Kolmapäev, 30. august 2017

Karma

Tänane hommik algas imeliselt: ärkasin tund aega enne töö algust ülesse, tegin joogat, jõin rohelist teed, mediteerisin 20 minutit, käisin duši all ja kirsiks tordil panin oma uue kleidi selga ja läksin tööle. Tundub liiga hea, et tõsi olla? Nõustun teiega, sest tänane hommik algas hooopis teistmoodi, mulle tuli endale ka üllatusena, kuidas see hommik niimetsa sai minna.

Lõpetasin eile öösel 1:20 sest uks prantslane hakkas mulle vastu ja ei tahtnud köögist ära minna ja ma ei saanud ust lukku panna enne, kui ta oma arvutid ja asjad kokku oli korjanud. Mõtlesime Royga, et eks karma maksab neile kätte, ütlesin, et kui keegi oeaks nüüd tulema (mõni uus klient) siis mina ei kavatsegi enam kontoriuat lahti teha ja check inni teha. Naersime, et ütleksime, et kuule, ma kohe lähen vaatan, kus see retseptsioonitüdruk on ja siis ei tuleks enam kunagi tagasi. Lootsin, et nende voodis on bedbugsid ja lugesin meie isa palvet, et ma ei peaks uut check-inni tegema.

Kui sain köögiukse kinni pandud ja naernud oma evil laughi ja hüüdnud:Finiiiito! Por fiiiiin! Ja oleks hea meelega avanud ühe cerveza, kui ma oleksin õllesõber, aga leppisin ka lihtsalt ühe high fivega marokolasele. Kui ta nägi, et ma rõõmsalt ukse enda järelt sulgen ja tänavale lähen, hüudis, et tahab oma KARKU köögist saada. Tundsin, kuidas mu üks näopool vajub-vajub ja teine näopool hakkab naerust ja ärevusest tõmblema, sest IGA HETK võib tulla suur kamp seljakotirändureid sisse ja mu süda ei luba neid peavarjuta jätta, aga ma ju tahtsin (ja mul oli see oigus!) magama minna.

Krabasin selle kargu ja hakkasin tagasi koridori minema, kui ukrainlane Max palus vett külmkapist. Ma ütlesin talle, et ta pile just kõige umnõi maltšik, et sellisel kiirel momendil mind segama hakkab, aga noh, heasüdamlik senjorita nagu ma olen, avasin tabaluku ja Max sai janu kustutatud. Sulgesin lõpuks kõik uksed ja jätsin tänaval olevate õllejoojatega hüvasti.

Jõudsin oma tuppa: Aylen parandas oma tosse voodis, kuulas kõige imelikumat muusikt ever, hullem kui Margiti ufomuusika. Selline meditatsioon ja kasside kräunumise mix. Voodil oli lõikelaud juustulõikudega ja kaks tassi punase veiniga. Ahah, nii siis teeb Roy Budgetis "tööd" samal ajal, kui mina Residencias põrandaid fregonaga küürin. Võtsin oma roosa kleidi ja kadusin duširuumi, lootsin, et korjavad oma asjad kokku, kui ma valmis saan ja saan ilusti magama jääda. Kus sa sellega, inimesed ei tule selle peale. Tulin välja, Roy ütles, et Ingriiid, meil vedas, kui ma olin lahkunud, kuskil 10 sekundit hiljem helises kontoritelefon, ainult naersin selle peale. Aylen küsis, kas ma ei tea, mis tuba Budgetis vaba on, et nad saaksid Royga sinna minna, küsisin Roylt, et kas siis nr 2 ei olnud vaba. Ütles, et ei, oli proovinud uat avada, kui kuulis inimesi seal ja jooksis minema.

Aylen võttis võtmed ja läks uuesti kontorisse vabu tube vaatama, õnneks saidki, ma ei oleks tahtnud nende kõrval magada, sest meie voodid on liiga kõrvuti.

Hommikul lükkasin äratust kolm korda edasi. Ühel hetkel tegin silma lahti ja vaatasin telefoni, kell näitas 9:12! Ma pidin kell 9:00 köögi avama ja hommikusöögi valmis panema! Ütlesin ainult ühe sõna, panin eilsed tööriided selga ja JOOKSIN alla. Nägin Maxi tänaval istumas, kogu suur grupp ukse taga. Jõudsin sinna, vabandasin, endal silmad rullis peas. Ja siis, ei olnud mul köögivõtit muidugi.... Kui Aylen oli vaatama läinud vabu tube oli ta võtnud ka köögivotme, et midagi külmkapist arvatavsti süüa ja mul polnud aimugi, kus toas need kaks on. Helistasin Mickule, kuna temal on köögivõti. Vastu võttis väga unine hääl:"Yees Ingrid?"  Mina vastasin väga rahulikult. Et mul ei ole votmeid.... Onneks saabus varsti Matheo. Mu ingel! :) ja kõik lahenes hästi.

Esmaspäev, 28. august 2017

Kahe päeva kokkuvõte

See tundub nüüd väga imelikuna, mis ma ütlen, aga ikkagi, pean kirjutama, et ma teadsin, et see juhtub varem või hiljem. Vahepeal ma tundub iseendalegi imeliku inimesena, sest ma arvan, et mul on võime asju ette näha, aga no tõesti, nii on. 

Mul on vahepeal tööl olles selline tunne, et varsti tuleb keegi tuttav. Ükskord, kui vaatasin tööl olles eelmisel ööl saabunuid inimesi, siis leidsingi ühe Alberti Tartust. Kahjuks ma teda sel korral ei näinud, kuid Aylen ütles, et oli olnud pensionäe ilusate, väga iljsate, prillidega. 

Ja täna, läksin tööle, Mick andis mulle check-out listi, nagu alati, ja läksin uste taha kobistama ja karjuma:"Reception! Check-out time!" Sellele järgneb alati see, et näiteks, kui ma alustan esimeselt korruselt, siis Andy (on elanud üle aasta aja siin) teeb ukse lahti, ütleb:"Come in!" ja hakkab mulle jutustama, mis eile öösel juhtus/mis voodid on vabad/kes kust pärit on. Mõnikord tuleb Andy juba varem minu juurde ja ütleb, et midagi väga imelikku juhtus, naiteks, paari päeva tagune näide:"Welll, ma ei tea, kuidas see voimalik on, aga eile öösel oli meie toas 11 inimest! Ma ei tea, kas keegi tuli salaja meie tuppa või mida, aga öösel ma lugesin kõik ükshaaval üle ja mied oli siin üksteist." Selle peale kostsin mina solvunud häälega:" Jajaa, ma tean, see on minu süü. Aga ma panin selle prantsuse paari sinna tuppa, sest nad tulid 15 minutit minu töö ajast hiljem, oma broneeringuga. Eks ma pean siis sellest ülemustele ette kandma!" Siis Andy solvub, ütleb "All right. OK. That's fine, gracias!!" Ja läheb paljajalu või plätude sahinal oma tuppa tagasi magama. 

Täna oli väike erand, koputasin nr 12 uksele, Andy hääl kostus, Mohamed tegi ukse lahti, ja oi kurja, Andy oli alles voodis, nii hiline siis. Aga ega see ei takistanud teda pajatamast, mis juhtus, küsis, keda mu otsin, veerisin siis imelikud nimed ette, näiteks eilse päeva pärl:"Takaya Suzuki" Jaapanist, minul oli au ta sisse kirjutada :D. 

Liikusin teisele korrusele, koputasin ustele ja vaatasin, et nr 22 toas peaks olema keegi Kristo, päris põnev oli, ma ei olnud kindel, kas see on ikka eestalne või ei. Läksin pärast arvutisse ja vaatasin Excelit ja sealt paistiski: Kristo Kivimets, eestalne, nii lahe oli, aasta noorem kui mina. Laksin kööki, nägin ühte blondi Röövlirahnu Martini moodi poissi, seljakoti, märgade juustega oma telefonis. Ma olin 99,9% kindel, et see ongi Kristo. Läksin ta juurde ja küsisin inglise keeles, mis ta nimi on, vaatas maha, ütles Kristo. Küsisin siis eesti keeles, kas ta läheb täna ära, naersime mõlemad ja vastas, et ei, tal on homseni broneering. Teate, eesti keeles oli nii imelik raakida, nagu mingi pudikeel, eriti veel, kui ma nii põnevil ja elevil olen, pidin mõtlema, kuidas mingi sõna on. Selline tunne oli nagu sööks magusat moosi ja üritaks samal ajal rääkida.

Ja teate, kuskil nädal aega on mind moosida üritanud Kohtla-Järvel sündinud ukrainlane, näeb välja nagu Võsareporteri saatest välja hüpanud tegelane, õnneks sõbralik, abivalmis, natuke juhmakas, aga mis peamine peab inimestest lugu. Naiteks kolmapäeva õhtul läksin kõndides näohooldusesse CocoBeautysse, kuulsin küll, et keegi hüüab meeleheitlikult :"Devotška!!!" Aga ma oletasin,met see on uus lähenemiskatse, Rubia öeldakse mulle jätkuvalt, aga nüüd tasakesi, kõik on minuga ära harjunud siin. Aga, ühe, hetkel jõudis Kohtla-Järve mees oma sõbraga minuni, purssisin vene keeles, mitte midagi ei oska ikka, ja seletasin, et lähen massaaži, näitasin neile, et vaadake, siin naljeva, on ukraina toidupood, lootsin et need 2-meetrised mehed tahavad midagi osta ja lasevad mul üksi edasi minna. Aga katse peale neist lahti saada vastasid nad, et nad käivad LIDLs, jätkasime siis kolmekesi kõndimist mööda räpaseid tänavaid kuni nad lõpuks Corte de Inglesi läksid. 

Kas ma toesti ei ole rääkinud oma näohooldusest? See oli i-me-line! Mind ajas muigama, Eestis oli kõik nii agressiivne nagu, naiteks, kui käisin viis aastat tagasi kosmeetiku juures pidin oma nägu hoidma seal aurutaja sees, kogu higi jooksis mööda kaela alla, riided said higiseks, silmad jooksid vett ja üksik roosioks seal aurus küll mingit naudingut ei andnud. Aga CocoBeautys oli nii nagu peab olema: kõige pealt heidad pikali, ruum on hämar, mõnus muusika, super lõhn, siis pandi mulle saunalina peale, ja juuksed pandi mütsi sisse. Tehti massaaži näole, enne puhastati roosiveega ära. Kui aurutama hakati pandi roosiveepadjakesed silmadele. Kosmeetik seletas mulle ilusti kõike, kui ma enam ei vastanud, siis sai vihjest aru, et printsess on väsinud ja tahab rahulikult olla. Näonahk oli nii puhas ja värske, et lausa lust oli koju kõndida. Laksin hostelist läbi, et oma companjerat tervitada, kui aylen mind nagi ütles ainukt ühe sõna:"Aiii..." Ma ei olnud end enne tänavale minemist üldse peeglist vaadanudki, nii et kõndisin sirge seljaga läbi Malaga endal otsaesine täiesti punane. Ütlesin ainult, et no pasa nada, homme on parem. 

Täna peale iluund oli mul selline nälg, õnneks koputas Alissa mu uksele ja ulatas mu eritellimusel tehtud kotletid, kaks tükki, nii head olid, aga ütlesin talle hiljem, et mu vanaema (tegelikult ikka ema) kotletid on tšutt-tšutt paremad, sest nemad lisavad rohkem sibulat. Nii tore oli üle tüki aja Alissaga normaalselt suhelda ja mitte tööst räakida. Aga ega mul kahest kotletist kõht täis saanud, vedasin kargu alla ja liikusin õue, teadsin, et SuperCor on mingil põhjusel juba mutmendat päeva kinni ja otsustasin minna Chinosse, et osta tomateid,mõunu, mune jne. Läksin õue ja ennenäe imet, üks mees, kiropraktik, keda pole kaua aega näinud, aga kellega hakkasime ükskord bussi oodates jutustama, hakkas just oma korterisse minema. Rääksiime juttu,mütlesin talle,met lähen varsti juba ära, ütles, et Alicantes ja Valencias on teine dialekt, nii et see võib minu jaoks keeruline olla. Ütlesin,met no pasa nada (ei ole hullu midagi) teades ennast, kes ma väga palju ei räägi, siis minu jaoks erilist vahet ei ole. Küsisin, miks SuoerCor kinni on, ütles, et seal oli toimunu tulistamine ja röövimine. Püha jumal küll... Kui õudne. Tegime paar pilti koos ja jätsime hüvasti, saatis mulle pildid Whatsappi ka.

Chino poes ostsin kuus muna, hind oli 1€, väga soodne minu arust, viis tomatit, ühe üleni rohelise õuna ja kassas mõtlesin, kas osta shokolaad või mitte, kuna suur shokolaad maksis vaid 1€ siis ikkagi ostsin. Murdsin endale natuke ja plaanisin anda ülejäänud shokolaadi ühiskööki, ehk keegi saab õnnelikuks. Kui hostelitte jõudsin nägin oma kallist Stephaniet maas istumas ja filmi vaatamas, läksin tema juurde, ütles, et ma annaksin talle oma numbri, sest ta on nii kurb, et ma ära lähen, aga samas utles, et see koht ei olegi mulle hea. Andsin talle shokolaadi, ta vottis selle sekundi pealt endale :D ei mingit tagasihoidlikust vms :D ütles, et aitäh, sööb seda paar tükki päevas. Tegelikult ma täitsa mõistan teda, neil ei ole siin palju magusat, ainult üks puuvili päevas ja köik. Cameronis söövad nad mangosid, arbuuse, banaane, papayasid ja kõike muud head paremat igapäevaselt. 

Homme läheb Venezuela perekond ära Granadasse, Rosa nutab kogu aeg. Täna hommikul oli draama, sest tosa mees oli läinud Mateole peaaegu kallale, oli läinud talle hästi lähedale, süüdistanud teda nende lahkuminekus, ja ütles, et Matheo ei tohi enam Rosaga räakida. Matheo ütles hiljem mulle, et see mees on segane. Ütlesin, et tegelikult ma saan temast ju ka aru, neil on ikkagi lapsed jne. Aga Matheo ütles, et Steven olevat Rosat löönud, kui Rosa viimast last alles ootas. Mul läks süda pahaks, küsisin, miks Rosa ei räägi Punasele Ristile, ehk saaks Rosa Malagasse jääda ja Steven Granadasse üksi minna. Ah, kõik on nii segane, Rosa ei ole viitsinud varem asja ajada ja nüüd peab kannatama seda vaimset terrorit. 

Täna sai jälle Mickuga nalja, panin kiiruga kaardimakseterminali laadima, Mick ütles tund aega hiljem, et mõnikord see laadija töötab paremini, kui see stepslisse panna. Naersime laginal. Teine kord oli nalajaks, kui kuulsime, et Alissa tuleb meie poole, ütlesin, et ta sõbranna tuleb, Alissa nõudis kartuleid, nii nalajaks on vaadata, kuidas Mick üritab hispaania keeles ennast kaitsta, aga Alissa ei hakasta ja muudkui nõuab ja räägib hispaania keeles. 

Eile tuli üks 30-40-aastane mees Jose, kelle ema enne helistas, et kas ikka broneering jõudis meieni. Tuli koos oma ema (70-aastane) ja õega (40-50) ja naised tahtsid teada, kas Jose saaks meile jääda järgmise nädalani. Helistasin Mickule, Mick olles mu ära kuulanud, ütles ärevil häälega, et ma mitte mingil juhul ei paneks teda nädalaks ajaks, sest "Ingrit, kuidas ma tean, millal uued perekonnad tilebad?' Ma ju ei tea! Ütle Aylenile ka kindlasti edasi, et ta ei pikendaks kellegi olemist siin, enne kui ta ei ole minuga raäkinud!" Ütlesin, et rahu, rahu, ma ju helistasin sulle, nuud ma tean, selge, aitäh. 

Eile tegin kolm tundi trenni, kõigepealt läksin joogamatiga parki. Enne veel tulid kaks väimest poissi minuga rääkima, üritasid oma glise keelt praktiseerida, tavaliselt ma ignoreerin mingeid Hello hõikeid, aga need väiksed poisid oli pd normaalsed. Küsisid:"How are you?" "Do you do yoga?" Vastasin neile ja läksin reipal sammul edasi, autod tuututasid ja ma mõtlesin, et mitteiialgi eitule ma enam valges trenni tegema. Venitasin end pargis, võimlesin, hüppasin, igaksjuhuks ei hakanud turiseisu ja kukerpalle tegema, liiga palju tähelepanu, ja laksin hostelisse tagasi. Panin ujukad selga, jätsin mati koju ja läksin jooksma, joomsin end peaaegu hingetuks, hüppasin, tegin kätekõverdusi, planku, väljaasteid jnejne, niii hea oli tunda end väsinuna trennist. Kell oli kuskil 21, peale trenni läksin ujuma. Ma mõtlesin enne pikalt, kas kirjutada sellest või mitte, aga ma ikkagi tahan kirjutada. 

Nimelt, ma vandusin endale vees olles, et, kui ma siit nüüd eluga paäsen, siis ma ei tee kunagi enam sellist lollust. Okei, rannas oli teisi inimesi ka, aga meri oli väga rahutu, lained ei olnud megasuured, aga kogesin esimest korda sellist tunnet, et meri ei lasknud mind enam välja. Kuigi laine tuli ja kandismind kaldale lähemale, siis tõmbas ta mind uuesti tagasi, ma ei läinud ükdse sügavale, jumal tänatud, aga see olinii õudne. Pidin kogu oma jõudu kasutama, et sealt välja saada. Mul tuli tõesti hirm peale, kuna oli juba hämar, ma olin jooksmisest ja trennist väsinud, vesi oli nii salakaval ja ma kujutasin, ette, kuidas järsku ma kuskile kalju otsa end ära löön või mis veel hullem, kujutasin ette, kuidas hai veest välja kargab ja mu jala või käe ära rebib :D. 

Kui veest välja sain, tänasin sosistdes jumalat, et ma elus olen. Imetlesin merd, tumesinist taevast, pehmet liiva, ja leidsin erilise merekarbi, äärest täiesti tume, nagu tammepuu, mis on 100 aastat vees olnud (tööõpetuse tunnist jäi mulle selline asi meelde) ja mida sissepoole liikuda seda heledamaks läheb. Korjasin omahelesinised Nikek jooksutossud ülesse, sokid, roosad katkised püksid, helesinise trennisärgi ja läksin oesin jalad puhtaks ja jätkasin jooksu. 15 minutit natuke piinlikku jooksu, sest arvatavsti kõik, kellel oli aega ja tahtmist mind vaadata, võisid arvata, et ma olen just oma püksid täis lasknud :D "No pasa nada!" mõtlesin, kellel ikka on aega teisi vaadata ja mõelda, kas ta just lasi oma püksid täis voi käis ta ujumas, või laine pritsis ta vett täis või ehk pükstel ongi selline disain. Mina tahtsin joosta ja nautida. 

Eile kirjutas mulle Alberto padre. Ütles, et kuule, me oleme su riideid siin hoidnud juba 8 kuud, ütle, mis me teeme, kas annetame, saadame sulle, tuled ise siia või mida. Nad teevad suurpuhastust. Ütlesin, et ma juba räakisin oma arust kuu aega tagasi Beatriziga ja iga oäev olen Correose autot nähes palvetanud, et minu pakk on ka seal. Aga noh, Beatriz ei olevat aru saanud. Täna kirjutasin Albertole, et tead, ma mõtlesin ümber, kuna ma ei tea, kuhu ma kolin, ma ei tea aadressi ja ta tahab selle nadala jooksul teada,mmida nendega teha. Mul on niigi palju asju, kuigi jah, oma kollaseid kungi tahaks täiega tagasi ja rohelist kleiti ja musta sulgedega seelikut, aga samas, kui mul oleks neid tõesti nii väga vaja olnud, siis ma oleks seda asja juba varem ajanud. Mul ei ole ei raha ega aega et sellega tegeleda.

Tänanepäev on siis ilusti kokku võetud, eilse päeva tähtsaimad sündmused ka. Mis edasi Zarast saab, ei tea, aga ootan huviga, mis saama hakkab. Täna nägin Royd, ütles, et ta tahab niiii väga ära minna. Ütlesin, et mine siis. Ütles, et tal ei ole raha, aga et see on vaid ajaküsimus, millal talle uks mees teada annab, et saab viinamarju korjama minna. Nii lahe, arvatavasti naudib kuuma päikese all 8 tundi viinamarjade korjamist. Natuke on kurb, et ma lähen, Kirill on nii tore, teeme nalja ja pursime hispaania/vene keele segu, aga samas, elu vajab elamist ja kolm kuud ühes kohas on muuuy suficiente. 

Kusjuures, mis ma avastasin, minu lapsepõlve lemmik laul:"Si tu no hubieras ido" Marco Antonio Solise esituses on puhas cover. Ma ei teadnud seda, Roy utles mulle, et keegi Mana on selle laulu autor. Mõtlesin, et mis Maná, tean, et Agnes kutsub oma vanaema nii :D Ja ühel päeval googeldasin uhe laulu sonu ja mis ma avastasin, selle laulu autor ei ole keegi muu kui seesama Maná. Ma olen selle laulu "De pies a Cabeza" järele hullll :D iga kord laulan kaasa, isegi töö juures WC potti puhastades :D

Adios mis amores. Kell üheksa hommikul jätan Venezuela perekonnaga jumalaga, natuke ajab nutma, aga no pasa nada, paremad ajad ja inimesed on mind ootamas. 





Neljapäev, 24. august 2017

Royst, tööst

Ma ei tea, kas see on ohtlik, normaalne või paratamatus, aga mõnikord mõtlen, et "Oh jess, sellest saan blogis kirjutada!!!" või nagu praegu, kui kõik on nii segane ja ei Diana ega perekond ei vasta mulle, siis tulen siia kirjutama. Blogist on saanud mu üks parimaid ärakuulajaid, nõuandjaid ja lihtsalt mõttekaaslane :D

Teisel kohal on kindlasti töökaaslane Roy, hahaha, nii ajab naerma. Ta on üritanud siit ära minna 3 korda, kõikidel kordadel on tulnud tagasi. Esimest korda ma ei teagi, aga teisel korral jäi ta lennukist maha, lennuk oli läinud eelmisel päeva, Argentiinasse. Mäletan, kui kurb ja muserdanud ta oli, aga ütles, et eks kõik juhtub põhjusega. Kurb oli ainult see, et ta väga väga ootas seda, mäletan, et ühel ööl läksin just laoust lukku panema, kui Roy sealt välja tuli, ise saia pugides ja öeldes:"Ma olen nii elevil, et saan yle nelja aasta koju. Ma ei suuda söömist lõpetada!".

Kolmandal korral, see oli kuskil 3-4 päeva tagasi kallistasime hüvastijätuks, eelmistel pävadel veel pidasime plaani, et leiab endale Valencias töö voi kuskil põhjapool ja teenib piletiraha tagasi ja saab ilusti mindud oma perekonna juurde. Andsin talle kõik head sõnad kaasa ma lubasime kontakti hoida. Järgmisel hommikul olin köögis, Aylen ei maganud meie toas, mõtlesin, et väga imelik, aga eeldasin, et ta oli lihtsalt nii kurb, et Roy ära läks ja läks äkki sõbrannadega öösel välja. Tegin just putru, Aylen tuli kööki, rääkis Alissaga just juttu, kui kuulsin Roy nime nende vestluses. Küsisin, kuidas Royl läheb siis, kuhu maale ta haäletamisega jõudis. Aylen ütles, et Roy alles magab, ta ei jõudnudki kuskile.

Hiljem rääkisime Royga, ta oli nii tülpinud sellest jamast, keegi ei olnud teda peale võtnud, päev läbi seisis oma suure seljakotiga teeääres... Nii et nüud vaeseke, toötab jalle siin.

Just täna, kuskil maksimum tund aega tagasi rääkisime juttu, ütlesin, et ma ei tea siiamaani, kuhu ma nädala pärast lähen. Valencia on nii kaugel, ma ei taha kogu oma palka kohe ära kulutada. Naersime köõgis laginal, vaatasime Hispaania kaarti. Ütlesin, et noh, Alicante on ilus. Tegi mind järgi. Ta ütles, et tere tulemast klubisse. Ta tahab minna Kanaari saartele, aga ei tea veel millal. Ma arvatavasti lahen, kas Murciasse või Alicantesse, piisavalt kaugel Malagast, et ma neid inimesi enam ei näeks, aga samas nii lähedal, et kogu oma raha ära ei raiskaks.

Täna mul vaba päev. Tahtsin minna laevaga sõitma, aga ma ei raatsinud raha kulutada, kes teab, milleks mul seda 20€ veel vaja läheb. Magasin terve päeva rannas, nii läbi olin, vaatasin inimesi, kuulasin, kuidas hispaanlased räägivad, tekkis küsimus, mida tähendab "Konju" ja miks nad peavad kogu aeg ütlema "Que noooo!" Apppi, nii närvi ajas.

Tööst ka. Meile tuli uus poiss tööle, kuna Roy pidavat ju ära minema :D ta on jatnud inimestega 3 korda hüvasti!!! Kirill on uue nimi. Ukrainast, ta oli enne kuskil pool aastat tagasi siin pagulasena olnud ja silma jäänud oma abivalmiduse, kiiruse ja töökusega. Seega Fernando oli talle öelnud, et kui Bilbaos tööloa kätte saab, siis siin on teda töö ootamas. Lahe poiss, teeb nalja, aga muidu on tõsine. Ütles, et ta näeb, et mina ja Alissa ei salli teineteist, ma ütlesin, et pravda. Ei salli jah, Alissa kohtus endast 20 aastat nooremat tüdrukut, kes näeb ta valed ja teod läbi. Kõik, mis ta teeb, teeb ta selleks, et kasu saada. Vastik uss ma ütlen. Ja loomulikult ta ei salli mind, kui ma ei allu talle nagu ülejäänud. Ta on tulnud mulle kättpidi kallale, ehk siis võttis minult õlgadest kinni ja küsinud, miks ma ei votmud tema pakutud taldrikut vastu. Aga sellepärast et Stephanie (Christiani tädi) ootas järjekorras, aga selleasemel, et taldrik toiduga talle anda, lükkas Alissa selle mulle ribide vahele "Söööö!!!" Ma ütlesin, et ma söön hiljem. Siis võttiski õlavartest kinni, ütles, et tööliste portsud on paremad, ma küsisin talle silma vaadates, miks. Ta ütles, et nii lihtsalt on. Võtsin kaks ampsu ja viskasin selle riisi minema.

Stephanie tuli järgmisel päeval minu juurde ja ütles, et kui Alissa hoolib ainult oma "vendadest" (töölised pluss Venezuela perekond ja paar venetzuelast),  ja kõike head-paremat neile sokitab. Pluss lisaportsjoneid jagab, siis tema sellega ei lepi. Ja ostab paremameelega ise oma toidu, kui siin seda lollust taluma peab. Ütlesin talle, et Stephanie, ma saan sinust aru, see ei ole normaalne, aga ma ei
saa midagi parata. Ja tegelikult, Alissa ei hooli minustki, kuigi ma ju töötan siin (kuigi Natalja olevat Alissale öelnud, et ma ei tööta :D). Alissa alati topib minu toidu pesemata taldrikusse, suskab mingi suvaka kahvli toidu sisse ja alati hüüab mind, et ma sööma hakkaks.

Mul on nii kõrini nendest tagarääkijatest siin. Näiteks nägin ühel õhtul Stephaniet oodates, et loos trenni minna tegema, kuidas Alissa Venezuela naisega jalle millestki käte vehkides räägib. Siin olles olen ma jumal tänatud aru saanud, et mina ei vaja draamat. Eestis olles jäi mul mõnikord selline tunne, et äkki minust saabki selline nagu mõni mu sugulastest, kes tahab muudkui draamat, põnevust, intriige. Vaatasin neist kahest mööda ja mõtlesin, et inimesed ise tekitavad endale probleeme, stressi ja vastikust. Lihtsalt paneb imestama, kuidas nad ise aru ei saa, et meie ümber on palju suuremaid pribleeme, kui see, kas Ingrit pani liiga palju pesu masinasse või miks ma ei pannud kloori, või miks ülemus oli pahas tujus, kes kui mitu tundi töötab jne.

Eile olin tööl, bänd nimega "La banda veintiuno" käis kõlaritest. Järsku nägin Rosat (venezuelanna, kes on armunud mu töökaaslasesse Matheosse) nutmas,mkui minust mööda läks. Järgmisel hetkel tuli Matheo, lõi jalaga vastu diivanit, tuli mu juurde pisarsilmilja ütles:"Rosa suunati Granadasse pooleks aastaks elama!". Venezuela seebikas sünnib otse mu silme all, aga kahjuks olen seebikate armastusest välja kasvanud.

Lähen nüüd trenni parki tegema, võtan joogamati kaasa, mis Aylen mulle andis. Tahan endale ksta suuremad trennipüksid, aga praegu ajavad ka mu ustavad roosad püksid asja ära, kuigi  need on päris katki juba.

Laupäev, 19. august 2017

Massaaž ja pediküür

Olin juba mitu-setu kuud tundnud, et ma vananen liiga varakult. Hommikul ärgates tundsin seljas valu, jalad tahtsid pidevakt ära surra, poes käies või kuskil end peeglist nähes nägin, et seisan kogu aeg küürus ja sada muud häda. Rühti püüdsin ravitseda võimlemisega, päris hästi aitas, aga jätsin nädalase pausi sisse ja hiljem, kui tahtsin õlaringe teha, tegi selg valjult häält. Üritasin võimalikult tihti Mariaga kokku saada, sest ta on massaaži õppinud ja oli nôus mind masseerima, leidis kõik punktid ülesse, kus selg kohutavalt valutas, hoidsin hambad ristis ja mõtlesin, et ehk see aitab, tutkit.

Eelmisel laupäeval algas Malagas suuur suuur Feria, mis kestis tänaseni, ehk siis Malaga kesklinnas oli võimatu käia niisama korraks poes näiteks, sest tänavatel oli nii pakju inimesi, et sealt tulnuks end käbi murda et hatše ja emesse (H&M hispaanlaste häälduse järgi :D) minna. Suur osa tõelistest hispaanlannadest, nii pisikesed vankribeebid kui ka ratastoolis vanaemad olid riietatud flamenkokleitidesse, juustesse oli sätitud suur punane lill ja tantsida võis igal ajal, sest flamenkomuusika kostis ule terve Malaga. 

Öösel oli meie hostelist 15-minutilise jalutuskäigu kaugusel feria pidu, kus olid siis Casetad (nagu klubid),mkus mängis erinev hispaania muusika. Käisin seal neljal korral, kahel korral tõökaaslaste ja inimestega hostelist, kellega kõige rohkem suhtleme, venetsueelased ja kaks argentiinlast ja ülejäänud kahel korral käisin ühe töökaaslase ja ta sõbrannaga ja neljandal korral käisin ühe tüdrukuga Taanist,mkellega sain retseptsioonis töötades tuttavaks. Kõik korrad olid toredad, välja arvatud see, kui kaisin oma töökaaslasega Madagaskaskarilt ja ta sõbrannaga, seda korda iseloomustav vaid üks sõna:"Piinlik".

Aga, kui käisin oma kahe töökaaslesega, Roy ja Ayleniga, Argentiinast, pluss veel viis inimest Venezuelast ja hostelist ja Argetiinast, siis oli küll lahe. Käisime ühes baaris, ja enne näe imet, kes leti taga kebabi serveerib ja vahepeal rummkoolaga peale lonksab nagu vett:"Maria!" Pagulane Venezuelast, kes ei tohiks tegelikukt üldse töötatagi. Vihtus tantsu meiega ja tundisme lihtsalt end hästi, minu mõtted olid kigu aeg ma-ei-tea-kus, aga muidu oli tore. Hiljem, kui koju kõndisime rääkisime Ayleniga, mida ta on õppinud jne. Teadsin ta kohta vaid nii palju,mkui ta mulle ühel öösel meie toas rääkis:Argentiinas olles oli ta tavaline narkomaan, kes elas ema-isa kulul. Lõpetas kogu selle jama alles Hispaaniasse jõudes, jättis kõik oma sõbrad Argentiinasse ja puhtana on ta elanud juba 3 aastat (24-aastane). 

Aylen oli õppinud Argentiinas natuke psühholoogiat ja massaaži, just see, mida minagi armastan. Mulle on juba pikemat aega huvi pakkunud, kuidas erinevad punktid meie kehal on seotud ajuga. Huvitav ju teada, aga, et seda ülikoolis 4 aastat õppida, selline mõte võtab minult õppimisisu ära. Aga, asja juurde tagasi tulles, küsisin Aylenilt, kas ta teab head massööri soovitada. Teadiski, CocoBeauty, massöör:Lourdes. Järgmisel päeval vaatasin fbs nende kodulehte ja krijytasin neile inglise keeles, lihtsalt, et kas neil oleks aega mulle pakkuda, et sooviksin klassiklasist massaaži.kirjutasid mulle vigases inglise keeles vastu ja kahe päeva pärast, neljapäeval saingi aja, kell 14:00. Massööri kihta ma ei küsinud, mõtlesin, et ju nad kõik seal oskavad massaaži teha, mis ma ikka oma inglise keelega neid piinan. 

Neljapäeva hommikul ärkasin juba 8:30, sest ma olin nii valmis, LÕPUKS ometi keegi on nõus mu selga mudima. Aeg läks nii ruttu, tegin endale putru piimaga (ma tean täpselt, kus mu üleliigne rasu tuleb:piiiiim, kohukesed,juust. Rõõmuga võin öelda, et not anymooore!". Sõin üliaeglaselt, et ikka nautida oma vaba päeva ja mõtlesin ees ootavast massaažist. Siis mõtlesin, et teen endale süüa kaasa, tatart mul ju oli ja mis seal ikka paar tomatit kõrvale lõigata ja ühe keedetud muna ka. Seadsingi sammud poe poole, ma ei tea,mmis mul arus oli, tegelikult läheb peaaegu alati jii,e t kui mul on vaja kuskile kiiresti jõuda, siis ma teen mingi väga ebamäärase käigu. Ega seegi kord erandiks ei jäänud, selle asemel, et pöõrata vasakule, ja minna oma lemmikusse puu-juurviljapoodi, mis asub kuskil 12-minutilise jalutuskäigu kaugusel, pöörasin ma paremale ja kõndisin üle pooole tunni, kuni lõpuks leidsin ühe normaalse poekese. Enne veel käisin "Mi Pays" ("Minu riik") läbi, kus müudi Ukraina/Läti/Venemaa tooteid ja ostsin ühe väikse mustaleivapätsi, tahtsin kilu ka osta,maga ma ei oska midagi teha sellega :D. "Do svidanja i hasta Subboteja" ja jätkasin otsinguid, et osta värskeid tomateid ja mune. 

Koju tagasi jõudes oli kell nii palju, et pidin 10 minutiga pesus ära käima, toidukarbi oanin juba kotti, saunalina ka, bikiinid viskasin ka kotti, mõtlesin tükk aega, kas pesta juuksed ära või mitte ja jumal täntud, et pesin ära :D. Kasutasin hosteli Wifit ruutuenne uksest välja minemist ja vaatasin GoogleMapsist, kuidas minna, nägin, et saan bussiga minna,vihkan bussidega sõitmist, aga ma  aimasin, kus see bussijaam on ja mis peatus. Jooksin märgade juustega, mis olid hobusedabas, aga ülisassis bussi peale. Ootasin paar minutit ja tuligi. Kesklinnas hüppasin õiges oeatuses maha ja siis hakkas jama pihta: teadsin,met aadress on Prim 3. Tänav,mkus ma maha astusin oli Calle Prinicipal. Arvasin,met ehk see ongi, kõndisin nr 3 maja juurde, GoogleMaps enne naitas ka, et see on kuskil 2 min jalatustkäigu kaugusel. Nr 3 maja oli afrotatoveeringute asutus. Muigasin, et miks mitte teha endale suvaline tätoveering, "Prim 3" näiteks. Aga asi oli naljast kaugel, olin hilinenud juba 10 minutit, et mitte ajada seda kirjeldust liiga pikaks siis teen lühikokkuvõtte: ma olin iii meeleheitel, et küsisin teed kogematta turistidelt, ühelt vanalt naiselt, vanalt mehelt, ja kui ma olin juba pool tundi hiljaks jäänud, siis otsustasin, et lähen Vodafonei keskusesse, et panen oma kaardile raha ja vaatan kaardilt nagu normaalsele inimesele kohane, kellel on nutitelefon. Leidisn lõpuks selle Vodafone ülesse, vahemärkusena ütles, et terve linn oli täis flamenkotantsijaid ja igasuguseid veidraid kujusid, nt ühel laual oli kolm pead, päris inimesed olid laua all siis, ära värvitud jne ja nad tegid nii jubedaid häali, läksin neist mööda ja võpatasin, kui üks karjuma hakkas. 

Jõudsin Vodafone, küsisin,mkas 5€ saab kaardile panna, mul oli lihtsat vaja näha, kus kuradi kohas see salong asub, ma olin juba päris läbi, sooja oli kuskil 35 kraadi, rahvast nii palju, et pidi end läbi nügima. Klienditeenindaja vaatab oma arvutist mu numbrit ja ütleb, et see nr on kinni pandud, sest seda pole üle 6 kuu kasutatud. Tahtsin karjuda... Olin järelikult pannud oma vana kaardi telefoni,mkui selle oarandusest tagasi sain ja tõesti, seda ei ole ma kasutanud üle 6 kuu... Ütlesin talle, et püha jeesus,mkas ta teab, kus asub Coco Beauty. Ütles ei, aga et vaatab telefonist, Google näitas,met 10 min jalutuskäigu kaugusel, seletas mulle ilusti ära,mkuidas pean minema, tavaliselt,mkui keegi mulle teed seletab mõtlen, et las aga seletab, küll ma tänaval küsin teistelt üle, mulle ei jää nagunii meelde. Aga seekord teadsin,met keegi teine peale tema ei saa mind aidata, seega mõtlesin kaasa ja jatsin meelde. 

Peale 10 minutit kõndimist ja oeaaegu juba käega löömist vaatas mulle vastu Coco Beauty märk. Juhuuuuu, 1,5 tundi hiljem kohal, aga siiski kohal! Läksin sisse, sees oli niii ilus, hästi naiselik, hubane, balgusküllane, ja vaikne, prantsuskeelne muusika käis. Ütlesin,met tere, mul oli aeg kokkulepitud massaažiks. Vaatasid arvutist, nad ei näinud midagi,mtäpsustasin siis, et rääkisin kellegagi Facebookis ja sain aja klassikaliseks massaažiks. Nad olid nii kimbatuses, ma ütlesin, et rahu rahu, mul on aega ja lehvitasin endale nende teenustepaberiga tuult. Vaatasid ja ütlesi, et ahjaa ongi, Abe jah? , vastasin, et jaa Abe. Abe Ingrid, encantada... Ütlesid,met mul oli kella 13ks aeg, olin jahmunud ja küsisin, kas neil praegu ei ole vaba kohta. Ei olnud, aga pakkusid kolme tunni pärast massaaži. Võtsin vastu ja seadsin sammud randa.

Lebasin palmi all, kiiruga nagu ma kodust lahkudin unustasin päiksekaitsekreemi ja prillid maha, seega olin terve aja murul, varjus. Kella poole kuueks läksin tagasi. Terve massaaži aja ajas mind naerma, esiteks, millne erinevus Eestis tehtud massaažiga, kus massöör tegi mulle nii palju haiget, vahepeal raäkis telefoniga ja CD läks katki ja terve massaaži aja oli vaikus. CocoBeautys tundsin end kui tõeline naine, niii mõnus oli olla. Aga see massaaž oli liiga õrn, ütlesin, et ta võib tugevamini ka teha, aga ei olnud ikka hea. Hoidsin silmad tugevasti kinni ja üritasin iga hinna eest naeru kinni hoida,msest mul oli niiiiii kõdi, kui ta igasuguseid võtteid mu alaseljal kasutas, jumal, siiamaani hakkan naerma.

Kui massaaž läbi sai ja mind ruumi üksi riietama jääti, nägin oeeglist,met mul on otsa ees sügav ja täies ukatus vagu, sain selle sealt massööripeatsisest. Juuksed olid nii sassis, nägin seal kammi ja kammisin oma juuksed kiiruga ära :D. Maksma minnes küsisin, et ega neil ei oleks pakkuda pedijüüri aega, sest alati tundsin ma piinlikust, kui rannas kõhuli lesisin, mu kannad kuivavad siin nagu ma ei gea, mis asjad ja kuna pole elusees pediküüris käinud, siis mõtlesin, et lahe oleks end poputada. Selles salongis ei olnud aega pakkuda, aga ühs teises oli, mis oli 5 min kaugusel. Vastasin,e t kuule, ma ei ole kõige parem orienteeruja, kas ta minuga kaasa i taha tulla. Ütles, et saan minna ühe massööriga, kes nagunii peab sinna minema käterätte viima. Niisiis läksimegi, küsisin, mis ta nimi on, Ru oli ta nimi, ja ta oli seesama tüdruk, kes mind massaažis. 


Teine salong oligi nii lähedal, hatše ja eme kõrval :D alati kasutan võimalust, et öelda hatše i eme. Ja pediküür oli superlux! Ma olin ja olen siiamaani nii rahul. Mul oli natuke piinlik, sest ma teadsin, et mu kannad nõuavad suurt tööd, aga kuna tegemist oli tõelise profesionaaliga, siis ei olnud muretsemiseks põhjust. Küünelakiks valisin:Royal Rubi, aügav punane, läheb imehästi kokku mu jumekdate jalgade ja punaste kingakestega. Olin nii õnnelik, istusin seal, viimase kliendina, jalad kreemitatud ja sääred kilesse mässituna, kui kuulsin, et kaks töötajat, üks neist oli seesama naine, kes mulle mu normaalsed jalad tagasi andis, räagivad ja teine hüüab:"Lourdes! Tengo mas dinero en la caja!" (Mul on rohkemraha kassas) Ja siis lõi mil pirn põlema, see Lourdes võibki olla seesama naine, keda Aylen mulle soovitas, kui minu pediküürimeisyer minu juurde tuli ja küsis kas ma teed või kohvi sooviksin,miüsisin,mkuidas ta nimi on. Oligi Lourdes. Jeee :D . Ütlesin talle, et teda soovitati mulle ja sooviksin massaaži, millal saaksin vaba aja, sain järgmiseks päevaks, ehk siis eilseks. 

Eile läksingi peale tööd, bussiga, ei pidanud tormama, sest teadsin, et see on Starbucksi taga, HATŠE I EME kõrval. Läksin sinna, olin viimane klient, massaaž oli teisest ooperist, ma pole elusees saanud nii head massaaži, leidis punktid mu seljal ülesse, tegi sealt massaaži ja kostis seesma hääl, kui käteringe tehes. Hiljem palusin tal oaberile kirjutada, mis ounktid need seal mul on, sest ma ei saanud hispaania keeles aru, ütles, et pean kindlasti tegema ka seljale harjutusi. 

Kui mind riietuma jättis nägin riiulil Natural Siberca (vms) tooteid, näokoorija jäi mulle silma. Hiljem küsisin,met kas oleks võimalik osta, et mind ajavad mu pisikesed mannaterasuurused ounnikesed itsaesisel närvi. Ütles, et see näomoorija on liiga tugev ja intensiivne, soovitas hoopiski ühte ouhastutsvahendit. Eberlin on firma nimi, õpetas, kuidas oma näonaha eest hoolitseda, milliste liigutustega, kui pakju toodet padjakesele panna jne. Küsis,mmillal viimati näohooldust sain, ütlesin, et kuskil 5 aastat tagasi kosmeetiku juures. Vaatas mulle otsa, küsis, kuidas oma näonaha eest hetkel hoolitsen, ütlesin nii nagu asi on: seep ja vesi, mõnikord natuke sõrmeoysaga kreemi kah. Ütles, et seebiga ei tohiks oma nagu pesta jne, ühesõnaga, lahkusin ma sealt palju targemana, uue ajaga kolmapäeval kell 19:30 ja uhiuue ja minu elu esimese näopuhastuslotioniga :D

Lourdes andis mulle kaasa ka ühe kreeminäidise (saan 2-3 korda seda kasutada) ja ühe seerumi. Ütles, et otsaesisel näen tulemusi kuskil nädala pärast, leppisime kokku, et kasutan hetkel vaid seda puhastuslosiooni, seerumit (enne magamaminekut siis) ja hommikul panen tema antud kreemi. Maksin palju raha, aga samas, see pudel on nii suur ja ma olen juba nii vana ka, et see on normaalne omada puhastuslotionit :). 

See Eberlini lotion sisaldab sibulat ja igasuguseid orgaanilisi koostisosi, et tunnen seda lõhna kogu päeva, kreemi pile hommikul peale pannud, sest mu nahk on nii rasune või kuidagi kohe niisutatud, ksegi, kui hommikul pesen nägu veega on näonahk ikkagi peale kuivamist natuke rasvane. Näiteks tana hommikul andsin Carlosele põsele musi (nagu siin kombeks) ja ta põsed jaid mu põskede külge natukeseks liiga kauaks kinni :D naersime. 

Vohh, sihuke jutt sis minu esimesest korrast pediküüris ja massaažist. 

Reede, 11. august 2017

Sain, mis tahtsin

Pole miskit uut siin päikese all, tahan teid kurssi viia oma toiumisharjumustega, millest eelmisel aastal ka kirjutasin ja end salasööjaks ristisin. Õnneks enam ma ei varja oma magusalembust, ja üldse, kui mul on kõht ikka tühi, siis ma võin vabalt teiste ees kolmandat korda endale süüa tõsta, las kommenteerivad, peamine on see, et mul oleks energiat.

Siiamaani mulle ei meeldi süüa makarone, majoneesi ja soola, eriti seda viimast, sest mul hakkab nii halb, tunnen alati ära, kui palju toidus soola on. Aga makarone ja majoneesi olen ma pidanud sööma, sest mul ei ole olnud võimalust valida kahjuks, kui toit on juba valmis tehtud.

Aga, millest ma kirjutada tahan on ikkagi magusa söömine. Kuna ma olin seda nii kaua aega vältinud, siis oli nii harjumatu üldse selle suhkrulaksuga, mis nt käsitööjäätisest sain, ümber käia, ma olin nii väsinud, pea käis ringi, higistama ajas, aga oleks tahtnud veel. Jäätise söömisest sain ma jagu kuskil kuu aega tagasi, kui sõin kuus jäätist järjest ära ja selle asemel, et magama jääda pidin tööle minema, see oli kohutav, ma olin nii väsinud. Ühesõnaga jäätisega on kõik, ei paku enam pinget.

Shokolaadiga sama, õnneks siin Hispaanias ei olegi head shokolaadi, kõik on sellised ülilahjad, nad panevad poes need külmkappi, et ära ei sulaks, ja need pole üldse head. Aga siiski, kuna shokolaad Hiina poes on ainult 90 senti, siis ma pidin ju ostma paar päeva tagasi peale trenni öösel. Sõin terve tahvli ära, mitte mingit mõnu, lihtsalt mõtlesin, et nii odavalt sain ikka kätte. Nii et, rõõmu-uudis: shokolaadist on mul samuti ükskõik, mina shokohoolikutekampa kindlasti ei kuulu.

Aga on üks magus asi, arvatavasti hullem, kui shokolaad ja jäätis kokku... Maapähklivõi. Ma olen viis korda seda ostnud, kaks korda ostsin oma lemmikust Fruteriast: suur 500g purk maksab natuke üle kahe euri. Siis üritasin otsida natuke "tervislikumat" varianti looduspoest, leidsin 350g, ei sisaldanud suhkrut, aga see-eest sisaldas palmiõli ja kõiki teisi ebavajalikke asju, maksis 5€. Kassas makstes mõtlesin, et miks ma jumala eest ostan seda, aga ma ei saanud midagi parata, sõltuvus tegi oma töö. Ja kaks korda olen ostnud veel juurviljapoodidest, võtnud lusika juba kaasa, sest inimene ei suuda ju oodata, et koju jõuaks. Ma olin täielik sõltlane. Miks ma ütlen olin? Sest ma veenan, sunnin end poes rahulikuks jääma ja mitte ostma, tuletades endale meelde, mida kõike see sisaldab, ja ma ei ole võimeline päevas ühe lusikatäie seda sööma, vaid ma langen selle maitse lõksu ja ahmin kogu purgi kohe sisse, lubades, et see lusikatäis on viimane.

Eile oli mul vaba päev, tõusin ülesse, vaatasin peeglisse, ja ennäe, mu klaaridel beebipõskedel, ninal ja laubal on terve armee punnikesi. Mõtlesin, et näed siis, saan kõik, mis tahan. Nahk näitab väga hasti, kuidas inimene toitub. Ja minu tervislikud valikud jäävad varju, kuigi ma söön iga päev ka juurvilju suurima heameelega, aga suhkur teeb 1:0. Eile tuli ukrainlanna mu juurde, tundis rõõmu, et tavaliselt ilus tüdruk nüüd mädapaistete all ainult köögis passib. Tuli mu nahka vaatama ja hakkas igasuguseid kusimusi küsima, ütlesin, et mul on allergia, ja need punnid lähevad kuskil 2 nädalaga minema, ma ei oea kuskile haiglasse minema, nagu tema soovitas.

Täna hommikul on veel hullem, nii masendav, aga see on meeldetuletus mulle. Tuleb teha samamoodi nagu Eestis: ei suhkrule, kohvile (eile jõin 5 tassi kohvi, et olla ärkvel, et Christianiga öösel rääkida), makaronidele, valgele jahule ja sellele saatanlikule pähklivõile. Ei ole mõtet niimoodi pekki keerata oma pingutusi, kuigi ma ju teen hea meelega trenni (võimlen, jooksen jne, selline tavaline kerge liigutamine, mis teeb mu kehale ja hingele head). See hea energia- ja turvalisusetunne kestab paar minutit ja siis olen ma üleni higine ja väsinud.

Täna sõin hommikusöögiks kaerahelbeid kaneeliga ja joon hetkel sidruniteed. Kuu aega puhastan oma organismi, söön vaid puhast kraami ja joon vaid vett mõndade lisanditega (ingver, sidrun). Ma tahan oma näonahka säästa, oma närve hoida ja mitte vabandada inimeste ees, kes peavad mulle otsa vaatama, et ma olen teadlik oma näonaha olukorrast.






Esmaspäev, 7. august 2017

Hernepea ja eilse päeva sündmus

Oleks ma viitsinud paar päeva tagasi kirjutada, oleks tulnud sellest postitusest üks suur tagarääkimine, mis oleks olnud vastuolus mu eelmise postitusega, kus kirjutasin, et olen saanud täiskasvanumaks. Aga samas, see oleks põhjendatud olnud, sest mu töökaaslased ja mõned itaallased ajasid mind niii närvi. Mõtlesin, et viskan need voodilinad maha, karjun inimeste peale ja lähen minema, ma olin sellele nii lähedal, läksin WCsse, ütlesin endale, et paar tundi veel ja see saab läbi, lähen randa ja ujun end jõuetuks.

Mingu see siis vastuollu mu eelmiste postitusega, aga ma pean selle endast välja kirjutama. Alustan kohe oma ülemusest, nimetan teda Hernepeaks, sest ta päris nimi on väga sarnane ja ta käitumine on alla igasuguse austuse väärimise joone :D
Näiteks, ta tuleb tööle, näeb mind, aga vaatab minust mööda ja ütleb Hola. Igakord mõtlen, et oled ikka ******** küll, oma töötajale võiks vähenalt korraks otsa vaadata. Teine ülemus seevastu tuleb alati hea tujuga, teeb nalja või lihtsalt ütleb Buenas dias. Ega ma ei eeldagi, et Hernepea peaks iga hommik mind nähes nalja tegema, kallistama hakkama, aga te saate ju kõik aru, mida ma eeldan oma ülemuselt.

Sel konkreetsel päeval läksin tööle hea tujuga nagu oeaaegu alati. Tegin seal oma tavapärast juba rutiiniks saanud töid:lappisin voodiriideid kokku, pühkisin põranda puhtaks, panin nõusid kappidesse, tegin lauad ouhtaks, heast tahtest tegin WCs peegli puhtaks. Äkki karjus ukrainlanna mu nime, kappasin ülesse teisele korrusele, ütles, et oean teda aitama, et tema ei jaksa üksi. Ütles, et Hernepea on ülivihane, kõikide peale, sest töö seisab. Ma küsisin, et kus ta siis seisab, kogu aeg teen ju tööd, 6h mina ainukt töötan ja selle aja sees pihkan ma maksimum pool tundi, koos teistega, sööme lõunat kõik koos. Tuli siis välja, et öine vahetus ei liiguta lillegi öösel, joovad, suitsetavad, vaatavad telekat, passivad tänaval jne.

Hernepea ei taha või ei saa sellest aru saada, et meie töötulemus sõltub kõikidest osapooltest, päeval töötavad kõik, aga kui öösel ei panda näiteks kordagi pesumasinaid tööle, kuivatitest rääkimata, oesu ei lapita, siis loomulikult, et minule jääb hommikul kohustuseks nende tõö lõpeyamine ja siis kõik kuhjubki. Aga see ei ole minu süü, jumala eest. Ütlesin rahulikult ukrainlannale, et öelgu Hernele, et see ei ole päevasevahetuse süü. Ukrainkanna raputas oead,mütles, et see ei loe midagi,mülemus ei taha sellest aru saada. Siis käibki päev läbi sellise näoga ringi nagu mungi ülivastik hais oleks hostelis. Ta on nii ebaviisakas! Ta ajab mind nii närvi!

Üks päev ma lihtsalt ignoreerisin teda, vinnasin meelega kaks endast mitu korda suuremat musta pesu kotti turjale ja läksin üle tänava, et pesumajja viia. Selle asemel, et aidata või midagi, ta ütles, et ma annaks talle kontorivõtmed oma taskust. Mida ta sinna kontorisse üldse läheb, ta ei oska mitte midagi seal tehagi ju! Kirjutab oma näkase käekirjaga midagi Paymenti oaberile ja siis mina oean pärast aru saama, mis ta sinna kirjutanud on.

Vahepeal ta tunnetab ära ka, et ma võin igal hetkel töölt ära minna ja ju ta on arusaanud, et ma tõesti teen tööd siin, siis patsutab mind õlale või ütleb aitäh ja palun. Aga minu silmis on ja jääb ta alatiseks vastikuks vanameheks (tegelikult ta on kuskil 30-35, aga kui ta on vihane, näeb ta välja nagu loomi lööv kibestunud vanamees).

Ühel lõunal, kui ta oli päev läbi olnud hostelis ja näinud mind töötamas, pakkus mulle pitsat, ütlesin konkreetse ei ja ütlesin,met ma ei taha paksuks minna. Üritas midagi inglise keeles mulle vastu öelda, aga vaesekene ei oska inglise keelt. Ja kui mina üritan temaga hispaania keeles rääkida,msiis teeb jälle oma kärbsenäo pähe ja ütleb, et ma ütleksin inglise keeles. Mingi nädal tagasi kuulsin, kuidas ta kliendiga inglise keeles räägib: VahemereOOKEAN, he/she DO, i AM NOT like eating fish. Naersin sisemuses, vaesekene...

Et mul meelest ära ei läheks siis kirjutan eilse päeva tippsündmuse ülesse, see ei puutu Hernepeasse, aga see oli tõesti tipp. Lõunasöök. Pagulased söövad, siblivad mööda kööki ringi, lobisevad, naeravad. Natalja, kes on vastutav lõunasöögi läbiviimise eest on õues suitsetamas. Mina olen eemal ja lapin voodipesu (minu ja Micku nali, mu keskmine nimi on Sabanas). Äkki vaatan: 60-aastane karkudega nokamütsiga Kongost pärit Joseph on oma toiduga lõpetanud, ja suskab sõrmega oma tühja taldriku poole, seejärel uue Venezuela naise peale (kes on super lahe. Mehelik, sõbralik, päris ilus,mvaatamat, et tal on üks esihammas puudu) ja siis näitavab toidupoti peale. Ja nii kaks korda: konkreetselt, mitte viisakalt, mitte alandlikult, kui sõnadesse panna:"Naine, pane mulle süüa!" Venezuela naine vaatab teda, võtab taldriku, küsib, kas ta hisp keelt räägib, torisev vanamees ütleb konkreetselt ja valjult, et räägib ainult inglise või prantuse keelt. Maria viskab talle põhimõtteliselt toidu ette, tuleb otsejoones minupoole, küsin,mmis juhtus, ütles, et kui talle öeldaks normaalselt, et palun, ole hea, pane mulle süüa juurde,msiis pole probleemi, aga et tema ei ole mingi käsualune siin. Ütlesin, et loomulikukt ei ole, ja et see mees on väga keeruline ja ebaviisakas inimene ja et järgmine kord lihtsalt ärgu tehku valja temast.

Minul oli ka Josephiga üks päev probleem. Joseph tuleb kööki kell 11, 30 minutit peale hommikusöögi lõppemist.  Ütleb, et tuleb hommikusöõki sööma, ma olin oannud juba 15 min tagasi Micku käsul moosi, saia, või ja kohvi ära, tabalukkudega kappi/külmkappi. Ütlen talle sõbralikult, et ma ei saa talle süüa anda, hommikusöök on läbi, kallutab oma pead ühele küljele, irvitab, ma arvasin,met see on ta tavapärane naeratus ja keerasin selja ja läksin omi asju ajama. Kaks sammu jõudsin teha, kui kuulsin, kuidas ta mu peale karjub. Põörasin otsa ringi, karjus, et ma pean talle süüa andma, ma ütlesin, et ma ei saa, ta on Punase Risti gruppi kuuluv inimene, kes peab reeglitest kinni pidama, kui hommikusöök on kindlatel kellaaegdael, siis tuleb sellest kinni pidada, mitte me ei oaku järsku hommikusööki kell 11, kui keegi on itsustanud end alla vedada.

Selle sõimu peale kappas kohale Mick, suurte punaste silmadega, sassis soengu, köõma täis musta värvi triiksärgiga ja hakkas seletama. Mina läksin kuivatiteruumi ja hoidsin pöialt, et Mick ei murduks ja jääks endale kindlaks. Mick seletaski talle uuesti, põhjalikumalt ära, miks ta ei saa talle süüa anda, mõlemad rahunesid maha. Mina pidin Josephile andma ikkagi ühe saia. Andsin. Mivk läks kontorisse. Joseph ütles, et ta tahab aprikoosimarmelaadi ka. Ütlesin, et Muck lubas mul sulle ainult saia anda. Joseph kobis püsti, läks karkudega kontori ukse peale, ütles, et ole inimene ja anna mulle võid ja moosi ka. Mick karjus, et davai anna talle, aga see on kuradi viimane kord. Andsin. Tõsiselt, enesekindlalt, ei vaadanud talle otsa. Läksin eemale, kui Joseph lõpetas tuli mu juurde ja ütles:"Thank you Ingrid!" Ütlesin, et tänagu Micku, tema oli nõus andma, mina ei oleks andnud. Debiilik läks jälle närvi ja karjus:"Ma ju ütlesin sulle just THANK YOUUUU!" Kartuses, et äkki ta lööb mind oma karguga ütlsin,met pole tänu väärt ja ootasin,met ta läheks mööda.

Vastikud mehed siin. Ärahellitatud, lapsikud, ebaviisakad. Itaallased ka, mul on nii palju itaallastest kleiente, mehed, iga asja peale ütlevad:"Gracia ja Gracia" oksele ajab juba. Üritan nüüd ainukt ühe korra seda tänamist kuulata ja ulatan alati võtme, tšeki, pangakaardi ja voodilinad ühe korraga, et ei peaks neli korda seda sõna kuulma.

Lõpetasin oma kohvi joomise, nüüd tööle, Hernepea peaks täna patrullima tulema. Siis kõik kohmetuvad, välja arvatud mina, mis mul ikka kohmetuda on, tööhobune nagu ma olen, ega minu töötegemist Hernepea ei mõjuta, ainult tuju langeb ta nägemise peale.