teisipäev, 20. august 2019

Viimast korda perega restoranis

Jorge ja Angelica ütlesid eile, et läheksime restorani lõunat sööma, sest see nädalavahetus on ju viimane nädalavahetus koos Medellínis. Hommikul kella 8-st olin perekonna käsutuses, tegin hommikusööki, pesin nõud, valmistasin õhtusöögiks kaks salatit, hoidsin beebit, et ema saaks pesus käia ja end valmis seada. Kell 12 sain minna end sättima ja veerand tunni pärast läksime meie kodu lähedal asuvasse Crepes and Waffles restosse, kus on super toit.

Tellisin Vahemere salati, sest mereannid on mu lemmikuuud, Alegría-nimelise joogi (värske ananass, guanabana, mango) ja lõpetuseks kohvi. Alejandro kinkis väikse Guatapest ostetud külmkapimagneti, Sebastian andis 150 000 peesot (45€ umbes), Jorge kommenteeris, et annab veidi rohkem raha, et saaksin Cartagenas endale jäätist osta :D nii armas.

Lõunat süües rääkisime, mis me õppinud oleme sellest kogemusest, olid igatepidi nii tänulikud ja armsad. Küsisid, mida nad enda juures saaksid muuta, et järgmistel Au pairidel kergem oleks. Ma ei öelnud midagi,msest iga järgnev Au pair on erinev ja äkki mõnele meeldib, kui kogu aeg utsitada igalepoole minema ja igast päevast maksimumi võtta.

Poisid olid hästi armsad, tahtsid teada, millal on viimane päev, kui nende sõber Mateo mind viimast korda näeb, pidavat väga oluline olema. Angeluca ütles, et õppis minult sihikindlust, et ma olen väga range iseendaga ja et ta ei suuda vahepeal kiusatustele vastu oanna ja sööb magusat. Siis olevat ma veel õpetanud teda lühikesi pükse kandma, sellele järgnes vaidlus, kas ma olen Angelicast kõhnem või ilusam. Alejandro ei taha et ta ema lühikesi pükse kannaks, sest mina olevat kõhnem, Angeluca vastas, et ei ei, Ingrit ei ole kindlasti kõhnem, vaid ilusam.

Järgmine Au pair tuleb oktoobris, prantslane Julian, Angelica pelgab, sest ikkagi meessoost inimene tema laste ümber. Ja ta ei tea, kas ikka usaldab jne.

Rohkem ei olegi midagi rääkida, ootan, et kell saaks 14:00, siis oleme poistega, plaan teha banaanimuffineid. Homme olen 6h nendega, sest Jorgel on operatsioon ja Angelica vajab rohkem abi. Õnneks 6-st tunniks 2h oleme kinos, suur kamp lapsi vanematega läheb, ma olen siis saatja. Neljapäeval pole poistega hetkel midagi plaanis ja reede-esmaspäev olen siis Kariibi mere ääres puhkusel.

Tsauki!





neljapäev, 15. august 2019

Lillefestival

Meil siin Wifi jupsib kogu aeg, teiseks olen kaks päeva järjest magamud, tõusen vaid selleks, et lastega 5h olla ja uuesti teki alla magama. Kolmas põhjus, miks bloginud pole on see, et ma ei taha eriti ära minna, masenduses Eesti pärast, ja suurim vabandus on see, et mul on meelest ära läinud, mis teinud olen.

Pühapäeval käisime Andreaga (Texasest) lillefestivali viimasel päeval paraadi vaatamas. Enne, kui siia tulin, alles Eestis olles, kirjutas oerekond, et ostaksin kindlasti pileti ära (20€), sest see üritus pidavat olema midagi, mida kindlasti peab nägema. Mina ignoreerisin. Jõudsin siia perekonna juurde, üle nädala räägiti, kuidas pean ikka paraadile pileti ostma. Ei teinud välja, mulle lintsalt ei paku lilled pinget. Näidati siis pilte, et nooo vaata, kui ilusad lilled! Mõtlesin, et ma ei maksa ELUSEES 20€ selle eest, et näha, kuidas vanad inimesed suuri lillekoormaid seljas veavad. Õigesti tegin!

Saime metroopeatuses kokku, sõitsime neli peatust edasi, sealt kõndisime umbes tund aega inim massidega kaasa, naersime, et ei teagi, kus kõnnime, andsime lihtsalt jalgadele valu ja vantsisime kaasa. Meist vasakul pool oli lõpmatuseni viiv plastikust reklaamplakatite sein, umbes 2m kõrge. See eraldas ja varjas lillefestivali paraadil toimuvat meid inimestest, kes maksid ja istusid samamoodi traataia taga. Ühel hetkel istusime maha, tänavale, sest päike küttis, joogijanu oli, jalad olid väsinud, oea sumises lärmist. Saime varju inimestest, kes seisid toetudes traataiale (selle külge oli kinnitatud reklaamplakatid, et me jumala eest ei näeks midagi).

Puhanuna tõusime püsti, seisime ja vaatasime lihtsalt, mis toimub. Mõtlesin, et võiks minna ühele metroosillale, oleksime siis ülevamal pool (Andrea on minust 10cm lühem! Väga raske oli tal midagi näha). Aga sillale olid ka igasugused seinad ette pandud, et keegi vaene ei saaks osa paraadist.
Ühel hetkel hakkas üks naine välgumihkliga reklaamlehti kinnihoidvaid "lõkse" lahti sulatama traataiast, kõik jooksid appi, tirisid kõik maha, mis takistas näha. Paraad polnud veel meieni jõudnud (5h kestis), politsei, kes sees kõike turvas tuli, muigas, samal ajal kõik karjusid, meie pool ja vastas pool, kes maksid :D niii hea tunne oli, kuigi pidin ühe pika kauboi välimusega mehe taga seisma, kellelt sain korra küünarmukiga löögi näkku.

Paraad oli lahe, eriti lahedad olid helikopterid, mis meist üle sõitsid, kaks lippu rippusid välja, mõlema lipu küljes olid kaks søjaväelast. Kúlmavärinad tulid peale, kõik hõiskasid, naersid, lehvitasid, filmisid. Paraadi lõpuks hukkusid kaks sõdurit, õnneks ma epseda pealt ei näinud, aga uudistes käis läbi ka video, mis nendega täpselt juhtus.

Lillekandjaid oli igas vanuses, olid nii lapsed (4-aastased ja vanemad) kui ka soliidsemas eas prouad ja härrad (85 oli vanim ma arvan). Neil olid seega seljas suuured lilledest tehtud motiivid, päike lõõskas, orkester mängis, rahvas juubeldas. "Sí se puede! Sí, se puede!" Jah sa suudad seda, jah sa suudad seda!!! Karjuti, kui vanemad inimesed seisma jäid, oma vaniku maha panid ja rahva poole vaatasid. Mõni suutiski oma vaniku uuesti selga vinnata ja edasi minna, paljud viidi ikkagi kiirabiraamil ära, aga ega lillevanik sinna ei jäänud, turvamehed mitmekesi tassisid selle lõpuni välja.

Naljakas oli seal olla, sulasin päikse tõttu, otsisin varju vihmavarjude alt, millega inimesed siin käivad. Pidevalt oli mul mingi vihmavarjuosa juustes, kõrvas, silmas. Aga ei, muidu oli tore.

Vaatasime seal seistes umbes 2h, siis läksime ära, ostsin enne koju minekut 10 000 peeso eest (2€) kollaseid puuvilju, mis ma arvasin, et on füüsalid. Kahjuks eksisin, siiamaani googeldan, mis nende nimi oli.






reede, 9. august 2019

Free walking tour kesklinnas




    Uus linnuke kaunistab Bótero väljakut


10. juuni 1995 plahvatas pomm, mis oli peidetud linnufiguuri sisse, Bótero keelas selle ära viimise, et Medellíni inimesed ei unustaks seda päeva. 

Medellín on väga katoliiklik linn, kuid selle kiriku ette koguneb hulk naisi, kes end müüvad. Nii noored kui vanad, ilusad ja mitte nii ilusad. Vanuselt teine vanim kirik linnas. 
Käisime poistega cappuccinot joomas, enne mängisime pargis 1,5h. Väga armsad ;)

Hommikul hoidsin Marjaanat, kui ema poisid autoga muusikakooli viis, siis läksin ise kõndides järele. Istusin pargipingil, mõeldes, mida poistega teha, et nad mind hulluks ei ajaks. Tulid mussikatunnist, sõid pähkleid, apelisine, küpsiseid, samal ajal lõbustasin neid pähkleid suuga kinni püüdes. Proovisid kohe järele, seejärel mängisime, et olen hai ja söön nende jalgu ja käsi, mis paadist (pargipingilt) väljas on. Naersid nii hullult, vahepeal kukkus Alejandro tagurpidi istudes pargipingilt alla, kõik oli OK õnneks.

Siis läksime missiooni täitma Carrullasse (rikaste toidupood), terve tee sinna hoidsid minult käest kinni, uskumatuuuu! Tellisin neile shokolaadi kohvi, suhkruta. Jõid rõõmsalt sooja kohvi, ühe korra ainult näpistasid üksteist, seisin siis nende vahel ja kõik oli SUUREPÄRANE. Pärast läksime poodi, ostsime 2 pähklisegu neile. Siis läksime Eurosse toidudegustratsioonile ja seejärel koju.

Angelica jõudis samal ajal koju, aitasin laua katta, tegin kohvi ja läksin metrooga tasuta linnatuutile. Hästi organiseeritud tuur oli, giid oli väga pühendunud ja tunda oli, et armastab Medellíni. Sain tuttavaks venelanna Jekaterinega ja Texasest pärit Andreaga. Tšillisime peale 4h tuuri veel paar tunnikest baaris ja sõime arepas id. Homme peaksime minema lillefestivalile ja õhtul tantsima.

Fantastiline päev :)

teisipäev, 6. august 2019

Minorista turul

Eile tuli Wilson mulle kella kuueks järgi, sõitsime otsejoones tema koju, läbi ummikute jõudsime lõpuks kohale. Läksime jooksma, ilma mingi eelneva plaanita. Andis mulle oma trennipluusi, "natuke" suur oli, aga ajas asja ära.

Oletasin, et teeme vaikselt kuskil paar jooksuringi ja tuleme tulema, kus sa sellega. Kohtusin välijõusaalis ta kahe sõbraga, esimest korda normaalsed inimesed ta tutvustingkonnas. Kõik eelnevad, kellega kohtunud olen, on kohe näha, et tegelevad millegi kahtlasega. Näiteks, kui Las Palmase vaateplatvormil olime, tuli üks mees meie juurde, hüüdis juba kaugelt "Profeeeee!" (òpetaja). Sellel mehel oli silm täiesti verine, püksid rebadel, kolmandat korda oli mootorrattaga avarii teinud. Jamaica on samasugune, minuvanune, sada korda Wilsoni ukse taha tulnud öösel, narkouimas, midagi aru ei saa, pool alasti.

Wilson jooksis 5 staadioniringi, ma 6, palun mõistke, et see ei ole suvaline staadion. Seal samas kõrval suitsetavad inimesed kanepit, koerad jooksevad lahtiselt ringi, väiksed lapsed mängivad korvpalli, künka otsas, hämaras müüakse narkootikume.

Peale soojendust tegime trenni, rääkisin nende kahe sõbraga, uurisid Eesti kohta, Wilson otsustas, et kui kunagi poja saab paneb nimeks Taldrik. Nende samade sõpradega oli ta kunagi tšunglis ära eksinud ja ööseks sinna jäänud.

Pärast trenni vahetasime riided ja läksime Gabrielile süüa otsima. Leidsime ühe veidra koha kellegi garaažis, sõi kana meega ja kartulit. Kõndisime 40 minutit, pool teed Gabriel vingus, ei tahtnud kõndida. Nägin Medellíni ülikooli, ühte uhket maja, kus üks rikas üksik naine mõrvati, kortereid, mida oli nii palju tulistatud, et inimesed kolisid sealt välja. Veel sain teada, et see barrio, kus Wilson elab on ühe gängi käsutuses, st et KÕIK poe- ja autoomanikud peavad kindla summa neile maksma. Kes ei maksa, need tapetakse lihtsalt ära. Minule kõlas see nii uinamuina jutuna, et mis mõttes tapatakse ära. Aga siin nii käib.

Kõndisime kodupoole, vaatasime ülikõrgeid kaktuseid ja suuri puid, lillelõhn igalpool. Mingil hetkel ütlesin, et ma loodan, et kuulen enne Eestisse minekut püssilaske või näen midagi üliohtlikku. VIGA. Gabriel Wilson ei suuda mõista, kuidas ma nii lolli asja peale üldse saan tulla. Ütles konkreetselt, aga leebelt, et ma ei tahaks seda näha/kuulda. Mishka hakkas vastu, et ei ei, ikka tahan näga. Sellepärast Colombiasse tulingi, et natuke ohtlikumat poolt maailmast ka näha.

Jõudsime tema juurde, heitis voodile pikali, ütles, et tahab midagi telefonist näidata. Ütlesin, et ootaks, käisin köögis, jõin, pesin hambad jne, lõpuks tulin tuppa. Pööras telefoni minupoole, esimene asi mida nägin oli surnud mehe laip, hästi palju nutvaid inimesi. Panin silmad kinni, ütlesin, et ma ei taha näha. Ütles KUUULA! puhas kuulirahe. Panin kõrvad kinni, niii hull oli lihtsalt. Gabriel sai väga vihaseks, tõmbas tooli meie asjadega voodile lähemale, et sinna istuksin ja vaataksin. Tool kukkus ümber ta järsu tõmbe peale. Ütlesin talle, et mis ta viga on, püha jumal küll.

Tõusis istuli, võttis mul randmetest kinni ja ütles, et kuulaksin teda, vaadates silma sisse, et tulistamised ei ole nali. Sain sellest juba enne tooliga lammutamist aru, ütlesin talle sama tõsiselt vastu, et ta ajab mul hirmu peale, aga tal on õigus, ma ei taha tulistamist/midagi ohtlikku näha/kuulda. Esimest korda andis vanusevahe ja eelkõige totaalselt erinev lapsepõlv tunda.

Vaatasime tõestisündinud filmi ühest väiksest India poisist, kes jäi vales rongis magama ja lõpetas 2 kuud hiljem Austraalias, lastetu paar lapsendas ta, 24 aastat hiljem leidis oma koduküla ülesse ja kohtus oma emaga. Ideaalselt emotsioone täis film lõpetuseks eilsele draamale.

Täna hommikul võitsin kihlveo, Wilson peab sööma 20 oliivi ära, õppisin nimelt hambaharja keerutama ühe sõrme peal 40 korda järjest. Väike võit igas päevas, Gabriel lubas, et ta hakkab oksele, rõõm, ainult rõõm kuulda.

Kuna pidin lastega olema alles kella 14-st päeval ei pidanud koju kiirustama. Peale hommikusööki läksime turule. Siin on nii kuum, isegi motikaga on kuum sõita, kõndimisest ei hakka rääkimagi. Gabriel tahtis osta oma pilli jaoks kuivanud kõrvitsat, Margitile vanillikauna ja mina tahtsin valget pluusi.

See turg oli uskumatu. Nii suur, nii palju inimesi, nii lahedat kaupa täis. Gabriel ütles, et kui midagi proovida tahan, siis öelgi, ostame ja proovime. Ostsimegi kolm puuvilja, mille nime ei mäleta. Vanillikauna ega kreemi ei leidnud, ainult ekstrakti leidsime. Aga mis ma leidsin! Kuuba sigarid (4€ 20tk) ja väikse valge kutsika, 100€ maksis. Neid loomi oli ikka hullukt palju, ma isegi ei tahtnud neid pildistada. Väiksed koerakutsikad üksteise otsas, linnud, kanad, pardid, kuked ja igasugused sulelised väikestes puurides. Müüjad vaatavad lootusrikkalt otsa, et ostaks mõne looma. Jäin selle kollase kutsika juurde pidama paariks minutiks, nii kurb hakkas. Tõusin kükist püsti ja ütlesin Wilsonile, et ostaksime ta ära. Ta polevat koera inimene.

Enne äraminekut vaatasime riideid, väiksed boksikesed, mõnda boksi ei mahtunud klient sissegi, paksult riideid täis. Kõik riided üliodavad, euro-2.

Koju jõudmine oli selline katsumus, et ma ei taha Gabrielt nädal aega vähemalt näha. Nii palav oli, juua ei olnud, igalpool autod, kõik võttis nii kaua aega. Ma usun, et tunne on vastastikune, sest ta pidi peale minu koju toomist enda juurde tagasi sõitma, asjad pakkima, õpilase peale võtma (kes tahab end ära tappa) ja uuesti Poblado parki treenima tulema (minu lähedal asuv park). Vaene mees, aga ise oli nõus mind ära tooma.

Pildid
Kui tagasi lähme ostan selle käsna 
Guanabana 












pühapäev, 4. august 2019

Eilsest ja tänasest

Eile oli mul vaba päev! Hommikul läksin rumba/zumba tundi, armastan seda uut õpetajat! Muusika oli super, liigutused ilusti muusikasse arvestatud ja võttis ikka võhmale küll. Pärast oli joogatund, kus sai mugavalt endasse vaadata. Pärast kahte tundi trenni läksin kõndides Santa Fe kaubamajja, kõndisin sinna 40min, selline kuumus et vähe pole.

Ostsin Santa Fest, mis on üliilus kaubamaja, eriti nüüd Lillefestivali ajal, suured lillekaunistused igalpool, rahvast masside kaupa, endale paar vajaminevat asja. Esiteks kehakreemi, 4€ 1liitrine mandlikreem. Selline võit, et ostaks kümme pudelit veel, kvaliteedilt ka väga hea. Siis ostsin küünelaki ja paar asja veel.

Jooksin 20minutiga koju (tavaliselt kõnnin 45 minutit), sest perekond oli Alejandro jalkavõistlust vaatamas ja Paola päev lõpeb laupäeviti kell 14. Jõudsin 10 minutit enne kahte koju, täiesti läbi omadega. Paola tuli just prügi välja viima, tänasin teda, et mu ära ootas. Läksin kohe duši alla, sest pool kolm pidime Natalia ja ta peikaga San Felixisse minema.

Kohe, kui telefon ühendas kodu WIFIga ära, hakkas sõnumeid tulema. Natalia ütles, et me ei läheks sinna, sest seal oli tulistamine toimunud, Ja kuskile mujale ta ei tahtnud minna, pakkusin ise viis kohta välja, kuhu minna, aga ei midagi. Arvan, et me ei näegi enam kunagi, temaga on nii raske midagi kokkuleppida.

Kell pool viis tuli Wilson mulle järgi, meil oli kaks mõtet: a) lähme Las Palmase vaateplatvormile, kus näeb suurt osa Medellínist või b) lähme Oviedo kaubamajja, vaatame poodides ringi ja joome kohvi. Loomulikult valisime esimese variandi, olime 10 minutit sõitnud, kui hakkas PADUvihma sadama. Pidime leppima väiksema vaateplatvormiga, tahtsime lihtsalt kuskile varju saada. Wilson oli natuke pettunud, et kõik kohvikud seal kinni olid, rääkisin ühe naisega, kes omamoodi "poodi" pidas, ütles, et juba kaks kuud on tegevus ära keelatud seal.

Meile toodi kuskilt plastmasstoolid, panime oma seljakotid+kiivrid sinna ja vaatasime hämarduvat linna. Nägime kohalikku lennujaama, lennukid maandusid iga 10 min tagant, kuulsime Marc Anthony ja Ozuna kontserti. Olime seal kaks tundi, vahepeal tõi Wilson mu tinto kohvi (süsimust kohv suhkruta),sõime minu kaasa toodud õunu. Kui ta oli peaaegu õuna söömise lõpetanud, ütlesin tõsise näoga, nagu muuseas, et Eestis söövad kõik inimesed õuna otsast-lõpuni ära, ainult vars jääb alles. Vaatas oma õuna ja jäi uskuma :D kahjuks hakkasin naerma...

Kui täiesti kottpime juba oli ja terve linn säras tuledest, liikusime minu soovil ühe teise rõdu poole, kus oli parem vaade. Kõndisime kahest tüübist mööda, kui tundsin, et Gabriel käitub kahtlaselt, järsku nägin ta käes nuga.

Ta ei suuda mind väga enam millegagi üllatada, aga see oli midagi uut. Küsisin, kas ta on hull, miks tal nuga peaks vaja minema. Hoidis mul käest kinni ja ütles nagu vanarahu ise, et ta tunneb, kui midagi on valesti ja need mehed ei meeldivat talle. Ütlesin. et ta on paranoiline, näeb igalpool vaid ohtu. Minut hiljem jooksis politsei need kaks tüüpi pikali ja otsis asjad läbi :D Nii palju siis rahulikust õhtust.

Täna, kohe kui koju jõudsin hakkasin ema aitama igasuguste asjadega. Tegin lõunasöögi valmis, toitsin Marjaanat, jalutasin 40 min pargis temaga, ja olin poistega 5h! Tegime kolemeksi mandlivõid, Sebastian kooris ja lõikas porgandit, Alejandro pühkis põrandalt porgandikoori kokku ja lõikas õuna.

Olin just nõusid pesemas, kui perekond skypes uue Au pairi kandidaadiga. Julian, prantslane, Whatsappis rääkisin temaga juba üks päev, täna ainult tervitasime. Päris tore päev oli :)


reede, 2. august 2019

Tänane päev

Hommikul kell 9 olid poisid muusikatunnis, mina samal ajal hüplesin rõõmsalt zumba tunnis, teadmata, et ees ootab katastroooof.

Detailidesse laskumata, meie teekond koju: poisid peksid teineteist, õnneks püsisid kõnniteel. Tee ületamisel mulle kätt ei antud, Alejandro oli ilusti mu lõrval, aga Sebastian jäi tahapoole seisma, kui üritasin käest kinni võtta, taganes eitea kus suunas. Targem oli ta rahule jätta, muidu oleks äkki auto alla jäänud.

Mingil hetkel krabas Alejandro mu seljakotistkinni, küsisin, mida ta soovib. Käed ainult käisid magu loomal, midagi ei öelnud. Tegin siis koti lahti, võttis sealt apelsini, kooris ISE ära ja hakkas sööma. Minil hetkel hakkas mu peale seemneid sülitama. Okei kolm korda, ei teinud välja, neljandal korral ütlesin, et ta ei teeks nii. Viiendal korral jäin juba seisma ja ütlesin, et kas talle meeldiks kui tema peale sülitan. Siis sülitas väiksem.

Kükitasin ta ette, võtsin talt küpsisepaberi käest ära, mille peale ta närvi läks. Ütlesin, et kuulaks mind, hoidsin kätest kinni. Ütlesin, et vabandaks. S***** ta vabandas.

Kõndisime koju, mina 5m eespool, vahepeal taha vaadates, et need pole auto alla jäänud. Vahepeal peksid üksteist maas, siis jälle jooksid mu kõrvale.

Koju jõudes ütlesin emale, et poisid vihkavad mind. Alejandro ütles, et ei taha mind siia, Sebastain valetas, et ei sülitanud. Jne. Võtsin väikse beebi ja läksin õue, jätsin ema oma tittedega tuppa tunnikeseks.

Tagasitulles serveerisime Paolaga perekonnale lõunasöögi, katsin laua ja läksin rõdule Marjaanaga (beebi). Toitsim teda avokaadopüreega. Hiljem, kui pere lòpetanud oli ja isa lastega välja läks. Hakkasin lõunat üksi sööma.

Ema tuli mu juurde, nuttis. Ütles, et tinneb end nii süüdi, et poisid sellised memmekad on. Vastasin, et mis seal ikka, eks me kõik õpime. Homme ma ei ole nende vaateväljas, pühapäeval üritame uuesti.

neljapäev, 1. august 2019

Mu tuba

Mul tuli mõte rääkida oma toast. See on nähtus omartte. Kui kellelgi kunagi peaks tekkima soov Au pair oma perekonda võtta, siis on mul paar head nõuannet.
1. Olgu olla oma vannituba
2. Aken vaatega õue, mida saaks ka avada
3. Kapp, kus poleks teie omi asju ja saaks panna riideid ka riidepuudele rippuma
4. Kohvrile oma ruum, et mitte igav päev ei peaks seda nägema ja mõtlema, et varsti tuleb see aeg, kui saab oma asjad kokku oanna ja lennukile astuda
5. Tuba võiks asuda kohas, kus ka teie ise magate, mitte hullult kaugel tsivilisatsioonist
6. Lisaks voodile ja kapile võiks olemas olla laud/tugitool

Sellest piisab, saate rõõmsa Au pairi. Minu tuba on täpipealt köögi kõrval. Igakord kuulen, kui keegi nõusid peseb, mikrolaineahju kasutab, kapiukse avab, prügikasti lahti teeb. Paola on tore, aga kui tema tööl on... ei tule kõneallagi, et ma magada saan. Ta viskab nõusid kraanikaussi (kõik nõud on plastmassist, laste nõusid ei tohi keegi kasutada, iga päev vannun, et ostan endale oma tassi, kaks kuud möödas ja siiamaani pole ostnud) ja siis peseb neid.

Nagu köögi kõrval eksisteerimisest vähe poleks... minu toaukse nurgas asub uksekella alarm. Iga kord, kui keegi uksekellanuppu puudutab ehmatan, nagu tuletõrjealarm, aga selline törts põrgut, ma ei oska teile seletada.

Aknast näen ma suurt peeglit ja lumivalget seina, kui ma lolli peaga akna lahti jätan, siis pannakse "aknalauale" erinevaid kaltse kuivama. Riidekapist nii palju, et mul on 5 riiulit, terva kapp on erinevaid riideid, jõukuehteid ja raamatuid täis topitud. Üks päev ust avades kukkus põhjapõdrake mulle ülevalt näkku. Riideid ei saa ma rippuma panna, sest sellist kohta kapis pole. Vahepeal panen paar pluusi riidepuule ja riputan rõdule, kus tavaliselt asjad kuivavad.

Riiete triikimisest: kõigepealt peab vabastama tasapinna laste mänguasjadest, riietest, puhastusvahenditest, siis laotama sinna saunalina ja alles siis saab hakata pihta.

Et mitte unustada fakti, millega ma olen nii ära harjunud: toas on igasuguseid erinevaid putukaid, sipelgad on igapäevane nähtus, sisalikupoisid jooksevad mööda seinu.

Minu tuba on arvatavasti ettenähtud teenijale, sest asub perekonna magamistubadest kaugel. Mul on toas vaid üks tool, kus ma kunagi ei istu, mis ma seal istun, kui mul laudagi pole. Kohvril pole mingit kohta, võtab nii palju ruumi, kasutan seda öökapina.

Pere arvab, et elame väga rikkalt. Võib-olla Colombia mõttes tõesti, aga mina küll rikkust siin ei näe. Ainult basseini olemasolu tuletab meelde, et oleme esimese klassi rajoonis, muu on nagu Mustamäe korteris elaks.

Pildid tulevad homme.