reede, 29. september 2017

Tantsutrenn

Käin elus teist korda tantsimas, sest mul on kõrini, et pidin kogu aeg peol olles vabandama, et ma ei oska tantsida. Iga naine peab oskama tantsida, eriti veel Hispaanias, ei piisa ainult muusikarütmis õõtsumisest ja püüdlikult kaasa laulmisest. Googeldasin ja otsisin odavat tantsukursust Malagas ja leidsingi, kirjas oli, et on tasuta, aga tegelikult on ainult esimene kord tasuta. Vaatasin tunniplaani, läksin kohale ja tuli välja, et nad olid kellaaegu muutnud ja just tund aega tagasi oli minu 0 tasemel bachata trenn lõppenud. Aga polnud hullu, sain natuke vaadata, kuidas edasijõudnud salsat tantsisid, sain õige tunniplaani teada ja läksin järgmisel päeval tagasi.

Esimene tund oli lihtsalt oh sa mu meie! kui kiire ja tempokas. Õnneks üks vana mees võttis mu kohe tantsima, pidin ikka hakkama nagu tohlakas vabandama, et esimene kord ja et ma ei oska ja sada hada veel, aga vanake rahustas mu maha ja ütles, et selle oärast inimesed siin trennis käivadki, et tantsima õppida.

Trenn käib siis nii, et läheme kohale, ootame viis-kümme minutit üle meie aja tänaval, kuna ruum on nii pisike, et kaks rühma sisse ei mahu, ootame, kuni eelnev punt välja tuleb ja siis läheme sisse. Riputame oma kotid ja jakid nagisse, võtame kohad sisse, õpetaja räägib üli palju, mina saan uksikutest sõnadest ainult aru, muusika pannakse käima, teeme natuke soojendust, ma ei saa kunagi kõiki liigutusi õigesti tehtud, sest ma ei jõua nii kiiresti reageerida. Võtame paaridesse, tantsime, siis tuleb vahetus, naised liiguvad ühe mehe võrra edasi ja tantsimegi. 1h jooksul teeme umbes 3 tuuri, mehi on kokku kuskil 20-25, naisi umbes sama palju.

Ühe korra on mul piinlik ka olnud, aga see käib asja juurde: tuleb vahetus, mina liigun ühe mehe võrra edasi, treeneri juurde, ja just siis arvab treener, et nüüd on õige aeg hakata uusi samme õpetama. Mul läheb peaaegu kõik metsa, kõik teised vaatavad, õpivad uusi samme, natuke ajab naerma, teisi veel rohkem, aga mis seal ikka. Eile kordus sama, just siis, kui minu kord kätte jõuab, hakkab treener uusi liigutsi näitama, eile läks hästi, loogilised liigutused oli, igasugused keerlemised, kätega ja puusadega liigutamised jne.

Kutsusin eile Rosetta ka endaga kaasa, alguses ei tahtnud tulla, aga Mick sundis teda tulema, sest arosetta on muidu kogu aeg ainukt tööl. Tuligi kaasa, nii tore oli näha, et ta oli nii õnnelik, hiljem kui koju kõndisime, ütles, et ta on nüüd nii mures, kui ma oean üksi öösiti nii pikka maad koju kõndima. Küsisin selle peale, kas ta nautis trenni, vastas, et nii ja naa,met tal lähevad sammud meelest ja et ta on juba vana. Ta on 51-aastane, aga ta näeb oalju noorem välja, ta on minust tükk maad lühem ja paljupalju vaiksema kehakaaluga, olen ta kõrval nagu suur traktor. Täna rääkisime jälle trennist, oli kohe täitsa sellise tujuga, et tuleks teinekord jälle.

Eile pidin maksma ka, 20 euri. Aga järgmjsest kuust maksan 34 euri kuus. Tantsimine on nii lõõgastav ja lõbus tegevus, ei.e nt kutsus üks Bermardo mind nendega koos klubisse, et tantsimist harjutada, aga kuna olin juba selleks ajaks haigeks jäänud, siis ei läinud, lähen järgmine kord.

Nii tore on, saan hakata neli korda nädalas käima ja voib-olla saan tasuta hispaania keeles ka käima hakata. :)

Zara

Haigus

Maandusin lõpuks ometi voodile pikali, küll ma pidin seda õndsust kaua ootama. Nimelt, eile jäin haigeks, kusjuures võin isegi nii tunni täpsusega öelda, millal haigeks jäin, umbes kell 14-15, sest käisin eile kleidi väel külmas lihalaos, kus viibisin kuskil viis minutit ja hiljem puhus konditsioneer ka veel näkku. Täna vedasin end enne tööle minekut randa, arvasin, et päike võib head teha, aga rannas hakkas mul hoopis palavik tõusma, mis kutsus terve parve kärbseid mu higisele kehale tšillima. Pidin end uuesti püsti ajama ja valutavate kontidega baari lohistama.

Jõudsin baari täpselt kell 13, Rosetta oli üksi seal, puhastasin tapadekülmiku ära, panin klaase kappidesse, pühkisin põrandat, pesin põranda mopiga puhtaks, einestasime natuke ja hiljem aitasin Mickul suuri raskeid kaste autost baari vedada. Õudne, ma vihkan haige olemist. Kogu aeg ajab aevastama, aga ikkagi ei aevasta, kurk pidevalt sügeleb, et tahaks koerakraasiga sügada ja terve keha valutab, isegi põsesarnad.

Olin vähenalt viis tundi tööl, kuigi plaanisin seitsmeni vastu pidada. Aga õnneks Mick ütles, et viib mu autoga koju, siis saan rahulikult paraneda. Autos rääkis, et Rosettal on ka mõnikord nii olnud, aga eile me liikusime nii erinevate temperatuuridega ruumides, et minu keha ei olnud valmis järsku 30kraadisest soojusest -5 ruumi sisenemiseks. Kusjuures Mickul varastati juunikuus autost kõik dokumendid ära, täna käis passi taotlemas ja ta tahab kahte kodakondsust, aga sellega on nüud mingi jama. Ta vanavanemad on Taanist pärit, aga ise ta on sündinud Rootsis, aga teinud mõlemas riigis tööd.

Positiivne on see, et kuigi ma olen haige ja trenni ega tööd teha ei saa, siis õnneks ei ole veel baar avatud. Ja jumal tänatud, et mu töökaaslasteks ja ülemusteks on niivõrd normaalsed ja hea südamega inimesed. Mul on väga piinlik, et enne kirjutasin, et Mick tahtis mind kindlasti klienditeenindajaks mu välimuse tõttu (heleda naha, siniste silmade ja blondide juustega), sest mis hoopis Rosettaga räakides välja tuli... Nii paljud inimesed olid viinud Rosettale ja Mickule cv-sid, et tööle saada, kui äkki Rosetta oli küsinud Mickult, et huvitav kas Ingrit ei tahaks meil siin tööle hakata, peaks temaga rääkima, kas ta on töökas jne, sest nii paljud Residenciast olid juba viinud, Natalja, Kirill, Matheo, Alissa...

Mick oli vaadanud Rosettale otsa ja küsinud, et miks ta Mickult endalt seda ei küsi, kuna Mickuga olime töötanud koos kolm kuud ja olin talle just oma töökuse ja usaldusväärsusega meelde jäänud. Ja Rosetta ja Mick olid nii õnnelikud ja üllatunud olnud, kui neile Valencias olles kirjutasin ja tööd küsisin. Niisiis, kõik oleme õnnelikud, mina saan tööd ja nemad saavad normaalse töötaja.

Eile käisime IKEAs shoppamas, enne käisime veel söömas, võtsin lõhe köögiviljadega, nii hea oli. Istusime suuuure akna all, nägime lennukeid üle IKEA sõitmas, kuna lennujaam on seal lähedal, jutt läks Desmondi peale. Kurva minevikuga inimene ikka küll. Fuengirolas oli ta kodutu, kõik vihkasid teda. Desmondil on kusjuures väga meeldiv perekond, kes on teda korduvalt Malagas vaatamas käinud, aga Desmond ei taha Iirimaale tagasi minna, sest teda kiusati seal taga, ma isegi ei tea mille tõttu.

Kurbi uudiseid ka, millest olen unustanud kirjutada, Rosa ja Matheo on küll paar, ja Rosa oli nii õnnelik, kui mind nägi ja ütles, et ootab beebit, aga kahjuks enam mitte. Jube vastik tunne oli, juba kujutasin ette, kuidas maikuus tähistame lapse sündi ja näen esimest korda nii pisikest beebit. Aga õnneks on Rosa ja Matheo sellegipoolest armunud, õnnelikud ja otsivad korterit endale ja Rosa kolmele lapsele.

Aina raskem ja raskem on neelatada, kurk on paistes... Haigus, ole hea, mine ära, ma luban, et ma ei lähe mitte kunagi enam külmkappi lühikeste riietega!

pühapäev, 24. september 2017

"Tule võta ka krõpsu"

Eile, kui lõpetasin blogi kirjutamise ja läksin oma pesu kuivama panema, sai kell kuskil 23. Astusin oma toauksest välja, minu tuba on Desmondi vannitoa ja Micku ja zrosetta toa vahel. Micku ja Rosetta toauks oli lahti, selleks ma küll valmis ei olnud, mis seal nägin. Mick ja zroseta lebasid voodis, vaatasid telekast õudukat, Rosetta oli nagu nukk, ülipisike Micku kõrval, ütlesin "Good evening!" ja lootsin sealt ebamugavusest kiiresti mööda kõndida, aga nende jaoks oli see täiesti normaalne. Hakkasid hoopis minuga jutustama, seisin seal ukselävel, Mick küsis, kas ma ta sõnimit Whatsappis nägin, ütlesin, et ei ole näinud, mul on uus number.

Mick ütles, et nii tore on mind näha, viis päeva polnud ju näinud, nemad lahkuvad hommikul varakult, ja tulevad kas enne mind tagasi ja juba magavad, või jõuavad sis koju, kui mind juba magan. Ütles, et enne koputasid mu toauksele ja ütlesid mu nime, ma küll midagi ei kuulnud, ütlesin, et kõvasti tuleb ikka koputada. Mick küsis, kas käisin neid täna baaris otsimas, vastasin, et jaa, hüüdsin ta nime ka keset tänavat, aga ei midagi, nad olid olnud tagapool, olid lõpuks õhukonditsioneeri seina pannud. Ja homme, ehk siis täna lähen kella 13-ks sinna, aitan neil lauad paika panna ja koristada, ehk siis lähipäevil saab mu üks suurimaid hirme reaalsuseks:ma hakkan jälle ettekandjaks. Hispaanias. Ma tean, et sinna baari voolab tänu minule ugasugust rahvast, blondi üle vaatama.

Ütlesin, siis et okei, homme kell üks siis näeme, enne, kui ara hakkasin minema, pakkus Rosetta mulle krõpsu, mida kahekesi seal poolalasti nosisid. Ütlesin ei aitäh, Mick vaatas Rosettale otsa ja ütles, et kuule Ingrit ei söö ju krõpsu. Nii naljakas, mida uks mees ka meeles ei peaks. Oi jah, ma loodan, et see oli viimane kord, kui pean oma ülemust sellises olekus nägema...

Ühel päeval käisin seal baaris, kuus tundi jutti pesin klaase puhtaks ja kuivatasin, sest neil ei ole nõudepesumasinat... Amatöörid ma ütlen. Välisuks oli lahti, et me seal palavusse ära ei sureks. Ja kõik möödumad jäid seisma ja mind jõllitama. Tean täpselt, miks Mick mind sinna ettekandjaks tahab, Rosetta on küll ilus, aga pigem on tema pluss sõbralikkus, aga no mina olen ju omaette vaatamisväärsus.

Nägin täna lausa unes oma suurimat hirmu: kandikuga laudade teenindamine. Ma ei saa aru, miks on vaja teha inimest lolliks, miks ma ei või kasitsi sööke/jooke lauda viia. Ei oea hakkama mängima mingit oeent restorani, kui me oleme Malagas, räpase mere kõrval, üle tee on kalakõrts, kus teenindamine käib nii nagu käib, suvaliselt, kes kõvemini karjub, saab esimesena oma toidu kätte. Hakkan videosid Youtubest vaatama, kuidas nirmaalselt selle kandikuga käia, ma ei taha üldse kellelegi toitu krae vahele ajada. Otsustasin, et kui ma hakkama ei saa, ja see kandikuraisk mu tuju ära rikub, siis ma ütlen lihtsalt Mickule, et kui need kliendid nii väga teenindust hindavad, siis ma pigem serveerin käsitsi ja olen rõõmus ja sõbralik, kui et hakkan kandikuga närvitsedes mööda laude käima.

Saan kõik, mida olen vältinud... Ettekandja amet on kõige väärtusetum amet üldse, pead naeratama kõige lollimatele nägudele ja olema viisakas. Aga lõppkokkuvõttes see on jks challange minu jaoks, teen seda nii kaua, kuni suudan lõpuks öelda, et ettekandjaks olemine ei aja mind enam oksele. Vähemalt asi liigub ja ma saan tööle hakata, korrutan juba endale praegu, et see on ainult üks etapp mu elu, pean hakkama kohvimasinaga sehkendama ja menüüga tutvuma. Tranquilaaa, õnneks Rosetta, kes hakkab süua tegema, on tore ja sõbralik, ja Mick on üldse selline rahulikkus ise oma hullude punnis silmadega ja imestunud näoga, et pole hullu, ideaalne koht õppimiseks.

Tegin endale hommikuks ise müslit, pariiiim ja nii kerge, pruunistasin pannil õrnalt kaerahelbeid ja kõrvitsaseemneid, lisasin segule natuke chia seemneid, lõikasin kuubikuteks pooliku virsiku ja õuna ja valasin mandlipiima peale. Superlux, tass musta kohvi ka ja varsti lähen teen väikse tiiru uues pargis, ja siis "tööle".

laupäev, 23. september 2017

Trennipäev

Teate, mis ma avastasin täna hommikul, kui süüa hommikul hästi palju, näiteks ühe õuna, muna, tomati, kanafilee, kaks tassi kohvi ja teed ka vett veel peale, siis ma olen terveks päevaks oma energia kätte saanud. Kui ma söön ainult ühe kausitaie putru ja kohvi, siis ma tunnen kohe, et ma pean hakkama nüud kuskilt toitu veel juurde otsima. Õhtuti mul ei ole kõht tühi, aga just hommikuti on selline tunne, et ma võin naabermajas asuva Hiina restorani menüüs olevad toidud kõik korraga ära süüa.

Hommikul siis sõingi kõik eelnimetatud toiduained ära ja läksin jooksma. Jooksin kuskil 20 minutit, kõndisin ja venitasin end igatepidi. Siis jooksin koju tagasi, vahetasime Desmondiga paar sõna ja laksin uuesti randa, seekord ujuma, ujusin hästi vähe aega, sest kardan natuke merd. Nägin kalu ja mul ei olnud mitte mingit tahtmist oma pead näiteks vee alla panna, sest vesi on nii räpane. Võtsin päikest, venitasin end veel natuke, kuulasin Ööülikooli loenguid ja kahe-kolme tunni pärast laksin uuesti koju. Käisin poest ka veel läbi ja ostsin paar õuna ja tomatit. Koju jõudes sõin natuke ja oh üllatust läksin jälle jooksma :D seekord oli palju parem, kell oli kuskil 18, päike ei olnud enam nii intensiivne ja kohe lust oli trenni teha.

Läksin Rosello baari ukse taha koputama, sest akende ees on suured pruunid katted, kuid keegi ei tulnud uat avama, kioskimüjjad teadsid rääkida, et Mick oli küll siin, aga ju siis enam ei ole. Koputasin veel ja hüudsin Miiiiick! Ei midagi. Vahepeal oleks üks tattnokk mu rattaga alla ajanud, hüudis selja tagant:"Guapa!" Vaatasin talle otsa, pilguga, et vaadaku, kuhu ta sõidab, tainapea. Vaatas rattalt seljataha minupoole ja kordas oma sõna. No kui guapa siis guap, tere tulemast tagasi Malagasse.

Jooksin kuskil tunnike, hüppasin ja tegin väljaasteid, kätekõverdusi ja läbi häda kõhulihaseid, mul ei ole ju matti, pidin kas rohul lamama või betoonpingil pikutama. Mõlemad variandid on vastikud, aga eelistasin betoonpinki, vähemalt seal ei ole koertekarvu kõik kohad täis. Uldse, mulle üldse ei meeldi need lahtised koerad siin, ma saan aru, et omanikud armastavad neid ja neile meeldib, kui koerad saavad segamatult igalpoolnuuskida ja püherdada, aga ma ei tunne ennast üldse nästi, kui mingi koer minupoole tormab, kui ma just samal ajal planku teen.

Koertest veel rääkides, pigistasin täna silmad konni, et mitte näha, kuidas üks väike koer omanike eest põgenedes suurele autoteel jooksis. Autod pidurdasid, koer haukus, mehed välijousaalist, vanamutikesed tänavalt, autojuhid hakkasid koera veel taha ajama. Koer pani täiesti plehku, jumal tanatud, et auto alla ei jäänud.

Täna käisin esimest korda laupäeva õhtul poes, et osta endale homseks natuke süüa, sest pühapäeviti on kõik toidupoes kinni (va hiinlaste poed, müüjad isegi magavad seal, silmaklapid silme ees diivanitel, raha vajab ju teenimist). Supermarket oli paksult paksult rahvast täis, nagu mingi üritus toimuks, naljakas oli. Ostsin endale müslitegemiseks vajalikke aineid ja mandlipiima. Teel koju nägin, kuidas linnakoristajad protestivad: istuvad Maria Zambrano rongijaama ees prügi sees, julgustavad lapsi prügi maha viskama ja siis plaksutavad, kui keegi CocaCola purgi maha viskab ja sinna otsa veel huppab. Politsei seisab seal kõrval ja ei tee mitte midagi.

Homme lähen lähedalasuvasse parki uudistama, päris suur park paistab olevat, avastasin selle olemasolu, kui läksin salsa trenni, pidin suurest viaduktist üle minema ja seal all laiubki suuur suur park. Ma ei jõua ära oodata, et saaksin veel tantsutrenni minna, hispaania keele tunde votta ja lõpuks tööle hakata.





Kulmusaaga

Vähemalt üks asi on konkreetne, ei mitte tööle asumine, sest ei minul ega Mickul pole halli aimugi, millal ma camareraks saan Rosello baaris, vaid hoopis minu kulmud. Jah, ma käisin jälle Coco Beautys, sest mu kulmud olid nii koledad, isegi Maci kulmupliiats ei aidanud midagi, tegi hoopis hullemaks.

See oli vist üleeile, kui Aminega (maroccolane) mööda linna kõndisime ja erinevate asutuste ukse taga hispaania keele tunde küsimas käisime. Vahepeal oli päris naljakas, kui Amine tahtis ise hispaania keeles rääkida ja seletada. Kultuuride erinevus lõi kohe esimesel kohtumisel välja, näiteks ta jäi keset kõige kitsamat kohta tänaval seisma, et mind ette lasta. Kaks korda talusin hispaanlaste kurje pilke meiepoole, kui ta oma käitumisega teiste teed blokeeris, kolmandal korral ütlesin, et see pole vajalik. Ta ei saanud aru, mis asi pole vajalik. Ütlesin siis, et nii Eestis kui ka Hispaanias on naised ja mehed võrdsed, ükskõik, kes ees läheb, ta ei pea selle pärast lampi seisma jääma. Sai aru õnneks ja ma ei pidanud enam taluma, et ta iga posti ees peatub, et mind ette lasta.

Niisiis, kella 14 paiku läks Amine oma sotsiaalkeskusesse lõunasööki sööma, mina läksin oma teed, teadsin kohe, kuhu ma oma sammud sean, sest mu kulmud ei kannatanud enam mingit kriitikat. Läksingi kohale, sain tunni aja pärast aja, et aega parajaks teha käisin turul. Nii armas suur turg oli, Valencias oli hiigelsuur, aga siin selline 15-25 minuti jagu uudistamist. Järgmisel päeval käisin jälle, siis ostsin veepirne, röstitud pähklite ja mandlite segu ja kahte sorti oliive. Läksin neid parki sööma ja seal pidin silmitsi seisma järjekordse imeliku mehega. No täiesti võimatu ma ütlen. Kuna ema ja tädi Helga loevad seda, siis ei hakka nendest imelikudest siin rääkima, aga utlen lihtsalt, et pipragaas on mul julgestuseks pidevalt kaasas.

Kui tagasi Coco Beautysse läksin pidin kuskil 10 minutit ootama. See koht on ikka nii ilus, nii naiselik, kuigi seal olid kaks meest ka, lasid endale maniküüri teha, kusjuures mitte hispaanlased, vaid hoopis inglased. Mulle jäi kohe silma, et see naine, kes maniküüri tegi oli kuidagi nii ebakindel, kogu aeg kais mingi naine (arvatavsti ülemus) vaatamas ja tõlkimas. Mingil hetkel läks retseptsioonis olev tüdruk selle naise juurde ja utles, et aeg on läbi, uus klient kulmudesse. See naine tuli siis minu juurde, panin oma musta nahkseljakoti tema antud suurde rannakoti moodi kotti ja tema vottis selle meiega kaasa.

Kulmude tegemise jaoks pidin pikali heitma, enne veel, kui seal ootasin googeldasin, kuidas öelda paksud tihedad kulmud, korrutasin neid sõnu ja siis jtlesin talle, mis ma tahan. Ta ei teinud kuulmagi, aga usaldasin teda, sest tal endal olid niiii ilusad kulmud ja üldse ta oli väga väga ilus naine. Nätsutas oma nätsu mu näo ees, tegi kulmud pähe, ülikaua läks aega, ütles, et tõuseksin istuskile ja vaataksin,mkuidas mulle kuju meeldib. Tõusin, vaatasin ja  ta oli joonistanud mulle kaks vihmaussi mu räbalate asemele. Ütlesin siis, et palun tehku paksemalt. Veel natuke ootamist ja saime kuju kätte, mulle meeldis, pidin siis natuke ootama, et värv peale jääks. Vahepeal tulid igasugused töötajad sinna ja vaatasid mu kulme, natuke suunasid, puhastasid ja laksid jälle minema.

Võttis värvi maha, vaatasin peeglisse ja no halleluuja tõesti, selliste kulmude eest ma küll maksma ei hakka. Nii heledad räbalad, õudne. Mina tahtsin vaga tumedaid ja tihedaid kulme. Vaatasime koos peeglisse, keerasin pea temapoole, küsisin kas talle meeldivad. Vastas, et jaa, ilusad on. Ütlesin talle, et mulle meeldivad teie kulmud. Ülemus tuli sinna, ütlesin, et mulle ei meeldi, kui kulmudes augud on ja et ma tahtsin musti nagu ma talle ennegi ütlesin. Tuli veel üks naine, seletasin talle, mida ma tahan, uritasin mitte peeglisse vaadata, sest see oli nii nukker vaatepilt. Kolmekesi leppisid kokku, et tehku uus värv, ainult mustast ja oodaku kauem. Tegime uuesti, ei julgenud sellelt mitte kõige sõbralikumalt naiselt küsida, kaua ta siin töötanud on, lihtsalt hoidsin pöialt, et seekord saab ise hakkama. Tõusin uuesti istukile, ilus, väga kena kuju ja must värv, india mehe kulmud, kena, mulle meeldib.

Jättis mu ootama, tegin veel nalja, et ootame kaks kuud, siis on piisavalt mustad, tegi hapu näo ette ja kadus. Olin just oma kulme imetlemas peeglist, kui nägin, et see naine läks aknast mööda ja tagasi ta ei tulnudki. Hiljem, kui neljas naine mu kulmuvärvi maha pesi, küsisin, et kuhu see naine kadus, et väga vabandust, aga ta ütles, et ei ole hullu, lihtsalt, ta oli olnud närvis, et kuidas kellelegi saavad nii mustad kulmud meeldida. Ma ütlesin, et no mulle meeldivad ja öelgu talle edasi, et ta tegi head tõöd. Maksin ära ja arvatavasti ei lähe sinna enam tükk aega, liiga paljud inimesed pidid minu kulmupaariga tegelema.




Kas sa oled juurde võtnud või?

Selle küsimuse küsis mult Christian, kui Whatsappis rääkisime. No kurja, olen küll juurde võtnud jah.  Vahepeal näen välja nagu pannkook, nii palav ja ebamugav on olla. Aga mida ma teha saan, kui mul ei ole tööd, kapid on paksult süüa täis ja kui kodust väljaspool nälg peale tuleb. Siis sööngi ma ei tea mida, ja nii need ülekilod tulevadki. Ma tahan reaalselt ennast kaaluda ja näha seda numbrit, peaks Residenciasse minema ja ennast kaaluma, ma tean küll, et Mickul on seal kaal.

Christian ütles nii ilusti: tee intensiivselt trenni ja leia oma ilus siluett ülesse. Tänks. Sellepeale läksin ma randa, selili maha ja hakkasin higistama, kärbsed tiirlesid ümber minu. No jumal hoia, jätke mind rahule, miks te peate mulle kogu aeg enamugavust tekitama, paksu tüdruku probleemid. Aga, positiivne on see, et kärbsed andsid mulle uue mõtte. Ma olen pidevalt vaadanud igasuguseid trennivideosid ja Instgramis imetlenud before ja after pilte paksudest naistest :D. Kus nad selle motivatsiooni ja jõu võtavad? Õnneks ma saan nüüd ausalt öelda, et mind ei isuta enam ei jäätised, pähklivõi ega kommid. Olen tähelepannud, et kui mul on hull isu, siis ma tahan midagi krõbedat süua, näiteks röstitud pähkleid, õuna hammustada või midagi sellist. Näiteks väiksena ma narisin ju nuustikuid :D lihtsalt igemed tahavad sügamist saada vist nagu väiksed beebidki.

Niisiis, mul on enda isiklik uus projekt käsil, lausa uurimistööks võib seda nimetada. Ma tahan näha, kui kaua läheb mul aega, et saada lahti harjumusest kakaod oma pudrule lisada, poest koju tulles terve pakk pähkleid ära süüa ja siis hiljem tunda, et ma suren.

Motivatsiooniks sobivad mulle ülimalt hästi minu aasta aega tagasi ostetud lühikesed tumesinised püksid, mis hetkel mulle jalga enam ei lähe. Tegelikult lähevad, aga kõndida nendega on sama hea, kui kõndida aluspükstega, sest mu kõht lihtsalt imeb nad sisse. Ma tahan uuesti oma nägu näha, mitte ainult hästi toidetud punakaid põski ja väikest patust suud. Inimese keha on loodud liikuma ja see mulle õnneks meeldib. Seega, pole ju probleemi, päike paistab, baar ei ole veel avatud, mul on elamiskoht, raha, trenniriided ja oma aeg. Suskan endale Nikei tossud jalga, otsin mingid parajad püksid jalga ja lähen mere äärde trenni tegema, hiljem lähen ujuma ja koige lõpuks võtan viimast õhtu päikest. Living my dream.

Ma arvan, et ma lähen aasta pärast Austraaliasse või USAsse, sest Jacob ja Jena ootavad mind külla. Ja Austraalia on üldse selline eksootiline maa oma randade ja farmidega. Jacob lubas mulle kaboisid näidata ja Jenaga tahan minna DisneyWorldi. Tunnen ennast alati nii lollina, kui keegi midagi Disney maailmast rääkima hakkab. Kõik imestavad, et kuidas ma üldse ilma Disney kangelasteta ülesse sain kasvada, see oli nende lapsepõlveosa. No mul olid omal ajal Pipi Pikksukk, Karlosson katuselt, Buratino. Seebikatest kujunesid lemmikuteks Salome, Metsik kass, vahepeal õe eeskujul Rubi ja Mu armas paksuke. Vahepeal, kui keegi ütleb, et ta nimi on Diego (näiteks salsa tunnis) siis tuleb muie suule. Väiksena  papa maja taga tegime sõbrannaga seebikaid järgi, näiteks mina ütlesin:"Diego on su isa!" ja sõbranna pidi minestama selle lause peale, sest seebikates ju nii tehti.

Täna hommikul tõusin miljon korda ülesse, sest Micku äratuskell helises sada korda enne, kui ta lõpuks ülesse ärkas. Mina ei saanud muidugi alguses aru, mis hääl see on. Tousin ülesse, komberdasin iPadi juurde ja vaatasin akki see heliseb, ei helisenud. Jäin uuesti magama, jälle helises, arvasin, et äkki näen unes hoopis midagi. Lõpuks Mick pani selle äratuse kinni ja laks tööle, oli ka aeg, kse uhkustab alati, et tema töötab nii palju, et tõuseb juba kell pool 8 ülesse jne, täna tõusis ta küll kell pool 9 ülesse, va luiskaja.

Et ma ise luiskajaks ei hakka, pean oma sõna pidama ja end õue vedama. Vihmakene, sa võiksid mind päästa ja sadama hakata, siis ma ei peaks kuskile minema. Ei tegelikult, kui ma kuskil kuu aega trenni teen, jääb mul harjumus külge ja kõik läheb jälle paremuse poole. Lihtsalt minu kehale ja hingekesele ei sobi see kiire asukoha ja olukorra muutus. Enne oli ju köik kombes. Vahepeal kutsun end mõttes Mi gorda Bellaks (Mu armas paksuke), tantsin omaette nagu Valentina.

Üks uudis veel. Ühel ööl, kuskil kell 00 jõudsin bachata ja salsa trennist koju. Tulin pimedas koridoris edasi oma toa poole, et jumala eest mitte teisi ülesse äratada ja mitte kuulata Desmondi, kui tore on mind näha, joudsin lõpuks oma ukse poole. Hakkasin ust avama, kui koperdasin suure kasti otsa. Kuigi ma sain oma jalale haiget oln ma niiiiii õnnelik. Alberto padre Campo de Criotanast saatis mulle paki. Jeeeehuuuu, lõpuks sai seee pakisaaga ka läbi. Alguses pidi saatma selle Valenciasse, viimasel päeval Valencias ütlesin, et kuule, ma lahen hoopis Malgasse tagasi. Kujutan ette, kuidas Alberto mugavalt toas suitsetades mõtles "Ho deeer (pekki küll) , miks ma küll pean lahket inimest mängima, kui Ingrit jälle minema laheb!" Aga no mida ma saan teha, ise ta jokutas nii kaua selle paki saatmisega. Niisiis saatis Residenciasse. Hoidsin pöialt, et see pakk ikka antakse üle, sest ma ju ei tööta enam seal :D informeerisin enne Mivku ka, et mul peaks pakk millalgi jõudma.

Segane jutt, aga jah, nüüd on mul täiega riided ja kolm paari kingi, paki peale olid Alberto jr ja Guillermo kirjutanud paar lausekest ja oma allkirjad alla pannud. Väga nunnu žest. Teadsin kohe, mis mind seal pakis ootavad: Manueli kingitud martsipanikommmiiiid. Mõtlesin, et viin järgmisel päeval Mariiale ja lastele, sest lapsed laksid just esimest päeva kooli ja Debora-Mariia tytar-on nii armas väike preili ja Ingriti suur austaja :D. Aga noh, ma sõin terve oaki ise ära, sest need olid nii armsa kujuga, kuigi teadsin, et need on hullult halvad mulle...

Üks päev kaisin koos pagulastega hispaania keele tunnis, tahtsin karjuda, kui vanem õpetajanna oma suud niiii keeras ja ütles ZANAHORIA. Nutt tuli suhu, sest ma teadsin liiga palju hispaania keelt. Paar uutsõna sain õnnkes teada: colpe-silp, abanico-lehvik. Ahh, jumal mis veel. Keegi salapärane mees okupeeris mu Whatsappi numbri. Mariia üritas mulle helsiatada ja keegi võõras mees võrttis vastu ja ütles, et see on tema Whatsapp. Kirjutasime just Stephaniega, kui ta ütles, et ma ei ole aingrit. Et pilt on teine ja sada muud häda. Tegin talle häälkõne, kus kinnitasin, et olen küll mina ja ma ei tea, mis siin toimub. Kirjutasin kõik kontaktid endale oaberi peale ja kustustasin oma konto ära ja tegin uue. Mina ja tehnika.... Loodan et aitas.

Tahaks pilte ka lisada, aga ma ei oska, tahaks just emdast tena before ja after pilte, te ju kõik tahate kindlasti seda naha :D

reede, 22. september 2017

Meie imeline korter

Nii palju, kui mina olen erinevates kortermajades Hispaanias käinud on koridorid ja trepiastmete vaheline osa üliilusasti kaunistatud, vaevanähtud puhtuse ja iluga. Meie korter on esimsel korrusel, tulime liftiga, mina ja Rosetta, ja Mick tuli teisega järele, kui liftist välja astusime oli Mick juba enne meid kohal, naeris, et jeee ta on jälle esimene. Neil on omamoodi võistluseks see kujunenud, kes saab varem liftiga ülesse. Ma eelistan treppidest kaia, sest see lift jõnksatab alati kaks korda nii tugevasti nagu tahaks mind sealt välja lükata. 

Jõudsime korterisse, koridor on viisakas, kuigi lilled vaasides on närtsinud, aga siiski, puhas ja normaalne, kuigi valgus ei ole üldse. Köök on kohe koridori kõrval, sealt edasi saab terassile, kuigi see on mõeldud lihtsalt pesu kuivatamiseks, sest sealt ei näe välja, ainukt taevast näed ja ülemiste korterite rõdusid. Elutoas on suur diivan ja vana telekas, põhilise ruumi võtab ära jookide kastid, mis Mick peab baari viima, kui ehitus seal lõpuks lõpeb. Rosetta rääkis,met kõögis saan siis süüa teha ja kui oesu tahan pesta, siis pean nuppu vajutama lusikaotsaga, sest nupp on eest ära kukkunud, ja ega Micku käed seda parandama ei tõuse. Mick naitas, kus minu tuba on, duširuum ja andis mulle võtmed. 

Raäkisime köögis juttu, kui tagant toast tuli välja nende sõber. Hiljem Rosetta käest sain teada, et nad võtsid selle mehe Fuengirolast kaasa, neil oli seal enne baar. Sest keegi ei sallinud seda meest seal. Kuna ta raägib liiga palju, tal pole omakseid ja ta ei saa ise korterit üürida. Nii palju siis "sõber on külas", see sõber on elanud siin sama kaua, kui Mick oma Rosettaga. Mis veel, Mick ja Rosetta elasid enne Residencias... Õudne elu ma ütlen, väga hull elada 4 aastat kuskil hostelis, jagada vannituba apppiiii. 

Aga, meie korterist siis. Ma hoian alati oma toaukse kinni, sest see iirlane (vana mees, kolis Hispaaniasse 20'aastat tagasi, ta nimi on Desmond) on nii vana, et ta ei saa ise arugi, kui tal näiteks õnnetus jubtub ja ta püksid täis laseb. Rosetta vahepeal ise ütleb talle, et ta tuleb nüüd ta tuppa ja paneb ta asju pesema. Meie korteris on pidevalt hapu hais, õudne, nagu hapukurk haiseb koguaeg. Mina hoain oma toas ööpäev läbi akent lahti, sest see vänge hais tungib ka minu tuppa. 

Desmond unustab asjad kohe ära, ta on küsinud minu käest umbes 20 korda, mis mu nimi on, kus ma pärit olen. Ta on öelnud umbes miljon korda samu fraase erinevates keeltes ja öelnud, et ta oskab 9 keelt. Täna rääkisime köögis, küsisin, kuidas tal läheb, ütles, et järjest halvenimi, tasakaaluga on tal probleeme, nägin et tal on peas uued suured armid, ju siis eile õösel ta kukkus. Seda ma kuulsin läbi une, et keegi karjus vannitoas ja hiljem, kuulsin Micku häält, kes ütles:"Sleep tight!" 

Minul on pisike tuba, kahe voodiga, öökapiga, mille sahtlistws oli paksult juuksekarvu täis, öölamp, normaalne kapp, aken vaatega naabermajakorterile, ja väike laud. Õnneks ei ole toas kunagi palav, sest päike ei paista kunagi siia. 

Tagasipöördumine

Teile on antud suur privileeg lugeda, kuidas olen nõus oma vigu tunnistama ja oma sõnu sööma ja ma isegi ei hakka siin midagi ilustama või õigustama, miks ma Valencias hakkama ei saanud. Olen olnud geenius juba 6. klassist peale, kohe esimeses vene keele tunnis nentis õpetaja irooniaga, et Oppi on geenius, kui ma venekeelseid sõnu ladinatähestiku tähtedega kirjutama hakkasin. Suur tänu, kallis õpetaja. 

Niisiis, käisin endateadmata üksinda puhkamas, lausa 2 nädalat sain "puhata", uute inimestega tutvuda, uue linnaga tutvuda ja mis kõige olulisem ja uskumatum: sain iseenda kohta veel nii palju uut teada. Ma ei viitsi selles postituses pikemalt iseennast analüüsima hakata, aga no ma pean tunnistama, et ma ei teadnudki, et minus selline rahulikkus ja optimism säilib, kui  peaaegu kõik metsapoole kiskuma hakkab. Minu geniaalsest plaanist Valenciasse kolida, seal kohe naksti hea (?) töökoht leida ja siis esialgselt tuba üürida ei tulnud kahjuks midagi välja. Natuke imestasin, kuidas niivõrd "lollikindel plaan" ei õnnestunud, kuid tegijal ju juhtub.

Valencia mu kallis Valencia, ülimalt suur linn, aga samas nii juurdepääsetav igalepoole. Õnnistas mind kahel päeval vihmaga ja andis põhjuse päeva hostelis veeta ja end koguda. Kui mõtlen sellele ajale tagasi tulevad kohe meelde inimesed, kellega seal tutvusin. Näiteks Paul Guatemalast, kes tahtis Hispaaniasse maja osta ja tegi ettepaneku talle naiseks hakata. Ütlesin talle selle peale, et ta ei ole esimene ja kindlasti mitte viimane, kes mulle sellise ettepaneku teeb, aga aitäh pakkumast, küll ma ise hakkama saan. Suur entusiasm ja rõõm kadus ta silmist ja ütles, et tegi ainult nalja. Sellist nalja ei maksa teha, olen igasuguste veidrate inimestega siin kohtunud, tuleb kohe laks piirid paika panna, mitte lihtsalt muiata selle jutu peale, muidu läheb asi hapuks.

Milline on Zara, kui tööotsingud ei edene, raha kulub hullupööra ja tagavaraplaaniks on hakata kolmandat korda Au Pairiks?
Hullumeelselt rõõmus ja energiline, sest parem naerda kui nutta. Nagunii nutmine ei vii kuskile, pidasin hullematel päevadel perekondadega 3-5 Whatsappi vestlust maha, vastasin AuPairWorldis perekondade kirjadele, saatsin väga konkreetseid kirju ise vastu ja silm ka lõpus ei pilkunud, kui küsisin otse palju nad nädalas taskuraha annavad.

Samuti on Zara väga avatud uutele ideedele, näiteks kohtusin ühe austraallasega, kes oli tulnud Barcelonast sõbra pulmapeolt. Istusime kõrvuti elutoas, tema sõin liha ja vaatas telekat, mina kirjutasin perekondadega, mingil hetkel, kui kannatus katkes ja arvasin, et mis seal ikka, eks ma lähen siis Inglismaale vihma ja külma kätte, vaatasin telekat ja seal hüppas üks paks naine katuselt batuudile ja lendas sealt põõsasse. Turtsatasin naerma ja ei saanud enam naeru pidama, hakkasime rääkima ja sain teada, et  ta polnud kunagi varem tahtnud Euroopasse tulla, kuna neil on kõik Austraalias olemas, ja et need viimased viis päeva, mis ta Barcelonas/Valencias veetnud oli olnud olid kõige igavamad päevad üldse. Näiteks, mida ta vaatab neid kõrgeid ehitisi, kui need on igalpool ühesugused, rand on igav, inimesed on igavad, ainuke asi, mis talle meeldis oli odav toit ja elamine. Austraalias töötab ta pool aastat Melbourneis ehituse peal ja teise poole aastast on põhjapool julgestaja, kes viib turiste 500€ eest merre vaale vaatama. Naitas mulle pilte, täiesti vapustav, mis elu... Utles, et ta ei jõua ära oodata, et saaks juba tööle minna. Kusjuures seal olevat töötanud üks eestlane Kätlin ka, kes oli mingi ta sõbraga abiellunud. Vot kus.

Ühel õhtul hostelis kohtusin India tüdruku Mehekiga. Ta oli oma venna ja sõbrannaga puhkama tulnud. Härgmisel oäeval läksid Ibizale, vend oli piloot ja Mehek töötab moealal, kohe, kui sai teada, et olen Eestist ütles, et Eestist tulevad nii ikusad modellid, näiteks Carmen Kass, Pedaru jne. Hästi edukas ja sõbralik tüdruk oli. Järgmise päeva hommikul läksime koos turule pluss kahe itaallasega, ostsime merekarpe, pastat, vakget veini, juurvilju ja tegime hosteliköögis mõnusa lõunasöögi. Hiljem õhtul mängisin esimest korda elus piljardit ja õppisin itaalia keelt armastama.

Kui olin umbes nädal aega hostelis olnud ja nainud, et töö otsimine on mõtetu, kirjutasin Mickule. Küsisin, et äkki ta tahaks mind oma uude baari tööle võtta. Mulle kirjutas vastu Rosetta, Micku naine, et nad oleksid vaga rõõmsad, kui nendega liituksin. Aga, et kirjutavad mulle järgmjsel päeval, et millal ma võiks tulla, sest neil on veel nipet-näpet teha enne avamist. Peale seda läksin parki jooksma ja hiljem kui tuppa jõudsin lülitasin õhukonditsioneeri sisse. Panin just asju kokku, et pesema minna, kui mingi hetkel tuli Iirimaalt pärit toakaaslane tuppa. Ütles, et miks ma nii palju värsket õhku vajan. Ütlesin, et see on normaalne, kui tuled tuppa ja lülitad selle sisse. Vastas, et see ei oea alati töötama, ei vastanud talle midagi ja läksin pesema. Kui tagasi tulin ei oknud ta seda ikkagi välja lülitanud, küsis kus ma pärit olen. Kui sai teada, et Eestist siis vangutas oead ja ütles, et kas eestlased tõesti
vajavad nii palju külma õhku. Ei pidanud,i midagi vastama nii lollile mõtisklusele, sest iirlane kutsus mu kohvile/veinile, vastasin talle selge sõnaga EI ja läksin toast minema.

Järgmisel hommikul hommikusöögilt tagasi tulles meelitas ta juba Rachelit USAst, New Mexicost. Rachel on hästi tore tüdruk, käisime koos lõunat söömas ja õhtul olime välisterrassil koos Jacobiga Arizonase osariigist. Jacobist võib küll kirjutada, päria koomiline lugu. Jacob on hästi kena ja jutukas mees, meenutab pidevalt kedagi, sõime koos hommikust, vaatasime ta telefonist Arizonase pikte, suurt kanjoni ja hiigel puid jne. Ühel päeval saime rannas kokku, kui ta oli just hostelit vahetanud, käisime Kuninganna platsil istumas ja tuleshowd vaatamas ja ega muud mul armumiseks polnudki vaja. Istusime just restorani vastas, suurte purskaevude kõrval marmortrepiastmel, kui ta ütles, et ta läheb varsti Tallinnasse. Ohoh, mis ullatus! Miks just Tallinnasse? Eks ikka armatuse pärast, ta oli kohtunud Filipiinidel (?) ühe Jekaterinaga Saint Peterburist ja Eesti valiti välja kokkusaamispaigaks. "Issssand kui laheee!" suutsin vaid öelda, "Jekaterina on nii ilus nimi. Mis värvi juuksed tal on?" Jacob ütles,et võib mulle lausa pilti näidata, võtsin telefoni enda kätte, vaatasin ja ütlesin võimalikult usutavalt, et täiesti arusaadav, miks ta on nõus USAst Eestisse minema. Jekaterinakene, täiesti tavaline Kohtla-Järve tüdruk, Jacob ütles, et tema tähelepanu sel pildil püüdis just see, et Katjakene oli käinud maniküüris. Kah mul asi, ma suudan ise ka oma küüsi värvida.

Järgmisel hommikul läksime jooksma, kaks tundi tegime trenni, õhtupoole pidime minema ajvaariumisse, aga kaks tundi enne minekut ütles, et ta tahaks hoopis ühele klassikalise muusika kontserdile minna. No jumal, kes olen mina p, et keelata. Palus, et saadaksin talle haidest pilte ja et õhtul näeme. Õnneks Jacob teadis, et ei pea minema üksinda, sest kohtusin ühe toreda itaallannaga, kes tegi ise kreeme sheavõist, mandlipiimast ja lavendlist. Kui hakkasime akvaariumi poole minema, tegin endale kohvi kaasa, kõndisime trepist alla, mina muudkui räakisin, et pole üliammu kohvi joonud ja, et nii hea lõhn jne, kui ühel hetkel kukkusin trepist oma kohviga alla. Pläraki maha, selili, kohv ümberringi laiali, õnneks sain ainukt jalale haiget, lonkasin trepist alla, ütlesin retseptsioonipoisile, et kukkusin trepist alla ja kas ta võiks anda mulle mooi, et koristaksin kohvi ära. Vastas, et kas minuga on ikka kõik korras, et äkki vptanaksin jääd jalale panna, et ta koristab ise ära. Keelduain jaäst, sest mul oli niigi jahe, oues oli nii tuuline ja mingit jääd ma kull oma jalale ei tahtnud.kuigi tagantjärele mõeldes oleks ikka võinud selle jää vastu võtta, siimaani annab tunda ja jag on paistes.  Kahjuks, kui itaallannaga akvaariumi juurde jõudsime ei lastud meid enam sisse, sest kaks tundi on liiga lühike aeg kogu akvaariumi nägemiseks. Kohe, kui hakkasime hostelipoole jalutama, hakkas sadama, võtsime bussi ja tegin kogemata itaallannale bussipileti välja. Nimelt andsin bussijuhile 3€, sest arvasin, et ju see pilet on 2€ millegagi, andis mulle kaks piketit ja itallanna tänas mind, kaks minutit hiljem sain pihta, et ühe inimese piketihind oli 1,50€. Oi kurrrja, polnud mul rahaga rõkata seal midagi.

Jacobiga me enam ei näinud, sest ma ei tahtnud enam välja minna, kuigi lakkisin isegi küüned ära nii igaksjuhuks :D järgmisel päeval soitsin Malagasse, sest Mick kirjutas mulle, et kuskil nelja päeva pärast avavad, et tulgu ma siis kohale, et näha, kuidas kõik töötab jne. Läksin rõõmuga Malagasse, olin tund aega varem bussijaamas kohal. Bussis istus mu kõrval üks mees, kes viskas kõik nätsupaberid ja muu orahi maha, nii et Malagasse jõudes avastasin, et ma seljakoti all oli suur roheline nätsupatakas. Kuraaat, väike pätakas ma ütlen.

Malagas tuli Mick ja Rosetta mulle vastu, nii tore oli näha, kuigi jah, Mickust polnud suurt abi loota, vedasin terve aja ise oma suurt kohvrit ja seljakotti, kui tema raakis, et on 7 aastat juba erinevaid ärisid püsti pannud (mitte ykski ei ole kauem vastu oidanud kui max 3 kuud). Kui korteri ette jõudsin, küsisin, et noh, millal siis tööle saan hakata. Mick vastas, et baaris on veel palju teha ja et ei tea veel, millal nad baari avada saavad. Aga, et saan nende juures ööbida, 200€ kuus, ja et neil on uks sõber külas, aga ta olla sõbralik.

Mu kallist Malagast ja imelisest korterist kirjutan järgmises postituses.

esmaspäev, 4. september 2017

Valenciasse jõudmine

Ilma kulmudeta, märgade krunnis juustega Preili sibulahais istub hetkel Valencias kuueses toas, üleval naris ja mõtleb, mis siis nüüd edasi saab. Vabadus on käes, viimane palk veel lahti tegemata, pühapäevani on mul kindel peaalune olemas, aga mis järgmisel esmaspäeval saab, seda teab, vaid saatus :D

Loodetavasti ei jää mu tulevik alla eilsele ööle, kus emotsioonid olid nii laes ja öö oli meeletu. Teate, mul on eluaeg raskusi olnud kellaaegadega, mäletan, kui ema mulle kella pidi õpetama. See lõppes sellega, et kas mina või ema viskasime selle punase väikse kella maha sodiks ja enam see ei töötanud. Ma eeldasin, et enam mul pole nagu erilisi probleeme, aga eilne tõestas midagi muud. Eilsest päevast siis...

Hommikul palusin Piretil kõik raske tõö ise ära teha: bussipilet osta Valenciasse ja hostel broneerida. Ma ei tahtnud seda ise teha, sest alati on minul mingi jama panganumbrite ja värkidega. Ütlesin, et ostku mulle Malaga-Valencia 4. septembril kell 01:30, siis jõuan ilusti päevasel ajal Valenciasse ja ei pea hakkama pimedas öösel võõras linnas kondama. Piret tegi kõik niksti-naksti ära ja Voilá, oligi pilet olemas. Õnneks mul oli nii palju oidu, et printisin kohe pileti välja ka. Õnneks oli Jumal minu poolel ja andis mulle mõtte juba eile kogu pesu ära pesta/kuivatisse panna ja imede ime panin isegi mõned asjad kohvrisse, et lihtsalt "viimasel" päeval liiga palju asju ees ei oleks.

Eile öösel kell 00:45 sättisin magama, panin uue puhta voodipesu ja kreemitasin jalad ilusti ära, sest ma ei pidanud ju enam voodist välja minema. Viis minutit hiljem, tuled olid juba kustus ja olin täiesti valmis oma viimast ööd Malaga Budgetis veetma, kui millegi pärast vaatasin veel telefoni. Nägin ekraanil: E, 4 september 00:50. Mõtlesin, et mis asja, minu buss läheb ju 4. septembril, et kuidas mul nii kaua aega on :D. Tõusin püsti, vaatasin oma prinditud piletit, veelkord ekraani, panin käbe riidesse ja jooksin Residenciasse. Aylen rääkis just retseptsioonis Sergioga (30-aastane hispaanlane, suure habeme ja kõhuga hästi sõbralik mees), ütlesin Perdon, ja edasi läks juba väga kiireks. Ütlesin Aylenile, et ta telliks mulle käbe takso, ja ise kappasin ülesse. Viskasin kõik asjad kohvrisse, ise samal ajal naerdes, toppisin kõik asjad, mis kohvrisse ei mahtunud seljakottidesse ja jooksin tiast välja.

Jõudes koridori hakkas mul nii kurb, sest Stephanie jäi minust veel õhtul maha nutma, lubasin talle, et saame veel ühe päeva koos olla, sama lugu oli Mariaga. Õnneks sain veel Nataliaga kokku, kes sõidab just praegu tagasi Argentiinasse. Koputasin kiiruga Stephanie uksele, ütlesin ta nime, aga keegi ei tulnud uksele, jätsin kohvri ukse kõrvale ja jooksin alla, et Sergio/Max/Kirill selle alla tooks. Nägisingi Maxi, palusin et selle alla tooks. Kell oli 00 ja midagi peale. Ootasime Ayleni ja kogu kambaga seal taksot, Sergio ütles:'Tranquila. Taksoga on ainukt 5 min bussijaama sõita". Mida ei tylnud ega tulnud oli takso. Helistasime uuesti, öeldi,met takso oli kohale tulnud, aga kedagi ei olnud, nii et sõitis minema, saadeti siis uus. Ootasime veel 8 minutit, siis hakkasime liikuma jalgsi.

Alguses vedas mu kohvrit Sergio, meie Ayleniga jooksime ees, mingil hetkel kui tagasi vaatasin, oli Aylen mu kohvriga. Karjus:"Joooksee!" 10 min oli bussini aega, mina oma kahe seljakoti ja käekotiga jooksen, asjad lendavad kottidest välja, peeeekkkkiiii, iga kord mõtlesin, et kas mul on tõesti tegelt vaja seda shampooni/after suni/kammi/hambapastat :D siis mõtlesin, et looomulikult, et mul on vaja ja korjasin käbe asjad uuesti ülesse ja jooksin nii kuis jalad võtsid. VHepeal tuli üks takso meile vastu, vehiksime kätega, vaene mees vaatas hämmeldusega meid, küsisime üle tänava karjudes kas läheb Jeronimo Bobadilla 4 juurde. Vastas jaa, karjusime, et püüdku meid siis kinni, tehku ümberpöörd ja mei jookseme edasi. Mida ei tulnud oli takso.

Jõudsin kuus minutit enne bussi väljumisaega Maria Zambrano juurde, tavaliselt saab sealt kaubanduskeskusest/rongijaamast läbi minnes bussijaama. Uksed ei lainud automaatselt lahti, toppisin oma näpud ukse vahele ja Voilá avanesidki, jooksin sisse, turvamees vaatas mind kaugustest, võttis raadiosaatja, ütles sinna midagi ja tuli kiire sammuga minupoole. Ütles, et see on kinni, küsisin, kas ma teisest uksest välja ei saaks, et ma ei peaks tagasi minnes väärtuslikke sekundeid raiskama, ei lubanud, pöörasin otsa ringi, jooksin välja, kotist kukkus välja after suni kreemiotsik, vot selle peale ma küll ei hakanud aega kulutama, see jäi minust sinna põrandale.

Aylen jooksis mulle vastu mu kohvriga, näost tulipunane, hyydsin, et see on raisk kinni! Jooksime, vahepeal naersime nagu hullud, mõtlesin, et ma ei tohi liiga palju naerda, muidu juhtub õnnetus :D. Kui tundus juba, et jõuan ikusti bussi peale, siis eiiii, uksed olid igaktpoolt trellidega kinni pandud, lõgistasin trelle, kõik bussijuhid vaatasid mind, järsku nägin ühte kohvikut, mis oli kinni, aga töötajad olid sees. Läksin sinna, koputasin aknale ja mis sellele järgnes: käed kokku ja paluma: por favor. Töötaja vaatas mind, minu arust liiga kaua ja hüütasin:"RRRAPIDOOO!" Ja kargasime sisse, seletasin, et ma oean bussile jõudma ja kahe sekundiga olin bussi juures.

Olime Ayleniga näost tulipunased, higised, aga niii õnnelikud. Tegime kalli ja musi ja soivisime kõike head. Bussijuht oani juba mu kohvri bussi ja ütles, et ma bussi läheks. Istusin oma kohale, viimane pilet oligi vist mulle ostetud, olin kõige ees ühe tüdruku kõrval. Istusin maha, nägin end aknapeegeldusest: räsitud, higine ja haisev :D aga vähemalt kohal! Vahepeal joostes mõtlesin, et kui ma oeaks maha jääma, siis alguses ma arvasin, et ma olen vaene, aga kui ma oeaks uuesti oiketi istma, siis ma oleks puruvaene, jumalale tänatud! Mu kallis Aylen ja poolel teel alla andud Sergio.

Äkitselt tormas kohale Sergio, vaatas erinevaid busse, huüdsin ta nime, küsis kus Aylen on, ma ütlesin no lo seee, ja lihtsalt naersime. Bussiuksed sulgusid ja 11h sõit võis alata.

Esimesed kaks tundi mul ei olnud üldse und, naersin omaette, hea nali, mida teistele rääkida. Jumal tänatud,met minust ei saanud Roy nr 2. Aylen tegi enne veel nalja, et see on residencia needus, ma ütlesin, et eieiei, mina jõuan sinna bussile, ma pean jõudma. Bussis olles hakkasin kahtlema, kas ikka kohver on bussis, kas ma ikka võtsin oma eBerlini seerumi kaasa, aga lõhnaõli? Mõtlesin, et pole hullu, Sergio nagunii tyleb teisipäeval Valenciasse, et Roy peale korjata, küll ta saab mulle ära tuua.

Magasin kuskil 3 tundi, väga katkendlikult. Vahepeal tõusin selle peale, et mu pea kõlkus siia-tänna bussivahekäigus, vahepeal ila jooksis. Tegin silmad lahti ja mu "naaber" magas suu lahti minupoole. Mõtlesin, et kas ta oleks väga vastu, kui ma oma jalad ta sülle paneks, nii mugav oleks magada. Tuli meelde, kuidas Margitiga magasime, kui ema ja isaga reisidel käisime: Margit oli pikali, panin padja ta pea peale ja oma pea padja peale, jube mugav oli meil mõlemil.

Bussisõidu tegi veel huviatavaks politseireid meie bussi, isegi koer tuli bussi. Haukus ühe inimese peale, aga see ei tähendavat midagi. Sõit läks nii kiiresti, nägin palju mägesid, kahjuks Granadas ei näinud midagi, sest pime oli. Bussijuhid olid tasemel ja kõik oli tore :)

Kui Valenciasse jõudsime nägin,met mu kohver on ikka olemas. Akut oli mul 3%, õnneks sain veel vaadata oma meilile tulnud hostelibroneeringut, kirjutasin paberile aadressi ülesse ja läksin küsisin kioskimüjjalt kuidas sinna saab. Võtsin ikkagi takso, sest see pidavat kaugel olema, naisjuht oli ja päris normaalne hind ka.

Hostel on väga hea, ilus ja puhas, ainus miinus on see, et olen mix roomis. See mulle tõesti ei meeldi, nüüd jõudsin nad kõik siia tuppa. Üks matsutab, teine räägib emaga telefonis ja mis kõige hullem on taluda on see, et nad on kõik Inglismaalt. Appi, kuidas nad räägivad, see aktsent on lihtsalt võimatu. Aga ei, võiks ka vabalt hullem olla, ma loodan, et nad jooma siin ei hakka, krõpsuhaisust mulle juba täitsa piisab.

Ja super uudis: võtsin ilusti kõik oma asjad kaasa, käisin pesus ja nüüd on tuba sibulaaroomi täis :) eduu matšod :)

Homme lähen 11:45 linnaekskursioonile, ja hiljem hakkan cvsid igalpool jagama. Eduuu mulle, apppi, ma pean hoidma elevust üleval, muidu hakkan kartma ja lõpetan siin liiga kiiresti. Aga ma ju tahan, et ema saaks mulle siia külla tulla, ja mulle meeldib tohutult see soojus siin.

Adioos amigos