi ulatama :D)
Hispaanlased tervitavad põsemusiga, seejuures käed peavad kõrval olema (mina esimesel korral toetasin käed õlgadele, polnud sellist tasakaalu)
Leiba murtakse, mitte ei hammustata.
Viimase leivatükikesega tehakse taldrik puhtaks.
Toas olles käivad kõik välisjalanõudega
Väga vähesed hispaanlased oskavad lisaks oma emakeelele veel teist keelt
Süües ei kasutata eriti nuga, eelistatakse murdmist (pitsa söömine, leiba murtakse)
Liikluses on jalakäijad väga alamklass, ülekäigurajadel autod aeglustavad, aga ei jää taiesti seisma
Autod lasevad signaali, et teada anda, et neil on ülikiire
Turvavööd pole kohustuslikud (mina panen ikka oma turvavöö kinni)
Ujulas hüppavad inimesed suvalt basseini, vaatamata, kas see koht on ikka vaba, kuhu hüppavad
Süües kiidetakse toitu taevani (mina lõpetan alati söömingu lausega: "Nii head kala/kana/salatit/pastat/tortillat/leiba pole mina oma elus veel saanud. Nagu rastoranis oleks tehtud. No perfektne! Aitäh maitsva toidu eest!" Pean veel lisama, et ma ei ole veel pidanud kordagi valetama, et mulle toit maitseb. Hispaania toitu on ülikerge valmistada ja samas on se imeline!)
"Hispaanlased ütlevad alati inimesele, kes on vihane, et sul on kaks valikut: 1. kas olla vihane edasi või 2. olla õnnelik," nii ütles mulle Beatriz, kui Alberto oli vihane
Hispaanlased võtavad oma lapsed igalepoole kaasa, isegi öösel
Hispaanlased tahavad pidevalt oma pere ja kodu lähedal olla, mida suurem suguvõsa seda uhkemad nad on.
Hispaanlastele ei meeldi olla üksi, nad muutuvad silmnähtavakt nukremeelseteks
Hispaanlastega kellaaja kokkuleppimisel tuleb alati arvestada, et nad lisavad lõppu "less or more" ehk, ei saa kunagi kindel olla, mis kell on väljaminek jne. Aga hea külg in ju see, et kunagi ei hilineta kuskile, sest kindlat aega pole ju öeldud.

teisipäev, 23. august 2016

Mitte just kõige meeldivam päev

Kell on pool üks öösel ja ma jälle kirjutan..,kahjuks ei saa öelda, et oii juba nii ootasin, et saaksin kõik kirja panna, mis täna tomunud on, sest ma üldse ei viitsi :D hakkan kohe päeva algusest peale.

Pool kümme läksin ülesse, Guillermo vaatas juba telekat, Alberto oli ammu Madridi lõbustusparki läinud ja vanemad olid juba tööl. Tervitasime, ütlesin, et käin ruttu duši all. Tahtsin enne 10 valmis saada, sest tavaliselt kell 10 hommikul mu päev algabki, saingi pestud/föönitatud/kreemitatud/kulmud tehtud enne 10. Siis läksin uuesti ülesse, Guillermo oli juba hommikust söönud (ma ensaa kunagi aru, kuidas ta saab kõhu täis kakaost, kuigi jah, ma olin ka väiksena väikse söögiisuga. Mina söin ikka kõvasti krõbinaid piimaga, saiu, küpsiseid, kaks tassi teed ja siis hakkasin tube üle tõmbama, vedasin masina alla oma tuppa ka. Esiteks, et mu tuba oleks puhas, teiseks, et ma saaksin toidust eemale ja kolmandaks, et ma ei peaks Guillermoga kohe mängima hakkama. Venitasin niimoodi aega, kui sain kõik toad koristatud oli mul niiiiii palav, te ei kujuta ettegi, higi jooksis juustest näole :D, läksin uuesti duši alla.

Peale teist pesus käiku ütlesin Guillermole, et tehku oma voodi korda, oesku hambad, vahetagu riided ja siis helistagu vanaemale (Alberto-padre emale) et kas ta on kodus, sest zbeatriz ütles, et läheksime täna sinna, kuna kodus pole midagi erilist teha ja parki minekuks on liiga kuum ilm tulemas:40kraadi. Mina nägin, et täna oli max 38 ja ma oleks kull tahtnud parki minna, oleks päikest saanud vähemalt ja ebameeldiv üllatus seal vanaema juures oleks ära jäänud. Guillermo kuulas ilusti sõna, isegi ei hakanud oma jutuga oihta, et üks minut veel, või :"Palun 30 sekundit veel vaatan telekat.". Igaljuhul Alberto-padre jõudis varem meile helistada, ütles, et läheksime ta ema juurde lõunale, et sinna tulevad teised sugulased ka ja saame seal kõik siis lõunasöögi ajal kokku. Teate ka kui elevil ma olin, sest sinna pidi tulema üks noormees, kes esimesel päeval tundus väga sümpaatne olevat. Mõtlesin, et jumal tänatud, saan vähemalt kellegi nooremaga rääkida inglise keeles. Panin isegi ripsmetuši peale, uskumatu :D

Kui sinna vanaema juurde jõudsime ratastega ei olnud veel kedagi kohal. Oli ainult vanaema, tegi täidetud mune, saatis meid Guillermoga saia ja krõpsude järele. Läksime poodi ja tõime. Siis niisama passisime laua äares, vaatasin, kuidas ta neid teeb ja mõtlesin, et millal need sugulased huvitav jõuavad. Lõpuks kuulsin, kuidas zguillermo hüüdis selle tüübi nime, et "Oo tulidki lõpuks!" Mõtlesin, et arvatavasti tuli siis terve perekond. Kus sa sellega, tuli hoopis oma tüdrukuga, vaatasin seda tydrukut nagu ilmaimet, sellist hipit polnud elusees paris oma sikmaga näinud. Pruunid lokkis juuksed, lilla särk taburpidi seljas, mingi puanene kalts ümber jala seotud, üli-ülilühikesed katkised teksapüksid jalas, hõbedased varbaküüned. Miks ma nii negatiivselt raagin võõrast tüdrukust, keda ma nägin esimest korda? Eks ikka sellepärast et ma olin nii naiivne ja mõtlesin, et Alberto õe poeg on vaba :D. Tundus ju selline tore noormees olevat, musikaalne, humoorikas, hispaanlane, oi jah.
Igaljuhul, tutvustas siis meid ja siis läksime neljakesi tuuleveskeid vaatama. Jah, lugesite õiesti, mina, Guillermo, tüüp oma hipiga läksime kõik koos muuseumisse. Ma olin terve sõidu aja sinna nagu puuga pähe saanud, istusime selle hipi autos: väike pann, unenäopüüdjad akende ees lipendamas, tuulekellad akende ees tuule kàes rappumas, WC paberirull maas veeremas mu jalgade vastu, tahtsin lihtsalt nutta ja naerda korraga. Mõtlesin, kuidas see on võimalik, et ma sõidan nendega koos muuseumisse, sinna, kus ma olen juba käinud... Tuli välja, et Beatriz hoopis räakis oma kolleegiga, kes on giid, et võtku meid ka oma grupiga tuuleveskeid tutvustavasse tuuri kaasa. Läksimegi, arvate et ma sain midagi aru ak, mis see giid raäkis? Ei saanud, lihtsalt passisin seal tuuleveski kõrval, vaatasin suundades, kuhu teisedki, sest ega muna ei saanud aru, mis osadest see giid rääkis. Oh jumal jumal, sain vähemalt seda tüdrukut  põhjalikult uurida, kahjuks pidisn tunnustama, et väga ilus tüdruk oli, sõbralik pealekauba. Õnneks ta ei oska eriti inglise keelt, seega ei oidanud temaga rääkima.

Kui vanaema juurde jõudsime tuli veel sinna sugulasi, selle tyybi ema, isa, väikevend, siis veel Alberto ja Beatriz, sõime lõunat. Koju tulime alles kell pool 5. Guillermo õnneks laks oma onuga mingit võistlust vaatama nii et mul oli täiesti vaba seg, Beatriz ytles, et ma puhaksk rahus, sest täna öösel oleme kaua kodust eemal. Magasingi paar tundi, pea nii valutas. Tõusin kaheksast, kell üheksa tegin end korda, kuna teadsin et lähme ikutulestikku vaatama.

Samal ajal, kui seongut tegin koputas Beatriz mu uksele ja ytles, et lähme välja sööma umbes veerand h pärast. Läksimegi, jälle koos Beatruzi venna perega. Ütlen kihe ära, et ma olen nii harjunud sellega, et igalpool kus me käime on meie ümber hull kisa, nii laste kui ka vanemate, ja mul ei ole enam oiinlik, kui inimesed meid restroranis vaatama jäävad, juba Inglismaal ei olnud. Minu jaoks on see nii normaalne  pja üldse ütlen kohe ära, et igalpool restroranides jne on ALATI hull lärm, sest inimesed räagivad väga valjult, muusika käib enamikus kihtades ülikõvatsi, mõnikord on ka telekal volüüm pohjas. Lintsalt tuli meelde, vist ei ole sellest varem kirjutanud, aga minu arust on see tähtis ära mainida.

Restroranis mina tellisin lõhe röstitud saia ja munaga, Alberto ja Beatriz tellisid ylisuure burgeri,mkille tegid pooleks, lapsed said hotdoge, vennanaine võttis mungi võileiva ja lisaks telliti suur taldrikutäis kartuleid juustu ja sibulaga. Ja muidugi alkoholi, mina palusin endale Tinto de Verano joogi, väga väga hea oli. Kui õhtusöögid olid söödus, umbes kaks tundi läks restoranis, läksime tänavale. Pidi,e natuke aega ootama, siis hakkas paraad: suured tõllad, draakonid jne kandsid kõlareid, tantsijad tantsisid oma suurye kostüümidega. Selline peotuju tuli sisse, kui ülikõvasti hakkas Enrique aiglesiase Bailando laul peale. Nii kahe oli olla, terve küla oli tulnud tänavale vaatama. Paraad ja sellele järgnev ilutulestik avas viiepäevase pidustuse Campo de Criptanas. Filmisin ja tegin pilte esinejatest. Kõige lopus oli orkester, ja selle taga tuli suur tõld kuninganna oma mungite naistega :D kuus naist oli kokku, Beatriz ytles, et igal aastal valitakse nad välja. Istusid seal tõllas uhkete kleitidega, mina oma plekkidega roosade pükstega filmisin :D. Miks plekkidega, kas ma ei viitsi oma asju pesta? Eiei, kelner tegi mu pikaali katki ja seal sees olnud vein kukkus mulle pükstele, pluss enne veel oli kukkunud lõhe tükikene mu roosadele teksadele. Kunagi ei kuku mulle midagi sülle, aga just pidude ajal oeab see juhtuma.

Kui paraad sai läbi (ei olnud midagi nii võimas, sest tantsijad olid uliväsinud, tantsuliigutused olid kerged, vahepeal lihtsalt pidid sesima ja ootama, et eesolevad inimesed/autod/atraktsioonid edasi liiguks) läksime ühe künka peale, kus ennegi oleme käinud ühel ööl. Seal oli palju rahvast juba kogunenud, kui atoga kohale jõudsime.  alberto -padre tahtis öelda, et peame ilutulestikku ootama, üritas inglise keeles rääkida, ütles fire olaces, fireworkside asemel, mind ajas nii naerma, naersingi ja vabamdasin. Nagu täielik loll, ise räägin enamuse ajast hispaania keeles valesti ja hakkan ounastama, kui keegi naerma hakkab. Aga vähemalt ma vabandasin ja ütlesin õige sõna talle. Vaatsime siis ilutulestiku ära, kahjuks see oli nii kaugel, isegi pauke ei kuulnud, tegin moned pildid ja videod ka. Siis spistusime autosse ja tulime koju, tänasin neid, et mind vaatama viisid ja ütlesin, et mulle väga meeldis tänane õhtu (nii ongi, perekond on väga lahe, oskaks ma ainult hispaania keelt!!!!!!!). Ütlesime head ööd ja lapsed pean äratama alles kell 11 homme, sest öösel lähme jälle välja, siis jaksavad ikka üleval ka olla. Homme peame zguillermoga veel sinna vanaema juurde munema, et jalgrattad ära tuua, ma ükdse ei taha sinna minna. Mul in selline tunne, et see vanaema ei salli mind, sest ma ei oska hispaania keelt. Aga mis ma teha saan, ma ju ei ole tundegi võtnud ja see ongi aupairi elu eesmärk: õppida keelt ja kuktuuri. Poleks ju mõtet võtta au pairiks inimene, kes oskab perfektselt su oma emakeelt. Täna sain õpetaja Jorge numbri, laupäeval kirjutan talle, homme lubas Beatriz teha mulle koduuksevõtme koopia ka.

Väga loodan, et hommikul ei pea kohe seda hipit nägema siin, kuigi nad vist ööbibad täna meie aias telgis. Loodetavasti magavad kaua...

Aa, et võimalikult depressiivselt lõpetada: seal vanaema juures nägin, et neil on kaal. Kaalusin ennast ja saate aru, ma olen kolme kuuga võtnud juurde 7 kilo. Masendav, väga väga masendav.

Zara

esmaspäev, 22. august 2016

Nädal aega Campa de Criptanas

Wipiii, nädal sai täna täis! Kōik on edniselt tore, isegi parem kui alguses. Nûüd on juba selline peretunne, et tahaks kogu aeg perega koos olla, enne oli ikka selline tunne nagu Inglismaal: kui vanemad koju jõuavad tahan mina kohe oma aega, et käia rahus duši all ja vaadata, mis fb-s, Instagramis, lehtedes uudist on. Aga täna oli selline tunne, et ma võin rahumeeldi olla samade riietega, millega päev läbi olnud olen, ei tahtnud kordagi eemale minna neist :D. Kahjuks siiski tahtsid nad parki minna, aga Beatrix lubas, et tulevad kell 21 tagasi, siis teeme kõik koos õhtusööki. Jäime Alberto-padrega kahekesi koju, ta vaatas telekat ja suitsetas, mina panin vabatahtlikult nõusid kappi ja uued nõud nõudepesumasinasse ja siis vaatasin, et mul on pool tundi aega nii et itsustasin siiski pesus ära käia :D.

Huvitav, alustasin nii suvalisest kohast, aga lihtsalt see situatsioon ja emotsioonid (peretunne) kirjeldavad kõige paremini minu tundeid siin. Ma olen väga õnnelik, et olen leidnud nii toreda perekonna, ei pea enam põdema, et lapsed järsku halvasti hakkavad käituma jne, nad on peaaegu kogu aeg nirmaalsed, ainult pidudel (öösel, kui palju kommi on söödud) muutuvad ülemeelikuks ja üliemotsionaalseks. Aga kõikidel toidukordadel on alati mõnus olemine, tänane lõuna oli hästi vaikne, Alberto jõudis hiljem koju ka, nii et ei olnud enam intervjueerijat. Lisaks vanemad olid mures homse päeva pärast,miuna Beatrizi vend tegi Albertole synnipäevakingiks lõbustusparki minemise oma pojaga Madridi. Vanemad on nii mures, sest Albertol puudub ohutunne, kardavad, et ta kaob ära, upub ära, jääb kuskile alla jne. Ütlesin neile, et nad raagiks selle vennaga, mida nad kardavad ja loeks sõnad peale, et vaadaku Albertot kogu aeg. Beatriz ytles, et ta on rääkinud, aga ikkagi kardab. Kui Albertodega kahekesi olin, enne õhtusööki, siis sain aru, et Alberto-padre raakis Akbertoga midagi homsest, väga tõsiselt ja murelikult. Küsisin, kas ta tunneb homse pärast muret, ütles, et jah, sest onu läheb kahe lapsega, ta ei saa kogu aeg Albertot valvata, tal n omal ka samavanune laps. Ma olin nii õnnelik, et need vanemad on nii arukad, et nad ei sokuta mind kaasa, sest nii hea oleks mind niimoodi ärakasutada ju, aga õnneks nad saavad aru, et see oleks liiga suur vastutus mulle. Kodus võin ma neid kahte vakvata,mkäia lähedalasuvas oargis ratastega jne, aga kuskile mujale nad ei taha, et ma nendega läheksin. Kohe aru saada, et mõistlikud vanemad, kes hoolivad ikka oma lastest, mitte ei mõtle, kuidas lihtsamini läbi ajada.

Peale lõunat sai meil Guillermoga nalja, kui ta hakkas flööti harjutama. Kõigepealt seisis pysti, harjutas, siis tuli tal selline vasimus, et mangis porndal, siis istus toolile, siis tuli naermisehoog. Kohe oli naha, et ta on vasinud, lihtsalt naersime koos, lollitasime jne. Ytlesin, et mine lihtsalt siit toast valja,mmine kooki, mine vannituppa, pese veega nägu ja rahune maha. Tuli tagasi, istus toolile ja hakkas harjutama, läks sassi, kumbki ei suutnud naeru kinni hoida,mlihtsalt naersime. Kysisin, kas lähen ehk teise tuppa, muidu minu naermine ajab teda ka naerma, ta ei tahtnud et ma ara laheks. Jäin sinna, aga vaatasin samal ajal ta mänguasju, võtsin ühe suure dinosauruse pealuu ja näitasin talle seda. Teda ajas jälle naerma, oani selle endale näo ette ja harjutas niimoodi, naersime pisarateni. Nii tore oli. Lõpetasime selle jandi ära peale 30 minutit, Guillermo hakkas retsepti kirjutama, mina läksin Albertoga meisterdama. Olime allkorrusel, tegime paberist konni. Mõtlesin, miks mul ei ole osavad sõrmed, miks tehakse nii halbu õppevideosid Youtubeis, miks see poiss seal videos oma käsi kogu aeg ees hoiab?! Miks sellel poisil seal videos nii tume oaber on, ma ju ei näe jooni?! Lõpuks saime kaks konna tehtud. Alberto padre tuli ka alla, hakkas telekat vaatama ja suitsetama. Näitasime talle, mis olime juba meisterdanud, tegime T särgi ja konnad. Rääkisime juttu, küsis, kas käisime täna puubilju ostmas (jättis meile raha,met osta puuvilju,mjis ma tahan. Alberto junior ei söö yldse puubilju, Guillermo sööb natuke, ja Akberto padrel on oma sahtel kylmkapis, kus tema ouubiljad on. Seega anti mulle juba teist korda raha,met laheksin ja ostaskin ainult neid puuvilju, mida ma tahan). Vastasin, et kaisme kyll. Kysis, mis ostsime, vastasin siis mida, mul ei tulnud hispaania keeles porgand meelde, naitasin talle oranži oaberit ja piklikku kuju, pakkus:apelsin, õun, kurk. Googeldasin ruttu ja näitasin pilti, vastas:"Aa, porgand. See ei ole ju puuvili!" No pyha jeesus kyll, kurk ka ei ole ju :D lisaks ma naitasin oranži värvi. Aga väga tore oli olla, pidin hispaaniamkeelest aru saama,msest Beatrizi ega Guillermot meiega ei olnud, nii et väga lahe oli. Beatriz tuli umbes pool kaheksa, siis tõlkis mulle veel Alberto kysimusi: Mis on mu lemmiktoit Eestis? Ja midagi oli veel.
Kui õhtusööki sõime, käis telekast Rio aolymoiamängude lõpetamine, järgmine okympia toimub Tokyos, Jaapanis. Alberto ytles, et sellest ylejärgmine toimub Eestis, Beatriz lisas:Märjamaal, Alberto:Pärnus, ja mina lõpetasin asukoha määramise: Valgerannas. Beatriz ütles, et mina esindan Eestit sulgpallis, mina ytlesin talle vastu, et ta esindab Hispaaniat korvpallis (viimane kord,mkui mängisime, oli Beatriz kõige halvem ja see oli nii naljakas :D mangusime punktide peale, ta seisis luhtsalt yhes kihas tykk aega, naersime, et ta jääb sinna õöseks, keerab end kerra ja jääb sinna magama). Alberto arvas, et Beatriz oeaks hoopis jalgrattasõidusnHispaaniat esindama. Juttu jätkus veel, Ütlesin, et väga veider on näha,mkui pakju nad kasutavad oliiviõli,mlihtsalt igalpool. Täna Akberto õhutas mind oliiviõli singitaldrikule valama. Oli kyll hea, aga imelik oli syya :D sellest tuli järgmine teema: mina ju tahan minna oliive korjama, suure sombreenoga. Beatriz ja Alberto ytlesid, et vabalt, seotembris hakatakse korjama. Ma ytlesin, et tahan kindlasti endast pilti saada sombreenoga, lubasid teha. Olime natuke aega vaikides söönud,mkui alberto ütles Guillermole, et ta küsiks minult:"Olles Au Pair mitmes peres ning varem ka lapsi hoidnud, palju lapsi sa tulebikus tahaksid?" hakkasin naerma ja ütlesin max 1 :D Beatriz ytles, et eiei, tal hakkab nii igav, Guillermo, mõlemad istusis mu kõrval seletas:"Kui sul oleks ainult üks laps tulevikus, siis sa peaksid temaga KOGU AEG tegelema." Ütlesin, siis et max kaks, ja poiss ja tydruk. Alberto ytles, näidates kavala näoga oma lastele, et neil oli ka plaan saada tydruk ja poiss, aga tulid mõlemad poisid,mrohkem nad laosi ei taha, Alberto vähemalt mitte, sest NIIKUINII tuleb jälle poiss.

Peale õhtusööki läksime ratastega sõitma, homset alates hakkab suur pidustus, täna oandi esimesed atraktsioonid ülesse. Sõitsime sealt läbi, siis sõitsime suurele jalgpalliväljakule, selline kausjas, ääres saime ratastega soita, kihutasime seal, ma mõtlesin kogu aeg:"Rahu, vänta edasi,mmuidu sa lihtsalt libised sealt alla!" See oli nii õudne, lõpetasin peale esimest ringi ära, Beatriz jäi ka seisma, ütlesin, et tunnen end väga ebakindlalt seda tehes, ta ytles, et tema ka. Ma olin nii õnnelik, et ma mingi argpyks ei ole, millalgi eelmine nadal sain teada, et ta ei oska ka rulluuistudada, olin nii tänulik, et ma ainuke eimole, ei paku yldse pinget selline "ekstreemsus". Kui poisid (Albertod ja Guillermo) peale teist ringi meie juurde jõudisd hakkasime ülesse minema, sealt kus enne suure hoiga tulime, ja järsku käis Akberto padre rattal krõks, mingi väike vedru lendas eemale, nägin seda ja ulatasin talle selle. Tal läks ratas päris katki kohe. Ei saanudki enam sõita. Läks kõndides koju, meie ülejäänud jätkasime sõitu. Koju jõudsime 23 läbi. Imelik oli olla nii vara kodus.

Vot tak, selline päev.
Zara

pühapäev, 21. august 2016

Puhkepäev perega

Läksin ülesse alles 11 läbi. Tahtsin tervitada ja öelda, et lähen jooksma/kõndima. Alberto küsis, kas ma nendega ujulasse ei tahaks tulla, et nad lähevad u tunni pärast. Ütlesin, et loomulikult ja et ma ei lähe siis jooksma, vaid ootan tunnikese. Hommikul skyoesin natuke emaga ka.

Kell 13 ,või natuke varem, läksimegi ujulasse, seekord uude kohta, meie kodust u 6 km kaugusel, väikeses külakeses, meenutas natuke Eesti külakest, sest seal polnud poode ega midagi, aga see-eest oli ujula. Päris pisike väliujula, aga siiski hea oli olla. Kui olime esimese supluse ära teinud ja rääkisime niisama juttu, samal ajal aitas Alberto-padre teha mulle ujumisprille parajaks, sest veevalaja nagu ma olen, tahtsin ma kohe 100% pühendumusega ujuda, saabusid basseini äärde Beatrizi vend oma naise ja kolme lapsega. See ei olnudki juhus nagu ma arvasin olevat, vaid olid hoopis kokkuleppinud, et saame seal kokku. Uus asi minu jaosk, pidevalt kellegi "vòõra" perega olemine :D aga lastel oli vähemalt lõbu laialt. Päevitasime ja ujusime umbes tund aega, siis jõudis lõuna kätte. Läksime kõrval asuvasse restorani sööma, seal oli suur telekas, kus näidati otse,oomulikult Olümpiamänge, hoidsin pöialt, et Eesti võidaks mingigi koha, aga kus sa sellega, Eestit ei mainidudki... Terve meie seltskond ootas pidevalt, et kasvõi Eesti võistleja nime kuskil näidataks, aga ei... Tellisime paella, enne ootasime leti ääres umbes tund aega, et laud vabaneks ja saaksime sööma minna, lapsed mängisid õues mänguväljakul, ülejäänud jõid veini/õli ja sõime tapasid (sai tuunikala, tomati kastmega). Kui laua saime, toodi meile ülisuur pann riisi ja kalmaari kuubikutega. Niii hea oli, uskumatu, nii lihtne, aga see nimi "Paella" ja see suur pann, lisas nii palju tähendust sellele toidule, ikkagi tüüpiline hispaaniatoit. Magustoiduks tellisin puuviljasalati, Beatriz tellis väga uhke jäätise vahukoore ja kirssidega pokaalis, Alberto ja Enrique (Beatrizi vend) tellisid šokolaaditordi, lapsed said tavalised mahkapulgad.

Koju jõudsime seitsmest, Alberto ja Beatriz läksid lastega parki, mina jäin koju, skypesin emaga üle tunni aja. Kui nad pargist tagasi jõudsid, tegid nad mingil ajal õhtusöögi ja siis sõime kõik koos. Tänaseks õhtusöögiks oli röstitud suur sai, sellele pandi peale tomatipüreed, sinna praetud sinki. Teine võimalis oli panna kalkunikreemi(?) saiale või igasuguseid teisi kastmeid. Esimest korda oli nii lihtne toit, mulle väga maitses, nagu alati. Sõime ära ja hakkasin Beatrizi abistama nõude ja toidu ära panekuga. Enne, kui jõudsin lauast lahkudagi hakkas Alberto jälle oma küsimustega pihta. Seekord tahtis teada, milline on eestlaste arvamus hispaanlastest, enne veel rõhutas,met ma ei muretseks oma arvamuse välja ütlemise pärast. Ütlesin nii nagu ma arvasin, et enamik eestkasi mõtleb hispaanlastest: rõõmsad, sõbralikud, neile meeldib pidutseda ja juua, hispaaniamehed austavad naisi, paljud oskavad tantsida ja laulda, pigem töötavad vähem ja oidutsevad rohkem. Alberto naeris ja Beatriz noogutas kaasa:nii ongi, kuid lisas, et pidutsemine nädala sees on ainult suvel, sest siis on ikka soe. Alberto veel küsis, kuidas mulle siin Campa de Criptanas meeldib, nende perekonnas, vastasin, et väga meeldib. Küsisin, kuidas nad minuga rahul on, vastasid, et on väga rahul. Olin õnnelik seda kuuldes.

Aitasin siis Beatrizil koristada, avastasime, et meil on sipelgad kappi ja lauale tulnud, Alberto lasi sinna mürki, enam ei toh toitu lauale ega sinna ümbrusesse jätta. Kui kõik sai koristatud palusin Beatrizil anda mulle tualettruumi puhastamiseks mõeldud vahendeid. Nii hea oli puhastada omaenda peeglit ja WCd, kuna teen seda vaid iseendale, mitte nagu Inglismaal, kus pidin terve perekonna kasutusse kuulubat WCd küürima. Juba ootan hommikut, et saaksin minna omaenda tualettruumi hambaid pesema, kus vastu vaatab mulle säravpuhas peegel! Peaks perelt küsima, kas neil on seda asja, kus saab viirukeid põletada, ma Inglismaal olles festivalil ostsin ühe paki, aga ei ole isegi mitte lahti teinud.

Homme või vähemalt järgmise nädala jooksul pean Beatriziga rääkima kauaks ma siia jään, sest tahan piletid võimalikult vara ära osta, siis ei pea mõttetult palju raha raiskama.

Tänane päev oli siis selline, kõike head!

Zara

laupäev, 20. august 2016

Aktiivne puhkepäev

Hommikul läksin kell 11 alles ülesse, sest teadsin, et kõik magavad nii kaua kui tahavad. Kui ülesse läksin oli Alberto poistega juba ära käinud, võttis pojad töö juurde kaasa, Beatriz koristas. Sõin kiirelt müslit piimaga, küsisin, kas tõmban toad üle. Beatriz vastad, et ei pea, kuid kui tahan, siis võin, aga nädalavahetustel ei pea. Kuna ma juba pakkusin, et võin üle tõmmata, siis nii ma ka tegin. Kell 12 läksin ujulasse, olin seal kella neljani. Tulin kiju, kõik magasid, sõin ruttu krevetikooki, jõin tomatipüreemahla, viis oliivi ja kommi :D ja läksin kõndma. Mõtlesin, et ideaalis võiks jooksma minna, aga ma teadsin, et ma ei suuda joosta, pole nii ammu jooksmas kainud ja kaalutõus hakkab jalgadele. Panin tossud jalga, lühikesed püksid ja topi selga ning läksin jooksurada avastama, mida mu hispaania keele õpetaja kiitis. Väga väga soe oli, nägin oliivipuid, viinamarjupõõsaid, meloneid. Päike võttis täiega, olin nii õnnelik, jooksin ja kõndisin vaheldumisi 4 kilomeetrit, vahepeal tegin videosid.

Kui koju jõudsin tundsin, kuidas nägu õhetab, kui lõouks end peeglist nägin mõtlesin, et jumala eest, ma oleks parema meelega lumivalge kui lõpetaks jälle vesivillidega nagu eelmine aasta. Läksin duši alla ja vaikselt palusin jumalat, et parem olgu palavik vms kui vesivillid, sest siis ma ei saa lastega õueski olla. Aga nüüd, kui neli-viis tundi esimesest ehmatusest möödas on, usun, et mingeid ville ega palavikku homme küll ei ole. Kreemitasin end päevitamisjärgse kreemiga kokku, jõin terve pideli külma vett ja lehvitasim endale tuult, kõik jumala ok.

Beatriz ja lapsed läksid kinno lastefilmi vaatama, ma jäin koju. Homseks palusin Beatrizil luba võtta ta ratas, lähen siis sõitma. Väga tore päev on olnud, ei ole enam nii nagu oli Inglismaal, kus oäevad läbi laibana voodis passisin, sest väljas oli jube ilm ja mingit tegevust ei leidnud. Siin on õnneks parempoolne liiklus nagu Eestiski, saan ilusti rattaga sõites liiklusest aru nii et probleeme ei tohiks tekkida. Selline pisike postitus siis. Head und!

Zara

reede, 19. august 2016

Campo de Criptana, reede, sünnipäevapidu.

Tänast õhtut ootasin juba eile hommikust saadik, sest siis sain teada, et täna õhtul toimub suur Alberto 9. sünnipäeva pidamine, kuhu tuleb palju külalisi. Kõige rohkem ootasin Alberto-padre õe lapsi, sest esimesel päeval, kui perekonda saabusin ja ta vanemate poole lõunasöögile läksime, sain ilusti jutule ühe tüdruku ja ta vendadega. Tundusid (ja kinldasti ongi) väga lahedad inimesed, mängisid trumme ja laulsid ning tegid nalja, sellepärast ootasingi neid, sest esimesed noorema poolsed tuttavad on just nemad. Aga nûüd kõigest järgemööda.

Hommikul äratas mind mu kallis emakene ülesse oma Skyoe kõnega, kell KAHEKSA hommikul. Aga saan ainukt iseennast süüdistada, sest eile kirjutadin perekonnagruppi, millal ma skypemiseks vaba olen (enne kümmet hommikul, siesta ajal, hilisohtul, panin ilusti kellasjad ka juurde) aga unustasin lisada, et lepime ikka enne kokku, millal räägime jne. Igaljuhul kell kaheksa hommikul hakkas Skyoe helisema, vaatan:ema helistab, libistasin sõrmega üle ekraani ja vastu vaatab mulle ema: jälle sööb midagi, suu järgi sain aru, et juba räägib midagi, kahjuks ei kuulnud midagi,mütlesin lihtsalt:"Ma magan." ja panin kõne kinni, kirjutasin galle fb sama sõnumi ja perekonnagruppi kirjutasin, et lepime ikka enne kokku. Aga ema, ära põe, ega ma vihaseks ei saanud, et sa mu magusat und "segasid" Sind oli hommikul esimese asjana tõustes väga lahe näha!

Kell kümme äratasin lapsed, nad olid nii väsinud eilsest öisest rattasõidust, tõusid alles siis, kui viiendat korda nende tuppa läksin ja "Chickos, Buenas dias!" energilisena hüüdsin. Samal ajal, kui lapsed sõid, tõmbasin mina toad üle, ainult ylemise korruse. Aga tõin tilmuimeja ka oma tuppa, mulle meeldib, kui mu tuba ilusti puhas on. Beatriz oli jatnud paberile palved, mida keegi oidama oeab, üritasin zgoogle translatega tõlkida, kuid ei saanud eriti ta kaekirjast aru, oma ülesanded sain tolgitud:tolmuimemine ja leiva ostmine, aga Guillermo tolkis mulle ylemaanud ka ara, lapsed pidid oma toa ara koristama ja sokid jalga panema :D.

Tänane päev möödus meil põhiliselt oargis mängides. Kõik sai see alguse sellest, kui Alberto oksaga oma venda oeksma hakkas. Mina vitsin kihe katte ja tegin sellest õnge, tegin sõlme ja oanin kivi sinna vahele. Mangisime, et oleme yksikul saarel (kivihunniku otsas) ümberringi on ookena, kus on haid ja peame paasema teisele saarele (parki). Pyydsime kala (suuri kive), õnneks lapsed tulid ilusti manguga kaasa, ei vaadanud imelikult, kui ma roomsalt hoikasin:"Guillermo, Alberto, I get a salmon!" vaid naersid ja hakkasid samamoodi õngesid tegema, aitasin neil siduda ja lõpuks oli meil üle kuue õnge kokku. Leidisn ühe kivi, mis oli alt tyhi, meenutas ahju, tegime ahjukala, viskasime oliive hulka ja väga lahe oli. Guillermo kaalus oma kiivris kalu ja leidis endsle magamiskoha põõsa all. Hetkel meenub pilt Guillermost: istub oksahunniku otsas, tuunikala ja lõhe käes, nägu naeru täis ja ütleb:"I am so happy!" Pidin ütlema, et mina ka, sest nii ma tundsin, ikka vana harjumus küljes, ei tahtnud yldse tunnistada kõva häälega kapsele, et mul on temaga tore, sest kartsin,met äkki homme juba kahetsen seda. Kuid oargis sain sru, et võtame ikka iga päeva kui omaette päeva. Ei ole vaja mõelda, et homme on kindlasti halvem/parem päev või meenutada eilset, ükskõik kas siis hakba või head, parem on elada üks päev korraga ja tegeleda ühe konkreetse päeva plusside ja miinustega. Nii segane jutt, aga vahemalt ma ise saan sellest aru!

Kui siesta läbi sai, kell viis, läksin ülesse ja nägin esimest korda, kuidas poisid hakkasid täiega kaklema. Läksin lihtsakt vahele, Guillermo meenutas mind, kui ma vaiksena narvi laksin, sain kihe aru, et kui ma teda nyyd kinni e hoia, siis ta teeb Albertole 1:0. Nad on molemad väga kanged, tänane situatsioon oli selline: Alberto vaatab telekat, zguillermo on iPadis, vahepeal oli zalberto ka, mangisid mungit mangu, Guillermo hakkab puldiga kanaleid vahetama, Alberto lööb käega näkku. Guillermo ei tee välja ja vahetab veel kiiremini kanaleid, Alberto hakkab jalgadega peksma, Guillermo lööb 2 korda(!) käega Albertot lagipähe, siis sekkusin. Ütlesin rahulikult, võttes aguillermo käest kinni, et ei tohi lüüa. Teda yldse ei huvitanud, mis ma ytlesin, nagin, et ta oli nii narvis, kahjuks nende vahelisest jutust aru ei saanud, aga lõpuks peksid nad teinetsit täiega. Võtsin zguillermol õkgadest kinni, ja olin nede kahe vahel, lõid ikka teineteist edasi. Guillermo läks teise tuppa iPadiga, laksin galle jarele ja ytlesin, et rahuneks maha, seletasin, et vennad ei tohi kakelda jne jne. Leppisime kokku, et saab 15 minutit iPadis mangida, siis peab flööti harjutama. Praegu seda kirja pannes motlen, et miks ma talt iPadi kaest ara ei votnud ja lihtsalt raakida ei voinud ja siis oleks ju voinud nad Albertoga uuesti kokku lasta, vabandada (?) ja edasi elada. Aga sel hetkel tundus see hea variandina. Ytlesin Albertole, kes oli elutoas, vaatas telekat, et Gyillermo hakkab 15 min oarast flooti harjutama, et oangu telekas siis vaiksemaks (lihtsalt, et ta teaks arvestada). Kokkulepitud ajal hatjutaski flööti, seekord oma toas, jõululaule harjutas ja igasuguseid mulle vaga vaga tuttavaid palasid, vaga ilus oli, aga ei olnud enam sellist õnnetunnet, sest nagin, et ta on ilmselgelt siiani hairitud ja tal oli suht suva flöödi harjutamisest. Hiljem laksime parki, samasse kus hommikulgi kaisime. Jallegi ratasetga, parastpoole laksime poest labi, Guillermo ostis jääkuubikuid õhtuseks peoks.
Koju joudsime pool kaheksa, vanemaid ei olnud kodus. Kohe kui Alberto joudis, laksin pesema, tegin nii kiiresti kui voimalik, sest tahtsin neid soogitegemisel aidata. Panin uue särgi selga (khaki värvi särk kuldsete tähtedega) ja tegin kulmud pähe. Laksin kööki, lõikasin sinki, leiba, panin lauale ja viisin ugasuguseid toite lauale.  Nii uskumatu, kui see ka pile, ma ei olnud narvis, et nii palju voitaid tuleb kylla, sest ma just ootasingi, et nad tuleks, siis saan end yletada evamugavuse ees. Beatriz ütles, et davai hakkame nyyd sööma, jälle uus asi minu jaoks. Kõlan nagu vanainimene: Meil Eestis on nii, et kõikidele tõstetakse taldrikusse õhtusöök, lobiseme, ja siis tuleb koikidele yhesugune magustoot. Aga siin kais see hoopis nii: koik on pysti, valivad endale laua aarde "koha" kus seisavad ja kus on taldrik/klaas, nuga, kahvel ja siis lihtsalt lobisetakse. Uus kogemus oli ka alkoholi osas, mulle pole kunagi tegelikult alkohol maitsenud, Inglismaal naiteks ei joonud kordagi ohtusöögi ajal veini, sest teadsin, et mulle niikuinii ei maitse ja hommikul rõve tunne. Kuid täna maitsesin Hispaania kodust(?) veini, Alberto valmistas selle kannu sisse, kahjuks algusest peale ei näinud, kuid see oli karbiniseeriyud vee ja jaakuubikutega punane vein, väga hea oli. Nii naljakas oli olla, kõik kylalised, kes selleks ajaks kohsle olid joudnud leidisd kellegi, kellega raakima hakata, ja siis olin mina: vaike lyhike paks jupats, nägu nalja täis (sest mind ajas see olukord nii muigama) lintsalt seltskonnas, Beatriz tuli vajepeal mu juurde ja ytles, et nii palju inimesi, nad raagivad olümpia mängudest jne. Ega ma ei oodanudki, et ta koikide juttu mulle ymber hakkab jutustama, nii et ma olin arvestanud sellega, et ei tohi ebamugavust tunda, kuna ega hispaanlased ei jää vait ainult selleparast, et mina ei saa vestlustes osaleda.
Kui lopuks aknast nagin, et mu oodatud kylalised joudsid olin veelgi õnnelikum, mõtlesin, et jess, saan ka suu lahti. Tulidki sisse, tervitasime, hispaanlaste moodi ja vahetasime viisakusest paar lauset:kuidas laheb? Hâsti, tänan ja sinul. Hästi.
Ja minu suureks kurvastuseks laksid nad kohe minema :D nad olid max 3 minutit siin ja siis lahkusid. Oi jah, õnneks võtsime siis istet. Istusin Alberto ema ja Beatrizi isa vahele, minu vastas istusid Beatrizi vend, õde ja ema, laua otsas istus Alberto padre. Ehk siis istusin yksinds hispaanlaste keskel :D Alberto tahtis teistele uhkusega naidata, mida ma hispaania keeles oelda oskan, õnneks ei oidanud talle häbi tegema, palusin ikusti igasuguseid toite tal mulle ulatada ja särasin lihtsalt seal kõrval. Õnneks ei tulnud kordagi mõtesse, et mida oaganat ma siin istun nagu loll. Mind ajas lihtsakt naerma õnnest, kui mõtlesin: Mina, vaiksest alevikust parit tydruk, kes ei ole eluseeski suhtlemist armastanud, istun nüüd hispaanlaste keskel, kes ainult räägivad ja naeravad, ja ei tunne kordagi tunnet, et ma tahan siit ära oma tuppa. Ma ei tundnud kordagi ebamugavustki, et ei saa kaasa rääkida, et ei saa midagi aru, sest ma oskasin võtta sellest koosviibimisest maksimumi: kuulasin nede juttu, sain monest sonast aru, ja Beatriz ikka tolkis mulle vahepeal juttu. Aga seal ei olnudki midagi eriti tolkida, nad raakisid lintsakt kylainimestest, nad votsid mind taiesti tavalise inimesena. Õnneks keegi ei põe, et appi, au pair ei saa aru, äkki tunneb end yksildasena, yritame teda ikka kaasata, ma olen nagu omainimene juba siin.
Kell on pool üks nüüd, mul ei ole midag lisada, tore, et homme saab kaua magada. Ei suuda siiamaani uskuda, et hoian kahte suurt poissi, kellel on toredad ja kannatlikud vanemad, elan ilusas toas ja saan ülihäid toite süüa nii palju kui tahan. Kaal kasvab ja rõõm samuti, hugutav kooslus, aga ma ei kurda, Hispaania ei ole koht, kus hakata end toiduga piirama, parem naudin.

Zara

neljapäev, 18. august 2016

Elu Campo Criptanas 2

Ujula oli lihtsalt super, kolm suurt bassenu, vaiksematele beebudele, lastele ja siis proffidele. Olime lastebasseinis, jumala norm oli, yle pea vesi ikka. Beatrizi vennanaine oma kolme lapsega oli ka seal. Lapsed said mangida ja olla omaette, mitte basseinis muidugi,mseal olime koik koos, kuna lapsi on vaga ohtlik jafelvalveta jatta. Liiga palju rahvast on ujulas, koik hypoavad vette ja kuna koik lapsed, va yks vaike tydruk, meie seltskonnast olid poisid,msiis on onnetused kerged tulema. Panime oma asjad yhe paiksevarju alla, olime murul, ja mina hakkasin kihe paevitama, ei ole seal midagi aega raistata, maarisin end 50+kaitsekreemiga kokku ja nautisin. Teadsin,met minukt ei oodata mutte midagi, ei oidanud muretsema, et appi, mul ju tööpäev, pean lastega tegelema, ei pidanud, elu on lihtsalt rahulikuks kulgemiseks mõeldud. Nii hea oli olla. Kell kaks laksime koju, valmistasime louna:ylihea salat avokaado, tomatitek salatilehtede, oliivide, krabipulkadega ja mingi vakge praetud kala. Koik olime nii vasinud ja vaiksed, paike oli nii ere tana, et see vasitas meid koiki ara. Tegime ikka nalja, aga olimr lihtsalt vaiksemad. Kell neli jain oma toas magama, kell viis tousin, enne veel olin ara soonud mitu peotait kropse, nii vastik oline tunne oli suus, laksin ylesse, Beatriz lamas diivanil, Alberto niño vaatas telemat, Alberto padre oli ikka oma tavalises toas, suitsetas ja vaatas telekat ja zguillermo eeldavasti mangis arvutis. Kysisin, et millal Alcazar de San Juani lahme, laksime shoppama, ja Beatriz vastas, et u poole tunni oarast voime minna. Panin siis oma lesu pesema, enne oanin vabatahtlikult nende pesu kuivama, Beatriz kysis mitu korda, et kas ma ikka tiesti tahan seda teha, kysis kas vajan abi. Ytlesin eieie, mingu aga oesema, koik on OK.
Lapsed jaid Albertoga koju, meie laksime kahekesi linna. Sain endsle ainult yhed shortsid ja ikusa särgi. Olin rahul.
Kui koju tulime, olid lapsed ja Alberto oues, sattisid end vanaema juurde, et yks ymbrik ara viia, ja siis pidid veel ostma Akberto homseks synnipaeva peoks juua, synnipaev oli eelmisel laupaeval muideks, aga homme on sur pidu, koik sugulased tulevad meile.
Laksime koik koos siiski, istusime autosse, enne veel oanin uued pyksid jalga, kõik kiitsid :D olin nagu poiss, aga vagenalt rahul. Koigepealt laksime suurde lattu, sealt ostsime juua synnaks, Fantat, Cocat, vett, õlu. Siis laksime vanaema juurde, vanaema ytles, et ma naen valja nagu nukk :) mina jallegi kiitsin ta ilusaid juukseid, ausalt vaga vaga ilusad juuksed tema ea kihta. Nalja sai ka ikka, istusime terrassil, vanaema triikis just pesu, olin Guillermo ja vanaemaga siis, Guillermo tolkis munu juttu hispaania keelde, ja samal ajal kargas Alberto padre uksest sisse karjudes. Ma võpatasin, teised lihtsalt votsid teatavaks, et Albertol tuli lollitamistuju peale. Alberto kallistas ja musiatas oma ema, kihe naha et nii uhke, siis tyki Beatriz ka sinna ja rääksime lihtsalt niisama, nii hea ili olla, ei oknud sellist tunnet, et kurat ma ei oska hisp keelt ja mis mul sinna asja on.

Edasi laksime poodi,mostsime kaks pitsat, ja igast asju veel homseks peoks, vanaemal pakuti kyosetada vegeteriatorti, vuisime talle vaikse kilekoti taie vajalike asjadega. Siis laksime koju, valmistasime ohtusöögi, jirjutasin Akberto padre jaoks eesti tähestiku ylesse ja ta tahtis veel teada, kas Eestis on mammutite säilmeid leitud (ilmselgelt on ta teinud põhjalikku uurimistööd Eesti kihta, muidu ta ei tuleks sellise asja pealegi) mirjutasin oaberile ykesse, mis aastal, kes leidis, kust leidis. Enne õhtusööki näitasin talle oaberit, kõik üritasi Õ, Ö, Ü öelda ja otsiti sarnaseid tähti hispaania keelega. Soime ilusti kohud täis, hiidkrevetid, pitsad, tomatijook (bozcatšo-minu lemmmmik!) ja saia. Magustoiduks sõin ühe suure mango ära ja mul oli nii hea olla, enam ei olnud selline, et ei aitäh, ei soovi rohkem süüa. Võtsin kõike ohtralt :D siis ei pea öösel õgima hakkama.
Kell kymme läksime ratastega, seekord mina, Beatriz ja Guillermo parki, Albertod läksid autoga. Seal oli Beatrizi vend oma oerega. Mängisime kella 00-ni korvpalli,  mängisime paris huvitavat mangu, sain kolmand koha! Hiljem mangisin beel Enrique ja alberto padrega ko,emeksi korvpalli, vaga tore oli. lapsed soitsid ratastega, vahepeal suuremad mangisid kaasa, Guillermo mangis kigu aeg, vaikse Elsa, ainuke tydruk, soitis rulluuiskudega, kihe oli aru saada, et ma meeldin talle, tuli ikka vahepeal minu juurde, raakis mulle midagi ja laks edasi kuna iPad hakkas nyyd tshukksima siis ma lopetan praegu. tuju on hea, aga vaga palav on. Aga siiski naudsin taiega, annaks mulle jumal veel temperamenti juurde, oleks koik sulerliks, kuid Beatrize ytles, et ei ole hullu midagi, et ma vaheleal nii naikne olen, ytles, et on minuga vaga rahul.

ZARA

Elu Campo de Criptanas

Pealkiri on muutunud, sest võtsin end lõpuks kokku ja parandasin end, olen Campo de Criptanas mitte Alcazar de San Juanis. alcazar de San Juan on siit kümne-minutilise autosõidu kaugusel. Pidasin vajalikuks seda parandada, sest kui keegi tahab googeldada seda kohta, siis on parem ikka teada õiget kohanime. See selleks, kirjutan oma kolmandast neljandast päevast siin.

Kuna Beatrizil oli vaba päev, siis ma ei teadnud, kas ja mis kell ma pean poisid üles äratama. Aga enne veel, öösel, kell 2:26, helises mu telefon. Alguses olin nii unesegane, et ma ei saanud midagi aru, mis toimub. Mõne sekundi pärast helises uuesti, võtsin vastu (täiesti unesegane, isegi imestan, kuidas ma teadsin inglise keeles rääkima hakata) ütlesin:"Hello!" Mehe hääl teiselpool küsis perfektses inglise keeles:" Hello! Is this hotel receptionist?" mina vastasin:"No, you have a wrong number." Eeldasin, et inimene vabandab ette-taha, et kedagi võõrast öösel segab, kuid ei, pani lihtsalt kõne kinni.

Igaljuhul, hommikust siis. Läksin ikka kell kümme ülesse, nagu olin harjunud, Beatriz pani just kardinaid ette. Küsisin, kas äratan poisid ülesse, ta ütles, et tegi nende toas aknad lahti ja nad magavad nii sügavalt, et las aga magavad. Tegin endale teed ja üritasin tegevust leida, panin teleka käima ja sõin müslit piimaga, ilma igasuguse kahetsustundeta lisasin ka shokolaaditükke sisse, kohe ikka hulgim :D. Olen juba niikuinii paks, mis see ära siis ei ole, kui aju nõuab lisaks jäätisele, krõpsudele, valgele saiale veel shokolaadi ja müslit, siis kes olen mina, et seda hukka mõista. Veersnd üksteist tuli Gillermo kööki, Alberto tuli ka mingi aja pärast. Mina võtsin tolmuimeja ja tõin selle alla, oma tuppa, enne veel kysisin Betrizilt, et kas on ikka OK , kui oma toa ruttu yle tõmban. Ma ei tea, miks ma nii lolle kysimusi kysin, sest ta on sada korda öelnud, et see on minu kodu ja ma võin teha siin mida tahan, ükskõik mis ajal. Igaljuhul sain loa, ja tõmbasin oma toa ilisti puhtaks. Olin nii õnnelik, et mul on yoas kivipõrnad, ei mingit vaipa, mida higistades puhastada. Siuh säuh ja puhas, palju mõnusam olla kohe. Hiljem viisin oma riided ja jalanõud ka pessu, Beatriz näitas, kuidas masin kaima käib, õnneks loohiline ja kerge.
Läksin ülesse ja jõlkusin niisama, poisid mangisid iPadis, Betriz oani ujumisekd asju kokku, palus et kas ma saaksin ylemise korruse ka puhtaks tommata, samal sjal kui ta kotti pakib. Loomulikult, et saan vastasin ja tombasin ilusti puhtaks. Motlesin, kuidas ma ise selle peale ei tulnud, aga no pole hullu midagi.
Enne ujulasse minekut panin bikiinid juba selga, ma ei teadnud yldse, missugune see ujula on nii et ma olin nagu peata kana. Kysisin, kas pean vitma shampooni, nuustiku, dušigeeli kaasa. Ytlesin Betrizile, et meil Eestis on neid enne basseini minekut vaja, et palun seleta, kuidas seal ujula on. Ma olen lihtsalt selline narvitseja, et ma tahan koigest koike teada, kardan piinlikku olukorda jaada teadmatusest. Igaljuhul Beatriz ytles, et psneksin ujukad enne selga juba, ja et shampooni ja seepi jne ei lahe vaja, enne vette minekut lahme kyll duši alt läbi, kuid seepi ei vaja, ja saunalina oli juba mulle votnud.
Kell 12 olime ujula ukse taga, sel ajal tehti ujula lahti. Inimesed juba kogunesdi suurte puidust varavate ette, aiatoolid kaes, söök kaasas. Ma kysisin, istusime autos, miks neil aiatoolid veel kaasas on. Endal pidevalt Märjamaa ujula pilt silme ees, ei kujutaks kyll ette, kui keegi tuleks aiatooliga basseini aatde lebotama. Betpattiz seletas, et sellel ujulal ei ole katust peal, iniemsed tšillivadki seal niisama, tellivad syya ja lihtsalt on. Kui varavad lahti tehti, valgusid inimesed sisse, meie nende hulgas, ytlesin, et puha jeesus, ma olen koige valgem inimene, ma ei nainud yhtegi teist blondide juustega inimest, Betriz narris, et olen kyll jah, koik vaatavad mind. Ja uskumatu, aga mind yldse ei hairinud, kuna ma ju tean, et ma olen teistest, hispaanlannadest, tykk maad paksem, valgem ja koledam, aga keda huvitab, vahemalt ma ei olnud yksinds, olin ikka taisvaartuslikus hispaania petekonnas yks perekonnaliige. JÄTKUB

kolmapäev, 17. august 2016

Teine tööpäev

Hommikul, kui depressiivne postitus oli kirja pandud, kaks jogurtit, jäätis, krõbinad ära söödud, äratasin poisid ülesse. Ikka nii imelik on minna nende tuppa ja öelda:"¡Buenos dias chikos!" Uskumatu, et olen Hispaanias! 

Läksin kööki, sõin ruttu veel krõbinaid, krõpsu ja muud pahna, mis leidsin. Miks ruttu, salaja? Sellepärast et mul on piinlik, et ma nii palju söön, aga mul ei saa ega saa isu täis. Tegin just teed, kui Alberto kööki jõudis. Te ei kujuta ette, kui veider on suhelda lapsega, kellega on suhtelmine raskendatud. Tahtsin küsida, kuidas ta magas, aga ma ei oska minevikku moodustada. Küsisin lihtsalt kuidas läheb. Vastas, et läheb hästi. Küsisin, kas ta porgandit tahab, sest samal ajal koorisin endsle üht. Vastas jaatavalt, olin nii üllatunud, sest Beatrize ütles, et Alberto ei söö juurvilju ega puuvilju. Kui talle porgandi ulatasin ütles ei aitäh :D. Järelikult saime teineteisest valedti aru. Ebamugavs vaikuse päästab alati telekas, mis on oeaaegu igas toas, kaasa-arvatud köögis. Alberto jõi kakaod, mina läksin Guillermot äratama. Ta oli nii väsinud, kuid tõusis peagi, samal ajal panin juba Albertiga uut lego kokku, seekord draakoni lego. Alberto jumaldab legosid, ta on väga tark ja talle meeldib juhiseid jälgida, kuidas õigesti kokku panna, mina jään tihti hätta tema aitamisega, kuna need juhised on nii imelikult koostatud. Õnneks Albertot aitab peaaegu igal õhtul ta isa nende kokkupanekuga, nii et legod saavad alati valmis.
Poisid tegid enda voodid korda, pesid hambad/näo, kammisid juuksed ja vahetasid riided. Hakkasime parki minema, panin ettenägelikult tossud jalga, sest teadsin, et poisid tahavad joosta ja möllata, ega ma ju maha ei saa neist jääda. Seekord läksime ratastega, kiivrid kõigul kolmel peas, minul kolm tähtsat sõna peopesse kirjutatud: 1.Ettevaatust! 2. Ei kakle! 3. Peitus (mäng), parki. Olime pargis kaks tundi! Täiesti uskumatu. Neile nii meeldis, ma isegi ei pidanud mingeid mänge korraldama, neil fantaasia lendas täie hooga, lisaks oli mänguväljaku kõrval suur kruusamägi, kust poisid kruusa tõid. Mina aitasin Guillermol oliive purustada kahe kiviga, trgin mõlemalr poisile pätti, et nad puu otsas saaksid ronida ja põhilise aja tegin punasest liivast lossi. Kell kaks läksime koju, Beatrize jõudis pool kolm, enne palus Guillermol panna pott veega tulele, et kui ta koju jõuab viskab riisi sisse,msiis saab kiiremini. Alberto möllas köögi akna all basseinis, hikjem vaatas telekat, meie aguillermoga tegime "eelroa". Miks jutumärgid? Sest Mina koorisin porgandid, lõikadin need ketasteks, Guillermo lõikas juustu ja tegi üliimeliku kaste kõrvale:piparmünt, vesi, õli, sidrun. Maitses hästi, aga nägi naljakas välja. 
Kui lõunasöök valmis sai, istusime laua taha ja sõime (väga oluline fakt). Alberto jõudis töölt koju natuke hiljem, mina va söödik olin juba peaaegu lõpetanud. Sõime kõik ära, panime nõud nõudepesumasinasse, ja läksime ülesse. Vaatasin, kuidas Guillermo arvutimängu mängib ja panime Albertoga põrandal istudes laeva kokku. Mõne aja pärast, umbes kell neli, läksin alla, oma tuppa ja lasin silma looja. Kell viis läksin üles tagasi, palusin Guillermol flööti harjutada, Alberto mängis samal ajal arvutis, talle muusika ei istu. Olime jälle suures elutoas, panin lambi põlema, aitasin Guillermol tuua flöödi ja kõik vajaliku varustuse elutuppa ja mulle usaldati lausa taktikepp. Mitte niisama, vaid pidin tõesti sellega teda aitama (?). Ta valis harjutamiseks Youtubeist mõned laulud (40 min harjutas) mina vehkisin terve selle aja taktikepiga, uhke tunne oli, mis sest, et ma ei teadnud, kas teen õigesti: ikka üles-alla-paremale jne. Korraks vaatasin kõrvale, just samal hetkel läks Alberto-padre mööda, jäi seisma, lehvitas mulle ja läks edasi telekat vaatama ja suitsetama. Nii naljakas tunne oli :D. 
Kell kuus läksime parki, seekord jalgsi, võtsime palli kaasa ja olime pargis kaks tundi. Mängisime Gyillermoga palli, Alberto mängis kivihunnikus. Beatrize korjas meid pargis peale kell kaheksa, läksime ja ostsime Guillermole kooliraamatud ühe peretuttava käest. Nii lahe maha oli, seina peal olid suured indiaanlaste kujud, relvad, trummid. Seal peres oli ülipisikene vakge koer, kuid poisid kartsid seda kui tuld, väikse nähvits haukus täiega, mõlemad poisid olid silmnähtavalt hirmul, seisid trepiastmete peal. Hiljem läksime Beatrizi venna juurest läbi, laenasime neilt ratta, sest oli plaan minna õhtul kõik koos ratastega sõitma, kuid kuna meil on ainult neli ratast, siis oli veel yhte vaja. Koju jõudsime üheksast, skypesin emaga, polnud vist kaks nädalat rääkinud, hakkasin natuke nutma, sest nii igatsen teda ja tädi Helgat :(. Enam isegi ema nii väga ei igatse, aga tädi Helgat küll. Rääksin emale perekonnast, meie eluviisist siin ja sellest, et ma olen salasööja. Rääkisime 40 minutit, jõudsime otsusele, et tegelikult ma ju võin nädalaks koju minna, kui perekond seda aktsepteerib, sest siis saaksin oma energia tagasi (hetkel juba on parem olla, kuid selline pisike igstsus on ikka). 
Natuke enne kümmet hakkasime kokkama, tegime bocadillosid, mida tehakse järgmiselt: sai lõigatakse pooleks, mõlemale poolele pannakse oliiviõli, ühele poolele tomatit, sinki (väga väga hea sink oli) ja siis teine pool peale. Kerge ja väga maitsev. Istusime laus taha ja Alberto hakkas mind küsimustega pommitama, ma olen nii harjunud juba sellega. Tänasd küsimused: mitu tähte on eesti tähestikus? Kas Eestis süüakse/teatakse bocadillosid? Kas mulle maitseb bocadillo? Kas ma mäletan tomatisupi nime (väga kuulus supp, mida juuskse vaid suvel)-bascatso. Jne :D puhas uudishimu ja tahe mind tundma õppida, väga hea tunne oli, olin väga rõõmus ja rahul. Iga kord sööme nii: ühel pool lauda istuvad Albertod ja teisel pool istub Alberto-padre vastas Guillermo, siis mina, ja Beatrize. 
Pärast õhtusööki koristadime jällegi köögi ja söögilaua ära ja läksime ratastega sõitma. 
Selle sõidu kohta polegi mul sõnu! Sooja oli kell üksteist õhtul kolmkümend kraadi, inimesed istuvad tänavatel aiatoolidel, lapsed mängivad pargis, inimesed spordivad. Meie viiekesi sõidame, kiivrid peas, niisama ringi. Kõige ees Alberto padre, Alberto niño, mina, Guillermo, Beatriz. Külmavärinad tulid vahepeal peale, sest ma ei suutnud uskumda, et ma olen Hispaanias, sõidan normaalne perekonnaga öösel ringi, näen kohalikke vanu inimesi, kes lihtsalt istuvadki tänaval ja lobisevad, vaatavad meid ja lihtsalt naudivad sooja. Olin nii õnnelik ja rahul, mis sest, et rattapidurid olid veidi korrast ära. Koju jõudsime kaksteist, väike Alberto soov oli minna basseini ujuma, mina soovisin, et teeksime seda teinekordki. Tänasin neid ja soovisime head ööd. Tegin juuksed patsist lahti, Beatriz ütles:"Vauu!" Guillermo vaatas ütles samuti vauu :D. Kui olin juba oma tuppa jõudnud hõikas väike Alberto:" Ingrit!" tegin ukse lahti ja Beatriz ütles, et Alberto tahab sulle näidata, et sai draakoni valmis. Olin siiralt üllatunud, ütlesin vaid:"¡Por fin! Now it has legs!" Guillermo tõlkis Albertole ja Alberto tegi mulle põsele musi (hakkab vist harjuma sellega, et meie suhtlemine käib läbi Guillermo). Homme on Beatruzil vaba päev, plaan on minna kihe hommikul ujulasse, seejärel shoppama ja siis ühte kirikusse käsi/jalgu vaatama, mis oli tehtud haigetele inimestele. Homme, kui oleme ära käinud saan täpsemini kirjeldada. Enne veel, kui voodisse tulin, läksin vaikselt kööki, võtsin jäätise, krõosu ja suure saia. Algselt nägi pkaan ette, et hommikul söön jäätist (minu toas on minukülmkapp), kuid ma ei suutnud, pidin rõõmu tähistama toiduga. Uskumatu, aga tõsi, minust on saamas allaandja... Mõneks ajaks vähemalt oli hea tunne, eks paari-kolme päeva pärast näen tagajärgi oma näos. 

¡La hasta!

Zara

teisipäev, 16. august 2016

Koduigatsus?

Hommikud on minu jaoks siin oleku ajal olnud kõige raskemad, sest iga öö olen unes näinud kodu, lähedasi, üldse Eestit. Näiteks täna öösel nägin unes, et läksingi Eestisse, sain isaga kõige esimesena kokku, istusime autos ja küsisin ta käest, kas nad saaksid mind ülal hakata pidama. Isa ei vastanud mitte midagi, üritas juttu mujale viia. :D Kui koju jõudsime tahtsin vist üllatust teha, igakjuhul seisin köögi kõrval olebas toas, teadsin, et ema ja vend söövad samal ajal, piilusin neid ja vend märkas mind. Noogutas peaga, sest tahtis teada anda, et ei reeda mind ja saan ema üllatada. Järgmisena mäletan seda, et kallistasin ema ja edasi läksin oma pensionärist sõbranna juurde koos emaga. Maja välisuks oli lahti, vaatasin sisse ja nägin kohe tädi Helgat, ta oli unenäos palju noorem, nii noorena olen teda vaid piltidelt näinud. Tuli ja kallistas mind ning andis mulle suure paberi, kus oli inglise keeles kirjas: I care about you :D ma tean küll, miks just selline kiri oli. Esimestel nädalatel Inglismaal olles nägin jälle tädi Helgat unes, jätsime hüvasti, panin oma pea talle sülle ja ütlesin talle:"Palun ütle, et sa armastasid mind!" tema vastas:"Sinuga oli tore tutvuda." :D

Seega jah, tuju on veits kurvameelne, kuna koju ma ei saa ega tahagi minna, tahan ju hispaania keele selgeks saada, siin on selleks väga hea võimalus. Tuleb end lihtsalt ületada, kurvameelsusest üle saada, sest Eestis ei oleks mul niikuinii midagi teha. Aga sellegipoolest tahaks lähedasi reaalselt näha...

Hakkan nüüd Youtubeist lastele mänge vaatama, tunni pärast äratan lapsed ülesse.

Zara

Päris esimene tööpäev

Täna oli minu päris esimene tööpäev. Vanemad läksid kodust ära juba enne üheksat, lapsed äratasin kell 10. Mulle nii sobib selline päevarežiim nagu siin on: elu hakkab pihta 11-st, kell 14 on lõuna, 15-17 on siesta pidamine, 17-20 aktiivsem mängimine õues, sest siin kannatab õues olla, muidu on liialt palav (mitte minu jaoks) , 21-22 õhtusöök, 22-01 veedame perega koos aega. Kõik on rahulik, kuskile ei pea kiirustama, mõnus on.

Hommikul, kui lapsed olin üles äratanud, sõime kolmekesi hommikusööki. Nii hea oli tõdeda, et ma ei pea neile ise süüa tegema, Beatrize ütles ka, et poisid teavad, et oeavad hommikul ise endale süüa otsima. Tavaliselt leiavad nad mingid küpsised (täna sõi Guillermo minuga müslit) ja kõrvale joovad kakaod. Jumala vähe ikka söövad. Ma olen harjunud hommikuti täiega sôöma, Inglismaal sõin nii oalju, et kõht hakkas valutama. Kuid täna hommikuk üritasin näidata, et minu jaoks on jumala okei süüa väiksest kausist müslit piimaga. Tegelikult olin enne lastega sööma asumist juba kaks jogurit, ühe jäätise ja krõbinaid pintslisse pistnud. Jõuan jälle otsaga tagasi selleni, et ma ei suuda kontrollida toitu/toidukoguseid. Enam ei tohiks ju stressi olla, kuid ma olen selline emotsionaalne sööja, kuid eks täna olin natuke närvis ka, sest ikkagi esimene päev. Ärge küsige, mis seal siis nii hullu saab olla, ega ei olnudki midagi hullu, ma olen lihtsalt oma olemuselt ülemõtleja ja närvitseja. Vahepeal mõtlen oma lapsepõlvele ja üritan endale selgeks teha, et pidevalt ei oeagi mingeid tegevusi lapsele oakkuma, kuigi olen ju siin au pair, mis hõlmab endas laste hoidmist. Kuid , kui hakkasin oma lapsepõlve meenutama, siis mulle külle ei meenunud p, et minu vanemad/õde-vend oleksid minuga pidevalt tegelenud, mõnikord vaatasingi päev läbi telekat. Tuletan endale vahel lihtsalt meelde, et kui teen lastele päeva jooksul paar-kolm mängu on kõik jumala okei. Ega ma ei ole mingi kloun, kes in sünnipäevale kutsutud ja kellelt oodatakse vaid nalju ja rapsimist lastega. Guillermo ja Alberto on mõistlikud lapsed, nad leiavad ise ka endale tegevust. Panin sellise mõtiskluse kirja ainukt iseenda pärast, et mul oleks kuskilt reaalselt seda lugeda, kui kunagi tulevikus peaks uuesti katus sõitma hakkama.
Tulles selle juurde, et olen siiski au pair, mis tähendab, et mul on õgus saada osa selle maa kultuurist, kus parasjagu viibin, siis täna oli selline kultuuri tutvustamise päev. Näiteks sain tasuta tuuleveski külastamise, mis oli pühendatud Hispaania näitlejale Sara Moitelole. Imeilus naine, Alberto ütles, et ta oli esimene hispaanlanna, kes pääses Hollywoodi, Beatriz lisas, et väga paljud ei sallinud teda ta käitumise pärast. Terve tuuleveski sisemus oli kaetud tema piltidega, telekas mängis kõige kuulsam film, kus Sara mänginud oli, samuti oli seal päris klaver, mis oli pärit sellest filmist, siligasin seda käega ja mõylesin, miks ma küll klaverit mängida ei oska...
Kuidas me üldse muuseumisse jõudsime? Esiteks, kell 11:30 läksime turule, võtsime väikse kohvrikese kaasa, Beatriz jättis 15€ ja kirja, et turult ostame ainult neid puuvilju, mida mina tahan ja ühe leiva ka. Turg oli niiii suur, sealt võis leida kõike, välja arvatud maasikaid. Ostsime ühe avokaado, mango, apelsine, porgandeid. Issand, nii vähe, turul tundus, et ostsime nii palju asju. Viisime kohvrikese koju, panime viljad külmkappi ära ja läksime kõndides tuuleveskeid vaatama. Alberto ja Guillermo peksid terve tee, Alberto solvus, Guillermo oli vihane, sest Alberto kõndis meist  20 meetrit eepool, pidime talle järgnema, aga kahjuks lâksime kõige pikemat teed mööda. Mul polnud midagi selle vastu, ma tahtsingi rohkem päikest saada, kuid Guillermo oli täiega vihane. Lasin Guillermol endast pilte teha, ise tänavatest pilte, kuna ma ei suutnud uskuda, et ma näen reaalselt neid tänavaid, mida internetis näinud olen. Kell pool kaks läksime Beatrizi töö juurde, meil oli kokkulepe, et ta võtab meid kell kaks auto peale ja tuleme siis koik koos koju. Kuid kuna joudsime liiga varakult sinna ja poisid olid väsinud, siis läksime plaanitust varem sinna. Beatriz tootab muuseumis, seal oli naitus puuehitistest, tauaehitistest ja traadiehitistest, ärge täpsemalt küsige, nii igav oli. Igakjuhul oli tehtud väikseid museleid sellest, kuidas hispaanlased vilja tegid, siga tapsid, don Quiotte kujusid olid kümneid ja kümneid. Kell kaks läksime koju, sõime pastat ja kolmest hakkasime siestat pidama. Jäin pikutades lausa magama, magasin kõigest kümme minutit, aga nii hea oli olla kohe. Kell viis läksin uuesti ülesse ja läksime kastega parki. Võtsime jalgpalli kaasa, mängisime juba tänaval olles. Pargis mängisime peitust, korvpalli, kiikusime, tegin neile ühe mängu, poisid pidasid ühe tõsisema kaklise maha, ronisid mänguväljaku katusel ja siis tulime koju tagasi. Kell oli seitse, pool tundi oli aega, et Beatruz kiju jouaks, siis läksime väiksele shoppingule, kuna mul ei ole lihtsalt normaalseid riideid, mida siin 35 kraadise soojaga kanda. Ma ei kannata enam lühikesi liibuvaid pükse, sest need lihtsalt ei sobi üldse mulle, selline tunne on nagu mu jalad neelaksid need püksid endasse, pole ju baja end niimoodi alandada iga päev. Ostsin ainult kaks toppi, kuid tegelikult otsisin kleiti, kuid meil ei olnud üldse aega otsidaginnormaalselt, sest jòudsime nii hilja sinna, et meil oli ainult pool h aega. Beatriz lubas, et lahme jargmisel teisipaeval shoppama, sest tal on siis taiesti vaba päev.
Koju joudsime peale üheksat, tegime õhtusöögi valmis, sõime ja läksime kell üksteist tähti vaatama. Soitsime autoga ühe katedraali juurde, sellest ma tanan kindlasti kahemalt raakida, ka seda lahme uuesti vaatama, sest tana oosel oli see juba kinni, igaljuhul mul in lootust naha käsi ja jalgu, koopiaid, mis tehti haigetele inimestele, selline creepy koht, aga päriselt ajalooga seotud. Tegime veel kiire peituse, kell 00 öösel lossihoovis ja siis läksime autoga jälle tuuleveskite juurde, tuuleveskid asuvad kõrgel mäel, sealt nägime kaugete linnade tulekuma. Väga väga ilus oli. Koju jõudsime pool üks, olin  rahul ja õnnelik.

Zara

esmaspäev, 15. august 2016

Kiri lemmik perekonnalt

Mäletate ju perekonda, kelles ma olin nii pettunud, et mind Skypes vältisid. Olin nendest alguses nii vaimustuses ja arvasin, et sinna perekonda ma tahangi minna, kuni selle hetkeni, kuni nad enam ei vastanud mu kirjadele.

Hommikul, kui AuParWorldi sõnumites nägin, et olin saanud kirja Ramonilt, mitte järjekordselt viie lapsega perekonnalt, olim nii üllatunud et jõllitasin seda kirja kümme sekundit järjest. Nagu vana tuttav oleks kirja saatnud kõige ootamatul ajal.

Kirjas vabandas ta, et lasid mul nii kaua oodata, kuid nad olid puhkusel ja seal ei olnud neil WIFIt, seega ei saanud nad minuga ei skypeda ega kirjadele vastata. Samuti andis ta teada, et leidsid sobivama au pairi endale, sest see tüdruk oli eelmise au pairi sõbranna, seega valisid nad tema, sest neil oli kiiresti vaja hoidjat. Kuid nad tahaksid minuga ühenduses olla, sest ehk järgmine aasta, või varemgi, oleksin väga teretulnud nendege perekonda. Vastasin talle, et olen juba uues perekonnas ja andsin teada, et olen siin novembri/detsembrini, sõltuvalt sellest, kuidas mul siin läheb. Seega, ehk saan järgmisel aastal Barcelona perekonda minna.