Sport, perekond, Madrid

Reedel, kui olin oma kohustused täitnud: viinud Guillermo muusikakooli ja tund hiljem uuesti koju toimetanud, läksin sotsiaalkeskusesse inglise keelt rääkima nagu alati. Reede oli imelik päev, kuigi ega seda ei anna tänasega võrrelda, sest Alberto padre väldib mind ikka täiega. Aga mis ma teha saan, et ta sellise asja pärast mu peale vihane? pettunud? solvunud? on, kunagi ma läheks ikka ju ära. Tahtsin kirjutada, mis ma kõik reedel tegin, aga ma ei saa, sest lõpetasime just lõunasöögi ja Alberto padre ei rääkinud minuga peale ühe lause ("Ei, salatis olevad oliivid ei ole need, mis me eile korjasime. Eile korjatud oliivid oeavad vees olema, alles siis saab neid süüa.") mitte midagi, Beatriz oli ka imelik, lapsed vaiksemad, selline matusemeeleolu. Imelik oli olla, aga ma ei tunne end süüdi, üritasin rääkida oma päevast, uurisin, kuidas Beatrizil tööpäev läks jne, aga ikkagi, minu ja perekonna vahel on tekkinud müür vahele, isegi vanemad on hakanud tihemini tülitsema. 

Reedel läksime välja, kutsusin Larissa ka, saime enne 00 plazas kokku. Läksime ühte baari, silvia, Andre ja Blanka (hispaania tydrykud) olid juba seal, tutvustasin Larissat neile ja rääkisime juttu. Kuna siin on Halloween, siis teadsin, et mingil ajal peaks Ckementine ka kohale ilmuma-spidermani kostüümis. Nii oli, poole ühest tuli Clementine baari, juba napsune ja väga rõõmsas meeleolus. Kuna Larissa ei olnud just kõige osavõtlikum, siis üritasin teda vestlustesse kaasata, aga ta laks hoopis õue telefoniga rääkima. Hiljem läksime klubisse, tantsisime ja räakisime niisama, Clementine võitis shampuse, sest ta oli ainukesena kostüümis. Kella kolmest otsustasime, et aitab küll, ja hakkasime koju liikuma, Larissa läks esimesena, meie Clementinega läksime koos, saatsin ta koju, sest tahtsin temaga veel rääkida. Ta rääkis, et oli Beatrizi ja Albertoga õhtust käinud aöömas (ma saatsin peale Speakingut Beatrizile sõnumi, et ei söö nendega täna õhtust, sest tahtsin ju välja minna ja poleks aega olnud) ja nad olid lauas minust ja minu araminekust räakinud. Beatriz oli väga kurb olnud, ma tean küll, miks, ta peab ju uue otsima. Ja Clementine ütles, et oli öelnud nagu minu eest nagu asi on: 4kuud on piisav aeg, et edasi liikuda ja et mulle on siin väga meeldinud. Nagu näha, siis see ei aidanud, sest vanemad käituvad ikka väga kahtlaselt.

Kell kaheksa hommikul läksin Larissa maja ette, läksime kõigepealt Alcazari ja sealt edasi rongiga Madridi. Mulle väga meeldib Madrid, kuigi jah, seal on niiiiii palju inimesi, et eile pidime lihtsalt aegluubis kõndima,msest tänavad olid rahvast puupüsti täis. Aga ilm oli nii ilus, Madrid on nii ilus, kõik need monumendid, ehitised, tavalised korteridki, restoranid, tänavamuusikud, elu ikka käib pidevalt. Ostsin endale riideid ka, põhiliselt spordiriideid, hea trenni teha. Tagasi Alcazari jõudsime kell veerand kaksteist oosel, votsime takso Campo de Criptanasse, sest busse ega ronge enam sel kellaajal ei läinud, ja vanematele ma ei hakanud helistama ka. Hiljem, kui joudsime Criptanasse läksin Larissa juurde, sest ma ei yahtnud üldse koju minna, polnud reede lõunast saadik neid näinud, ja vastik tunne oli. Jõime Larissaga teed ja kell üks öösel läksin koju, tegin hästi vaikselt ukse lukust lahti, avasin tasakesi ukse ja sulgesin selle- ja keda ma näen-Alberto padre, teretasin ja ütlesin, et mulle väga meeldis Madrid, ütles, et kaisid oliive korjamas, soovisime head und ja oligi kõik.

Tana hommikul kell kümme läksin jõusaali, oioioi, kui hea trenn oli. Avastasin enda jaoks nii head harjutused. Täna tulid kaks uut naist sinna, Raúl juhendas neid, naljakas oli vaadata, et nad olid veel rõõmsad peale 30 minutilist rattaga sõitmist, jooksmist jne. Ma ei ole ma ei tea mis ajast saati enam soojendust teinud :D teen kümme min ratta peal ja siis hakkan kohe kange tõstma, hüppama, kõhulihaseid piinama jne jne. Kahju on ära minna sealt, aga õnneks kuu aega ja kaks nädalat saan veel seal käia. 

Hiljem laksin rattaga sõitma, seisin Virgeni otsas oma rattaga kuskil veerand tundi, võysin paiksest, kuigi päike peale ei hakkka, aga nii soe oli. Olin lühikeste pükste ja särgiga, nii et kuskil 24 kraadi oli kindlasti.

Lõunasöögiks tulin koju, Beatriz ja Alberto olid teinud salati (täna panid maisi ka sisse) mus maitses imeliselt ja ahjulõhe. Toit on jatkuvalt hea, aga suhted on külmad... 

Zara

Kõikidel omad tahtmised

Lõpetasin just õhtusöögi, üritasin nii kiiresti sealt lauast lahkuda, kui võimalik oli. Tavaliselt ma ikka jokutan ja räägin perega juttu või kuulan,mmis nad omavahel räägivad, et ikka end perekonna osana tunda, aga täna mõtlesin, et saaks sealt vaid minema.

Õhtusöök algas nagu ikka: mina katsin laua, jutustasime Beatriziga, lapsed mängisid omaette elutoas ja Alberto suitsetas ja vaatas telekat. Aga kuna olin just vahetult enne rääkinud Skypes oma vanematega, rääkisin Beatrizile naljaga, et mu isa ei tahagi, et ma koju läheksin, sest mul on ju siin hea olla. Beatriz läks kohe nii äksi täis, pidas pika monoloogi, et mul ongi siin nii hea ja meeldin neile ja vanemad ikka teavad, mis nende lastele kõige parem on. Kuulasin ta jutu ära ja ütlesin, et mina tahan ikka oma vanemaid näha, isegi, kui nad minu nägemisest suurt midagi ei arva.

Sõime bocadillosid (pikk valge sai-nagu ikka siin sai on-pooleks lõigatud ja ühele poolele pannakse sinki, tomatit, õli jne, ja siis teine pool pannakse lihtsalt peale. Mina sõin oma pruuni leiba, millele panin ühe singiviilu ja sõin tomatit kõrvale). Alberto padre küsis, et kas Eestis ka sellist sinki on, vastasin, et on ikka (ma pole küll kunagi Eestis sellist sinki näinud, aga ega ma ei ole ju otsinud ka, ju suuremates kohtades ikka leidub). Rääkisime niisama tavalistest asjadest-laste koolist, koolikaaslastest, homsest päevast- ja järsku küsis Alberto padre:"Nii et siis jõuludel lähed sa oma maale?" Vastasin jaatavalt, ütlesin täpselt, mis päeval. Siis küsis:"Ja tagasi siia ei tule?" Vastasin eitavalt, uuris mind tõsise pilguga, nii et hakkasin seletama, "Ma arvan, et neli kuud siin olla on minu jaoks piisav aeg," kusjuures, küsisin üle laua Guillermolt, kuidas on hispaania keeles piisav, õnneks teadis ("sufficiente"). Beatriz oli lauast tõusnud ja sehkendas külmkapiukse taga (ta ei tõuse tavaliselt elusees lauast enne, kui õhtusöök on läbi, näha oli,met tundis end ebamugavalt), Albero üritas ta pilku leida ja küsis kõva häälega Beatrizilt (pärast vaatas poistele uuriva pilguga otsa):"Kas ta mitte ei öelnud, et ta jääb siia vähemalt aastaks?" Beatriz tuli lauda ja samal ajal, kui alles lauapoole kõndis, rääkis midagi hästi kiiresti, sain aru, et me olevat kokkuleppinud midagi juulikuuni, aga rõhutas, et ta on alati mulle öelnud, et võin ära minna, siis, kui ma ise tahan. Viimane lauseosa on täiesti tõsi, sest siin olles pole kordagi pidanud tundma, nagu mind hoitakse siin kinni. Inglismaal oli mul küll hirm, et mind ei kastagi minema, kui hakkasin rääkima, et tahaksin ära minna. Aga see juulikuuni jäämise jutt on küll väljamõeldis, ma mäletan väga hästi, et ütlesin, et kas 3 kuud kuni pool aastat. Isegi mu au pair worldi profiilil on see kirjas. Ma ei oleks eluseeski lubanud jääda kauemaks kui pool aasta, sest rääkisime ju peale seda,mkui olin Inglismaal juba oma kogemuse saanud ja end tundma õppunud ning saanud teada, et kolm kuud on maksimum aeg.

Igaljuhul, Beatriz oli ärritunud, mina küsisin Alberto padrelt, et kas ma olen toesti öelnud, et ma jäan siia aastaks, vaatasin talle lausa silma sisse, natuke kõhe oli olla, sest ma ei osanud sellist pööret küll näga. Mõtlesin, et kas tõesti kõik need kuud on olnud teesklus, et ma meeldin neile ja nad on minuga rahul. Aga tegelikult ma ju tean, et lapsed on rahul, nad on liiga noored, et saada aru sellest, et mida oaremini nad minuga käituvad seda kauemaks ma siia jään. Alberto küsis, mis ma siis edasi kavatsen teha (Beatriz jtles, et mis seal Märjamaal ikka talvel toimub) ma vastasin, et tahan jaanuarikuus Austraaliasse minna, sest mu tädipoeg elab seal :D pole elusees ka tahtnud sellepärast Austraaliasse minna. Ma ei tahtnud neile öelda, et tahaksin ikka tagasi Hispaaniasse tulla, aga minna rohkem lõunasse. Muidu nad oleks jällegi solvunud mu peale.

Aga jah, inimesed jäavad ikka inimesteks. Saan ju neist aru, neil on väga mugav omada kodus 19-aastast energilist, vastutulelikku, kohusetundlikku ja vähenõudvat tüdrukut, kellele makstakse nädalas alla 70€, kes magab toas, mille aknast paistab lihtsalt sein ja kes õpetab täiesti tasuta lastele igal nädalal neli tundi inglise keelt. Aga ka minul on omad tahtmised ja ma ei jääks elusees sellepärast siia, et ma ei taha neid kurvastada. Kahju on sellest, et kõik eelnev oli suure tõenäosusega teesklus, aga lohutan end sellega, et homme on reede, mis tähendab, et saan sõbrannadega välja minna ja laupäeval on meil Larissaga plaan minna Madridi, eks pühapäeval üritan ka kuskil mujal mööda saata.

Neile soovin edu uue au pairi leidmisel, kuigi ma ei saa aru, miks neil üldse au pairi vaja on...

Zara

Jätk

Õpetasin, millal kasitada look, watch ja see'd ja paberil olid mõned laused, kuhu ta pidi lünka sobiva sõna kirjutama. Ütlesin talle, et ta tooks veel ise ka veel kolm näidet, enne eel ütlesin:"No naiteks, kui ma ütlen sulle "Watch out you will fall down!"" Vastas. Ta mulle,et ei ma ei kuku (samal ajal kõõlus tooliga) ütlesin talle, et no see oligi näide, selle oeale tegi ta om näite ja utles:"Your hands lookstro g" vaatasin oma käsi ja küsisin miks ta nii ütleb :D. Mõtlesin, et oh, juba teine inimene, kes märkab, et mul on lihastes käed. Ta hakkas naerma ja ütles, et issand jumal, see oli näide. Nii me kaks blondi valges köögis naersimegi. Täna tegime tunni päris pikalt, 50 minutit võis küll tais tulla. Tu ni lõpuks tegime plaksu, ma ei oska seletada, aga nagu plaksukava vms :D nagu "lahedas" sõbrad ikka omavahel teevad.

Kutsus mind oma tuppa, et vaataksin, kuidas ta trobooni jaoks StarWarsi laulu nootidesse paneb, sest tahab oma sõpradega ju kontseeri korraldada. Aga kuna ükski õpetaja tedaaidata ei saa (nii Guillermo vahemalt väidab) siis ta uurib netist, kuidas muuta flöödi partituut troboonile ja kitarrile vastavaks. Suurepärane poiss.

Alberto padre hüudis mind ja ütles, et läheksime ta ema juurde, ütlesin talle esimest korda ära, ütlesin, et tahaksin jõusaali minna. Küsisin üle, et kas on ikka omei, kui lähen, utles, et muidugi, muidugi. Ütlesin, et Alberto räägib jätjest paremini inglise keelt, Alberto oli samal ajal vaibal maas ja mängis titte (kohati meenutavad mind Margitit:Margit käis igalpool trennides, kui mina samal ajal tele,at vaatasin või vanematele närvidele käisin) . Alberto padre kiitis oma poega ja ütles, et talle meeldib see väga. Ütlesin, et omei, lähen siis alla ja panen oma asjad kokku ja nemad läksidki ära. Mõne aja oärast tuli Beatriz koju, läks duši alla, mina läksin jöusaali. Nii pime oli juba, kell oli alles seitse õhtul. Läksin jõusaali, tegin mõnusasti trenni, nagin Raúli, ma ei teadnudki, et ta zumbat annab, päeis lahe oli vaadata: taiesti teistsugune zumba, kui Marjamaal oli, ikka kõva trenn: palju hüppamist, kükke, palli viskamist, kangi tõstmist, kätekõverdusi jne jne, ikka täie raha eest saab trenni.

Enne õhtusööki kaisin pesus ja siis hakkasime sööma, umbes kell 22. Beatriz tegi mulle peekoni-juustu bocadillo, nii armas oli vaadata. Istusime lauda ja Alberto PADRE palus VETT minult. Vaatasin teda nagu mu kunagine füüsika õpetaja vaatas: tähelapanelikult, kahtlustavalt (kas ma kuulsin õigesti) ja imestunult. Miks?  Sest Alberto padre ei joo mitte iiialgi vett: lõunasöögi ajal joob tinto de veranot mulliveega ja õhtusöögi ajal Coca Colat. Kordasin, et tõesti, sina tahad vett või. Alberto oadre hakkas naerma ja ütles, et ta peab homme arsti juurde minema, seega, ei saa Cocat tana juua :D andsin talle vett ja tegin järle nagu teeks tast pilti, mälestuseks. Tore õhtusöök oli, naersime väga vaga palju. Rääkisime, mis on nende jaoks kõige raskem, kui neil au pairid on olnud-keelebarjäär ütlesid, rääkisime kui vanad on meie vanemad ja vanavanemad, rääkisime tulevikust, et kui vanaks tahaksime elada ja jälle sai nalja. Räakisin just, et mina ei taja,s elada üle 90, Alberto oadre vastas, et kui tervis on hea, siis ju võib elada küll nii kaua, ütlesin, et seda küll, aga ma ei taha, et keegi mind abistama peaks või kuskil haiglas peaks põetada olema. Ütlesin lõpuks, et kui hii läheb, siis mul oeavad väga rikkad lapsed olema (muy rikko) samal ajal lõikasin bocadillost tüki, Beatriz küsis selle peale, et ooo kas bocadillo on muy rikko? Hakkasin naerma, et jaa, on küll, aga pidasin silmas, et lapsed peavad rikkad olema. Nii naljakas oli.

Homme pean turult ostma banaane ja lillkapsast, õnneks lõunasöögi pärast muretsema ei oea, sest Beatrzi ema ja isa valmistavad homme kõikidele oma lastele ise lõunasöögi ja siis enne lõunasööki viivad autoga kõikidele lastele koju kätte. Oi oi kui armas, ehtne näide sellest, kuidas hispaanlased hoolivad oma perekonnast.

Zara

Lõunasöögi valmistamine, Clementinest ja perekonnast

Magasin väga väga halvasti, sest mul oli nii külm ja liiga pehme oli voodis olla. Jäin lõpuks umbes kella neljast magama ja kell üheksa juba tõusin ülesse. Läksin üles, tervitasin Beatrizi ja hakkasin kohe tube harjaga üle tõmbama, võtab ikka aega küll, aga ei kurda, tehtud saab ikka.

Kella üheteistkümneks pidin minema sots. keskusesse hispaania keele tundi. Ma ei tea, kuidas see võimalik on, aga siin ma hilinen ALATI (ilmselge liialdus, aga ikkagi enamikul juhtudest) igalepoole. Ka täna, mul oli 15 min aega ja selle asemel, et minema hakata, sest sots. keskus on 15-minuti kaugusel, koristasin ruttu veel kööki, panin kõik uksed kinni, panin ruttu oma riided kappi, tegin akna natuke lahti ja alles siis läksin välja. Õues sadas täiega, õnneks mul on Pireti suusajope kaasas :D. Uskumatu. Aga just siin, Hispaanias, kannan seda esimest korda, niisamuti kannan siin esimest korda Pireti vana halli-roosaga kaunistatud kampsunit (Margiti kampsun on liiga lühike ja kitsas igatepidi). Eile kandsin seda jopet päris esimest korda, kui läksin rattaga sõitma. Jope vedas alt, pidi küll veekindel olema, aga mu riided olid läbiligunenud, kui peale kahetunnist rattasõitu koju jõudsin. 

Igaljuhul, jooksin kapuuts pea ja vihmavari (ka Eestist, Inglismaal olles oli minu truu kaaslane) peakohal hispaania keele tundi. Ma ei tea, mis minuga juhtunud on, aga mind isegi ei häiri enam kui sajab, las siis sajab, vähemalt on üsna soe-täna oli näiteks 16 kraadi sooja ja kui päike välja tuli tundsin end nii hästi:ikka nägu päikse poole ja naeratus suul. Hispaania keele tunnis oli õpetajaks ainult Manuel, sest Lucia on haige ja Juli leinab oma surnud isa, ja lisaks minule oli Clementine ka. 

Clementine oli täna veelgi rõõmsam ja särtsakam, ta on lihtsalt nii lahe, selline poisilik, aga siiras, sõbralik ja oma kindla arvamusega, temalt on mul palju õppida. Tegelikult olengi ma temaga ülirõõmus kogu aeg, alati, kui kuskil koos oleme tulevad mul naljakad lood meelde, mida jagada, ja kui talle oma "kurba saatust" kurdan, siis sellest rääkides tunduvad kõik mured nii tühised. Ah, ma olen nii õnnelik, et tema just Enrique peres au pair on ja et ma talle meeldin. Üks päev alles kirjutasin talle millestki ja ütlesin, et ma naeran iseenda üle hetkel ja ta vastas:"Always laughing, it's good!" Ja üks päev, kui ütlesin talle, et kohtun sakslannaga, ütles, et kui ta pole normaalne, siis ärgu ma tema eksisteerimisest siin rääkigu (kuna talle ei meeldi ameeriklanna Jena, aga ma tehin neid tuttavaks, nii et nüüd ta peab "kannatama" Jena ameerikalikku käitumist). Ütles, et talle lihtsalt mõned inimesed ei meeldi, aga ütles, et kui minuga kohtus, tundsi kohe, et ma olen selline tšill ja normaalne :D aaa, et ikka ennast veel upitada, pean kirjutama veel, mida Clementine head on öelnud lisaks sellele, et ma oskan hispaania keelt ja olen huvitav inimene. Ta ütles, et talle on alati tundunud, et põhjamaa rahvad (Rootsi, Norra, Soome ja Eesti) on hästi omapärased riigid, naiteks talle meeldis kuulata, kui räakisin, et me Eestis võtame kõvasti leili saunas ja eriti elevile läks ta, kui ütlesin, et olen hüpanud peale sauna lumme. Ta vastas selle peale, et kas see ohtlik ei ole, vastasin, et ma ei tea, eestlased on selline natuke pöörasem rahvas. Clem ütles, et kui nad lahevad ujulas vette panevad nad kõigepealt käega natuke vett kuklasse :D ma naersin nagu pöörane... Küsisin, et kas prantslased tõesti arvavad, et paar tilka jahedamat vett aitab kehal ette valmistuda temperatuuri muutuseks. Clementine ka naeris ja ütles, et vaevakt, aga just nii nad teevad.

Kaisime Mercadonast läbi peale tundi, nägime teel Jenat, tal oli ainult neli tundi tana anda, läks koju, ta oli labimärg, hoidsin vihmavarju ta pea kohal, kui nägime. Hiljem helistas mulle, umbes kell pool kuus, tal oli hääl täitsa ära. Ma looda , et ta haigeks ei jää. Kuigi jah, ta on Floridast pärit, ütles, et seal on kogu aeg soe, loodan siiski, et ta keha harjub vihma ja jahedusega. 

Ma unustasin esimest korda raha koju, seega Clementine ostis mulle oma raha eest asju. Ostsin ühe saia, shokolaadipadjakesi, müsli ja lagritsakomme. Leppisime kokku, et homme lahme peale jõusaali (mina lahen jõusaali) ja padlei trenni (Clem laheb esimest korda oadlei trenni) koos turule. Ideaalne ajastus, sest tal hakkab trenn 11 ja kestab üks tund ja minul on nii kaua aega jõusaalis ilusti olla ja siis saame koos turule minna. 

Kui koju jõudsin olid mu jalad läbimärjad, mu vaesed Housei tennised... Ja kõik mu teised sokid olid alles niisked, sest need ei kuiva nii ruttu ära. Läksin ostsin ühe saia veel lähedalasuvast Panaderiast ja paki krõpse ka, sest hommikul oli selline krõpsu isu, et sõin pool pakki ära koos pimentoniga (kui koju tulen toon. Punase paprika pulber). Panin pool krõpsudest algsesse pakki tagasi ja hakkasin lõunasööki valmistama. See tundus niii lihtne: praetud porgand, suvikõrvits, sibul ja paprika ning keedetud pasta. Kõik läks kohe algusest peale pekki:1. Ühe suvikõrvitsa lõikasin koos koorega 2. Ühe porgandi lõikasin koos koorega 3. Nutsin ja lõikasin neli sibulat ja kui tuli pasta aeg kätte, siis mõtlsin küll, et ah, parem lihtsalt naeran... Panin alguses nirmaalses suuruses poti tulele, pidin ju ootama, et vesi keema hakkaks ja alles siis oasta sisse panema (suuuur pakk pastat), kui vesi keema hakkas, kallasin suure hurraaga pasta sisse, kaks pasta palli kukkusid maha, sest lihtsalt ei mahtunud sisse. Terve see pott oli pastapalle täis, ma ei nainudki vett! "Dios mio!!!" mõtlesin ja otsisin ruttu suurema poti, sest perekonna kojutulekuni oli aega 15 minutit (täoselt pasta keetmiseks kuluv aeg). Kallasin kogu vee ja pasta suuremasse potti ja lisasin kõvasti vett juurde. Jäi üle ainult oodata ja palvetada, et jumala eest Alberto oadre varem koju ei tuleks. Samal ajal katsin laua ja rääkisin pliidiga ning palusin tal kiirustada. Lõpuks hakkas vesi keema, kogu see aeg juurviljad ikka praadisid :D :D Kui Beatriz koju tuli ütlesin kohe, et anna andeks, kõik on algusest peale vakesti läinud, vaatas pastat ja muigas, aga kiitis juurviljade väljanägemist, lõhna ja maitset :). 

Istusime lauda, väiksel Albertol oli kõige normaalsem roog, mis minu liimi väljanägemisega pastast oli võimalik teha: praadisime talle peekonit ja lisasime tomatipastat juurde (kuna ta ei söö juurvilju, siis peame alati talle tegema midagi teistsugust), Guillermo puistas kõvasti riivitud juustu pastale. Istusin lauda ja ütlesin, et vähemalt maitse on hea, kui Alberto padre koju tuli, küsisin kohe, et kas ta on näljane. Vastas, et on küll, ütlesin, et väga hea, siis pole hullu. Ütles, et ma oleks mureta, et see on jumala okei. Aga lõppude lõpuks jätsid kõik pool taldrikutäit järele, sest see oli reaalselt nii vastik, maitsetu ja liimjas et mul hakkas kõht valutama. Tegelikult ma yean, miks pasta nii teineteise küljes oli: ma ei lastnud külma vett peale, vaid panin otse juurviljadega pannile. Aga noh, tegijal juhtub ja ma olen üsna kindel, et keegi meist ei taha tükil ajal enam pastat näha ka mitte. 

Kella neljaks viisin Guillermo tennisetrenni, ikkagi toimus, arvasime alguses, et ei toimu, sest oäev läbi oli sadanud. Õnneks treener helistas ja ütles, et tuleksime ikka kohale. Tulin koju tagasi ja valmistasin ing keele tunde ette. Aitasin Akbertol matemaatika koduülesannet teha, nii hea tunne oli. Ta meenutab mulle mu lapsepõlve head sõpra ja klassikaaslast: ülienergiline, aga lasik, kui kohe aru ei saa, siis ei viitsigi enam midagi geha. Õnneks ta ütles, et ta ei oska ühte ülesannet, seega olin ta kõrgal ja naitasin talle kõik ette ära, kuidas teha. Alguses tehted sulgudes ja siis korrutamine, ütles mulle, et korrutamine on por ja liitmine on mas. Aga oligi juba aeg uuesti Guillermole trenni järele minna. Räakis, et tahab oma sõoradega kontserdi korraladada, et annaetada inglise keele õppimisele. Ütlesin, et ta oeab siis kiirustama, et lähen detsembris ära ja ma tahaks ikka varem seda naha, te oleks pidanud ta nägu nägema. Ta oli nii õnnetu, küsis,met kuhu ma siis lähen, ütlesin, et ma ei gea veel, aga et uuel aastal uued kohad. Beatrizile ütlesin enne lõunasööki, ta nägu vajus nii ära, aga õnneks see ei tulnud talle suure üllatusena, sest nädal aega tagasi juba mainisin talle, et neli kuud on minu jaoks piisav aeg ühes kohas olemiseks, ja et kui ma korra juba ära lähen p, siis tahasi ma enam tulla ei taha. Peavad hakkama nüud uut au pairi otsima, õnneks andsin aegsasti ette teada. 

Albertoga läks inglise keele tund vaga hästi. Uskumatu, aga nad õpivad koolis teadust inglise keeles, Guillemol oli alles kontrolltöö närvisüsteemi ja luude kohta, kõik oli inglisekeelne. Aga Albertol on palju keerulisem õppida inglise keeles. Eelmise nädala reedest hakkasime seda õppima, sest kolmapäeval on tal KT. Selgroogsed-selgrootud loomad, putukad, ja sada asja veel, täiega raske. Isegi mulle ei jää need sõnad meelde, aga andsin endast parima ja tunni lõpus mängisime mänge, mis leidsin internetist lehelt, mis ongi selle õpikuga üksühele. Sai ilisti harjutada ja talle väga meeldis. Ja teate, Alberto on mind vaga omaks võtnud. Istus mu kõrval ja samal ajal, kui ma otsisin videosid ämblikitest, sipelgate ja rohutirtsude võitlusest (sest neid loomi just õppisime) toetas ta oma pea mu kätele ja lollitas niisama. Ma olen niiiii õnnelik, ta kuulab mind, kui ma ütlen rahulikult, et ta põrandalt ülesse tõuseks, ilisti istuks, vait oleks või midagi vaataks. Suuuured tänud Beatrizile ja Albertole, et nad on nii suurepärast tööd teinud, lapsed ei karda neid, vaid ausatavad oma vanemaid, oh jumal jumal küll, mul ei jätku nii palju häid aõnu kirjeldamaks, kui rahul ma olen nende kasvatamisega ja eluviisiga: lapsed on viisakad, sõnakuulelikud ja ausad-vähemalt enamuse ajast. 

Guillermoga läks ka tund ilusti, õnneks saan talle nüud pakkuda midagi täiesti uut. Võtsime täna näiteks past simpelit, tal ei ole aimugi, kuidas minevikku moodustada. Õnneks ta on tark poiss, haarab hoobilt, nii et liigume jõudsasti edasi. Naljakas oli, seletasin talle, millal kasutada:watch, look ja see'd. 

Kokkuvõte eelmisest nädalast

Nädal on nii kiiresti mööda läinud ja polegi ühtegi postitust kirjutanud, isegi mitte mustandeid. Iga päev olen mõelnud "Oh, sellest kirjutan kindlasti!" aga lihtsalt ei ole olnud seda aega maha istuda ja kirjutama hakkama. Kuid täna on pühapäev, kell on pool üheksa õhtul, Skypesin just Piretiga j sain uusi mõtteid, millest kirjutada  ja väsimust pole ka peal, seega ideaalne aeg kirjutada.

Esmaspäeval kell pool 11 oli mul hisp keele tund sots keskuses. Olin täitsa üksida, sest Clementine ei saanud tulla, seega täitsa idividuaalne tund oli: mina kahe õpetajaga. Mulle väga meeldis, kuidas Lucia (28-aastane hispaanlanna, kes annab inglise keele tunde, aga kelle inglise keel on vahepeal kehvem kui minu oma) seletas mulle ilusti hispaania keele asju, tunni lõpuks istus ta mu kõrval j tegi puust ette ja punaseks. Kella 12st lõpetasime tunni ära, palusin endale kodutöid koju, tegime ühe teksti, et ma saaksin harjutada ajavormide kasutamist, sest ma ei ole siiamaani neid viitsinud ära õppida. Tuleb kohe meelde, kuidas bioloogia õpetaja alati korrutas:"Inimene on nii laisk kui tal lastakse olla" seega ta andis alati täiega koduseid töid.

Mõnikord, kui käin jalgrattaga sõitmas või jooksen jõusaalis masinal ja tunnen, et tahaks lihtsamat teed möõda minna: aeglasemalt või üldse ära lõpetada, siis selle asemel tõstan tempot või jalgrattaga sõites lähen ülesmäge või tuuriga.

Teisipäeval läksin tantsutrenni, Sevillana tantsu õppima. Olime Jenaga ainukesed alla 60-aastased, kõik ülejäänud olid juba kõrges eas daamid. Mina olin ainuke, kes ei suutnud tunni aja jooksul tantsusamme ära õppida. Ega ma ei imestanud ka, pole ju elusees kuskil tantsutrennis käinud ja hispaania tantsudest ei tea midagi. Peale tundi jäime Jenaga veel kauemaks sinna, palusin õpetajal uuesti naidata samme ja tegin sellest video, homme saan õppima hakata.

Pärast tundi läksime Jenaga kodupoole, otsisime poodi, mis oleks lahti, sest mul oli jube jäätiseisu.
Poodi ei leidnud, aga nägime hispaania keele õpetajat, 60-aastast Manueli oma naisega. See oli juba
teine kord, kui niimoodi tänaval neljakesi kohtusime. Manuel pakkus valja, et jalutaksime nendega natuke aega linna peal, tema saaks inglise keeelt harjutada ja niisama olla. Kõndisimegi, mind ajas nii naerma kogu aeg, sest Manuel on lihtsalt nii koomiline mees, ta kordab oma lauseid kaks korda nagu väikestele lastele korratakse ja tutvustas meid oma sõpradele, keda tänaval nägime. Selline tunne oli nagu oleksime vanavanematega linna peal kõndinud.

Kahjuks kõiki päevi ei mäletagi enam, ei toimunud ju siis midagi nii erilist. Olen ikka oma igapäevatoimetusi teinud, aga nendele lisaks käin hispaania keelt õppimas kaks korda nadalas, pluss ühe korra ajorge juures, tantsutrenni ja muidugi jõusaalis. Neljapäeval oleks äärepealt nutma hakanud rõõmut, kui lõpuks jõusaali minekuks aega sain, polnud kolm päeva saanud minna. Ahsooo, kolmapäeval kohtusin sakslanna Larissaga, tal võttis kaks kuud aega et minuga kohtuda tahaks. Beatriz andis mulle ta numbri ja kirjutasin siis talle. Läksime ühel vihmasel õhtul baari, tellisime Coca ja vee ja rääkisime juttu. Mul oli selline tunne, et ta oleks nagu Eestist. Kogu aeg naersime ja
leidsime palju sarnaseid jooni. Ta on ka 19 nagu mina, tahtis alguses minna Andaluciasse, aga leidis
siis selle pere, kelle juures ta praegu on. Hoolitseb kahe väikse tüdruku eest:4- ja kaheaastane.

Eile läksime perega teise külla (otra pueblo), sest neil on sõpradega traditsioon tähistada vendimia lõppu, kuigi keegi neist ise viinamarju ei korja. Sõime suure seltskonnaga katšaseid (jahu kaste suure panni peal, mida süüakse vakgesaiaga otse panni pealt). Mina saia ei söönud, tõstsin lihtsalt selle kastme endale taldriku peale ja sõin koos praetud lihaga seda. Väga hea oli, pean selle tegemise ära õppima. Magustoiduks tellisin puuviljasalati, Beatriz tellis riisi piimaga, see on ta lemmik magustoit, kuigi piima ja riisi eraldi ta vihkab :D. Õnneks olen juba ära harjunud sellega, et suures seltskonnas jään ma paratamatult vestlustest välja,msest ma ei suuda jälgida,mkuudas teema muutub. Ja mis mul ikka lisada on, kui kogu jutt käib vanade mälestuste või laste kasvatmise ümber. Clementine oli ka kaasas, räakisime juttu, aga õhtu edenedes jäin ka Clementinest ilma, sest temas lõi suur lobiseja välja (sellele aitas iindlasti kaasa see, et ta jõi viis klaasi õlut ära :D). Aga ega minu päeval ka midagi viga ei olnud, mängisime lastega korvpalli ja jutustasime niisama.



Kell kümme õhtul liikusime tagasi Campo de Criptanasse. Läksime õhtust sööma ühte baari, aga enne seda rääkisime autos sellest, et millal ma ära lähen. Nimelt, istusime autos ja väikse Alberto küsis, kauaks ma nende juurde jään. Vastasin, et ma ei tea, et see on natuke keeruline. Alberto ütles, et ta tahaks, et ma jäakisn elulõpuni nende juurde. Guillermo ütles, et ma võin ju jõuludel Eestis olla ja oma perekonnaga aega veeta, aga et ma tuleks ikka tagasi. Alberto ütles, et eelmist au pari ta vihkas, aga mina ikka oskan teha inglise keele tunnid lõbusaks ja huvitavaks, aga eelmine au pair oli ainult käsikinud kirjutada ja kirjutada. Vanemad kiitsid Albertot ja mind, et ta bii hasti inglise keelt juba räagib. Päris suur saavutus ikka.

Autos ütlesin, et jõulud veedan kindlasti Eestis, aga et edasi ma veel ei tea, lubasin mõelda. Täna läksin hommikul jõusaali ja hiljem rattaga sõitma, selle aja jooksul leidsin selgusele, mis peale jõule
tegema hakkan. Otsustasin, et tagasi ma ei tule. Iga hea asi ju lõppeb millalgi ja kui ma lähen siit ära, siis tagasi ma enam ei tule. Homme teatan Beatrizile ka oma otsusest ja ütlen, et mul on ka pilet ostetud, seega 19. detsember lahkun siit. Detsembrikuuks olen siin koha peal juba neli kuud olnud ja kodust eemal olnud pool aastat, seega õige aeg hinge tõmmata (ma e tea küll millest) ja edasi liikuda, uued riigid ja kohad ju ootavad. Ma ei tea veel, kuidas Beatrizile seda öelda, aga õnneks ma olen talle juba natuke teada andnud sellest, et neli kuud ühe koha peal on minu jaoks piisav aeg.

Täna hommikul läksin jõusaali, haigutasin terve aja ja mõtlesin, miks ma küll ei jaksa midagi teha. Lõpuks sain aru: muusikat ei olnud. Üritasin seda tööle panna, aga ma ei osanud ja ei tahtnud hakata teisi inimesi ka segama, sest neil olid kõrvaklapid peas. Õnneks üks tuttav mees tuli jõusaali, jäime lõpuks täitsa kahekesi, palusin tal vaadata, kuidas muusikakeskus tööle käib ja selline energia tuli sisse. Aaa, pean selle lihtsalt kirja panema, sest iga kord, kui jõusaalis olen ja rattaga sõidan, ajab mind üks asi naerma. Mis? Ratta peal, pedaalide keskel on suur kleeps kirjaga:NO STEP (ära astu),
sest see on plastmassist ja kipub lagunema. Aga kui ma esimest korda jõusaali läksin ja Raúl mind aitama hakkas (mängisin algajat ja ütlesin, et ma pole elusees jõusaalis olnud) ja esimeseks masinaks just selle ratta valis, astusin ma täpselt sinna, kuhu ei tohtinud astuda, ragises kurjakuulutavalt, aga ma olin vanarahu ise.

Mul on jõusaalist päris palju rääkida, sest mulle nii väga meeldib seal käia. Alati, kui olen kodus ja olen natuke väsinud või tülpinud, siis mõtlen jõusaalile ja kohe läheb tuju paremaks. Üks päev kõndisin jopehõlmade vehkimisel muusikakoolist koju, olin just Guillermo sinna viinud, ja nägin valget Audit,tundin kohe ära Raúli, vaatas mind suurte mustade päikeseprillide tagant ja andis gaasi. Mul võttis aega, et lehvitama hakata, hiljm, kui läksin jõusaali, ütlesime peaaegu korraga, et nägime teineteist tänaval, ütles, et tal polnud aega tervitada :D. Raúl oleks pidanud olema jõusaalis kell 17, et uksed lahti teha, aga mina nägin teda tänaval 17:10, kes olen mina et hukka mõista. Veel jõusaalist siis... Ma eelistan kaia seal õhtuti, sest siis on rohkem inimesi, mis annab energiat ja teisi vaadates
saab uusi mõtteid, mida proovida. Ning alati, kui mul on vaja abi ühe masina õigeks panemisel, küsin meestelt abi, sest ma ise lihtsalt ei jaksa 100kg jalgadega üles lükata, aga see masin jätkab just nii palju kilosid õhku. Ja muidugi, ma ei saa üle ega ümber Raúlist, mulle meeldib, kui ta juhendab ja näitab, kuidas õigesti teha. Alles üks päev õpetas, kuhu maani ma kangi tõmbama pean, ma tõmbasin alguses kõhuni välja, aga peab hoopis ainult rinnuni.

Neljapäeval nägin Clemi jõusaalis, õigemini, ma hakkasin just jõusaali minema, aga Eva (Guillermo pruut kui nii võib öelda; 11-aastane) nägi mind ja ütles siis Clementinele, et ma olen seal. Rääkisime Clemiga, ta oli üliõnnelik, sest hakkab sellest nädalast kaks korda nädalas padlei trennis käima. Küsisin kohe, mis ta treeneri nimi on, sest näiteks Miguel, Alberto treener, on väga sümpaatne noormees :D. Tuli välja, et seesama treener ongi. Olen üsna kindel, et Miguelist veel kuulen palju palju.


Reedel speakingus juhtus midagi esmakordset. Ma ei ole viimased neli-viis aastat tundunud end nii mugavalt võõras seltskonnas rääkides, kui seda oli reedel. Istusime kõik ümber suure laua ja ma lihtsalt rääkisin ja rääkisin, ilma mingi pingeta, ilma värinata, punastamiseta. Vaatasin kõikidele otsa, tegin natuke nalja ja küsisin inimestelt palju küsimusi. Hiljem läksime Lucia, Jena, Clementine, Dylani ja ühe hispaanlasega baari, mina ja Jena tellisime teiste õllede kõrval hoopis teed. Õues sadas kõvasti padukat. Ja veel hiljem läksime Clementine ja Jenaga välja, lootsin Juanjot ("khuanho"on hääldus) näha, sest teadsin, et näeme ta sõpru Fernandot ja Angelit. Läksime baari ja seal nägin suurt seltskonda, aga mitte teda. Tervitasin oma tuttavaid ja küsisin kõva häalge,a et kus Juanjo siis on. Mees, kellega jõusaalis enne nägime, ütles, et ta on oma pruudiga kuskil teises kohas. Ütlesin võimalikult tavaliselt:"Vale, vale!" (Okei, okei) ja mõtlesin, et muidugi, oma tüdruksõbraga nagu alati, ma leian alati need mehed, kellel on juba keegi olemas :D. Õnneks Clementine saadab sama saatus mis mind, enne naersin mina ta üle, nüüd sai minu üle naerda.

No nii, see postitus läks küll väga segamini, aga vähemalt sain veenduda, et ei tohi ikkka nii suurt pausi vahele jätta.

Zara

Sportlik päev, emaga rääkimine, perekond on tore

Täna hommikul ärkasin kell üheksa, läksin otsemat teed jõusaali. Kodus sõin kiiresti ühe melocotoni ja jõin natuke vett, ajasin endale pikad püksid jalga ja sooja tšempri (naljakas sõna :D) selga. Hommikul oli õues niiii külm, 14 kraadi, mõtlesin, et külmun kohe ära nii et jooksin jõusaali, seljakott suure pudeli vee ja spordiriietega seljas.

Tegin soojenduseks 45 minutit jooksu nagu ikka, enam ei olegi nii raske. Päris uhke olen enda üle, eelmistel kordadel pole kordagi alla andnud ja ikka jooksen 45 min täis. Peale minu oli ainult kaks inimest, lõpuks jäin kahekümneks minutiks täitsa üksi. Tegin igasuguseid harjutsi ja proovisin peaaegu kõiki masinaid. Olin seal kella kaheteistkümneni, sest siis pandi jõusaal kinni. Aahsoo, eile, kui jõusaalis käisin, kutsus üks mees, administraator ja omanik vist, mind padlei võistlust vaatama. Võistlused toimusid sealsamas, ütlesin, et mul ei ole hetkel aega, aga mulle ja vaiksele Albertole väga meeldib padle. Hakkasin mõtlema, et peaks Alberto treenerilt küsima, äkki ma saaks ka proovida.

Pärast kella 12 jõudsin koju. Beatriz oli tööl, Alberto lastega olid ka kuskile läinud. Võtsin ratta ja läksin virgeni juurde. Neitsiloss on päris kaugel meie kodust, ja see asub kõrgel mäe otsas, annab ikka ronida sinna oma rattaga. Vahepeal seisin, vandusin, kõndisin ja lõpuks jõudsin kohale. Tegin paar venitust ja nautisin vaadet, sooja oli kuskil 22 kraadi, päike soojendas ja päris hea oli. Aga olin siiski kurb, täna oli selline vaimselt väga raske päev. Igatsesin ema järele, panin Virgeni otsas silmad kinni ja kujutasin ette, kuidas ema kallistan ja temaga räägin. Mu igatsus ja kurbus olid nii suured, et mul tuli lausa luuletus igatsusest, kirjutasin ruttu ülesse ja läksin rattaga järgmist mäge vallutama.

Sõitsin rattaga täiesti surmtõsiselt, kuigi vaade oli super, minu kõrval oli terve aeg oliivipuudesalud, tahtsin nii väga jagada oma rõõmu emaga. Natuke ajas muigama ka mu olukord, kõik on mul nagu olemas, aga ikkagi igatsen ja olen kurb, kunagi ei ole midagi piisavalt.

Kruusateel sõites nägin palju jäneseid, nii armsad olid, kuni äkki kuulsin püssilasku.  Jah, üks jänes võeti rajalt maha. Hiljem nägin, kuidas üks jahimees puhastas väikest jänesepoissi. Mõtlesin, et ma ei söö elusees jäneseliha. Nii kurb oli olla, esiteks igatsesin ema järele ja siis veel nägin, kuidas üht väikest jänest noaga lõigatakse ja sisikonda laiali loobitakse.

Kui koju jõudsin olin päris läbi, sõitsin rattaga umbes kaks tundi. Kedagi ei olnud kodus, tahtsin just, et nad näeksid mind, et ma olen ikka aktiivne, mitte ei istu toas. Õnneks siin olnud aja sees olen pidevalt ajtiivne olnud, kainud iga päev kas jooksmas või kaimas, ja nüud viimasel ajal jõusaalis. Passisin natuke aega garaažis, kiiver ikka peas, lootsin, et naen vähemalt Beatrizi, kes oleks pidanud samal ajal koju jõudma, aga ei miskit. Vaatasin oma telefoni, Beatriz oli kirjutanud, et tana sööme Milagrose juures. MUIDUGIII! See veel puudus...

Beatriz tuli mulle järele, laksime Milagrose ja Ignacio juurde, Alberto noorem vend oli ka seal oma naise ja kahe lapsega. Sõime salatit ja ahjukana, vaga hea oli. Hiljem tulin Beatriziga koos koju, mina ei viitsinud sinna jääda. Alberto vens ütles, et mu hispaania keel on parem kui enne. Räakisin lauas ka natuke, Alberto padre oli nii hea mu vastu, istus mu kõrval. Kui ütlesin Milagrosele. Et ma saan rohkem aru, mis nad raagivad, aga ise ei oska väga hästi vastu rääkida ütles Alberto:"Hombree! Si tú puedes hablar!" ja üldse Alberto oli nii hea mu vastu. Küsis, kuidas kana maitseb, ütles, et pean rohkemsööma, sest mul on kolm aastat aega veel kasvada (kuni 21 eluaastani) ja et kui ma koju lähen, siis ema imestab, et ma ei söönud üldse Hispaanias. Oh seda Albertot küll. Kui ta vaid teaks, et Eestis kaalusin ma 11 kg vähem... Aga mina ei hakka rääkima, et vaata kui paks ma olen jne. Mulle ei meeldi, kui keegi ütleb enda kohta midagi halba, seega mina ei hakka ka kaastunnet otsima, parem tegelen probleemiga. Aa, ja küsisin, millal oliive korjame lähme, Alberto ütles, et üsna varsti. Alguses korjame salati jaoks, nagu Eestiski on poodides purgid ja hiljem korjame kõik, valimatult.

Kui Beatriziga koju jõudsime oli kell umbes neli. Helistasin Facebookis kohe emale, räakisin talle oma kõhklustest ja kahtlustest mu tuleviku osas ja lõpuks, kui jutt sai räagitud hakkasin lihtsalt nutma. Selline kergendus saabus, kui ema ütles, et kõik saab korda ja et koju võin alati minna. Tuli kohe meelde Ly Ehini loeng Ööülikoolis, et kodu on kui pelgupaik, koht, kus saab haavu lakkuda, koht, kus sind toetatakse ja hoitakse, ajani, kui oled valmis uuesti minema.

Pärast emaga rääkimist läksin uuesti rattaga sõitma. Tegin tunni-ajase sõidu. Päike loojus nii kiiresti, jõudsin koju taitsa hamaras. Triikisin kõik laste riided ja enda riided ära, et homme ei oleks ühtegi teist kohustust peale koristamise ja leiva ostmise, sest homme tahan varakult inglise keele tunnid ette valmistada, nädalavahetusel ei tule selline asi mõttessegi, kahjuks. Homme on mul hispaania keele tund ka, pool 11 hommikul, sots keskuses.

Sõime õhtusööki umbes kell kümme. Sõin salatit, tuunikala ja pruuni leiba, magustoiduks ananassi, väga väga hea oli, joogiks jõin teed, tavalist tohelist teed, sest nii külm on pidevalt. Õnneks õhtusöögi ajal ja natuke enne seda kadus nukrus ära. Lapsed on nii sõbralikud, vanemad on normaalsed ja kogu atmosfäär ülemisel korrusel on nii hea. Nädalavahetused on minu jaoks väljakutsed, sest mul on nii palju vaba aega, et ma hakkan lihtsalt ule mõtlema, muretsema ja paanitsema. Muutun jälle inimseks, kes oigem on omaette, oma mõtete ja tegemistega. Aga tegelikult tunnen end sada korda paremini, kui olen perekonnaga. Teinekord lähen kohe ülesse, kui kurbus peale tuleb, kasvõi vaatan, kuidas Alberto Guillermot narvi ajab või kuidas Alberto tabletis mange mängib. Jumal tänatud, et lastele ma meeldin, kohe, kui mind näevad ütlevad Hola! või Helloo! sellele järgneb naeratus ja kui ma kauemaks pidama jään, siis kutsuvad enda juurde ja näitavad igasugu asju.

Tana, kui ülesse teed tegema läksin, te ei kujuta ette, kui imelik on mul minna ülesse kööki, teha kapiuks lahti ja otsida teepakki. Mul on selline tunne nagu ma teeks midagi keelatut. Täielik lollus jälle, aga ma tean küll miks. Ema kunagi imestas, et kuidas Pireti peika julgeb ise midagi kappidest otsida, kuigi in taitsa võõras kodus. Ja see jäi mul külge, ma ei taha ju olla ebaviisakas, ma lihtsalt pole siiamaani ara harjunud, et see on minu kodu ka. Imelik on üldse ükeval olla, aga nüud on ju talveperiood käes, nii et all köögis ei söögi me enam, mitte kunagi :D kuni järgmise suveni alles, aga siis ma olen siit juba lainud. Seega, tegin endale üleval teed, kõõlusin ukseavas, naeratasin Beatrizile, ta naeratas mulle ja ütles hästi rahulikult, et kümne minuti oärast sööme. Nad kordasid just Guillermoga kontrolltõöks, planeete ja tahti küsis Beatriz talt. Guillermo istus põrandal, juuksed niisked ja ikusti soengusse kammitud, naertas mulle ja vastas ima emale. Mund valdas selline tahu, et see oli uskumatu, nii siirad naeratused, nii õigel ajal, pea ei valutanudki enam. Ei tahtnud neid segada seega laksin vaatasin, mis Alberto teeb. Mängis tabletis, kükitasin ta kõrvale, räakis, mis ta mängib. Oi jah, ma tean, et teil ei ole seda huvitav lugeda ja imestate, et mis seal siis nii suursugust on, et kõike detailselt oeab kirjutama, aga minu jaoks oli tanane õhtupoolik nii helge. Lapsed olid sõbralikud ja rahulikud, vanemad rõõmsameelsed ja rahulikud, kogu elamine lõhnas millegi hea järele, valgus oli hästi hubane. Kogu see rahu tuli minu sisse tagasi, mille olin vahepeal suutnud ära kaotada. Nii hea tunne oli.

Kell on nüud pool kaksteist öösel, hea aeg magama jäämiseks, homme tõusen juba kella üheksast.

Zara

Ennast ületamas

Kell on pool neli öösel, jõudsin just klubist. Käisime Clementinei, Jena (ameeriklane) ja teiste tüdrukutega väljas. Täna oli sada korda oarem pidu kui eelmine. Muusika oli oarem, rohkem inimesi ja palju nalja sai, tundsin end päris hästi.

Aga nüüd tänasest päevast.
Kuna meile on kätte jõudnud sügis, siis pidevakt on sellne tunne, et tahaks lihtsalt magada, sooja teki all ja oodata kevadet. Tõusin alles pool 11 ülesse, Beatriz oli kodus, aga mul oli ükskõik. Tegin ma ainsa ülesande kiiresti ära: tõmbasin toad HARJAGA üle, sest see tolmuimeja on omadega läbi... Beatriz laks Alcazari, et supermarketist toite osta Gyillermo sünnapeoks. Ma tahtsin samal ajal jõusaalis ruttu ära käia, sest motlesin, et ohtul pole niikuinii aega, täna oli kell seitse SPEAKING ka veel, ja oärast pidin ju aguillermo sünnale tulema.

Läksin jõusalli poole, juba eemalt nagin, et kõik tuked kustus, vaatasin telefonist, mis kellani hommikuti jõusaal lahti on, oli ainult 12-ni. Läksin sama targalt tagasi. Oma voodisse. Kuulasin muusikat ja vihmaheli. Päris armas oli olla.

Pärast tegime Beatriziga lõunasöögi. Sõime lõuna kogu oerega ära ja pidasime siestat. Kell viis läksin jõusaali, sest alles sel kellaajal tehti see uuesti lahti. Muidugi pidin jälle ootama, sest Raul tuli nii hilja sinna ja avas ukse. Nägin jõusaalis Andreeat, kes kutsus mind. Peole, hiljem kirjutas Silvia ka et ma tuleks.

Peale jõusaali jooksin koju, käisin pesus, ja kümme minutit enne kella seitset läksin kodust tormates valja. Silvia ja Clementine ootasid mind Mercadona ees. Naersid, sest ma alati jooksen kokkusaamistele ja hingeldan taiega. Imelik, Eestis ma olin alati varem kohal, siimaani tuleb meelde, kui läksin hommikuti kodust välja 40 minutit enne kooli algust, sest ei tahtnud hiljaks jääda. Aga nüüd mul on tunne,e et küll aega on, niikuinii kõik teised ka hilinevad, aga kahjuks (õnneks?) on hilinejaid vähe.

Laksime kõik sots. keskusesse, Clem ja Silvia tulid esimest korda. Nägime Jenat ja Dylanit, jutustasime ja istusime lauda. Seal pidime jälle ennast tutvustama, sest palju uusi inimesi oli. Mul hakkas hääl nii värisema, tegin hasti lühidalt. Aga kuna lugesin Pireti blogi tana ja ta kirjutas, et haridusejuht ei tohi olla sotsiaalselt ärev, ehk siis ei tihi inimestega suhtlemist karta, siis pidevakt julgustasin end mõtetes. Mõtlesin, et kui mul on kellelegi küsimusi, kui keegi end on ara tutvustanud, siis loomulikult võn ju küsida. Ei pea midagi häbenema võ kartma, see on normaalne suhtlemise osa. Niisiis, kui kõik jaid vait, ütlesin,met tegelikult meile anti ju teema, millest peame räakima. Ütlesin selleparast seda, sest meie liidreid (kahte õpetajat) ei tulnudki, ja jeegi ei osanud peale tutvustamiste edasi teha. Seega hakkasime rääkima meile antud teemast: pidime rääkima linnast, kus oleme käinud ja mis meile kõige rohkem on meeldinud. Rääkisin Malagast. Küsisin teistelt ka, et kas keegi on Andaluusiat külastanud. Vaga paljud olid. See, et ma küsisin inimestelt midagi, võhivõõrastelt, on minu jaoks väga suur samm. Tanaval või kuskil peol võõrastega rääkimine pole minu jaoks probleem, sest alati on ju mingid teised tegurid, mis võtavad tahelepanu endale. Aga ühes ruumis inimesega näost-näkku rääkimine on minu jaoks väga raske, eriti raske on siis, kui ma neid inimesi ei tunne.

Pärast laksime Clemiga meile, siin oli palju külalisi. Sõime ja jõime ja kell pool 11 läksime minema. Saime keskel tüdrukutega kokku ja laksime klubisse. Muusika oli hea, palju inimesi ja tüdrukud olid toredad. Clementine ei väsi mind üllatamast, mida kõike see tüdruk ka korda ei saada... Mingil ajal tuli üks kamp ta sõpru sinna, ma olen neid ühe korra näinud, selle nadala teisipäeval tutvusin esimest korda. Selles kambas oli üks Quanho (ma ausalt ei tea, kuidas ta nime kirjutada), taitsa sümpaatne noormees. Tõötab Alcazaris, sain aru, et ta töötab juhina veinitünnide tehases. Meenutab taiega Anguse peasolisti. Homme vist lähme Moeti karoket laulma.

Kell kolm lõpetasime selle tralli ära, sest Ckementine muutus liiga ülemeelikuks ja emotsionaalseks. Tulin koju, 14 kraadi oli sooja ja sõin oma kõhu heast-paremast täis nagu alati...

Zara

Guillermo sünna, vihma sajab, eluga rahul!

Laman voodis, täissöönud ja rahul, pole ammu öösel kirjutanud. Täna oli Guillermo sünnipäev, sai 11-aastaseks, see poiss on kullatükk ma ütlen, väga lahe poiss, kui ainukt tahab normaalne olla.

Eile õhtul õhtusöögi ajal küsis Beatriz, mis Guillermo homme oma sünnipäeval süüa tahab. Vastas, et pastat juurviljadega. Ütlesin iseenesestmõistetavalt Beatrizile, et mina ju ei oea seda tegema, et kui ta koju jõuab küll ta siis ise teeb. Beatriz vastas, et ma ikka teeks ise, sest lõnat tal ei ole aega kokata. Andis mulle paberi pastakaga ja kirjutasin ülesse, mis poest pean ostma, kuidas valmistada jne.

Hommikul kappasingi poodi, punase valgetäpilise karuga. Kogu aeg unustasin oma käru poes riiulite vahele. Ostsin jalle perekonnale nende toidud tagasi, mis ma eilse öise söömisorgia käigus alla kuhistasin, oluss täna hommikused maiustused. Kokku läks üle kuue euri, uskumatu, ma olin nii vihane enda peale... Aga ma olin nii stressis, sest ma vihkan toidu tegemist, endale võin teha, aga see lõunasoögi tegemine tundus liiga vastutusrihke, ikkagi lapse sünnipäeva lõuna ju.

Ostsin 20 euri eest asju, tulin käruga koju, samal ajal sõin küpsisepaki tühjaks, sest mul oli nii hakb olla. Tulin koju, panin asjad kapidesse ja hakkasin juurvilju lõikama. Porgandid, porru, küüslauk, sibul, suvikõrvits-kõik lõikasin ära. Ja just siis, kui lõpetasin sibula lõikamise, kuulsin, kuidas keegi tuleb garaažist sisse, hüudsin Hola, eeldasin et Alberto. Oligi. Tuli kööki, küsis, kuidas mul läheb ja tegi toidu ise valmis :D ma keetsin ainult pastat ja oligi minu panus antud. Samal ajal lobisesin Alberto töökaaslase ja hea sõbra Caesariga. Ta kaib meil väga tihti lõunal, sest ta ise elab Toledos, ja Alberto ei taha oma sõpra üksi lõunat sööma jätta töökohta.

Kui Beatriz lastega koju jõudis õnnitlesime Guillermot, sai kingiks printeri (skänner, pildi mingi värk ja tavaline printer ka siis, multifunktsionaalne). Sõime pastat ja kõik kiitsid, ütlesin sada korda, et mina ei teinud midagi, tänage Albertot, aga nad suhtuvad minusse kui inimesse, keda oeab täiega jukgustama ja kiitma. Seega nad kiitsid sellegipoolest, hiljem, kui lauast tõusin, et oma nõud masinasse oanna, ütles Guillermo, et vaga hea oasta on. Ütlesin aitäh. Üle laua istus Alberto padre, ütles mulle, et vaga hea lõunasöök oli, aitäh :D. Ostsin Guillermole tordi ka, tõin selle välja alles oeale lõunat. Panime Beatriziga küünlad oeale, ( numbrid 8 ja 3, sest kahte ühte ei olnud) ja üllatasime aguillermot sellega. Sõime tordi ära ja pidasime siestat. 

Kella neljaks viisin Guillermo muusikakooli, kui tagasi tulin valmistasin ing keele tunni ette, veerand kuus tegime Albertoga ing keele tunni. Poole seitsmeks viisin ta padlei trenni, ise läksin samal ajal jõusaali. Pärast viisin ta uuesti koju, mõtlesin, et jaän ka koju, sest mul oli nii oaha olla hommikusest ogimisest (ikkagi kuue euri eest sõin igast magusat) aga kui kuulsin Milagrose häält meie kodus, panin plehku. Enne juba leppisime zbeatriziga kokku, et võn minna peale Alberto kojuviimist jõusaali. Tegin pool tundi kätele harjutusi, mul oli terve aeg süda paha, sest enne jõusaali sõin kaks ülimagusat jogurit ära ja kaks oakki küpsiseid, ma ei teabi miks, lihtsalt olid ulatuses. Jõusaalis oli üks mees, hasti ülespumbatud, aga ainult kätest. Küsis minult, et kas ma tahaksin vahetada masinaid, vastasin ei, ja ma ei suutnud ta lihases käsi vaadata, sest mul oli süda nii oaha ja need nägid nii õõvastavad välja. Selline tunne, nagu see muskel lihtsalt plahvatab kohe.

Pidin kella üheksaks kodus olema, pidime välja sööma minema. Läksin veerand üheksa jõusaalist minema, täna polnud üldse minu oäev, sest eile oli püha ja jõusaal oli kinni, siis ma ei saanud minna, ja oäev enne eilset kutsus Vkem mind valja kirvpalli mängima ja ma ei läinud jõusaali. Seega kaks päeva ei käinud ja selline masendus oli oeal, et ma lihtsalt sõin ja sõn. Käisin kodus oesus ara ja kell üheksa laksime minema. Laksime Alcazari pitsarestirani. Väga tore oli, rääkisime hasti palju, lapsed olid mänguvälakul põhilise aja, kuigi nii külm oli. Meil on 14 kraadi sooja ja vihm, nukker natuke, aga õues on hasti värske. Pärast kui koju jõudsime ütlesime kõik head ööd ja nii hea tunne oli. Kogu oerekond oli super täna, lapsed, vanemad, kõik. 

Ps, Alberto padre on minupoolt nüud natuke rohkme. Eile oli vaba oaev, sest neitsi Pilari päev oli. Läksime muidugi Mikagrise juurde, sest Albertol oli vaba päev tööjuurest, Beatriz oli tööl. Ja zmilagrise juures istus Alberto kohe minu kõrvale ja rääkis minuga. Sain ilusti aru. 

Oh jah, kõik on nii hea. Homme on Beatriz päev läbi kodus. Hakkame õhtuseks peoks kokkama, aga päeva ajal tahan jõusaali ka minna ja annan oma küpsisepakid Beatrizile, sest muidu ma lihtsalt söön ennast katki. Tahaks maovähendusoperatsioonike minna.

Teate, et hambaarst on siin tasuline, ka lastele, isegi kallim lastele. Alberto küsis, kui palju maksab pilet Eestisse, kui kuulis, et Eestis on alaealistele tasuta. Vastasin, et kui ma vaatasin edasi-tagasi pileteid Madrid-Tallinn p, siis oli 254€. Miks ma neid pileteid vaatasin? Sest üks oäev rääkisime Beatriziga, et läheksin jõulidel koju, aga tuleks siia tagasi. Nüüd oean vaid piletid ära ostma ja ainukt üks terviks kuu veel oodata, uskumatu! 

Olen väga väga õnnelik praegu. :) 

Zara

Leidsin omasuguse

Terve nädalavahetuse oli Alberto padre minuga imelik, vältis mind, isegi otsa ei kõlvanud vaadata. Natuke ikka saime normaalselt ka räagitud, aga laupäev-pühapäev olid uhed nõmedad päevad tema kaitumise pärast. Küll ei sobinud talle, et ma nii hilja koju tulin, et ma nii hilja välja läksin, et ma üldse välja läksin. Eelmisel nädalavahetusel oli tal häda sellega, et ma TERVE nädalavahetuse kodus olin ja kell 00 juba magama läksin.

Sain eile Clementinega kokku, hommikul laksime hispaania keele tundi, sotsiaalkeskusesse, tasuta hispaania keel, ainult meie kaheksi koos kahe vanema naise ja mehega. Pärast seda klassi saatsin Clementine koju, jõme tema juures kohvi ja mina kurtsin naerdes oma saatust. Räakisin talle,  et Akberto ei salli mind, räakisin talle, kui ülbe ta minuga neljapäeval oli, kui ma õhtusööki ei tahtnud jne. Clem ütles, et ta ei suuda seda uskuda,msest kui oleme koos peredega väljas käinud, siis Alberto on minuga ju normaalne. Aga ütkes, et ma ikka räagiksin Akbertoga itse võ siis Beatrizifga. Mina ütlesin, et mis siin ikka räakida on, ma ju tean, miks ta ei salli mind, põhjus on ju ilmselge: ma ei oska hispaania keelt. Clementine laks nii närvi, ütles, et kui asi in selles, siis mingu Alberto metsa. Nii hea oli, et Clem minu poolt oli, sest tõesti, hispaania keele oskamatus ongi minu ainuke viga, vahemalt ma ise arvan küll nii. Okei, tegelt ka see, et ma olen natuken tujukam kui peaks.

Kui kohv sai joodud ja naerdud, hakkasin kodupoole liikuma, käisin veel poest läbi, ostsin kaks saia lõunaks nagu alati. Mõtlesin omaette, et kui ma küsiks Beatrizilt, et miks Alberto padre mind ei saali ütleks ta kindlasti, et sallib ikka, mis jutt see on. Ja Alberto oadrelt polnud mõtet hakata ise küsima, kujutasin ette, kuidas ma üritaks puterdades hispaania keeles tõsist juttu hakata räakima.

Jõudsin koju, panin leivad lauale ja hakkasin inglise keele tundi ettevalmistama, järsku kuulsin, et vesi jookseb üleval. Arvasin, et eks siis Beatriz on kodus, ta on mõned korrad varem koju jõudnud. Üritasin midagi ettevalmistada, kui kuulsin Alberto oadre häalt, mis tervitas mind. Hüüdsin Hola vastu ja mõtlesin, et no tere tore, kuidas ta nii vara kodus on. Hüüdis mind uuesti, läksin ülesse, ütles "Mira!" (Vaata!) ja andis mulle minu toodud leivad näha. Mõtkesin, et huvitav, mis ma jalle valesti tegin, äkki on leivad katki, hallitanud :D, vale mark või midagi muud. Aa, ja ukatas mulle veel prügikoti ka, uue, ütles, et ole hea, ja vii need alla. Kivi kanges kausa südamelt, vahemalt ma ei olnud jalle midagi tema arvates vakesti teinud. Küsisin, et kas sööme all võ üleval. Vastas et all. Ütlesin, et ma selleparast kysisin,msest Beatriz ütles, et uuest nädalast alates hakkame üleval sööma. Alberto ütles, ah, tana soöme ikka all.

Koristasin laua oma oaberitest ouhtaks ja olin valmis Albertoga tõsistel teemadel räakima, nagu miks ta mind ei salli. Natuke ajas nutma :D. Alberto tuli alla, suure potiga, küsisin, et kas ma võiksin teda aidata, oakkusin valja, et mina tegeleksin lihaga (kondid kilekotti ja liha taldrikule) Alberto vastas rõõmsalt, et muidugi aita. Valmistusin mõttes juba ette oma küsimuse. Tuli mu kõrvale, tegi suppi, ja küsis, kuidas mul hispaania keele tunnis läks. Vastasin, et hästi. Küsis, kes õpetajad on. Vastasin, et mees ja naine, temast vanemad. Küsis, kas nad on abielus, vastasi, et ei ole :D. Pärast mõne sekundilist pausi ja esimese kondi kilekotti panekut ütlesin lõpuks, et mul on hispaania keelest väsimus peal. Sest nii palju informatisooni on, ja ma tunnen, et ma olen võtnud liiga palju tunde Jorgega. Akberto vastas, et saab minust taitsa ary, ja ma ju ei pea võtma nii palju tunde Jorgega. Rääkisin ka, et sots keskuses oli see ebameeldib Pedro, kes Eestist halvasti räakis ja mulle kogu aeg ütles, et ma ei oska hispaania keelt. Alberto vastas, et ma jargmine kord ütleks sellele Pedrole, et lugegu Eesti kohta.

Üldse, ta oli nii toetav. Ütles, et ma räägin täitsa normaalselt ja ma olen siin ainult kaks kuud olnud. Ütlesin talle, et olen väga õnnelik, et sain temaga rääkida ja tunnen end nüüd kordades oarimini.

Jiljem, kui Beatriz koju tuli, ütles Beatriz ka, et ma ei muretseks nii oakju selle keele pärast. Saan ju kogu aeg harjutada. Kusjuures, nüud oleme jõudnud nii kaugele, et me ei räagigi enam inglise keeles :D. USKUMATU! Ma räägin vigadega, suuurte vigadega, aga ma ikkagi räägin hispaania keeles.

Igaljuhul, kuna ma alustasin selle postituse kirjutamist neli päeva tagasi, siis ma ei tea, mis ma täpselt selle postitusega tahtsin öelda, aga ma olen väga õnnelik selle perekonna üle. Ja pealkirja nii palju, et ma tunnen, et me oleme Albertoga nii sarnased: kui meie oleme vingus näoga või vaiksed on kõik teised inimesed sellest mõjutatud.

Aga kui Alberto on normaalne, ei eira, väldi ega ei ole üleooev on kõik superluks.

Zara

Ameeriklastega väljas

Eile jõudsin jõusaalist koju umbes kell kaheksa õhtul, olin kolm tundi seal. Kodus koristasin jällegi oma tuba, panin suure voori riideid pessu, triikisin kõik oma riided ära ja lõpuks tõmbasin tolmuimejaga toa ka puhtaks, olin ikka väga asjalik.

Mõtlesin, et jään rahulikul laupäeva õhtul koju, sest Jena (ameeriklanna) ei olnud mulle helistanud ja kutsunud Alcazari, kuigi ta reede õhtul ütles, et kutsub mu kindlasti kaasa, kui ise lähevad.

Igaljuhul, kui olin kõik oma tegemised lõpetanud , vaatasin korraks telefoni, Jena oli whatsappi helistanud. Natuke hiljem helistas jälle, võtsin vastu, vabandas, et nii hilja teada annab, aga et laheksime tunni aja oärast Alcazari. Leppisime kokku, et võtavad mu kesklinnast peale, sest mul ei oleks olnud piisavalt aega, et nende maja juurde jõuda, sest pidin beel pesus käima, juuksed föönitama jne.

Kui kesklinna jõudsin, kell pool üksteist, läksime suure ilusa Audiga Alcazari. Meid viis üks mees, kes on ühe õpetaja abikaasa, oskas ilusti inglise keelt. Kõigepealt pidime saama kokku kahe teise ameeriklannaga, kes samuti on õpetajad, jõudsid Alcazari kaks nädalat tagasi, edasi oli olaan liikuda kuskile baari ja viimaks klubisse.

Leidsime pärast suurt otsimist Sheana (ameeriklanna, ülitore) üles ja laksime nende korterisse. Ma olin juba valmis, et ma jään jälle kõrvale, sest ikkagi neli ameeriklast, samaealised, kõik õpetajad. Aga õmneks ei jäänud, kuna oskan ilusti inglise keelt ja tüdrukud olid vaga sõbralikud, eriti mulle meeldis Sheana, leidsin temaga kohe kontakti.
Teine tüdruk oli selline hästi särtsakas, Mehhikost pärit, 24-aastane. Ta oli juba nutta jõudnud, sest igatses oma perekonda. Üldse tuli välja, et kõik nad igatsevad nii väga oma perekonda. Kui minult küsiti, et kaua ma olen kodust eemal olnud, imestasid nad vaga, et ma ei ole isegi nutnud koduigatsuse pärast :D.

Neil oli päris ilus korter, kaks eraldi WCs ja duširuumi, eraldi magamistoad, vaike köök, rõdu, suurtuba.

Läksime baari, tellisin Tinto de Verano, aga mulle toodi tavaline punane vein. Ütlesin, et hakkab jalle pihta, hispaanlased ei saa mu jutust aru. Tanu sellele lausele räakisime pikalt ja laialt, kui väsitav on olla seltskonnas, kui sa pead pidevalt mõtlema, mis mingi sõna tahendab. Ma olin nii õnnelik, et neil on sama probleem, nad oskavad natuke hispaania keelt, aga siiski mitte väga ladusalt.

Edasi läksime klubi poole, ootasime külmetades tund aega, et teada saada, et sealne dj otsustas liikuda hoopis teise klubisse. Meid korjas peale üks naine Eva, temaga olid veel kaasas neli naist, läksimegi teise klubisse. Seal tantsisime ja lobisesime. Ameerika mees Dylan küsis, kuidas on eesti keeles "Tere" ja "Minu nimi on" sest ta esivanemad on Eestist pärit. Jena, ameeriklanna, võttis mu sõnatuks oma tantsuoskusega, kõik hispaanlannad kahvatusid ta kõrval. Millalgi lahme koos Sevillana tantsu õppima.

Kell kuus hommikul liikusime tagasi Campo de Criptanasse, saime Eva autoga. Koju jõudsin kuus labi midagi, kõht oli nii tühi, et sõin eilsest õhtusöögist jarelejäanud lõhetüki ära, nii hea oli, ma loodan, et sellest mingit jama nüüd ei tule. Panin kella poole kümneks äratuse, sest tahtsin jõusaali minna, aga kuna jõusaal on puhapäeviti ainult kella 12ni avatud, siis oidin vara tõusma. Kell pool kümme tõusingi ilusti üles ja laksin jõusaali.

Parast jõusaali skypesin perekonnaga ja Agnesega. Nüüd lihtsalt, ilma igasuguse süütundeta, lebotan voodis, Alberto padre teeb süüa, Beatriz peaks varsti töölt koju jõudma. Mul on mure ka, mul on selline tunne, et Guillermo ei salli mind enam. Ja Alberto padre ka. Aga ma otsustasin, et ma ei põe enam selle pärast, sest mina ei tee midagi halba, sihilikult vahemalt mitte ja mul ei ooe mõtet stresstata selle pärast. Tahan Beatriziga räakida, et tahan jouludel koju minna, eks siis vaatab, mis ta selle peale kostab, mis näo teeb. Beatrizi naost saab nii palju alati valja lugeda, nii et siis näen, kas sealt tuleb kergendus, et ma ära lähen või kurbus, bõi lihtsalt võtab seda teatavaks.

Zara

Nutt nutetud, nüüdvõib eluga edasi minna

Viuhh, küll läks kiiresti mööda see masendus. Rääkisin Jorgele kõik ära, mis minuga seal keskuses toimus. Ta lihtsalt naeris ja ütles, et see on nii tavapärane, et vanad mehed siin Criptanas ongi vaga kibestunud ja õelad.

Ameeriklanna helistas mulle ja kutsus mu MoETi. Ütlesin Jorgele ka, et kohtusin kahe ameeriklasega, lubasin teda neile tutvustada. Ja nüüd tuleb hoopis valja, et lähme kõik koos: mina, Jorge ja ta tüdruksõber alauta, Jena ja Dylan välja. Ja mitte MOETi, vaid hoopis Alcazari, kontserdile.

Jesss, jess, ma arrmastan oma elu :Dlähen pesen nüüd näo puhtaks ja elan elu edasi.

Zara

Iseenda kõige suurem vaenlane

"Ma vihkan ennast. Oi, kuidas ma vihkan ennast!" mõtlesin kõndides koju. Tulin just sealt keskusest, kus kõik vabatahtlikud, kes tahavad õppida inglise keelt, tulid kokku, et harjutada. Ma olen nii vihane, et mul pea valjtab ja ma tahaks lihtsalt nutta. Algas kõik ju nii hästi, aga ma lihtsalt ei oska suhelda, kurat küll!

Viisin Guillermo kella poole kuueks muusikakooli ja ise läksin kohvikusse. Ilm oli ilus, päike paistis, sooja oli 25 kraadi. Tellisin ühe kohvi ja istusin üksi neljases lauas. Mul on poolteist tundi aega, seega ma ei tahtnud koju minna ja kohe tõmbas kohviku poole. Istusin seal, uhel hetkel vaatasin vasakule ja üks tüdruk naeratas mulle, naeratasin talle vastu. Istus üksinda, laud pabereid täis. Ta läks korraks kohvikusse sisse (istusime õues) ja siis tuli tagasi, naeratasime jälle. Läksin ta juurde ja küsisin hispaania keeles kas ta on üksi. Vastas, et on küll. Küsisin, kas võin tema lauda istuda, et ma olen ka uksi. Lubas lahekesti. Räakisime endast, ta on 23-aastane õpetaja Campo de Criptanas, tuli välja, et ta on pärit Floridast ja õpetab väikseid lapsi siin. Ta oli kaks nädalat tagasi alles siia jõudnud, ja pale tema oli siin veel üks Dilan, noormees, elavad tuuleveskite läheduses.

Rääkisime igasugust juttu, kui ühel hetkel tuli üks paks halli habeme ja vastikute silmadega mees meie lauda. Ütles, et kuulis meid rääkimas, ja vaga huvitav oleks rääkida meiega, sai aru, et ma olen Lätist, parandasin sada korda, et ma olen siiski Eestist. Istus meie juurde ja hakkas kohe mind maha tegema. Seletas igasugust juttu, rääkis erinevatest usunditest, poliitikast ja keerulistest teemadest. Ütlesin talle, et olen siin kaks kuud olnud, mis ta tõesti elldab, et ma oskan kaasa rääkida HISPAANIA KEELES poliitikas?!?!?!?! Kogu aeg ütles, et ah sa ei saa ikka midagi aru. Kurat küll, mida sa tuled siia mind maha tegema...

Rääkisin enne veel seda Pedro tulekut ameeriklannale, et lähen täna kell seitse ühte keskusesse, et sinna tuleb igasuguseid inimesi kokku jne. Hakkas naerma, ütles, et ta boss vms, oli öelnud, et tahab talle tana näidata, kus see asub jne. Ütlesin, et võin ju ise ka naidata, et lahme koos. Ta oli õnnelik, võttis kohe oma paarilise Dilaniga ühendust, et kohtus minuga ja lähme kõk koos. Pidime vaid Dilani ara ootama ja siis keskusesse minema.

Kell oli saanud juba seitse, ootasime ikka Dilanit. Vastik Pedro küsis, mis koht see on, et kas ta võib ka tulla. Vastasin ausalt, et ikka võb, see on vabatahtlik. Kui Dilan jõudis läksimegi neljakesi keskuse poole. Kuna keskus asus ainult kaheminuti kõndimise kaugusel ei jaänudki väga hiljaks,. Jõudsime 19:05 keskusesse, kuus inimest oli seal, kõik minust vanemad, keskealised hispaanlased. Istusime laua äärde ja hingas sisse-ja välja, teadsin, et peame end tutvustama. Tutvustasingi end inglise keeles, hiljem natuke ka hispaania keeles. Uskumatu, aga mulle on hispaania keel nii vastumeelne, et ma lülitan end välja, kui seda kuulen. Miks? Sest kogu aeg tegi see Pedro mind maha, kas oma pilkude, naeru või väitega:"Sa ei saa ikka midagi aru...." Täiesti ****** mõtlesin, mis tal mu vastu on. Ise ta ei osanud ühetgi sõna inglise keeles.

Kui end tutvustasin olin õnneks tahulik, vaatasin kõikidele otsa, kui olin lõpetanud räakis ise, kuidas ma väiksena seebioopereid vaatasin ja nii mul jäid mõned sõnad meelde ja kuidas mulle meeldib Hispaania ja et lapsed on natuke keerulised hoida, küsis Dilan minult, et kas ma tunnen Silviat. Vastasin, et jaa, tunnen ikka. Ütles, et ah sina oledki siis see eestlane. Silvia oli talle öelnud, et teab ühte eestlast, kes on au pair Vampo de Criptanas. Dilan annab talle inglise keele tunde.

Ja siis oligi kõik, rohkem ma ei saanud sona suust välja, kui välja arvata seee,et pidin Eestit kaitsma, sest Pedro hakkas igasugust jama ajama, et kas te räägite vene keelt Eestis. Ja ta ei uskunud, et Eestis näidatakse filme Hispaaniast, Venenzuelast jne (sest mainisin seebioopereid ju). Ja teate, ma olingi vait, üritasin mitte päris morn olla, aga mõtlesin, et miks ma lasen end nii palju mõjutada sellest jobust, keda ma alles täna kohtusin. Aga ma ei suutnud, ma lihtsalt ei tundnud, et ma tahaks rääkida. Tüdruk Ameerikast, istusie. Kõrvuti, räakis pidevalt, uritas mind ka vestlusesse kaasata, aga kui mina olen vihane, siis hoidku alt. Vastasin viisakalt ja lühidalt küsi jstele ja kõtlesin, millal oleks normaalne aeg ära minna.

Laksin kell üheksa minema. Lehvitasin kõikidele, rääkisime ameeriklannaga, et lahme täna võib-olla MOETi (ma olen 100% kindel. Et ta ei kutsu mind) ja homme voib-olla Alcazari tema ja Dilani ja ühe hispaanlannaga. Ma ei tea, mis mul viga on, aga ma olen lihtsalt nii ämbris, kui veel saab olla. Ma ei oska suhelda inimestega, ma ei oska millestki räakida, ma ei suuda olla vaba. Ma ei tea, mis minust saab. Kõikti gimused olid loodud, et saaksin endale head tuttavad, kellega väljas kaia, aga ma keerasin kõik nässu oma tujukusega.

Kõndisingi nii koju, pea nii valutas, mõtlesin, et ma olen üks kõige lollim inimene, keda ma tean. Eriti vihaseks sain ma enda peale siis, kui ma mõistsin, et tana ma enam jõusaali ka ei jõua. Ma olin ja olen siiani nii kurb, et passisin seal keskuses nii kaua, oleks võinud kohe ära tulla, kui tutvustamiste osa labi sai ja jousaali minna. Sest kui end tutvustasin olin veel õnnelik ja osavõtlik, julge, aga kohe, kui jutt läks hispaania keelseks ja Pedro vedu võttis, tundsin, et ma ei ole enam seal ruumis.

Zara

Juuksuri juures

Nüüd kirjutades on juuksuri juures käigust kolm tundi möödas, seega te ei saa mu reaalseid emotsioone tunda, sest ma isegi enam ei tunne neid. Igaljuhul, kui teil on oma juuksur, kes kihtleb teie juukseid austuse ja õrnusega, siis järgmine kord viige talle midagi head, ilusat või lihtsalt tänage teda. Minu oli Eestis üks kindel juuksur, keda ma igatsen nii väga, ta helli käsi, peamassaaži, head muusikat, muretsemist selle pärast, kas mul on ikka kaelal/peal mugav, kui ta mu juukseid pesi, samuti alati küsis, kuidas vesi on, ja ei KRAAPINUD kraaniga mu juukseid ja peanahka.

Türmel küll, ma olin nii pinges pidevalt täna seal juuksuris. Juuksur, paks naine, väga paks, oli väga rahulolev, ainult sai mu juuste peale vihaseks, kui ta kamm sinna kinni jäi. Mitte iiial ei lähe ma enam sinna tagasi! Isegi mitte tasuta. Jumal tänatud, et mul nii oalju mõistust oli, et ma sinna värvima ei tahtnud minna, see oleks raudselt ülivalus ja kole kogemus olnud. Huhh, kellel seda veel vaja on...

Läksin juuksurisse ja võtsin kaasa shampooni, mis ma sealt kuu aega tagasi ostsin, see shampoon oli saatanast. Tekitas mulle peanahale täiega punne, ma tean, et see oli shampoonist, see oli lihtsalt kuivatav shampoon. Ükskord Eestis ostsin hõbedashampooni, loll nagu ma olin oesin sellega kuu aega jarjest, peanahk kuivas täiega, pärast juuksur ütles, et ma peseks sellega max 1 kord nädalas. Aga see hispaania juuksuri juurest ostetud shampoon oli ikka poole hullem, kukdses pudelis, suur jurakas. Lootsin, et ta võtab selle tagasi ja annab mulle mu raha tagasi. Aga ei, õnneks vähemalt vahetas valja piparmündishampooni vastu. Seda nuustutades olen ma juba üsna kindel, et mu juuksed jäavad selle shampooniga oestes klompi, rasvaseks ja kuivaks. Ma taham oma shampooni, oma platsentashampooni või Inglismaa Marrocon shampooni!!!!! Tahaks nutta :D tegelt ei taha, eks ma siis lihtsalt hoian juukseid kogu aeg kinni.

Pärast läksin Fruteriast läbi, ostsin kaks banaani, 2 pirni, ühe ülihea ouuvilja, ma ei tea selle nime, aga kui Eestisse tulen ostan terve kohvritäie neid kaasa. Tulin koju, Beatriz hakkas naerma, kui mu juukseid nägi. Küsisin, miks ta naerab, vastas, et noh ikus on küll, aga ta ei näe p, et midagi muutunud oleks, vastasin,met tead, kui ma olin väike, olid mul pidevalt lühikesed juuksed, nüüd, kui olen suur, tahan ikka pikki juukseid, ja seega ei lubanud sellel hullul oma juukseid rohkem lõigata kui 3 cm.

Nüüd lähen ostan saia, kaks saia. Tana vabandasin veelkord Beatrizi ees, ütles, et ära muretse, lihtsalt järgmine kord ütle, anna teada, kui sa ei taha lõunat/õhtusööki meiega süüa.

Öösel, kell kolm tousin ülesse, sest toas oli sellne suitsuhais, et ma ei saanud hingata. Passisin kaks tundi üleval, sest jalad valutasid, selg valutas, jäin magama jalad seinal, kindlasti jõusaalist. Aga hommikul oli juba parem.

Zara

Käisin jõusaalis, perekond on tusane

Jõudsin just jõusaalist koju, kell kaheksa läksin ja kell kümme lõpetasin. Väga lahe oli, sest see mees, kellega eile, kolmapäeval, kohtusin tegeles minuga. Räägin kõigest nüüd järgemööda., sest teid "kindlasti" huvitab kõik detailideni välja.

Kella poole seitsmeks läksime Albertoga badle'i trenni, jäin sinna teda ootama/vaatama, sest lootsin, et ehk saan selle aja sees kohe lepingule alla kirjutada ja mis peamine, mul ei olnud kodus midagi teha. Badle on huvitav ka, meenutab tennist ja sulgpalli korraga, aga rohkem ikka tennist, sest seda mängitakse tennisepalliga, aga reket on palju kergem kui tennisereket.

Kui sinna jõudsime oli veel eelmine trenn peal, vaatasime niisama, kuidas teised mängivad. Mäng toimub tugevast klaasmaterjalist karbikeses :D ehk igast neljast küljest on ümbritsetud klaasiga, et kõik ikka näeks, mis toimub. Kuna pall satub tihti liialt kõrgele, siis klaasseina otsa on veel pandud sinine võrk. Mängijate vahel on võrk ja nii mängitaksegi.

Lõpuks treener hüüdis "chikos!" ja Alberto läks trenni, kõigest 10 minutit hiljem kokkulepitud aega. Seisin ja vaatasin, vahepeal viskasin pilgu jõusaali poole, asub teiselkorrusel ja nägingi seda meest, kellega eile hommikul rääkisime. Hiljem sain teada, et ta nimi on Raúl, hästi treenitud, sõbralik, osavõtlik ja abivalmis.

Alberto treener märkas mind ja tuli minupoole. Tervitasime ja küsis, kas ma tahan ka mangima minna. Vastasin eitavalt, seletasin, et ootan Albertot. Ütles selge ja läks kohvikusse, samal ajal neli treenitavat, Alberto nende hulgas, lihtsalt lõid täie jõuga palle. "Päris huvitav trenn,"mõtlesin, aga samas, miks mitte, aeg jookseb, aga raha ta saab niikuinii, isegi siis, kui ta ei õpeta neid. Aga ta tuli viie minuti pärast juba tagasi ja siis hakkas treenimine pihta. Mulle väga meeldis, kuidas ta suutis kogu aeg olla rahulik, isegi, kui Alberto lollitas ja muidugi teised ka, kohe oli näha, kes püudis õpetuste jätgi palli lüüa ja kes peksis niisama palle.
Mingil ajal tuli treener jälle mu juurde, küsis, kas ma kavatsen terve tunni siin oodata. Vastasin, et jah, kavatsen küll. Aa, alguses ta hakkas hoopis midagi muud rääkima, hakkasin naerma, sest ta rääkis midagi väga naljakat, vähemalt tema jaoks, vastasin, et vabandust, aga ma räägin vähe hispaania keelt. Siis kusiski, et kas ootan siin terve tunni, pakkus, et läheksin kohvikusse. Ütlesin, et ah, tead, mulle meeldib vaadata. Ja loomulikult haarasin härjal sarvist ja rääkisin, et eile räakisin ühe mehega, et täna saaksin lepingule allakirjutafa, et tahan hakata jousaalis käima ja ma olen au pair jne ja nii tagasi. Ta üritas natuke inglise keeles rääkida, hakkas naerma ja punastama, küsisin, kas ta oskab inglise keelt (ilmselgelt ei), vastas et natukene. Läksime kahekesi administraatori laua juurde, käks ja kutsus ühe teise mehe, rääkisin talle oma loo, siis läksin selle teise mehega ülesse, et otsida üles "Mees valge Audiga" ja leidsimegi Raúli jõusaalist. Läksime kõik alla tagasi, Raúl näitas mulle veel Google translatei pilte, mis ta oli tolkinud, et tutvustada mulle kahte valikut, saate aru, ta tõlkis oma jutu isegi eesti keelde. Uskumatu, selline vastutulelikkus, oh neid hispaania mehi, kombed kombed. Valisin esimese variandi, 30 euri kuus, ainult jõusaal, piiramatu kasutusõigus, kui jõusaal lahti on. Ülihea diil tundub mulle. Lepingut ei saanud kohe allkirjastada, sest ei teadnud oma telefoninumbrit ja tänavanime, maja numbrit jne peast. Aga sellest polnud midagi hullu, sest ütlesin, et pean lapse koju viima ja siis tulen tagasi.

Läksin tagasi Alberto trenni vaatama, pean ütlema, et sellel poisil on annet. Ja uskumatu, kui energiline ta on, treener viis nad jsegi õue jooksma, tehti kõhulihaseid jne. Hea oli vaadata, et treener võtab neist kõik, mis võtta annab. Hakkasin just oma telefoni memosse kirjutama midagi, kui järsku oli mu kõrval Beatriz ja Guillermo. Beatriz oli läinud Guillermole muusikakooli autoga järele ja tahtsid näha, kuidas Alberto mängib. Rääkisime seal jutttu, laupäeval tahaksime Beatriziga minna Alcazari, sest meil lingsalt pile riideid, es verdad. Aa, laupäeval lähen vist Jorge ja ta tüdruksõbra Lauraga ratastega sõitma, Alcazari isegi vist, 8 km eemal, pole hullu.

Igakuuhul saime autoga koju, vahetasin riided ja läksin tagasi. Täitsin vajalikud ankeediosad ja läksin jõusaali. Raúl ütles, et esmene nädal ainult kardio, esimesel masinal, ratas, sõitsin viis minutit, soojenduseks siis. Teine masin oli kahe pedaaliga, hästi suured ja kätega hoiad knni kahest suurest lenksust, mis liiguvad üles alla, sellel masinal 20 min. Viimaseks masinaks oli tavaline jooksulint, seal jooksin/kõndisin 25 minutit. Raúl seletas kõik mulle ära, kuidas vaadata pulssi, distantsi, aega, kaloreid jne. Mitu korda tuli uurima, kuidas mul läheb. Hasti läks, higi jooksis nii et soojendus oli oma nime vääriline. Astusin viimaselt masinalt maha ja tundsn, kuidas ma lihtsalt hõljun õhus, maapind nagu liikus. Järgmiseks andis Raúl mulle nõu, et võiksn teha kätele, neljal erineval madinal, 15*3 seeriat. Sain tehtud, siis tegin kõhulihaseid ja planku. Lõpetasin ikka oma lemmik masinal, kükke tehes. Nägin, et Raúl ütles ühele poisile, et näe, see chica seal, rubia, mine tee selle sama masinaga kükke. Tahtsin just lõpetada, aga panin edasi. Tegin kätele hantlitega igasuguseid harjutusi ja väljaasteid. Raúl tuli mu juurde ja pani õige asendi mul paika, nii hea oli nagu eratreeneriga oleks olnud. Mulle tundub, et ta ongi päevad läbi seal, vähemalt õhtul kindlasti, seega väga hea on õhtul minna, sest siis ta saab juhendada. Kõikidele andis seal nõu, näitas ette ja tegi ise ka trenni.

Koju tulin rõõmsa tujuga, 23 kraadi sooja ja mul oli nii hea olla. Jõudsin alla kõöki, perekind just sõi ja ütlesin, kuidas mul läks. Vabandasin, et ma ei taha süüa, sest mul pole kõht tühi. Beatrizi nägu vajus ära, kuigi ta oli juba ennegi selline, et ah, ma tahan magada lintsalt. Alberto padre ütles, et teine kord annaks ma ikka teada, sest viiele inimesele kokkamine on ikka teine asi kui neljale. Püha jumal küll. Ütlesin, et ma võin ju homme hommikul ka sda kala süüa. Beatriz ütles, et ah ei see kannata homseni vms. Ütlesin, et okei, ma võn oraegu ka süüa, oanin juba seljakoti maha ja hakkasin oma kohale liikuma. Beatriz ütles, et pole oluline, kui ma ei taha hetkel süüa siis ma ei oea. Vabandasin, nagu ma oleks maailma suurima vea teinud, et ei öelnud talle varem ja soovisin head und. Teate, ainult Alberto(laps) vastas mulle rõõmsalt head und vastu, Beatriz ka natuke rõõmsalt, Alberto oadre ütles head ööd, samal ajal vaatas telekat, surmtõsiselt ja Guillermo ei öelnud sõnagi. Laksin oma vannituppa ja oesin hambad ära, koristasin oma toa ära ja ajasin end vihaseks. Miks kunagi ei öelda, kui ma olen midagi hästi teinud?! Ma olen iga jumala oäev tõmmanud toad üle, triikinud riideid, teinud süüa, kui on palutud, ettevalmistanud suure hoole ja pühendumusega inglise keele tunde, viinud ja toonud lapsi erinevatesse huviringidesse, pidanud meeles, millal on snäkiaeg, valvanud, et lapsed kommi ei sööks,,sest muidu nad ei söö õhtusööki. Ja nüüd, ÜHEL AINSAL KORRAL, kui ma ei öelnud varem, et ma ei taha süüa on selline solvumine. Uskumatu, ausalt! Nemad on jah kõik siin koos, kogu perekond, sõbrad-tuttavad ümberringi, kui midagi keegi hakvasti ütleb, ununeb see ju teiste seltsis kiiresti, aga mina olen täiesti üks ju, ainuke eestlane ka pealekauba. Mina yahtsin just rõõmu jagada ja kiita poisse, eriti Albertot, et ta ilusti inglise keele tundides osaleb ja püüab. Aga ei, lihtsalt tulin oma tuppa ja homme sama hooga edasi.

Homme kell pool kümme on mul juuksur, lasen ainult otsi lõigata, näevad siis paremad välja.

Zara

"See ei suuda enam üldse üksi kodus olla"

Ainult Margit saab sellest pealkirjast aru :D õdede naljad.

Aga nüüd ongi nii, kohe kui hommikul kell pool kümme toad üle tõmmatud sain, nõud kappidesse pandud ja hambad pestud, läksin õue. Tegin kiirkõndi kolm ja pool tundi! Päike oli nii soe, tegin väikse pausi Clementine juures, jõime kohvi ja panin kohe üles mäkke Virgeni juurde välja. Siis tulin kiiruga koju tagasi, jõudsin viis minutit peale kahte koju, võtsin kodust raha ja läksin ostsin ühe leiva.

Lõunaks tegi Beatriz, kuna ta oli terve hommiku kodus, lasagnet, oli hea, aga ma oskan paremini. Ma arvasin, et hispaanlased ikka lisavad vürtse oma toitudele, aga ei lisa, ainult oliiviõli lisavad igalepoole, kuhu vaid kannatab panna.

Tegelikult tahtsin juba eile õhtul kirjutada, et mind vaevab väikse riigi kompleks. Ma isegi ei tea, kas selline väljend eksisteerib, aga nii on. Nimelt, alati, kui oleme kuskil Clementinega ja räägime kellegagi, siis keegi ikka ütleb:"Ooo, sa oled Prantsusmaalt! Nii lahe! Mu venna naise õe mees on prantslane." (Viimati just nii öeldigi) või siis keegi oskab prantsuse keelt. Eile hispaania keele tunnis tundsin jälle, et keegi ei tea ikka Eestist midagi. Clementine küsis, et kuidas see sõna nüüd hisoaania keeles ongi... ütles prantsus keelse sona ja Jorge kohe teadis aidata. Vist oli õudusunenägu, see sõna, mida ta tahtis teada, Jirge nägi mu nägu, kui nad seal prantsuse keeles patra,a hakkasid ja küsis mu käest, kuidas eesti keeles "nightmare" on, kui vastasin "ÕUDUSUNENÄGU" hakkas ta täiega naerma.

Kodus hakkasin mõtlema, et Eestist peaks rohkem noori veel välismaale minema, pole seee mingi probleem, vähemalt, siis ehk teataks ka seda, et kui sa oled Eestist pärit ei tähenda see seda, et sa peaksid oskama vene keelt, slovakkia keelt, läti keelt ja soome keelt. Mis siis, et me oleme lähestikku! Hispaanlased ei oska isegi prantsuse keelt, mis siis et kõrbpvuti on, isegi mitte itaalia keelt, kuigi need on sarnased. Oh jah.. Mingi asi oli veel, mis mul närvi mustaks on ajanud, aga hetkel ei meenu.

Lähen viin Guillermo nüüd muusikakooli. Vanemad on täna nii tusased. Alberto padre ütles, et ta on väsinud töötamisest, ütlesin, et homme on juba ju reede, kehitas ainukt õlgu. Alati on nii, kui mina olen õnnelik ja energiline, on perekond väsinud ja vastupidi. Õnneks ilm on ilus, loodan, et ei ole mingit passimist siin oäeva jooksul, õhtul lähen jõusaali, juhuuu!

Meelde tuli, mis mind närvi ajab! Hispaanlased, vähemalt need, kellega kokkupuutun, ohvivad IGA PÄEV, et nii palav on. Mida on ohkida, just hea ju!!
Zara

Jõusaali jutt

Esmalt, mu lemmiklaul hetkel on: Manuel Carrasco-Yo quiero vivir, see on just emale mõeldud, sest ema eelmine kord, kui oma lemmikud laulud üles kirjutasin, ütles, et nii head, parem kui RetroFm :D. Ka selleski laulus on elu sees, ei ole mingit mõtlisklemist ja tagasivaatamist, puhas hispaania muusika, mis kummitab mind isegi öösiti, täna laulsin seda unenäos.

Hommik alagas jällegi vara, niii hea on vara tõusta. Hommikul oli veel pime, umbes kell seitse tõusin, tegin akna lahti ja niisama mõtlesin, sõin ploomi voodis, mille eile turult ostsin.

Kell üheksa tõmbasin toad üle, hästi hoolikalt, koristasin isegi vannitoa ära, poiste ja minu oma. Pesin kõik peeglid puhtaks, homme tahan aknad ära pesta, aga kogu aeg oli üks ja sama mõte peas: tahaks jõusaali minna. Mõtlesin oma peas, mida räägin jne. Kell 12 panin trenniriided selga, võtsin oma valge-kollase kaekoti (mis on nüüd must, sest võtsin selle viinamarju korjates kaasa (eivõinud ju Albertot kuulata ja koti autosse jatta, aga samas, siis sain ma pilte ka teha), veepudeli ja rahakoti kaasa. Läksin korraks köögist läbi, et nõud kappi ruttu panna ja samal hetkel tuli kiri Beatrizilt:" Buenos dias! Por favor puedes hacer una ensalada? Lechuga, tomate, cebolla, atun, cangrejo si quieres, aceitunas etc. Y si puedes pon una patata cortada es trozos a hervir. Es para Alberto. Ehk siis, Beatriz palus, et teeksin salati. Salatilehtedest, tomatitest, sibulast, krabipulkadest, kui tahan, ja tuunikalast. Lisaks palus keeta üks kartul Albertole, sest Alberto ei söö juur ja puuvilju. "Okei, loomulikult et teen," kirjutasin ja tormasin alla kööki tagasi, sest salati tegemine võtab ka omajagu aega ja ma tahtsin ju jõusaali minna!

Hakkasin siis salatit tegema, sellega polnud mingit probleemi, aga kartuliga küll, mõtlesin, et kuidas ma küll seda kartulid lihtsalt lõikan ja keedan. Meie sööme nii uhket salatit ja Alberto saab mingi suvalise keedetud kartuli. Küsisin Beatrizilt, et kas lihtsalt lõikangi kartuli ringikesteks ja keedan?' Vaatas lihtsalt, et jah. Okei :D ma olen lihtsalt selline ülemõtleja, tundus nii imelik. Keetsin ikka ühe muna ka Albertole, teise muna panin meie salatisse. Nii ilus salat tuli.

Ja läksin siis välja, ostsin ühe leiva ja asusin jõusaali piole teele, samas kohas on Albertol badlei trenn. Mõtlesin, et lähen sisse ja küsin, kas siin on jõusaal :D sest Guillermo ajas eile mingit juttu, et ma ei saa sinna minna, sest muidu ma pean iga paev kell seitse hommikul juba seal kohal olema jne.

Joudsin selle hoone juurde, värav oli kinni, majal kõik tuled kustus. Siesta, muidugi... Ja samal hetkel sõitis värava ette lumivalge Audi, auto peale oli lastud panna märk musklist, välja astus pikk treenitud mees, päikseprillid ees. Läks väravast sisse ja pani varava lukku. Ma olin alles eemal! Tegin laar kiiremat sammu ja ütlesin:"Buenos dias! Perdon! Tengo una pregunta". Mees tuli väravast välja ja rääkisin talle, kes ma olen ja mis ma tahan. Ütlesin, et olen siin ühes peres tööl, tegelen lastega ja hommikuti on mul nii palju aega, et tahaksin jõusaalis hakata käima. Kas oleks võimalik. Ja saate aru, ta sai aru minust! Rääkisime ja küsisin zumba kohta ka, rääkis, et see on kallis, mingi 10 euri. Nii et sinna ma ei lähe, aga jõusaali küll. Läksime siis sisse, olime ainukesed seal, ja räakis mulle veelkord kõik üle. Leppisime kokku, et homme õhtul lähen sinna, sest täna mul pole ju aega, kell 20 on hisp keele tund Jorgega. Lubas mind siis aidata ja juhendada seal.

Kusjuures homme on Albertol kell seitse õhtul badle, kui olen Alberto koju toonud, siis saangi minna tagasi, lepingu sõlmida ja jõuluks mingi vormi saada, mis ei ole kerakujuline.

Hetkel on siesta, kella viieni on mul aega inglise keele tund ettevalmistada, kella kuueks lähme Alberto ja Guillermoga muusikakooli, sest Guillermol on tund kell kuus. Ja kell seitse lähme uuesti järele, hea et mingit oassimist ei ole.

Ma luban nüüd endale, et igal õhtul, kui mul und ei ole, valmistan ma inglise keele tunnid ette, sest ma lihtsalt ei viitsi päeval neid ette valmistada.

Zara

Kohv annab energiat

Eilne päev läks nii ruttu, käisime hommikul kell 10 juba Clementinega turul. Ostsin viis ploomi, ühe punase suure paprika, viis tomatit, spinatit ja vaatasin seal jooesid. Jopet ei ostnud,msest minu suurust ei olnud ja hind oli päris kõrge, õnneks mul polnud nii palju taha ja kaasas
Pärast tutul käimist läksime Mercadonasse, ostsin uue hambaniidi (sama halb kui eelmine!!!), seebi ja kohvi. Ostsin kõge odavama kohvi, see nii hea ei ole, aga eks ma joon selle ära ja ostan õige kohvi, kui eelmine itsa saab, õige kohv on ilusas pakendis ka, saan mitu korda kasutada.

Clementinel oli 11 juuksur, seega ta läks otse peale Mercadonat juuksurisse, ma läksin koju, pidin lõunasöögi valmistama. Tegin pastasalatit, päris hea tuli välja ega see oligi kerge:panin pasta keema, ühe muna ka, samal ajal lõikasin pavo tükikesteks (kalkuniliha vist), lõikasin tomatid, punase sibula ja lõpuks panin kõik kokku, muna lõikasin ka loomulikult katki ja kõige peale panin rohelised oliivid.

Peale kella 14 tulid Beatriz ja poisid koju, sõime ja ma olin nii väsinud. Õnneks sain siestat pidada, lausa kaks tundi, sest Guillermo läks kell 16 muusikakooli, eile ei pidanud muna teda saatma, Beatriz viis ta autoga ära, ja Albertol on täna matemaatika kontrolltöö, seega ta pidi eile õppima. Alles kell 17 oli inglise keel minuga, nii kaua põõnasin ma voodis, eriti magada ei saanud, sest Alberto mängis täpselt minu toa kohal põrkepalliga ja ma olin kolm tassitäit kohvi ka joonud, und ei tulnud üldse, kuigi keha oli väsinud, vaim oli erk, kuulsin isegi, mida naabrid toas räägivad.

Kell 17 tegin inglise keele tunni Albertoga, eile oli ta natuke selline liiga energiline. Aga siiski, ta kuulab mind, kui võtsin talt põrkepalli käest ära, naertas mulle ja süvenes antud ükesandesse. Just hetjel avastasin, et mul on siiamaani põrkepall taskus, lubasin talle selle tagasi anda peale tundi, eks ma siis täna annan. Tegime ainult pool tundi, sest ma ei tahtnud, et ta täitsa ülemeelikuks kätte ära läheb, tahtsin ikka viisakaks temaga jääda ja tegelikult jõudsime üsna hästi ülesanetega ja teooriaga ühelepoole, eile õpetasin talle (ja hiljem aguillermole) millal kasutada much, millal many, pluss siis harjutused.

Kell 18 pidime kahekesi minema aguillermole muusikakooli järele, sest Albertot ei tohi üksi koju jätta, Guillermot ka tegelikult mitte, pole jätnudki. Igaljuhul, läksime siis Guillermole järele, Alberto võttis oma badlei reketi ja palli ka kaasa, sest 18:30 hakkas tal badle-i trenn, seega tahtsime otse peale muusikakooli minna ta trenni. Kahjuks kõik nii plaanitult ei läinud, kui olime Guillermo muusikakoolist katte saanud ja hakkasime trenni poole astuma, tahtis Alberto WCsse minna, seega jooksimie koju tagasi, ma olen siiamaani enda peale vihane, et olin kuri ta oeale, et miks ta ei võinud varem ära käia jne, tegelikult ei oleks midagi olnud, kui oleksime ta trenni hilinenud võinii, kuigi jõudsime täpselt pool kohale. Pean ikka rahulikum olema ja endale meelde tuletama, et olen Hispaanias, kõikidel on aega maa ja ilm, keegi ei tirma kuskile, kellaajad on lihtsalt orienteerumiseks mõeldud.

Nagu öeldud, jõudsime ilusti pool seitse kohale, pidin mängima et ma oskan hispaania keelt, sest, kui ütlesin Guillele, et mingu oma vennaga kaasa ja viigu ta treeneri juurde, siis vastas ta mulle, et mina oean ka ikka tylema, ütlesin, et okei, aga ta peab ise treeneriga rääkima, sest ma ei saa ju hispaania keelest nii hästi aru, kui võõtas inimene hakkab kiiresti rääkima. Jälle asjatu närvitsemine. Läksime kolmekesi treeneri juurde, tervutasime,mtreener küsis, mis Alberto nimi on, Alberto vastas, ja minult küsiti ainult, kas ta tukeb üksi trenni ja et kell pool kaheksa siis näeme. Sammusime Guillermoga koju tagasi, et tunni aja pärast uuesti Albertole järele minna.

Kui olime Alberto koju toonud, tegime Guillermoga kiire ingliskeele tunni, kõigest kaheksa minutit, sest kell oli juba kolmveerand kaheksa, nägin, kui väsinud ta oli. Juba eelenavkt olin Beatrizile öelnud, et ma ei usu, et see on orobleem, kui Guillermoga ei saa iga päev inglise keele tundu teha, sest me räägime niikuinii ju ainult inglise keeles päevad läbi. Guillermol on nimelt kuus päeva järjest kogu aeg trennid, huviringid oliss veel kool. Ta on väga kohusetundlik ja hea poiss, kui ta vaid tahab olla hea.

Kuna Beatriz ütles lõunasoögiajal, et ta jõuab täna peale kaheksat õhtul (tavaliselt jõuab pool kaheksa natuke läbi) siis olin arvestanud, et õhtul läheb poistega veits hullemaks, sest nad on harjunud päeva lõpus oarki munema, kus saavad joosta, mängida ja sõpradega olla, aga eile olime hoopis toas. Täiesti okei oli, laulsime Guillermiga kõvahäälega arvutis Fun-Tonight we are young, Alberto oli oma trennist nii väsinud, et vaatas lihtsalt telekat. Aaaa, niii naljakas oli. Guillermo pakus abi, kuhu panna üles kuulutus, mille ta oma sõoradega koostas,mmis kutsub inimesi filmicastingule. Poool tundi, POOL TUNDI, andsin talle nõu kuhu panna, mis plakatil kirjas oeab olema, Guillermo lausa otsis oma kooli kodulehe üles, et naidata mulle pilte koolimaja ümbrusest, et võimalikud kihad üle vaadata. Nii lahe oli aidata.

Üheksa paiku jõudis Beatriz koju, läksin allakorrusele triikima, sest mul oli nii palju energiat. Triikisin nii enda asjad kui ka laste riided ära, et hommikul oleks vaba aega ikka rohkem. Kella kümnest sõime õhtusöögi, ma sõin keedetud muna singi ja juustuga, Beatriz valmistas ise eile kõik, sest ma triikisin all. Lahe oli süüa toitu, kui ma ise pole midagi tegema pidanud, hoopis teise mekiga :D. Pärast õhtusõöki kaisin pesus ja läksin oma puhtasse magamistuppa, et voodis unetult passida kolm tundi. Vaatasin uuesti Ettelugeja filmi, Ringvaadet ja lugesin lehti.

Ma lähen millalgi juuksurisse ka, pean täna Beatrizile ütlema, et mulle aja paneks, ta ise ütles, et võb ise helistada, et tal on väga hea juuksur, odav ja sõnakuulelik ("Kui ikka ütled või näitad, kuhu maani sa tahad, et ta lõikaks, siis nii palju lõikabki, mitte, ei lõika rohkem"). Täna kell kaheksa õhtul on hispaania keele tund Jorgega, 18ks pean Guillermo muusikakooli viima ja täna tuleb Alberto padre koju!

Zara

Kohv teeb imesid

Tõusin täna hommikul üli-imeliku heli peale ülesse. Miski nagu kukkus sada korda maha, panin tule põlema ja vaatasin, mis toimub. Nagi seisis oma koha peal ja miski muu nagu ei olski saanud kukkuda. Läksin tagasi voodisse, ikka imelik hääl... Tegin siis külmkapi lahti,mtäpselt mu voodi kõrval ja seal tilkuski vesi, vesi lausa voolas mu külmikust välja. Jubevastik hais tuli ka välja. Tõusin lõplikult ülesse, kell oli peaaegu pool üheksa. Koristasin segaduse ära ja läksin kaste riideid triikima (planchar la ropa).

Kella kümnest läksin kööki, tegin endale kohvi. Teate, Hispaani kohv on maaailma parim! Selline tõmmune :D uskumatu kui hea... Veerand 11 läksin kodust välja, sest pool 11 oli kokkulepitud kohtumine vabatahtlikute majas (?). Läksin sinna, clementine juba ootas seal, rääkis Pacoga juttu, Beatrizi sõber, kes töötab seal administraatorina. Läksime allakorrusele, seal istusime ühte ruumi ühe inglise keele õpetajaga (Julia) ja ühe mehe Manueliga, natuke hiljem liitus ka üks noor naine, 28 aastane, Lucia, kes õpetab inglise keelt oma kodus, täiega kõvahäälega. Rääkisime, et reedel on speaking kell seitse õhtul. Ehk siis, räägime pool tundi inglise keeles, sest nad tahavad inglise keelt oraktiseerida, eriti Manuel, ta on umbes 45-aastane mees, õpetaja Alcazar de San Juanis, kes on õppinud neli aastat inglise keelt. Rõhutas mitu korda, et tema tahab ikka inglise keelt oraktiseerida. Ja teise poole tunnist räägime hispaania keeles. Kõik on tasuta. Samamoodi on tasuta zumba, kokkamine ja ühe tantsu õppimine, aga hetkel ei ole võimalik neis osaleda, sest puuduvad läbiviijad. Aga oanin end kirja zumbasse ja tantsu õppimisse. Reedel siis naeme jälle.

Tulin koju, käisin Mercadonast labi, ostsin päris palju asju:2 saia, hambaharja ja hambaniidi (nii halba niiti pole ma beel oma elus näinud, nagu topiks lõnga hammaste vahele. Nii paks jutakas ja kuiv ka veel) siis veel neli pirni, kolm tomatit, ühe arbuusi. Ma ei suutnud vastu oanna, kuigi homme on market (turg) ja seal on palju odavam osta juur ja puuvilju. Aga ykskoik. Vahemalt soon tervislikult.

Tulin koju, tombasin toad yle. Uskumatu,maga see tolmuimeja tootas!!!! Ma olin nii onnelik, laulsin kõva häälega Tarmo Pihlapi Jõhvikaveini. Ja tegin veel ühe tassi kohvi. Valmistasin lastele inglise keele tunniks asju ette. Katsin laua. Ja siis helises uksekell. Vaatain kaamerast, kes seal varava taga in, mingi suure kollase kiivriga mees oli. Laksin platude plaksudes välja. Postiljon oli :D Alberto padrele oli pakk. Pidin esitama oma ID kaardi ja allkirja andma. Mingi 10 min pärast seda tuli Alberto oadre koju, aaahsoo, mina ei oea enam postele kooli jarele minema. Pluss neil lopevad nuyd tunnid tund aega hiljem, kell 14 ja Beatriz korjab nad autoga peale ja toob koju. Lebooo ja nii hea! Ütlesin Albertole et talle on pakk üleval laua peal. Tänas mind :) mina ikkagi ju andsin allkirja :D

Kui Beatriz lastega koju jõudis tõime cochida (toidu nimi) allkorrusele. Mina üksi sorteerisin toidu erinevatesse taldrikutesse: liha eraldi, juurviljad eraldi ja mingid imelikud asjad veel eraldi. Kunagi,mkui uuesti seda toitu teeme, küsin nende nime. Pluss see vedelik, kus need kõik asjad keedetud said, oli supiks. beatriz valas pasta sinna sisse, nii et see oli nagu nuudlisupp (sopa de fides).
Rääkisin lõunasoögilauas nii oalju,met lopetasin lausa viimasena. Rääkisin, kuidas mul hommikul seal vabatahtlike kontiris läks jne. Reedel tuleb veel rihkem inimesi sinna, üks noormees Ameerikast lausa, täiega lahe, ma nii ootan.

Täna oli teistsugune lõpp lõunasöögile. Pidime kiiresti tegema, sest Alberto padre pidi minema ju Madridi, rongiga. Ütlesin, et Hasta miercoles ja olin nii kurb. Nii imelik oli olla, kui keegi telekat ei vahi ja kõva haälega oma lapsi ei huüa... :D

Igaljuhul, polnud aega mõtiskleda selle üle, kui väga mulle ikka Alberto padre meeldib ja kui tänulik ma olen selle perekonna eest. Tegin ruttu lõunasöögilaua korda, Beatriz läks lastega Albertot ära viima. Lubasin talle, et aitan teda laua korda tegemisega, sest mul oli niiii oalju energiat ja ma olin nii õnnelik,sest seal vabatahtlike kontoris oli nii tore. Kui nad tagasi tulid, umbes kümne minuti parast, laksime Guillermoga põhimõtteliselt kohe tennisetrenni. Kell neli hakkas. Naersime tee peal, ütlesin talle, et olen nagubta vari. Kuna ta teab tapselt seda teed, see on umbes 6 minuti kaugusel kodust, aga Beatriz ei taha et ta yksi läheks. Naitasin talle, nagu ma oleks ta ihukaitsja,mkuidas ma "pahade meestega" kaklem, ütles, et ma olen wonder woman, nummi :D. Igaljuhul, Guillermo laks trenni, toimus õues. Ilm oli niiiiii soe, üle kolmekümne kraadi.

Läksin kiirjuga koju, küsisin Beatruzilt kas võin Guillermot seal oodata, et jookseks samal ajal. Ütles, et loomulikult, kell viis lõppes Guillermol trenn ja samal ajal laheb Beatriz tööle. Seega, Alberto sai samal ajal olla kodus, sest Criotana kotistas samal ajal. Pidime Guillermoga koju joudma viis labi 15 minutit mas o menos. Laksingi jooksma. Ümisesin Jõhvikaveini laulu ja nautisin taiega liikumist. Jooksin ja tegin väljaasteid, venitasin ja oaevitasin. Viis minutit enne 17 läksin Guillermot värava äärde passima. Mõtlesin, et kas tal on ka piinlik nagu mul väiksena oli, kui ema või keegi mind õues ootas. Ta treener nägi mind ja kutsus mu sinna. Umbes 60-aastane mees. Küsis, kas mulle meeldib tennis, ütlesin,met ikka meeldib, aga ma ei oska mangida. Ütlesin,met olen ainult Guillermoga mangunud. Guillermo ütles, et ma tahan kigu aeg mangida, aga ta ei viitsi mängida. Treener ütles, et ma istuks ja vaataks alguses. Ja saate aru, ta tegi mulle väikse treeninguga, tutvustuse tenisesse, pool tundi oma vabast ajast!!!! Pole see midahi nii kerge, huvuatv, aga keeruline. Peen mäng. Väga lahe oli.

Jõudsime siis koju, kolmveerand kuus! Criptana õnneks tegi veel oma töid, ei pidanud niisama tühja oitama meid. Ütlesin poistele, et kohe snäkk nüud. Sõid ja jõid ära. Guillermo oli nii õnnelik mu üle, sest saime nii hasti labi, naersime ja laulsime Tinught we are young laulu. Oi jah. Nii tore oli. Ütles veel, et saab mind hakata tennist õpetama.

Siis tegime Albertoga inglise keele tunni. Seejärel Guillermoga, tantsisime ja laulsime pärast klassi. Siis tuli juba Beatriz. Laksime autoga parki. Mängisime Clementinega korvpalli ja jutustasime niisama. Ta laks varem koju, laksin koos temaga, ütlesin Beatrizile et saadan Clemi koju ja lahen ise jooksuga koju. Ja nii tegimegi, mõnus oli joosta, pikk maa ka, jaksasin ikusti joosta, ainult, et jalad valutavad ikka kõbasti jooksmisel, asfaldi süü.

Käisin kodus pesus, Beatriz jõudis poistega ka koju. Siis sõi,e ülevalkorrusel, sõin musta leiba (röstitult) tuunikala ja tomatiga, magustoiduks maasikajäatist.

Nii tore, et selle super päeva kirja sain pandud!

Zara

Alberto padre-lahe vestluskaaslane

Hommikul, umbes kell 10, läksin oma jooksupükse triikima. Samal ajal tulu Beatriz pesutuppa ja ehmus täiega, kui mind seal nii vara nägi. Tema selja tagant tuli ka Alberto, tervitasime ja Al küsis, kas ma eile peol käisin. Vastasin, et ei (terve öö põdesin selleparastet ma kodus magan, mitte teistega väljas ei ole. Aga ma ei tahtnud Clementinega minna, kuigi ta kutsus, sest ta oli juba nii palju alkoholi joonud ja ta ei meeldi mulle, kui ta täis on). Ta vaatas mind nii hukkamõistva pilguga ja küsis, kas ma olin siis terve õhtu kodus. Vastasin, et jah, nägin, kuidas Beatriz muigas (nad ju molemad on sellised peoloomad, ise on neljakümnesed, ma ei taha teadagi, millised nad nooremana olid ja nüüd nad arvavad, et iga noor tahab pidutseda) ja lisasin veel, et sain vähemalt filmi lõpuni vaadatud. Beatriz küsis, kuidas mulle film meeldis, vastasin, et meeldis, aga tahaks midagi modernsemat, ütles, siis et lähme täna videolaenutusse ja saan seal valida.

Kell 11 läksin jooksma (tegelikult kõndisin terve aja, sest nii palav oli) ja kell üks läksime videolaenutusse ja väiksele Albertole onu juurde järele. Laenutasin "Ettelugeja" filmi, sest seal polnud teisi filme, mida ma tahtsin ja mul ei tulnud kõik nimed meeldegi. Teisipäeval pean filmi tagasi viima ja siis saan uuesti filme valida. Müüja küsis Beatrizilt, kas ma saan hispaania keelest aru, Beatriz vastas, et saan ikka, ja kui mingeid probleeme suhtelmisel tekib saame kasutada ju translatei.

Kui koju jõudsime küsisin Beatruzilt, kas võiksin teda söögitegemise juures aidata. Vastas, et muidugi. Tegime kala. Laotasin kalafileed fooliumpaberile, oliiviõli siristasin peale, ja Beatriz pani natuke peterselli ka. Peterselli (perejil) vaadates tuli meelde mu hispaaniakeele õpetaja Sebastian, kes mind Eestis õpetas. Sest ta ütles, et Argentiinas öeldakse lolli inimese kohta petersell. Ütlesin Beatrizile ka seda, naersime. Siis kui kala ahju sai, kellaaeg meelde jäetud, küsis Beatriz, et kas ma tahan salatit teha. Ehk siis, kas ma tahaksin lechtugat loigata. Ütlesin, et muidugi. Beatriz käis kogu aeg ära, tal täna koristuspäev. Ütles, et jätaksin selle lehtsalati lihtsalt nõusse, et teeme selle hiljem valmis. Korjstasin niisama seal köögis, kui tuli Alberto, pani teleka käima ja viis nõusid ülessekorrusele jne.

Siis võttis tomatid, paprika ja punase sibula välja. Ütlesin talle, et ma aitan teda, ja võtsin tomatid oma katte. Utles, et lõika ikka see roheline osa välja ja üks tomat oli poolest saadik liiga pehme, seda ta ka ei tahtnud salati sisse panna. Tuli mu kõrvale ja hakkasime lõikama juurvilju. Ütles, et Ingrid, lõika ikka suuremad tükid. Ma ütlesin, et vabandust jajaa, Eestis olen harjunud lõikama nii pisikesi tükikesi, sest Eestis on meil tomateid vähe. Vastas, et Hispaanias on väga palju tomateid, lausa nii palju, et kõiki ei suudeta kohe ära süüa. Näitas, kui palju konserve neil on. Küsisin, kas ta läheb homme Madridi, sest Beatriz ütles, et Alberto läheb homme Madridi ja on seal kuni kolmapäevani. Vastas, et laheb jah, ütlesin, et Eestis on see normaalne ja üsna levinud, et isad on kuskil teises linnas, aga siin tuli mulle see suure üllatusena. Vastas, et Campo de Criptanas on see jah haruldane. Rääksime veel puu- ja juurviljadest, küsisin, millises Hispaania rajaoonis kasvab kõige rohkem puu ja juurvilju (aimasin, et see on Andaluusias) vastaski, et lõunas, Malagas. Ütlesin, et ma olen liugenud, et Andaluusias on 1400 tundi aastas päikesepaistet. Alberto vastas, et nii on. Talle meeldib kõige rohkem Louna-Hispaania, sest seal on inimesed sõbralikumad ja võtavad elu vabamalt.
Tegime salati ilusti valmis, palus, et võtaksin baklažaani (berenjena) purgist välja ja asetaksin taldrikule, need on ülihead, äädikamarinaadis.

Istusime siis lauda, kala sai ka valmis, kõikidele maitses ja hakkasime telekat vaatama. Seal tuli just uudistesaade Hispaania presidendi valimistest vms. Kuna ma eile õhtul just viisin end kurssi Eestis toimuvate presidendi valimistega, võtsin sõna. Ütlesin, et Eestis pole suudetud presidenti valida ja nüud kandideerib presidendiks naine, kellele lihtsalt helistati ja pakuti, et võiks kandideerida. Ja saate aru, me rääkisime lõunasöögilauas kolmekesi.mina, Beatriz ja Alberto poliitikast. Ja kusjuures, ma sain nii palju räägitud, vigadega, aga ikkagi hispaania keeles. Alberto ütles, et me oleksime Venemaaga ettevaatlikud,msest Putin on loco. Vastasin, et oleme ikka, meil on kohustuslik sõjaväkke minek noortel meestel ja  piirivalve on ka tasemel. Alberto uuris, kuidas on Eesti suhted Soome, Läti,
 Leedu, Rootsi ja Norraga. Vastasin, et head suhted on. Rääkisin veel Eestis elavatest venelastest, sest Albertol on naljakas arusaam venelastest. Ta arvab, et Eestis elavad venelased on ülivaesed ja teevad  jeid töid, mida eestalsed ei taha teha, ütlesin, et Eestis on palju rikkaid venelasi, aga ka vaesekd, see lihtsalt sõltub. Ütlesin, et kõige suurem probleem, ja miks eestlased venelasi ei salli on see, et nad ei räägi eesti keelt, põhimõtteliselt, ja et eestastel on siiani armid ajaloost, sest küüditamine toimus kõigest 70-80 aastat tagasi.
Väga väga tore hommikupoolik oli. Nüüd hakkan filmi vaatama. Seletasin enne Albertole, et olen seda filmi näinud enne ja raamatutki lugenud. Põhjendasin, miks ma siis selle filmi võtsin, sest siis ma saan rohkem tähelepanu pöörata hispaania keele kuulamisele, kui et subtiitrite lugemisele, sest ma ilusti tean juba, mis seal filmis toimub. Oi jah, ma olen nii õnnelik selle perekonna üle, lapsed on ka iseseisvad, ei taha kellegagi mängida ja on omaette. Mida veel elult tahta?! Ainult meri on veel puudu!!!

Aaaaa, oleks äärepealt unustanud! Küsisin, kuhu ta reisida tahab, vastas, et Kuubale. Sest seal on nii palju päikest ja talle meeldib meri. Ma vastasin, et ma tahaks ka Lõuna-Ameerikasse minna, Venenzuelasse, sest sealt on pärit mu lemmik näitleja. Küsis, mis ta nimi on, vastasin, et Mario Cimarro, mõtles natukene ja ütles, et ta pole kuulnud, palus et näitaksin pilti. "Un momento" vastasin ja hakkasin mõtlema, millist pilti talle näidata, et päris totaka muljet ei jätaks. Vaatas pilti ja ütles, et ta pole teda kuskil filmis näinud, ma vastasin, et ega ta vist filmides ei olegi näidlenud, ta on seebikates (telenovelades) ja siis hakkas Alberto naerma ja ütles, et ega ta telenovelasid jah ei vaata.

Zara