Kirjutan selle postituse nii kiresti valmis, kui võimalik, sest kell on juba päris palju, aga ma tahan vaadata veel ühte filmi, mis üks naine mulle täna inglise keele tunnis andis. Igaljuhul, tahan kirja panna tänase päeva emotsioonid, mõtted, tegevused etc.
Hommikul, pool üheksa laksin ülesse, nägin esimese asjana Alberto padret, ütles mulle uniselt hommikust ja läks kööki suitsetama. Järgnsein talle ja sõin viimase banaani ära, lootuses, et Beatriz ei kavatse täna lastele banaani kooli kaasa panna. Alberto padre täna tööle ei läinud, sest pidi hakkama kodus poiste toas asju koku oanema, et uuele mooblile ruumi teha ja värvimistöid alustada jne jne. Rääkisime hästi vähe juttu, ta ajas Alberto nutma, sest sundis teda mingit kampsunit kandma, mis talle üldse ei meeldinud. Tuli kohe lapsepõlv meelde, kui läksin nuttes kooli, kui pidin Margiti punast plussi kandma, mida katsid suured naerunäod ja veel tuli meelde, kui nutsin koolis hommikul, kui pidin kummikuid kandma, õpetaj isegi pidas mu klassi ees kinni ja küsis miks nutan.
Kell üheksa läksin jõusaali, tegelikult läksin Mercadonast läbi, sest ma teadsin, et see üks banaan ei anna mulle piisabalt jõudu, seega ostsin jogurtit ja müslibatoone. Sõin tee peal ära, võtsin kodust isegi väikse lusika kaasa. Olin jõusaalis alla ühe tunni, sest tahtsin pärast pesema minna, enne ingl keele tundi minekut. Läksingi pesema, kuskil kolm minutit pidin ootama, et dušist lõpuks vähe soojemat vett tulema hakkaks. Föönitasin ruttu juuksed ära, panin juuksed patsi ja jooksin 15 minutiga sots keskusesse. Õnneks hilinesin ainult 5 minutit. Tund oli väga lahe, tegime nalja, tegime Manueli ja Vlementinega selfi ja üldse nii lahe oli.
Kui koju jõudsin, küsis Al kohe, kas tahaksin teda aidata. Loomulikult tahtsin. Viskasin joppe oma tuppa, vahetasin jalanõud ja hakkasin asju ülevale korrusele viima. Pärast kandsime koos uhe laua ülesse, mina tegin laste sahtleid riiedest tühjaks jne jne, väga suur abi oli minust. Tegime nalja, vahepeal hakkasin nii naerma, et vabandasin, sest ta üritas kapi tagumist osa kolm korda ilusti panna, aga see lagunes iga kord ära, nii ma siis lihtsalt naersin.
Alberto palus et laheksin poodi, sest ta hakks lõunasööki tegema, kirjutasin kõik ülesse, mis poest vaja ja läksingi. Ostsin kaks riivitud juustu pmki, kaks kolme pakilist tomate fritot, ühe kahepakilise singi tükikeste karbi, paki suure mune, kaks leiba, ühe kuuepakilise tuunikala karbi, ühe paki rohelist salatit ja kõik vist. Võtsin kodust ilusti kilekoti ka kaasa, tegime veel kodus nalja, et alati, SIEMPRE, kui lähen poodi, ei võta kotti kaasa ja siis pean Mercadonas ostma, Alberto naeros. et da me igual, tal on samamoodi.
Koju jõudes tegin värske salati, Al tegi samal ajal pastat, ehk makarose, pani tomatipasta sinna peale ja kattis kogu kupatuse paksu juustukihiga ja pani ahju, mina katsin laua ja siis läksime ülesse, üritasime kappi uuesti kokku panna.
Kui Bea lastega koju jõudis oli kohe näha, et midagi on valesti. Lõunasööki süües hakkas Guille nutma. Tal oli koolis kontrolltöö väga halvasti läinud (Guille ja Al saavad koolis ALATI üle 7 hindeid, neil on 10 palli systeem koolis) ja ta kartis et saab halva hinde. Ma läksin sisimas niiiii närvi, sest vanemad ütlesid "Ole mureta, vaatame, mis hinde sa saad, kui läks halbasti, õpime veel ja veel, kui läks ilusti, siis on ju kõik hästi!". Apppi! Tahtsin oelda, et kuulake Guillet, ta nutab sul õla peal, Beatriz, mida sa kogu aeg pläkutad, et vaatame, mis hinde sa saad, teinekord teed paremini, kui ongi hakvem kui 7 ei juhtu ka midagi. Mind ajab see kooli teema nii närvi, sest kool ja hinded on nii ületähtsusatud, et sellele mõtlemine ajab mind nii stressi, et ma lülitasin end välja ja ütlesin Guillermole, et elu läheb edasi ja et see on ainult kool. Aga ta on juba nii kõtestatud, et jahus midagi, et ta ei saa keskkooli sisse jne jne.
Kella neljaks viisin Guille tennisesse, koju jõudes Alberto tehi ikka veel om koduseidtöid. Kella viieks läksin Guillele järele, kella kuuest sain lõpuks inglise keele tundi Albertole anda, teadust andsin talle, sest nad õpivad ju loodusõpetust/bioloogiat inglise keeles, ja tal on vaja aseal abi, kolmapäeval on tal KT. Ma täitsa naudsin seda, sest siis ma tean täpselt, mida ma pean talle õpetama ja tunnid on ilusti sisukad ja vajalikud.
Kell pool seitse lonkasin (mul on kand katki, sest Madridist ostetud üliilusad tossud hõõrubad mu kanda) sevillanase trenni. Me encantaaaa! Ma armastan tantsimist, oleme Jenaga kõige paremad!
Pärast sevillanat läksime Jenaga Mercadonasse, tahtsin hommikuks midagi toitvat ja tervislikku osta. Jena tuli niisama kaasa, et koos olla. Nägime poes Dylanit ka. Vaatasime niisama ringi, vaatasime pähklivõisid, naetsime, et sõime mõlemad salaja, teineteisele ütlemata, ühe õhtuga šhokolaadikreemi ära, jille koos ostsime. Olime just riiulite vahel, kui Jena ütles mulle:"Nägid seda meest?" Mina:"Millist? Töötajat?" Jena:"Jaa, habemega, ta oli nii armas!" Ma:"Aa, see kiilakas või? See käib minuga koos jõusaalis, päris normaalne jah" J:"eiei, pruunid juuksed (ise samal ajal käega juukseid järele tehes ja põski katsudes, kirjeldas ta välimust" ja samal hetkel tuli seesama mees meist mööda, Jena vaatas talle otsa, endal samal ajal käed põskedel, ja ütles:"Hola, que tal?" Töötaja vastas tervitusega ja vastas et tal laheb hästi. Vaatasime Jenaga teineteisele otsa ja hakkasime luhtsalt naerma, "Jälle! Alati panen ma end piinlikku olukorda!" naeris Jena, ise näost tulipunane, lihtsalt narrsimegi. Hiljem tuli see mees veel meist mööda ja ütles uuesti Hola, siis üritasime juba normaalsemad olla, hiljem sain teada, et ta nimi on Isaac, sest üks poemüüja hüüdis teda endale appi.
Sõime õhtuks kala ja salatit, kirjutasin toiduaineid ülesse, mis homme turult tooma pean ja soovisime teineteisele head ööd. Perekond on super sõbtalik, lastele ma meeldin, Alberto tahab kogu aeg kallistada, kui inglise keelt õpime, Guillermo k ikka tuleb ja kallistab, kõik on super-lux! Ma ei tea, millega ma sellise toreda elu olen ära teeninud!
Nii hea rahulik on olla, hakkan nüüd filmi vaatama, hommikul saan oma Kreeka jogurit ja müslit süüa ning jõusaali minna.hiljem lähen Clementinega turule ja homme on üldse nii tihe päev lastega, sest neil on nii tihedalt neid huviringe, aga mulle meeldub, ei hakka vähemalt igav!
Zara
esmaspäev, 28. november 2016
pühapäev, 27. november 2016
Nati kontsert, sporditüdruk
Laupäeva hommikul tahtsin hästi kaua magada, aga Clementine nii ei arvanud, ta helistas mulle kell 9 hommikul Enrique telefoniga, sest ärge, unustagem, ta telefon oli ju "kadunud". Ütlesin oma sõbrakesele, et ärgu muretsegu, telefon on turvalises kohas ja kui Jena kavatseb millalgi tagasi tulla, saab tagasi.
Kella kümnest läksin ülesse, tegin hommikusöögi, koristasin, triikisin, käisin jooksmas ja rattaga sõitmas, kuulasin muusikat, käisin pesus ja kella viieks läksin jõusaali. Olin kaks tundi seal, sest kell kaheksa tahtsin minna kontserdile, kus Clementine host ema kitarriga esines.
Kontsert oli super super super! Orkester koosnes kolmest kitarrist, mandoliinidest, ühest suurest viiulimoodi pillist, mille nime ma ei mäleta, ja hiljem, kui üks laulja laulma tuli lisandusid ja trummar ja klaverimängija. Istusime Enrique, ta laste (Rodrigo, Elsa ja Enriquega) ja muidugi Clementinega rõdul. Nautisin täiega, õnneks olin pidulikult riides ka, mitte nagu eelmisel korral, kui suusajope ja tossudega kontserti vaatasin. Väike Quiqe pani mund tähelepanu keskpunkti muidugi: keset kontserti tuli mu kõrvale, tahtis vabale toolile istuda, aga kuna ta ei mahtunud minu istme ja teise istme vahelt käbu, siis ta tõmbas seda tooli, nii et kogu saal kajas, kõik vaatasid meie poole, üritasin seda väikest poissi sinna toolile saada, seega tõstisin seda tooli veel, lootusega, et see enam häält ei tee, kus sa sellega, tegi ikka.
Peale kontserti, kell kümme, jätsime hüvasti ja ma jooksin koju :D. Sest ma tahtsin joosta ja mul oli külm, ja ma olin nii õnnelik.
Täna, pühapäeval ärkasin üsna vara, sõin hommikusöögiks avokaadot ja paprikat oliiviõliga ja läksin jõusaali, proovisin uut kõhulihastetreeningut. Julm ikka, vajab täiega tugevust,maga hea uudis on see, et mu jalad on palju tugevamad, nüüd surun jalgadega 60kg, enne, alustades suutsin ainult 40kg. Hiljem läksin rattaga sõitma ja õhtul käisin jooksmas. Kui koju jõudsin oli perekond koju jõudnud. Nii tore oli neid näha. Sõin õhtusöögiks keedumuna tomatiga ja rääkisime juttu, Beatriz näitas videot, mis nad olid teinud, see mannekeenivideo, terve perekond oli tardult paigal nagu mannekeenid, nii lahe oli, super perekond. Ütlesin neile, et olen väga õnnelik,et nad kodus on, rääkisin, kuidas mul nädalavahetus läks ja jutustasime niisama,mhästi mõnus olemine oli. Homme Alberto padre tööle ei lahe, toötab lastetoa kallal, kuna nad (ainult Beatriz) tahavad uut möoblit ja remonti, siis ta peab tuba ettevalmistama hakkama. Ütlesin,,et, kui ta abi vajab, siis öelgu, aga et hommikul lähen jõusaali ja kell 11 inglise keele tundi.
Nüüd vaatan midagi ETVst võib-olla ja siis jään magama, meil on tüdrukutega plaan minna Granadasse, aga me ei tea veel, kas lähme.
Zara
Kella kümnest läksin ülesse, tegin hommikusöögi, koristasin, triikisin, käisin jooksmas ja rattaga sõitmas, kuulasin muusikat, käisin pesus ja kella viieks läksin jõusaali. Olin kaks tundi seal, sest kell kaheksa tahtsin minna kontserdile, kus Clementine host ema kitarriga esines.
Kontsert oli super super super! Orkester koosnes kolmest kitarrist, mandoliinidest, ühest suurest viiulimoodi pillist, mille nime ma ei mäleta, ja hiljem, kui üks laulja laulma tuli lisandusid ja trummar ja klaverimängija. Istusime Enrique, ta laste (Rodrigo, Elsa ja Enriquega) ja muidugi Clementinega rõdul. Nautisin täiega, õnneks olin pidulikult riides ka, mitte nagu eelmisel korral, kui suusajope ja tossudega kontserti vaatasin. Väike Quiqe pani mund tähelepanu keskpunkti muidugi: keset kontserti tuli mu kõrvale, tahtis vabale toolile istuda, aga kuna ta ei mahtunud minu istme ja teise istme vahelt käbu, siis ta tõmbas seda tooli, nii et kogu saal kajas, kõik vaatasid meie poole, üritasin seda väikest poissi sinna toolile saada, seega tõstisin seda tooli veel, lootusega, et see enam häält ei tee, kus sa sellega, tegi ikka.
Peale kontserti, kell kümme, jätsime hüvasti ja ma jooksin koju :D. Sest ma tahtsin joosta ja mul oli külm, ja ma olin nii õnnelik.
Täna, pühapäeval ärkasin üsna vara, sõin hommikusöögiks avokaadot ja paprikat oliiviõliga ja läksin jõusaali, proovisin uut kõhulihastetreeningut. Julm ikka, vajab täiega tugevust,maga hea uudis on see, et mu jalad on palju tugevamad, nüüd surun jalgadega 60kg, enne, alustades suutsin ainult 40kg. Hiljem läksin rattaga sõitma ja õhtul käisin jooksmas. Kui koju jõudsin oli perekond koju jõudnud. Nii tore oli neid näha. Sõin õhtusöögiks keedumuna tomatiga ja rääkisime juttu, Beatriz näitas videot, mis nad olid teinud, see mannekeenivideo, terve perekond oli tardult paigal nagu mannekeenid, nii lahe oli, super perekond. Ütlesin neile, et olen väga õnnelik,et nad kodus on, rääkisin, kuidas mul nädalavahetus läks ja jutustasime niisama,mhästi mõnus olemine oli. Homme Alberto padre tööle ei lahe, toötab lastetoa kallal, kuna nad (ainult Beatriz) tahavad uut möoblit ja remonti, siis ta peab tuba ettevalmistama hakkama. Ütlesin,,et, kui ta abi vajab, siis öelgu, aga et hommikul lähen jõusaali ja kell 11 inglise keele tundi.
Nüüd vaatan midagi ETVst võib-olla ja siis jään magama, meil on tüdrukutega plaan minna Granadasse, aga me ei tea veel, kas lähme.
Zara
Dylani sünnipäev, Thansgiving
Reedel oli Dylani sünnipäev, pidasime seda Alcazaris, kahe ameeriklanna, Zulema ja Sheina, korteris. Kõik pidid midagi söögiks valmistama, minu õudusunenägu, sest ma vihkan kokkamist. Juba kolmapäeva õhtul hakkasin närvitsema, küsisin Clementienlt, et ehk saaksime koos midagi teha, aga meil ei oleks üldse aega olnud jne jne. Seega, ta andis mulle ühe koogi retsepti, ütles, et see on hasti kerge, et see on lastele moeldud. Kirjutas mulle selle retsepti, tund aega küsisin, kuidas ikka ma panen ainult ühe jogurti, kui palju ma pean suhkrut panema, mis ma esimesena panen jne jne.
Reedel, peale lõunasööki jooksin Mercadonasse, sest meil ei olnud valget jahu. Kohe, kui koju jõudsin hakkasin tegema, Beatriz oli mu kõrval, muigas, sest mul ei olnud aimugi, mida ma teen. Panin Kreeka jogurti kaussi, lisasin kaks klaasi tait suhkrut, ühe paki küpsetuspulbrit, segasin, seejärel sõelaga jahu, segasin, kaks muna, riivisin natuke sidrunit ka, kuigi seda retseptis ei olnud, pärast lihtsalt pressisin sidrunimahla sinna, aaa, enne suhkurut lisasin oliiviõli ka. Segasin ilusti kõik kokku ja panin vormi, mis oli eelnevakt määrutud oliiviõliga ja natuke panin jahu ka sinna, Beatriz õpetas nii, ja panin ahju, 180 kraadisesse ahju. Clementine õpetuste kohaselt pidi see valmis olema kuskil poole tunni pärast, ma hakkasin juba veerand tunni pärast seda noaga katsuma, narvitsesin, sest see oli täiesti vedel, haarasin Margiti ja ema koogiküpsetamisse. Saatsin pilte ja muretsesin. Aga kaua ei olnud aega muretsemiseks, sest pidin Guillermo muusikakooli saatma kella viieks. Kümme min enne viit sõtsin koogi valja, natike ikka liikus, panin külmkappi ja jooksime muusikakooli.
Kui tagasi tulin valmistasin kiivid ette, lõikasin ringikesteks, pruunistasin esimest korda elus mandlilaaste pannil, riivisin shokolaadi ja juba kappasingi uuesti kella kuueks Guillermole muusikakooli jarele. Saime tänavanurgal kokku, jooksime Mercadonasse, Guillermo kukkus tänaval kõhuli, nartsime nagu hullud, õnneks ta haiget ei saanud, ostsime küünlad ja jooksime koju.
Lõpetasin koogikaunistamise, vahetasin riided, jätsime perega hüvasti, sest nad laksid terveks nadalavahetuseks ära, maamajja, terve Akberto suguvõsa tuli sinna, pidasid Milagrose sünnipäeva jne. Nii armas oli see "huvastijätmine", näitsin Beatrizile kooki, kiitis, olime juba tsauu õelnud, kui Alberto nino hüudis, et ma ootaks, olin tänaval, tuli mu juurde ja tegi mulle posele musi.
Jooksin bussipeatusesse, koogivorm käes ja foolium peal, vihma tibutas. Ootasin kõigest viis minutit,mkui juba buss tuligi. Dylan, Jena, Vlementine, Larissa oma sõbra Taniaga olid juba bussis. Istusin sünnipäevalapse kõrvale, küsis, mis ma küosetasin, ütlesin,met ei midagi erilist,mküll, siis näeb, kui kohale jõuame. Sest munu kook pidi olema talle üllatuseks.
Kui korterisse jõudsime nägin ameeriklannasid üle kuu aja! Istusime maha, rääkisime juttu, ootasime teisi. Kella kümneks oli meid kokku 16 inimest, peaaegu kõik, kes pidid tulema tulid, va Fernando ja Carolina, Dylani pruut. Sõime alguses soolaseid toite, proovisin Jena tehtud maguskartulit rosinatega ja Clementine tehtud kotleti moodi asju, niii head olid mõlemad, sõin tavalist rohelist salatit ka kõrvale. See Larissa ajas mind nii närvi, juba kohe hommikul, kui hispaania keele tunnis olime. Igaljuhul, seal õhtust süues, ütles mulle:"Mhh, sa sõid ainult tervisklikku toitu!" Mõtlesin, et mis see tema asi on, mida mina söön, naeratasin talle ja ütlesin, et tema võib oma pastat edasi süüa.
Söömingu ja jutustamise katkestas Jena, kes ütles, et Thanksgivingul peavad kõik ütlema, mille eest nad tänulikud on. Paiknesime nii, et kogu seltskond moodustas ovaali, keerasime kõik näoga ringi sisse ja hakkasime rääkima, kes pidas kõige pikema kõne? Minaaa :D suutsin inimesi naerma ajada, ja olin vanarahu ise, uskumatu, ületasin end jälle!
Kui magustoidu aeg oli, toodi lauale kaks poetorti ja minu vusserdis, foolium oli veel peal, läksime Jenaga ruttu sellega kööki, panime küünlad pwale ja laksime tagasi, laulsime Feliz cumpleanosit. Eemaldusin ruttu koogist, et jumala eest mund sellega ei seostataks, Larissa muidugi pidi ütlema, et ta tahab mu kooki proovida, läks laua äärde, Dylan üritas talle seda vormist õngutseda, Larissa pöoras ümber ja ütles, et kuidas ta küll selle sealt jätte saab. Mõtlesin,met tore tore, ütle jah, et see kook on nüüd kas 1.kivikõva 2.vedel ja kogu jogurt valgub laiali, ja peame seda lusikaga tõstma nagu kastet, aga tuli välja, et Dylan lihtsalt ei osanud tõsta. Maitsesin Larissa käest mu kooki ja Madre Mia, see oli parim! :D see oli niiiiii hea, nagu Margiti tehtud sidrunikeeks.
Kõik kiitsid, Dylan ütles mitu kirda, et usumatu,met ma esimest korda midagi küpsetasin, et see maitseb väga hasti. Me alegro!
Hiljem läksime kõik koos välja,molime ühes baaris, aga lahkusime Clementinega üsna vara, umbes kella kolmest, sest Clem ei tundnud end hästi. Kutsusime takso ja läksime koju, taksos avastas, et on oma mobiili ära kaotanud. Hiljem kirjutasin Jenale, et ta vaataks korteris ringi, õnneks leidiski selle ülesse.
Kui koju jõudsin oli nii imelik olla, kuna olin kodus ju täiesti üksi, üritasin mitte end hirmutada ja tulin oma tuppa.
Zara
Reedel, peale lõunasööki jooksin Mercadonasse, sest meil ei olnud valget jahu. Kohe, kui koju jõudsin hakkasin tegema, Beatriz oli mu kõrval, muigas, sest mul ei olnud aimugi, mida ma teen. Panin Kreeka jogurti kaussi, lisasin kaks klaasi tait suhkrut, ühe paki küpsetuspulbrit, segasin, seejärel sõelaga jahu, segasin, kaks muna, riivisin natuke sidrunit ka, kuigi seda retseptis ei olnud, pärast lihtsalt pressisin sidrunimahla sinna, aaa, enne suhkurut lisasin oliiviõli ka. Segasin ilusti kõik kokku ja panin vormi, mis oli eelnevakt määrutud oliiviõliga ja natuke panin jahu ka sinna, Beatriz õpetas nii, ja panin ahju, 180 kraadisesse ahju. Clementine õpetuste kohaselt pidi see valmis olema kuskil poole tunni pärast, ma hakkasin juba veerand tunni pärast seda noaga katsuma, narvitsesin, sest see oli täiesti vedel, haarasin Margiti ja ema koogiküpsetamisse. Saatsin pilte ja muretsesin. Aga kaua ei olnud aega muretsemiseks, sest pidin Guillermo muusikakooli saatma kella viieks. Kümme min enne viit sõtsin koogi valja, natike ikka liikus, panin külmkappi ja jooksime muusikakooli.
Kui tagasi tulin valmistasin kiivid ette, lõikasin ringikesteks, pruunistasin esimest korda elus mandlilaaste pannil, riivisin shokolaadi ja juba kappasingi uuesti kella kuueks Guillermole muusikakooli jarele. Saime tänavanurgal kokku, jooksime Mercadonasse, Guillermo kukkus tänaval kõhuli, nartsime nagu hullud, õnneks ta haiget ei saanud, ostsime küünlad ja jooksime koju.
Lõpetasin koogikaunistamise, vahetasin riided, jätsime perega hüvasti, sest nad laksid terveks nadalavahetuseks ära, maamajja, terve Akberto suguvõsa tuli sinna, pidasid Milagrose sünnipäeva jne. Nii armas oli see "huvastijätmine", näitsin Beatrizile kooki, kiitis, olime juba tsauu õelnud, kui Alberto nino hüudis, et ma ootaks, olin tänaval, tuli mu juurde ja tegi mulle posele musi.
Jooksin bussipeatusesse, koogivorm käes ja foolium peal, vihma tibutas. Ootasin kõigest viis minutit,mkui juba buss tuligi. Dylan, Jena, Vlementine, Larissa oma sõbra Taniaga olid juba bussis. Istusin sünnipäevalapse kõrvale, küsis, mis ma küosetasin, ütlesin,met ei midagi erilist,mküll, siis näeb, kui kohale jõuame. Sest munu kook pidi olema talle üllatuseks.
Kui korterisse jõudsime nägin ameeriklannasid üle kuu aja! Istusime maha, rääkisime juttu, ootasime teisi. Kella kümneks oli meid kokku 16 inimest, peaaegu kõik, kes pidid tulema tulid, va Fernando ja Carolina, Dylani pruut. Sõime alguses soolaseid toite, proovisin Jena tehtud maguskartulit rosinatega ja Clementine tehtud kotleti moodi asju, niii head olid mõlemad, sõin tavalist rohelist salatit ka kõrvale. See Larissa ajas mind nii närvi, juba kohe hommikul, kui hispaania keele tunnis olime. Igaljuhul, seal õhtust süues, ütles mulle:"Mhh, sa sõid ainult tervisklikku toitu!" Mõtlesin, et mis see tema asi on, mida mina söön, naeratasin talle ja ütlesin, et tema võib oma pastat edasi süüa.
Söömingu ja jutustamise katkestas Jena, kes ütles, et Thanksgivingul peavad kõik ütlema, mille eest nad tänulikud on. Paiknesime nii, et kogu seltskond moodustas ovaali, keerasime kõik näoga ringi sisse ja hakkasime rääkima, kes pidas kõige pikema kõne? Minaaa :D suutsin inimesi naerma ajada, ja olin vanarahu ise, uskumatu, ületasin end jälle!
Kui magustoidu aeg oli, toodi lauale kaks poetorti ja minu vusserdis, foolium oli veel peal, läksime Jenaga ruttu sellega kööki, panime küünlad pwale ja laksime tagasi, laulsime Feliz cumpleanosit. Eemaldusin ruttu koogist, et jumala eest mund sellega ei seostataks, Larissa muidugi pidi ütlema, et ta tahab mu kooki proovida, läks laua äärde, Dylan üritas talle seda vormist õngutseda, Larissa pöoras ümber ja ütles, et kuidas ta küll selle sealt jätte saab. Mõtlesin,met tore tore, ütle jah, et see kook on nüüd kas 1.kivikõva 2.vedel ja kogu jogurt valgub laiali, ja peame seda lusikaga tõstma nagu kastet, aga tuli välja, et Dylan lihtsalt ei osanud tõsta. Maitsesin Larissa käest mu kooki ja Madre Mia, see oli parim! :D see oli niiiiii hea, nagu Margiti tehtud sidrunikeeks.
Kõik kiitsid, Dylan ütles mitu kirda, et usumatu,met ma esimest korda midagi küpsetasin, et see maitseb väga hasti. Me alegro!
Hiljem läksime kõik koos välja,molime ühes baaris, aga lahkusime Clementinega üsna vara, umbes kella kolmest, sest Clem ei tundnud end hästi. Kutsusime takso ja läksime koju, taksos avastas, et on oma mobiili ära kaotanud. Hiljem kirjutasin Jenale, et ta vaataks korteris ringi, õnneks leidiski selle ülesse.
Kui koju jõudsin oli nii imelik olla, kuna olin kodus ju täiesti üksi, üritasin mitte end hirmutada ja tulin oma tuppa.
Zara
Córdoba
Eelmisel nädalavahetusel (18-20) olime Clementine, Jena ja Jenniga (šotlanna) Córdobas. Jube kiireks läks kogu asjaajamine, alles neljapäeva õhtul ostsime rongipiletid, bookisime ööbimiskoha Airbnbs ja alles reedel hakkasin pakkima.
Reedel tuiskasin mööda maja ringi, mõtlesin, miks ma alati kõik viimasele minutile jätan: leiva ostmise, tubade üle tõmbamise, triikimise, asjade pakkimise. Käisin hommikul jõusaalis, kella 11-ks läksin Speakingusse, jooksin koju ja tegin kõik eelevalt kirjapandud kohustused.
Sõin ruttu lõunasöögi ära (sõme fideod) ja jooksin lipu juurde, sest sealt pidi Enrique mind peale korjama. Ootasin 20 minutit seal, lõpuks jõudsid kohale, edasi sõitsime Alcazari rongijaama. Seal saime kokku Jenniga ja Fernandoga (?), olen teda enne ka maininud, Dylani töökaaslane. Kuna Fernando elab Sevillas tuli ta sama rongiga, mis meie. Tuli meie vagunisse ja rääkisime juttu. Ta on lihtsalt nii naljakas, sest ta räägib ülivihaselt, tal on oma kindel arvamus KÕIGE kohta. Näiteks, ütlesin talle, et olin Malagas, Malageta rannas ja mulle väga meeldis, ta vaatas mind sellise pilguga "Mida sa mõtled endast? Kuidas sa julged nii arvata?" Ja utles, et Malageta on üks mierda, kõige koledam rand, mida ta teab. Ma naersin ja ütlesin, et mina nautisin mägede vahel vees ujumist. Aga õnneks ta soovitas mulle paremaid randu ka, ei saanud ainult negatiivsust: Gadiz ja Vuelva.
Jõudsime Córdobasse umbes kell pool kaheksa õhtul, õhk oli palju soojem, kuigi kell oli nii palju. Hästi vaikne oli, läksime Google Mapsi järgi sinna, kus meil tuba broneeritud oli. Jõudsime õnnelikult kohale, koputasime uksele, keegi ei vastanud. Natukese aja pärast tuli rõdule üks noormees koos oma sõbraga, küsisime, kas ta on Alejandro, kellel Airbnbs kuulutus üleval. Ütles jaa, ütlesime, et lasku meid siis sisse, oleme ned neli tüdrukut, kes toa rentisid, 60€ maksid ja kirja saatsid. Ta tegi suured silmad ja ütles, et ta ei ole mingit kirja saanud, rahast raäkimata ja et tal on inimesed sees ja ta ei saa meid vastu võtta. Natuke aega Vlementine ja Jena veel rääkisid temaga, ta ei tulnud isegi all, vaid passis seal rõdul, aga loppkokkuvõtteks läksime sealt minema. Istusime kiriku kõrval, otsustasime, et kirjutame Airbnble kirja, et meil on hostiga probleem, raha makstud, oleme võõras linnas ja meil pole kuskil magada. Samal ajal, kui Jenn kirja kirjutas, tantsisime meie Jenaga
sevillanat ja ei lasknud tujul langeda, soe oli, raha oli ja olime ju kõik koos.
Lõpuks laksime ühte kohvikusse, sõime, jõime ja kirjutasime edasi ning otsisime uut kohta, leidsime ühe soodsa hosyeli. Asukoht oli hea, odav ja normaalne koht. Pasime oma asjad tuppa ja edasi läksime välja. Lõbutsesime, tantsisime ja tutvusime inimestega, meie Jenaga jõudsime pool kaheksa tagasi hostelisse, Clem läks Jenniga varem.
Laupäeva hommikul sõime välikohvikus, pidasime plaani, mida vaatama minna. Käisime katedraal-mošeed vaatamas, Alcazar de los Reyes Christianos jne, igalpool oli midagi vaadata. Lõunat sõime ühes kohvikus, tellisime salmonrejot, flaminquini ja tanavapoest ostsin hästi ilusad kõrvarõngad ja ühe väikse koti. Kõndisime terve päev labi mööda ringi, käisime väiksel shopingul, ostsime külmutatud jogurtit ja tagasi hostelisse jõudsime kella kümnest õhtul. Läksime välja ja pühapäeval tulime koju.
Kui Campo de Criptanasse ringiga jõudsime sadas kohutavalt, tuul oli ka nii tugev, mu vihmavari läks pahupidi tuule käes. Ostsin poistele kommi ka Córdobast, nad olid päris õnnelikud mind nähes.
Zara
Reedel tuiskasin mööda maja ringi, mõtlesin, miks ma alati kõik viimasele minutile jätan: leiva ostmise, tubade üle tõmbamise, triikimise, asjade pakkimise. Käisin hommikul jõusaalis, kella 11-ks läksin Speakingusse, jooksin koju ja tegin kõik eelevalt kirjapandud kohustused.
Sõin ruttu lõunasöögi ära (sõme fideod) ja jooksin lipu juurde, sest sealt pidi Enrique mind peale korjama. Ootasin 20 minutit seal, lõpuks jõudsid kohale, edasi sõitsime Alcazari rongijaama. Seal saime kokku Jenniga ja Fernandoga (?), olen teda enne ka maininud, Dylani töökaaslane. Kuna Fernando elab Sevillas tuli ta sama rongiga, mis meie. Tuli meie vagunisse ja rääkisime juttu. Ta on lihtsalt nii naljakas, sest ta räägib ülivihaselt, tal on oma kindel arvamus KÕIGE kohta. Näiteks, ütlesin talle, et olin Malagas, Malageta rannas ja mulle väga meeldis, ta vaatas mind sellise pilguga "Mida sa mõtled endast? Kuidas sa julged nii arvata?" Ja utles, et Malageta on üks mierda, kõige koledam rand, mida ta teab. Ma naersin ja ütlesin, et mina nautisin mägede vahel vees ujumist. Aga õnneks ta soovitas mulle paremaid randu ka, ei saanud ainult negatiivsust: Gadiz ja Vuelva.
Jõudsime Córdobasse umbes kell pool kaheksa õhtul, õhk oli palju soojem, kuigi kell oli nii palju. Hästi vaikne oli, läksime Google Mapsi järgi sinna, kus meil tuba broneeritud oli. Jõudsime õnnelikult kohale, koputasime uksele, keegi ei vastanud. Natukese aja pärast tuli rõdule üks noormees koos oma sõbraga, küsisime, kas ta on Alejandro, kellel Airbnbs kuulutus üleval. Ütles jaa, ütlesime, et lasku meid siis sisse, oleme ned neli tüdrukut, kes toa rentisid, 60€ maksid ja kirja saatsid. Ta tegi suured silmad ja ütles, et ta ei ole mingit kirja saanud, rahast raäkimata ja et tal on inimesed sees ja ta ei saa meid vastu võtta. Natuke aega Vlementine ja Jena veel rääkisid temaga, ta ei tulnud isegi all, vaid passis seal rõdul, aga loppkokkuvõtteks läksime sealt minema. Istusime kiriku kõrval, otsustasime, et kirjutame Airbnble kirja, et meil on hostiga probleem, raha makstud, oleme võõras linnas ja meil pole kuskil magada. Samal ajal, kui Jenn kirja kirjutas, tantsisime meie Jenaga
sevillanat ja ei lasknud tujul langeda, soe oli, raha oli ja olime ju kõik koos.
Lõpuks laksime ühte kohvikusse, sõime, jõime ja kirjutasime edasi ning otsisime uut kohta, leidsime ühe soodsa hosyeli. Asukoht oli hea, odav ja normaalne koht. Pasime oma asjad tuppa ja edasi läksime välja. Lõbutsesime, tantsisime ja tutvusime inimestega, meie Jenaga jõudsime pool kaheksa tagasi hostelisse, Clem läks Jenniga varem.
Laupäeva hommikul sõime välikohvikus, pidasime plaani, mida vaatama minna. Käisime katedraal-mošeed vaatamas, Alcazar de los Reyes Christianos jne, igalpool oli midagi vaadata. Lõunat sõime ühes kohvikus, tellisime salmonrejot, flaminquini ja tanavapoest ostsin hästi ilusad kõrvarõngad ja ühe väikse koti. Kõndisime terve päev labi mööda ringi, käisime väiksel shopingul, ostsime külmutatud jogurtit ja tagasi hostelisse jõudsime kella kümnest õhtul. Läksime välja ja pühapäeval tulime koju.
Kui Campo de Criptanasse ringiga jõudsime sadas kohutavalt, tuul oli ka nii tugev, mu vihmavari läks pahupidi tuule käes. Ostsin poistele kommi ka Córdobast, nad olid päris õnnelikud mind nähes.
Zara
neljapäev, 17. november 2016
Inimestest väsinud?
Viimasel ajal olen end nii kurjana tundnud, täna mõtlesin jõusaalis, et miks ma nii vihane olen. Solvun ka jube kergesti, näiteks eile hispaania keele tunnis solvusin Manueli peale, sest ta küsis minu arust sellise häälega "Kas sa saad?" aru, nagu ma oleks mingi lollakas. Clementiniga on ka keeruline,maga ausalt,mta ise käitub ka viimasel ajal imelikult, eile oleks äärepealt talle kirjutanud ja küsinud, mis tal mu vastu on, sest ta pidevalt targutas või ignoreeris (kohe tuli Piret meelde, kui väiksena mul ei olnud kunagi õpilaspiletit linnas kaasas, siis sain uut ja vana).
Õnneks täna, vähemalt viimased paar tundi, on natuke parem suhelda Clementinega. Arutasime homset reisi, sest lähme Cordobasse, oleme seal kuni pühapäevani, Jena ja ta sõbranna ka. Olen tundnud end nii ebavajalikuna, sest nad ajavad ise asja ja mul pole midagi teha. Eile sain õhtul päris kurjaks, sest olin just tulnud põllult Alberto, Ignacio ja lastega, sest käisime oliivipuudele kaitseid peale panemas, ja kui koju jõudsin nagin, et Clementine, Jena, Dylan ja üks naine Juli (õpetab hispaania keelt) laksid kõik koos kohvikusse prantsuse keelt õppima! K*rat küll, mina olin samal ajal kuskil põllul... Küsisin põllul olles ülihea küsimuse:"Ignacio, kas sul on ainult tumedad oliivid või on rohrlisi ka?" Ignacio, 80-aastane vanamees, ei saanud midagi aru, aga Alberto, kes samal ajal oliivipuu all mässas hakkas naerma ja ütles, et rohelised oliivid lähevad hiljem tumedaks, eraldi sorte ei ole. Naersime ja kõmpisime edasi, et otsida oliivipuid, millel on eelmise aasta kaitse ära kukkunud ja kes uut vajasid.
Kirjutan laupäevast ka, vaatasin, et eelmises postituses kirjutasin ainult hommikust. Laupäeva õhtul läksin üle pika-pika aja bensujaama, et kõneaega peale laadida. Tund aega otsisin õiget kohta, kus seda teha saaks, lõpuks läksin bensukasse ja seal saigi. Kella kuuest läksin jõusaali ja kell kaheksa sain Davidiga kokku. Ootasin teda täpselt kell 20:30 kiriku ees, olin valmis nägema seda natuke ülbikut meest, aga kui ümber pöörasin ja teda nägin olin positiivselt üllatunud. Ta oli jätnud reede öösel sellise üleoleva mulje, sest ta kogu aeg naeris ja pööritas silmi. Tervitasime ja läksime Marchasse. Olime seal neli tundi, uskumatu, mul oli lõpuks kopp nii ees temast, sest ma teadsin kõike tast lõpuks. Kella 00st tulid Clementine ja Jena sinna, Davidi sõbrad ka, kuna kell oli üle kesköö siis oli see nagu klubi: muusika mängis hästi kõvasti ja saime tantsida. Pärastpoole läksime Jena ja Clementiniga edasi Quintasse, passisime natuke seal ja edasi läksin koju magama.
Esmaspäeval kaisin jälle Sevillanase trennis, Jena oli ka. Väga tore oli, sain palju selgemaks, tantsisime jub paarides, meil tuli Jenaga väga hasti välja, ei jõua uut esmaspäeva ära oodata!
Aga jah, homme lähen siis Cordobasse, loodan, et suhted tüdrukutega püsivad normaalsed ja kõik läheb hästi, oäris kulukas reis on, aga no mis ma teha saan, Granada oleks veel kallim. Aeg lendab, varsti ongi kuu aja pärast kojuminek.
Zara
Õnneks täna, vähemalt viimased paar tundi, on natuke parem suhelda Clementinega. Arutasime homset reisi, sest lähme Cordobasse, oleme seal kuni pühapäevani, Jena ja ta sõbranna ka. Olen tundnud end nii ebavajalikuna, sest nad ajavad ise asja ja mul pole midagi teha. Eile sain õhtul päris kurjaks, sest olin just tulnud põllult Alberto, Ignacio ja lastega, sest käisime oliivipuudele kaitseid peale panemas, ja kui koju jõudsin nagin, et Clementine, Jena, Dylan ja üks naine Juli (õpetab hispaania keelt) laksid kõik koos kohvikusse prantsuse keelt õppima! K*rat küll, mina olin samal ajal kuskil põllul... Küsisin põllul olles ülihea küsimuse:"Ignacio, kas sul on ainult tumedad oliivid või on rohrlisi ka?" Ignacio, 80-aastane vanamees, ei saanud midagi aru, aga Alberto, kes samal ajal oliivipuu all mässas hakkas naerma ja ütles, et rohelised oliivid lähevad hiljem tumedaks, eraldi sorte ei ole. Naersime ja kõmpisime edasi, et otsida oliivipuid, millel on eelmise aasta kaitse ära kukkunud ja kes uut vajasid.
Kirjutan laupäevast ka, vaatasin, et eelmises postituses kirjutasin ainult hommikust. Laupäeva õhtul läksin üle pika-pika aja bensujaama, et kõneaega peale laadida. Tund aega otsisin õiget kohta, kus seda teha saaks, lõpuks läksin bensukasse ja seal saigi. Kella kuuest läksin jõusaali ja kell kaheksa sain Davidiga kokku. Ootasin teda täpselt kell 20:30 kiriku ees, olin valmis nägema seda natuke ülbikut meest, aga kui ümber pöörasin ja teda nägin olin positiivselt üllatunud. Ta oli jätnud reede öösel sellise üleoleva mulje, sest ta kogu aeg naeris ja pööritas silmi. Tervitasime ja läksime Marchasse. Olime seal neli tundi, uskumatu, mul oli lõpuks kopp nii ees temast, sest ma teadsin kõike tast lõpuks. Kella 00st tulid Clementine ja Jena sinna, Davidi sõbrad ka, kuna kell oli üle kesköö siis oli see nagu klubi: muusika mängis hästi kõvasti ja saime tantsida. Pärastpoole läksime Jena ja Clementiniga edasi Quintasse, passisime natuke seal ja edasi läksin koju magama.
Esmaspäeval kaisin jälle Sevillanase trennis, Jena oli ka. Väga tore oli, sain palju selgemaks, tantsisime jub paarides, meil tuli Jenaga väga hasti välja, ei jõua uut esmaspäeva ära oodata!
Aga jah, homme lähen siis Cordobasse, loodan, et suhted tüdrukutega püsivad normaalsed ja kõik läheb hästi, oäris kulukas reis on, aga no mis ma teha saan, Granada oleks veel kallim. Aeg lendab, varsti ongi kuu aja pärast kojuminek.
Zara
laupäev, 12. november 2016
Vivir mi vida
On laupäeva hommik, õues on päikseline ilm, aga olen üsna kindel, et talvejopeta õue ei saa minna, sest Campo de Criptanasse on ikka sügis täiega kättejõudnud. Istun oma voodis, olen üllatavalt reibas, kuigi olen maganud vaevalt neli tundi. Käisime eile Jena ja Clementinega väljas, läksime tähistama Clementine kahe kuu täitumist siin, vaiksest tähistamisest kujunes välja suuur pidutsemine. Aga kõigepealt tahan rääkida eilsest päevast, küll jõuan ööni ka.
Hommikul läksin kella üheksaks jõusaali, olin seal poolteist tundi, nii hea trenn oli, uskumatu, jõudsin nii palju teha. Nägin jõusaalis ühte noormeest, kogu aeg näen teda pidudel jne, aga kunagi ei ole rääkinud. Ta on jätnud mulle hästi ülbe mulje, meenutab täiega õe ekspeikat, selline üleolev, kogu aeg kulm kortsus, ja välimuselt ka vaga sarnased. Tuli jõusaali ja hakkas väljaasteid tegema hantlitega, lihtsalt jäi silm peale, sest ta võttis kõige kergemad hantlid (2,5-kilosed) ja mind ajas nii naerma, mina tema kõrval tegin hiljem 14-kilostega. Üritasin keskenduda ja muiata maha, aga mind lihtsalt ajas naerma. Hiljem, tegin samal ajal kõhulihaseid matil, tuli mu kõrvale, lihtsalt viskas selle mati mu kõrvale, "No on ikka mats," mõtlesin, ähkis ja puhkis mu kõrval kõhulihaseid teha, püsis seal maksimaalselt viis minutit, siis läks edasi 10-kilogrammist kangi tõmbama (võrdluseks: sama masinaga tõmban mina 25 kg :D).
Hiljem, kell üksteist oli hispaania keele tund, need tunnid mulle absoluutselt ei meeldi, sest seal on põhiline kamp, kes räägib ja ma ei saagi suud lahti, sest ma ei ole nii kiire. Nii ma siis passin seal, ütitan rõõmsat nägu teha ja märkmeid üles kirjutada, aga noh, pole hullu, käin seal ikk edasi, esiteks see on tasuta ja teiseks hispaania keel jääb ikka külge.
Peale lõunasööki viisin Guillermo kella viieks muusikakooli, ise läksin samal ajal Mercadonasse, sest mul oli selline magusaisu, et mu käed hakkasid lausa värisema, polnud väga ammu midagi magusat sõönud. Ostsin endale 98 sendi eest magusaid asju, neist mõndasid tahan koju ka osta, hästi magusad
kommid, võtavad magusaisu ilusti ära ja panevad mõtlema, et tulevikus ei söö ühtegi kommi enam,
kuni järgmise magusaisuhooni. Igaljuhul, kõndisin tund aega mööda kesklinna, sõin oma muffineid ja komme, kaks banaani ka, nautisin olemist, päike paistis ja mõnus soe oli (11 kraadi). Viisin Larissale ta jaki ja pluusi ka ära, mis ta mulle laenas.
Enne muusikakooliminekut näitas Guillermo mulle, kus teater on, sest ta esines õhtul cup songiga ja ma tahtsin vaatama minna.
Kella kaheksast, kui olime speakingus tund aega olnud, läksime Clementine ja Jenaga Guillermot teatrisse vaatama. Läksime teatrihoonesse sisse, kõik ukseavad olid suurte punaste sametkardinatega kaetud, mul ei olnud aimu ka, kus see kontsert on. Clementine pani oma käe läbi sametkardinte ja vajutas linki, see avanes ja leidsime end saalist, kus üks härrasmees kõnet just pidas. Õnneks keegi ei vaadanud, läksime edasi, seisime seinaääres, kõikidel suvalised riided seljas, publiku seast märkasin ikka päris sätituid daame ka, mul oli seevastu seljas suusajope (mu ainuke soe jope siin) ja
jooksupüksid, mille säärele on kirjutatud:No excuses :D. Kuulasime kõne, mõtlesin, et loodetavasti
on see ikka õige koht, sest olime natuke hilinenud, Beatrize ütles enne kodus, et tuleksime kaheksast vms, et Guillermo esineb viimasena. Aga kell oli juba 20 minutit kaheksa läbi, ütlesin Vlementinele, et ei tea, kas see on ikka õige saal, sest kuulsin, et teise seina taga inimesed täiega naeravad ja hõikavad, mõtlesin, et sellised emotsioonid sobiksid paremini Guillermo esinemaisega, kui see kõnemees seal. Aga hakkasime juba natuke aru saama, sest mees rääkis headest õpilastest jne (Beatrize enne ütles, et see üritus ongi tublidele, kõige tublimeatele õpilastele, kes siis esinevad, kes lauluga, intstrumendiga või tantsuga). Lõpuks, peale tund aega ootamist tuligi Guillermo koos 14 (?) klassikaaslasega lavale, esitasid Cup Songi, mul olid külmavärinad peal, ajas nutma ka , sest ma olin nii liigutatud, see oli nii ilus, kõik nautsidi, laulsid, kõik tegid samal ajal ilusti liigutusi, fenomenaalne, nagu siin on kombeks öelda.
Hiljem, ootasime Beatrize ja Albertot koridoris, nägimegi teinetesit, tutvustasime Jenat neile ja Enrique (Beatrize vend ja Clementine host-isa) tuli ka hiljem sinna. Läksime ühte baari. Võtsime
joogid ja rääkisime juttu, vanemad eraldi ja meie, noored, omavahel. Hiljem liikusime uude baari,
sest oerekonnad tahtsid süüa, läksime ühte baari, kus Jena silmarõõm töötab, Carlos on ta nimi. Niisiis, läksime sisse, ütlesin just Jenale, et olgu valvel ja ilus (:D) sest Carlos tuleb, tuli meie poole oma kandikuga, hakkas just hambatikkudekarpe kandikule laduma, Jena pööras ümber ja vaatas teda, ütles:"Hola Carlos! Que tal?" Carlos vastas Hola, ja samal ajal kukkusid KÕIK hambatikukarbid suure pauguga maha, ma purskasin naerma, Jena oli näost punane, Carlos vastas:"estoy bien" ja ma ei ole nii punast nägu veel nainud, pöörasin otsa ümber ja laksin õue, sest ma lihtsalt naersin laginal. Hiljem, kui tagasi läksin, rääkisid Beatrize ja Anna-Eva (Bea vanem õde) naljag, et selline strateegia ongi hea, kõigepealt paned piinlikust tundma jne :D.
Otsustasime tüdrukutega, et lähme õhtul hiljem välja, sest eelmisel nadalavahetusel ei läinud keegi miest välja ja Clementine kaks kuud täituks peale kella 00 öösel, seega vajas tähistamist. Läksime koju, oerekonnad jäid veel baari, tulin koju ja laksin pesema. Kella 00 läksin tagasi kesklinna, kuna mul ei ole kuuaega olnud raatsimist ja viitsimist raha mobiilile laadida, siis mul ei ole kõneaega ja ma ei saa helistada, seega lihtsalt passisin seal keskel, lootsin kogu südamest, et tydrukud nägid mu
viimast sõnumist, et ootan neid seal kell 00. Lõpuks, peale 12 minutit ootamist, jõudis Jena. Läksime esimesena Marchasse, olime seal 1 minuti, sest tahtsime Vlementine üles leida. Olin üsna kindel, et ta on Quintas, sest see baar meeldib talle ja tal on seal omad sõbrad. Aga enne tahtis Jena küsida Varloselt, et ega ta täna välja ei lahe. Utsitasin takka, et ikka laheksime küsima, mis meil ikka kaotada on. Läksime siis samasse baari, kus kaks tundi tagasi pisarateni naersin, nägime baarileti ääres noormeestekampa, Jena arvas, et üks neist ongi Carlos, kuigi see mees on meie poole seljaga, igaljuhul, laks sinna ja ütles kõva häälega nagu ta ikka on:"Holaaa!" Nad vaatasid meid nagu lollakaid, sest me ei teadnud neist mitte ühetgi, läksime otsejoones wc juurde, naersime, ütitasime nartda häaletult, läksime ühe minuti pärast tagasi, siis oli juba Carlos seal, Jena küsis, kas ta läheb öösel välja, vastas eitavalt, sest peab homme ka töötama. Tulime siis selt ära ja liikusime Quinta poole. Leidsimegi Clementine sealt eest, läksime sisse ja istusime uute inimeste juurde. Esimene mees, kelle ma sealt ära tundsin oli seesama mees, kes 2,5 kiloste hantlitega väljaasteid tegi, tervitasime ja hilje öösel nartsime teineteise üle, tegin teda jõusaalis järele ja ta mind (kükid 15 kilose
suure hantliga).
Pärastpoole läksime kõik Alcazari, kahe autoga, läksime ühele peole, saime tantsida ja niisama rääkida. Tutvusin ühe Davidiga, tundus mulle nii tuttav, hiljem selgus, et ta on Campo de Criptanast pärit, nüud meenub küll, et nägin teda esimest korda klubis. Räakisme juttu ja täna õhtul näeme jälle.
Selline tore päev oli siis eile, nüud lähen rattaga sõitma.
NB! Läksin hoopis Alberto ja lastega metsa käbisid korjama, Clementine tuli oma perega ka, sest nad kütavad käbidega ahju. Alberto ütles autosse istudes roõmsalt, et nüüd on terve aastavaru olemas, korjasime ainult kolm kotitäit käbisid :D. Hiljem läksime teisele põllule, sealt korjasime tüümianit, ma lihtsalt armastan seda lõhna. Õnneks saan seda kaua-kaua nautida, sest nüüd lõhnavad nad mul plasttopsis öökapil, täpselt minu kõrval, ja hurraa nägin just väikest ämblikku seal...
Pean siesta ära ja kella viieks lähen jõusaali, kell kaheksa pean juba valmis olema.
Zara
Hommikul läksin kella üheksaks jõusaali, olin seal poolteist tundi, nii hea trenn oli, uskumatu, jõudsin nii palju teha. Nägin jõusaalis ühte noormeest, kogu aeg näen teda pidudel jne, aga kunagi ei ole rääkinud. Ta on jätnud mulle hästi ülbe mulje, meenutab täiega õe ekspeikat, selline üleolev, kogu aeg kulm kortsus, ja välimuselt ka vaga sarnased. Tuli jõusaali ja hakkas väljaasteid tegema hantlitega, lihtsalt jäi silm peale, sest ta võttis kõige kergemad hantlid (2,5-kilosed) ja mind ajas nii naerma, mina tema kõrval tegin hiljem 14-kilostega. Üritasin keskenduda ja muiata maha, aga mind lihtsalt ajas naerma. Hiljem, tegin samal ajal kõhulihaseid matil, tuli mu kõrvale, lihtsalt viskas selle mati mu kõrvale, "No on ikka mats," mõtlesin, ähkis ja puhkis mu kõrval kõhulihaseid teha, püsis seal maksimaalselt viis minutit, siis läks edasi 10-kilogrammist kangi tõmbama (võrdluseks: sama masinaga tõmban mina 25 kg :D).
Hiljem, kell üksteist oli hispaania keele tund, need tunnid mulle absoluutselt ei meeldi, sest seal on põhiline kamp, kes räägib ja ma ei saagi suud lahti, sest ma ei ole nii kiire. Nii ma siis passin seal, ütitan rõõmsat nägu teha ja märkmeid üles kirjutada, aga noh, pole hullu, käin seal ikk edasi, esiteks see on tasuta ja teiseks hispaania keel jääb ikka külge.
Peale lõunasööki viisin Guillermo kella viieks muusikakooli, ise läksin samal ajal Mercadonasse, sest mul oli selline magusaisu, et mu käed hakkasid lausa värisema, polnud väga ammu midagi magusat sõönud. Ostsin endale 98 sendi eest magusaid asju, neist mõndasid tahan koju ka osta, hästi magusad
kommid, võtavad magusaisu ilusti ära ja panevad mõtlema, et tulevikus ei söö ühtegi kommi enam,
kuni järgmise magusaisuhooni. Igaljuhul, kõndisin tund aega mööda kesklinna, sõin oma muffineid ja komme, kaks banaani ka, nautisin olemist, päike paistis ja mõnus soe oli (11 kraadi). Viisin Larissale ta jaki ja pluusi ka ära, mis ta mulle laenas.
Enne muusikakooliminekut näitas Guillermo mulle, kus teater on, sest ta esines õhtul cup songiga ja ma tahtsin vaatama minna.
Kella kaheksast, kui olime speakingus tund aega olnud, läksime Clementine ja Jenaga Guillermot teatrisse vaatama. Läksime teatrihoonesse sisse, kõik ukseavad olid suurte punaste sametkardinatega kaetud, mul ei olnud aimu ka, kus see kontsert on. Clementine pani oma käe läbi sametkardinte ja vajutas linki, see avanes ja leidsime end saalist, kus üks härrasmees kõnet just pidas. Õnneks keegi ei vaadanud, läksime edasi, seisime seinaääres, kõikidel suvalised riided seljas, publiku seast märkasin ikka päris sätituid daame ka, mul oli seevastu seljas suusajope (mu ainuke soe jope siin) ja
jooksupüksid, mille säärele on kirjutatud:No excuses :D. Kuulasime kõne, mõtlesin, et loodetavasti
on see ikka õige koht, sest olime natuke hilinenud, Beatrize ütles enne kodus, et tuleksime kaheksast vms, et Guillermo esineb viimasena. Aga kell oli juba 20 minutit kaheksa läbi, ütlesin Vlementinele, et ei tea, kas see on ikka õige saal, sest kuulsin, et teise seina taga inimesed täiega naeravad ja hõikavad, mõtlesin, et sellised emotsioonid sobiksid paremini Guillermo esinemaisega, kui see kõnemees seal. Aga hakkasime juba natuke aru saama, sest mees rääkis headest õpilastest jne (Beatrize enne ütles, et see üritus ongi tublidele, kõige tublimeatele õpilastele, kes siis esinevad, kes lauluga, intstrumendiga või tantsuga). Lõpuks, peale tund aega ootamist tuligi Guillermo koos 14 (?) klassikaaslasega lavale, esitasid Cup Songi, mul olid külmavärinad peal, ajas nutma ka , sest ma olin nii liigutatud, see oli nii ilus, kõik nautsidi, laulsid, kõik tegid samal ajal ilusti liigutusi, fenomenaalne, nagu siin on kombeks öelda.
Hiljem, ootasime Beatrize ja Albertot koridoris, nägimegi teinetesit, tutvustasime Jenat neile ja Enrique (Beatrize vend ja Clementine host-isa) tuli ka hiljem sinna. Läksime ühte baari. Võtsime
joogid ja rääkisime juttu, vanemad eraldi ja meie, noored, omavahel. Hiljem liikusime uude baari,
sest oerekonnad tahtsid süüa, läksime ühte baari, kus Jena silmarõõm töötab, Carlos on ta nimi. Niisiis, läksime sisse, ütlesin just Jenale, et olgu valvel ja ilus (:D) sest Carlos tuleb, tuli meie poole oma kandikuga, hakkas just hambatikkudekarpe kandikule laduma, Jena pööras ümber ja vaatas teda, ütles:"Hola Carlos! Que tal?" Carlos vastas Hola, ja samal ajal kukkusid KÕIK hambatikukarbid suure pauguga maha, ma purskasin naerma, Jena oli näost punane, Carlos vastas:"estoy bien" ja ma ei ole nii punast nägu veel nainud, pöörasin otsa ümber ja laksin õue, sest ma lihtsalt naersin laginal. Hiljem, kui tagasi läksin, rääkisid Beatrize ja Anna-Eva (Bea vanem õde) naljag, et selline strateegia ongi hea, kõigepealt paned piinlikust tundma jne :D.
Otsustasime tüdrukutega, et lähme õhtul hiljem välja, sest eelmisel nadalavahetusel ei läinud keegi miest välja ja Clementine kaks kuud täituks peale kella 00 öösel, seega vajas tähistamist. Läksime koju, oerekonnad jäid veel baari, tulin koju ja laksin pesema. Kella 00 läksin tagasi kesklinna, kuna mul ei ole kuuaega olnud raatsimist ja viitsimist raha mobiilile laadida, siis mul ei ole kõneaega ja ma ei saa helistada, seega lihtsalt passisin seal keskel, lootsin kogu südamest, et tydrukud nägid mu
viimast sõnumist, et ootan neid seal kell 00. Lõpuks, peale 12 minutit ootamist, jõudis Jena. Läksime esimesena Marchasse, olime seal 1 minuti, sest tahtsime Vlementine üles leida. Olin üsna kindel, et ta on Quintas, sest see baar meeldib talle ja tal on seal omad sõbrad. Aga enne tahtis Jena küsida Varloselt, et ega ta täna välja ei lahe. Utsitasin takka, et ikka laheksime küsima, mis meil ikka kaotada on. Läksime siis samasse baari, kus kaks tundi tagasi pisarateni naersin, nägime baarileti ääres noormeestekampa, Jena arvas, et üks neist ongi Carlos, kuigi see mees on meie poole seljaga, igaljuhul, laks sinna ja ütles kõva häälega nagu ta ikka on:"Holaaa!" Nad vaatasid meid nagu lollakaid, sest me ei teadnud neist mitte ühetgi, läksime otsejoones wc juurde, naersime, ütitasime nartda häaletult, läksime ühe minuti pärast tagasi, siis oli juba Carlos seal, Jena küsis, kas ta läheb öösel välja, vastas eitavalt, sest peab homme ka töötama. Tulime siis selt ära ja liikusime Quinta poole. Leidsimegi Clementine sealt eest, läksime sisse ja istusime uute inimeste juurde. Esimene mees, kelle ma sealt ära tundsin oli seesama mees, kes 2,5 kiloste hantlitega väljaasteid tegi, tervitasime ja hilje öösel nartsime teineteise üle, tegin teda jõusaalis järele ja ta mind (kükid 15 kilose
suure hantliga).
Pärastpoole läksime kõik Alcazari, kahe autoga, läksime ühele peole, saime tantsida ja niisama rääkida. Tutvusin ühe Davidiga, tundus mulle nii tuttav, hiljem selgus, et ta on Campo de Criptanast pärit, nüud meenub küll, et nägin teda esimest korda klubis. Räakisme juttu ja täna õhtul näeme jälle.
Selline tore päev oli siis eile, nüud lähen rattaga sõitma.
NB! Läksin hoopis Alberto ja lastega metsa käbisid korjama, Clementine tuli oma perega ka, sest nad kütavad käbidega ahju. Alberto ütles autosse istudes roõmsalt, et nüüd on terve aastavaru olemas, korjasime ainult kolm kotitäit käbisid :D. Hiljem läksime teisele põllule, sealt korjasime tüümianit, ma lihtsalt armastan seda lõhna. Õnneks saan seda kaua-kaua nautida, sest nüüd lõhnavad nad mul plasttopsis öökapil, täpselt minu kõrval, ja hurraa nägin just väikest ämblikku seal...
Pean siesta ära ja kella viieks lähen jõusaali, kell kaheksa pean juba valmis olema.
Zara
neljapäev, 10. november 2016
Igatsus, tänasest
Madre mia, milline igatsus mul järsku tuli kodu järele, selline tunne, et hakkaks juba asju pakkima, fantaseerisin, kuidas ikka koju jõuan ja kõiki lähedasi näen. Olin nimelt juba magama jäämas, kui järsku tuli kujutluspilt, kuidas lähen tädi Helga juurde, kallistan teda, isegi suutsin ta häält ette kujutada, ja emast ja ülejäänud perekonnast ei hakka rääkimagi :D. Aga õnneks ei igatse pööraselt koju, lihtsalt tahaks ju päriselt oma silmaga neid näha ja kallistada.
Pole ammu kirjutanud, aga polegi erilist põhjust olnud kirjutamiseks. Elu on lihtne, vahepeal liigagi, täna hakkasin mõtlema, et hispaanlasi ja eestlasi eristabki see, et eestlastel hakkab igav, kui midagi teha ei ole, aga hispaanlased naudivad mittemillegi tegemist. Saate aru, meil käib kodus isegi triikija, seega ma ei pea oma pesu üldse triikima, hea et ta veel mu tuba ei ole koristama hakanud.
Esmaspäeval käisin Sevillanase trennis, ma olin ainuke alla 60-aastane, aga ega hispaania prouad mulle alla ri jää, nad on hästi energlised, nooruslikud ja lahedad. Kui tänaval näeme, siis ikka lehvitame ja hüüame "Hola". Naljakas, et mul on siin nii palju tuttavaid, kogu aeg tänaval kõndides näen kedagi tuttavat. Mõnikord mõtlen mitu päeva, et kes see inimene küll oli, kes mulle "Hola" ütles, näiteks, ma ei tea siiamaani, kuidas ma ühte tüdrukut tean. Eelmisel nädalavahetusel klubis oli väga imelik olukord, sest ta üritas mulle selgeks teha, et ma tean teda. Ütles, et kohtusime Alcazaris ühel peol, aga ma ei suuda seda uskuda, ütles, et oleme peale Alcazari veel mitu korda näinud. Mul pile õrna aimugi, kes ta selline on, nüud lõpuks jäi ta nimi meelde:Cris. Aaa, teisipäeval nägin teda, sest ootasin Guillermot tennisetrennist, siis tundsin ta ikka ära ja tervitasime, ütlesin:"Oota, ma tean küll su nime... Christina, si?" Ella dice que no (ta ütles ei) hoopis Chris :D. Parast kirjutasin telefonimemosse ülesse ta nime, sest ma tean, et järgmine kord ma ei mäletaks ta nime.
Täna läksin Jena, Clementine, Larissa ja Fernandoga välja. Fernando on IT õpetaja koolis, aga elab ise Sevillas (kõige soojem linn Hispaanias). Olime Marchas (üks pubi), jõin teed ja rääkisime juttu. Õppisin jällegi uut enda kohta: uute inimestega suheldes olen palju jutukam, elavam ja julgem, ma olen seda enne ka täheldanud enda puhul. Peaks vastupidi olema, alguses peaks just võõrastama ju? Mul käib vastupidi, hiljem ma mitte ei võõrasta, aga hiljem on palju raskem millestki rääkida... Rääksin Larissale, et Jena läheb täna bailes de salon'i (tantsutrenn), et kas ta ei tahaks temaga koos minna, olen nagu ema Larissale. Ta on hasti tagasihoidlik, aga mitte heas mõttes, ta on tagarääkija ja natuke ülbe. Igaljuhul Larissa läkski Jenaga kaasa, ma eelistan ikka tasuta tantsukursustel käia, mitte 20 euri kuu eest maksta. Rääkisime Clementine ja Fernandoga tanavanurgal veel juttu, siis läksime koju. Saatsin Fernando koju (õigemini Jena ja Dylani korterisse, sest Fernando ise peatub hostelis, aga seal ei ole mikrouuni ega kõöki, seega Dylan-kolleeg ja sõber koolist kutsus ta nende juurde) sest ta ise ei teadnud, kuidas minna. Rääkisime tükk aega tänaval juttu, nägin õpetaja Manueli ka, ühel hetkel avastasin, et räägin hispaania keeles, terve aja! Vahepeal Fernando ikka parandas ka, tänasin ja ütlesin uuesti vigadeta.
Mõtlen vahepeal, et päris raske südamega lähen siit ära, aga siis tuletan endale meelde, et kõik nad lähevad siit varsti minema. Kujutan ette, et lennukis nutan, sest Clementine on mulle õe eest, täielik Piret, hästi otsekohene ja selline vaba. Ei ma vist igatsen väga koju, kui juba prantslannas õde näen, ühel öösel nägin õudusunenägu sellest, et läksin koju ja ma ei olnud MITTE MIDAGI Hispaaniast kaasa ostnud! Nüüd kirjutan vaikselt juba asju ulesse, mis tahan kodustele viia ja endale lohutuseks. Mis ma tahan enne kojutulekut teha? Kindlasti tahan näha härjavõitlust, külastada Granadat või Sevillat, õppida rohkem ja rohkem Sevillanat tantsima, õppida veelgi rohkem hispaania keelt ja võib-olla valmistada perele lasanjet.
PS! Käin hommikuti ka jõusaalis, kell üheksa olen kohal ja lahkun kell 11. Päris lahe või mis? Ja mu lemmiklaul: Alejandro Sanz-Deja que te bese feat Marc Anthony, selle laulu algus on parim, aga kogu aeg mõtlen, et kas Alejandro Sanzjl on kõnedefekt või mitte, sest 25. sekundil ütleb ta nii imelikult: como tú quieres (ütleb quiereŠH), aga see teebki sellest laulust mu lemmiklaulu.
Zara
Pole ammu kirjutanud, aga polegi erilist põhjust olnud kirjutamiseks. Elu on lihtne, vahepeal liigagi, täna hakkasin mõtlema, et hispaanlasi ja eestlasi eristabki see, et eestlastel hakkab igav, kui midagi teha ei ole, aga hispaanlased naudivad mittemillegi tegemist. Saate aru, meil käib kodus isegi triikija, seega ma ei pea oma pesu üldse triikima, hea et ta veel mu tuba ei ole koristama hakanud.
Esmaspäeval käisin Sevillanase trennis, ma olin ainuke alla 60-aastane, aga ega hispaania prouad mulle alla ri jää, nad on hästi energlised, nooruslikud ja lahedad. Kui tänaval näeme, siis ikka lehvitame ja hüüame "Hola". Naljakas, et mul on siin nii palju tuttavaid, kogu aeg tänaval kõndides näen kedagi tuttavat. Mõnikord mõtlen mitu päeva, et kes see inimene küll oli, kes mulle "Hola" ütles, näiteks, ma ei tea siiamaani, kuidas ma ühte tüdrukut tean. Eelmisel nädalavahetusel klubis oli väga imelik olukord, sest ta üritas mulle selgeks teha, et ma tean teda. Ütles, et kohtusime Alcazaris ühel peol, aga ma ei suuda seda uskuda, ütles, et oleme peale Alcazari veel mitu korda näinud. Mul pile õrna aimugi, kes ta selline on, nüud lõpuks jäi ta nimi meelde:Cris. Aaa, teisipäeval nägin teda, sest ootasin Guillermot tennisetrennist, siis tundsin ta ikka ära ja tervitasime, ütlesin:"Oota, ma tean küll su nime... Christina, si?" Ella dice que no (ta ütles ei) hoopis Chris :D. Parast kirjutasin telefonimemosse ülesse ta nime, sest ma tean, et järgmine kord ma ei mäletaks ta nime.
Täna läksin Jena, Clementine, Larissa ja Fernandoga välja. Fernando on IT õpetaja koolis, aga elab ise Sevillas (kõige soojem linn Hispaanias). Olime Marchas (üks pubi), jõin teed ja rääkisime juttu. Õppisin jällegi uut enda kohta: uute inimestega suheldes olen palju jutukam, elavam ja julgem, ma olen seda enne ka täheldanud enda puhul. Peaks vastupidi olema, alguses peaks just võõrastama ju? Mul käib vastupidi, hiljem ma mitte ei võõrasta, aga hiljem on palju raskem millestki rääkida... Rääksin Larissale, et Jena läheb täna bailes de salon'i (tantsutrenn), et kas ta ei tahaks temaga koos minna, olen nagu ema Larissale. Ta on hasti tagasihoidlik, aga mitte heas mõttes, ta on tagarääkija ja natuke ülbe. Igaljuhul Larissa läkski Jenaga kaasa, ma eelistan ikka tasuta tantsukursustel käia, mitte 20 euri kuu eest maksta. Rääkisime Clementine ja Fernandoga tanavanurgal veel juttu, siis läksime koju. Saatsin Fernando koju (õigemini Jena ja Dylani korterisse, sest Fernando ise peatub hostelis, aga seal ei ole mikrouuni ega kõöki, seega Dylan-kolleeg ja sõber koolist kutsus ta nende juurde) sest ta ise ei teadnud, kuidas minna. Rääkisime tükk aega tänaval juttu, nägin õpetaja Manueli ka, ühel hetkel avastasin, et räägin hispaania keeles, terve aja! Vahepeal Fernando ikka parandas ka, tänasin ja ütlesin uuesti vigadeta.
Mõtlen vahepeal, et päris raske südamega lähen siit ära, aga siis tuletan endale meelde, et kõik nad lähevad siit varsti minema. Kujutan ette, et lennukis nutan, sest Clementine on mulle õe eest, täielik Piret, hästi otsekohene ja selline vaba. Ei ma vist igatsen väga koju, kui juba prantslannas õde näen, ühel öösel nägin õudusunenägu sellest, et läksin koju ja ma ei olnud MITTE MIDAGI Hispaaniast kaasa ostnud! Nüüd kirjutan vaikselt juba asju ulesse, mis tahan kodustele viia ja endale lohutuseks. Mis ma tahan enne kojutulekut teha? Kindlasti tahan näha härjavõitlust, külastada Granadat või Sevillat, õppida rohkem ja rohkem Sevillanat tantsima, õppida veelgi rohkem hispaania keelt ja võib-olla valmistada perele lasanjet.
PS! Käin hommikuti ka jõusaalis, kell üheksa olen kohal ja lahkun kell 11. Päris lahe või mis? Ja mu lemmiklaul: Alejandro Sanz-Deja que te bese feat Marc Anthony, selle laulu algus on parim, aga kogu aeg mõtlen, et kas Alejandro Sanzjl on kõnedefekt või mitte, sest 25. sekundil ütleb ta nii imelikult: como tú quieres (ütleb quiereŠH), aga see teebki sellest laulust mu lemmiklaulu.
Zara
laupäev, 5. november 2016
Olen haige
Olen juba kolmandat päeva haige, aga täna oli esimene päev, kui reaalselt võtsin endale aega paraneda. Õnneks midagi väga hullu ei ole, vähemalt palavikku ei ole, aga nohu ja köha on, joon sidruniteed ja viimased kümme tundi olen lihtsalt voodis pikutanud, vaadanud kõiki võimalikke saateid ETVst (esimest korda elus vaatasin Õnne 13 otsast-lõpuni), lygesin otseblogi Keskerakonna uue juhi valimistest, enne veel vaatasin intervjuusid Yana Toome ja Jüri Ratasega.
Natuke kurb olen ka, sest perekond läks hommikul pool 11 Toledosse, tahtsin ka minna, aga tundsin end nii nõrgana. Seega hommikul ütlesingi Beatrizile, et ei tule ikkagi, ütles, et puhkaksin rahus ja et kui esmaspäeval tunnen end ikka haigena, siis lähme arsti juurde. Jumal tänatud, et tunnen end juba paremini, ma ei taha kuskile haiglasse minna.
Lugesin oma eelmist postitust "Siesta mõtted" ja hakkasin muigama, sest kirjutasin, et kavatsen lihtsalt pargis istuda, sest tunnen end nõrgana, küll poisid ise mängitud saavad. Tegelikult enne parki minekut mängisin Albertoga tänaval juba jalkat. Täiesti esimest korda kutsus Alberto mind mängima, tal läks aega, et minuga harjuda. Igaljuhul jooksin tänaval, endal hing paelaga kaelas, sest kurk oli haige ja raske oli hingata, aga see ei lugenud, sest nii hea oli joosta.
Hiljem läksime Guillermo ja Albertoga mänguväljakule, võtsime korvpalli ka kaasa ja mõtlesin seal igasuguseid mange neile välja, et saaksime inglise keelt harjutada. Mäng oli siis selline: poisid kiiguvad kõrvuti, mina olen palliga nende ees, viskan palli nende poole, nemad peavad jalgadega palli kas kinni püüdma (kuna see on keeruline, siis selle eest saab 2 punkti) või jalaga lööma õhku (1 p) samal ajal peavad ütlema erinevaid spordialasid/puu-ja juurvilju/sõnu, mis algavad mingi kindla tähega jne. Mängisime tükk aega, Alberto tahtis kogu aeg palli jalaga lüüa,maga ta ei saanud pihta, küll mina jäin hiljaks palli viskamisega ja tema oli liiga kiire või pall läks liiga kiigu alt, ühesõnaga Alberto ei saanud ega saanud palli lüüa. Guillermo jättis kiikumise järele ja ütles mulle, kui palli visata, tegin veel nalja, et saan raudselt palliga pihta. Kui ühel korral Guillermo ütles "NOW!" ja ma palli Alberto poole viskasin, sain Alberto pallile pihta ja lõi täie jõuga palli, korvpall sööstis mulle täpselt kõhtu. Mul lõi hinge kinni, ma ei saanudki hingata, toetasin end vastu mänguväljakut ümbritsevat aeda ja hoidsin kõhust kinni. Niii valus oli, köhima ajas, aga ma ei saanud isegi hingata. Alberto hüüdis muudkui "Sorry! I am sorry!" Guillermo vastas talle, et ta on "Tonto" ja ta peab ettevaatlikum olema. Mõne sekundi möödumisel sain uuesti hingata, aga valus oli ikka. Ütlesin, et pole midagi, et see oli õnnetus. Siis ajas juba naerma, poisid olid nii ehmunud, hakkasid ka naerma. Hiljem mängisime escondidet ja siis läksime koju. Tore päev oli, aga teinekord pean ikka tähelepanelikum olema ja ette mõtlema.
Ega rohkem ei olegi midagi lisada, kui väljaarvata see, et tegin üle nelja kuu uuesti endale kulmud pähe. :D Ma ei jõua ära oodata, et saaks Eestis juuksurisse ja kulmudesse minna!
Zara
Natuke kurb olen ka, sest perekond läks hommikul pool 11 Toledosse, tahtsin ka minna, aga tundsin end nii nõrgana. Seega hommikul ütlesingi Beatrizile, et ei tule ikkagi, ütles, et puhkaksin rahus ja et kui esmaspäeval tunnen end ikka haigena, siis lähme arsti juurde. Jumal tänatud, et tunnen end juba paremini, ma ei taha kuskile haiglasse minna.
Lugesin oma eelmist postitust "Siesta mõtted" ja hakkasin muigama, sest kirjutasin, et kavatsen lihtsalt pargis istuda, sest tunnen end nõrgana, küll poisid ise mängitud saavad. Tegelikult enne parki minekut mängisin Albertoga tänaval juba jalkat. Täiesti esimest korda kutsus Alberto mind mängima, tal läks aega, et minuga harjuda. Igaljuhul jooksin tänaval, endal hing paelaga kaelas, sest kurk oli haige ja raske oli hingata, aga see ei lugenud, sest nii hea oli joosta.
Hiljem läksime Guillermo ja Albertoga mänguväljakule, võtsime korvpalli ka kaasa ja mõtlesin seal igasuguseid mange neile välja, et saaksime inglise keelt harjutada. Mäng oli siis selline: poisid kiiguvad kõrvuti, mina olen palliga nende ees, viskan palli nende poole, nemad peavad jalgadega palli kas kinni püüdma (kuna see on keeruline, siis selle eest saab 2 punkti) või jalaga lööma õhku (1 p) samal ajal peavad ütlema erinevaid spordialasid/puu-ja juurvilju/sõnu, mis algavad mingi kindla tähega jne. Mängisime tükk aega, Alberto tahtis kogu aeg palli jalaga lüüa,maga ta ei saanud pihta, küll mina jäin hiljaks palli viskamisega ja tema oli liiga kiire või pall läks liiga kiigu alt, ühesõnaga Alberto ei saanud ega saanud palli lüüa. Guillermo jättis kiikumise järele ja ütles mulle, kui palli visata, tegin veel nalja, et saan raudselt palliga pihta. Kui ühel korral Guillermo ütles "NOW!" ja ma palli Alberto poole viskasin, sain Alberto pallile pihta ja lõi täie jõuga palli, korvpall sööstis mulle täpselt kõhtu. Mul lõi hinge kinni, ma ei saanudki hingata, toetasin end vastu mänguväljakut ümbritsevat aeda ja hoidsin kõhust kinni. Niii valus oli, köhima ajas, aga ma ei saanud isegi hingata. Alberto hüüdis muudkui "Sorry! I am sorry!" Guillermo vastas talle, et ta on "Tonto" ja ta peab ettevaatlikum olema. Mõne sekundi möödumisel sain uuesti hingata, aga valus oli ikka. Ütlesin, et pole midagi, et see oli õnnetus. Siis ajas juba naerma, poisid olid nii ehmunud, hakkasid ka naerma. Hiljem mängisime escondidet ja siis läksime koju. Tore päev oli, aga teinekord pean ikka tähelepanelikum olema ja ette mõtlema.
Ega rohkem ei olegi midagi lisada, kui väljaarvata see, et tegin üle nelja kuu uuesti endale kulmud pähe. :D Ma ei jõua ära oodata, et saaks Eestis juuksurisse ja kulmudesse minna!
Zara
kolmapäev, 2. november 2016
Siesta mõtted
Täna öösel jäin haigeks, magama sain jääda alles peale kella kolme. Mõtlesin igasuguseid mõtteid seoses minu kojutulekuga, mida edasi tegema hakata, siiamaani ei suuda uskuda, et kõik teed on mu ees valla, ei oea ju enam kooli minema. Kuulasin kolm "Ööülikooli" loengut, vaatasin Ringvaadet järele ja otsisin oma kohvri läbi, et üles leida köhatabletid, samal ajal imestasin, et mul on niii palju riideid, kuidas need kõik kohvrisse mahuvad.
Hommikul läksin kubujussina Speakingusse, Manuel rääkis terve tund aega, lihtsalt oma nädalavahetusest. Mind ajas niii naerma, sest me ei saanud Vlementinega kordagi midagi raäkida, meie küsimusi ta lihtsalt eiras. Aga ikkagi,mmulle meeldub Manuel, selline lahe vanake, uskumatu,met ta nii hästi inglise keelt oskab, ta on hasti palju reisinud ka. Järgmine nädal lähme tema juurde lõunale, tahab meile oma elamist näidata, oma naist Elenat, kuigi ma olen teda umbes sada korda juba näinud, meenutab ema töökaaslast.
Koju jõudsin kella kaheteistkümnest, hakkasin kohe tube ületõmbama. Samal ajal kuulsin,met Alberto tuli koju. Ma ei saa aru, miks ta alati nii vara tuleb.
Kui Beatriz jõudis lastega ütlesin, et olen vist haige. Katsus mu oead ja arvas, et mul on oalavik, sain Ibuprofeni. Joon kogu aeg teed...
Lastel pole täna ühtegi ringi, pean ootama, et nad oma kodutööd lõpetaksid, siis lähme parki. Õnneks saame seal teha inglise keele tunni, ongi vaheldus, ma ei viitsi kogu aeg neid tunde ettevalmistada. Loodan,met ikka räägivad ka seal oargis minuga, mina kavatsen lihtsalt rahulikult pingil istuda, sest tunnen end nii nõrgana.
Õhtupoole lähme kogu oerega Mercadonasse shopingule. Alberto padre oli nii naljakas, kirjutasime ülesse,mmis poest peame ostma, Guillermo küsisp, et mis veel vaja, Alberto vastas juba kolmandat korda, et nuudleis ja orügikotte. Ei oska seda edasi anda, aga see oli naljakas, kui ta juba kaheksandat korda seda teisest toast hüudis.
Minu plaan on kastega võimalikult hilja oarki minna, seal pargis hästi kaua olla, loodetavasti leiavad endale seal mängukaaslased,msest mina ei taha joosta ega midagi teha. Loodetavasti, kui koju jõuame on kell juba kuu läbi, siis on neil snäkiaeg, ja mingil ajal peaks Beatriz siis koju jõudma.
Zara
Hommikul läksin kubujussina Speakingusse, Manuel rääkis terve tund aega, lihtsalt oma nädalavahetusest. Mind ajas niii naerma, sest me ei saanud Vlementinega kordagi midagi raäkida, meie küsimusi ta lihtsalt eiras. Aga ikkagi,mmulle meeldub Manuel, selline lahe vanake, uskumatu,met ta nii hästi inglise keelt oskab, ta on hasti palju reisinud ka. Järgmine nädal lähme tema juurde lõunale, tahab meile oma elamist näidata, oma naist Elenat, kuigi ma olen teda umbes sada korda juba näinud, meenutab ema töökaaslast.
Koju jõudsin kella kaheteistkümnest, hakkasin kohe tube ületõmbama. Samal ajal kuulsin,met Alberto tuli koju. Ma ei saa aru, miks ta alati nii vara tuleb.
Kui Beatriz jõudis lastega ütlesin, et olen vist haige. Katsus mu oead ja arvas, et mul on oalavik, sain Ibuprofeni. Joon kogu aeg teed...
Lastel pole täna ühtegi ringi, pean ootama, et nad oma kodutööd lõpetaksid, siis lähme parki. Õnneks saame seal teha inglise keele tunni, ongi vaheldus, ma ei viitsi kogu aeg neid tunde ettevalmistada. Loodan,met ikka räägivad ka seal oargis minuga, mina kavatsen lihtsalt rahulikult pingil istuda, sest tunnen end nii nõrgana.
Õhtupoole lähme kogu oerega Mercadonasse shopingule. Alberto padre oli nii naljakas, kirjutasime ülesse,mmis poest peame ostma, Guillermo küsisp, et mis veel vaja, Alberto vastas juba kolmandat korda, et nuudleis ja orügikotte. Ei oska seda edasi anda, aga see oli naljakas, kui ta juba kaheksandat korda seda teisest toast hüudis.
Minu plaan on kastega võimalikult hilja oarki minna, seal pargis hästi kaua olla, loodetavasti leiavad endale seal mängukaaslased,msest mina ei taha joosta ega midagi teha. Loodetavasti, kui koju jõuame on kell juba kuu läbi, siis on neil snäkiaeg, ja mingil ajal peaks Beatriz siis koju jõudma.
Zara
teisipäev, 1. november 2016
Kaks vaba päeva
Küll läks kiiresti mööda see tõsine minu vältimine, täna juba saime Alberto padrega päris hästi suheldud. Kiitis lõunasöögi ajal, et väga hästi tehtud salat.
Esmaspäev ja teisipäev olid siin vabad päevad, peeti Halloweeni ja täna oli kõikide pühakute päev, võrdub enam-vähem meie hingedepäevaga, sest mälestatakse lahkunuid ja ollakse lihtsalt mõtetega eemal, selline vaikne päev.
Esmaspäeval olin lastega terve päev läbi üksi, sest vanemad pidid töötama. Käisime jalgsi Milagrose juures,met Alberto kostüüm ära tuua. Alberto on nagu mina väiksena, aga mitte nii hull, aga ikka solvub, keerab tänaval otsa ringi, et läheb koju. Kõnnib teiselpool teed, kõnnib autoteel mitte jalakäijateteel, jonnib, lööb mõtlemata ja pärast hakkab elueest vabandama (mind ei löö kunagi!), mänguhoos on täiesti pöörane. Guillermo on nagu Margit: tegeleb paljude asjadega:mängib flööti, mängib tennist, teeb arvutis igasuguseid asju, on hästi jutukas ja heatahtlik, vahepeal, kui Alberto teda oma käitumisega närvi ajab siis hammustab oma huult ja üritab mitte nooremat venda lüüa. Aga mõlemad poisid on südamlikud ja viisakad, jumal tänatud, lihtsalt Guillermole on terve elu korrutatud, et ta on vanem vend ja ta peab eeskujuks olema, ja ta ongi oma olemuselt inteligentne.
Beatriz ütles esmaspäeva hommikul, et läheksime parki, mängiksime korvpalli, jalkat või oleks aias, aga lihtsalt et oleksime õues. Kui olime Milagrose juurest koju jõudnud hakkas Alberto oma solvumistega jälle pihta, pta ei tahtnud mutte midagi thea, isegi jalkat ei tahtnud mangida. Alberto eraldus kuskile ara mõneks ajaks, kui meie Guillermoga arvutis Halloweeni maskide pilte otsisime, et need välja prinitida ja värvida. Läksin ja otsisin maja peal Akbertot, hüudsin, kas ta on üleval, kuulsin, et vastas vaikselt:"Mkmm" otsisin ja otsisin, lõpuks leidsin ta väiksest elutiast tugitooli tagant, ta on nii väike, nagu mina väiksena, jälle sarnasus. Pani mu kannatuse proovile, mõtlesin samal ajal teda välja meelditades, et püha jeesus,mkui tugevad närvid tervel mu oerekonnal olid, et minusugust üles kasvatada, mäletan väga hasti,mkui tuhti solvusin iga asja peale... Rääkisin temaga inglise ja hispaania keeles, et ta tuleks ikka välja,mlaheksime teeksime maske jne. Guillermo huüdis mind, hüüdsin vastu,met tuleks sinna,met Alberto on muy muy triste (väga väga kurb) Guillermo tuli, küsis sosinal, hästi südamlikult Albertolt:"Que pasa mi hermano?" (Mis juhtus, mu vend?) ja Akberto vastas midagi hasti vinguvalt. Peale viieminutilist läbirääkimistbtulintabsealt ikka välja,mjooksis arvuti juurde,mistus laua peale ja hakkasime maske valima. Siis laks juba kõik hästi, Al tahtis Transformeri maski (Transformer on selle poisi tõeline lemmik, ta ei kuula mitte iialgi muusikat, aga vot Transformer3 muusikat võibki kuulama jaäda, ja videosid vaadata võib ka lõpmatuseni), mina võtsin tavalise maski,mmis käib ainuklt silmade ette, ja Guillermo printis ningi naljaka maski.
Mõne aja pärast tuli Alberto padre koju, esimest korda olin õnnelik, et ta nii vara koju tuli. Alberto padre on Alberto lemmik inimene, ainult oma isaga olekski. Vahepeal ikka vihastavad ka teineteise peale, naljakas on vaadata, kui sarnane käitumismaneer neil on, kõik väljendid,mhäälega mängimine, kätega vehkimine "Hombreee! (meees, sellele järgneb käeviibatus ülesse, kulmu kortsutus ja haäl laheb hasti madalaks) -see on üks näide :D. Igaljuhul, meie kaunistasime Guillermoga maja prinditud Halloweeni asjadega, põhiliselt panime kaunistusi poiste toauksele. Kuulasime Halloweeni muusikat ja Alberto oli oma isaga õues.
Mõne aja parast tuli Alberto padre mind ka tervitama, siis juba saime natuke oaremini läbi, näitasin talle, et tegin maski ja kui nägi kaunistatud ust oli ka õnnelik. Katsin köögis laua ja sellega meie vestlus piirdus, kuni õhtusöögini, kui ta vihastas, et ma shokolaadi ei tahtnud süüa. Seletasin talle, et MINU arvamus on, et hommikul on parem maiustusi süüa, sest peale õhtusööki lähen ma otse voodisse ja magama, aga tema arvas, et seal ei ole mingit vahet, sest kalorid imenduvad nii ehk naa :D soovisin head und ja tulin tulema.
Aga esmaspäev veel jätkus, sest oeale siestat, kell neli, oli Guillermol vabast oäevast hoolimata tennisetrenn. Pidime kolmekesi minema, sest Akberto ei saanud koju üksi jääda, kuna koristajat ei tulnud ja vanemad olid tööl. Olime Albertoga tenniseplatsi kõrval pargis, mängisime: peitsin Madridi rongipileti ära ja ta pidi üles otsima, ütlesin warm, hot (soe, kuum) ja cold, freezing (külm, jäakülm) kui õige või vale suund oli. Mängisime seda u kümme minutit, pidevalt rääkisime inglise keeles, sest see oli inglise keele tunni asemel, esimest korda selle aja jooksul, kui alustasin ingl keele tundidega, olime õues ja lihtsalt rääkisime. Väga hea oli. Hiljem laksime poistega parki, sest Alberto äkitselt tahtis pargis mängida. Poisid ronisid puude otsas, ma istusin ja vaatasin augustikuu videosid, kui alles nendega seal pargis olin, vaatasime kõik koos ja lihtsalt naersime. Hiljem filmisin neid, sest soovisid Margitile õnne. Kui olime gideote tegemise lõpetanud ja hakkasime üle vaatama, vajus väike Alberto mulle selga ja lubtsalt naeris, ta on mind nii omaks võtnud ja uskumatu,maga ta räägib kogu aeg minuga nüüd inglise keeles, küll suurte vigadega, aga siiski, ta tahab räakida inglise keeles, see on väga väga suur asi, vahepeal küsib Guillermolt, kuidas mingi sõna inglise keeles on ja siis ütleb mulle.
Täna oli Alberto padre kodus, hommikul oli tegemist, et lapsed end riidesse paneksid, sest nad ajasid mingit juttu, et tahavad alles siis riidesse panna, kui isa üles touseb (kell oli pool kümme!). Aga vahemalt nad sõid nirmaalsel ajal ja lõpuks panid ikkagi riidesse ka, sest Alberto padre magas nii kaua. Kui Akberto padre üles tõusis tõnbasin tiad puhtaks ja hiljem läksime Guillermiga tennist harjutama. Mängsime ainult seinaga, mitte omavahel, sest kumbki nagu ei tahtnudki. Nii väsitav oli, päike oli niiii ere, tundsin,mkuidas silmad vajuvad kinni. Vahepeal istusin maas ja vaatasin, kuidas ta mangib. Samal ajal karjusid mingid teismelised Rubia ja rubia, Guillermo läks närvi, tahtis nendega rääkima minna, ütlesin,met pole hullu, mängi aga edasi.
Hiljem laksime vaatasime ratastega, et kas jõusaal on täna õhtul lahti, ei olnud. Aga Guillermo yahtis natuke mängida kuskil kraavis, lasin tal mangida, sest mida mul kodus ikka teha oleks, mõtlesin. Kui koju jõudsime küsisin Alberto oadrelt, kas lähen ostan leiba, ta ütles, et Mercadona ja pagariäri on kinni,msest täna on suur püha. Aga mõni hetk hiljem ütles, et laheb ostab ühest poest,mmis on lahti, aga on väga kallis, leiba, mina oidin samal ajal tegema pastat,mpakkusin välja,net teen salatit ka, tegingi. Pärast rääkisime Alberto padrega toidutegenusest, kellakeeramisest jne, ei olnud selline sunnitud vestlus õnneks.
Kui Beatriz koju jõudis, mängisime Guillermoga samal ajal arvutus kokkamismängu. Pidin kohe ütlema, et ma tegin oasta valmis,msest tundsin uhkust, sest mul oli tunne,met see tuli oärai hasti välja, hiljem, kui sööma hakkasime, tuli välja, et liha pasta sees ei olnud keenud, sõime nagu koerakrõbinaid.
Pärast siestat laksime uuesti Guillermoga tennist mangima. Seekord mängisime koos, täiega lahe oli, jooksin täiega, tundian, et olen elus, polnud enam väsinud, nii hea oli olla, aina paremini tuleb välja, ühe käega on kergem manguda, aga eks pean rohkem harjutama,msiis tuleb kahe käega löömine ka välja. Palju nalja sai, mängisime kella viiest poole seitsmeni. Koju jõudes jõin teed, sest kurk natuke valutas, Guillermo sõi snäkiks sõorikut ja jõi kakaod, hiljem vaatasime "Suure mamma maja" minu soovil, sest siis on mul kergem hispaania keelest atu saada, kui olen filmi enne näinud. Pärastpoole Guillermo harjutas flööti, kuulasin seal kõrval, tahtis et oleksin pidevalt temaga, nii hea tunne oli. Mängis Hey brotherit, Wake Me Up When December Ends ja mitmid kuulsaid palasid veel, mitte puhtalt, aga siiski väga ilusti.
Õhtusöögiks sõin nuudlisuppi, jõin teed ja sõin Milagrose tehtud kroketasid, väga hea õhtusöök oli. Tore päev, aga õnneks homme on lastel kool ja vanemad tööl, minul on kell 11 speaking ja õhtul saan lõpuks ometi jõusaali minna!!! Juhuuu, ma olen nii õnnelik sest naen Vlementine üle viie päeva,msest ta oli Toledos, kuna ta terve perekond tuli Prantsusmaalt Toledosse ja isegi siia, Criptanasse, et oma tütrekest näha, kellel on jumala suva neist.
Zara
Esmaspäev ja teisipäev olid siin vabad päevad, peeti Halloweeni ja täna oli kõikide pühakute päev, võrdub enam-vähem meie hingedepäevaga, sest mälestatakse lahkunuid ja ollakse lihtsalt mõtetega eemal, selline vaikne päev.
Esmaspäeval olin lastega terve päev läbi üksi, sest vanemad pidid töötama. Käisime jalgsi Milagrose juures,met Alberto kostüüm ära tuua. Alberto on nagu mina väiksena, aga mitte nii hull, aga ikka solvub, keerab tänaval otsa ringi, et läheb koju. Kõnnib teiselpool teed, kõnnib autoteel mitte jalakäijateteel, jonnib, lööb mõtlemata ja pärast hakkab elueest vabandama (mind ei löö kunagi!), mänguhoos on täiesti pöörane. Guillermo on nagu Margit: tegeleb paljude asjadega:mängib flööti, mängib tennist, teeb arvutis igasuguseid asju, on hästi jutukas ja heatahtlik, vahepeal, kui Alberto teda oma käitumisega närvi ajab siis hammustab oma huult ja üritab mitte nooremat venda lüüa. Aga mõlemad poisid on südamlikud ja viisakad, jumal tänatud, lihtsalt Guillermole on terve elu korrutatud, et ta on vanem vend ja ta peab eeskujuks olema, ja ta ongi oma olemuselt inteligentne.
Beatriz ütles esmaspäeva hommikul, et läheksime parki, mängiksime korvpalli, jalkat või oleks aias, aga lihtsalt et oleksime õues. Kui olime Milagrose juurest koju jõudnud hakkas Alberto oma solvumistega jälle pihta, pta ei tahtnud mutte midagi thea, isegi jalkat ei tahtnud mangida. Alberto eraldus kuskile ara mõneks ajaks, kui meie Guillermoga arvutis Halloweeni maskide pilte otsisime, et need välja prinitida ja värvida. Läksin ja otsisin maja peal Akbertot, hüudsin, kas ta on üleval, kuulsin, et vastas vaikselt:"Mkmm" otsisin ja otsisin, lõpuks leidsin ta väiksest elutiast tugitooli tagant, ta on nii väike, nagu mina väiksena, jälle sarnasus. Pani mu kannatuse proovile, mõtlesin samal ajal teda välja meelditades, et püha jeesus,mkui tugevad närvid tervel mu oerekonnal olid, et minusugust üles kasvatada, mäletan väga hasti,mkui tuhti solvusin iga asja peale... Rääkisin temaga inglise ja hispaania keeles, et ta tuleks ikka välja,mlaheksime teeksime maske jne. Guillermo huüdis mind, hüüdsin vastu,met tuleks sinna,met Alberto on muy muy triste (väga väga kurb) Guillermo tuli, küsis sosinal, hästi südamlikult Albertolt:"Que pasa mi hermano?" (Mis juhtus, mu vend?) ja Akberto vastas midagi hasti vinguvalt. Peale viieminutilist läbirääkimistbtulintabsealt ikka välja,mjooksis arvuti juurde,mistus laua peale ja hakkasime maske valima. Siis laks juba kõik hästi, Al tahtis Transformeri maski (Transformer on selle poisi tõeline lemmik, ta ei kuula mitte iialgi muusikat, aga vot Transformer3 muusikat võibki kuulama jaäda, ja videosid vaadata võib ka lõpmatuseni), mina võtsin tavalise maski,mmis käib ainuklt silmade ette, ja Guillermo printis ningi naljaka maski.
Mõne aja pärast tuli Alberto padre koju, esimest korda olin õnnelik, et ta nii vara koju tuli. Alberto padre on Alberto lemmik inimene, ainult oma isaga olekski. Vahepeal ikka vihastavad ka teineteise peale, naljakas on vaadata, kui sarnane käitumismaneer neil on, kõik väljendid,mhäälega mängimine, kätega vehkimine "Hombreee! (meees, sellele järgneb käeviibatus ülesse, kulmu kortsutus ja haäl laheb hasti madalaks) -see on üks näide :D. Igaljuhul, meie kaunistasime Guillermoga maja prinditud Halloweeni asjadega, põhiliselt panime kaunistusi poiste toauksele. Kuulasime Halloweeni muusikat ja Alberto oli oma isaga õues.
Mõne aja parast tuli Alberto padre mind ka tervitama, siis juba saime natuke oaremini läbi, näitasin talle, et tegin maski ja kui nägi kaunistatud ust oli ka õnnelik. Katsin köögis laua ja sellega meie vestlus piirdus, kuni õhtusöögini, kui ta vihastas, et ma shokolaadi ei tahtnud süüa. Seletasin talle, et MINU arvamus on, et hommikul on parem maiustusi süüa, sest peale õhtusööki lähen ma otse voodisse ja magama, aga tema arvas, et seal ei ole mingit vahet, sest kalorid imenduvad nii ehk naa :D soovisin head und ja tulin tulema.
Aga esmaspäev veel jätkus, sest oeale siestat, kell neli, oli Guillermol vabast oäevast hoolimata tennisetrenn. Pidime kolmekesi minema, sest Akberto ei saanud koju üksi jääda, kuna koristajat ei tulnud ja vanemad olid tööl. Olime Albertoga tenniseplatsi kõrval pargis, mängisime: peitsin Madridi rongipileti ära ja ta pidi üles otsima, ütlesin warm, hot (soe, kuum) ja cold, freezing (külm, jäakülm) kui õige või vale suund oli. Mängisime seda u kümme minutit, pidevalt rääkisime inglise keeles, sest see oli inglise keele tunni asemel, esimest korda selle aja jooksul, kui alustasin ingl keele tundidega, olime õues ja lihtsalt rääkisime. Väga hea oli. Hiljem laksime poistega parki, sest Alberto äkitselt tahtis pargis mängida. Poisid ronisid puude otsas, ma istusin ja vaatasin augustikuu videosid, kui alles nendega seal pargis olin, vaatasime kõik koos ja lihtsalt naersime. Hiljem filmisin neid, sest soovisid Margitile õnne. Kui olime gideote tegemise lõpetanud ja hakkasime üle vaatama, vajus väike Alberto mulle selga ja lubtsalt naeris, ta on mind nii omaks võtnud ja uskumatu,maga ta räägib kogu aeg minuga nüüd inglise keeles, küll suurte vigadega, aga siiski, ta tahab räakida inglise keeles, see on väga väga suur asi, vahepeal küsib Guillermolt, kuidas mingi sõna inglise keeles on ja siis ütleb mulle.
Täna oli Alberto padre kodus, hommikul oli tegemist, et lapsed end riidesse paneksid, sest nad ajasid mingit juttu, et tahavad alles siis riidesse panna, kui isa üles touseb (kell oli pool kümme!). Aga vahemalt nad sõid nirmaalsel ajal ja lõpuks panid ikkagi riidesse ka, sest Alberto padre magas nii kaua. Kui Akberto padre üles tõusis tõnbasin tiad puhtaks ja hiljem läksime Guillermiga tennist harjutama. Mängsime ainult seinaga, mitte omavahel, sest kumbki nagu ei tahtnudki. Nii väsitav oli, päike oli niiii ere, tundsin,mkuidas silmad vajuvad kinni. Vahepeal istusin maas ja vaatasin, kuidas ta mangib. Samal ajal karjusid mingid teismelised Rubia ja rubia, Guillermo läks närvi, tahtis nendega rääkima minna, ütlesin,met pole hullu, mängi aga edasi.
Hiljem laksime vaatasime ratastega, et kas jõusaal on täna õhtul lahti, ei olnud. Aga Guillermo yahtis natuke mängida kuskil kraavis, lasin tal mangida, sest mida mul kodus ikka teha oleks, mõtlesin. Kui koju jõudsime küsisin Alberto oadrelt, kas lähen ostan leiba, ta ütles, et Mercadona ja pagariäri on kinni,msest täna on suur püha. Aga mõni hetk hiljem ütles, et laheb ostab ühest poest,mmis on lahti, aga on väga kallis, leiba, mina oidin samal ajal tegema pastat,mpakkusin välja,net teen salatit ka, tegingi. Pärast rääkisime Alberto padrega toidutegenusest, kellakeeramisest jne, ei olnud selline sunnitud vestlus õnneks.
Kui Beatriz koju jõudis, mängisime Guillermoga samal ajal arvutus kokkamismängu. Pidin kohe ütlema, et ma tegin oasta valmis,msest tundsin uhkust, sest mul oli tunne,met see tuli oärai hasti välja, hiljem, kui sööma hakkasime, tuli välja, et liha pasta sees ei olnud keenud, sõime nagu koerakrõbinaid.
Pärast siestat laksime uuesti Guillermoga tennist mangima. Seekord mängisime koos, täiega lahe oli, jooksin täiega, tundian, et olen elus, polnud enam väsinud, nii hea oli olla, aina paremini tuleb välja, ühe käega on kergem manguda, aga eks pean rohkem harjutama,msiis tuleb kahe käega löömine ka välja. Palju nalja sai, mängisime kella viiest poole seitsmeni. Koju jõudes jõin teed, sest kurk natuke valutas, Guillermo sõi snäkiks sõorikut ja jõi kakaod, hiljem vaatasime "Suure mamma maja" minu soovil, sest siis on mul kergem hispaania keelest atu saada, kui olen filmi enne näinud. Pärastpoole Guillermo harjutas flööti, kuulasin seal kõrval, tahtis et oleksin pidevalt temaga, nii hea tunne oli. Mängis Hey brotherit, Wake Me Up When December Ends ja mitmid kuulsaid palasid veel, mitte puhtalt, aga siiski väga ilusti.
Õhtusöögiks sõin nuudlisuppi, jõin teed ja sõin Milagrose tehtud kroketasid, väga hea õhtusöök oli. Tore päev, aga õnneks homme on lastel kool ja vanemad tööl, minul on kell 11 speaking ja õhtul saan lõpuks ometi jõusaali minna!!! Juhuuu, ma olen nii õnnelik sest naen Vlementine üle viie päeva,msest ta oli Toledos, kuna ta terve perekond tuli Prantsusmaalt Toledosse ja isegi siia, Criptanasse, et oma tütrekest näha, kellel on jumala suva neist.
Zara
Tellimine:
Postitused (Atom)