Kolmapäev, 31. juuli 2019

Pilte reisist

Pilet vabadusse! :D Jäime järgmisest lennust maha, pidime 2h ootama Bogotá lennujaamas
    Armenia rikaste rajoon, vanaema kodu paremalpool
    Armenia kesklinna tänaval maracuya küpsetised
Buñuelos, maisijahust juustupallikesed, nii armsad 
    Vanarma naaber Miriam kutsus meid oma maakoju, basseini taga on üle 4000 banaanipuu. Sõime seal lõunat, ujusime basseinis ja toitsime papagoisid küpsistega



 Vaatetorn Filandias
    Vaatetorni all oli selline basseinike! 


 See pilt on üks mu lemmikuid, vaade Armeeniale Filandia vaatetornist. Keskel on Willis, kohvi vedamiseks ja kolimiseks.

 Jorge saatis mulle













Teisipäev, 30. juuli 2019

Lõpuks kodus

Olen Armeenia "puhkuselt" tagasi. Lendasime pühapäeval hommikul kahe lennuga sinna, vanaema (host ema ema) tuli meile autoga vastu, pärast tuli välja, et vanaisa oli ära keelanud tal auto kasutamise. Neil on lahutus käimas... Vanaema on uskumatu kuju, täiesti vastand oma kuivikust tütrele, kogu aeg naerab, räägib ülikõvasti ja lakkamatult, käib IGA PÄEV juuksuris (nii juba 30 aastat järjest), nägu botoxit täis süstitud, iga õhtu käis shoppamas, et midagigi osta. Ülilahke, ostis mulle käepaela (5000 peesot=vähem kui 5€), viimasel päeval andis küpsiseid kaasa, mis ma suurest stressist ära sõin. Siis andis veel mulle ühe NYst ostetud kreemi, millest tuli koju jõudes jama, host ema arvas, et ma varastasin selle. Siis andis veel igasuguseid suveniire Cartagenast, ma ostsin vaid 2 ehet, võtmehoidja kohviubadega ja külmkapimagneti.

Kõik ütlesid mulle, et oiii sul saab tore olema, Armeenia on niiiii ilus ja soe. Ilus on see linn küll, aga nädal aega UDUSES, mägises, VIHMASES, uimases väikelinnas olla, kus peale selle perekonna pole ühtegi tuttavat, kellega välja minna, eemale perekonnast... ma ei läheks elusees sinna tagasi, isegi mitte siis, kui mulle peale makstaks. 24/7 olin nende päralt. Näiteks magada mul ei lastud, esimesel päeval, kui olime tõusnud juba kell 5 hommikul, tahtsin vanaema koju jõudes magada, see isa ütles, et eiiiiii, keegi ei maga, me oleme puhkusel. Ma ütlen ausalt, et ma ei mäletagi, mis me esimesel päeval tegime.

Aga teistel päevadel käisin ainult isaga (ema on titega pidevalt kodus, kulm kortsus, murelik, mida süüa/mida mitte) lastega väljas. Ja need väljasõidud algasid tavaliselt enne 9 hommikul, tagasi jõudsime peale 20 õhtul. Ühel päeval käisime vanaisa, isa ja lastega kohvipargis. Lootsin minna kohvituurile ka, kus oleksime saanud erinevaid maitseid kogeda... Selle asemel seisime järjekordades, et Krateri, Yippy ja Montania de Rusaga sõita (atraktsioonid). Ps! ma pidin ise oma pileti ostma, kõikides kohtades, kus käisime, polnud väga odav lõbu... üle 60€ pidin maksma, et lihtsalt lastel oleks tore.

Enne sõitu rääkisin selle isaga, et mul ei ole raha, et kas ma pean ise omad asjad maksma, ütles, et jaa... Et transport ja söök on ju tasuta mulle, kui mul raha pole, vøtku ma vennalt laenu. Vaidlesin vastu, et ma ei tule igalepoole kaasa, sest mul on omad reisiplaanid ka enne äraminekut. Kahjuks ma olen liiga laps alles, ei julgenud öelda, et ma ei lähe lõbustusparki näiteks.

Viimane päev oli üks hullemaid, hommikul käisime kesklinnas, ostsin enda 2 suveniiri, kõik hurjutasid ikka komme ja küpsiseid ostma, vaidlesin vastu, sest ma oleks need kohe ära söönud. Lõunal sain esimest korda koju jääda, kui perekond vanaisa ja Carlosega välja läks, magasin sellel ajal. Vanaema tuli mu tuppa, küsima, miks ma kaasa ei läinud, ütlesin, et ei tahtnud, oli väga imestunud.

Õhtul, vanaema suurel palumisel läksin nendega kohvikusse, lisaks meile tuli tädi oma tütre ja 13-aastase lapselapsega kaasa. Mainimata on jäänud fakt, et poistega olen tagasi alguses, ainult selle vahega, et nüüd väiksem poiss vihkab mind :D eile ähvardas kahvliga. Armeenias, enne kohvikusse minekut, ütles, et mina ei tuleks, et pean koju jääma. Ema kuuldes, ta ei teinud midagi peale naermise, uskumatu :D Ütlesin, et loomulikult tulen, kuu aega olen veel osa su perekonnast.

Armeenia sobib neile, kes soovivad tasside viisi ülehinnatud kohvi lürpida, uimasena mööda uduseid tänavaid kõmpida, muutumata rohelist loodust "imetleda", vahelduseks mägedes linde vahtida ja lõpetada päev kuivi kräkkereid nosides. Ma eelistaksin 100% enne ära põlenuna Kariibimeres ujuda, snorgeldada, eksootulisi puuvilju süüa, kuumal rannaliival magada ja lõpetada päev baaris salsat tantsides (vähemalt proovida).

Laupäev, 20. juuli 2019

Miška-see on minu nimi

Olen jõudnud oma tegemistega nii kaugele, et host ema väldib mind. Karistuseks annab beebi (6k) mu kätte, et ma teda 2km tassiks, ise samal ajal ees poistega tempot tehes. Hoiatus: juttu tuleb armumisest. 

Millega ma vahepeal tegelenud olen? 
1. Kaotasin perekonnareliikvia ära, milleks oli kollane kummist kahvel, mida beebsu kogu aeg kaasas kandis... Ühel hetkel ta oli selle lahti lasknud ja kadunud ta oligi, väike draama igas päevas.
2. Käisin loomaaias, nägin kõiki loomi, 3h kõndisin kaardi järgi, jumal tänatud, et ma ei pidanud selle eest maksma. 
3. Sain ühe endise Au pairi ja ta peikaga sõpradeks, pidime eile neljakesi välja minema, aga kõik läks plaanivastaselt. Kolmapäeval kohtusime, palju nalja sai. 
4. Lõhkusin peaaegu Molequega suhte ära, sest ma ei taha südamevalust Eestisse jõudes surra. 
5. Sebastiani ja Alejandroga on kõik OK. Isegi supermarketis toitu proovimas käies ütlevad inimestele, kes küsivad, et on minu siinolekuga väga rahul. Emale on öelnud, et nad ei taha, et ma ära läheks.
6. Neljapäeva öösel kell 22 läksin taksoga üksi Medellíni ühte ohtlikumasse rajooni: Belen los violetas. Nt täna Moleque juures olles kuulsime püssilaske, korterist 50m eemal rööviti ühte poodi. Selle teemaga ma jätkakski, sest poleks elusees arvanud, et Colombias ära armuda võiks. 

Ajalugu tahab korduda nagu 2 a tagasi Málagas, kui Christian Alexi maha jätsin. Kolmapäeva õhtul läksime Molequega välja, kõik oli super: jutustasime terve motikasõidu, sõime Peruu restoranis mereande, jalutasime pargis, kuni järsku hakkasin halama. Seletas igatepidi eluolemust, õuna näide jne, mina ei tahtnud aru saada, seega tõi mu koju. Maailma külmeim lahkuminek, mul läks süda pahaks.

10 sekundit hiljem kirjutasin talle meeleheitel kirja, nentides fakti, et ta väärib parimat naist, kes teab mida elult tahab ja soovisin talle ilusat elu. Kirjutas mulle 20min hiljem tagasi, soovis ilusat siinviibimist ja Eestisse jõudmist. 

Järgmisel hetkel, juba tuppa jõudes (peale keskö9d vist) helistasin talle, hüsteerias, sest ma sain aru, et oma elu ei saagi planeerida, kui me tulevikus kokku jääme on super, kui mitte, siis on mul vähemalt, mida oma elus meenutada. Ütles, et saagu ma aru, et tema jaoks see ei ole mäng, et ma pean iseendas kindel olema. Kartis uut võimalust anda, sest äkki ütlen järgmisel hetkel uuesti, et ei ei ei, ma ei taha tunnetel tekkida lasta. 
Peale tund aega telefonis rääkimist sain magama jääda, natuke ärevusega hinges, et äkki ta ei usalda mind enam. 

Neljapäeval, õhtul peale 22 sõitsin taksoga temapoole. Taksojuht küsis, et kas ikka mind keegi seal ootab, rajooni "kuulsuse" pãrast. Moleque ootaski mind tänaval, istus oma korteri ukse ees maas. Kivi langes südamelt... 

Kallistasime, kõndisime käsikäes seal rajoonis ringi. Ma olin mega õnnelik! Pole ammmu nii rahul olnud oma elukesega. Istusime korvpalliplatdi juures, Moleque rääkis, kuidas paar aastat tagasi üks poksija mangus, et temaga kakelda. 1 min hiljem ja mees oli pikali maas, vot nii osava mehega oli mul au tutvuda. 

Jalutasime edasi, kuni nägime Jamaicat (üks sõber), tervitasime. Vahetasid paar sõna, tegid hüvastijätuks käesurumise rituaali ja Jamaica astus paar sammu eemale, hüüdis midagi veel ja läinud ta oligi. Moleque küsis, kas sain aru, mis ta hüüdis. Muidugi ei saanud, nad suhtlevad slänge kasutades, hea et temast aru saan :D Igaljuhul, tõlkis siis "Moleque, kui mina oleks sina, ma abielluks kohe selle tydrukuga!". Sellest hetkest sai ta mu lemmikuks inimeseks siin Medellínis :D

Reede hommikul jõudsin pooletunnise ajavaruga koju,viisime emaga lapsed muusikakooli, ema tegi kõik,et tunneksin end ebamugavalt. Küsitledes mind, rääkides poistega ja mind vältides. Küsis, kas lähen õhtul jãlle välja, vastasin jaatavalt, ei jaksanud enam lolli mängida. 

Õhtul, kella 16 paiku, kui mul on alati päev läbi ja võin teha, mis aga pähe tuleb, tormas terve perekond minu juurde. Olin samal ajal triikimas, küsiti mida ma triigin, miks ja mis on mu plaanid. Kahtlane, alguses olid nemad just ninelt sellised, et kui ma ööseks kuskile jään, siis tore, aga andku ma teada. Ja nüüd, kui siis jäin, millest kõik teadlikud olid, mängivad lolli. 

Eile käisime Sabaneta pargis, sõime ja käisime kirikus, selline rituaal tekkinud, kumbki meist pole usklik. Öösel tutvusin ta kahe õega, vaatasid mind kui tulnukat, üritasin keset hambapesu olukorda mugavaks teha, lootusetult :D Moleque ütles, et olen Alaskalt pärit, jäid uskuma :D 

Hommikul käisime hommikukohvi joomas kohalikus baarikeses, ma ei tea, miks ma kunagi pilte ei tee... nägimr kurva minevikuga Jamaicat. Käisime turul, ostsime 2 kala, tegime maailma parimat toitu... 

Jõudsin õhtul koju, poisid olid nii õnnelikud mind nähes. Rääkisime host isaga, mis ma homseks kaasa peaks pakkima, läheme juba kell 5 hommikul lennujaama ja Armeeniasse. Nüüd istun basseini ääres, kuulan aegumatuid armastuslaule ja natuke tuleb pisar ka silma :D 

Pühapäev, 14. juuli 2019

Planetaariumis

Hommikul pidin lastega olema, umbes kolm tundi, võib olla veidi rohkem. Saime tõsiselt hästi läbi, naersime, ajasin neid taga, vaatasime mu telefonist jalgpallitrikke, et neid järele teha. Annaksin 10 punkti 10-st tänasele, sest olimegi nagu vanem õde vennakestega. Viieaastane istus pargis mu süles, sõi mandariini, suurem ähvardas vett täis suuga teda pritsida (mida lõpuks tegigi). Päris ülemeelikud olid, vahepeal tuleb nii tuttav ette, nagu meie õega väiksena, üksteisele haiget tehes.

Ema ja isa tulid shopingutuurilt tagasi, sõime kõik koos lõunat. Siis läksin üksinda metrooga planetaariumisse, magasin üle poole ajast, vaatasime ülisuures saalis planeete ja tähistaevast tutvustavat filmi (30min vist oli). Siis kõndisin seal ringi, sain tuttavaks ühe giidiga, kes mulle kõike tutvustada tahtis ja kes oma numbrit mulle väga anda tahtis. No ütleme ausalt, et peale fakti, et äikese ajal tõusevad meie juuksed kõrgemale (kaitserefleks) mulle meelde ei jäänud, nii palju pidin pingutama, et millestki aru saada, kõik oli hisp keeles...

Tulin sealt peagi ära, tahtsin ümberringi vaadata, sest seal on muusikaala, kus oli väga palju rahvast. Järsku kuulsin väga tuttavat muusikat, kõndisin selle poole ja ennenäe imet: Moleque (Gabriel) oli oma grupiga seal harjutamas, inimestest ümbritsetud. Vaatasin eemalt minutikese ja otsustasin teda mitte segada.

Teiselpool tänavat oli orkestriproov, seda ma olekski võinud kuulama jääda. Nii teistsugune, elav ja vaba. Dirigent seisis aiaredelu otsas, spordirinnajoidja ja trennipükste väel valgete kinnastega.

Koju jõudsin peale 5,5h kõndimist, jalutasin rahulikult koju, ei mõelnud millelegi. Järsku keegi puudutas mind õlast, vaatasin endast mööduvat meest ja tundsin ta kohe ära. Kiropraktik Timi sõber, kes oli jalkaõhtul meiega. Kõndisime koos poe poole, sain üle KAHE AASTA mattet juua. Ta on Urugayst pärit, nii et ta joob kogu aeg mattet. Vahetasime numbreid ja mingil õhtul lähme Medellini avastama. Ta on ka uus, aasta aega siin elanud, nüüd tahab pätisekt korteri osta. Tim seevastu kutsus eile meie pere (ma olin Guatapes) oma uut maja vaatama, mida ta osta tahab.

Koju jõudes sõin üksi õhtust, poisid tahavad inglise keeles rääkida :) Valetavad igasuguseid asju kokku, et tähelepanu saada. Nt 5-aastane Sebast ütles, et õppis täna jalgrattaga sõitma :D aitasin neil ühe pusle kokku panna, mida nad isegi emaga ei suutnud kokku saada. Pärast rääkisime isaga, alati tahab kõigest kõike teada, viimaks ütles, et ohh Ingrit, peame hakkama uut Au pairi otsima...

Nüüd õhtul rääkisin Molequega, oli väga üllatunud, et teda nägin. Täielik kokkusattumus.

Homme lähen lastega 8:30 loomaaeda, lastel tund, ma saan ise ringi uudistada. Õhtul pean lastega olema, ema palus, hoian pöialt, et mõni sõber tuleb ka siia, palju kergem siis tegevust leida. Homsest olen valmis uuesti trenniga alustama, teisipäeval on bassein puhas, saan ujuma ka minna! Nii äge :)

Laupäev, 13. juuli 2019

Molequega tormiga kalal

Jõudsin just koju, läksimegi eile Gabrieliga ("judo" õpetaja) Guatapesse, rolleriga 3h sõitu, Medellinist sihtkohta on 73km, aga tee on nii kurviline, et ei saa normaalse kiirusega sõita. Iga natukese aja pärast olid teetööd, mis tähendas ühest august põrkega teise sõitmist. 

Eile, kell 14 (ta on PUNKTUAALNE) ootaski mind värava juures, vantsisin veel märgade juustega (pidin lastega terve hommikupooliku olema ja mul oli väga vähe aega, et end valmis seada) ja pungil täis asju seljakotiga talle vastu. Gabrielil oli kaks õnge kaasas, üleõlakotis, mida põhilise aja hoidsin mina. Siis oli tal veel suur seljakott, mis oli terve sõidu aja minu seljas. Väga raske oli, aga sõidu ajal mitte, sest see toetus ilusti istme peale, minu kott oli tal kõhu peal, kogu aeg sättisin seljataga istudes neid rihmasid. 

Te ei kujuta ette, kui ilus on see loodus siin ümberringi... Banaanipuud, guajaavipuud (mu lemmik), mäed, majakesed mägedes, kõik on värvilised ja uhked... Maisipõllud, kohvikud, restoranid, täis kohalikke inimesi, suitsetavaid mehi, kaabudega vanahärrasid lobisemas, vanaaegne kolombia muusika taustaks. Lihtsalt vaatan ja ei imesta enam, ma olen nii ära harjunud, ma ei teinud ühtegi piltigi. Siin on nii tore, kui olla perekonnast eemal, kui see ema minust saja küünega kinni hoiab ja hakkama ei saa. 

Okei, igaljuhul, sõitsime umbes 1h, siis tegime bensukas peatuse, hüppasin maha, lasime benssu panna. Gabrielil on vahepeal tähelepanuvajadus :D ja lollitas seal täiega. Terve sõidu aja rääkisime maailmaasjadest, tegime nalja, siis olime jälle vait, kordagi polnud ebamugav. Guatapesse jõudsime natuke enne viite, viisime asjad hostelisse ja sõitsime ri gi, et motikale parkimiskohta leida. Saimegi pargitud, uhe hotelli maaalusesse parklasse, tuugalt vanu madratseid täis.

Siis kõndisime ringi, väga vähe inimesi oli, kuigi see peaks olema turistide linnake, eks nägime turiste ka, aga väga vaikne oli. Käisime kirikus, sisendes ütles Gabriel, et talle üldse ei meeldi kirikud, inimesed ümberringi palvetasid. Ütlesin, et ta oleks tasa, vaatame korraks ringi ja lähme ära. Ma ei joudnud oma lauset lõpetadagi, kui ta vilistas ülikõvasti :D surusin oma huuled kokku, et ma ei tõstaks häält, mind ajas nii naerma...Tulime kohe tagurpidi välja.  

Kõndisime ühe sillani (linnast 1km eemal), kus ta kunagi telkimas oli käinud ja kaks suurt kala saanud. Naersime, et tulime nii kaugele, et mingeid vanu paadikesi uurida, mis kaldale olid lükatud. Enne siiatulekut arvasin, et kõik kolumbialased on üli ekstravertsed jne, aga tema on pigem vaikne (vahepeal lambist tahab suurt tähelepanu).Ta suudab inimeste keskel ka eksisteerida, aga vajab palju aega üksinda olemiseks, perfecto. 

Kuna olime neli tundi söömata olnud, otsisime, kus midagi head süüa saaks, koik kohvikupidajad jooksid parvedena meie poole, menüüd lahti. Vaatasime, rääkisime, küsisime... Läksime lõpuks suvalisse kohta, kus oli rõdult vaade järvele. Tellisin trutšakala küüslaaugukastmega, Gabriel tellis sealiha ja salati. Sõime oma toidud ära ja jõime kohvi nagu siin kombeks ja liikusime linna peale. Mõlema toidud maksid umbes 19 000 peesot (30 000 pesot on 10€).

Gabriel tahtis kuskile peole ikka minna, et kogeda seda "õiget Guatape atmosfääri", leidsimegi suure kahekordse klubi, kus oli ülihea muusika (Gabriel teeb nii naljakalt mu lemmikut reggetoni lauljat BadBunnyt järgi) minu jaoks. Olime ainukesed külastajad. Tellisime paar jooki ja istusime õues rõdul, jalad toetasid vastu rõdupiiret ja rääkisime umbes tund aega videomängudest. Vahepeal tantsisime merenguet (kui ma õigesti mäletan), siis jälle istusime ja vaatasime tänaval toimuvat.

Mõne aja pärast läksime hostelisse, jõudsime sinna kell 3-4 vahel, äratus oli kell 6, mille lükkasime tunni võrra edasi. Enne ära minekut kutsus hosteli omanik meid kohvi jooma, võtsime kutse vastu, sest just see meil plaanis oligi: kohvikusse minna. Lobisesime selle naisega, kes on ülimalt armas inimene. Soovis meile head saagiõnne ja asusimegi teele, vaid 10minutit hiljem olimegi järve ääres.

Alguses püüdsime koos, st mina olin ühel pool spinninguga, tem teisel pool kallast oma spinninguga. Kummalgi ei näkanud, minu oma jäi 2 korda kinni kuskile, pidin ise hakkama saama, vandusin omaette, palusin jumalat, et see konks lahti tuleks, ja lõpuks tuligi... Päike paistis ja mõnus oli olla. Mitte kauaks, peagi hakkas vihma sadama, jooksime silla alla, mis oli ülisuur, graffitit ja fraase täis. Ootasime, et sadu lõpeks, mul oli niiiii külm, nagu vihmast veel vähe oleks olnud: hakkas äikest lõöma ja müristama, selline tuul oli, et ma ronisin silla kõige taha otsa ja mõtlesin, et siia me jäämegi.

Umbes 20 minutit hullu tormi ja külmetamist, otsustasin teha lõkke. Gabriel oli võtnud kaasa tikud, välgumihkli, väikseid peenikesi puuhalgusid, niiti :D ja mul oli kaks salvakat, süsi oli ka võtnud kaasa. Ütlesin, et mina olen vastutav tule tegemise eest, mina enam kala püüdma küll ei hakka.

Tegin lõket, sain tule otsa, aga polnud midagi nii lihtne see, igalpoolt pääses vesi mu tuld kustutama. Puhusin nagu segane iga 2 minuti takka, täiesti söömata, mul hakkas pea ringi käima :D sõime kumbki ühe mandariini, mis olin kaasa võtnud ja üritasin elueest tuld üleval hoida. Vahepeal kogunes veel 3 meest meie juurde, täpsemini G juurde, mina istusin kilekoti peal, soojendasin oma süsist musti käsi, kuulasin muusikat ja nautisin seda hetke. Selleks ajaks sain Gabrieli dressika endale, tal pidavat soe olema.

Poole tunni pärast saigi ta esimese kala, läksin talle kaldale vastu panniga (võttis kodust kaasa seljakotis). Olin kalakesega koos silla all, valvasin, et ta ei põgeneks, ma ei tahtnud teda noaga tappa. 20min hiljem sai teise kala, jälle valvasin, et ära ei kaoks. Kolmas kala kingiti meile, kõige suurem. Lõpuks tuli Gabriel minu juurde silla alla :D kuna tuli oli ammu kustunud võttis riidetükikesega ühe mehe motikapaagist kütust, paar halgu juurde ja lõke oli valmis.

Panin panni tulele, lisasin õli (täna varahommikul ostsin), kalakesed (puhastatud ja ouhtad) ja Gabriel lõikas küüslaauku, sibulat ja paprikat juurde. See oli imelineeee! Pesime käed enne puhtaks ja sõime silla all, vihma kallas, hull tuul, kükitades tule juures. Siis panime kolmanda kala pannile, selleks ajaks oli mul kõht päris täis, Gabriel sai suurema osa endale, toitus ühte väikest korakest ka, kes meie juures terve aja oli.

Lõpuks pesi e pNni puhtaks, korjasime oma asjad kokku ja liikusime kodu poole, selleks ajaks tuli ka päike välja :) Panin päiksekaitsekreemi kätele, et ma ära ei põleks ja sõit võis alata. Tegime paar-kolm peatust, et Gabriel saaks mingeid kokteile/energiajooke/kohvi osta, ma sõin samal ajal vaid ühe õuna ära.

Medellini jõudes oli niii palav ja kodune :) kallistasime ja läksime kumbki oma koju, mõlemad rampväsinud. Kodus oli vaid host ema beebiga, tulin oma tuppa ja magasin järjest kaks tundi, vahepeal tõusin ülesse, rääkisin emaga, et kõik on hästi jne.

Üks parimaid päevi siiamaani!





Kolmapäev, 10. juuli 2019

Mootorrattaga Medellini liikluses

Hea uudis! Ma olen tagasi, värskemana kui eales varem, isegi lapsed tahavad minuga olla :D Aina paremini saame läbi, eriti suuremaga! Aga väiksemast on ka kasu, tänu tema tunnile sain täna tuttavaks "judo" õpetajaga, kellega tulin just viie tunniselt mootorratta tuurilt.

Olin üle saja aasta (täpselt nädal) uuesti laste ja emaga õues, teised emad ja väiksemad lapsed olid ka meiega. Ootasime uut õpetajat, kes lastele vanuses 3-8 judot õpetaks. Kui ta viimaks saabus oli kõigil suur uudishimu ta varustuse vastu, tal olid kaasas trummid, poksikotid, kõlar ja üks imelik kiviga pill. Pöördus kohe minu poole ja küsis, kus ma pärit olen. Vastusele "Eestist" ütles, et mu silmad on nagu mingil loomal :D Rääkisime päris palju juttu, ta oli paar aastat tagasi Venemaal õpetaja olnud, oskas natuke vene keelt ka.

Olin terve tunni väikse beebiga, ema lihtsalt hopsti andis ta mulle järsku sülle, poole sõna pealt, kui treeneriga rääkisime. Kõndisin titakesega mööda parki ringi, väga rahulik ikka minuga.

Tunni lõpus andis treener oma numbri host emale, sest ma ei võtnud oma telefoni kaasa. Ütles, et kirjutagu ma talle, et tal on nii palju vaba aega, saaksime Medellinis ringi sõita ja põnevaid kohti külastada. Tõeline kullatükk, kellelgi siin linnas on aega minu jaoks! :)

Kell 18:30 tuligi kokkulepitul ajal kohale, mootorrattaga. Seisin ja lihtsalt naeratasin, kiiver käes, ma ei suutnud uskuda, et kohe kohe istun ratta selga ja oleme Medellini liikluses. Ütlesin talle, et olen natuke närvis, ja et ärgu minuga hullu pangu, vastas, et ma olen isegi hull, et julgen temaga kuskile minna, võõras mees ju. Minu jaoks täiesti tavaline... Igaljuhul, aitas mul kiivri alt kinni panna ja näitas, kuhu jalad käivad ja sõit võis alata.

Kokkuvõtvalt: alguses karjusin, hoidsin silmad kissis, mõtlesin, et mis seal ikka... Aga lõpuks, ütles, et võin kiivri selle akna vms üles tõsta, palju parem oli, valgem. Sõit läks väga ilusti, alguses võtsime benssu, siis läksime väikse mäe otsa, kust nägime TERVET Medellini. Sain teada, et ta oli lapsepõlves päris hull, ta ei röövinud ega midagi sellist, aga kakles noaga küll. Mitu noahaava armi siiamaani kätel ja seljal.

Istusime murul, hästi palju turiste oli ümberringi, vaatasime linnatulesid, pidevalt lendasid meist üle politsei helikopterid, tõeline Colombia, mu uus sõber laulis portugali keeles lehmakarjasest :D Ma särasin oma "Ai se eu te pego" lauluga :D

Peale tund aega jutustamist sõitsime minu soovil (ema, anna andeks) ühest ohtlikumaist rajoonist läbi. Enne seda peatas ta motika, vaatas mulle silma ja ütles, et paneksin kiivriakna kinni, kellelegi silma ei vaataks, ja et me sõidame sealt kiiresti läbi. Enne veel ütles, et seal ei käi kunagi politseid ja et me võime vabalt näha narkotehinguid.

Kohe, kui sisse keerasime oli politseipatrull narkoärikad vastu maad surunud ja viljureid oli terve rajoon täis. Sõitsime sealt läbi :D praegu on naljakas, siis väga polnud. Kõik kestis kokku umbes 2 minutit, selle aja jooksul nägin tavalisi inimesi, narkomaane, lapsi tänaval ja siis see politseireid. Põnev.

Siis sõitsime kohta, kus politsei lasi Pablo Escobari maha, üks maja, teisel korrusel. Tegin pilti ka, mille panen hiljem siia.

Kell oli umbes 21, kui sõitsime ühte parki, parkisime motika ära ja kõndsime ringi. Igalpool olid laternad, linnud jne, hästi armas koht. Istusime pingile, selline tunne nagu Eestis, sest nii rahulik ja vaikne oli. Äkki kuulsime koera haukumas puu otsas, hull tuul tõusis ja tulekesed hakkasid vilkuma. Nii õudne oli :D

Tegime veel plaane reedeks, võib-olla lähme Guatapesse kalale, peaksime hästi vara tõusma, homme räägin host emaga, loodan, et talle sobib.

Head und!

Pühapäev, 7. juuli 2019

"Kullake, Sa oled nii tubli! Ole õnnelik"

Just täna, kui ma inimeste headust kõige rohkem vajasin, juhtuski nii, et võõrad inimesed pöördusid mu poole.

Esiteks kirjutas hommikul Pedeiras tegutsev eestlannast ärinaine, küsis, miks ma Colombia valisin, millega tegelen ja lõpuks ütles, et tuleb millalgi Medellini, ehk siis ka näeme. Kuna tal ei olnud väga aega kirjutada saatis 3 häälkõnet, rääkis, et Pedeiras koges ka Colombia halba poolt. Nimelt hotellitoas käidi röövimas, kõik dokumendid (passid, id-kaardid), sularaha, pangakaardid rööviti ära. Politsei neid eriti ei aidanud, kuigi lõpus leiti passid üles, pidid nende eest suure summa maksma...

Kolmanda kõne lõpus ütleski, et ma olen nii julge ja tubli, olgu ma õnnelik! Ta nagu tajus, kui madalseis mul täna oli, ma ei saanud midagi teha jälle oma jalgade pärast...

Perekond läks kell 11 juba ära, kalale, mind kaasa ei võetud, sest ma pean terveks saama. Olid 9h ära, mina samal ajal sõin puuvilju, komme, küpsiseid, magasin, kuulasin Jesper Parve podcaste, lugesin Mallukat, lugesin PSOE partei kohta. Kordasin toidurallit, lisades vunki juurde mandlivõidega, magasin, rääkisin päris isaga 2min Whatsappis.

Õhtul tuli pere koju, kogunesid mu toaukse taha, hüüdsid mind. Andsid mulle purgikese heleriheliste kapslitega, valuvaigistid, ütlesid, et siis saan ikusti välja magada ennast. Olen nii tänulik neile, et nad mõistavad, et mu keha ei funktsioneeri nii nagu tavalliselt, seega olengi väsinud ja keskendun vaid paranemisele.

Näitasid pilte, mis olid teinud, molemad poisid olid saanud kala, Ale (vanem poiss) trutša (kala) küpsetati neile lõunaks ära ka. Host isa ütles, et kuu aja pärast peame sinna minuga ka minema, saame hobused rentida ja ratsutama minna. Kas saab olla armsam pere?

Laksin oma vannituppa, et pessu minna, kui kuulsin uuesti ema mu nime hõikamas. Ennenäe imet, kiropraktik Tim tuli meile! Kallistas mind ja ütles, et tal on minust nii kahju. Näitasin talle oma jalgu, uuris ja ütles, et tal on super ravim selle vastu, andis mulle pooliku tuubi saialille salvi, ütles, et toob kahe päeva pärast reisilt naastes uue tuubi.., Pisar tuleb silma :D :D Rääkis mulle, kuidas inimese keha funktsioneerib. Lümfisõlmetest, vee joomise tähtsusest ja mõõdukast (!!!) treeningust. Ütles, et max 1h päeva jooksul kõnniksin/venitaksin end, et jääkained kehast välja saada. Ja loomulikukt puhkus, aga mitte liiga palju, aga kui tunnen, et pean lamama, siis OK.

Inimesed on imelised!

Laupäev, 6. juuli 2019

Mandlivõi ja guacamole

Hommikul käis mind meie naaber vaatamas, kes on ühtlasi arst. Ütles, et no ega midagi, aega läheb, jalg läheb suure tõenäosusega veel koledamat värvi (hetkel lilla ja pruuni segu).

Mul hakkas oma toas lamamisest nii külm, et läksin mööda seinu liikudes ühel jalal koperdades suurde tuppa, et natukenegi sooja saada. Kõik olid nii õnnelikud mind nähes, poistel jäi suu lahti, kui nendega üle tüki aja rääkisin. "Rääkimise" all pean ma silmas kahte lauset, küsisin poistelt:"Tsau! Mis teete?" Nemad:"..... (vaikus imestusest) midagi" Mina:"Aaa, vaatate Microsofti!" Vanem poiss:"Mindcrafti..." :D

Näitasin neile, mis üritus meil Eestis algas, vaatasime mu telefonist Tõnis Mägi esinemas (2014 a) , siis näitasin otseloomulikult Liisi Koiksoni "Puudutust"; Tuljakut. Siis tahtsid näha modernsemaid muusikuid, palun väga Nublu; Genka; Pluuto ja vanahea Smilers. Naispresidendi olemasolu oli nende jaoks shokk. T. H Ilvese juttu sai ka räägitud. Sõime lõunat, läksin üle nädala aja (!!!) välja, kõndisin pargis ringi. Kaks inimest pidasid mu kinni, küsisid, mis minuga juhtunud on, et polevat mind liiga kaua aega näinud.

Avastasin, et saan kõndida, naeratasin omaette õnnest, jalgade amputeerimise võib kindlalt välistada. Istusin varjus, vaatasin basseini poole, kus keegi ei ujunud, inimesed võtsid päikest, selline kadedus tuli peale... Jalutasin 15min, hakkasin uuesti korteri poole minema, väiksest tõusust ma siiski ülesse ei saanud, pöörasin ümber ja tulin mööda tasast teed.

Mul on nädal aega olnud kookose isu... Kui isa poistega basseini läks ja ema beebiga tuttu, otsustasin poodi minna. Ostsin paki mandleid ja kookoshelbeid, enne minekut nägi vanem poiss mind ja hüüdis rõõmsalt mu nime, süda sulas :D Kodus röstisin mandlid pannil ära ja hakkasin mandlivõid tegema. Siis tulid poisid isaga ka koju, ema tõusis beebiga ja kõik olid põnevil mu tegevusest. Ale ja Seb (poisid) olid peaaegu külje all mul, tahtsid kõigest kõike teada. Seletasin neile, mis ma teen.

Lõikasin õuna sektoriteks, panin mandlivõi kausikesse, läksime kõik rõdule ja sõime. Nad olid VAIMUSTUSES, keegi polnud elusees nii maitsvat asja saanud. Lõikasin porgandit ka neile, väga maitses. Noorem poiss ütles, et kui Armeeniasse lähme, siis pean seal ka tegema.

Ema tegi rohelistest taimedest jooki, väga maitsev. Siis tegime guacamolet, tegelikult ainult mina tegin, väiksem poiss purustas küüslaauku. Isa läks lastega poest nachosid ostma, pluss tõid maitsmiseks pitayat ja kahte teist puuvilja veel, homme proovime.

Sõin oma õhtusöögi ära ja läksin ujuma, isa ütles, et ma mitte mingil juhul üle ei pingutaks, et mitte uuesti alguses olla. Lubasin, et ei liiguta oma jalgu ujudes, millest ma ka kinni pidasin.

Selline vabaduse tunne oli basseinis ujudes et ma ei vahetaks seda mitte millegi vastu. Ootan juba, et saaksin terveks, et jälle joosta, joogas käia ja ehk ka tantsimas.

Head und!

Neljapäev, 4. juuli 2019

Haiglas

Öösel sain aru, kui tõsine olukord on, kui ma tõusin pidevalt valu pärast ülesse. Ootasin kannatades hommikut, läksin kööki, et emaga rääkida, et ehk oleks võimalik isal ming homme (reedeti kodukontor) haiglasse viia. Õnneks oli isa imekombel veel kodus, polnud 2 päeva näinud...

Ütlesin, et mõtlesin ta pakkumise peale arsti külastada ja olin nõus minema, sest med. kindlustus mul oli ju olemas. Isa oli niiii õnnelik mind nähes, ütles, et käib korra töö juures ära, kahel kohtumisel ja tuleb siis paari h pärast mulle järgi. Ütles, et sööksin kindlasti midagigi ja läks ära. Ema läks samal ajal poistega muusikatundi.

Isa jõudis tund aega varem tagasi, ta oli nii mures mu pärast, et jättis teise kohtumise ära... Asusime haigla poole teele, võtsin oma paberikese kaasa, kuhu kirjutasin peanised kaebused, mis mul on (pearinglus, jalgade värv on muutunud, tunnen end uimaselt, vahepeal ei tunne oma jalgu jne).

Esimeses haiglas, kuhu saime lõpuks pargitud, ei võetud mind vastu, mingi erahaigla, kus terve perekond muidu käib. Lonkasin oma jalgadega tagasi parklasse, maksime poole h parkimise eest ära ja läksime Avenue Las Vegase haiglasse.

Seal teatati, et võib minna umbes 1000€, sest seal tipparstid jne. Isa ütles, et ärgu ma muretsegu, ise hingas sügavalt sisse-välja, tegi paar pearingi, ta tegi ju mulle meditsiini kindlustuse (Au oair programm nõuab seda host perelt). Andsin oma passi siis registreerumiseks ja juba mind kutsutigi. Alguses rääkisin ühele õele, mis murega ma sinna pöördun jne, teine kirjutas kõik arvutisse. Siis saadeti mind tagasi ooteruumi. Seisin seina nahal isa kõrval, mul hakkas jälle paha, ajas iiveldama ja sada häda. Olime mõlemad vait...ikkagi 1000€ vaja kohe ja praegu maksta.

Umbes veerand tunni möödudes kutsus mind uus õde, isa jäi koridori eemale ootama. Leppisime kokku, et kohtun arstiga üksi, räägin talle kõik ära ja hiljem saab arst isale ülevaate anda. Mind jäeti ühte ruumi üksinda arsti ootama, õde ütles, et kui soovin võin toolil istuda või voodile heita. Pikutasin kõhuli voodis, jalad üleval, kõige valutum asend...

Arst tuligi, noor mees, oskas õnneks ingl keelt, kuigi rääkisin läbisegi hisp-ingl keeles. Küsis, et noooo, kuidas nii juhtus siis, rääkisin oma lookese ära. Vaatas mu jalgu ja selga, raputas pead ja ütles, et päris jube, esimese-teise astme põletus. Ütles, et õde tuleb ja paneb mulle tilguti, mis valu vähendaks ja kirjutab mulle ravimid. Aeg läks... Järsku tuli isa, ütles, oiii Ingrit.... Nägi ka siis päris valguses mu lillakaid jalgu.

Arst pani kanüüli, vahetult enne käisid kaks õde veel arstiga minu juures ja küsisid, kas ma ei oannud päevitamise ajal midagi endale peale. Vastasin natuke häbitundega, et ei... Ma ei pannud mingit kaitsekreemi. Siis täpsustasid, et kas ma panin midagigiii. Vastasin, et aaa jaa... "Yo puse el aceite de almendras" (panin mandliõli). Reageerisid nii normaalselt, kui võimalik "Dios mio!" Ütlesid, et sellep nii hull ongi, tulikuum õli jalgadel, pluss 35 kraadi päike ja basseinivesi....

Igaljuhul, rääkisime kanüûli paigaldamise ajal isaga juttu, olin sellises haiglavoodis, kus käib see raam ülesse. Palusin isal toolile istuda, siis nägin teda raami alt. Ütles, et kui ta oli minu vanune, elas Cartagenas ja põles ka sada korda ära. Ütles, et see on kõik tema süü, vaidlesime kumma süü see on :D (muidugi et minu).

Isa läks koju lõunat sööma, mina jäin kaheks tunniks tilguti alla, pea käis ringi, süda kloppis, pidavat normaalne olema, sest see olla selline ravim. Magasin parasjagu, kui arst tuli mind kontrollima, küsis, kuidas mul on, kas tunnen ikka valu, tundsin küll. Umbes tunni pärast oli isa kohal, tõusin siis ülesse, õde võttis ka üüli ära ja võisime ära minna.

Tuikusin natuke, ostsime apteegist kohe mulle ravimid (3 kreemi, pean panema 5x päevas). Isa ütles, et tal on mulle hea uudis, esiteks saan ma haiglast välja :D (ta jälestab haiglaid) ja teiseks pidi ta maksma kogusummas vaid 60€.

Sõitsime koju tagasi, rääkis, et arst oli öelnud, et oli rääkinud oma kolleegiga, kes teeb plastika kirurgiat, et ehk mul oleks seda vaja. Ma ei teadnudki, et nad mind vaatamas olid käinud, aga kirurg oli öelnud, et nii hull ei ole, oodaku ma rahulikult 10 päeva, joogu palju vett, kreemitagu ja puhaku. Jumal tänatud!

Teisipäev, 2. juuli 2019

Tõsine päikesepõletus

Siin on ideaalsed ilmad, üle 30 kraadi, päike seniidis, õrn tuuleke- loomulikult veetsin ma eile (nagu väga paljud teised inimesed) basseini ääres 4h, oleks võinud ka kauem olla, aga nahal hakkas kuidagi valus. Läksin tuppa, nende imelike juurde, kes õue ei tulnud.

Sõin lõunaks väikse salati, käisin pesus, kreemitasin after suniga end kokku, lasin sisse imbuda ilusti ja panin riidesse. Läksime perekonnaga nende kutsel mingisse veidrasse kohvik/restoran, mis oli telkide all, igalpool olid koerad, lapsed mängisid isaga jalkat muruplatsil. Tundsin end natuke väsinuna, aga ei midagi hullu, hoidsin end päikese eest varjus, tundsin, kuidas jalga lõi sähvakas, kui väiksemgi päiksekiir mu nahka nägi.

Poistele telliti süüa, ma ei soovinud midagi, sest olin alles söönud, juua ka ei tahtnud,sest kohvi nad ei pakkunudki,  tegin ettepaneku õhtust süüa Creppes and Waffles kohvikus, mis oli väga lähedal. Tunnid möödusid, vahepeal hakkas hullu padukat sajama, mis lõpuks ei lõppenudki. Kõik kohalikud panid endale JOPED selga ja mõnulesid edasi, kes pidas koera sünnipäeva, kes niisama sõi oma poest ostetud torte.

Kannatasin umbes 10 minutit külmavärinate all, küsisin, millal koju lähme, et mul on väga külm, selleks ajaks oli ka söögiisu ära läinud. Isa vaatas poisse, mulle otsa ja ütles, et kas nad saavad veel mängida, libisesid mööda muru pikali, nalja kui palju. Minu jaoks läks kõik järjest allamäge... Tõusin pingilt püsti, et sooja saada ja kõndida, esiteks ma ei saanud jalgu sirgeks sirutada, põlveõndlas oli tunne nagu nahk rebeneks kohe katki.

Küsisin peale 15 min isalt, kas võin neid autos oodata, isa vaatas imestusega, et kas tõsiselt, ema ühmas kõrvalt, et mitte mingil juhul, see on ohtlik... Mis asi on ohtlik täpsemalt?! Isa suunas mu telkide keskele poole, seal pidavat "soojem" ja tuulavaiksem olema, ei olnud ikka küll. Läksin ütlesin, et ei, mina hakkan liikuma, pea käis siis täiesti ringi, kõndisin nagu kuskil pilvedes, inimesi ei näinudki, sain isa autovõtmed. Isa pani laste jalgpallid kotti ja kamandas neid liikuma, jõudes autosse nägin vaeva, et ma oksele ei hakkaks. Kõik virvendas, terve keha oli valu täis.

Isa jõudis autosse, ütlesin talle, et mul on VäGA paha olla, ütles kohe et päikesest. Terve sõidu koju olid mul silmad kinni, jääkülmad käed näo ees, poisid arutasid, kuidas Creppes and Wafflesisse sööma minna :lähme koju, vahetame riided, võtame saunalinad kaasa, jäta,e Ingriti koju ja lähme tagasi jalkat mängima. Isa ütles neile, et ärgu planeerigu midagi, et mina olin see, kes üldse idee kohvikusse minekust andis, ta ei tahtnud mind koju jätta. Nõudsin mitu korda, et mingu muidugi, neil pole minu jaoks midagi vaja teha.

Jõudsime koju, vaatasin peeglist oma selga ja mõtlesin, kas saab veel lollim inimene olemas olla kui mina... Tulitulituliiipunane, jalad veel hullemad, õnneks õlgadel polnud viga midagi, sest sinna ma ulatasin kaitsekreemi panna, aga ülejäänud keha... vist polnud nii oluline.

Terve perekond kogunes mu toa ukse ette, lapsed tahtsid mu veinipunasg selga näha... isal oli käes enda sõnul 2 imekreemi, millest ta oleks tahtnud rääkida 10 minutit veel, kui ma lõpuks need ta käest ära võtsin ja ütlesin, et panen siis peale, ma ei suutnud seista, kõik virvendas, süda oli nii paha. Võtsin end kokku ja hakkasin peegli ees nutt kurgus selga kreemitama. Ei ole kerge, kui kogu nahk on krimpsus ja valutab.

Olin kõhuli voodis, jõin aina vett, magasin paar tunnikest, ärkasin valu peale, käisin vandudes külma duši all ja rääkisin iseendaga juttu, et ma valjst hulluks ei läheks :D unes nägin madusid ja kõike muud hirmutavat.

Öösel magasin vahedega 6h, hommikul tõusin voodist püsti kasutades oma uhiuut strateegiat: hästi vaikselt tõused järjest ülespoole, siis ei hakka pea ringi käima ja ei aja iiveldama. Tahtsin öelda emale, et ma tunnen end väga halvasti ja ma ei saa teda lastega aidata. Tal polnud sooja ega külma, eks ta teadis seda isegi. Poole sõna pealt tulin kummargil oma tuppa tagasi, minestagu ma parem oma toas.

Magasin, kuulsin, kui teenijanna tuli, oleks tahtnud apelsinimahla... Alles kell 16 päeval sõin esimest korda, kuulsin, et kedagi pole kodus, viskasin rätiku ümber ja läksin maisi/banaani suppi sööma. Jõin terve klaasi värsket guajaavimahla, järsku tuli Paola, hakkas varem ära minema. Küsis, mis mjl veel juhtus, esimest korda ajas naerma see olukord. Olin nagu pahtljlabidas või mingi ehituskellu, sest see magneesiumi "kreem" jätab sellise hallikasvalge sademe kehale. Rääkisin lühikokkuvõte talle ära, ütlesin, et ma ei tahaks siin surra, ütles tõsiselt, et jaa, eriti veel võõral maal oleks jube surra...

Isa kirjutas mulle Whatsappi, kuidas mul on, ütles, et võtku ma rahulikult paranemiseks aega, õnneks ta on homme kodus ka. Natalia kirjutas ka, küsis, kas saab kuidagi mind aidata. Lubas tuua homme naturaalset aaloed, mis pidavat tegema imesid.

Nüüd ootan hommikut, et Paola tuleks ja teeks apelsinidest mahla, tunnen, kuidas vajan vitamiine.

Tänase päeva vajalik sõnavara:
La quemadura del sol-päiksepõletus
La piel está tensa y lagrima-nahk on pingul ja (nagu) rebeneb
Duermo mucho para no sufrir el dolor-magan palju, et mitte valu kannatada