Neljapäev, 7. detsember 2017

Konflikt tööl

Tööpäev läks vaikselt, rahulikult, rahvast ei käinud, viis-kuus inimest käisid, pluss meie püsikliendid, Encarne ja Pili näol, kes tapasid ja kohvisid tellisid. Kõik oli tavaline kuni selle hetkeni, kui Rosetta nutma puhkes, sest Mick õiendas ta kallal.

Mul on isegi vastik seda kirja panna, aga ainult nii saan sellest mälestusest lahti. See Mick meenutab mulle kahjuks minu jaoks väga vastikuks muutunud isikut. Juba Residencias töötades leidsin sarnasusi nende kahe vabel, aga vaatasin sellest kuidagi mööda, sest mind see ju ei puuduta. Kuni tänaseni, sest kui minu muidu tore ja lõbus töökaaslane nutma puhkeb ja üksi olemiseks keldrisse nutma läheb, tuleb minul sekkuda.

Kui kliendid olid lahkunud ja me Mickuga kahekesi baari jäime, sest Rosetta läks panipaika, ma ei teadnud, et ta seal nutab, alles hiljem nägin. Küsisin Mickult hästi rahulikult, kindlalt, et mis Rosettaga juhtus. Esimene sõna oli kohe:"Ei..." Mis kuradi ei?! Kui ma küsin "Mis tal juhtus?" siis see eeldab, et inimene vastab mulle paari sõnagagi, mis viis selleni, et täiskasvanud naine nutma hakkab.

Jäin Mickule otsa vaatama, kui ta sobivaid sõnu otsima hakkas, ja vastas mulle:"Raha saame me toidust. Fuengirolas oli samamoodi." Selgituseks siis teile, sest inimene EI OSKA seletada. Mickul ja Rosettal oli Fuengirolas baar, mille nad juunikuus maha müüsid, sest Rosetta ei saanud üksinda suure hulga klientide teenindamisega hakkama, ja Mick ei tahtnud Residencjast töölt ära tulla, sest ta on äpu, ise ta muidugi arvab, et nii ongi kõige õigem.

Kuigi ma küsisin viisakalt, et mis neil juhtus, siis tegelikult ma teadsin milles asi oli, sest ma kuulsin, mis nad mu seljataga räakisid. Asi oli selles, et Micku arvates oli Rosetta jälle (?) kanakoivad ära kõrvetanud grillahjus ja kuna Mick on Rosettale korduvalt (?) sellest rääkinud, siis lõpuks viskas Mickul üle ja vigises selle üle iga kahe minuti takka kätega seletades, möõda kööki ringi kõndides, pükse kergitades ja targutades:"Sa pead meeles pidama.... Mul on nii oalju asju, mis ma pean meeles pidama, ma ei saa kõike ka meelde sulle tuletada" Rosetta vastas:"Jaa, see juhtus juba ära. Mida ma tegema pean nüüd?" Mick sosistades, käsi palvetamise asendisse pannes:"Ei. Sa pead meeles pidama. See kana on s*tt,".

Ehk siis, Mick õiendas senikaua, kuni Rosy lihtsalt nutma hakkas, vaikselt, mul oli nii kurb vaadata. Mick, suur kui torn, võttis ta oma embusesse ja lohutas, kuigi tegelikult ta näitas veelgi, et just temal on õigus:"Sa pead lihtsalt mind kuulama, ma aitan ju sind. Lihtsalt keera see ahi kinni, kui kana on valmis,". Kuidas saab kana tähtsam olla, kui su oma pruut?!

Ütlesin talle, et teinekord piisab ühest korrast ütlemisest, ta ei pea ühte asja korrutama mitu korda, see ajabki inimese närvi. Ja et Rosetta teab, et ta tegi valesti, aga see ei aita, kui talle sellest veast mitu korda rääkima hakatakse. Mick utles mingi ebaleva eitava vastuse, mina panin samal ajal jope selga ja läksin Rosettale head aega ütlema. Koputasin väiksele uksele, mis viis panipaika, kus mina pean täiesti kummargil liikuma, aga kuna Rosetta on minust tükk maad lühem, käib tema seal ainult pea natuke allapoole kallutatuna ringi. Koputasin siis ja ütlesin Rosetta nime, tegin vaikselt ukse lahti, nägin, et Rosetta paigutas seal õllekaste endal pisarad silmas. Ütlesin talle, et ta oleks tugev ja homme näeme.

Kui minema hakkasin ütlesin veel Mickule, et ta räägiks Rosettaga, et ta ei tunne end hästi. Momises midagi, vastik nolk, täielik tänamatu *.

Esmaspäev, 4. detsember 2017

Massaažis

Et mul meelest ära ei laheks, mis laulu ma sekund tagasi ära armusin, kirjutan selle nime siia: Rosalia-Aunque Es De Noche. 

Malagasse on jõudnud tõeline külmalaine, tänavad on täitunud kubujussidega, kõik on oma soojad sallid umber tõmmanud, paksud joped seljas. Selline tunne nagu Eestis oleks, hispaanlased on vaiksemad, kurdavad ilma üle, riided on pigem tumedamapoolsemad, aga suur erinevus on siiski säilinud: inimesed on endiselt sõbralikud ja valjuhäälsed.

Selline ilm nagu meil siin on, tuul ja vihm viis mind nädal aeg tagasi mõttele, et peaksin massaži minema. Läksin Coco Beautysse, peale kaheksa tunnist tööpäeva läbi vihmasaju, kui kohale jõudsin tuli välja, et see on kinni pandud. Suur pettumus oli, aga votsin telefoni kätte ja helistasin sealsamas teise Coco salongi. Küsisin reserveeringut Lourdesi juurde, aga mulle öeldi, et Lourdes on puhkusel. Ütlesin, et okei, aitäh, head aega. Lourdest usaldasin ma täielikult, tema juures käisin ju suvel ka, tegi imet mu seljaga, erinevalt teisest massöörist, kes lihtsalt tuimalt silitas mu selga. 

Mõned päevad hiljem tundsin veelgi rohkem vjadust, et keegi oma sooja käega mu jõusaalist kurnatud selga patsutaks. Leidsin baaris koristades ühe põrkepalli, pesin puhtaks ja mulle meenus Jacobi lause:"Reisil olles on mul alati tennisepall, et endale massaži teha,". Tegingi endale massaaži palliga, toetasin seina vastu, panin palli vastu seina ja nii ma mööda seina lasingi, kui kliente ei olnud. Hea oli, aga mitte nii hea, kui päris professionaali käsi.

Läksin ühel päeval Coco salongi, palusin alguses aega hoopis kosmeetiku juurde. Ütlesin ka, et sooviksin just selleks päevaks. Pidin ootama veerand tundi, istusin seal hubases ja naiselikus salongis ja hoidisn pöialt, et minu kosmeetikuks oleks kogemustega ja asjalik naine, mitte nagu eelmine kulmudetegija, kes viimases lõpus minema jooksis. Tuligi minu juurde uks tüdruk, Patricia, läksin temaga kaasa, saunamoodi ruumi. Ma ei oska kirjeldadagi kui ilus seal on... Kõik on viimse detaili i läbi mõeldud. Patricia on 20-aastane hispaanlanna, tagasihoidlik, aga asjalik, kuulas minu soove ja rahustas mu maha, et mu näonahk ei olegi nii hull. Hakkasin kohe vabandama, et tal on nii palju tõöd mu näoga, ütles ainult tranquila (rahu) ja hakkas pihta.

Lahkusin salongist nii hea tujuga, nägu oli puhas, kreemitatud, maskitatud, sain paar kreemitestrit ka kaasa. Panin massaažiaja ka kirja, tanaseks siis, leppisime enne Patriciga kokku, et saan tema juurde siis. Minu jaoks on nii oluline saada enne mingi kontakt spetsialistiga, nagu Lourdesega. Alguses ta tegi pediküüri, rääkisime, sain aru, et ta on asjatundja ja oskab oma tööd, teeb lausa kirega. Seega julgelt läksin tema juuurde massaaži. Sama tundin ka Patriciaga. 

Täna oligi mul siis aeg, pool kaheksa õhtul. Läksin kella seitsmeks kohale, sest minu plaani kohaselt oleksin ma seal istunud, uhke diivani peal, joonud rohelist teed, vaadanud, kuidas seal töö käib, kuulanud prantsuse keelset laulu ja lintsalt end välja lulitanud ja nautinud. Aga kus sa sellega, sain vaevu viis minutit rahulikult istuda, kui minu juurde tulu üks teine noor tüdruk. Utlesin talle, et ei ei, minu aeg on alles kell pool kaheksa, ma ajasin "kogemata " ajad sassi, tüdruk ütles, et ei ole hullu, pangu ma aga oma seljakott tema toodud pu utud korvikesse (nii nad alati teevad, naiste käekotid pannakse punutud rannakotti, spetsialist võtab koti ja juhatab sinna tuppa, kus protseduur hakkab). Kirusin end, miks ma niiivara ikka kohale läksin, vastasin iseendale, et ma tahtsin ju lihtsalt nautida seda atmosfääri mu ümber. 

Massaaž oli mõtetu, ma ausalt üritasin nautida, aga no mis m teha saan, kui inimene ei saa aru, kui utlen talle, et mu selg valutab, et ehk masseerima neid punkte kauem või mkdagi. Ei, lihtsalt sillutad mu selga 40 minutit. Kui läksin maksma, kael oli nii kange, sest sellel massaažilaual ei olnud näoauku, pidin terve aja olema pea kulje peal. Ütlesin seal laua ääres, et kas saaksin uue aja broneerida patricia juurde. Selle salongi omanik oli seal, utles,et, kui ma soovin, siis saaksin kohe praegu Patricia juurde massaaži. Olin nous ja nii õnnelik. 

Vot need 40 minutit olid eluparima massaažiminutid. Patricia vajutas seljal kuskile, ja tundsin kohe seda valu, nagu ma ikka ja jälld tunnen, kui voimlen katega. Mul oli nii hea meel, et Patricia räakis täpselt ära, kuidas need moodustised selga tekivad, mida teha, et neist lahti saada jne. Palju kergem oli olla peale massaaži, enam ei pidanud selga sirgu ajama, kuna see oligi juba sirge. 

Järgmisel nädalal on mul uus aeg, siis ehk saab neist moodustitest täiesti lahti. Ostsin uue näopuhastusbahendi ka, eelmine saab homme hommikul otsa. Eberlin on mu vaieldamatu lemmik näohooldusvahendite koha pealt. Need lõhnavad nii hästi, need ei ole keemiat täis, vaid on loodulikud ja orgaanilised, mis teevad mu näonahaga imesid.


Teisipäev, 28. november 2017

Uus elukorraldus

Täna on teisipäev, puhkepäev, mida ma endalegi ootamatult nii väga vajasin. Varasemalt oli mul day off kolmapäev, aga Mick otsustas teha kõikidele teisipäevad vabaks, sest siis ei käi rahvast baaris. Seega, puhkame kõik, mina olen veetnud terve päeva toas, ühe korra käisin poes, ostsin pomelot, täiesti maitsetuid saepuru välimuse ja olemusega krõbinaid, sojapiima (kuigi ma tean, et see ei ole kasulik) ja hurmaad. Õues sajab vihma ja päris jahe on, külmal ajal eelistan ma alati olla pigem Eestis, sest siin. Hispaanias ei olda nagu selleks üldse valmis. Põrandad on kivist, aknad on nikanöka ette pandud, sellised õhukesed, mis lasevad külma tuppa, ja kuna meie imeline korter on vaatega sisehoovi, siis terve korter on pime, kuna päikest ju ei ole. Enne polegi tähelepannud, et siin nii pime on, sest olen ju päevad läbi tööl, mis on hästi avar ja valgusküllane.

Vastupidiselt varasemale, kui tegin kodus palju süüa ja kasutasin kööki, siis nüüd kasutan kööki minimaalselt. Olen päris nukker, et pean nii palju ûüri maksma, sest korterit ma ju kasutada ei saa, elame kõik siin ilusti Desmondi tujude kõikumiste all. Tööpäevadel on hea see, et saan baaris endale süüa teha, iga päev värsket toitu ja saan olla kindel, et nõud on puhtad. Päris tore on istuda puhtal toolil ja süüa laua taga nagu normaalsele inimesele kohane. Kodus on üks imepisike laud, kuhu Desmond on laotanud meie kõik noad-kahvlid, lusikad viinud oma tuppa, lauda katavad lapikesed, tühjad õllepudelid, mille Desmond on tühjaks joonud ja mille tõttu terve öö karjudes välja oksendab.

Nii palju siis elukorraldusest kodus, tahan veel seda lisada, et pean hakkama tõsiselt kaaluma, mis riideid kanda järgmised neli päeva, sest pesta ma neid ei saa, kuna see nädal on peaaegu iga päev vihmane. Riiete kuivatamiseks on meil ainult rõduke, mis on igast küljest piiratud telliskiviseinetga, nagu vangis elaks. Järgmine kord, kui elus peaks veelkord selline olukord ette tulema, et üürileandja küsib, kas see üürihind on okei, siis pean kindlalt veel alla küsima, mitte naeratama ja vastama jaajaa. 200€ sellise mõtetuse eest, kurb on, sest mul oleks seda raha vaja väga paljude teiste asjade jaoks.

Nüüd siis positiivsema teema poole, nimelt töö juures on kõik super, ei jõua ära tänada jumalat :D Iga hommik, kui tööle lähen ei tea, milline päev saab olema. Viimased nädal aega oleme me iga jumala päev Rosettaga end hingetuks naernud, peamiselt Desmondit järele tehes, Malaga kohvitüüpidest rääkides, lihtsalt naljatlades on tööpäevad muutunud väga toredateks. Enam ma ei ole vihane, et pean lihtsalt töö juures passima, kuna kliente ei ole ja et raiskan oma aega. Esiteks, mida muud mul ikka teha oleks, õues on külm, kodus haiseb, Julia on teises linnas ja peale tööd saan ikka oma aega ka näiteks jooksmiseks kasutada.

Ühel päeval tuli üks mees baari, tellis pitufo riivitud tomati, juustu ja võiga+kohvi. Viisin talle kohvi, hiljem pitufo ja jäime rääkima, suvalistest asjadest, kuni ta lõpuks ütles, et ta tahtis riivitud tomatit, mitte tavalisi tomatilõike. Viisin taldriku uuesti kööki, Rosetta pani tomatipüree leiva vahele ja viisin uuesti lauda, soovisin head isu ja oligi vsjo. Järgmisel päeval tuli jälle, sama tellimus:pitufo+kohv, "Selge, kerge!" mõtlesin, ütlesin Rosettale tellimuse ja istusin pukile, ning jätkasime ülemeelikus meeleolus juttu Encarne ja Rosettaga, mina samal ajal salvrätikuid volitides. Viisin väikse hilinemisega leiva lauda ja tulin tagasi. Naersime tükk aega, lollitasime Rosettaga ja kuulasime Encarne jutukesi, kui tema kunagi ettekandja oli, kuidas ta ühele mehele taldrikutäie suppi pähe kallas halva kaitumise pärast. Ühel hetkel see mees koputas aknale ja viipas, et ma sinna läheks, küsis, kaua ta kohv aega võtab.

Läksin uuesti kõöki, naerdes tegin kohvi, sest olin täiesti unustanud ja hakkasin just uuesti õue minema, et talle kohvi viia. Encarne hüüdis, et ütleksin talle, et tegin kohvi suure armastusega valmis. No ma ei saanud ega saanud õue astuda, sest ma niimoodi naersin, Rosetta tuli siis ja biis ise kohvi lauda ja kordas Encarne sõnu. See lause oli lihtsalt naljaga mõeldud, aga see prantslane arvas loomulikult midagi muud. Kui maksma tuli ja ma talle nagu kord ja kohus:"Gracias, adios!" vastasin, siis hakkas naerma ja küsis, kas ta kauemaks ei võigi jääda, et ta sooviks õues suitsetada.

Ma arvasin, et see on nüüd ilusti lõppenud ja võime oma päevaga edasi minna, nühkisin just mopiga kuivanud ketšupi plekki põrandalt maha, kui seesama mees minu juurde tuli ja küsis kas mul Whatapp või Facebook on. "Jeeesus kristus!" mõtlesin, kuid mina ei suuda valetada, ma olen varem öelnud teistele kleintidele, kas A)mul ei ole telefoni; B)ma ei kasuta Facebooki, aga sel korral ma ei suutnud valetada tõsise näoga, piinlik on ju ka, kui inimene saab aru, et ma lihtsalt valetan, seega andsin talle oma Facebooki. Sõbraks ta mind lisada ei saanud, sest olin eelmisel päeval oma profiili kinniseks teinud, et mingid suvalised inimesed mind sõbraks ei saaks lisada ja pilte vaadata.

Kui ta oli ära läinud kirjutas ta mulle, et olen väga ilus ja sumpaatne. Issand kui lapsik, mis ma nüud siis vastama peaksin, vastasin tuimalt "gracias" ja oligi kõik, nii ma lootsin. Õhtul soovis head und. Järgmisel hommikul tuli eriti vara baari, seekord tellis leiva mee ja võiga, ohoh, midagi teistsugust, viisin talle, ja tundsin sellist lõhnaõli lõhna, et sellega oleks võinud kärbseid tappa. Ta oli end lõhnaõliga vist üle kallanud. Kui ta oli ära läinud, kuskil viie tunni pärast kirjutas mulle: Sa ei taha minuga räakida? :) Jumaaaal, närvi ajab selline asi, teinekord valetangi, ükskõik, kas siis saadakse aru või mitte, aga vähemalt jääb selline ahistamine ära. Ütlesin Rosettale k, et kui see Babel järgmisel korral ka tuleb, siis mina olen väga hõivatud ja Rosetta oeab teda teenindama.

Kui eile kodupoole kõndisin, mööda tänavaid, kus inimesed kohvikutes/baarides söövad, jäi silm pidama ühe seltskonna peale, kes sel hetkel churrosid shokolaadiga nosisid ja kohvi klaasidest jõid. Kõikidel olid Mercadona (suur toidupood, nagu Eestis Selver/Rimi) vormiriided seljas ja nimesildidki rinnas, eks nad olid tulnud sinna ületee jäävast Mercadonast, et teha puhkepausil väike suitsupaus kolleegide ja magusa kohvi seltsis. Läksin sealt mööda, kui silm jäi pidama ühe trullaka, valjuhäälse, lõbusas tujus hispaanlanna peale, kelle nimesildil suurte trükitähtedega seisis:"LITA". Päris lahe ikka, ei tea, kas Eestis ka sellist nime leidub, mis mõne hispaanlase naerma ajaks.


Pühapäev, 12. november 2017

Töö, Julia

Tänane päev laheb ajalukku sellega, et ma teenindasin esimest korda 10-liikmelist gruppi, kel oli kindel plaan end täis juua. Kui neid esimest jorda aknast nägin ütlesin Rosettale, et ei mina ei suuda seda teha. Nad räägivad kõik nii oalju ja ma ei saa kindlalt midagi aru. Rosetta läks võttis tellimuse, aga kõik järgnev oli minu rida. Terve baar oli inimesi tais, ja ma olin õnnelik! Mul on niiiii hea meel enda üle, et ka kõige kiiremal ajal suudan ma naerda.

Reedel saime Juliaga kokku, jalutasime 2 tundi, täna saime jälle kokku. Minu kallis sõbranna! Saime rääkida, naerda, tulevikku plaanida ja Malagat imetleda.

Risetta on nii tore ülemusekene mul, kallistasime tana mitu korda, kui need neli tundi vastu pidasime kahekesi inimesi teenindades. Kõik kliendid olid lahedad, eriti üks mees, jalgrattur. Istus õues kaks tundi, alguses tellis kaks jarrat õlu, burgeri, Coca Cola ja siis tellis yhe brändi, jäaga. Kuna mina alkoholist midagi ei jaga, siis viisin talle Baikey, see on nagu liköör. Jõi selle ära, hiljem kui küsisin, kuidas oli, vastas et huvitav. Hiljemviisin talle brändiy ka, mida ta tegelikukt algusest peale oli tahtnud.

Teenisime 281€, mis tähendab, et tana oli kõige edukam päev ka rahalises mõttes. Ma olen kõige üle nii õnnelik! Ettekandja töö ei olegi enam oksendama ajavalt vastik, vaga palju sõltub kolleegidest. Rosetta on super kompanjera ja ta on minuga ka väga rahul.

Eile teenindasin jahte pimedat inimest, täiesti uus kogemus. Mees, lumivalgete juustega nägi vist natuke, sest ta vaatas menüüa nii lähedalt, et ta ninaots puudutas menüüd.

Mateoga hakkame koos trenni tegema. Näitas mulle oma eksnaise pilte, milline ta enne välja nägi. Aga nüud, olen teda mutmeid kordi baaris nainud, on ta niii iluus! Ta kaotas kahe kuuga 10kg, ta on väga ilus naine ikka. Nüud tahame Mateoga sama teha, luhtsalt end rohkem liigutada, ei midagi pöörast.

Kolmapäeval on mul plaan Antequerasse minna Juliale kulla. Loodan, et siis on ilus soe ilm ka.

Teisipäev, 7. november 2017

Öösel kell 23:45

Ilma sõnu seadmata, kiiresti ja emotsiionitult võtan tänase oäeva kokku. Mil,ei olnud mingit plaani kirjutada, aga kuna Rosetta helistas mulle kell 00 öösel korteriukse taga oodates, siis olen nüüd ärkvel. Nad unustasid Mickuga võtmed baari ja otsustasid baari tagasi inemise asemel mulle, vanamemmele, helistada, et ma uksed lahti teeksin.

Räakisime ukse peal juttu, mul oli paks pusa seljas, sest nii külm on magada, mul on ainult lina teki asemel. Mõlemad Mickuga naersid, sest unustasid võtmed baari, nad olid nii väsinud ja vaidlesid, kes oeaks öösel mulle helistama, lõpuks helistaski Rosetta. Jäin uuesti magama, kui kõlas koputus, Rosetta oli ukse taga ja andis mulle teki, mille Mick oli Residenciast toonud. Sellesama teki, kilesse rullitud, mille mina juulikuus sisse mässisin, ma ei kavatsegi seda jubedust endale peale tõmmata, parem ostan paksud sokid endale ja magan oma dressika ja retuusidega edasi.

Käisin täna hommikul jookmas/kõndimas/võimlemas, kuulasin samal ajal ööülikooli kaks loengut ära ja Akoni laulu telefonist. Kell veerand 11 õhtul jõudsin koju, jäin praktiliselt kohe magama. Hommikul enne tööd venitasin end pargis, võimlesin ja natuke jooksin. Kella 11-15 ei käinud kedagi baaris, täiesti null. Aga sellegipoolest olin õnnelik, eneseliigutamine annab nii palju juurde, lobisesime Rosettaga jne. Eile olevat toimunud suur trall Residencias, sest Alissa oli helistanud Rosa mehele ja nende suhte Matheo ja Rosa vahel talle ära räakinud, mainimata ei jäetud ka rasedust ja kokkukolimisplaane. Rosa mees oli tulnud Granadast Residenciasse, rääkinud Fernando ja Hernaniga, mille oeale need kaks keelasid Matheol, kes elab hetkel hostelis,msest ta oma naine ei taha temaga koos elada, aga koos jooksmas käivad küll, Rosal sinna hostelisse tulla. Uskumatu naine see Alissa.... Selline nahhaal, oma elu on nii igav, et hakkab niimoodi teiste elusid rikkuma.

Täna kirjutasin oma Valencia sõbrannale Robertale, et saada kehakreemide tegemise kohta rohkem infot. Tellin lähipäevil endale Amazonist sheavõid, lavendlit ja kookosõli, kui hästi läheb ja rahakott kannatab (mida ta kindlasti teeb) tellin ka naturaalse pähklivõi, mida igalpool kiidetakse.

25. jaanuariks on mul plaan kaaluda 65kg, kui selle eesmärgini jõuan, siis on väga hästi ja auhinda ma alles mõtlem endale välja :D võib-olla uued trenniriided, kuigi neid ma võin vabalt ka varem endale osta, või hoopis reis kuskile. Karistust kui sellist ma ei julge ka endale määrata, kõige hullem, mis juhtuda võib, mille peale olen mõelnud, on uuesti keskkooli minek, aga õnneks seda ei juhtu kunagi, ksegi kui 100 kg juurde võtaksin.

Paari päeva jooksul olen teinud ühe valskuse ka, natuke piinlik kirjutada, aga samas ei ole ka. Meil on töö juures selline "reegel", et kõik dipp, mis me saame paneme ühiskassasse, mis palgapäeval üle loetakse ja kõikide vahel võrdselt laiali jaotatakse. Mina olen saanud nii 10 euri dippi kui ka 18 senti :D, olen pannud ikusti kogu raha ühiskassasse ja selle peale pole isegi mõelnud, et voiks endale jätta. Kuni ühe konkreetse päevani, kui perekond, kellega pikemalt juttu jaime rääkima,mjättis mulle 25€ dippi. Olime Rosettaga kahekesi, ja ma võtsin selle 20€ endale, sest esiteks, nad tellisid Rosettalt vaid kolm toitu, minult tellisid kuus jooki, pluss ma rääkisin nendega nii palju ja olin viisakas ja tore, seega nad tegelikult jätsid selle raha mulle. Ja viis euri panin südamerahuga meie totsikusse novembri lõppu ootama.

Homme lähen meie naaber baari lõunale, kuhu ma lolli peaga lubasin minna. Nimelt baariomanik jooksis mulle tänaval natuke järele ja kutsus sajandat korda mind nende baari toite maitsma. Kuna ta on nii lahke ja meeldib meesterahvas, siis ütlesin, et homme lähen, 12-13 vahel... Oh mind küll, vabal päeval niimoodi panin end kuskile kinni. Lisaks sellele kohustusele pean minema kella 17 ühe organisatsiooni presidendiga kohtuma, et hakata inglise keelt õpetama. Palun, et see mees oleks tõsiseltvõetav, mitte ma ei oeaks mööda tänavaid kõndima ja lapsi katekeesisesse viima nagu eelmisel nädalal kokkusaamine ühe õpetajaga käis, kuigi kokkusaamine oli kokkulepitud. Muud plaane polegi, vabadel tundidel olen õues päikse käes, homseks lubab 23 kraadi sooja ja päikest, kuigi tuul on vaga tugev.

Ja täna nägin esimest korda elus niii suurt kuud, mis oli nii madalal ja niii kollane, et uskumatu. Minu telefonikaamera tegi jättis sellest hiigelsuurest ilmaimest suvalise vakge laugu ekraanile, nii et pilti polnud mõtet teha.

Tahaks nüüd magama jääda, aga loomulikult peavad Rosetta ja Mick valjult telekat vaatama. Tõmban kapuutsi pähe ja jään und ootama. Buenas noches mis amores!

Esmaspäev, 6. november 2017

Italia, Tania, canja

Paari päeva jooksul olen jõudnud arusaamani, et mida rohkem mõelda, mida ma pidevalt teen, mida rohkem analüüsida ja sünteesida, seda enam takistan end olemast õnnelik. Jah, ma elan korteris, kus hais ja karjumine on igapäevane nähtus. Jah, mul ei ole siin õigeid sõpru, kellega väljas käia/niisama lobiseda. Siiamaani ei oska moodustada normaalselt tulevikku ja minevikku. Mulle ei meeldi mu töö, mulle ei meeldi Mick, mind ajab Rosetta vahepeal närvi, aga siiski, järelikult ei ole olukord nii hull, sest ma ei võta ju mitte midagi ette, et oma eluolu siin parandada. 

Aga on üks asi, millega ma hakkasin uuesti, sajandat korda, tegelema. Ma hakkasin sporti tegema, täna nägin pargis sellist trenni, et tundsin nagu mina oleksin seal treener olnud. Seal oli selline rada tehtud, hüppamine, roomamine, kükid jne, oi jumal, kuidas ma tahaksin oma seikluspargi avada. Hea, et mul on uuesti kirg elada tagasi tulnud. Mul on unistused, mõtisklen nende peale, ja ei strssa sellepärast et nende poole ei püüdle, sest ma ei oska kuskilt alustada. Ju siis ei ole minu aeg veel, töötan baaris rahulikult edasi, ajan oma vabadust taga, räagin vahepeal Mickuga,met ta mu tööpäevi lühendaks ja lihtsalt kulgen.

Täna käis baaris hommikul üks mees, kitarri ja surfilauaga, küsis, kas ta võib WCd kasutada, lubasin ikka. Läks sinna hambaid pesema, parast tellis värskelt pressitud apelsinimahla, tyli välja, et ta on rändaja, magab kas rannas või hostelis, nägi päris viisakas ja puhas välja rändaja kohta. Mõtlesin, et, kui ma midagi muud elus ei oska teha, siis hakkan ka rändama, üksi mulle tegelikult meeldib olla ja miks mitte. Hea on näha inimesi, näiteks rannas, kes tulevad oma suure seljakotiga, visaka ad liivale pikali, jäavad magama, ja mõne aja pärast võtavad kaardi välja ja hakkavad mingis suunas astuma. Tunnen end alati siis kaitstuna, sest mul on siiski minu stabiilsus olemas, ja kui peaks miski väga metsa minema (kuigi ma ei teagi, mis voiks juhtuda, aga mu aju tahaba arvata, et varsti juhtub midagi fataalset) siis ma saan alati minna kas koju või kuskile teise kohta/riiki. 

Maailmas on veel nii palju riike, mida ma tahan näha, kus ma tahan elada. Ma tahan töötada kuskil farmis, istanduses. Ma tahan näha täpselt neid kohti, kus on tehtud seebikaid, mind nii tõmbab nt Kuuba, Mehhiko, Venezuela... Maailm on mu ees valla, maailmas on nii palju teha, ma ei olegi lootusetu juhtum nagu mulle vahepeal tundus. 

Nii et, naudin oma praegust elu siin Malagas baaridaamina, käin üksi jalutamas, jooksmas, kokkan üksi, shoppan üksi, käin ujumas üksi, ainult tööl olen Rosettaga, kellega saame päris hästi läbi. 

Üks päev punastasin, sest üks mees, kes tavaliselt tulles on väga purjus, tyli leti äärde. Seisin just õllemasina taga, Mick ja Rosetta olid minu kõrval, kumbki tegeles oma asjadega. Purjutaja vaatas mind ja ütles:"Tanja?" Minu kõrvale kõlas mehe öeldu "Italia?" Seega vastasin talle pauhti:"Eii!" Sest teda varasemalt teades teadsin, et ta on vastikult pealetükkiv ja tahtsin konkreetselt "Ei" öeldes ta eemale peletada. Minu eituse peale tõstis Mick pilgu, küsis, miks ma talle ühte "canjat" (õlleklaasi) ei anna. "Oi pekki, ülemuse juuresolekul ei tohi isegi debiilikuga nii ülbe olla," mõtlesin ja hakkasin vabandama, et kas ta tahab fõesti ühte õlle. Hakkas arusaamatult pead raputama ja kordas, et eiei Tanja! Kas ma olen Tanja. Jumalale tänu, et ta tõesti küsis, kas ma olen Tanja. Mul oleks nii vastik tunne olnud, kui ma oleks ta õlleküsimise peale vastanud konkreetselt, peaaegu kurjalt:"Ei!" ülemuste ees. 

Kolmapäev, 1. november 2017

1. november

Jõuan korterisse, vaatan telefoni: Diana on helistanud. Helistan tagasi, vastu ei võeta. Helistan emale, kõme kestab 29 sekundit, ema:"Räägime siis, kui ma koju jõuan!". Nii, väga hea, suure pere eelised, helistan Piretile, sain natuke end välja elada, kõne lõpeb kiiresti, sest Leonhard hakkas nutma. Tahan ikkagi veel kellegagi oma jamasid jagada, helistan uuesti Dianale, kõne kestab 6 sekundit, Diana:"Ma sõidan just maale. Räagime hiljem!". Ainuke mõte:"Mind on täiesti üksi oma pasa oäevaga jäetud!" Kõrval toast kostab Desmondi karjumine:"Oooooohhh, you fucking bastard!".


Tänast päeva kirjeldab kõige paremini tahtmine endalt juukseid katkuda, karjuda ja nutta, ja kedagi, eelistatavlt Desmondit, peksta. Tõusen mind hommikul kell 6 karjumise peale vannitoast, Desmond karjub:"Oooooohhhh!" Sellele järgneb jalgade vastu põrandat peksmine, vee peale kallmine vetsus. Magan edasi, seni kaua kuni ta mu tuppa ei saja on kõik norm. Tõusen kell 7:45 äratuse peale, vaatan telefoni, Whatsappis on kiri Rosettalt. "Tere IngrEt! Ma ei taha sind su vabal päeval segada, aga me oleme kella kolmest öösel Mickuga baaris olnud. Baariuks lõhuti ära ja käidi röövimas. Kas sa saaksid täna tööle tulla?" No eks ma ikka saan, väga hull ikka, et röövimine oli.

Käisin pesemas, tegin hommikupudru mangoga valmis, tulin oma toa poole. Köögis olles kuulsin veel Desmondit karjumas. Tulen siis mina oma toa poole, märjad juuksed rätikusse mähitud, pudrukauss käes ja näen näost tulipunast Desmondit, kortsus sinine pluus seljas, paljaste jalgadega, täis kustud püksid jalas, tema taga põleb vannitoas tuli. "Mina ei saa enam siin majas niimoodi edasi elada! Vaaaata Ingrit!". P****** miks elu mulle nii teeb?! Vannituppa oli kolme kohta situtud, Desmondi püksid olid seal maas, samamoodi väljaheitega kaetud. Ma tundsin, kuidas ma oleks tahtnud ta peale karjuda, tulin temast mööda, mitte midagi ütlemata, panin oma toa ukse kinni, Deamond karjus mu toa poole täiest kõrist:"Well thank you very much!".

Sõin pudru sellegipoolest isuga ära, ütlesin endale valjuhäälselt:"See puder on värske ja puhas, otse kaerahelbepakist tulnud. See ei ole seotud Desmondi kätega, mida ta ei pese!" Vahetasin riided, panin kõik meigiasjad, juukseharja, hambaharja ja pasta kõik oma väiksesse kotti, et peale vannitoas hammaste pesu saaksin otsemat teed ära minna, mitte ei peaks veelkord oma tuppa tulema. Tulin toast välja, Desmond tuli just järgmiselt retkelt vannitoast välja, kumbki ei öelnud midagi, läksin oma vannituppa. Kuulsin, et Desmond läks välja, sehkendas paarminutit lukuga ja laks minema. Tegin vannitoast pilti, juhuks, kui Mick ja Rosetta mind ei usu.

Kõndisin töö juurde, nägin Desmondit, teadsin kohe, kuhu ta teel on, ikka baari poole.tema mind ei nainud, kõndisin teisel pool teed. Jõudsin baari, Mick oli lapsikult õnnelik, korrutas muudkuk, et teda raha nii väga ei huvitagi, mis ara voeti, aga et uus uks läheb nii palju maksma. Ja hakkas närvitsemise teine tase mul pihta. Oleks Mick mulle lähedane inimene, naiteks isa või vend, oleks ma ta ette võtnud ja ta näo täis sõimanud, pidin piirduma vaid vaikimisega.

Esiteks, sa kutsud mu vabal paeval tööle ja sa ei lase mul oma tööd teha normaalselt. Ma ei tohtinud puututada mingit ala, millist täpselt mulle ei näidatud. Seda kirja pannes lähen ma jälle nii närvi. Kuidas inimesed saavad minust nii palju erinevad olla?! Kas sellist konkreetsust on tõesti liiga palju palutud?! Na***, näita mulle ära, kuhu ma ei või oma näkaseid käsi toetada. Kas ma võin arvutit kasutada?! Täiesti haigeeeeeee, asi ei ole selles, et "lalala, võtame rahulikult!" See on puhas laiskus, hoolimatus. Kust mina kurat peaksin teadma, et röövel puudutas külmkapiust ja ma ei tohi seda paljaste kätega lahti teha? Tahaks nutta....

Röövel oli varastanud vaid kassa, teisi asju, kahte läpakat ja kolme telefoni ei olnud puutnud. Arvatavsti tal ei olnud aega, sest alarm hakkas tööle ja politsei oli baari poole teel. Politsei vaatas kaamerad üle, mis kumbki polnud hästi töötanud. Ma ei saa aru, miks inimesed, Rosetta ja Mick, ei panusta turvalisusele:esiteks kaamerad, mingid kaks väikest kaamerat, mis teevad ususeid pilte. Teiseks, miks on meie baar ainukesena ilma metallusteta, tänavalt saab ilusti sisse näha... Kuidas saab olla nii hoolimatu oma vara suhtes.

Täna öösel rööviti lisaks meie baarile veel panka, apteeki sisse, pluss pandi põlema üks suur prügikast, mille kõrvaloleva auto juhipoolne osa põles ära, pluss veel istmedki. Päris hull ikka, mis siin öösel toimub, ei ole nii kurb enam, et tantsimas ei käi, päris hirm tyleb peale, kui peaksin kell kaksteist öösel üksinda pool tundi koju jalutama.

Üks vastik päev oli täna. Pidin saama ühe Juaniga kokku, aga ta ütles ära. Homme peaksin minema Fuengirolasse ühe Thomasega, Taanist, Rosetta sõber, aga ma ei plaani jällegi midagi, sest kõik muutub ju. November algas päris halvasti, kas saab veel hullemaks minna, arvatavasti ikka saab.

Teisipäev, 31. oktoober 2017

Natuke nalja kah

Alati on mul valida, kas piinlikusest maa alla vajuda või lihtsalt naerda ja edasi elada. Siiamaani olen eelistanud seda viimast, pole nii hullusti vist marki täis teinud, aga siiski mõned juhtumid on olnud. Pean need kõik ükesse kirjutama, sest hetkel meenuvad mul ainult mõned harvad juhtumid.

Aga alustakisn hoopis ühe kliendi kliendi piinliku momendiga, vähmelat minu jaoks oli see väga naljakas. Läksin nende laua juurde tellimust võtma, üks naistest tuli just meie teadetetahvli juurest, kuhu kirjutasime päevapakkumised nii hispaania keeles kui ka imglise keeles. Silt oli selline: "1/2 pollo asado con patatas fritas+pad";" grilled chicken with fried potatos+bread". Naine küsis:"Mis see "siken" on " vastasin, et inglise keeles kana. Istus punastades oma kohale ja tellis endale pool kana. Ta abikaasa ka naeris, hea oli olla kohe, tavaliselt see naine on närvihaige, oli kohe vaiksem.

Täna sai ka natuke nalja, tuli üks vanapaar Rootsist, tellisid grillkana, mees jättis natuke kana järele. Kui läksin lauda nõusid ära tooma, siis mees ütles, et seda tükki tahab ta koerale. Mõtlesin kohe, et ta teeb nalja ja ütlesin naljatades:"Jah, muidugi, koerale!". Aga samas, kes teab, äkki tahabki koerale kanatükikest viia, küsisin igaksjuhuks Rosettalt üle. Rosetta ütles, et jaa muidugi, et paljud Fuengirolas olevat viinud oma lemmikloomadele ülejääke, pani selle kanatüki plastkarbi sisse. Mina olin jätkuvalt skeptiline, sest kuna tegemist oli turistidega, siis mõtlesin, kus see koer neil siis siin on, hotellituppa jätsid või. Läksin arvega lauda, küsisin igaksjuhuks, et kas ta kindlasti tahab seda liha koerale viia. Vastas eitavalt, sest koerad olevat neil Rootsis, homme lähevad tagasi.

Täna tahtsin ühele naisele õllepudelga vastu pead lüua, mitte kõvasti, aga natuke togida. Naine jõi end hommikul kell pool 11 täis, küsisin, et kas nad tahavad veel midagi, ütlesid, et ei. Naine veel irnus, ja ütles, et temal küll kõht tühi pole. Kümne minuti pärast lehvitasid seal akna taga, vaatasin, et neil on õlled alles poole peal, aga no mis seal ikka, ju siis on valmis omadega. Viisin neile arve, ja see naine lihtsalt naeris, ülikõvasti, sain aru, et nad tahavad hoopis midagi tellida. No oled ikka jobu küll...

Eile tulid jälle kaks naist, tahtsid teed. Üks ütles:"Manzaniša" ülikiiresti, teine puterdas veel midagi. Küsisin, et kas esimene tahab õunamahla või :D (õun-manzana; väga sarnane tema häaldusega). Ütles uuesti "MANZANIŠA", siis sain aru, et tegemist on argentiinlannaga oma lolli hääldusega. Residencias töötamisest oli abi ka ikka, seal ju Roy, Aylen jt kogu aeg "šštasid" ella-eša; estrella-estreša jne. Teine tahtis sidruniteed, ütlsin, et meil ei ole sidruniteed. Ütles, et okei, ma seletam sulle nüüd. Sain omast arust aru, jordasin veel üle:"kuum vesi ja sidrun. Oh mina joon ka nii! Siin tavaliselt inimesed niimoodi ei joo!" Lõikasin kaks viilu sidrunit tassi na kuum vesi peale, viisin laida. Naine oli shokis:"Kus see teekotike on?!" Ma ütlesin, et misasja, see omgi sidrunitee ju :D :D palun seletage uuesti. Lõpuks sain aru, viisin talle tavalise filterkotikese ka tassi sisse. Naine oli rahul, mõlemad naersid, aga mitte halvustavalt. Ütles, et kui inimesed siin tahavad sidruniteed, siis tuleb alati oanna kõigepealt teepakike, kuum vesi, ja taldrikule sidruniviiluke. Tänasin ja tegime nalja, et saab tasuta tapa pealekauba. Midagi ei saanud :D

Hahaha. Olin just valmis lõppsõna kirjutama, kui mul tuli veel lugusid meelde. Üks ülbikust mees, ausalt ta oli ulbik tuli just minu laua juurde maksma, aga mina olin just all laos veel õllepudeleid toomas. Laouks on meetripikkune, ehk siis kui ma sinna lähen, pean pea alla panema, selg küürakil sinna minema. Kui ma käin seal juba kümnendat korda niimoodi, siis võtab võhmale küll. Hakkasin mina sealt uksest välja tulema, küürakil, näost ära ja vasinud, sel samal ajal oli mul toitumisega ka probleemid, nii et ma põrkasin igale poole oma pekkidega ja ei tunnetanud üldse oma kabriide. Kohmitsedes, pudelid näpus tulin mina siis sealt pisikesest avast välja, lõin oma tagumikuga vastu ust ara ja lendasin seal välja :D vaatasin vasakule, ja seal see ülbik seisis, ta näoilme on mul siiamaani meeles:" tahab naerma hakata, aga natukepiinlik on". Pekkiii, miks see ülbik peab saama minu üle naerda, mõtlesin ja läksin kassa juurde, Rosetta juba sehkendas temaga, mul oli nii piinlik. Küsisin inglise keeles, et natukenegi sellest üle olla:"Kas sa vajad abi ta arve koostamisel?" :D :D et midagigi öelda.

Ja viimane humoorikas seik. Olin jälle mina mõtteis, inimesi ei olnud kuskil pool tundi juba käinud, kuivatasin rahulikult nõusid, vaatasin kuskile kaugustesse, kui järsku üks mees mu leti kõrval oli ja küsis, kas ta kohvi saaks. Ma ehmatasin niimoodi, et tõmbasin ila kurku. Ta ehmatas selle peale, et kina ehmatasin ja vabandas. :D

Ma tean iga päev, et ma olen klientidele täielik meelelahutus, eriti hästi saab mind segadusse ajada, kui keegi tahab mingit imelikku tüüpi kohvi, siis ma olen nii segaduses, et võtaksin heameelega selle kleindi endaga kohvimasina kõrvale õpetama. Siiani olen nende sombrade, nubede, medianadega hakkama saanud.



Pühapäev, 29. oktoober 2017

Töö

Tõusin täna mina kell 7:50 ülesse, iseenesest läks uni ära, olin väga uhke selle üle. Pikutasin voodis, imestasin omaette selle üle, et õues juba nii valge on, kümne minuti pärast hakkas äratus helisema, panin selle uhke näpuliigutusega kinni ja tühistasin kõik viis järgnevat äratust ka ära. Käisin ettenägelikult varem WCs ära, lippasin kiiruga veel kööki vett jooma, enne kui Rosetta ja Mick tõusid. Mulle lihtsalt ei meeldi nendega hommikul kokku puutuda, nagunii tööl näeme, olgu siis korteris vähemalt privaatsust.

Tšillisin Fbs, vaatasin Roaldi nädalat endistest alkohoolikutest ja tundsin end seal ära, üks Jana rääkis, et ta vältis isegi poes käimist, et mitte ahvatlustele alla anda, mina olen ka vältinud poes käimisi, pigem eelistan siiamaani kaia Fruteriates, sest köögivijapoodides komme ja jäätiseid õnneks veel ei müüda. Ma tahaks kõik shokolaadide, turronide jt reklaamid ära keelata, siis ei peaks pidevalt end ületama. Kui kuulsin, et Rosetta ja Mick lahkusid, läksin kööki ja tegin kaerahelbeputru, ema ja Marju ostsid mulle kaks pakki, kasutan neid ülima täpsusega, mõõtes ja kaaludes, kas ikka panna nii palju helbeid või mitte, neist kahest pakist peab ju mulle jätkuma vähemalt kaheks kuuks.

Tänane hommikusöök oli üle prahi maitsev. Eile õhtul ostsin ettenägelikult endale ühe mango ja kaks sügavpunast värvi ja siidja sisuga õuna. Tunnen end siin kõikide nende värskete puuviljade keskel nagu rikkur, kõik on nii maitsev, kvaliteetne, puhas... Mango sulab suus, õuna lõigates sünnib kunst, ja sinna kõrvale veel varske kaerahelbepuder, taiesti naturaalne, ilma soola/suhkru/võisilmata. Siis tuleb veel otsida ülevalt kapist klaas, mida Desmondi sõrmed pole puutunud, taita see kraaniveega ja nautida hommikut.

Läksin tööle, kuskil kaks esimest tundi läks selle peale, et kõik ettevalmistada: panna pudelid külmikutesse, panna nõud ilusti ära, puhastada lauad, kiiresti harjaga kõik üle, põlleke ette, pastakas ja paberiplokk tasukusse, muusika tööle, paar kohvi naabrinaistele. Ja vot siis hakkas rahvast tulema, pidevalt käisid, neli Inglise hommikusööki iirlastele, kes päeva lõpus tulid purjustena tagasi, tegid minuga pikti, andaid mulle 10€ dippi, kusjuures mõlemad olid 50-50-aastased naised, nende nimesid ma ei suuda meenutada, igaljuhul vaga imelikud nimed olid. Vahepeal käisid veel ühed püsikliendid, mees on hasti närviline alati, naine on natuke ülbe, andsid esimest korda dippi, Rosetta ka imestas, et kuidas siis nii, et nad on alati käinud ja kunagi pile dippi jätnud, aga mulle jätsid 50 senti. Juhuu, nii heldekäelised :D.

Lõunaajal tuli üks noor perekond, kahe lapsega, lapsed loopisid toitu igalepoole, vaesed vanemad ausõna. Rohkem vist polegi erilisi kliente, kõik on isesugused, aga hetkel ei meenu midagi, kui ainult soomlane Kaido, kes kaib reaalselt ainult minu pärast seal baaris. Eile nägin teda uksepeegeldusest, mõtlesin, et jumaaal! Miks ta peab kogu aeg tulema siia. Rosetta ütles, et Kaido oli tulnud ühel päeval baari, kui ma Valencias olin, küsis minu kohta, kui sai teada, et mind ei ole, siis oli ära läinud. Ja nüud siis tuli tagasi, tellis ühe Coca Cola Lighti, rääkisime suomi keeles, ütles, et käib salsa trennis :D. Ütles, et mul on nii palju tööd kogu aeg, just eile ei olnud tegelikult tööd, ütlesin, et jaa, naaril läheb hasti, et palju kliente jne, et mul pole kuskile aega minna. Maksis Coca eest ära, andis mulle 2€ dippi, muigas, vaatas maha, ütlesin kiitos paljonka ja soovisin head isu :D.

Mick tuli täna kella viiest õhtul alles baari, Rosetta enne ütles, et ütleme talle, et pühapäeviti peaks baari kinni panema, et üldse pole kliente olnud. Mick tuligi baari, kuivatasin just klaase, Rosetta soi just torti ühe sõbrannaga, Rosetta ütles, et nii rahulik on täna olnud, et kliente pole üldse käinud jne. Mick lihtsalt seisis, vaatas siis kassasse ja sai aru, et tana oli üks parimaid päevi, naersime sellise suurepärase nalja üle. Arvasin, et küll ma varsti saan ara minna, aga kus sa sellega, rahvast hakkas kohe juurde voolama. Olgu jumal tanatud, et mind on õnnistatud normaalsete klientidega! Ja mis veel, õnneks minu sõna kuulatake ka, näiteks ütlesin Mickule, et menüüs oeavad olema numbrid, kellel on aega hakata neid gambas al pil pil'e ja croquetas de gambas kirjutama hakata eks ole. Ja ongi menüüs nüud numbrid. Samamoodi on lauad ilusti numbritega tähistatud, meie peades ja arvutis, seega ei pea hakkama rääkima nagu enne:"see valge laud ukse kõrval, akna all, ei vasakul pool, seal kus see pruunide juustega naine on!" Nüüd on kõik konkreetsem ja normaalsem.

Alati, kui Mick tuleb baari siis hakkab natuke kaos pihta, vähemalt minu peas, sest ta passib alati mul ees, kassa ees näiteks, pean siis mööda seina end hõõrduma ja vabandama, kui tasakaal ära kaob ja ta vastu põikan. Aga samas, kuna Mick on nii pohhuist ja vanarahu ise, talle loeb ainult see raha, mis ta klientidelt sisse kasseerib, mitte teenindus ja rahulolu, siis mõnikord on temaga ka hea töötada, sest tema arvates on alati meil õigus, mitte klientide nurisemistel. Isegi kui kliendil on õigus, siis Mick utleb:"Naaah!" ja laseb oma joru edasi.

Kell oli juba 18 läbi 10 minutit, kui mina ikka veel rõõmsalt ja asjalikult teenindasin, kui Rosetta ütles, et ma võin koju minna. Pesin käbe nõud ära ja hakkasingi veel viimaseid tellimusi arvutisse sisestama. Rosetta ütles, et ma olen nii suure progressi läbi teinud, et ma olen päev läbi laudu teenindanud ja et ma saan juba nii hästi hakkama. Pööras oea Micku poole, ütles, et alustaisme juba kell 12, et ma olen kuus tundi peaaegu jarjest pidevalt teenindanud, arvutiga mässanud, rahadega tegelenud ja ma olen siiamaani õnnelik, Mick ütles, et jaa ta teab, me ju töötasime koos Residencias. Olgugi, et ma ei saanud normaalselt Mickult kiita, siiski, selline "kiitmine" tuleb mulle nii kasuks, tegi mu veel rõõmsamaks ja kõik oli hästi.

Lehvitasin maailma koledaimale kodutule, kellele Rosetta annab pitsat ja mina varustan puhta veega, ja jalutasin koju. Kurb oli olla, sest kuna siin keerati ka kella, millest ma sain alles hommikul teada, kui tööle jõudsin, siis siin on juba pime. Aga mina tahan päikest. Valgust. Soojust. Jumala eest, Mick, telli juba need flaierid ära, et ma saaks neid randa jaotama minna, ma arvan, et see on parim osa baaritöö juures. Saad raha selle eest, et määrid end päiksekaitsekreemiga kokku, paned mugavad tennised jalga, päikseprillid pähe, ilusa vakge pluusi selga ja hakkad oma suhtlemis-veenmisoskust praktiseerima inimeste peal. Super, saan raha ja pruuniks ka veel, mina veel tahta :D

Teate, kuskil nädal tagasi, tuli üks india mees baari, lõkerdas naerda ja ütles:"Ujusin minge, ääää, tund aega meres. Vaatan eemalt, kassid võtavad päikest, ujusin lähemale, ja nägin et hoopis on surnud!" Mul läks süda nii pahaks, sest kuidas saab onimene sellise asja üle nii õnnelik olla, debiilik. Hiljem, kui ta ära läks, tuli üks mees mulle ütlema, et ta ei saa WCsse minna, sest seal on vesi põrandal, mõtlesin, et no on pirts küll, astugu üle siis. Läksin meestevetsu. Ja see põrand uputas, india mees oli jätnud meestepissuaarikraani lahti. Õnneks Mick oli samal ajal seal ja koristas ise selle ära, hiljem saime teada, et see mees oli olnud hoopis marokolane, valetas mulle, et on Indiast, aga kuna ta ööbis Residencias, siis Mick oli näinud ta Maroko passi.

Eile, kui korteritrepos ülesse tulin kuulsin üleval sellist karjumist, et ma kaalusin pikalt, kas munna edasi või mitte. Tundud nagu mingi koer uriseks ja piinleks valu käes, kõndisin ettevaatlikult ikkagi ülessepoole, kui nägin, et Desmond karjus ukse taga. Läksin ülesse, selgus, et ta ei saa votit kätte, ja võti ei keera, tegin ta võtmega ukse lahti ja tulin oma tuppa, et enam ei peaks hinge kinni hoidma.

Reede, 20. oktoober 2017

Shoppamine, tööpäev

Pikutan voodis, minu kõrval oleval voodil laiutab suur Primarki kott, minu uus must nahast käekott ja pesupulbrikapslid. Tegin täna suure shopingutuuri, ostsin esimest korda elus endale pesupulbrit :D Valisin paar minutit, nuusutasin kõiki võimalikke variante, ükski ei meeldinud, siis tuligi meelde, et kodus ema kogu aeg ksutas hoopis kapsleid. Panin kohe kaks pesumasinatäit pesema, saab lõpuks ometi pesu puhtaks, ma ei tea, mis pesuvedelikku Rosetta kasutab, aga minu riided jätab see ikka mustaks ja rõvedaks. Loodetavasti need kapslid alt ei vea. 

Ostsin Piretile, temaga samal ajal telefonis koostööd tehes, kolm pluusi, Leonhardile ka mõned pluusikesed ja paar pükse, endale ostsin patsikummid ja käekoti. Hiljem ostsin veel soolatud mandleid ja lagritsakomme, oioi kui head!

Tööl oli täna vist üks parimaid päevi. Olin kaheksa tundi tööl, viimases lõpus aeg lausa lendas. Hommikupoole, kuskil esimsed 4 tundi ei käinud üldse rahvast ja siis, kui järsku tuli inimesi, siis tuli ikka kõvasti. Rosetta tegi süüa, mina olin ettekandja. Ühel hetkel, kui läksin Rosettale ütlema, et lisaks patatas bravasele, mini hamburgeritele, kolmele pitsale, gambas al pil pilile, sibularõngastele ja küuslaaugu leivale, palub naine veel salatit. Rosetta, ähmi täis ütkeb:"Oh my goddness!" ja natuke naeris, mina sain sellest naerust sellise tõuke, et hakkasin niimoodi naerma, et kükitasin maha, tegin külmkapiukse lahti, et natukenegi külma õhku saada, sest mul oli nii palav. Istusin maha, kaks meest just oitasid mu järele, et neile arve viiksin. Istusin põrandal, zrosetta kõrval, kes naeris sama hullusti, kui mina, ja ma lihtsalt pühkisin naeruposaraid silmist. Sest nii palju inimesi oli, mõni tellib iga 2 minuti tagant uue mpudeli õlut, teine küsib, kus maal ta kevadrullid on. Kolmas viipab, et soovib aevet, neljas küsib, kus WC on, kuues tahab tuhatoosi. Dioooos miooo! :D nii naljakas oli. 

Kui Rosetta lõpus küsis, kuidas ma end tunnen, ütlesin:"Me tegime ära! Kaks tundi järjest teenindasin kliente, andsin Rosettale kööki infot edasi, mida kliendid paluvad mitte toidu sisse panna jne. Nii hea tunne oli, energiat oli nii paljuuu!

Eile õhtul kirjutasin Facebooki gruppi, et otsin tegevusi, et ehk saaksid soovitada, mida teha/kuhu pöörduda, et olla sotsiaalselt aktiivne. NIi paljud inimesed reageerisid, soovitsid kõiki asju, pühapäeval plaanisin minna võrkpalli mängima. Aga nüud, kuna plaanid muutusid, ja homme lahen Valencuasse, siis lähen jargmisel nädalal hoopis. Nii hea tunne on, palju valikuid. 

Homme, kui saan kinnitust, et ema on jõudnud Valenciasse ostan piletid, broneerin hosteli (seda teeb siiski minu ustav õde, sest ma ei usalda end telefonis makstes) ja lahen Valenciasse. 

Eile tuli jutu sees välja, et kui rosetta pojad ja pojanaine Filipiinidelt Malagasse tulebad, pean mina korterist ära minema. Ma ei teadnudki, et neil selline plaan on. Eile siis vaatasin kuulutusi, leidsingi paar-kolm normaalset pakkumist. Ütlesin täna niisama Rosettale ka, et leidsin paar valikut jne. Hiljem, kui amick ka baari tuli, ütles Rosetta, et Ingrit otsib uut korterit. Seletasin siis Mickule, et ma ei taha, et järsku ütleb äkki Rosetta mulle, et ta oojad tulevad järgmisel nadalal ja ma pean hakkama kiirustama ära minekuga. Mick ütles, et sellega laheb väga kaua aega, et nad peavad uued advokaadid leidma Filipiinidel, kes ajaksid asju. Nad on seda asja ajanud viimased kaheksa kuud, aga asi ei liigu üldse. Nii et ma ei teagi...

Täna andsin lepingule allkirja ka, avastasin, et mu perekonnanimi on POPPI. Sellist moodustist ei ole varem näinudki, kunagi jõusaali registreerides oli mu eesnimi Ave Oppi, aga et mu perekonnanimi poppiks tehakse, see oli uudis. 



Kolmapäev, 18. oktoober 2017

Loba

Veel tund aega tagasi oleks ma äärepealt nutma puhkenud ja Desmondi peale karjuma hakanud, piirdusin eesti keelsete vägisõnadega, kui võtmega lukuaugus jamasin. Nüüd on natuke parem olla, sest pesin hambad, niiditasin hambad üle tüki aja ja ostsim täna veel suuvee ka, selline laristamine käib, viis euri maksin selle suuvee eest :D aiaiai.

Hommikul kuskil kell viis tõusin müristamise ja välgutamise peale, vihma kallas, lugesin müristamise ja välgu vahet, vahepeal jõudsin ainult kaheni lugeda. Täna oli mul vaba päev, nii et polnud hullu, et uni oli katkendlik. Tuli ainult meelde, et mu pesu kuivab terrassil (kui seda nii võib nimetada) ja nüüd sai see siis läbimärjaks.

Terve päev läbi sadas ja sadas, kõik tänavad täitusid vihmavarjudega, neil on nii pisikesed vihmavarjud siin. Kui mina välja laksin, siis võtsin Micku vihmavarju, mis on ikka korralikult suur, inimesed tulid mulle vastu kamba,esi ühe väikse vihmavarju all.

Millest olen unustanud kirjutada on see, et siin Malagas müüvad inimesed keedetud/suitsutatud kastaneid. Nad on löönud ülesse sellised lõkeplatsikesed, kus suures panges neid kastaneid siis küpsetavad. Peaks neist millalgi pilti tegema ja ise ka proovima, kuigi eel isel aastal juba proovisin, kui Au Pair olin ja Alberto neid tegi.

Täna ostsin endale veel näoseerumi Coco Beautyst, nii hea tunne kohe, tean, et hoolitsen oma näonaha eest.

Homme hakkan ajalehest tuba otsima, kui just ei selgu, et Desmond välja kolib. Rosetta eile rääkis, et ta sõbranna peaks millalgi baari tulema, kes töötabki vanadekodus. Aga ma ei usau sellist juttu eriti, isegi, kui see ka nii on, siis läheb rahdselt sada aastat aega enne, kui Desmond minema läheb siit. See joomine, karjumine, tema kõneviis, haisemine, lagastamine viib mu hauda. Ma ei taha olla närvihaige siin, parem maksan normaalse toa eest rohkem kuskil mujal. Ma ei taha siin kodus süüagi endale teha, jealjuhul teen putru, müslit, teed ja ongi kõik, sest ma ei taha midagi puudutada. Kõikidel pottidel on juba selline oranž jutt potiülal osas, sest Desmond keedab tomatipakisuppe seal. See hais on lihtsalt õudne. Pluss ta lagastab terve põranda supiga täis ja istub pissiste pükstega igalpool.

See on kindel, et homme hakkan intensiivselt korterit/tuba otsima, olen valmis maksma maksimaalselt 300€ üuri, rohkem mul pole võimalik. Homme on neljapäev, tahaks loota, et mul on energiat ja tahtmist tantsutrenni minna. Meil on Whatappis oma grupp, sinna saadeti video, mis mad eelmisel korral õppisid. Jumal kui raske, aga ega mida kauem ma puudun, seda raskemaks läheb. Eks ma vaatan, kas mul on motivatsiooni minna või kuidas mul tuju on, ma ei plaani mitte midagi.


Teisipäev, 17. oktoober 2017

Residencia

Täna ega eile ei käi ud baaris üldse kliente, eile kais kuskil 10 inimest, täna 7. Tuleb ikka tülpimus peale küll, kui kõik on ära koristatud, läikima löödud, ära pestud, kuivatatud, uued pudelid panipaigast ära toodud, paika pandud ja sada korda veel ülekontrollitud, et ehk peaks veel midagi tegema. No, kui kõik on korras, siis ei ole mõtet ju hakata midagi oarandama, mis ei ole katki eks ole. Nii läkski jutt Rosettaga Residenciale, kuna Mick on pidevalt seal, asjatab seal, ja kui lõpuks baari tuleb, siis on poole kõrvaga ikka telefoni otsas ja juhendab Kirilli/Nataliat/Karinit retseptsioonitöös. 

Nimelt, eile oli Mick Rosettale rääkinud, et Hernepea ja Fernando olevat pahameelt näidanud selle üle, et Matheo meie juures baaris töötab. Mick oli öelnud neile vastu, et rääkigu Rosettaga, tema palkas ta, Mick pole üldse ise seotud sellega. No nii tüüpiline, Mick, suur lahmakas mees. Ei julge kunagi võtta ise vastutust, vaid lukkab selle, eilse näite puhul, oma girlfriendi, Rosetta selga. Rosetta ütles, et tulgu aga siia ja rääkigu tõesti temaga, sest tema ei karda mjdagi. Mida tal ongi karta, Matheo on alati ilusti Residenvias õigeaegselt tööl, ei lähe varem ära ega midagi, ta lihtsalt tahab teenida ekstra palka, ja seda on väga kerge saada baarist nelja tunnise töö eest. 

Hernepea ja Fernando arvavad, et nad on mingid jumalad, et ainult neil on õigus Matheo üle. Ega ma ei i esta ka, et nad mardavad tast ilma jääda, sest Matheo on ülihea suhtumisega, täiesti võrreldav nt Peeter Ojaga, selline vaba, teeb nalja, saab oma tööga hästi hakkama ja kõik on super. 

Jutustasime kahekesi baaris olles, kõhud kõveras oma töökogemusest Residencias, Rosetta töötas seal kolm kuud nagu minagi, ainult selle vahega, et ta oli koristaja, täiesti üksinda terve kahe hosteli peale. Kui oli Feria olnud, ja hostel oli täis bookitud, hullult palju tööd oli, oli Rosetta Fernando juurde läinud ja öelnud, et mida ta seisab seal kasutult, ta peab Rosettat aitama. Nii Fernando läkski, küsis, mis ta tegema peab, Rosetta oli näidanud missugused voodid peab korda seadma, milliseid hendeid kasutada WCpoti küürimiseks jne. Fernando oli kõike teinud, Hernan oli samal ajal haisu näoga ringi vahtinud, nii tüüpiline. 

Mis veel teada sain, lisaks prussakatele oli Residencias olnud rotid!!! Appi, kui jälk. Igaljuhul, Mkck, Fernando, Hernan ja Sam (Inglismaalt pärit mees, kes töötas Resis) olid liiguta ud suurt külmkappi, enne veel olid laotanud voodilinad ümber selle, et rotid ei saaks kohe plehku panna. Lükkasid külmkapi paigast, neile vaatas vastu terve suur pesakond väikseid rotipoegi ja suuremaid rotte oli ka. Kõik neli meest oli tardunud, keegi oli võtnud harja, ja hakanud neid torkima, Rosetta läks nende juurde, küsis, mida nad ootavad ja ASTUS pläraki-pläraki kõik rotipojad surnuks. Haige värk. Mehed olid vaadanud pealt. Rosetta ütles nii muuseas, et Filipiinidel oli neil kodus nii palju rotte, et ta om harjunud neid niimoodi jalaga tapma. Hiljem pühkis laibad kokku, viskas prügikasti ja Residencia romaan võis jätkuda. 

Eile läks Mick Natalia peale nii närvi, oli öelnud, et isegi Ingrit, kes on temast kuus aastat noorem sai nende tööülesannetega hakkama, mida tema lihtsalt eirab. Nimelt Natalia ei suuda hallata pesupesemist, pesu kokkulappimist, check-inide tegemist, kõndele vastamist, hommikusöögi valmistamist jne. Aga just Natalia oli see, kes ütles, et mina olen laisk ja mul pole muud vaja teha, kui retseptsioonis lihtsalt seista :D nüüd siis näeb, mida ma kolm kuud järjest tegin. Tegelikult see töö ei olnud raske, sest ma teadsin, et võin alati Mickule helistada ja Kirill aitas viimases lõpus mind nii palju voodilinade tassimisega ühest majast teise. 

Pluss, käivad kuulujutud, et Hernepea ja Natalia on paar, ei no ma ei imesta üldse, kaks ülbikut said kokku, kuigi Hernepeal on vaga ilus naine ja 7-aastane tütar. 

Ühel päeval käis, reedel vist, käis Alissa oma tütre ja mingi vanema naisega meil baaris. Miks ta tuli, ma ei saa aru... Ta on niii võlts, kui veel olla saab. Kutsus Rosetta enda laudakohe istuma, kui hakkasid Rosetta tehtud pitsat ja salatkt sööma. Hiljem ütles Rosetta, et kui tema tahab mängida sellist mängu, et nad on sobrannaksed, siis lasku aga tulla, ta vastab samaga. Kumbki ei salli teineteist, aga mõlemad saavad kasu: Rosetta saab raha, Alissa saab kuulijuttude materjali. Kui Alissa end oma haaremiga minema asutas, ütles mulle:"Gracias mi corazon!" (aitäh, mu südameke) :D Ma olen üsna kindel et seeoli esimene ja viimane kord, kui meil oli au teda kostitada. 

Täna tuli Mick tööle, oli käinud arsti juures, sest ta õlg valutab juba teist kuuud järjest, aga Mick ei taha sel rahulikult taastuda lasta. Ütles, et vihkab arsti juures käimist, sest isegi, kui sa ütled neile, et sul on valus kätt liigutada, siis ikka venitavad su katt ja teevad igasuguseid liigutusi. Jumala eest, mida sa siis lähed sinna arsti juurde, kui sa ei vota nende soovitusi, võtta nädalke puhkust, kuulda. Igajuhul, täna rääkis Mick, et CEAR (ühendus, mis tege,eb oagulastega) tahab koostöö lõpetada, sest Alissa rikub pidevalt nende ettekirjutisi, nimelt oaneb ta pagulased tööle. Nii tema moodi, ma saan aru, et tegelikult pagulased on vaga tanulikud selle eest, et saavadaidata ja end vajalikuna tunda, aga ta peab aru saamaja austama seda, et pagulastel ei ole mingekd oigusi seal hostelis isegi mitte aidata, nad tohibad baid oma nõusid lesta, pesu oesta,enda voodiriideid vahetada ja kõik. Aga Alissa paneb nad enda järeltkööki moristama, põrandaid pesema, kartuleid koorim jne.

Tore, et see kammajaa enam mind ei puuduta, aga mõnikord on nii hea inimesi klatšida :D

Rahu sõlmimine

Kui keegi teist tahab lugeda midagi Hispaania kohta vms huvitavat, siis pole mõtet edasi lugeda, see postitus räägib minu toitumisprobleemist.

Pole midagi erilist kirjutada, elan siin sellist rahulikku ja tagasihoidlikku elu. Kuus korda nädalas käin tööl, ajan hispaanlasi naerma, vhepeal ajan Micku närvi oma õigustatud küsimustega, vihastan Desmondi peale, räägime Rosettaga ärist/klientidest/elust, ütlen viisakalt ära peokutsed turistide poolt, "käin" tantsutrennis (pole kaks viimast nädalat juba käinud, sest mul ei ole energiat), "teen trenni" (vaatan trennivideosid ja söön saia ja kaks pakki küpsist kõrvale ja sisendan endale, et tühipaljas nisu ja suhkur ei ole nii hullud kui näiteks keemiat täis kommid).

Üleeile kirjutasin Merilin Taimrele oma toitumisprobleemist, hea on see, et ma vähemalt tean, et mul on probleem ja mul ei ole piinlik sellest rääkida. Kirjutada sellest aga oma blogis on teine asi, aga kuna ma pean blogi peaasjalikult enda jaoks, siis on ausam enda suhtes kirjutada ka madalseisudest, mis mul hetkel käsil on. Merilin Taimre vastas mu meeleheitlikule kirjale nii:"Te pole üldse üksi! Ma just vastasin kolmele pea et samasugusele murekirjale ülesöömise kohta.
Nii juhtub kui salamisi isutab miski, kuid jooksete sellest üle vaid täielikult tervisliku toiduga. See on üks peamisi põhjuseid, miks ma 2-3 korda kuus võtan ühe päeva, mil kohe meelega lähen ja ostan endale midagi n-ö "patust". See justkui hoiab mind isudest eemal ülejäänud ajaks. Sest isegi kui armastan tervislikke kodutehtud maiustusi rohkem kui rämps maiustusi, siis ma ikkagi pakun endale mõlemat. See on justkui tasakaal, mida vaja! :)

Aga ülesöömise osas, ega siin pole üks ühele vastust. Kõik on kinni sinu mõttemaailmas, emotsioonidega toimetulekus ja mõttejõus. Püüa toitu enda jaoks ümber meelestada: toit on olemas sinu jaoks ALATI, sa ei pea kõike kohe ära sööma! Jäta see teine pool tahvlit šokolaadi homseks vms. Mõtle, mis tunne tekib kui taas üle sööd. See on nii füüsililiselt kui vaimselt koormav ja õnnetuks tegev. Kas su söögiisu on suurem kui soov kaalu alandada? Pane endale paika eesmärgid! Ja püüdle nende poole igapäev natuke." 

Ehk siis viimased 10 päeva olen olnud täiesti loid, suhkrust ja süütundest pungil, kaks kilo olen juurde võtnud, üleeile sõin üle kolme aasta esimest korda saia, oleks äärepealt oksele hakanud, aga kuna midagi muud ei olnud õgimissööstul läheduses, sõin selle pehme paksu saiaviilu ära. Kusjuures olen söönud nüüd iga päev saia, mitte viilu või paar, vaid ikka korralikult, nii et hiljem vajun "toidukoomasse".  Kõige hullem on see, kuidas selline käitumine mõjub mu enesehinnangule, ma ei ole normaalselt suutnud peeglissegi vaadata, sest ma ei taha näha paksu, kurba, eneses pettunud, mõtteis eksinud Ave-Ingritit. 

Olen nii palju lugenud oma probleemi kohta, vaadanud videosid, meenutanud, kuidas kõik algas, miks hakkasin endale midagi keelama jne. Jumal tänatud, et internet on olemas ja et inimesed jagavad oma lugusid ilustamata. Kuna ma ei taha enam oma elu nii jätkata nagu ma paar aastat olen elanud mõttega, et toit on minu vaenlane, sai teeb mu paksuks ja tekitab punne, tordid/koogid/saiakesed teevad mu jalad veelgi paksemaks, puuviljad on sama, mis suhkur jne, siis esimest korda blogiajaloos (nagu oleks blogi ülikaua pidanud) hakkan kirjutama oma tervisest, paranemisest, toidu valmistamisest, liikumisest ja oma enesekindluse üles ehitamisest. 

Ma tean väga hästi, miks mul on pidevalt mu välimus hambusse jäänud, sest siin Malagas suhtutakse minusse kui ilmaimesse. Tahtmatult hakkasin tundma, et mina olengi eriline, mina olengi see kõige ilusam. Mäletan siiamaani, kui käisime eelmisel aastal Alberto ja Beatriziga Toledos Sugulastel külas. Istusime suure laua ääres, hakkasime just sööma, üks naine istus mu kõrval, vaatas mulle otsa, silitas käega mu juukseid ja ütles, et ma näen välja nagu ingel, et mu näonahk on nii klaar ja ilus. Eks igalühel oleks hea tuju sellest komplimendist, aga minus tekitas see kinnisidee:"Ma pean kogu aeg olema ilus!" Nüud ma olen hakanud endale aru andma, et ilu on kaduvväärtus, veelgi enam, ma ei saa eluseeski kõikide inimeste jaoks olla piisavalt ilus. 

Nüüd, kui olen iga päev lausa meelega prahti söönud, punnivalangu endale meelega tekitanud, kolm kilo juurde võtnud, inimesi hakanud ignoreerima, andsin endale mõista, et mida rohkem endale keelama hakkan, seda rohkem sööma hakkan. Lubasin endale puhata nii kaua kui tahan, süüa nii palju kui tahan, ükskoik mida, ma olen iga päev oeale tööd tulnud koju ja maganud, lesinud voodis, passinud telefonis, vaadanud videosid, jälle magamud kuni hommikuni. Mul on kopp ees. Mille kuradi pärast ma arvan, et ma olen eriline? Kelle jaoks ma pean ilus olema? See ei ole minu mure, et Malagas on vähe blonde naisi, mina olen mina, ma ei ole vaatamisväärsus, ma olen tavaline inimene, oma pahedega. 

Ma ei ütle, et oi homsest hakkan trenni tegema, õigesti toituma jne jne, ma olen proovinud seda teha, aga see ei ole pikemas perspektiivis kuskile viinud. Ma tahan olla õnnelik, enda kehas rahul, ma tahan olla enda üle uhke, et mul on nii hea elu:  minu taga seisab minu kallis perekond, kes on kokkuhoidvam kui kunagi varem,  minu kaks kallist sõbrannat, Dianaga räägime iga nädal nii palju, saan palju rääkida ja naerda. Lisaks ema tuleb ju Valenciasse! Ma oskan tantsida ja kui ma end natukene paremini hakkan tundma lähen uuesti tantsima. Mul on naljakad ülemused, lahe töökoht, soe ilm, piisavalt raha, sõbrannad/sõbrad mööda maailma laiali, keda külastada. 

Kõik peab olema tasakaalus, ma ei keela tõesti enam mitte midagi endale. Kui mul on kõht tühi ja mul just isutab Nutella saia järele siis just seda ma ka söön. Kui mul on hoopis isu ühepajatoidu märele siis seda ma ka söön. Kui ühel oäeval tahan magustoiduks torti ja teisel läeval hoopis kurki, siis ju nii peab olema. Päevad ei ole vennad, kõike tuleb võtta rahulikult, mitte rabistada. 

Homme on mul vaba päev, ma ei plaani mitte midagi, kuna ma olen veel nii haavatav ja nõrk, et ma ei jaksa mitte midagi teha. Igaljuhul kolme päeva jooksul pean käima Primarkis ja ostma Piretile riideid, bussipileti ja hosteli ära broneerima. 

Nii et, kui kunagi seda uuesti loen ja taha  jõudu saada, siis ütlen iseendale, et võtku ma rahulikult ja järgigu vaid iseenda soove, teistel inimestel pole aega ega tahtmstki mõelda, miks ma mingil nädalaga kaks kilo juurde olen võtnus.Mina söön seda, mida mina tahan, ma teen seda, mida mina tahan, ma elan enda elu, nii hästi ja õnnelikult, kui veel suudan. 

Neljapäev, 12. oktoober 2017

Desmond 2

Kui teile ei jaluta vastu ilma püksata pahur Desmond, siis on teil vedanud erinevalt minust, kes ma pidin seda nägema.

Olime täna Rosettaga tööl, Mick tuli kuskil 15 ajal baari ja tõi kaks shokolaadi ja juustutorti, et saaksime need vitriinile panna etrohkem külastajaid juurde meelitada, hea ju kohvi kõrvale torti tellida. Inimesi käis normalselt, pigem ikka vähemuse poole, kuigi täna oli püha ja inimestel oli vaba päev, siiski hispaanlased võõrastavad uusi baare ja hoiavad ikka vanadest tuttavatest kohtadest kinni...

Täna tuli üks hispaania perekond juba teist korda, aga nad tellivad alati ainult juua, täna näiteks neli kohvi ja viis-kuus Coca Colat. Käivad meie juures ainult sellepärast et nende vanaema tõötab meie vastas olevas kioskis müüjana ja siis on hea ju lobiseda temaga. See perepea vihkab mind, ta on umbes 60-65-aastane närvigaige vanamees, ajan teda alati närvi oma küsimustega ja sellega, et ma hispaania keelt ei oska. Tahaks öelda talle, et kui ta ei suuda kahte minutit oodata, kuni masin kohvi valmis teeb, kobigu naaber baari, mida ta turtsub iga asja peale.

Näiteks viisin neile nende kohvid, naine oli kohe pahane:"Mh, ma ei taha kuuma kohvi, mulle ei maitse soe piim. Pane mulle ainult külma piima!" N***** sa varem ei võinud öelda või?! Õnneks võttis teine sõbranna kohvi siis endale, perepea turtus omakorda, et ta tahab Coca Cola ZEROt, täpsustanud siis enne jumala eest, üldsegi, kas ta siiralt avab, et kui pudelikorgi peale on kirjutatud ZERO, siis see on täiesti teise maitsega kui tavaline Coca?!

Viisin siis daamile külma piima ja mehele kauaoodatud Coca Cola ZERO. Lootsin, et saan nüüd ilusti jehhat tõmmata. Kus sa sellega! "Limon. Limooon! Sabes que es un limon?" (Tead mis on sidrun?) Närvihaige tahtis sidrunit ka Coca Cola Zero sisse. "Kallis jumal, tee nii et see vanamees enam on jalga meie terassile ei tõstaks!" mõtlesin ja viisin talle sidruniviilu. Jõid oma suure lastearmeega, vahepeal tuli veel kliente, mingil hetkel tahtis perekond maksta, viisin arve, mulle nad raha ei andnud ja sättisid minekule. Pidin igaks juhuks ju kontrollima, kas nad on ikka maksnud ja küsisin, kas nad ehk maksid Rosettale. Mees vaatas mind sellise pilguga nagu ta tahaks mind oma kepiga visata ja siis tooliga veel virutada, ütles, et muidugi maksid juba ära. Hiljem küsisin Rosettalt ka üle, olid ilusti ära maksnud.

Kui Mick tordid tõi ja uuesti ära sõitis, et veel midagi osta, helistas Rosetta talle ja ütles, et tooks Desmondi ka baari. Fuengirolas oli Desmond kogu aeg ju nede baaris istunud, päevad läbi, ja Rosetta ütles, et adesmond on nende peale kuri, et ta nüüd oeab korteris kogu aeg üksi olema. Mind hämmastab Rosetta ja Micku naiivsus ja lapsemeelsus, kuidas nad küll aru ei saa, et Desmond on vana. Ta ei tea ise ka, mida ta räägib. Ühel õöl joob end purju, nõuab oma passi (passid ja dokumendid on amicku ja Rosetta käes, sest Desmond kaotab oma asju igalepoole ja Mick ja Rosetta on ta sugulastega rääkindu, kes talle raha saadavad, siis nad annavad Desmondile iga päev natuke raha) ja tahab ära minna. Kui Mick siis küsib, et kuhu ta minna tahab, siis Desmond ütleb, et ta ei tea veel kuhu, aga et tahab ära minna.

Täna Rosetta rääkis pikalt-laialt kõigest, mis Desmond talle rääkinud on, see on lihtsalt ulme, kuidas ta kõike usub. Näiteks et Desmond oskab 5 keelt perfektselt, ma olen kuulnud, kuidas ta vene keelt räägib, ta on lihtsat oppinud paar lauset pähe ja siis korrutab neid erinevate näoilmetega. Jumal, alguses oli naljakas, nuüd käib juba närvidele. Või et Rosetta on nii mures, et Desmond tahab minna Barcelonasse elama, aga mitte üksi, ja et ta on nii pahane (?!?!?!?!) et Rosettal ja Mickul uus baar on. Nad peaks hoopis temaga kaasa tulema. Rosetta on sada korda üritanud talle seletada, et nad peavad raha teenima, nad ei saa lihtsalt Barcelonasse kolida. Mind paneb ohkama, et miks zrosetta üldse vaevub  midagi seletama, DESMOND ON HAIGE INIMENE JU! Rosetta lihtsalt väsitab mind oma jutuga, Desmond ajab mind juba öökima, tänane päev oli viimane piisk minu kannatlikkuse karikasse.

Mick tõi siis Desmondi baari, lasi ta autost välja täpselt baari ees. Desmond astub uksest välja, habe ajamata, püksid rebadel, vana särk seljas, selg üleni väljaheidetega kaetud. "Tule taevas appi! Kui meil enne käis vähe rahvast, siis nüüd ei tule küll enam keegi..." Rosetta andis talle kohe ühe jarra Cruz Campot. Desmond üritas ühe suure posti taha istuma minna, et end peita, istus kahe-kolme õuetooli otsa, mina tulin tulema.

Jõudsin koju, olin kuskil kaks-kolm tundi siin sehkendanud/koristanud, kui Desmond tuli koju ja hakkas karjuma. Kuskil poole tunni pärast läksin WCsse ja nägin teda köögis sahmerdamas ilma püksteta. Ütles, et ta ei tea, kes ta riideid varastab, aga et tal on sellest kõrini. Siis sain aru, kuradi Mick oli uuesti koju tulnud, kui Desmond oli baari viidud, ta riided pessu pannud ja nüüd, kui Desmond oli end uuesti täis lasknud, polnud tal enam midagi selga/jalga panna. Pekkkiiii, Mick, mõtle enne, kui sa kõik inimese riided pesumasinasse viskad.

Nüüd kuulen, et ta helistas Mickule ja räägib, et ma varastasin ta võtmed ära. Nimelt, tahtsin mina tantsutrenni minna, ei leidnud suures sabinas oma võtmeid ülesse ja tegin vea ja küsisin Desmindilt. Kuna jõuan ju koju kuskil 00 paiku oösel, ja mul on võtmeid vaja, et tuppa saada. Tõusis püsti, rääkis oma eluloo lühidalt ära sajandat korda, läks üliaeglaselt oma tuppa, seisi keset tuba ja ütles, et ta ei tea täpselt, kus ta need pani. Ütlesin, et pole hullu, ja sahmisin oma asjades, leidsin lõpuks oma võtmed voodist. Hüudsin talle, et leidsin võtmed ja et lähen nüüd minema.

Kui koju jõudsin, pool tundi hiljem, kuna tantsimist täna ei toimunudki, sest täna on fiesta, ja kõik inimesed puhkavad, küsis Desmind, kas ma olen seesama inimene, kes enne ütles, et ma võt,ed leidsin. Ütlesin, et jah olen küll, ütles, et pangu ma ta võtmed lauale tagasi, kus need enne olid. Ütlesin, et ma ei ole ta võtmeid võtnud, vaid leidsin oma võtmed ülesse. Vastas, et ta kolib siit kindlasti välja, sest keegi, kas mina voi keegi võõras tüdruk oli kindlasti ta võtmed ära varastanud ja et ta ei kavatsegi Mickule öelda, et ta oma võtmed ära kaotas, sest need olid kindlasti enne laua peal olnud.

Eile ütles, et siin majas peavad kõik kõigi toite sööma, sest muidu sa ei ole pereliige. Hiljem tegin külmkapiukse lahti, et omletti teha, jäin tegemata, sest keegi salapärane iirlane oli mu munad ära söönud. Suur tänu.

Zara

Pühapäev, 8. oktoober 2017

Kliendid

Täitsa teine tera on minna tööle kella 10ks kella 9 asemel. Panin äratuskella juba 6:50 helisema, aga ei jaksanud tõusta, ajasin kargu alla alles kell 8 ja laksin kohe pessu, Mick ja Rosetta olid juba ara läinud baari. 

Kui tööle jõudsin hakkas kohe kliente tulema, ja alati on nii et, kui ma midagi üritan vältida, näiteks cappuccino valmistamist, siis just seda klient tellibki, ja mitte ühe ainsama vaid ikka kaks. Siis järgmine klient tahtis Coca Colat, aga mitte külma, seega pidin keset kiiret tööpäeva panipaika minema, kükakil seal pimeduses otsima ühte Coca Colat. Ma... vihkan inimeste teenindamist, tahaks öelda:"Tead, ma tahaks hülgeliha saada, mine püüa kinni üks!" Aga selle asemel naeratan, ütlen, et loomulikult ei ole mul probleemi seda otsima minna. Meil on kõik joogid külmkapis, teile selgituseks. 

Üldse ei tahaks mingisugust rahvust hakata üldistama, aga no jälle oli mul jama marokolastega. Täpselt nagu hostelis töötades, kui terve perekond üritas mind veenda, et nad on juba oma viieliikmelise perekonna eest maksnud ja lasku ma nad aga tuppa. Hiljem tuli välja, et nad olid maksnud kahe inimese eest, aga nad üritasid terve perekonna kaheinimese tuppa susserdada. Täna seevastu üritasid kaks noorukit mind petta, õnneks sain aru, mis hakkab toimuma ja läksin õue ja tabasin poisi mulle kirjakest jätmas ja tüdruk jooksis juba minema. Kusjuures poiss enne tuli minu juurde ja palus minult pastakat ja paberit. Jõudsin nende juurde õue, kui poiss oli üksi laua ääres seismas, pastakas käes ja ei olnud veel jõudnud midagi paberile kirjutada. Ütlesin talle tõsise näoga nende kohvi hinna: 1.10 ja vaatasime teineteisega tõtt, tema arvas kindlasti, et kas ta jõuaks minema joosta, mina mõtlesin, et hea, et mul tennised jalas on, küll ma talle selle kandikuga virutaksin ja ta kätte saaks. Kordasin kolmandat korda 1.10€ ja lõpuks otsis pükstetaskust raha ja pani lauale. Tänasin ja ütlesin head aega. 

Täna tuli üks naine mulle näole nii lähedale, et tahtsin naerma hakata, uuria mu silmad, kulmud, huuled ära ja ütles:"Que guapaaa!" ("Kui iluuus!") ja tellis oma ratastoolis olevale mehele ühe Coca ja endale alkoholivaba San Migueli. Päris lahe on, et võtsin end kätte ja tean, mis õlled meil müügil on, saan alati särada oma teadmistega, kui keegi ehmatab küsimuse peale:"Mis sorti cervezat soovite?" Saan siis soovitafa, mis meil on: Mahoud, San Migueli, Bucklerit, 5 Estrellas, Cruz Campot, Heinkeni ja varsti peaks Victoria ka jõudma, hispaanlased nõuavad seda. 

Õlle valamise sealt kraanist sain esimest korda praktiseerida Hernepeale õlut serveerides. Jah, Hernepea ja Fernando (minu ülemused Residencias) tulid sinna baari, üllatusid mind nähes. Hernepea küsis, millal ma Eestist tagasi tulin. Whatever :D ma pole Eestis viis kuud käinud, ma pesitsesin paar nädalat Valencias, põhupeakene. Fernando seevastu oli normaalne, kuigi nad mõlemad kogu aeg muigavad iga asja peale, aga vähemalt Fernando ütles, et tore on mind näha, sest me ei saanudki enne hüvasti jätta, sest ta oli septembri alguses Miamis, kui ma "uut elu läksin alustama". Valasin siis Hernepeale CrusCampot, paksult tuli vahtu, pool klaasi, ütlesin, et sorry, ma ei ole varem masinast lasknud. Jah, ma olin/olen baaridaam, aga, ma ei saa ju suvalt mingeid masinaid hakata katsetama, minu loomus ei ole selline:"Ou Mick, ma kaysetan veits su õllega valamist" ja Mick ei ole ka selline, et viiks mind asjadega kurssi ja näitaks mulle ette. Õnneks hiljem Fernando õpetas mind, palusin talt abi, sest Hernepea tahtis uut, juhendas mind, ja tuli ideaalselt välja, isegi Hernepea ütles mokaotsast midagi head.

Nüüd alati, kui keegi ütleb, et talle palun üks õlu, siis automaatselt küsin:"Un gaña de CrusCampo Vale?" (Üks klaas Cruz Campot? Okei?" Sest nii on kõige kiirem j mugavam mul, kui mingit pudelit hakata lauas avama ja kallama ja sada häda veel. Kuna osas mehed tahavad ise valada, aga naised ootavad, et mina valaks. 

Täna ütles Rosetta mulle kaks korda, et eile õhtul olid need kolm sakslast minu järele käinud küsimas, kusjuures mitte Rosetalt ei küsinud, mida ma oleks eeldanud, sest me ju töötasime seal koos. Vaid küsisid hoopis Mickult, sest imede ime, nad olid Residencias ööbinud. Läksid täna varahommikul ära, nii et ma ei näinudki neid... Mick oli ühmanud, et see on iseenesest mõistetav, et mul sai juba tööpäev läbi.

Mis veel? Tahaks ju veel hästi hästi palju kirjutada. No näiteks mina teen baaris pitsasid :D ja  is veel, mind ajab Rosetta närvi ja mõnikord tahaksin põlvili langeda ja karjuda, et kuidas ta saab nii vakesti inglise keelt rääkida, aga selle asemel räägin hästi kõrge häälega, sest ärgwm unustagem,et Rosetta on 51-aastane ja tegelikult, päris elus on ta ju hea inimene. Temaga koos töötades pean unustam selle, et kliendid ootavad, vihastavad minu peale, et toiduga nii kaua aega läheb. Sest, siin baaris on mil kõige parem võimalus õppida. Ega mina ka ju perfektne ei ole, seega mul ei ole õigust teisele ette heita, et ta mu ühte ainsamat palvet:"Ole hea, ära hamburgerile juustu/majoneesi/ketšupit lisa, sest väike tüdruk tahab ainult kotletti!" lihtsalt unustab, ja lisab ikkagi. Või näiteks:" Rosetta! Rosita! (tavaliselt ta kuuleb teisel/kolmandal korral, et temaga räägitakse) Ole hea pane üks tuunikalapitsa nr 2 lauale kaasa, aga ole hea jäta pitsa nii nagu on, ära tuunikala lisa, Klient ei soovi!" Hetk hiljem, karpi vaadates näen, et pitsale on tuunikala pandud. 

Polegi vist midagi enam rääkida, kurb on olla vahepeal, sest mul ei ole sõpru siin. Kõik olid hostelist, aga Roy ja Aylen on Valencias ja teised sõbrad/tuttavad on mööda Hispaaniat ära paigutatud. Teisipäeval lähen tantsima, ehk saan seal kellegagi jutu peale. Homme lähen enne tööd jooksma, siis on kohe hea tuju, täna hommikul oli ka, sest kodust tööle kõndimine võtab kuskil 20-25 minutit aega, sellise mõnusa tempoka kõndimisega lähen, siis on kohe värskem ja rõõmsam olla. 

Zara



Laupäev, 7. oktoober 2017

Baar

Kolmapäeval avasime baari, hommikul kell 8 sõitsime kolmekesi Mick. Mina ja Rosetta autoga baari. Seadsime seal kõik korda ja jäime kliente ootama. Päevajooksul kais kuskil 10 inimese ümbes, õhtul tuli räigelt. Kuskil 20-21 oli niiiii palju inimesi, õnneks Rosa ja Matheo juhtusid just baaris olema ja hakkasid kohe aiatama. Mõlemad tahavad baaris tööle hakata, aga Rosa hetkel veel ei saa, sest tal ri ole luba Hispaanias tööd teha, järgmisel nadalal võib-olla saab asjad korda. Igaljuhul jah, see kolmapaeva õhtu oli niii nii kiire, kui kliendid lõpuks ära laksid siis lihtsalt naersime. Kõik oli organiseerimata, kooskõlastamata ja valitses totaalne kaos.

Näiteks, kui pidin viima ühe pitsalõigu lauda ei vaadanud ma isegi sellele naisele otsa, sest Mick oli lihtsalt visanud selle pitsa sinna taldrikule. Mul oli nii piinlik seda nässerdisy viia, õnneks ma teadsin, et see maiyseb hasti, ag no välimus.... Hiljem utlesin Mickule :"Ole hea, järgmine kord pane pitsa ikusti taldrikule, nii et juust mööda taldrikut laiali ei oleks" Tema vastas, et ta kõrvetas napu samal ajal ära ja et ta ei saanud paremini. No jah, mis seal vaielda, lihtsalt oleks võinud ju siis teise lõigu panna, aga olgu.

Järgmine näide kaosest oli näiteks siis, kui mina ja Rosa pidime tegema salatit, kujutage ette, ülioalju inimesi, Rosetta, kes on tegelikult määratud seal süüa tegema, on üli hõuvatud igasuguste teiste asjadega ja meie peame siis käbe salati tegema. Okei, salatilehed, tomat, mis veel? ma utlesin, et paneme Mozarella juustu ka, Rosa võttis käega suure peotäie kausist ja heitis selle salatile ja tomatile lisaks, Mick vaatab kõrgustest meiepoole ja teeb oma suuri Rootsi hirmunud ja pettunud silmi:"Mhhh... Juust ei käi sinna..." Tead, Mickukene, kõigepealt tee plaan valmis, kuidas sa tahad, et inimesed su baaris töötaksid, ja siis alles hakka kobisema.

Täna tulid 2 klienti, kaks meest, aga tahavad olla naised eksole, kunstküüned, kunstripsmed ja juuksepikendused. Tahtsid pitufosid ja Coca Colat, viisin neile Coca Cola, küsis,mkas ma telliks neile takso, vastasin, et kahjuks ei saa tellida. Viisin neile siis nende pitufod köögiviljadega, üks naistehakatis hakkas naerma ja seejärel vinguma, ma ütlesin käbe head isu ja tulin tulema. Rosetta laks vaatama, sest üks neist hakkas oma küüntega vehkima akna taga, tuli valja, et inimesed tahavad ka sinki juurviljapitufo vahele. Jumala eest, mida sa kargad seal, kui ma enne ütlesin sulle, et seal on KÖÖGIVILJAD?!

Hiljem läksin arvet viima, küsisin, kuidas preilidele maitses. Üks, naiselikum vastas, et ei maitsenud, teine, mehelikum ja karvasem, ütles, et talle küll maitses. Mõlemal olid taldrikud tühjad, põhupead.

Õnneks kõik kliendid ei ole sellised, näiteks kolmandat päeva järjest käivad kolm saksa poissi meil pitsat tellimas ja kohvi kaasa võtmas. Eile arvasin, et kui nad peaksid täna tulema, siis tulevad ainukt minuga õiendama, sest ma müusin neile kogemata kanapitsat, kuigi nad on taimetoitlased. Aga ei, poisid tulid tagasi, seekord kanapitsat ei võtnud. Andsin mulle 2€ dippi ja õhtul rannas olles nägin neid jälle, lehvitasime kaugelt ja arvatavasti näeme homme jälle.

Täna toodi mulle töö juurde süüa, üks vana hispaanlane, kuna ma viitsisin kuulata ta tütrest lugusid ja ta kirjutas mulle ühe toiduretsepti ülesse. Nii armas, kusjuures enne veel, hommikupoole tõi ta oma sõbra õlut jooma, ise tuli uhke näoga sisse, teretas mind, hiljem sõber ütles, et küll ma olen ilus, tänasin ja vastasin nagu temagi.

Vahetult enne töölt ara tulekut tuli üks tagasihoidlik mees, tellis pool kana ja Coca Cola. Tal oli nii tuttav aktsent kuidagi, mingil hetkel hakkas ta inglise keeles rääkima, siis san teada, et ta on Soomest. Hakkasin automaatselt eesti keeles rääkima, tema vastas soome keeles, rääkisime kuskil 10 minutit, kuni ta kana valmis sai ja ta koju läks. Nii tore.

Õhtul, kui tööpäev lõppes, seekord ei olnud pooltki nii väsi ud kui eile, sest võtsin elu rahulikult ja ei tekitanud ise endale peavalu, käisin MACis ja ostsin endale huulepulga ja huulepliiatsi. Hea tunne kohe, hiljem läksin jooksma. Homme lähen kella 10ks tööle, täna räakisin Mickuga, ma ei saa peaaegu kunagi temaga normaalselt räakida, sest ta hakkab keerutama, ütleb, et tal ei ole olnud aega veel sellega tegeleda, või ärritub ja ütles, et ma annaks talle viis minutit. Ütlesin talle, et mul ei ole mõtet siin baaris seista ajavahemikus15-18, sest hispaanlased magavad sellel ajal, ma eelistakin tulla õhtul tagasi, kui on ikka kliente. Mick vastas, et jah, võime nii küll teha, seega homme ju siis nii ongi, et olen 10-14 ja õhtul äkki 19-20 midagi sellist.

Desmond, Desmond

Täna öösel ärkasin selle peale, et Desmond koperdas mu tuppa ja hiljem jättis ukse lahti. No nii närvi ajab, ma saan aru, et ta on vana inimene, aga ma ei saa aru, kuidas see või alik on, et mina temaga ühes korteris pean elama. Üldiselt mulle meeldivad vanad inimesed, aga Desmond on teisest ooperist ja mulle natuke vastukarva, sest esiteks, ta on üliräpane, teiseks ta karjub omaette ja kolmandaks mind ajavad närvi inimsed, kes unustavad kõik asjad ära, kuigi jah, ta on vana ja see on tavaline.

Eile jõudsin peale vaimselt väsitavat tööpäeva koju, köögis tuli põles, tavaliselt on korter kottpime, sest kõik tuled on kustus ja akendest ei paista valgust, sest kõik aknad on sisehoovi. Desmond oli köögis, istus laua taga ja sõi potist tomatisuppi,  peas uus verine haav, õllepudel laual, terve köök lehkas tomatisupi, pissi ja õlle järele. Läksin kööki, panin oma mandlipiima, banaani ja viinamarjad külmkappi, ise üritasin võimalikult vähe hingata. Nägin, et ta ei olnud oma pitsat söönud, mis Rosetta ja Mick talle tõid, andain selle talle, sest ta ise ei oska külmkapist asju võtta.

Täna, kui ukse taga alles võtmega kohmitsesin, kuulsin, kuidas ta toas karjus. No üldse ei taha enam koju tullagi, kui ta siin suvalistel hetkedel karjuma hakkab. Ta ei ole ise vägivaldne vms, aga ma arvan, et ta näeb luulusid ja siis karjub, öösiti ka. Õhtuti, kui ta oma tuppa und ootama jääb, paneb ta alati oma kinga ukse vahele, siis olen näinud, kuidas ta öölambi valguses lihtsalt istub voodis. Natuke hirmutav ka, ühel õhtul, kui ta järsku karjuma hakkas, kargasin voodist püsti, võtsin telefoni ja pipragaasi katte ja läksin akna juurde, et vajadusel aknast välja hüpata :D. Ma ei gea ju, mis inimesel äkki pähe tuleb.

Mis mind veel närvi ajab on see, et alati on köök räpane, sest ta ei korista enda jarelt. Paneb oma kasutatud nõud suvaliselt kuskile ära ja läheb padavai oma tuppa, et Rosetta hiljem peseks. Annaks jumal, et mina vanaduspõlves sellises olukorras ei oleks.


Lõpuks sain välja selle tunde endast ja ma rõhutan, et ma tean, et ta on vana inimene, aga ikkagi, mulle ei meeldi ta.

Reede, 29. september 2017

Tantsutrenn

Käin elus teist korda tantsimas, sest mul on kõrini, et pidin kogu aeg peol olles vabandama, et ma ei oska tantsida. Iga naine peab oskama tantsida, eriti veel Hispaanias, ei piisa ainult muusikarütmis õõtsumisest ja püüdlikult kaasa laulmisest. Googeldasin ja otsisin odavat tantsukursust Malagas ja leidsingi, kirjas oli, et on tasuta, aga tegelikult on ainult esimene kord tasuta. Vaatasin tunniplaani, läksin kohale ja tuli välja, et nad olid kellaaegu muutnud ja just tund aega tagasi oli minu 0 tasemel bachata trenn lõppenud. Aga polnud hullu, sain natuke vaadata, kuidas edasijõudnud salsat tantsisid, sain õige tunniplaani teada ja läksin järgmisel päeval tagasi.

Esimene tund oli lihtsalt oh sa mu meie! kui kiire ja tempokas. Õnneks üks vana mees võttis mu kohe tantsima, pidin ikka hakkama nagu tohlakas vabandama, et esimene kord ja et ma ei oska ja sada hada veel, aga vanake rahustas mu maha ja ütles, et selle oärast inimesed siin trennis käivadki, et tantsima õppida.

Trenn käib siis nii, et läheme kohale, ootame viis-kümme minutit üle meie aja tänaval, kuna ruum on nii pisike, et kaks rühma sisse ei mahu, ootame, kuni eelnev punt välja tuleb ja siis läheme sisse. Riputame oma kotid ja jakid nagisse, võtame kohad sisse, õpetaja räägib üli palju, mina saan uksikutest sõnadest ainult aru, muusika pannakse käima, teeme natuke soojendust, ma ei saa kunagi kõiki liigutusi õigesti tehtud, sest ma ei jõua nii kiiresti reageerida. Võtame paaridesse, tantsime, siis tuleb vahetus, naised liiguvad ühe mehe võrra edasi ja tantsimegi. 1h jooksul teeme umbes 3 tuuri, mehi on kokku kuskil 20-25, naisi umbes sama palju.

Ühe korra on mul piinlik ka olnud, aga see käib asja juurde: tuleb vahetus, mina liigun ühe mehe võrra edasi, treeneri juurde, ja just siis arvab treener, et nüüd on õige aeg hakata uusi samme õpetama. Mul läheb peaaegu kõik metsa, kõik teised vaatavad, õpivad uusi samme, natuke ajab naerma, teisi veel rohkem, aga mis seal ikka. Eile kordus sama, just siis, kui minu kord kätte jõuab, hakkab treener uusi liigutsi näitama, eile läks hästi, loogilised liigutused oli, igasugused keerlemised, kätega ja puusadega liigutamised jne.

Kutsusin eile Rosetta ka endaga kaasa, alguses ei tahtnud tulla, aga Mick sundis teda tulema, sest arosetta on muidu kogu aeg ainukt tööl. Tuligi kaasa, nii tore oli näha, et ta oli nii õnnelik, hiljem kui koju kõndisime, ütles, et ta on nüüd nii mures, kui ma oean üksi öösiti nii pikka maad koju kõndima. Küsisin selle peale, kas ta nautis trenni, vastas, et nii ja naa,met tal lähevad sammud meelest ja et ta on juba vana. Ta on 51-aastane, aga ta näeb oalju noorem välja, ta on minust tükk maad lühem ja paljupalju vaiksema kehakaaluga, olen ta kõrval nagu suur traktor. Täna rääkisime jälle trennist, oli kohe täitsa sellise tujuga, et tuleks teinekord jälle.

Eile pidin maksma ka, 20 euri. Aga järgmjsest kuust maksan 34 euri kuus. Tantsimine on nii lõõgastav ja lõbus tegevus, ei.e nt kutsus üks Bermardo mind nendega koos klubisse, et tantsimist harjutada, aga kuna olin juba selleks ajaks haigeks jäänud, siis ei läinud, lähen järgmine kord.

Nii tore on, saan hakata neli korda nädalas käima ja voib-olla saan tasuta hispaania keeles ka käima hakata. :)

Zara

Haigus

Maandusin lõpuks ometi voodile pikali, küll ma pidin seda õndsust kaua ootama. Nimelt, eile jäin haigeks, kusjuures võin isegi nii tunni täpsusega öelda, millal haigeks jäin, umbes kell 14-15, sest käisin eile kleidi väel külmas lihalaos, kus viibisin kuskil viis minutit ja hiljem puhus konditsioneer ka veel näkku. Täna vedasin end enne tööle minekut randa, arvasin, et päike võib head teha, aga rannas hakkas mul hoopis palavik tõusma, mis kutsus terve parve kärbseid mu higisele kehale tšillima. Pidin end uuesti püsti ajama ja valutavate kontidega baari lohistama.

Jõudsin baari täpselt kell 13, Rosetta oli üksi seal, puhastasin tapadekülmiku ära, panin klaase kappidesse, pühkisin põrandat, pesin põranda mopiga puhtaks, einestasime natuke ja hiljem aitasin Mickul suuri raskeid kaste autost baari vedada. Õudne, ma vihkan haige olemist. Kogu aeg ajab aevastama, aga ikkagi ei aevasta, kurk pidevalt sügeleb, et tahaks koerakraasiga sügada ja terve keha valutab, isegi põsesarnad.

Olin vähenalt viis tundi tööl, kuigi plaanisin seitsmeni vastu pidada. Aga õnneks Mick ütles, et viib mu autoga koju, siis saan rahulikult paraneda. Autos rääkis, et Rosettal on ka mõnikord nii olnud, aga eile me liikusime nii erinevate temperatuuridega ruumides, et minu keha ei olnud valmis järsku 30kraadisest soojusest -5 ruumi sisenemiseks. Kusjuures Mickul varastati juunikuus autost kõik dokumendid ära, täna käis passi taotlemas ja ta tahab kahte kodakondsust, aga sellega on nüud mingi jama. Ta vanavanemad on Taanist pärit, aga ise ta on sündinud Rootsis, aga teinud mõlemas riigis tööd.

Positiivne on see, et kuigi ma olen haige ja trenni ega tööd teha ei saa, siis õnneks ei ole veel baar avatud. Ja jumal tänatud, et mu töökaaslasteks ja ülemusteks on niivõrd normaalsed ja hea südamega inimesed. Mul on väga piinlik, et enne kirjutasin, et Mick tahtis mind kindlasti klienditeenindajaks mu välimuse tõttu (heleda naha, siniste silmade ja blondide juustega), sest mis hoopis Rosettaga räakides välja tuli... Nii paljud inimesed olid viinud Rosettale ja Mickule cv-sid, et tööle saada, kui äkki Rosetta oli küsinud Mickult, et huvitav kas Ingrit ei tahaks meil siin tööle hakata, peaks temaga rääkima, kas ta on töökas jne, sest nii paljud Residenciast olid juba viinud, Natalja, Kirill, Matheo, Alissa...

Mick oli vaadanud Rosettale otsa ja küsinud, et miks ta Mickult endalt seda ei küsi, kuna Mickuga olime töötanud koos kolm kuud ja olin talle just oma töökuse ja usaldusväärsusega meelde jäänud. Ja Rosetta ja Mick olid nii õnnelikud ja üllatunud olnud, kui neile Valencias olles kirjutasin ja tööd küsisin. Niisiis, kõik oleme õnnelikud, mina saan tööd ja nemad saavad normaalse töötaja.

Eile käisime IKEAs shoppamas, enne käisime veel söömas, võtsin lõhe köögiviljadega, nii hea oli. Istusime suuuure akna all, nägime lennukeid üle IKEA sõitmas, kuna lennujaam on seal lähedal, jutt läks Desmondi peale. Kurva minevikuga inimene ikka küll. Fuengirolas oli ta kodutu, kõik vihkasid teda. Desmondil on kusjuures väga meeldiv perekond, kes on teda korduvalt Malagas vaatamas käinud, aga Desmond ei taha Iirimaale tagasi minna, sest teda kiusati seal taga, ma isegi ei tea mille tõttu.

Kurbi uudiseid ka, millest olen unustanud kirjutada, Rosa ja Matheo on küll paar, ja Rosa oli nii õnnelik, kui mind nägi ja ütles, et ootab beebit, aga kahjuks enam mitte. Jube vastik tunne oli, juba kujutasin ette, kuidas maikuus tähistame lapse sündi ja näen esimest korda nii pisikest beebit. Aga õnneks on Rosa ja Matheo sellegipoolest armunud, õnnelikud ja otsivad korterit endale ja Rosa kolmele lapsele.

Aina raskem ja raskem on neelatada, kurk on paistes... Haigus, ole hea, mine ära, ma luban, et ma ei lähe mitte kunagi enam külmkappi lühikeste riietega!

Pühapäev, 24. september 2017

"Tule võta ka krõpsu"

Eile, kui lõpetasin blogi kirjutamise ja läksin oma pesu kuivama panema, sai kell kuskil 23. Astusin oma toauksest välja, minu tuba on Desmondi vannitoa ja Micku ja zrosetta toa vahel. Micku ja Rosetta toauks oli lahti, selleks ma küll valmis ei olnud, mis seal nägin. Mick ja zroseta lebasid voodis, vaatasid telekast õudukat, Rosetta oli nagu nukk, ülipisike Micku kõrval, ütlesin "Good evening!" ja lootsin sealt ebamugavusest kiiresti mööda kõndida, aga nende jaoks oli see täiesti normaalne. Hakkasid hoopis minuga jutustama, seisin seal ukselävel, Mick küsis, kas ma ta sõnimit Whatsappis nägin, ütlesin, et ei ole näinud, mul on uus number.

Mick ütles, et nii tore on mind näha, viis päeva polnud ju näinud, nemad lahkuvad hommikul varakult, ja tulevad kas enne mind tagasi ja juba magavad, või jõuavad sis koju, kui mind juba magan. Ütles, et enne koputasid mu toauksele ja ütlesid mu nime, ma küll midagi ei kuulnud, ütlesin, et kõvasti tuleb ikka koputada. Mick küsis, kas käisin neid täna baaris otsimas, vastasin, et jaa, hüüdsin ta nime ka keset tänavat, aga ei midagi, nad olid olnud tagapool, olid lõpuks õhukonditsioneeri seina pannud. Ja homme, ehk siis täna lähen kella 13-ks sinna, aitan neil lauad paika panna ja koristada, ehk siis lähipäevil saab mu üks suurimaid hirme reaalsuseks:ma hakkan jälle ettekandjaks. Hispaanias. Ma tean, et sinna baari voolab tänu minule ugasugust rahvast, blondi üle vaatama.

Ütlesin, siis et okei, homme kell üks siis näeme, enne, kui ara hakkasin minema, pakkus Rosetta mulle krõpsu, mida kahekesi seal poolalasti nosisid. Ütlesin ei aitäh, Mick vaatas Rosettale otsa ja ütles, et kuule Ingrit ei söö ju krõpsu. Nii naljakas, mida uks mees ka meeles ei peaks. Oi jah, ma loodan, et see oli viimane kord, kui pean oma ülemust sellises olekus nägema...

Ühel päeval käisin seal baaris, kuus tundi jutti pesin klaase puhtaks ja kuivatasin, sest neil ei ole nõudepesumasinat... Amatöörid ma ütlen. Välisuks oli lahti, et me seal palavusse ära ei sureks. Ja kõik möödumad jäid seisma ja mind jõllitama. Tean täpselt, miks Mick mind sinna ettekandjaks tahab, Rosetta on küll ilus, aga pigem on tema pluss sõbralikkus, aga no mina olen ju omaette vaatamisväärsus.

Nägin täna lausa unes oma suurimat hirmu: kandikuga laudade teenindamine. Ma ei saa aru, miks on vaja teha inimest lolliks, miks ma ei või kasitsi sööke/jooke lauda viia. Ei oea hakkama mängima mingit oeent restorani, kui me oleme Malagas, räpase mere kõrval, üle tee on kalakõrts, kus teenindamine käib nii nagu käib, suvaliselt, kes kõvemini karjub, saab esimesena oma toidu kätte. Hakkan videosid Youtubest vaatama, kuidas nirmaalselt selle kandikuga käia, ma ei taha üldse kellelegi toitu krae vahele ajada. Otsustasin, et kui ma hakkama ei saa, ja see kandikuraisk mu tuju ära rikub, siis ma ütlen lihtsalt Mickule, et kui need kliendid nii väga teenindust hindavad, siis ma pigem serveerin käsitsi ja olen rõõmus ja sõbralik, kui et hakkan kandikuga närvitsedes mööda laude käima.

Saan kõik, mida olen vältinud... Ettekandja amet on kõige väärtusetum amet üldse, pead naeratama kõige lollimatele nägudele ja olema viisakas. Aga lõppkokkuvõttes see on jks challange minu jaoks, teen seda nii kaua, kuni suudan lõpuks öelda, et ettekandjaks olemine ei aja mind enam oksele. Vähemalt asi liigub ja ma saan tööle hakata, korrutan juba endale praegu, et see on ainult üks etapp mu elu, pean hakkama kohvimasinaga sehkendama ja menüüga tutvuma. Tranquilaaa, õnneks Rosetta, kes hakkab süua tegema, on tore ja sõbralik, ja Mick on üldse selline rahulikkus ise oma hullude punnis silmadega ja imestunud näoga, et pole hullu, ideaalne koht õppimiseks.

Tegin endale hommikuks ise müslit, pariiiim ja nii kerge, pruunistasin pannil õrnalt kaerahelbeid ja kõrvitsaseemneid, lisasin segule natuke chia seemneid, lõikasin kuubikuteks pooliku virsiku ja õuna ja valasin mandlipiima peale. Superlux, tass musta kohvi ka ja varsti lähen teen väikse tiiru uues pargis, ja siis "tööle".

Laupäev, 23. september 2017

Trennipäev

Teate, mis ma avastasin täna hommikul, kui süüa hommikul hästi palju, näiteks ühe õuna, muna, tomati, kanafilee, kaks tassi kohvi ja teed ka vett veel peale, siis ma olen terveks päevaks oma energia kätte saanud. Kui ma söön ainult ühe kausitaie putru ja kohvi, siis ma tunnen kohe, et ma pean hakkama nüud kuskilt toitu veel juurde otsima. Õhtuti mul ei ole kõht tühi, aga just hommikuti on selline tunne, et ma võin naabermajas asuva Hiina restorani menüüs olevad toidud kõik korraga ära süüa.

Hommikul siis sõingi kõik eelnimetatud toiduained ära ja läksin jooksma. Jooksin kuskil 20 minutit, kõndisin ja venitasin end igatepidi. Siis jooksin koju tagasi, vahetasime Desmondiga paar sõna ja laksin uuesti randa, seekord ujuma, ujusin hästi vähe aega, sest kardan natuke merd. Nägin kalu ja mul ei olnud mitte mingit tahtmist oma pead näiteks vee alla panna, sest vesi on nii räpane. Võtsin päikest, venitasin end veel natuke, kuulasin Ööülikooli loenguid ja kahe-kolme tunni pärast laksin uuesti koju. Käisin poest ka veel läbi ja ostsin paar õuna ja tomatit. Koju jõudes sõin natuke ja oh üllatust läksin jälle jooksma :D seekord oli palju parem, kell oli kuskil 18, päike ei olnud enam nii intensiivne ja kohe lust oli trenni teha.

Läksin Rosello baari ukse taha koputama, sest akende ees on suured pruunid katted, kuid keegi ei tulnud uat avama, kioskimüjjad teadsid rääkida, et Mick oli küll siin, aga ju siis enam ei ole. Koputasin veel ja hüudsin Miiiiick! Ei midagi. Vahepeal oleks üks tattnokk mu rattaga alla ajanud, hüudis selja tagant:"Guapa!" Vaatasin talle otsa, pilguga, et vaadaku, kuhu ta sõidab, tainapea. Vaatas rattalt seljataha minupoole ja kordas oma sõna. No kui guapa siis guap, tere tulemast tagasi Malagasse.

Jooksin kuskil tunnike, hüppasin ja tegin väljaasteid, kätekõverdusi ja läbi häda kõhulihaseid, mul ei ole ju matti, pidin kas rohul lamama või betoonpingil pikutama. Mõlemad variandid on vastikud, aga eelistasin betoonpinki, vähemalt seal ei ole koertekarvu kõik kohad täis. Uldse, mulle üldse ei meeldi need lahtised koerad siin, ma saan aru, et omanikud armastavad neid ja neile meeldib, kui koerad saavad segamatult igalpoolnuuskida ja püherdada, aga ma ei tunne ennast üldse nästi, kui mingi koer minupoole tormab, kui ma just samal ajal planku teen.

Koertest veel rääkides, pigistasin täna silmad konni, et mitte näha, kuidas üks väike koer omanike eest põgenedes suurele autoteel jooksis. Autod pidurdasid, koer haukus, mehed välijousaalist, vanamutikesed tänavalt, autojuhid hakkasid koera veel taha ajama. Koer pani täiesti plehku, jumal tanatud, et auto alla ei jäänud.

Täna käisin esimest korda laupäeva õhtul poes, et osta endale homseks natuke süüa, sest pühapäeviti on kõik toidupoes kinni (va hiinlaste poed, müüjad isegi magavad seal, silmaklapid silme ees diivanitel, raha vajab ju teenimist). Supermarket oli paksult paksult rahvast täis, nagu mingi üritus toimuks, naljakas oli. Ostsin endale müslitegemiseks vajalikke aineid ja mandlipiima. Teel koju nägin, kuidas linnakoristajad protestivad: istuvad Maria Zambrano rongijaama ees prügi sees, julgustavad lapsi prügi maha viskama ja siis plaksutavad, kui keegi CocaCola purgi maha viskab ja sinna otsa veel huppab. Politsei seisab seal kõrval ja ei tee mitte midagi.

Homme lähen lähedalasuvasse parki uudistama, päris suur park paistab olevat, avastasin selle olemasolu, kui läksin salsa trenni, pidin suurest viaduktist üle minema ja seal all laiubki suuur suur park. Ma ei jõua ära oodata, et saaksin veel tantsutrenni minna, hispaania keele tunde votta ja lõpuks tööle hakata.





Kulmusaaga

Vähemalt üks asi on konkreetne, ei mitte tööle asumine, sest ei minul ega Mickul pole halli aimugi, millal ma camareraks saan Rosello baaris, vaid hoopis minu kulmud. Jah, ma käisin jälle Coco Beautys, sest mu kulmud olid nii koledad, isegi Maci kulmupliiats ei aidanud midagi, tegi hoopis hullemaks.

See oli vist üleeile, kui Aminega (maroccolane) mööda linna kõndisime ja erinevate asutuste ukse taga hispaania keele tunde küsimas käisime. Vahepeal oli päris naljakas, kui Amine tahtis ise hispaania keeles rääkida ja seletada. Kultuuride erinevus lõi kohe esimesel kohtumisel välja, näiteks ta jäi keset kõige kitsamat kohta tänaval seisma, et mind ette lasta. Kaks korda talusin hispaanlaste kurje pilke meiepoole, kui ta oma käitumisega teiste teed blokeeris, kolmandal korral ütlesin, et see pole vajalik. Ta ei saanud aru, mis asi pole vajalik. Ütlesin siis, et nii Eestis kui ka Hispaanias on naised ja mehed võrdsed, ükskõik, kes ees läheb, ta ei pea selle pärast lampi seisma jääma. Sai aru õnneks ja ma ei pidanud enam taluma, et ta iga posti ees peatub, et mind ette lasta.

Niisiis, kella 14 paiku läks Amine oma sotsiaalkeskusesse lõunasööki sööma, mina läksin oma teed, teadsin kohe, kuhu ma oma sammud sean, sest mu kulmud ei kannatanud enam mingit kriitikat. Läksingi kohale, sain tunni aja pärast aja, et aega parajaks teha käisin turul. Nii armas suur turg oli, Valencias oli hiigelsuur, aga siin selline 15-25 minuti jagu uudistamist. Järgmisel päeval käisin jälle, siis ostsin veepirne, röstitud pähklite ja mandlite segu ja kahte sorti oliive. Läksin neid parki sööma ja seal pidin silmitsi seisma järjekordse imeliku mehega. No täiesti võimatu ma ütlen. Kuna ema ja tädi Helga loevad seda, siis ei hakka nendest imelikudest siin rääkima, aga utlen lihtsalt, et pipragaas on mul julgestuseks pidevalt kaasas.

Kui tagasi Coco Beautysse läksin pidin kuskil 10 minutit ootama. See koht on ikka nii ilus, nii naiselik, kuigi seal olid kaks meest ka, lasid endale maniküüri teha, kusjuures mitte hispaanlased, vaid hoopis inglased. Mulle jäi kohe silma, et see naine, kes maniküüri tegi oli kuidagi nii ebakindel, kogu aeg kais mingi naine (arvatavsti ülemus) vaatamas ja tõlkimas. Mingil hetkel läks retseptsioonis olev tüdruk selle naise juurde ja utles, et aeg on läbi, uus klient kulmudesse. See naine tuli siis minu juurde, panin oma musta nahkseljakoti tema antud suurde rannakoti moodi kotti ja tema vottis selle meiega kaasa.

Kulmude tegemise jaoks pidin pikali heitma, enne veel, kui seal ootasin googeldasin, kuidas öelda paksud tihedad kulmud, korrutasin neid sõnu ja siis jtlesin talle, mis ma tahan. Ta ei teinud kuulmagi, aga usaldasin teda, sest tal endal olid niiii ilusad kulmud ja üldse ta oli väga väga ilus naine. Nätsutas oma nätsu mu näo ees, tegi kulmud pähe, ülikaua läks aega, ütles, et tõuseksin istuskile ja vaataksin,mkuidas mulle kuju meeldib. Tõusin, vaatasin ja  ta oli joonistanud mulle kaks vihmaussi mu räbalate asemele. Ütlesin siis, et palun tehku paksemalt. Veel natuke ootamist ja saime kuju kätte, mulle meeldis, pidin siis natuke ootama, et värv peale jääks. Vahepeal tulid igasugused töötajad sinna ja vaatasid mu kulme, natuke suunasid, puhastasid ja laksid jälle minema.

Võttis värvi maha, vaatasin peeglisse ja no halleluuja tõesti, selliste kulmude eest ma küll maksma ei hakka. Nii heledad räbalad, õudne. Mina tahtsin vaga tumedaid ja tihedaid kulme. Vaatasime koos peeglisse, keerasin pea temapoole, küsisin kas talle meeldivad. Vastas, et jaa, ilusad on. Ütlesin talle, et mulle meeldivad teie kulmud. Ülemus tuli sinna, ütlesin, et mulle ei meeldi, kui kulmudes augud on ja et ma tahtsin musti nagu ma talle ennegi ütlesin. Tuli veel üks naine, seletasin talle, mida ma tahan, uritasin mitte peeglisse vaadata, sest see oli nii nukker vaatepilt. Kolmekesi leppisid kokku, et tehku uus värv, ainult mustast ja oodaku kauem. Tegime uuesti, ei julgenud sellelt mitte kõige sõbralikumalt naiselt küsida, kaua ta siin töötanud on, lihtsalt hoidsin pöialt, et seekord saab ise hakkama. Tõusin uuesti istukile, ilus, väga kena kuju ja must värv, india mehe kulmud, kena, mulle meeldib.

Jättis mu ootama, tegin veel nalja, et ootame kaks kuud, siis on piisavalt mustad, tegi hapu näo ette ja kadus. Olin just oma kulme imetlemas peeglist, kui nägin, et see naine läks aknast mööda ja tagasi ta ei tulnudki. Hiljem, kui neljas naine mu kulmuvärvi maha pesi, küsisin, et kuhu see naine kadus, et väga vabandust, aga ta ütles, et ei ole hullu, lihtsalt, ta oli olnud närvis, et kuidas kellelegi saavad nii mustad kulmud meeldida. Ma ütlesin, et no mulle meeldivad ja öelgu talle edasi, et ta tegi head tõöd. Maksin ära ja arvatavasti ei lähe sinna enam tükk aega, liiga paljud inimesed pidid minu kulmupaariga tegelema.