Täna on teisipäev, puhkepäev, mida ma endalegi ootamatult nii väga vajasin. Varasemalt oli mul day off kolmapäev, aga Mick otsustas teha kõikidele teisipäevad vabaks, sest siis ei käi rahvast baaris. Seega, puhkame kõik, mina olen veetnud terve päeva toas, ühe korra käisin poes, ostsin pomelot, täiesti maitsetuid saepuru välimuse ja olemusega krõbinaid, sojapiima (kuigi ma tean, et see ei ole kasulik) ja hurmaad. Õues sajab vihma ja päris jahe on, külmal ajal eelistan ma alati olla pigem Eestis, sest siin. Hispaanias ei olda nagu selleks üldse valmis. Põrandad on kivist, aknad on nikanöka ette pandud, sellised õhukesed, mis lasevad külma tuppa, ja kuna meie imeline korter on vaatega sisehoovi, siis terve korter on pime, kuna päikest ju ei ole. Enne polegi tähelepannud, et siin nii pime on, sest olen ju päevad läbi tööl, mis on hästi avar ja valgusküllane.
Vastupidiselt varasemale, kui tegin kodus palju süüa ja kasutasin kööki, siis nüüd kasutan kööki minimaalselt. Olen päris nukker, et pean nii palju ûüri maksma, sest korterit ma ju kasutada ei saa, elame kõik siin ilusti Desmondi tujude kõikumiste all. Tööpäevadel on hea see, et saan baaris endale süüa teha, iga päev värsket toitu ja saan olla kindel, et nõud on puhtad. Päris tore on istuda puhtal toolil ja süüa laua taga nagu normaalsele inimesele kohane. Kodus on üks imepisike laud, kuhu Desmond on laotanud meie kõik noad-kahvlid, lusikad viinud oma tuppa, lauda katavad lapikesed, tühjad õllepudelid, mille Desmond on tühjaks joonud ja mille tõttu terve öö karjudes välja oksendab.
Nii palju siis elukorraldusest kodus, tahan veel seda lisada, et pean hakkama tõsiselt kaaluma, mis riideid kanda järgmised neli päeva, sest pesta ma neid ei saa, kuna see nädal on peaaegu iga päev vihmane. Riiete kuivatamiseks on meil ainult rõduke, mis on igast küljest piiratud telliskiviseinetga, nagu vangis elaks. Järgmine kord, kui elus peaks veelkord selline olukord ette tulema, et üürileandja küsib, kas see üürihind on okei, siis pean kindlalt veel alla küsima, mitte naeratama ja vastama jaajaa. 200€ sellise mõtetuse eest, kurb on, sest mul oleks seda raha vaja väga paljude teiste asjade jaoks.
Nüüd siis positiivsema teema poole, nimelt töö juures on kõik super, ei jõua ära tänada jumalat :D Iga hommik, kui tööle lähen ei tea, milline päev saab olema. Viimased nädal aega oleme me iga jumala päev Rosettaga end hingetuks naernud, peamiselt Desmondit järele tehes, Malaga kohvitüüpidest rääkides, lihtsalt naljatlades on tööpäevad muutunud väga toredateks. Enam ma ei ole vihane, et pean lihtsalt töö juures passima, kuna kliente ei ole ja et raiskan oma aega. Esiteks, mida muud mul ikka teha oleks, õues on külm, kodus haiseb, Julia on teises linnas ja peale tööd saan ikka oma aega ka näiteks jooksmiseks kasutada.
Ühel päeval tuli üks mees baari, tellis pitufo riivitud tomati, juustu ja võiga+kohvi. Viisin talle kohvi, hiljem pitufo ja jäime rääkima, suvalistest asjadest, kuni ta lõpuks ütles, et ta tahtis riivitud tomatit, mitte tavalisi tomatilõike. Viisin taldriku uuesti kööki, Rosetta pani tomatipüree leiva vahele ja viisin uuesti lauda, soovisin head isu ja oligi vsjo. Järgmisel päeval tuli jälle, sama tellimus:pitufo+kohv, "Selge, kerge!" mõtlesin, ütlesin Rosettale tellimuse ja istusin pukile, ning jätkasime ülemeelikus meeleolus juttu Encarne ja Rosettaga, mina samal ajal salvrätikuid volitides. Viisin väikse hilinemisega leiva lauda ja tulin tagasi. Naersime tükk aega, lollitasime Rosettaga ja kuulasime Encarne jutukesi, kui tema kunagi ettekandja oli, kuidas ta ühele mehele taldrikutäie suppi pähe kallas halva kaitumise pärast. Ühel hetkel see mees koputas aknale ja viipas, et ma sinna läheks, küsis, kaua ta kohv aega võtab.
Läksin uuesti kõöki, naerdes tegin kohvi, sest olin täiesti unustanud ja hakkasin just uuesti õue minema, et talle kohvi viia. Encarne hüüdis, et ütleksin talle, et tegin kohvi suure armastusega valmis. No ma ei saanud ega saanud õue astuda, sest ma niimoodi naersin, Rosetta tuli siis ja biis ise kohvi lauda ja kordas Encarne sõnu. See lause oli lihtsalt naljaga mõeldud, aga see prantslane arvas loomulikult midagi muud. Kui maksma tuli ja ma talle nagu kord ja kohus:"Gracias, adios!" vastasin, siis hakkas naerma ja küsis, kas ta kauemaks ei võigi jääda, et ta sooviks õues suitsetada.
Ma arvasin, et see on nüüd ilusti lõppenud ja võime oma päevaga edasi minna, nühkisin just mopiga kuivanud ketšupi plekki põrandalt maha, kui seesama mees minu juurde tuli ja küsis kas mul Whatapp või Facebook on. "Jeeesus kristus!" mõtlesin, kuid mina ei suuda valetada, ma olen varem öelnud teistele kleintidele, kas A)mul ei ole telefoni; B)ma ei kasuta Facebooki, aga sel korral ma ei suutnud valetada tõsise näoga, piinlik on ju ka, kui inimene saab aru, et ma lihtsalt valetan, seega andsin talle oma Facebooki. Sõbraks ta mind lisada ei saanud, sest olin eelmisel päeval oma profiili kinniseks teinud, et mingid suvalised inimesed mind sõbraks ei saaks lisada ja pilte vaadata.
Kui ta oli ära läinud kirjutas ta mulle, et olen väga ilus ja sumpaatne. Issand kui lapsik, mis ma nüud siis vastama peaksin, vastasin tuimalt "gracias" ja oligi kõik, nii ma lootsin. Õhtul soovis head und. Järgmisel hommikul tuli eriti vara baari, seekord tellis leiva mee ja võiga, ohoh, midagi teistsugust, viisin talle, ja tundsin sellist lõhnaõli lõhna, et sellega oleks võinud kärbseid tappa. Ta oli end lõhnaõliga vist üle kallanud. Kui ta oli ära läinud, kuskil viie tunni pärast kirjutas mulle: Sa ei taha minuga räakida? :) Jumaaaal, närvi ajab selline asi, teinekord valetangi, ükskõik, kas siis saadakse aru või mitte, aga vähemalt jääb selline ahistamine ära. Ütlesin Rosettale k, et kui see Babel järgmisel korral ka tuleb, siis mina olen väga hõivatud ja Rosetta oeab teda teenindama.
Kui eile kodupoole kõndisin, mööda tänavaid, kus inimesed kohvikutes/baarides söövad, jäi silm pidama ühe seltskonna peale, kes sel hetkel churrosid shokolaadiga nosisid ja kohvi klaasidest jõid. Kõikidel olid Mercadona (suur toidupood, nagu Eestis Selver/Rimi) vormiriided seljas ja nimesildidki rinnas, eks nad olid tulnud sinna ületee jäävast Mercadonast, et teha puhkepausil väike suitsupaus kolleegide ja magusa kohvi seltsis. Läksin sealt mööda, kui silm jäi pidama ühe trullaka, valjuhäälse, lõbusas tujus hispaanlanna peale, kelle nimesildil suurte trükitähtedega seisis:"LITA". Päris lahe ikka, ei tea, kas Eestis ka sellist nime leidub, mis mõne hispaanlase naerma ajaks.
teisipäev, 28. november 2017
pühapäev, 12. november 2017
Töö, Julia
Tänane päev laheb ajalukku sellega, et ma teenindasin esimest korda 10-liikmelist gruppi, kel oli kindel plaan end täis juua. Kui neid esimest jorda aknast nägin ütlesin Rosettale, et ei mina ei suuda seda teha. Nad räägivad kõik nii oalju ja ma ei saa kindlalt midagi aru. Rosetta läks võttis tellimuse, aga kõik järgnev oli minu rida. Terve baar oli inimesi tais, ja ma olin õnnelik! Mul on niiiii hea meel enda üle, et ka kõige kiiremal ajal suudan ma naerda.
Reedel saime Juliaga kokku, jalutasime 2 tundi, täna saime jälle kokku. Minu kallis sõbranna! Saime rääkida, naerda, tulevikku plaanida ja Malagat imetleda.
Risetta on nii tore ülemusekene mul, kallistasime tana mitu korda, kui need neli tundi vastu pidasime kahekesi inimesi teenindades. Kõik kliendid olid lahedad, eriti üks mees, jalgrattur. Istus õues kaks tundi, alguses tellis kaks jarrat õlu, burgeri, Coca Cola ja siis tellis yhe brändi, jäaga. Kuna mina alkoholist midagi ei jaga, siis viisin talle Baikey, see on nagu liköör. Jõi selle ära, hiljem kui küsisin, kuidas oli, vastas et huvitav. Hiljemviisin talle brändiy ka, mida ta tegelikukt algusest peale oli tahtnud.
Teenisime 281€, mis tähendab, et tana oli kõige edukam päev ka rahalises mõttes. Ma olen kõige üle nii õnnelik! Ettekandja töö ei olegi enam oksendama ajavalt vastik, vaga palju sõltub kolleegidest. Rosetta on super kompanjera ja ta on minuga ka väga rahul.
Eile teenindasin jahte pimedat inimest, täiesti uus kogemus. Mees, lumivalgete juustega nägi vist natuke, sest ta vaatas menüüa nii lähedalt, et ta ninaots puudutas menüüd.
Mateoga hakkame koos trenni tegema. Näitas mulle oma eksnaise pilte, milline ta enne välja nägi. Aga nüud, olen teda mutmeid kordi baaris nainud, on ta niii iluus! Ta kaotas kahe kuuga 10kg, ta on väga ilus naine ikka. Nüud tahame Mateoga sama teha, luhtsalt end rohkem liigutada, ei midagi pöörast.
Kolmapäeval on mul plaan Antequerasse minna Juliale kulla. Loodan, et siis on ilus soe ilm ka.
Reedel saime Juliaga kokku, jalutasime 2 tundi, täna saime jälle kokku. Minu kallis sõbranna! Saime rääkida, naerda, tulevikku plaanida ja Malagat imetleda.
Risetta on nii tore ülemusekene mul, kallistasime tana mitu korda, kui need neli tundi vastu pidasime kahekesi inimesi teenindades. Kõik kliendid olid lahedad, eriti üks mees, jalgrattur. Istus õues kaks tundi, alguses tellis kaks jarrat õlu, burgeri, Coca Cola ja siis tellis yhe brändi, jäaga. Kuna mina alkoholist midagi ei jaga, siis viisin talle Baikey, see on nagu liköör. Jõi selle ära, hiljem kui küsisin, kuidas oli, vastas et huvitav. Hiljemviisin talle brändiy ka, mida ta tegelikukt algusest peale oli tahtnud.
Teenisime 281€, mis tähendab, et tana oli kõige edukam päev ka rahalises mõttes. Ma olen kõige üle nii õnnelik! Ettekandja töö ei olegi enam oksendama ajavalt vastik, vaga palju sõltub kolleegidest. Rosetta on super kompanjera ja ta on minuga ka väga rahul.
Eile teenindasin jahte pimedat inimest, täiesti uus kogemus. Mees, lumivalgete juustega nägi vist natuke, sest ta vaatas menüüa nii lähedalt, et ta ninaots puudutas menüüd.
Mateoga hakkame koos trenni tegema. Näitas mulle oma eksnaise pilte, milline ta enne välja nägi. Aga nüud, olen teda mutmeid kordi baaris nainud, on ta niii iluus! Ta kaotas kahe kuuga 10kg, ta on väga ilus naine ikka. Nüud tahame Mateoga sama teha, luhtsalt end rohkem liigutada, ei midagi pöörast.
Kolmapäeval on mul plaan Antequerasse minna Juliale kulla. Loodan, et siis on ilus soe ilm ka.
teisipäev, 7. november 2017
Öösel kell 23:45
Ilma sõnu seadmata, kiiresti ja emotsiionitult võtan tänase oäeva kokku. Mil,ei olnud mingit plaani kirjutada, aga kuna Rosetta helistas mulle kell 00 öösel korteriukse taga oodates, siis olen nüüd ärkvel. Nad unustasid Mickuga võtmed baari ja otsustasid baari tagasi inemise asemel mulle, vanamemmele, helistada, et ma uksed lahti teeksin.
Räakisime ukse peal juttu, mul oli paks pusa seljas, sest nii külm on magada, mul on ainult lina teki asemel. Mõlemad Mickuga naersid, sest unustasid võtmed baari, nad olid nii väsinud ja vaidlesid, kes oeaks öösel mulle helistama, lõpuks helistaski Rosetta. Jäin uuesti magama, kui kõlas koputus, Rosetta oli ukse taga ja andis mulle teki, mille Mick oli Residenciast toonud. Sellesama teki, kilesse rullitud, mille mina juulikuus sisse mässisin, ma ei kavatsegi seda jubedust endale peale tõmmata, parem ostan paksud sokid endale ja magan oma dressika ja retuusidega edasi.
Käisin täna hommikul jookmas/kõndimas/võimlemas, kuulasin samal ajal ööülikooli kaks loengut ära ja Akoni laulu telefonist. Kell veerand 11 õhtul jõudsin koju, jäin praktiliselt kohe magama. Hommikul enne tööd venitasin end pargis, võimlesin ja natuke jooksin. Kella 11-15 ei käinud kedagi baaris, täiesti null. Aga sellegipoolest olin õnnelik, eneseliigutamine annab nii palju juurde, lobisesime Rosettaga jne. Eile olevat toimunud suur trall Residencias, sest Alissa oli helistanud Rosa mehele ja nende suhte Matheo ja Rosa vahel talle ära räakinud, mainimata ei jäetud ka rasedust ja kokkukolimisplaane. Rosa mees oli tulnud Granadast Residenciasse, rääkinud Fernando ja Hernaniga, mille oeale need kaks keelasid Matheol, kes elab hetkel hostelis,msest ta oma naine ei taha temaga koos elada, aga koos jooksmas käivad küll, Rosal sinna hostelisse tulla. Uskumatu naine see Alissa.... Selline nahhaal, oma elu on nii igav, et hakkab niimoodi teiste elusid rikkuma.
Täna kirjutasin oma Valencia sõbrannale Robertale, et saada kehakreemide tegemise kohta rohkem infot. Tellin lähipäevil endale Amazonist sheavõid, lavendlit ja kookosõli, kui hästi läheb ja rahakott kannatab (mida ta kindlasti teeb) tellin ka naturaalse pähklivõi, mida igalpool kiidetakse.
25. jaanuariks on mul plaan kaaluda 65kg, kui selle eesmärgini jõuan, siis on väga hästi ja auhinda ma alles mõtlem endale välja :D võib-olla uued trenniriided, kuigi neid ma võin vabalt ka varem endale osta, või hoopis reis kuskile. Karistust kui sellist ma ei julge ka endale määrata, kõige hullem, mis juhtuda võib, mille peale olen mõelnud, on uuesti keskkooli minek, aga õnneks seda ei juhtu kunagi, ksegi kui 100 kg juurde võtaksin.
Paari päeva jooksul olen teinud ühe valskuse ka, natuke piinlik kirjutada, aga samas ei ole ka. Meil on töö juures selline "reegel", et kõik dipp, mis me saame paneme ühiskassasse, mis palgapäeval üle loetakse ja kõikide vahel võrdselt laiali jaotatakse. Mina olen saanud nii 10 euri dippi kui ka 18 senti :D, olen pannud ikusti kogu raha ühiskassasse ja selle peale pole isegi mõelnud, et voiks endale jätta. Kuni ühe konkreetse päevani, kui perekond, kellega pikemalt juttu jaime rääkima,mjättis mulle 25€ dippi. Olime Rosettaga kahekesi, ja ma võtsin selle 20€ endale, sest esiteks, nad tellisid Rosettalt vaid kolm toitu, minult tellisid kuus jooki, pluss ma rääkisin nendega nii palju ja olin viisakas ja tore, seega nad tegelikult jätsid selle raha mulle. Ja viis euri panin südamerahuga meie totsikusse novembri lõppu ootama.
Homme lähen meie naaber baari lõunale, kuhu ma lolli peaga lubasin minna. Nimelt baariomanik jooksis mulle tänaval natuke järele ja kutsus sajandat korda mind nende baari toite maitsma. Kuna ta on nii lahke ja meeldib meesterahvas, siis ütlesin, et homme lähen, 12-13 vahel... Oh mind küll, vabal päeval niimoodi panin end kuskile kinni. Lisaks sellele kohustusele pean minema kella 17 ühe organisatsiooni presidendiga kohtuma, et hakata inglise keelt õpetama. Palun, et see mees oleks tõsiseltvõetav, mitte ma ei oeaks mööda tänavaid kõndima ja lapsi katekeesisesse viima nagu eelmisel nädalal kokkusaamine ühe õpetajaga käis, kuigi kokkusaamine oli kokkulepitud. Muud plaane polegi, vabadel tundidel olen õues päikse käes, homseks lubab 23 kraadi sooja ja päikest, kuigi tuul on vaga tugev.
Ja täna nägin esimest korda elus niii suurt kuud, mis oli nii madalal ja niii kollane, et uskumatu. Minu telefonikaamera tegi jättis sellest hiigelsuurest ilmaimest suvalise vakge laugu ekraanile, nii et pilti polnud mõtet teha.
Tahaks nüüd magama jääda, aga loomulikult peavad Rosetta ja Mick valjult telekat vaatama. Tõmban kapuutsi pähe ja jään und ootama. Buenas noches mis amores!
Räakisime ukse peal juttu, mul oli paks pusa seljas, sest nii külm on magada, mul on ainult lina teki asemel. Mõlemad Mickuga naersid, sest unustasid võtmed baari, nad olid nii väsinud ja vaidlesid, kes oeaks öösel mulle helistama, lõpuks helistaski Rosetta. Jäin uuesti magama, kui kõlas koputus, Rosetta oli ukse taga ja andis mulle teki, mille Mick oli Residenciast toonud. Sellesama teki, kilesse rullitud, mille mina juulikuus sisse mässisin, ma ei kavatsegi seda jubedust endale peale tõmmata, parem ostan paksud sokid endale ja magan oma dressika ja retuusidega edasi.
Käisin täna hommikul jookmas/kõndimas/võimlemas, kuulasin samal ajal ööülikooli kaks loengut ära ja Akoni laulu telefonist. Kell veerand 11 õhtul jõudsin koju, jäin praktiliselt kohe magama. Hommikul enne tööd venitasin end pargis, võimlesin ja natuke jooksin. Kella 11-15 ei käinud kedagi baaris, täiesti null. Aga sellegipoolest olin õnnelik, eneseliigutamine annab nii palju juurde, lobisesime Rosettaga jne. Eile olevat toimunud suur trall Residencias, sest Alissa oli helistanud Rosa mehele ja nende suhte Matheo ja Rosa vahel talle ära räakinud, mainimata ei jäetud ka rasedust ja kokkukolimisplaane. Rosa mees oli tulnud Granadast Residenciasse, rääkinud Fernando ja Hernaniga, mille oeale need kaks keelasid Matheol, kes elab hetkel hostelis,msest ta oma naine ei taha temaga koos elada, aga koos jooksmas käivad küll, Rosal sinna hostelisse tulla. Uskumatu naine see Alissa.... Selline nahhaal, oma elu on nii igav, et hakkab niimoodi teiste elusid rikkuma.
Täna kirjutasin oma Valencia sõbrannale Robertale, et saada kehakreemide tegemise kohta rohkem infot. Tellin lähipäevil endale Amazonist sheavõid, lavendlit ja kookosõli, kui hästi läheb ja rahakott kannatab (mida ta kindlasti teeb) tellin ka naturaalse pähklivõi, mida igalpool kiidetakse.
25. jaanuariks on mul plaan kaaluda 65kg, kui selle eesmärgini jõuan, siis on väga hästi ja auhinda ma alles mõtlem endale välja :D võib-olla uued trenniriided, kuigi neid ma võin vabalt ka varem endale osta, või hoopis reis kuskile. Karistust kui sellist ma ei julge ka endale määrata, kõige hullem, mis juhtuda võib, mille peale olen mõelnud, on uuesti keskkooli minek, aga õnneks seda ei juhtu kunagi, ksegi kui 100 kg juurde võtaksin.
Paari päeva jooksul olen teinud ühe valskuse ka, natuke piinlik kirjutada, aga samas ei ole ka. Meil on töö juures selline "reegel", et kõik dipp, mis me saame paneme ühiskassasse, mis palgapäeval üle loetakse ja kõikide vahel võrdselt laiali jaotatakse. Mina olen saanud nii 10 euri dippi kui ka 18 senti :D, olen pannud ikusti kogu raha ühiskassasse ja selle peale pole isegi mõelnud, et voiks endale jätta. Kuni ühe konkreetse päevani, kui perekond, kellega pikemalt juttu jaime rääkima,mjättis mulle 25€ dippi. Olime Rosettaga kahekesi, ja ma võtsin selle 20€ endale, sest esiteks, nad tellisid Rosettalt vaid kolm toitu, minult tellisid kuus jooki, pluss ma rääkisin nendega nii palju ja olin viisakas ja tore, seega nad tegelikult jätsid selle raha mulle. Ja viis euri panin südamerahuga meie totsikusse novembri lõppu ootama.
Homme lähen meie naaber baari lõunale, kuhu ma lolli peaga lubasin minna. Nimelt baariomanik jooksis mulle tänaval natuke järele ja kutsus sajandat korda mind nende baari toite maitsma. Kuna ta on nii lahke ja meeldib meesterahvas, siis ütlesin, et homme lähen, 12-13 vahel... Oh mind küll, vabal päeval niimoodi panin end kuskile kinni. Lisaks sellele kohustusele pean minema kella 17 ühe organisatsiooni presidendiga kohtuma, et hakata inglise keelt õpetama. Palun, et see mees oleks tõsiseltvõetav, mitte ma ei oeaks mööda tänavaid kõndima ja lapsi katekeesisesse viima nagu eelmisel nädalal kokkusaamine ühe õpetajaga käis, kuigi kokkusaamine oli kokkulepitud. Muud plaane polegi, vabadel tundidel olen õues päikse käes, homseks lubab 23 kraadi sooja ja päikest, kuigi tuul on vaga tugev.
Ja täna nägin esimest korda elus niii suurt kuud, mis oli nii madalal ja niii kollane, et uskumatu. Minu telefonikaamera tegi jättis sellest hiigelsuurest ilmaimest suvalise vakge laugu ekraanile, nii et pilti polnud mõtet teha.
Tahaks nüüd magama jääda, aga loomulikult peavad Rosetta ja Mick valjult telekat vaatama. Tõmban kapuutsi pähe ja jään und ootama. Buenas noches mis amores!
esmaspäev, 6. november 2017
Italia, Tania, canja
Paari päeva jooksul olen jõudnud arusaamani, et mida rohkem mõelda, mida ma pidevalt teen, mida rohkem analüüsida ja sünteesida, seda enam takistan end olemast õnnelik. Jah, ma elan korteris, kus hais ja karjumine on igapäevane nähtus. Jah, mul ei ole siin õigeid sõpru, kellega väljas käia/niisama lobiseda. Siiamaani ei oska moodustada normaalselt tulevikku ja minevikku. Mulle ei meeldi mu töö, mulle ei meeldi Mick, mind ajab Rosetta vahepeal närvi, aga siiski, järelikult ei ole olukord nii hull, sest ma ei võta ju mitte midagi ette, et oma eluolu siin parandada.
Aga on üks asi, millega ma hakkasin uuesti, sajandat korda, tegelema. Ma hakkasin sporti tegema, täna nägin pargis sellist trenni, et tundsin nagu mina oleksin seal treener olnud. Seal oli selline rada tehtud, hüppamine, roomamine, kükid jne, oi jumal, kuidas ma tahaksin oma seikluspargi avada. Hea, et mul on uuesti kirg elada tagasi tulnud. Mul on unistused, mõtisklen nende peale, ja ei strssa sellepärast et nende poole ei püüdle, sest ma ei oska kuskilt alustada. Ju siis ei ole minu aeg veel, töötan baaris rahulikult edasi, ajan oma vabadust taga, räagin vahepeal Mickuga,met ta mu tööpäevi lühendaks ja lihtsalt kulgen.
Täna käis baaris hommikul üks mees, kitarri ja surfilauaga, küsis, kas ta võib WCd kasutada, lubasin ikka. Läks sinna hambaid pesema, parast tellis värskelt pressitud apelsinimahla, tyli välja, et ta on rändaja, magab kas rannas või hostelis, nägi päris viisakas ja puhas välja rändaja kohta. Mõtlesin, et, kui ma midagi muud elus ei oska teha, siis hakkan ka rändama, üksi mulle tegelikult meeldib olla ja miks mitte. Hea on näha inimesi, näiteks rannas, kes tulevad oma suure seljakotiga, visaka ad liivale pikali, jäavad magama, ja mõne aja pärast võtavad kaardi välja ja hakkavad mingis suunas astuma. Tunnen end alati siis kaitstuna, sest mul on siiski minu stabiilsus olemas, ja kui peaks miski väga metsa minema (kuigi ma ei teagi, mis voiks juhtuda, aga mu aju tahaba arvata, et varsti juhtub midagi fataalset) siis ma saan alati minna kas koju või kuskile teise kohta/riiki.
Maailmas on veel nii palju riike, mida ma tahan näha, kus ma tahan elada. Ma tahan töötada kuskil farmis, istanduses. Ma tahan näha täpselt neid kohti, kus on tehtud seebikaid, mind nii tõmbab nt Kuuba, Mehhiko, Venezuela... Maailm on mu ees valla, maailmas on nii palju teha, ma ei olegi lootusetu juhtum nagu mulle vahepeal tundus.
Nii et, naudin oma praegust elu siin Malagas baaridaamina, käin üksi jalutamas, jooksmas, kokkan üksi, shoppan üksi, käin ujumas üksi, ainult tööl olen Rosettaga, kellega saame päris hästi läbi.
Üks päev punastasin, sest üks mees, kes tavaliselt tulles on väga purjus, tyli leti äärde. Seisin just õllemasina taga, Mick ja Rosetta olid minu kõrval, kumbki tegeles oma asjadega. Purjutaja vaatas mind ja ütles:"Tanja?" Minu kõrvale kõlas mehe öeldu "Italia?" Seega vastasin talle pauhti:"Eii!" Sest teda varasemalt teades teadsin, et ta on vastikult pealetükkiv ja tahtsin konkreetselt "Ei" öeldes ta eemale peletada. Minu eituse peale tõstis Mick pilgu, küsis, miks ma talle ühte "canjat" (õlleklaasi) ei anna. "Oi pekki, ülemuse juuresolekul ei tohi isegi debiilikuga nii ülbe olla," mõtlesin ja hakkasin vabandama, et kas ta tahab fõesti ühte õlle. Hakkas arusaamatult pead raputama ja kordas, et eiei Tanja! Kas ma olen Tanja. Jumalale tänu, et ta tõesti küsis, kas ma olen Tanja. Mul oleks nii vastik tunne olnud, kui ma oleks ta õlleküsimise peale vastanud konkreetselt, peaaegu kurjalt:"Ei!" ülemuste ees.
kolmapäev, 1. november 2017
1. november
Jõuan korterisse, vaatan telefoni: Diana on helistanud. Helistan tagasi, vastu ei võeta. Helistan emale, kõme kestab 29 sekundit, ema:"Räägime siis, kui ma koju jõuan!". Nii, väga hea, suure pere eelised, helistan Piretile, sain natuke end välja elada, kõne lõpeb kiiresti, sest Leonhard hakkas nutma. Tahan ikkagi veel kellegagi oma jamasid jagada, helistan uuesti Dianale, kõne kestab 6 sekundit, Diana:"Ma sõidan just maale. Räagime hiljem!". Ainuke mõte:"Mind on täiesti üksi oma pasa oäevaga jäetud!" Kõrval toast kostab Desmondi karjumine:"Oooooohhh, you fucking bastard!".
Tänast päeva kirjeldab kõige paremini tahtmine endalt juukseid katkuda, karjuda ja nutta, ja kedagi, eelistatavlt Desmondit, peksta. Tõusen mind hommikul kell 6 karjumise peale vannitoast, Desmond karjub:"Oooooohhhh!" Sellele järgneb jalgade vastu põrandat peksmine, vee peale kallmine vetsus. Magan edasi, seni kaua kuni ta mu tuppa ei saja on kõik norm. Tõusen kell 7:45 äratuse peale, vaatan telefoni, Whatsappis on kiri Rosettalt. "Tere IngrEt! Ma ei taha sind su vabal päeval segada, aga me oleme kella kolmest öösel Mickuga baaris olnud. Baariuks lõhuti ära ja käidi röövimas. Kas sa saaksid täna tööle tulla?" No eks ma ikka saan, väga hull ikka, et röövimine oli.
Käisin pesemas, tegin hommikupudru mangoga valmis, tulin oma toa poole. Köögis olles kuulsin veel Desmondit karjumas. Tulen siis mina oma toa poole, märjad juuksed rätikusse mähitud, pudrukauss käes ja näen näost tulipunast Desmondit, kortsus sinine pluus seljas, paljaste jalgadega, täis kustud püksid jalas, tema taga põleb vannitoas tuli. "Mina ei saa enam siin majas niimoodi edasi elada! Vaaaata Ingrit!". P****** miks elu mulle nii teeb?! Vannituppa oli kolme kohta situtud, Desmondi püksid olid seal maas, samamoodi väljaheitega kaetud. Ma tundsin, kuidas ma oleks tahtnud ta peale karjuda, tulin temast mööda, mitte midagi ütlemata, panin oma toa ukse kinni, Deamond karjus mu toa poole täiest kõrist:"Well thank you very much!".
Sõin pudru sellegipoolest isuga ära, ütlesin endale valjuhäälselt:"See puder on värske ja puhas, otse kaerahelbepakist tulnud. See ei ole seotud Desmondi kätega, mida ta ei pese!" Vahetasin riided, panin kõik meigiasjad, juukseharja, hambaharja ja pasta kõik oma väiksesse kotti, et peale vannitoas hammaste pesu saaksin otsemat teed ära minna, mitte ei peaks veelkord oma tuppa tulema. Tulin toast välja, Desmond tuli just järgmiselt retkelt vannitoast välja, kumbki ei öelnud midagi, läksin oma vannituppa. Kuulsin, et Desmond läks välja, sehkendas paarminutit lukuga ja laks minema. Tegin vannitoast pilti, juhuks, kui Mick ja Rosetta mind ei usu.
Kõndisin töö juurde, nägin Desmondit, teadsin kohe, kuhu ta teel on, ikka baari poole.tema mind ei nainud, kõndisin teisel pool teed. Jõudsin baari, Mick oli lapsikult õnnelik, korrutas muudkuk, et teda raha nii väga ei huvitagi, mis ara voeti, aga et uus uks läheb nii palju maksma. Ja hakkas närvitsemise teine tase mul pihta. Oleks Mick mulle lähedane inimene, naiteks isa või vend, oleks ma ta ette võtnud ja ta näo täis sõimanud, pidin piirduma vaid vaikimisega.
Esiteks, sa kutsud mu vabal paeval tööle ja sa ei lase mul oma tööd teha normaalselt. Ma ei tohtinud puututada mingit ala, millist täpselt mulle ei näidatud. Seda kirja pannes lähen ma jälle nii närvi. Kuidas inimesed saavad minust nii palju erinevad olla?! Kas sellist konkreetsust on tõesti liiga palju palutud?! Na***, näita mulle ära, kuhu ma ei või oma näkaseid käsi toetada. Kas ma võin arvutit kasutada?! Täiesti haigeeeeeee, asi ei ole selles, et "lalala, võtame rahulikult!" See on puhas laiskus, hoolimatus. Kust mina kurat peaksin teadma, et röövel puudutas külmkapiust ja ma ei tohi seda paljaste kätega lahti teha? Tahaks nutta....
Röövel oli varastanud vaid kassa, teisi asju, kahte läpakat ja kolme telefoni ei olnud puutnud. Arvatavsti tal ei olnud aega, sest alarm hakkas tööle ja politsei oli baari poole teel. Politsei vaatas kaamerad üle, mis kumbki polnud hästi töötanud. Ma ei saa aru, miks inimesed, Rosetta ja Mick, ei panusta turvalisusele:esiteks kaamerad, mingid kaks väikest kaamerat, mis teevad ususeid pilte. Teiseks, miks on meie baar ainukesena ilma metallusteta, tänavalt saab ilusti sisse näha... Kuidas saab olla nii hoolimatu oma vara suhtes.
Täna öösel rööviti lisaks meie baarile veel panka, apteeki sisse, pluss pandi põlema üks suur prügikast, mille kõrvaloleva auto juhipoolne osa põles ära, pluss veel istmedki. Päris hull ikka, mis siin öösel toimub, ei ole nii kurb enam, et tantsimas ei käi, päris hirm tyleb peale, kui peaksin kell kaksteist öösel üksinda pool tundi koju jalutama.
Üks vastik päev oli täna. Pidin saama ühe Juaniga kokku, aga ta ütles ära. Homme peaksin minema Fuengirolasse ühe Thomasega, Taanist, Rosetta sõber, aga ma ei plaani jällegi midagi, sest kõik muutub ju. November algas päris halvasti, kas saab veel hullemaks minna, arvatavasti ikka saab.
Tänast päeva kirjeldab kõige paremini tahtmine endalt juukseid katkuda, karjuda ja nutta, ja kedagi, eelistatavlt Desmondit, peksta. Tõusen mind hommikul kell 6 karjumise peale vannitoast, Desmond karjub:"Oooooohhhh!" Sellele järgneb jalgade vastu põrandat peksmine, vee peale kallmine vetsus. Magan edasi, seni kaua kuni ta mu tuppa ei saja on kõik norm. Tõusen kell 7:45 äratuse peale, vaatan telefoni, Whatsappis on kiri Rosettalt. "Tere IngrEt! Ma ei taha sind su vabal päeval segada, aga me oleme kella kolmest öösel Mickuga baaris olnud. Baariuks lõhuti ära ja käidi röövimas. Kas sa saaksid täna tööle tulla?" No eks ma ikka saan, väga hull ikka, et röövimine oli.
Käisin pesemas, tegin hommikupudru mangoga valmis, tulin oma toa poole. Köögis olles kuulsin veel Desmondit karjumas. Tulen siis mina oma toa poole, märjad juuksed rätikusse mähitud, pudrukauss käes ja näen näost tulipunast Desmondit, kortsus sinine pluus seljas, paljaste jalgadega, täis kustud püksid jalas, tema taga põleb vannitoas tuli. "Mina ei saa enam siin majas niimoodi edasi elada! Vaaaata Ingrit!". P****** miks elu mulle nii teeb?! Vannituppa oli kolme kohta situtud, Desmondi püksid olid seal maas, samamoodi väljaheitega kaetud. Ma tundsin, kuidas ma oleks tahtnud ta peale karjuda, tulin temast mööda, mitte midagi ütlemata, panin oma toa ukse kinni, Deamond karjus mu toa poole täiest kõrist:"Well thank you very much!".
Sõin pudru sellegipoolest isuga ära, ütlesin endale valjuhäälselt:"See puder on värske ja puhas, otse kaerahelbepakist tulnud. See ei ole seotud Desmondi kätega, mida ta ei pese!" Vahetasin riided, panin kõik meigiasjad, juukseharja, hambaharja ja pasta kõik oma väiksesse kotti, et peale vannitoas hammaste pesu saaksin otsemat teed ära minna, mitte ei peaks veelkord oma tuppa tulema. Tulin toast välja, Desmond tuli just järgmiselt retkelt vannitoast välja, kumbki ei öelnud midagi, läksin oma vannituppa. Kuulsin, et Desmond läks välja, sehkendas paarminutit lukuga ja laks minema. Tegin vannitoast pilti, juhuks, kui Mick ja Rosetta mind ei usu.
Kõndisin töö juurde, nägin Desmondit, teadsin kohe, kuhu ta teel on, ikka baari poole.tema mind ei nainud, kõndisin teisel pool teed. Jõudsin baari, Mick oli lapsikult õnnelik, korrutas muudkuk, et teda raha nii väga ei huvitagi, mis ara voeti, aga et uus uks läheb nii palju maksma. Ja hakkas närvitsemise teine tase mul pihta. Oleks Mick mulle lähedane inimene, naiteks isa või vend, oleks ma ta ette võtnud ja ta näo täis sõimanud, pidin piirduma vaid vaikimisega.
Esiteks, sa kutsud mu vabal paeval tööle ja sa ei lase mul oma tööd teha normaalselt. Ma ei tohtinud puututada mingit ala, millist täpselt mulle ei näidatud. Seda kirja pannes lähen ma jälle nii närvi. Kuidas inimesed saavad minust nii palju erinevad olla?! Kas sellist konkreetsust on tõesti liiga palju palutud?! Na***, näita mulle ära, kuhu ma ei või oma näkaseid käsi toetada. Kas ma võin arvutit kasutada?! Täiesti haigeeeeeee, asi ei ole selles, et "lalala, võtame rahulikult!" See on puhas laiskus, hoolimatus. Kust mina kurat peaksin teadma, et röövel puudutas külmkapiust ja ma ei tohi seda paljaste kätega lahti teha? Tahaks nutta....
Röövel oli varastanud vaid kassa, teisi asju, kahte läpakat ja kolme telefoni ei olnud puutnud. Arvatavsti tal ei olnud aega, sest alarm hakkas tööle ja politsei oli baari poole teel. Politsei vaatas kaamerad üle, mis kumbki polnud hästi töötanud. Ma ei saa aru, miks inimesed, Rosetta ja Mick, ei panusta turvalisusele:esiteks kaamerad, mingid kaks väikest kaamerat, mis teevad ususeid pilte. Teiseks, miks on meie baar ainukesena ilma metallusteta, tänavalt saab ilusti sisse näha... Kuidas saab olla nii hoolimatu oma vara suhtes.
Täna öösel rööviti lisaks meie baarile veel panka, apteeki sisse, pluss pandi põlema üks suur prügikast, mille kõrvaloleva auto juhipoolne osa põles ära, pluss veel istmedki. Päris hull ikka, mis siin öösel toimub, ei ole nii kurb enam, et tantsimas ei käi, päris hirm tyleb peale, kui peaksin kell kaksteist öösel üksinda pool tundi koju jalutama.
Üks vastik päev oli täna. Pidin saama ühe Juaniga kokku, aga ta ütles ära. Homme peaksin minema Fuengirolasse ühe Thomasega, Taanist, Rosetta sõber, aga ma ei plaani jällegi midagi, sest kõik muutub ju. November algas päris halvasti, kas saab veel hullemaks minna, arvatavasti ikka saab.
Tellimine:
Postitused (Atom)