laupäev, 17. detsember 2016

Tegemised enne äraminekut

Kell on kolm öösel, tulin umbes pooltundi tagasi bowlinguklubist. Viimane kord oligi siis täna õhtul sõbrannadega hispaania muusika järgi tantsida. Esialgu arvasin, et olen tund-kaks ja tulen tulema, aga reaalsus oli midagi muud. Aga kirjutan kõigest jârgemööda, üritan nii kiiresti, kui voimalik kirjutatud saada, sest kuue tunni pärast lähen perega missale, tahan näha, mis seal toimub.

Eile, reedel siis, oli tohutult emotsionaalne päev, kõik oli nagu filmis, aga tegelikult toimus see minuga. Hommikul läksin hispaania keele tundi, seal jätsin juba Juliga hüvasti, mõlemal meil olid pisarad silmas, kallistasime, musitasime põski ja surusime käai tugevasti teineteise vastu, lubasin, et kunagi näeme ja räägin siis perfektselt hispaaniakeelt. Juli ütlea, et m juba praegu räägin väga hästi. Ütles ka, et Hispaanias on palju sisserännanuid, kes ei viitsigi keelt ära õppida, seega võõra rahva pingutusi hispaania keeles rääkida tunnustatakse siin väga.

Õhtul kell seitse läksin Speakingusse ja vot seal läks asi käest ära. Olime neljakesi: 2 meest, mina ja Jena. Jena tegi mulle kingituse: Luxemburgist ostetud soe tuunika ja kiri. Lugesin selle ette, endal hääl värisemas, Jena seismas mu kõrval, juuksed vihmast läbimärjad, ripsmetušš natuke laiali. Kallistasime ja tänasin teda ning hakkasime inglise keelt "õpetama".

 Keset "tundi" tuli Manuel (60-aastane hispaanlane, kes õpetas mulle hispaania keelt ja mina talle inglise keelt). Teadsin, et ta on haige, kuna kolmapaeval nagin teda hisp k tunnis ja tal oli padleitremnis midagi juhtunud, nii et tal oli isegi raske käsi tõsta. Ütles, et tuli sinna, et mulle hüvasti öelda. Siis juba tundsin, kuidas nutt hakkab peale tulema. Rääkisime kuskil tund aega ja siis palus Jena, et teeksime kõik koos pilti, sellele järgnes see, et kõik me võtsime telefonus ja tegime "paar" selfiet. Hiljem, üks mees, tohutult tore trompetimängija, küsis, kas tohib munust veel ühe oildi teha, loomulikult lubasin.

Manuel kinkis mulle martsipanikarbi ja edasi läksime kõik õue. Tohutult külm ja tuuline oli, tagatipuks sajas veel vihma ka. Jätsime hüvasti, pisarad silmas ja lubases, et kunagi me veel naeme, me koik koos. Läksime Manueli ja Jenaga edasi, sest Manuel oli oma auto kaugemale parkinud,
seega meie teed ühtisid. Ühel hetkel pidi siiski Manuel teist teed mööda minema ja nii me siis seisime, kõik koos ühe suure vihmavarju all, rääkimas vaheldumisi inglise -ja hispaania keeles. Lopuks, peale viiendat korda kallistamist, jatsime huvasti ja laksime erinevates suundadea. OH JUMAL! KUIDAS MIND AJAS NUTMA! VIHma sadas, jooksin martsipanipakk  käes koju, et kiiresti oesus käia ja välja minna.

Läksime esmalt. Quintasse, seal kohtusin Jena, Clementine, Larissa, Dylani,  silvia, Marta, Blanca,  camilla, Andrea ja ühe võõra tüdrukuga,mkeda ma ei tundnud,maga ta utles, et naeb mind alati muusikakoolis,mkui ma Guillermot ootan. Sõime seal õhtust, tegime nalja, tegime tohutult pilte ja edasi laksime Marcahsse. Tantsisime Jenaga rahvakeskel, pilgud meile pooratud Sevillanat. Kui lopetasime, inimesed plaksutasid ja vilistasid meile. Lootsn näha ühte Juliani jousaalist, kellega vahepeal pakju suhtlesin, aga kahjuks ei nainud.


Edasi laksime taksoga Alcazari, seal lootsin naha Davidit,mkuna ta ise naole ei anna, pidin lootma

heale õnnele, aga kahjuks ka teda ei näinud. Kohtusime Alcazaris Jenni ja Adamiga ja kella kuuestbtulime Criptanasse tagasi taksoga. Taksos sai nalja,msest meile juhtus sama taksojut olema, kes eelmisel korralgi, kui Clementine natuke švipsis oli ja luksus. Taksojuht tegi Clementine järele ja viis meid ilusti koju.

Täna hommikul läksin kella 11-ks fotograafi juurde, et saada katte kingitus perekonnale. Ega ma sada protsenti rahule ei jaanud, aga no käib kah, ostsin ilusa raami ka ja edasi laksin Clmentine host abue,a juurde, opetas miele, kuidas teha croquetasid.

Lõunat sõime. Beatrizi vnemate juures, seal jatsin ka koikidega huvasti, jalle tuli pisar silma. Jaa ylejaanud paeva jooksin mooda Criptanat ringi, kaisin. Silvia juures kommipakke pakkimas, aitas mul hispaania keeles perele kirja ka kirjutada ja kella. 21-st laksime perega Alcazari ohtusoogile. SEAL kahjuks pidin valetama natuke, sest nad kysisid, miks ma nii vahe aega Inglismaal au pair
 olin. ytlesin et perekond kolis Eestisse, ma lihtsalt ei saanud oelda, et mulle kis see laps narvidele ja
ma ei olnud yleuldse seal rahul.


Kell 00 läksime Larissaga bowlinguklubisse, sest. Clementine pidi lapsi tana hoida ja Jena laks alcazari, aga mina ei tahtnud Alcazari enam minna. Tantsisime seal tüdrukutega ja ühel hetkel nägin üht väga tuttavat nägu. Koheselt ei tulnudki meelde, kus ma temaga kohtunud olen, aga siis juba nagin, kellega ta oli ja viisin otsad kokku. Juanjo! Polnud teda yle kahe kuu näinud. Tervitasime ja üritasin natuke eemale hoida temast, sest mul tuli meelde, et olin baaris oma margi tais teinud, kui küsisin :"Kus siis Juanjo on ?!" Ja ta sõbrad selle peale vastasid, et ta on koos oma nobiaga. Clem üritas mind veel rahustada, et ei ole see mingi tüdruksõber, et lihtsalt suvaline tuttav, aga ma jatsin asja sinnapaika.

Aga täna nägin kogu aeg, kuidas Juanjo mind silmadega rahva seast otsis ja järgmisel hetkel mu kõrval tantsis. Kuna ma vedu ei votnud, siis me midagi ei raakinudki, naeratasime ja oligi kõik. Hakkasime just koju minema, kui garderoobist välja tulles nägime uuesti, seisid oma kambaga talselt sama koha peal, kus paar kuud tagasi kohtusime ja ma oma algtasemel hispaania keeles raakida uritasin. Rääkisime natuke juttu, ütles, et nägi mind täna hommikul. Küsisin, kas ta oli see valge Mercedesega, ise teades, et loomulikult, et see tema oli, kuid sain siiski kinnitava vastuse ja rääkisime natuke juttu. Lõpuks ütlesin, et oli tore tutvuda ja et esmaspaeval lahen koju tagasi. Juanjo oli lihtsalt sonatu, küsis, kuidas ta mind veel siis naha saab. Ütlesin, et ehk tulen veel Hispaaniasse tabasi, ta vaatas mind sellise näoga nagu ta ei usu,s mind.ta andis mulle oma  numbri ja isegi meiliaadressi, sest ma ei saanud talle oma numbrit anda, andsin talle vastu oma gmaili ja tulin tulema.

Kui koju jõudsin oligi mulle kirjutanud. Lähme homme lõunale, ja hiljem tuuleveskite juurde pildistama.

Zara

teisipäev, 13. detsember 2016

Kuuse ehtimine

Uskumatu, aga ma olen hakanud iseenesest varakult ärkama, kell pool üheksa läks juba uni ära. Nägin unes, et ma olin Michel Jakson, keegi mees tiris mu juukseid, ja kui ma nägin juukseid ta peos, siis need olid mustad ja lokkis. Huvitav unenägu. Veel nägin unea, et mingi väike kasvatamatu poiss, umbes kaheaastane, oli minusse kiindunud, lõpuks jooksis ta autoteele ja ma karjusin ta nime, kahjuks enam ei mäleta, mis see oli, aga nii ma ülesse ärkasin. 

Tuli isu kirjutada, sest nädal aja pärast olen juba lennukis ja lendan Eesti poole. Enam ei ole nii:"Kõigest 2 kuud veel, need lähevad nii ruttu," nüüd on vaid loetud päevad.

 Vaatan hetkel oma tuba ja mõtlen, kuhu kohta ma kõik need asjad panen. Vähemalt saan kaks paari jalanõusid ära visata: Primarki tennised, mis on täiesti räbalad ja Housei tennised ka, nendest on küll kahju, aga need ei olnud mõeldud vihmase ilmaga käimiseks, seega mis seal ikka. Olen ostnud endale uue nahkjaki, seda vaadates mõtlen, miks küll oli vaja seda osta. Selle saab Piret või Margit endale, sest mulle on see väike. Olen nüüd dilemma ees, kas anda väikseks jäänud suveriided Clementinele või toppida ikkagi kohvrisse ja tuua Eestisse õdedele. 

Oh jumaaaal, ma lähen nii kurvaks mõeldes, et ma ei lähe enam siinsesse jõusaali. Üldse see on nii uskumatu, ma alles nagu jõudsin siia suvel suure palavuse saatel. Nüüd on radikas pidevalt sees, inimesed pidevalt suurte kampsunite all. 

Mis mul nüüd meelde tuli! Eile ehtisime kodu ära! Suuretoa kummutist sai vanaaegsete kujukeste, majakeste, jõe ja jumalakuju lava (?). Tõime pööningult nende kuuse alla, tehiskuusk muidugi, siin on metsast puude raiumine keelatud, kuna siin on nii vähe metsa. Hästi väike kuusk, minust lühem. Hästi ilusad kaunistused on neil, valged ja hõbedased pallikesed, panime need külge ja karda ka ja oligi kõik. Polnud mitte mingisugust jõulutunnet, sest see oli kõik nii erinev. Alberto padre näiteks magas teises toas, Beatrizil oea valutas, seega ehtisime poistega kolmekesi puud, poisid ümisesid minu inglise keele tunni laulu :Rudolph the red nosed võinmidagi sellist. 

Ma mäletan ikka Eestis kuuse ehtimist,eriti, kui me olime marksiga vaiksed. Viskasime komme, just neid mis meile ei maitsenud, näiteks Tõmmu ja üks komm, mis on autopildiga, kuuse taha, ja siis läksime roomates neile järele, kuuseokkad torkisid igaltpoolt. Mäletan ka, et pidime iga päev kuuseokkaid kokku pühkima, kuuske kastma ja alati oli kuuselõhn toas, tõeline jõulutunne. Väike vihje siis perekonnale, kui on võimalik muidugi kuusk tuppa tuua. 

Eilses inglise keele tunnis küsisin. Guillermolt, mis tal tuleb jõuludega seoses meelde, ütles et perekonnaga koos olemine, kingitused jne. Küsisin,mkas nad piparkooke ka söövad jõulude ajal, ütles, et ei, söövad ainult komme, suppi ja tavalist toitu. Näitasin talle videosid, kuidas teha piparkoogimaja ja raakisin, et minu jaoks tahendavad piparkoogid toelisi jõule. Ma isegi ei mäleta piparkoogilõhna enam, seega ma ei jõua ära oodatagi, et saaks juba ise küpsetama ja kaunistama hakata. 

Lähen nüüd jõusaali, piparkookidest ja jõuludest mõeldes. Täna lähen viimast korda turule, loodan, et näen Mari-Mari (Sevillanase õpetaja ), sest tahan teda tänada ja hüvasti jätta. Eile tennisetreener hüüdis mind ja küsis, kas ma jään igaveseks Eestisse või tulen tagasi ka, vastasin, et kunagi ikka näeme, võib-olla mõne aasta pärast, aga see on kindel, et siia, Campo de Criptanasse ma veel tulen.

Zara

esmaspäev, 12. detsember 2016

Alicante, Eesti toit, lasanje, emotsioonid

Kell on pool 11 õhtul, lõpetasime just õhtusöögi. Tegin poistele ja Beatrizile juustuomletti, Alberto sõi suppi ja kalmaare. Viimast korda kirjutasin ülesse, mis turult ostma pean. Mõni tund tagasi vaatasin, kas Amsterdami lennujaam, kus ma 10 h ootama pean, on ikka 24h avatud, sain teada, et on ja et see lennujaam kuulub viie turvalisema lennujaama sekka, kus ööbida.

Hommikul läksin jõusaali, mul oli nii palju jõudu, sest olin korralikult end välja puhanud, magasin üle kaheksa tunni lausa. Laupäeval käisime Larissaga Alicantes, võtan kõik halvad sõnad selle tüdruku vastu tagasi, sest tänu temale läks mul tuju paremaks. Asi oli selles, et mul olid kehvad suhted Clementinega, kodus ma ei tahtnud olla ja mul oli selline tunne, et ma hakkan nutma, kui ma Criptanast välja ei saa. Nii ma kirjutasingi reedel Larissale, et kas ta oleks nõus minuga õhtul kohtuna, et ma olen lihtsalt nii väsinud ja mul oleks vaja râäkida. Ütles et läheksin kohe ta juurde, kui vabaks saan. Kui tema juure jõudsin, kella viie paiku, viisin Guillermo muusikakooli, võttis ta mind nii mõistva suhtumisega vastu. Ma lihtsalt seisin seal toas ja kurtsin, kui väsinud, kurnatud ja tülpinud ma kõigest olen. Ta ütles sellepeale, et ma võin alati tema juurde minna, ütlesin, et ma ei viitsi kellagagi suhelda. Ta vastas, et ma ei peagi midagi rääkima, lihtsalt ta ei taha, et ma üksi kuskil masetseks.

Kuulasime muusikat ja olime täiesti niisama, olin telefonis, ta värvis pilte. Küsis vahepeal, kas ma tahaks ka värvida, alguses ütlesin ei, aga hiljem vaadates, kui hoolega ta värvib, hakkasin ka värvima. Ühel hetkel küsisin, kas ta väiksele tripile ei tahaks nvl minna, näiteks Cuencasse. Hakkasime ronge vaatama, mis läheks Criptanast, ja ei leidnud kahjuks ronge Cuencasse. Vaatasime niisama ringi ja pakkusin välja, et lähme Alicantesse, sest kohe, kui Alicante pilte nägin, mu süda sulas-tõeline Hispaania:värvilised mahad, natuke vaene piirkond, ja mis kõige olulisem:MERI! Niisiis, otsus tehtud, tagasisõiduajad vaadatud, tuli elurõõm tagasi.

 Kobisin koju meelega hästi hilja, et perekonsa nägema ei peaks, sest ma ei tahtnud vastata nende küsimustele:Lähed täna välja ka? Miks mitte? Moetis on kontserr, Clementine läheb kindlasti. Clementine käis meiega õhtust söömas, miks sa ei tulnud? Või nagu hommikul, kui ütlesin, et lähen teen väikse reisi: "Kellega sa lähed? Clementine ja Jenaga?" Nad kogu aeg eeldavad, et ma tahan kuskil väljas käia, inimeste keskel olla, lobiseda tühja juttu, tulla koju ülihilja, aga vot mina ei taha.
Vähemalt viimased paar nädalat ei ole tahtnud, ma tahan rahulikult olla.

Kui koju jõudsin ei olnudki neid kodua, kell oli pool 1 öösel. Tulin oma tuppa ja jäin magama. Hommikul oli Whatsappis ühe host familyga videokõne. Kell 11 liikusin kodust välja, Alberto ja Beatriz olid nii rõõmsad, et Alicantesse läksin, eks ma ise olin ka õnnelik, nad näevad ju ise ka, kuidas kodus olemine mind nädalavahetustel kurnab.

Kõndisime Larissaga koos rongijaama, teepeal nägin Jorget, oma hisp k õpetajat, temast peaks eraldi blogipostituse tegema, mees, kes solvus mu peale, et ma enam hisp k tunde ei võtnud, igaljuhul lehvitasime teineteisele.
Rongis magasin põhilise aja, kui Alicantesse jõudsime oli päris soe, kuskil 18 kraadi. Alivante on niii ilus, seal polnud üldse palju inimesi, umbes sama palju, kui kevadel Tallinnas :D. Tundsin end nii hästi. Esimese asjana läksime kohe Barbara castillot vaatama. Niii võimas oli, järgmisena läksime tanda, Larissa läks ujuma, mul ei olnud kahjuks ujukaid kaasas. Ma pikutasin liiva peal, vaatasin merd, mägesid, inimesi ja päikest, Malaga tuli meelde.

Ma ei taha seda postitust üüratult pikaks venitada, seega Alicantest veel nii palju, et me ei maganud mitte ühtegi tundi öösel, sest me ei tahtnud majutuse eest maksta. Olime rannas, linnas, kõndisime, rääkisime juttu, ja kui jube külmaks läks läksime kell 4 oösel BurgerKingi, kus ma laual magama jäin ja toötajad meid nähes ehmunusid, sest nad olid enda arvates vaadanud, et kedagi saalis ei ole, ja kell neli läks see kinni. Vabandasime (ma ei teagi, mille eest) ja liikusime edasi linnas. Kell kuus läksime rongijaama, ootasime neli tundi rongi. Kui Criptanasse jõudsime läksime Larissa juurde, sest ma ei tahtnud koju minna. Jäime kohe magama, ärkasin peale kuut tundi magamist, läksin kell 7 koju. Õues oli nii udune ja külm. Kui koju jõudsin tegin lühikokkuvõtte perele, käisin pesus ja läksin magama, kusjuures ma ei soönud pühapäeval mitte kordagi.

Ma ei tea, kas ma olen sellest kirjutanud, aga eelmisel nädalal tegin oerele Eesti toitu: kotletid kartuli ja riivitud porgandiga. Suht lahe oli, Beatriz pani Eesti hümni, poisid andsid hümnile au tõsteskäe taeva poole, Alberto filmis ja mina tutvustasin neile eesti keeles toiduaineid. Perekond imestas, et kotletid nii maitsvad on, Beatriz sõi lausa viis tükki, aga kuna Eesti toit on niiii rammus, siis paar kotletti jäi isegi alles. Alberto seletas poistele, et Eesti toit on selleparast nii rammus, et eesti mehed teevad rasket tood külmas kliimas, seega neil on vaja palju energiat. Naljakas oli seda vaadata, et suur mees nagu. Alberto on, tahab ikka salatit, ja kolmest keedetud kartulist, kahest lusikatäiest riivitud porgandist, jahukastmest ja kolmest-neljast kotletist sai tal kõht nii täis, et ma lausa nägin ta silmis aukartust Eesti meeste ees. Ütlesin, et selline roit on täiesti normaalne koolides, minu kodus jne, ja et minu isa sööb tavaliselt 5+ kotletti, mina kaasa arvatud. Ütlesin ka seda, et minu isa võõrastab lasanjet, värsket salatit, seda naljakam oli vaadata Albertot, kes alati sööb salatit.

Imelik oli see, et isegi minul, suurel kotleti armastajal, sai kõht täis ainult kahest kotletist ja kartulist. Hispaanias söön ma poole vähem, kuigi kaalun ikka kõvasti rohkem (kaalusin Larissa juures, kaalun 70kg!).

Mingil päeval tegin lasanjet, kõikidele maitses, oligi täiega hea, mul tuli ideaalselt välja. Aaa, lastel ja Albertol oli uu kolm vaba päeva eelmisel nädalal. Suht jube oli nendega pidevalt kodus olla, aga õnneks saime ikka hakkama. Vahepeal oli täitsa tore, kui olime pargis, ühel õhtul vaatasime filmi "Charlie ja shokolaadi vabrik", jõtlesin, et miks küll mu emale see film nii tohutult meeldib... Mulle tekitas ainult shokolaadi-isu.

Pean kurvastusega teatama, et täna ei olnud sevillanase trenni, seega minu viimane sevillanase trenn oli kaks nädalat tagasi.

Homme pean minema vaatama fotograafi juurde, sest tahaksin perele kinkida fotokolaaži piltidest, mis ma siin neist teinud olen ja mingi ilusa teksti ka juurde. Aga ma ei tea, kui see liiga kallis on, siis ma ei taha seda teha. Aga midagi pean ikkagi tegema, sest ma olen ju tõesti neile tänulik, ikkagi esimest korda Hispaanias ja nad on tegelikult suurepärane perekond. Võite mõtteis anda, mida kinkida.

Homme läheb Alberto Madridi tööasjus, on seal ära ainult ühe öö. Täna kirjutasin Beatrizi kõrval ülesse, kuidas fideguad valmistada, ei jõua ära oodata, et saaks juba Eestis järele teha.

Zara

pühapäev, 4. detsember 2016

Vingumine

Vaatasin eelmise postituse pealkirja "Puhas rõõm" ja mõtlesin, et kuidas on voimalik, et nelja-viie paevaga on nii palju muutunud. Uhesonaga, et kõike tasakaalus hoida, pean utlema, et mul on siinolemisest kõrini. Neli kuud täitub nädala pärast ja ma ei jõua ära oodata, millal saaksin asjad kokkupakkida ja ära minna.

Ma ei tahagi otseselt koju, aga ma tahan hakata "oma elu" elama. Siin olles olen aru saanud, et Au Pairi elu ei ole 100% mulle, sest ma ei ole nii kohaneja. Ma ju elan perekonnaga koos, seega ma ei saa teha seda, mida ma toesti tahan. Kôige rohkem kurnabki mind see, et naiteks, ma tahan magada kaua-kaua, süüa siis, kui mina tahan, aga ma ei saa, sest ma olen ju osa perekonnast. Tegelikult ma saaksin paev läbi magada, kui mul oleks selline iseloom, et mind ei huvita, mida mad minust arvavad. Ja mulle ei meeldi nadalavhetustel kindltel kellaaegadel süüa, nädal sees ei ole probleem, sest m olen pidevalt siis perekonnag, aga nädalavahetustel ma lihtsalt ei taha olla nendega kogunaeg koos. Naiteks eile laksin Inesiga (hispaanlanna) Alcazari, kirjutasin  Beatrizile, et ma ei söö nendega lõunat. Jõudsin koju kella kolmest, perekond oli just lõun soömise lõpetnud, tervitasime ja Alberto ütles, et ma pean varem kirjutama, kui ma ei soö nendeg, sest ta oli juba viiele inimesele soögi valmistamud, "Lo siento!" ütlesin ilma mingi süütundeta, sest see solvumine muutub juba väsitavaks.

Kogu see jant on ainult sellepärast et Jena on Amsterdamis, Clementine on väsinud ja ei viitsi midagi teha ja Larissaga ma ei taha koos olla, seega ma tahaksin lihtsalt OLLA! Aga ma ei saaaaa :D Kohe kui hakkan siestat pidama, tullakse kööki (täpselt minu toa kõrval) ja hakatakse kappi kokku panema, kilesid moöblilt ümber võtma,mmidagi puurima või pannkse lihtsalt muusika põhja.

 Täna avastasin, et mulle käib see kasvatusmeetod siin niiiiii närvidele, et tegin omaette olles nende kæitumist järele. Mulle ei meeldi, et ema annab litkaid lastele vastu nägu, kui poisid ülbitsevad, mulle ei meeldi, kui kogu aeg jaurtakse selle kallal, kui Alberto ei pane käsi lauale, kui sööme, mulle käib närvidele, kui lapsi sunnitakse tldrikut tühjaks soöma, kuigi nad ei sa ise endale tõsta. Mulle ei meeldi, et nad kohtlevad poisse kui tittesid, kellele oeab vahepeal koik ette taha ara tegema.

Kuna mu iPad ei ole sellist vingumist veel nainud, hakkab ta vaikselt alla andma, ei lase enam kirjutada normaalselt. Eile rääkisin emaga ja ta ütles nii õigesti, et vähemalt see on lõpp. Aga, et negatiivse noodiga veel lopetada, siis eeloleval nadalal lahevad poisid ainult KAHEL paeval kooli, sest siin on fiesta, ja mis koige hullem, Beatriz tootab, onneks alberto on kodus, aga ma ei viiiiiiiiitsiii enam nendega olla.

Zara