Pühapäev, 30. juuli 2017

Arutelu iseendaga

Kõik toredad inimesed lahkuvad. Täna saatsin Christiani bussi peale, homme läheb Roy, järgmisel nädalal sõber Pablo Argentiinast. Aga elu ongi selline, olen õppinud siin hindama toredaid hetki ja nautima hetkes olemist, kõige suurem kunst on just need õiged hetked ära tunda.

Ehk ongi nüüd kergem uuesti iseendale keskenduda, iseenda harimisele ja reisimisele. Homme uurin Malaga kesklinnas hispaania keele õppimisvõimaluste kohta, sest siin hostelis töötades ma hispaania keelt küll ära ei õpi. Pablo rääkis, et ta õppis Argentiinas olles ühes ülikoolis inglise keelt 5€ eest kuus. Soovitas mul uurida. Täna küsisin, mis ta Argentiinasse tagasi minnes tegema hakkab, et kas hakkab uuesti füüsika õpetajaks. Vastas, et ei, õpetaja töö põletab ta aju :D. Rääksime veel ja tuli välja, et vastupidiselt minule, kes ma tõesti ei salli teenindaja tööd, talle see meeldib. Näiteks ta oli barmen, ütles, et aeg läks nii kiiresti ja tal pile purjus inimeste vastu midagi. Andsin talle idee avada oma baar, ta oli nii õnnelik, ütles, et miks mitte "kunagi tulevikus". Pöördusin ta piile ja ütlesin konkreetselt:"Mitte kunagi tulevikus, vaid näiteks aasta pärast võiks sul juba kaks baari olla!" Tal lõi silm kohe särama ja lubas selle peale tõsiselt mõtlema hakata, sest see töö talle tõesti meeldis.

Pabloga rääkides jõudsin kurva arusaamani, et mul ei olegi erilisi unistusi. Ma tean, et tuleb unistada, sest kuidas muidu ma siin Hispaanias hetkel töötaks, kui mul ei oleks väiksest saadik olnud unistust Hispaaniasse elama tulla, hispaania keelt rääkida, tantsida hispaania keelse muusika saatel. Aga hetkel ma olen nagu puhas leht, ma tahan avastada, näha, kogeda ja võtangi elu sellisena nagu ta on. Jah, ma töötas sellises hostelis, kus ma ise vabatahtlikuna hea meelega ei ööbiks ega elaks, aga mis sa ära teed, vähemalt on mul töö, soe ja puhas tuba, dušš, söök. Sõbrad ja rand ning rohkelt vabadust! Vabadust hindan ma vist kõige rohkem, ma ei oea kelleegi aru andma, kuhu lähen, mis ma teen, kellega, millega jne. Peale tööd lähen kuhu tahan, enne tööd olen, kus tahan, super.

Siin hostelis töötamine on mind muutnud mitu korda täiskasvanumaks. Näiteks enam ma ei hiili vastutusest kõrvale, ei aja kõike halba teiste kaela,. Samuti olen ma muutunud tolerantsemaks, näiteks, kui ikka hostelisse tuleb täiesti umbjoobes kärnas näoga naine, kes tuba tahab, siis ma enam ei tunne tülgastusa ei väsi korrutamast seda, et ma olen aaanud siin niii palju asju teada. Christianilt Aafrika ja Euroopa kohta, Cameroni kommete ja uskumuste kohta. Või näiteks nägin esimest korda elus abielupaari, kellelt võeti maja ära, jah, nad nägid välja pesemata ja kasimata, aga mis mind hämmastas oli selle naise kindel käsi. Tõeline hispaanlanna: kõva häälega, teab, mis tahab, armastav, sõbralik, konkreetne. Nad läksid ära peale 10 meie hostelis elamist, ja lubas, et me näeme veel kungai. Läksid suuuuure valge prügikotiga minema, ma ei kujuta ette, kuhu, aga raha neil enam ei olnud.

Vaatame, mis minust saab, kuu aega saan veel siin olla. Roy ütles, et ma naudiks seda aega siin, vaataks kõrvalt seda trianglit, peaosades Alissa oma jüngrite ja Mick oma poolehoidjatega, sest ma hakkan seda kohta igatsema. Ma tean, et hakkan, olen saanud väikest viisi omaks selle kambaga siin, Rubia ja Frozen nagu mulle öeldakse. Armas, aga vahepeal tahaks raputada mõnda inimest, nagu perekonnas ikka (vihje ema Tiiule).

Aga tööst kirjutan millalgi hiljem, hetkel võin vaid öelda, et iga päev on koomilisi olukordi paksult täis :D 

Reede, 28. juuli 2017

Elu seebiooperis

Ma naudin tõesti igat päev siin, ja sel on ainukt üks põhjus, ja selleks on: rutiini puudumine. Ma ei tea kunagi, millega mu päev akgab või millega see lõpeb.

Näiteks, lähen mina ühel päeval tõöle. Saan teada, et pean närgmjsel päeval töötama alates kella 9. Viima läbi hommikusöögi, ehk siis panema saiad valmis, noa lauale, vee keema, kohvi lauale, moosid lauale.

Või näiteks, mäletate, kui kirjutasin venezueelastest, kes mind eiravad? See naine just hakkas mind eirama sellepärast et ma suhtlesin Christainiga. Ja kui ma suhtlen meessoost isikuga, siis me oleme ju paar ja ma tegin ta väikevennale (24-aastane) haiget, kuna ma meeldisin talle. Selline tore loogika temapoolt siis. Igaljuhul, üleeile tahtsime mu Madagaskarilt pärit kolleegiga sabanas (voodilinu) pesuruumist tuua, aga uks oli lukus. See uks on absoluutselt alati lahti, nägin end mu töökaaslane, kuskil 45-aastane argentiinlane, hästi tore, toetab seljaga vastu ust. Ütlesin ta nime, et kuile, me tahame linu tuua, arvasin et lollitab. Tegi ukse lahti, muigas, andis koti voodilinadega ja oani ukse uuesti kinni. Nägime ta seljataga mingit naist, mina arvasin,met see oli meie Ukrainast pärit töötaja, kellega juttu räägivad. Aga mis hoopis välja tuli?! See naine oli Venezuela naine, kes on siin oma kolme lapse ja abikaasaga :D

Ma naersin, lihtsalt kontrollimatult, sest tema oli ju see, kes igalpool mind jälgis, tahtis teada kõigest kõike ja esimesena. Hiljem tuli mu töökaaslane, see mees, ja ütles, et nad on armunud, see naine oli seal nutnud, sest ta ju läheb varsti ära koos oma perekonnaga. Töökaaslane ütles, et kui see naine ära läheb, siis läheb tema ka. Küsisin, et mis ta abikaasast ja poegadest siis saab, vastas, et armastus on tähtsam :D

Nüüd igakord kui neid kahte näen siis tuleb lihtsalt muie näole, töökaaslane ütleb naljaga, et ta teab, et ta on hull, ja et ma ei kiusaks teda. Aga naine ütleb, et ma ei räägiks sellest kellelegi ja et nad on ainult sõbrad, vastasin, et muidugi " amigos"

Gibraltar, koristamine

Veel hingitsen, vaevaliselt, kuid siiski... Kõik need, kes minu pärast murstsevad, siis võin teile rahustuseks öelda, et ei Jehoova tunnistajatesekt ega aafriklased ei ole mind veel oma valdusesse võtnud. Vastupidi, ei ole enam peale viimast korda Jehoova tunnistajate miitingutel käinud ja aafriklased lähevad riburadapidi minema. Olen kõigest "ohtlikust ja erinevast" väga kaugel.

Nii palju on juhtunud, vahepeal käisid Erik ja Piret mul külas. Tähendab veetsid viis-kuus päeva oma kuu ajasest puhkusest Malagas, kahel korral käisime rannas, kohvikutes söömas ja minu vabal päeval läksime Gibraltarile. Gibraltarilt avanes nii võimas vaade merele, nägime Aafrikat ja kõik oli nii ilus. Ainuke miinus, et seal oli nii palju ahve, alguses tahtsingi ainult nende pärast sinna minna, aga, kui kohale jõudsime ei saanud kordagi end turvaliselt tunda. Ahvid olid igalpool, isegi poe ukse ees ootasid, et sisse saada. Ajasid seal teineteist taga, tegid igasuguseid metsikuid hääli ja nende pilgud olid kõikjal, nii ebaturvaline oli olla.

Ootasime oma tõstukit, mis meid alla viiks, Erik tegi Fanta purgi lahti ja hakkas jooma. Selle peale tormas kohale üks ahv. Kõigepealt läks Pireti kaamerakoti kallale, siis hakkas mu seljakotti krabama, niii õudne! Nii hea meel oli, kui alla jõudsime, kõndisime mööda tänavaid ja ostsin endale shampooni, mille avastasin Inglismaal au pair olles. Kuna Gibraltar kuulub Inglismaale, siis ei olnud mingit vaeva just seda shampooni leida. Ostsin kohe 2 pudelit, ühe keratiini ma argaaniõliga ja teise Brasiilia oma, ülihästi lõhnavad mõlemad.

Selle shampooni lõhnaga tuleb mul meelde, et ma ostsin üks päev emotsiooni ajel endale ühe huulepulga ja pliiatsi. See ost läheb kirja, kui üks mõtetumaid oste, mis ma eales teinud olen. Poes oli selline valgustus, mille käes tundus see värv lihtsalt perfektne, nüüd kodus huuli värvides jääb tahtmatult selline tunne, nagu ma oleksin sulanud kamashokolaadiga oma huuli värvinud.

Aga, okei, Piret ja Erik olid siis Malagas, viimase öö veetsid nad meie hostelis. Samas majas, kus minagi ööbin. Mu ülemus pani nad 6 nariga tuppa, õnneks said nad kahekesi olla, kuigi natuke hirmutasin neid (lootsin ka natuke), et öösel sajab kamp pagulasi sisse ja saavad tõelise elamuse osaks. Kahjuks nii ei läinud, aga siiski, nende toas oli ülipalju mosquitosid ja voodis olid ka mingid putukad, kes neid üle keha ära sõid. Mul oli neist nii kahju, kui nad hommikul kell 5-6 mulle helistasid, et tooksin nende toidu külmakapist (külalised ise ei saa kööki kasutada, seega ainukt mina sain nende toidu viia külmkappi), sest nad lähevad minema. Tuli välja, et nad ei olnudki maganud, kuna toas olid kõigele eel nimetatule veel prussakad...

Järgmisel päeval olid mul jala peal punnid, nagu lööve lausa. Öösel hakkasin mõtlema, et äkki minu voodis on ka need putukad, kes mind sõöma hakkavad. Et end veelgi endast välja viia googeldasin neid, vaatasin pilte ja avastasin, et need hammustused minu jalal on päris sarnased. Ööläbi ei saanud korralikult magada, kujutasin ette, kuidas need väiksed putukad mu madratsis roomavad, öösel mu kehale tulevad ja siis uuesti kuskile pragudesse ronivad. Vandusin endale, et kui selle öö üle elan, siis järgmisel päeval koristan kogu oma toa ja madratsi puhtaks.

Kui need hammustused avastasin näitasin sel samal päeval oma ülemusele ka, läksime koos minu tuppa, kontrollis mu madratsit. Vedas võtit mööda madratsiõmbluseid ja ütles, t ta küll midagi ei leia. Ütlesin, et äkki ma sain eed oma õe voodist, sest olime Piretiga kõrvuti ta voodis ja vaatasime telefonist pilte. Läksime vaatasime Pireti toa madratsid ka üle, kedagi ei leidnud, ainukt natuke shokolaaditükikesi :D.

Aga, saate aru, meie kliendid on leidnud viimase 4-5 päeva jooksul täiega putukaid voodidest. Selle eest saavad mõned kahjuraha, aga see on lihtsalt rõve...

Seega, kui oma tööpäeva lõpetasin, lonkisin randa, sest ma olin nii väsinud, aga ma ei suutnud isegi mõelda mõttele, et peaksin minema oma tuppa oma voodisse ja pikali heitma. Magasin rannas, ärkasin selle peale, et mu jalad ära vajusid ja käsi tõmblema hakkas. Kõmpisin hostelipoole, täiesti väsinud ja tülpinud, nii ebaõiglane oli kõik, läksin ostsin lohutuseks endale pähklivõiet. Sõin seda tänaval, see oli nii magus, pea hakkas ringi käima ja lõpuks jõudsin hostelisse.

Võtsin end kokku, tegin krunni pähe, võtsin kummikinnastepaki lähedusse, varustasin end igasuguste lapikeste, puhastusvahenditega ja putukatõrjega. Tõstsin madratsi ülesse, pühkisin puhtaks, vaatasin veelkord kõik praod ja õmblustevahed üle ja tõesti, õnneks ei olnud seal kedagi. Sellegipoolest lasin oma kalli kolleegi soovitusel julgelt putukatõrjet ja tahtsin tolmuimejaga kõik oraod üle tõmmata, et olla 100% kindel, et mina olen omaltpoolt kõik andnud.

Mis välja tuli, meil ei ole siin tolmuimejat, mitte ühetgi aspiradorat ei ole selles hostelis!!!  Leidsin ühe enam-vähem puhta harja ja pühkisin oma tuba üle kolme korra puhtaks. Lasin terve põranda ulatuses puhastusvahendit ja pesin kükakil olles kõik käsitsi rätikuga puhtaks. Miks käega, kas meil siis moppi ei ole? Mopp isegi on, aga see on nii räpane, et tänu sellele, läheb põrand veelgi mustemaks. Lõpuks sain rahule jääda, kui ilus vakge marmorpõrand mulle vastu vaatas, mitte päris puhas, aga siiski, julgesin isegi paljajalu sinna korraks astuda :D

Pesin suures tuhinas isegiaknad, aknaraamid ja oma väikse öökapi puhtaks, sinna otsa veel duširuumi, oeegli, kraanikausi ja WC poti. Oleks tahtnud laulda, vedasin oma kohvri ka toast välja, et saaksin ikka igaltpoolt puhtaks teha, samal ajal nägin oma toakaaslast, ütles, et meie tuba näeb väga hea välja. Tänasin, ütlesin,met siis on endal ka hea olla (oma isa laps ikka). Vaatasin ennast peeglist, lohakas krunn peas, päevitunud, punane triiksärk, mille sain tänu oma sõbrannale annetuskastist endale, seljas ja üdini õnnelik.

Enne magamaminekut panin endale uued puhtad, hoolega valitud voodilinad. Hoidsin ikusti uksed-aknad kinni, et sääski ei tuleks, oanin õhukonditsioneeri tööle ja heitsin oma puhtasse voodisse magama. LUKSUS, ma ütlen, kui keegi sind öösel ei söö, kui sääsk sind näost ei hammusta, kui voodilinadel ei ole mingeid imelikke plekke ja linad on veel enam-vähem sirged. Nagu kodus oleks olnud.

Hommikul õnneks ei olnudki mul mingeid komplikatsioone, ülemused veel küsisid, kuidas mu lööve elab ja soovitasid mingit kreemi peale panna.




Kolmapäev, 19. juuli 2017

"Ma ei räägi sinuga"

No nii, kõik ikka mäletavad, kuidas ma kirjutasin, et mingi Venezuela perekond on mind nii omaks võtnud ja üks 50-aastane venezueelanna ka? Mina küll mäletan veel neid kordi, kui nad hommikul mind musitades vastu võtsid, iga kord minust möödudes küsisid, kuidas mul läheb ja isegi üks päev ootasid kella 17-ni, et ma saaks peale tööpäeva lõppu nendega randa minna.

Nüüd heal juhul ütlevad nad mulle tere, aitäh, kuidas läheb. Üks noormees lausa eirab mu pilku, kui midagi küsin, varem ikka vaatas otsa ja noogutas kaasa,mkui midagi rääkisin. Nüüd pööritab perekond vaid silmi, kui üritan hispaania keeles midagi öelda. Selline suhtumine on kestnud kuskil 4 päeva, igaljuhul pühapäeval olid nad juba imelikud, laupäeval käisime töökaaslaste, Venezuelast pärit noormehe, El Salvadorist pärkt mehega ja kahe aafriklasega väljas.

Asi on selles, et ma suhtlen inimestega, kes on palju tumedama nahavärviga kui nemad. Ühel õhtul leppisime Christianiga kokku, et läheme kell 23 välja. Olin punkt kell 23 kohal, käisin pesus, vahetasin riided ja värvisin huuled ära, Venezuela perekonna jaoks olin väga üles löödud. Küsisid, et kuhu mina siis niimoodi lähen. Kuna olin seal oodanud juba 20 minutit, vastasin, et ah, ma niisama seisan siin, kirjutan Eesti sõbrannaga, et minu toas ei ole WIFIt. Mind ajab nii närvi, et pean kogu aeg kellelegi aru andma.

Vahepeal seisin õues, kirjutasin Dianaga, kes soovitas mul tuppa ära minna, sest Christian oli üle poole tunni juba hiljaks jäänud. Aga ma ei olnud nõus minema tuppa, võtma ripsmetuši maha ja lihtsalt magama minna, pealegi ei olnud mul üldse und. Mõtlesin, et jalutan natuke tänaval, kuigi oli suhteliselt pime, istusin ühel hetkel Mercadona ette pingile ja lugesin psühholoogia õppimisvõimaluste kohta.

Ühel hetkel tuli mu kõrvale kuskil 27-aastane hispaanlanna, tundus, et ta oli natuke purjus, käes oli tal plasttopsik ja käes mingi purk. Ütlesin viisakalt talle tere, kuidas läheb, vastas rõõmsalt, et hästi ja mäin mind vahtima, valas rndale juua ja vaatas mind. Mõtlesin, et mis mul siis ära ei ole telefoni korraks käest ära panna jainimesega juttu rääkida. "Soojenduseks" küsisin, mis ta joob, vastas Fantat. Ütlesin olgu, küsis, kas ma tahan juua, vastasin eitavalt. Ja siis hakkas ülbitsema, et miks ma siis üldse küsin, kui ma juua ei taha, vastasin talle, et lihtsalt juttu rääkida. Vastas, et niimoodi ei alustata vestlust, tegi mind järgi:"Aaaaa mida sa jood?" ja siis tegi imelikke nägusid. Tõusin rahulikult püsti, endal süda rinnas kloppimas, kartsin, et selline võib kallale ka tulla või mul telefoni käest ära krabada.

Otsisin käekotist oma hostelivõtmed juba enne hosteli ette jõudmist ülesse, et ma saaks võimalikult kiiresti tuppa sisse. Kõndisin ümber nurga, lootes, et ta mind taga ei hakanud ajama, ja kes mulle Residencia ukse vahelt lehvitab. Christian! "Jumal tänatud, kui see naine peaks mulle peksa tahtma anda, siis vähemalt peaks ta enne jagu saama poksijast. Näitas näpuga, et ootaksin teda, et läheb käib korraks veel üleval ära ja tuleb siis tagasi. Jäin sinna samasse kohta seisma, natuke mäin ühe parkiva auto taha seisma. Järgmisel hetkel nägin, kuidas Venezuela naine pistis pea ukse vahelt välja, vaatas vasakule-paremale, otsides inimest, kes Christianiga välja läheb. Mind ta ei märganud, aga eks ta aimas.

Tuli välja, et Christian oli aru saanud, et kohtume kell 00, kusjuures jõudsingi põgenedes hosteli ette kaks minutit varem, nii et tema jaoks tundus kõik loogiline. Teda nähes naersin ja ütlesin talle, et hea töö, tund aega kohale ilmuda, ta imestas, et ma viitsisin teda tund aega "oodata". Kõndisime kolm ja pool tundi, nii huvitav oli kuulata ta riigikohta, millised inimesed seal on, millega nad tegelavad, mis söövad jne. Oli lugenud Eesti kohta ka, teda ajas nii segadusse, et meid ainult 1,3 miljonit inimest on, seal, kus tema elab on 30 miljonit elanikku.

Kõndisime ranna lõppu, vaatasime laineid, ütlesin, et tahaks ujuma minna, ta vastas, et kui ta peaks pragu ujuma minema, ta sureks kohe ära. Ta niimoodi kardab vett, vahepeal näiteks täna ütles rannas olles, et kui ta peaks uuesti paadiga merele minema, peidaks ta end oma tuppa ja ei läheks. Kinnitasin talle, et usun, et ta on võimeline ujuma õppima, tänas mind :), vahepeal vajavad ka täiskasvanud inimesed võõra inimese julgustvat sõna.

Hakkasime tagasi mööda teed minema, kui meile kõndis vastu üks suur koer oma peremehega, Christian ütles otsustavalt, et lähme üle tee, et tema katdab koeri. Koer oli kuskil 20 meetri kaugusel! Ma tõesti üritasin mitte naerda, aga mul ei tulnud see välja. Christian näitas, kuidas koer ta säärest kinni võtaks ja lausus:"Nad tahavad mu lihaaa!"

Chris kurtis mulle, et tal pole hostelis peale trenni tegemise midagi teha, ta tahaks õppida hispaania keelt, ta on olnud siin kuj aega ja ta on terve selle aja ise õppinud. Ütlesin talle, et ma võin Venezuela perekonnaga rääkida, et nad teda õpetaksid. Ta vastas, et nad ei salli teda, et ta näeb seda nende pilgust. Ma ei saanud eitada ka, sest ma ju olen nendega kokku puutunud ja tean, kuidas nad neid kutsuvad...


Mõnikord on nii raske olla kahe poole vahel, isegi, kui on selgelt eristatav, milline pool on parem. Kuna ma pean töötama siin hostelis, kus on nii palju venezuelasi, siis ma ei saa neid kuradile
 saata, või hakata rääkima, et musta nahavärviga inimesed on samasugused inimesed nagu valge, kollase ja ükskõik mis värviga inimesed...

Igaljuhul. Selle postituse mõte on see, et ma olen imestunud, kuidas see on võjmalik, et mina, lumivalge nahaga tüdruk, tolereerin nii aafriklasi, kes on süsimustad kui ka natuke heledama naha inimesega, latiino rahvast.  Aga nemad teineteist ei salli, uskumatu. Ja mina olen siis seal kahe vahel...

Eile lõuna ajal hõikas üks mees Aafikast "Ingrit, palun ulata mulle majoneesi!" Kõikide pilgud jäid minul pidama, vaatasid, kuidas ma reageerin, ja kui ma tõingi palutud majoneesi, siis oli asi selge, olen vastaste poole peal :D

Laupäev, 15. juuli 2017

Ujumine

Leppisime eile Christianiga kokku, et krll 18 kohtume oma välijõusaalis purskaevu kõrval ja õpetam teda ujuma. 

Ma olin terve päeva nii elevil, ikkagi esimest korda aafriklast ujuma õpetada, teiseks ta on päris meeldiv noormees. Tööpäev oli nii tihe, lõpetasin alles pool kuus õhtul, pool tundi normaalsest ajast üle, uskumatu. Ma ületan end iga päevaga aina enam, ei lähe enam endast närvi, kui kliendid mu järele ootama peavad, kui võtit ei ole, voodilinad on otsas. Pluss jäeti mind üksinda kõige kiiremal ajal: lõunasöögiajal, just sel ajal tulid kliendid, seega ütlesin neile rahulikult, et nad ootaks kuni ma lõpetan. Ootasidki 20 minutit, ei tulnud maailma lõppu, isegi siis ei saabunud lõpp, kui pidin neile ütlema, et võtit ei ole ja nüüd ootame, kuni mu targem tõökaaslane saabub.

Sättisin end valmis nii palju kui sain, käisin pesus, vahetasin riided ja kõndisin fanna poole. Enne sebfa ületamist nägingi juba õpipoisist aafriklast, istus pingil ja enne äe imet, võttis oma sõbra ka kaasa. Mõtlesin, et mina pean julgema üksinda kokku saada, aga tema peab mingi sõbra kaasa võtma, pole aus... Aga siis nägin, et nende kõrval oli meie hosteli perekond El Salvadorist. Nii tore oli näha, saan nendega väga hästi läbi, sain Carolyniga tuttavaks, kui pakkusin neile ühel õhtul välja, et teen neile kohvi ja sellest saigi igaõhtune traditsioon. 

Lehvitasin neile, nad olid nii rõõmsad mind nähes, ütlesin,met davai, kõik ujuma. Ja mis välja tuli?! Mina ja Carolyn olime ainukesed, kes ujuda oskavad, mehed seevastu kardavad vett ja ei oska ujuda. Eil Salvadorist pärit perekonna pojal oli küll huvi ujuma õppida, aga teda pidi ikka jälgima. Nii raske oli õpetada, üritasin meenutada,mkuidas minu esimesed ujumistunnid olid. Meenus,met tuli nagu vett usaldama õppida, seega minu "õpilased" pidid ulpima keset vett, nii naljakas vaatepiot oli, naersime, aga mitte halvaga. Lõpuks sain aafriklase nii kaugele viia, et ta oli nõus minuni ujuma, ta silmades oli täielik hirm, rassis kätega, tegi ilusti konnastiilis ujumisliigutusi,maga jalgadega vehkis edasi-tagasi. 

Hiljem kaldal rääkides seogus,met ta tõesti tahab ujuma õppida, sest ta saabus Malagasse paadiga,mkus ta tundis kabuhirmu mere ees. Ütles, et kui ta oleks paadist välja kukkunud oleks ta ära uppunud ka. Ta üks sõpradest oligi ära uppunud... 

Istusime liival, mehed jõid õlut, rääkisime juttu, mina tõlkisin aafriklaste juttu hispaania keelde, ja El Salvadori juttu inglise keelde. Mulle väga meeldib, et nad üritavad hispaania keelt selgeks õppida, Carolyn lubas meid õpetama hakata. Eks näis,mkas see on vaid jutt või mitte.

Hiljem mängisime jalkat, vees niisama palliga ja lõppude lõpuks nautisin täiega väikse poisiga jalka mängimist kuumal rannaliival. 

Hetkel istun hosteli elutoas ja ootan, et kell saaks 00 ja siis lähen kain pesus ära. Lähen täna oma töökaaslastega välja. Hoian pöialt, et oleks hea muusika ja pidu, ma ei viitsi hipide moel mööda tanavaid kompida ja vaadata,mkuidas nad lihtsalt motetult oma tervist rikuvad juues õlut.

Ps, hetkel yritab raakida yks Antonia minuga, Amsterdamist oarit, et ta suitsetab marihuaanat ja ta ei moosta, miks see keelatud on. Vahva sell, meenutab mu venda :D 

Reede, 14. juuli 2017

Rand+trenn

Mu igapäevaseks rutiiniks on saanud peale tõöd randa minemine. Tavaliselt kuulan kõrvaklappidest mingit Ööülikooli loengut, käin ujumas, jälgin inimesi (oma ema tütar ikka), aga täna lamasin lihtsalt hostelist võetud saunalinal. Eile ostsin endale uued ilusad bikiinid! 

Lamasin selle ajani, kui mu jalg järsku laiali vajus, ma jäin sügavalt magama! Ma niimoodi ehmatasin, vaatasin, mis kell on ja ma olin veerand tundi maganud, kartsin, et äkki on juba hommik :D. Õhtune päike on ikka nii tugev, panin endale 50  päiksekaitsefaktoriga kreemi peale ja lasim silma jälle looja, nii hea oli olla. 

Kuskil kaks tundi pärast liival lebotamist otsustasin minna parki, et oma tööst vaevatud keha venitada. Panin oma helepruunid lühikesed püksid jalga ja hakkasin liikuma, välijõusaalis oli juba üks aafriklane, kellega saan hästi läbi. Tervitasime teineteist, kuidas läheb jne, ja läksin oma põhilise koha peale venitama. Perfektne! Naeratus tuli huulile, mõtlesin:"Kui uhke oleks 15-aastane mina, sest ma ju ELAN ja TÖÖTAN Hispaanias. Peale tööd leian enda jaoks aega. Mul on toredad töökaaslased, kes õnneks on paar ja veedavad aega palju koos, seega mina saan nii palju üksi olla, kui ma tahan. Täielik luksus on üksi olla peale väsitavat tööpäeva! Peale trenni ostan endale juurvilju ja teen endale super head toitu nii õhtusöögiks kui ka homseks lõunaks. Ja mis kõige lahedam, ma ei jooksnud siit töö juurest ära, kui mul siin nii raske oli, et ma ühel päeval niimoodi nutma hakkasin, et ma rääkida ei saanud ja Alissa mind oma higise keha vastu surus ja vene keeles lohutas. Kõik kliendid kõndisid aknast mööda, väiksed lapsed vaatasid aknast sisse, situtasid end pikaks-pikaks." 

Peale trenni läksingi Fruteriasse, seekord tahtsin minna täiesti uude kohta, sest eelnevatest kohtadest ostetud porgandid ega tomatid ei ole eriti head. Leidsingi hea koha, hind oli normaalne, kilo alla ühe euro, nuusutasi  tomateid ja oligi õige tomati lõhn! Ostsin lisaks tomatitele ja porganditele suvikõrvitsa, kikerherneid, paprika, rohelise tšillipipra, küüslauku. Koduköögis panin kõik pannile, lisasin Maria antud karri maitseainet ja nautisin, homme saan ka süüa :). 

Maria läks täna ära, jumal tänatud, et mitte kaugele, vaid läks Malaga kesklinna, saame ilusti kokku saada, kuskil 45 min kõndimist mööda rannajoont. Aaa, tänane hommik oli veider, sõin parasjagu hommikust, kui Alissa tuli mu juurde ja ütles, et gahab minuga raakida Mariast. Mõtlesin, et tahab raudselt, et ma ütleks talle kidagi edasi, ütlesin, eg Maria läheb täna ära. Ta ütles, et väga hea, et ta kuulis, et ma olin käinud Mariaga koos Jehoova tunnistajate koosolekul, ja et see on mulle väga ohtlil. See ei ole religioon, vaid see on sekt, kes tegelevad peapesuga ja ma peaks endale uue hobi otsima :D ütlesin okei. Rõhutas veel, et ta ei ole midagi Maria kohta halvasti öelnud (ma eptean, et ta ei salli teda), ja et mina olen täiskasvanud inimene ja otsustan ise, aga et see on ääretult kahtlane usk. 

See pani mind mõtlema ja õnneks mul ei ole liiga hilja "loobuda" nendel kohtumistel käimisest. Õnneks ma ei ole kuskile allkirju vms andnud ja ma ei ole sellega seotud. Maria seevastu survestab mind, küsib, millal me piiblit koos lugema hakkame ja täna enne ära minekut andis mulle mingi Jehoova ajakirja... 


Minu armsad kliendid

See pealkiri läks mul kaks korda sassi, näpud tahtsid kirjutada "Minu kleidid", heatähelepanek, sest oma kleite ei olegi ma saanud siin eriti kanda. Ainult seda ühte, musta värvi, selle peale mindi nii pöördesse ja hõikeid tuli igast suunast, mõnele selline tähelepanu meeldiks, aga mulle mitte, seega hoian madalat profiili ja kannan oma tööriietust ka kodust/tööst väljaspool. Tahtsin just eile osta endale ühe kleidi Sferast, selline roosakas, hasti ilus, aga mõtlesin, et kuhu ma sellise kleidiga lähen, väljas ma ju ei käi :D

Aga davai, tuleme siis klientide juurde tagasi, neid on mul siin palju olnud. Neid saab liigitada 3 rühma 1)lärmakad ja sõbralikud (küsivad pidevalt küsimusi, kui ma alles nende andmeid atvutisse kirjutan), 2)alandlikud, arvatavasti, ma oleksin enam-vähem samasugune, sest nad ehmatavad iga küsimuse peale ja hakkavad telefonist/prinditud paberitelt igast asju mulle näitama, kui ma julgen neilt igaks juhuks kinnituseks küsida, kas nad on juba enne ära maksnud, või siis 3) ulilärmakad ja ebaviisakad, mehed on tihti vastikult flirtivad, seevastu naised näevad minus kui vaenlast.

Esimene rühm inimesi on tihti kas Saksamaalt, Prantsusmaalt või Hispaaniast. Näiteks ema ja tütar Prantsusmaalt, ema tuli kohe täitsa minu kõrvale, kui ma ta passi andmeid WebPoli kirjutasin, ma ei mäleta, mida ta minult küsis, aga ta vaatas mulle otsa ja tegi seda prantsuse pärast "R" tähte. Appppi, mind ajas nii naerma, kahjuks ei meenu mulle, millest jutt oli.

Kõige naljakamad inimesed olid Saksamaalt, kusjuures alles hiljuti, kuus 17-aastast sakslast tuli. Neil oli kõik ilusti makstud, arvutis oli näha, aga siiski küsisin ikka üle, kas neil on makstud. Sellepeale läks Jan näost punaseks, pani oma suure backpackeri seljakoti maha ja hakkas sealt meeleheitlikult paberit otsima, mis tõestaks, et ta on maksnud. Mõtlesin omaette, et miks ma pidin küsima, aga samas, sain siis kinnitust, sest ma ei saa Micku üldse usaldada (manager, kes keerab alati kõik pekki. Tema on peamine isik, kes vastutab Exceli tabelis oleva info eest).

Nende sakslastega meenub mul ka see, kui ma pidin neljandale korrusele ja alla tagasi jooksma üle 12 korra! Vahepeal teisel korruse trepil olles arvasin, et nüüd on mu aeg kätte jõudnud ja ma ei jaksa enam, siiski võtsin end kokku ja jooksin ülesse.

Siin ma olen õppinud, et AINULT iseenda vigadest ma õpingi. Mulle võib sada korda öelda, et ma pean kõikide inimeste andmed arvutisse kirjutama, aga kui inimesi on räigelt/reserveeritud toas on inimesed, ja mina oean hakkama uut tuba otsima/kaardimakseterminaliaku on tühi ja laadijat ei ole/norrakas Andy üritab üle klientide hõikuda, et ta nägi eile öösel tänaval midagi imelikku ja solvub, kui ma teda ignoreerin, siisloomulikult mul läheb selline asi meelest ära.

Võtsin selle sakslase Jani ID kaardi (nii imelik oli vaadata, et keegi on 2000. aastal sündinud ja ta reisib vanemateta, tundub nii noor :D). Kirjutasin ilusti ta andmed ära, andsin 2 toavõtmed, läksin nendega kaasa, et olla kindel, et kõik on koristatud ja linad olemas. Ja hakkas pihta:võti ei töötanud, Mick oli kirjutanud 45 käsitsi ühe võtmehoidja peale, aga teiselpool oli hoopis mingi teine number, mis oligi õige. Jooksin tagasi kontorisse, viisin õige võtme. Soovisin ilusat päeva ja, et kui nad midagi vajavad siis öelgu.

Olin kontoris natuke aega olnud, kui Mick tuli, otsisin just selle Jani paberit mapist, millelpeab olema ta bookingu number ja tšekk, et ta  on maksnud. Mick ütles, et pean Janilt allkirja sellele tšekile võtma ja talle ühe teise tšeki andma. Jooksin ülesse, mul ununeslastakas maha, jälle alla. Uuesti poiste tuppa, ma kaotasin tšeki ära, uuesti alla, oli teise korruse trepil, UUUESTII ülesse. Alla,ütlesin, et loodetvasti nad ei pea mind enam nägema.

Kontoris ootas mind Mick:" Miks sa ainult selle poisi andmed votsid? Kõikide ID kaardid tuleb üle kirjutada!" Vot see oli juba piinlik, uuesti sinna tuppa minna, palusin kõikide dokumendid, jälle alla, uuesti lehtedega ülesse allkirjastamiseks... Alla... Poisid vajavad saunalinu ka.. Ülesse-alla :). Viimane piisk oli see, kui nad tahtsid WIFI parooli, sest võtme pealt oli see ära kulunud, uuuuuuuesti ülesse, nagu täielik debiilik.

Ja kolmanda grupiga tulebmul meelde kaks päeva, kirjutan kõigepealt hispaanlannadest, kelle käitumisest ma saan natuke aru, aga samas nad laksid üle normaalse kurjustamise piiride.

Kõik algas nagu ikka siin kõik algab, kaosega. Neli tüdrukut tulid, mina vaatan arvutisse:"Reserveering läheb Pinki (Pink on kesklinnas asuv "meie" kolmas hostel). Mina edastan teate tüdrukutele. Nemad saavad vihaseks, sest nad reserveerisid SIIIIA toa. "Jah, ma saan aru, mul on väga kahju, aga teid on suunatud teise hostelisse, 2 km kaugusel. Tellin teile takso, hostel tasub arve ja adios!" Neile see ei sobi, tahavad bossiga rääkida, sest mina (blondiinike) ei oska hispaania keelt, oma arust sain ma kõigest aru, aga neile sellest ei piisanud.  Helistasin, nagu täielik loll, Mickule, räägivad temaga, norrakas ei oska üldse hispaania keelt ju :D see ajab senjoriitad veelgi vihasemaks. Fernando helistab mulle, räägib tydrukutega, uks neist ütleb mulle, et nad tahavad kaebekirja kirjutada, annangi paberid.

Selle aja sees saabub hostelisse Alissa, räägib meeleheitel tüdrukutega, kes teineteist juba filmisid, "lõid" pead vastu seina ja "nutsid", täiesti pöörased, arvatavastifilmisid mind ka :D. Seletasin just Alissale olukorda, kui äkki astus meie tagasihoidlikku koridori politseinik :D Alissaga vaatasime teineteisele otsa ja puhkesime naerma, nagu midaaaaa, mis neil arus on :D. Ilus noor politseinik muigas, vaatas olukorda, mind süüdistati selles, et ma ei oska hispaania keelt, manager ei oska hispaania keelt ja neil oli broneeritud tuba just siia, sest neil oli mingi kontsert siin läheduses. Mina eemaldusin olukorrast, tydrukud raakisid politseinikuga õues, mul ega kellelgi teisel ei olnud midagi teha. Oi kurja, unustasin ühe tähtsa detaili: "Ma leidsin neile ühe vaba toa, aga neile ei sobinud. Nad olid juba nii vihaseks end ajanud, et nad ei olnud enam nõus sinna jääma. Mind nii häirib, et mul ei lasta ise otsuseid vastu võtta, sest Mick ütles mulle alles siis, et davai, pane nad siis vabasse tuppa, kui need tüdrukud minuga juba viisakuse piiridest välja läksid) ".

Hiljem läksin südmuskohta tagasi ja "Surprise! Surprise!" nad toppisid need kaebekirjad mu kontori akna vahele nässu. Nii palju siis neist, ükskord tuli üks Iirimaalt pärit perekond, naine oli moslemi usu kohaselt riides, mees oli suure kõhuga ja 17-aastase pojaga. Nad tulid õhtul, kuskil kell 00:30, sisustasid ilusti mu pool tundi ära. Jällegi, nad olid 3 kuud tagasi broneerinud endale privaattoa kolme voodi ja dušiga esimesele korrusele, sest mehel oli jalg haige. Mina suunasin nad teisele korrusele, kus oli kaks voodit, läksin selle lerekonnaga sinna tuppa, mul oli niii piinlik, aga samas naljakas, seda tuba tutvustada. Tundsin end kui maakler, kes peab müüma totaalset p*ska, tegema nägu, et just siin ongi teil hea veeta kaks ööd, enne kui Marokosse lähete.

Ütlesin, et vaadake, lapse (17-aastane noormees) saame siia magama panna, toome teile madratsi ja vsjoo, kõik on õnnelikud. Vaatasid mind sellise näoga, et mida paganat, aga õnneks perepea istus voodile, võttis telefoni paelaga kaelast ja andis käega märku, et davai, too siis see madrats. Enne pakkusin neile Micku soovitusel tuba esimesel korrusel 3 aafriklasega, see ajas nad päris martu. Kui ma olin neile madratsi oma kahe töökaaslase abiga tuppa toimetanud nad leebusid, enne veel panin madratsile lina, ise sisemuses naersin, et uskumatu, et ma seda teen, terve perekonna ees panen lina täiesti räpasele madratsile.

Mees ütles, et homme vaatame edasi, et nad on maksnud kolme inimese toa eest ja nad tahavad raha siis tagasi saada. Ütlesin talle, et davavi, räägi mu bossiga. Ma alati üritan vastutust teistele targematele veeretada, selline ma kord olen. Hahaha, kusjuures, kui ma nende ID kaardi andmeid üle kirjutasin, olin just sünnidaatumi juures, kui nägin kuupäeva-kuu-aasta asemel XXXXXXXX tähiseid :D kujutasin ette, kuidas ma pean minema küsima, mida see tähendab, aga kirjutasin oaberile samaoodi lihtsalt ümber, suva.

Õnneks kõik läks hästi, nad jäid ikka sinna tuppa, Mick oli viinud neile närgneval päeval lisavoodi lapsekesele, ja mina andsin neile õhtul 10 euri valuraha.

Siin töötades on mulle külge jäänud nende suhtumine klientidesse ja ununenud arusaam "Klient on kuningas". Siin tegeletakse kliendiga, kui meil on aega, tahtmist ja meile klient meeldib. Näiteks täna tuli üks paar, küsisid Fernandolt, kes oli parasjagu kontoris, et kas vaba tuba on, Fernando "vaatas" arvutisse, uuris, ja ütles kahjutundega, et kõik on occupied. Pilgutas mulle silma ja ütles, et alati ei pea kõiki inimesi ka vastu võtma. Ehk sisi, kui mulle tunduvad inimesed imelikud, kui tulevad koslemid, siis pangu ma nad kas eraldi tuppa või öelgu ma, et vabu kohti ei ole.


Esmaspäev, 10. juuli 2017

"Allright, OK, fine"

... nii ütleb alati üks Iirimaalt pärit mees mulle, kui ma ütlen ta järjekordsete nõudmiste peale, et vabandust, aga mul ei ole hetkel aega kuulata teda, pean kliendiga tegelema. Ta on nii naljakas mees, õnneks mitte pahathtlik, aga veider, väga veider. Lausa nii erakordne, et ma tegin ta käitumist ühel õhtul üksi toas olles järele.

Alati, kui ta tuleb elutuppa karjub ta "Buenas dias", sõltumata sellest, kas on hommik/päev/õhtu, kui teda siis parandatakse, et õhtule kohalselt peaks utlema "Buenas tardes!" ütleb ta "Sh*t" ja korrutab "Buenas tardes, tardes, tardes!". Ta on umbes 55-aastane, endine kokk, nayuke. Paks, selline jumakas, hästi sirge selja ja suure kõhugA mees. Tal on pikad hallid lokkis juuksed, mis on alati rasvased, ta kannab kogu aeg ühte punast särki, võib-olla sellepärast et ta riided kadusid ära peale seda, kui Alissa need pesumajja viis. Järgmistel päevadel käis see iirlane mu käest oma riiete kohta küsimas, vandus, küsisin, kas tal on ikka kõik korras, selle peale pani käe suu ette, keeras külje mulle ja ütles "OK, perfecto, allright, fantastico" kõndis natuke edasi ja tuli tagasi ja ütles mulle, et ta tahab kohe minna pesumajja, kus me pesu peseme. Loomulikult sinna ma teda ei lasknud, selle peale hakkas ta suvalistes kottides sorima ja leidis mõned oma pluusid ülesse, aga lühikesed püksid, kus oli üle 15 tasku (nii ta väitis) jäid siiski kadunuks.

Ühel hilisõhtul kuulsin, kuidas iirlane sebib sakslannat, seesama sakslanna, kes esimesel nädalal minu all naris magas ja kes on veidrik. Kes olen mina, et öelda, et keegi on veidrik? Aga mida muud öelda, kui naine kannab suuri auke täis särki, juukseid ei kammi mitte kunagi, küünelakk on täiesti ära kulunud küüntelt, sööb iga päev küpsiseid, saiakesi ja määrib need pähklivõidega kokku ja kes on ilmselgelt ülekaaluline. Alati, kuo meil lõpeb lõuna/õhtusöök sajab sakslanna sisse ja tuuritab poti ümber, uurib ega seal liha ei ole, ja siis küsib, kas ta võib ka võtta. Panen talle alati ülipalju, siis ei pea toitu ära viskama.

Igaljuhul, täna tuli iirlane mu juurde ja ütles närvilise haälega, et ta hakkab nüüd minema, aga ta ei tea veel kuhu. Mitte hostelist minema, ta on siin elanud juba üle aasta, vaid lihtsalt kuskile baari või ma ei kujuta ette, kuhu temasugune mees läheb... Näiteks, eelmisel nädalal tuli peaaegu nutma puhkev iirlane minu akvaariumi juurde, ta oli endast nii väljas, sest ta toakaaslane John (52-aastane mees, kes õpetab inglise keelt, põgenes Inglismaalt ja on pettunud, et teda ei peeta abivajajaks ja kõike ta eest ära ei tehta. Kannab oma helebeeže pükse üli all, mind niiiii häirib see, lödipüks, selline nagu lasteaia laps) ei olnud veel "koju" jõudnud. Olin oma töökaaslasega koos, üritasime mitte naerma hakata ja utlesime, et ehk ta läks välja, siiski täiskasvanud mees, iirlane pööras lea ära, ohkas, vaatas pisarais silmadega meile otsa ja ütles:"John ei käi üksi väljas!" mu töökaaslane utles, et ega ei käi jah. Meelega, et seda olukorda veelgi dramaatilisemaks teha, ütlesin, et ehk saame talle helistada, iirlasel polnud ta numbrit, aga ütlesin, et otsin ta 9 kuud vana broneerimisankeedi välja ja helistame talle kõik kolmekesti. Töökaaslane ütles, et ei ei, ootame, kui ta kella 1 hostelisse ei tule, siis vaatame edasi (kuigi tal oli täiesti suva, täpselt nagu minulgi).

Järgmisel päeval nägin Johni köögis, manitsesin teda, et kus taniimoodi üksi hulgub kell 11 õhtul, ütlemata oma toakaaslasele, millal ta tuleb ja kellega ta on. John ütles, et kas olukord oli tõesti nii hull ja kas ma muretsesin ta pärast, ütlesin talle, et ma ei muretse täiskasvanud mehe pärast, kes paariks tunniks omaette välja läheb, selle peale ta tänas mind.

Küsisin täna iirlase käest, kuidas ta girlfriendil läheb ja kas ta läheb koos temaga välja (sakslanna, kuigi neil on ule 20 aasta vahet, sobiksid nad valatult kokku), kuigi teadsin, et nad ei ole paar. Selle peale iirlane ütles:"Aaah, mitte täna. Vaatan, mis homme toimub" ütlesin, et sakslane Stina on väga meeldiv naisterahvas, iirlane läks kohe mehisemaks ja tõsisemaks ja kinnitas, et ta on tõeline lady.

Pidin temast eraldi postituse kirjutama, sest ta tuleb alati minu juurde erinevate probleeemidega:"Seep on otsas teisel ja kolmandal korrusel" (tema tuba on esimesel korrusel), "Eile oli nii nea vaikne magada, lausa kuninglik, täna öösel jälle miski lärmab". Üleeile tuli minu juurde, küsis mida tähendab üks hispaania keelne lause, mida ta telekast näinud oli, tõlkisin siis:" Julio Iglesiase salajane poeg", ta läks nii põördesse ja hüüdis mulle järele, et Julio Iglesiasel on sadu lapsi, sest ta on tuhandete naistega maganud. Huvitav info, tahtsin küsida, et kust tema seda nii täpselt teab, aga ma ei viitsinud ena, lolli mängima hakata.

Jaht valgendajale

Natuke enne tööpäeva lõppu helistas mulle Julia, kes oli tulnud Malagasse politsei juurde avaldusi viima. Otsustasime, et saame kell 18 rannas kokku, sest tahtsin seal trenni teha. Läksingi kohe pärast tööpäeva lõppu välijõusaali, tegin palmide all väljaasteid, kükke, kätekõverdusi ja vahepeal kargasin seal niisama ringi, kinnitades, et see on jumala okei harjutus kogu kehale :D.

Varsti nägingi Juliat minu poole kõndimas, nii tore oli jälle näha. Rääkis, kuidas tal seal uues sotsiaal-keskuses eluke läheb ja mina rääkisin, et käisin Mariiaga koos Jehoova tunnistajate miitingul. Ütlesin talle ausalt, et on asju, mis mulle ei meeldi ja millest ma aru ei saa, aga kokkuvõttes pole mul selle usu vastu mitte midagi. Julia rääkis, et ta lubas osta oma toanaabrile (aafriklanna) ühte kreemi, mis teda valgemaks teeb. Aafriklanna oli täitsa hädas olnud, ütles, et on kõikide teiste seal liiga must, oli proovinud isegi shampooniga nahka valgemaks muuta, aga selle tulemusena kuivas ta nahk ära.

Otsisime seda shampooni igaltpoolt poodidest, lõpuks ütlesin Juliale, et ta küsiks ühelt mustalt mehelt, kes tänaval meile vastu tuli, et kust oleks võimalik sellist kreemi osta. Ja ma ei eksinudki, nigeerlane teadis kohe. Viis meid ühte väikesesse punkrikesse, kuhu ma ei oleks eluseeski osanud ise minna, aftoameeriklaste pood oli, kuivatatud must kala rippus laest alla, teises poenurgakeses tehti ühele afrole rastapatse, õnneks saime sealt selle kreemi ka ostetud.

Tänane tööpäev oli täitsa tore, ei olnud igav ega mõtetu ajaraiskamine nagu tavaliselt. Olen hakanud nii vabalt võtma, nt kui kell 11 hakkab mu tööpäev, siis mina hakkan viis minutit enne 11 hommikusööki fahu meeli sööma. Täna sõin kikerherneid, ühe kurgi, nektariini ja kollase ploomi hommikusöögiks, Maria tuli minu kõrvale ja jutustasime, sain teada, et ta isa ja õde jõudsid ilusti Valgevenest Moskvasse tagasi ja kõik on nendega hästi, kui nii võib öelda. Vähemalt ei võetud neid piiril kinni ja said ilusti koju tagasi mindud.

Rääkisime täna Fernandoga juttu, üritasin talle tõestada, et Venemaa ja Eesti on erinevad, kahjuks ei suutnud teda veenda. Ütles, et too mulle üks erinevus, ja ära ütle, et toit on erinev, kuna ma tean, et see on sama. Pidin tõdema, et nii ta on tõesti, aga nt Eestis ei ole isanimesid, eestlased on rahulikumad, ja rohkem ma kahjuks erinevusi ei suutnud tuua.

Täna aitasin ühte ukrainlast, kes töötab siin koristajana, väikse patsiga, Buratino välimusega, kuigi tal ei ole pikka nina, on ta sama kõhn ja kleenuke. Pidin viima neljandale korrusele ühte tuppa 10 uut patja. Kuna siin valitseb kaos pidin neid patju otsima igaltpoolt, lõpuks leidsin, pidin kõik vanad padjapüürid ära võtma, pesumajja viima ja siis padjad ülesse vedama. Jooksin täna neljandale korrusele üle 10 korra kindlasti. Vahepeal puhkasin trepil ja mõtlesin, miks see Sergei pühib neljandlt korruselt prügi alla, kuidas ta ei mõtle, et see tolm,küpsisepuru, juuksekarvad võivad vabalt kellelegi näkku lennata ja tarisin seda suurt patju täis kotti ikka ülesse poole.

Vahetult enne lõunasöögi serveerimist tulid viis sakslast, kõik 17-aastased, pidin need arvutusse kirja panema. Sellega oli ka oma jama, esiteks arvasin, et ainult ühe poisi dokumentide kirjutamisest piisab, tuli välja et ei piisa, ja pidin jooksma uuesti ülesse ja küsima kõikide dokumente, sisestasin andmed afvutisse, printisin ankeedid välja, jooksin uuesti ülesse allkirjastamiseks. Mick ütles, kui ta lõpuks tagasi jõudis oma tailannast naisega, kellega nad räägivad vaid vigases inglise keeles, kuigi on abielus olnud juba 5 aastat, et pean veel allkirja võtma ühele tšekile ka, mis tõestab, et nad on maksnud, jällegi jooksin tagasi, küsisin allkirja. Kontorisse tagasi jõudes sain teada, et pean jätma ühe tšeki sellele poisile ja teise meile jätma, jälle pidin tagasi minema neljandale korrusele. Ütlesin, et loodetavasti te ei pea mind enam nägema, naersid sobralikult ja küsisid, et kas nad tulevad ise võtmele järele või toon neile ise. Mõtlesin, et jumala eeeeest, kaoooos, miks ei ole kunagi neid võtmeid, mida mul just vaja on. Tegin kiiruga poes koopia ja jooksin neljandale korrusele ja andsin võtme üle.


Pühapäev, 9. juuli 2017

Sõbrannad

Ma ei saa hakata teisi postitusi kirjutama enne, kui ma ei ole kirjutanud oma sõbrannadest, kes mul siin kuu ajaga tekkinud on. 

Esimesel nädalal tutvusin näiteks ühe Ulaga, poolanna, aga elab hetkel Šotimaal, meenutab täiega Tiina Tauraitet, ta on kuskil 35-aastane. Olin oma hostelitoas, kui ta oma hispaanlannast sõbrannaga minu tuppa tuli, rääkisime juttu, rääkisin, et tulin Malagasse, sest sain siin tööd, kuid minu peamine eesmark on hispaania keeltõppida ja ma tahaksin siia elama jaäda jne. Ta ütles, et ma inspireerin teda nii palju, kuigi ta on juba nii vana (tema sõnad, minu arvates nägi ta välja kuskil 25), aga siiski andsin talle julgust oma unistusi püüda. 

Olin järgmisel hommikul just ametis voodipesu voltimisega, kui Ula tuli, ütles, et ta väga tahaks minuga veel kohtuda ja kui ma tahaksin Šotimaale reisida, siis olen rohkem, kui teretulnud. Saatis mulle meili ja andis oma numbri. 

Tänu sellele, et ma jagasin tuba 8 naisega, sain tuttavaks Nataliaga, argentiinlannaga, kes tuli Malagasse flamenkot õppima. Ta on 25-aastane ja tal on Argentiinas oma bussifirma, veab lapsi koolibussiga. Temaga käisime ühel pühapäeval Malaga kesklinnas kunstimuuseumis, kahjuks ei mäleta, kelle muuseum see oli, kuid väga ilusad maalid olid. Üks maal meenutas mulle Agnest, maali nimi oli "Kaks sõbrannat", kaks väikest tüdrukut istusid kiigul (või oli see trepiaste?), kuna mul oli käsil koduigatsus, tuli pisar kohe silma :D 

Kusjuures, kui ma siia tulin ja oma esimese töökaaslasega tutvusin ja sain teada, et ta on Argentiinast, lõid mul põlved nõrgaks, sest vahetult enne äratulekit lugesin raamatut "Minu Argentiina"! Igaljuhul, kui mõtlen Nataliale, tuleb mul esimese asjana meelde oäev, kui läksime Nataliaga randa, võtsime termose, matte ja mattepuru kaasa. Päevitasime, käisime ujumas ja siis kui väga palav hakkas jõime kuuma mattet. Mina kõrvetasin kohe suulae ära, aga ega ma ei saanud välja näidata, et mul valus on :D Mattet juuakse nimelt metallkõrrest, mille otsas on filter, see ots on siis puru sees, ja ma ei arvestanud, et tänu metallkõrrele on kuum vesi veelgi kuumem. Rääkisime hispaania keeles, nii palju, kui ma oskasin, vahepeal ütlesin "Espera" ja otsisin oma sõnastikust sõna. Nataliaga käisime veel mitmeid kordi rannas, naljakas, mitte kordagi ei tekkinud mul tunnet, et ma ei oska mitte midagi rääkida, vahepeal olimegi vait, näiteks mina peale väsitavat tööpäeva magasin rannas, kui tõusin avastasin, et Natalia ka magab :D.

Nüüdesks on Natalia ära läinud, läks Granadasse, augustikuus läheb Argentiinasse tagasi, kutsus mind külla, arvatavasti külastan teda jaanuaris-veebruaris, sest siis on seal suvi :).

Jõudsin nüüd otsaga Julia juurde, minu moskvalannast sõbranna, kelle pärast ma nutma hakkasin, kui ta meie hostelist edasi viidi teise linna. Kohtusime jällegi meie toas, mäletan, et tulin just tuppa, kui ta rääkis telefoniga, vene keeles, mureliku häälega, jõudsin pesemas käia, kui tagasi jõudsin rääkis ikka veel. Kui kõne lõpetas tervitasime ja hakkasime rääkima, mina egoist nagu ma olen, alustasin vene keeles, et näidata, kui haritud inimene ikka mina olen :D. Vastas mulle midagi kahe lausega ja ma ei saanud midagi aru, siis proovisin hispaania keeles vabandades, et ma ei mõista, et jumala eest mitte tavalisele inglise keelele üle minna, sest seda oskavad ju kõik, kuid Julia ei osanud eriti hispaania keelt, seega pöördusime rahvusvahelisele keelele. Sain teada, et ta on ka pagulane, Venemaalt, Moskvast. Küsimusele, et miks ta ära tuli, ütles ta, et on Jehoova tunnistaja ja Venemaal on asjad kehvad selle koha pealt. 

Järgnevatel päeval veetsime mitmeid tunde koos peale mu tööpäeva. Rääkisime, naersime, kus ma töötan ja kus tem elab, tuli kahe kilekotitäie riietega, läpaka, kahede jalanõude ja ühe patsikummiga. Aga samas ütlesin, et tänu sellele me kohtusime, aga ikkagi oli olukord naljakas, seisime õues hämaruses, ümberringi mustad aafriklased, vahepeal peatuvad mõned jalakäijad meie juures, et öelda "guapas! " või, et mul jumala eest mu juuksevärv meelest ei läheks "Rubia!" . 

Kurtsin talle muret, et sooviskin kuskil mujal ikka töötada, ütles mulle, et koostaksin CV ja läheksime nt Marbellasse, Torremolonosse, Benalmadenasse ja Fuengorilasse hotellidesse mu cvsid jaotama. 
Mõte oli hea, vaatasin internetist cv näidiseid (milline edasiminek), aga ega ma ei teinud ikka midagi. Järgmisel päeval, kui jälle rääkisime ütles Julia, et ta saadab mulle meilile oma cv (hispaania keelne, sest ta oli 3 kuud juba Hispaanias elanud ja ta sõbranna oli aidanud tal selle ära koostada, kuigi tal ei ole midagi sellega jetkel teha, sest ta ei tohi 6 kuud Hispaanias töötada, peab ootama, et Madrid  tunnustaks, et ta siin on ja annaks talle töötamiseks loa). 

Saatsin talle samal õhtul oma CV, passisin pimedas koridoris, sest minu toas ei olnud WIFIt. Unustasin mainida, et mind tõsteti mingil ajal, kui me olime paar päeva ühes toas olnud ümber Budgetisse, aafriklaste juurde. Julia lubas järgmisel päeval Benalmadenas selle ära teha, sest ta tuttava tuttava sõber lubas tal oma korteris olla samal ajal, kui ta ise tööl on, Julia õppis seal arvutis ühte arvutiprogrammi ja sai minu õnneks mu CV ära koostada. Saatis mulle selle järgmisel päeval meilile, mina prinitsin pärast tööpäeva selle välja kohalikus kontorikeses, mille ma leidsin kusjuures tänu SuperCori (toidupood) turvamehele, kes mulle lahkesti seletas, kus ma saaksin midagi printida. Mind ikka üllatab, kui abivalmid hispaanlased on, turvamees helistas isegi oma sõbrale, et kindlasti teada saada, et see ikka lahti on. 

Enne printimist vaatasin veel meili üle, et kõik ikka õige oleks, elevil minu jaoks õige ja lasin 20 lehte kohe välja prinitida. Neljapäeval läksime Juliaga Marbellasse bussiga, panime Google Mapsi kohe 5 tärniga hotellid otsingusse ja alustasime oma misiooni "Ingritile uue töö leidmine". Kui läksin esimesse hotelli sisse värisesid mu põlved, ajasin mingit jama, ja jätsin oma CV sinna, ma ei olnud absoluutselt valmistunud, aga õnneks oldi sõbtalikud ja viisakad nagu viie tärni hotellile kohane. Mäletan, et kõndisime ühe hästi ilusa hotelli poole, Skandinaavia stiilis, ütlesin Juliale enne uksest sisse astumist:"Julia, ma kardan. Ma olen oma elu jooksul olnud vaid ühes hotellis, aga siin om kõik hotellid viimase peal, ma ei sobi siia..." Julia küsis:"Kas sa ei usu endasse? Sa pead uskuma, sul on selline iseloom, välimus ja hoiak, sa sobid ideaalselt!" Sellest piisas ja laksingi enesekindlalt trepist ülesse, naeratasin uksehoidjale ja laksin sisse, seletasin ilusti ära miks ma seal olen, kes ma olen ja kas ma võin oma CV sinna jatta, võisingi.

Nii palju siis minu töö otsimisest, keegi pole mulle vastanud, ja mis seal imestada, üks päev, kui läksin üksi Torremolinosse CVsid jagama, avastasin, et paberil oli kirjas mu nimeks vaid Ingrit ja eesti telefoninumber...

Ühel teisipäeval tõusin hääle peale, mis teavitas, et keegi kirjutas mulle. Vaatasin, et Julia, küsis, kus ma olen ja mis ma täna teen. Ütlesin talle, et mul hakkab tööpäev alles kell 7 õhtul, kavatsen minna randa. Ütles, et Punane Rist helistas talle eile ja ta peab täna (1h pärast) ära minema. Aga, ta sõbranna Moskvast tuli talle just täna külla, Nuria, kes istub hostelis elutoas ja hoiab pöialt, et ta ikka toa saaks, sest minutöökaaslane Mick ütles kategooriliselt "Ei ei ei, meil ei ole voodikohta!". Julia palus, et võtaksin Nuria kaasa, sest ta jääb ju üksi. Kirjutasin talle, et olen kümne minuti pärast hostelis, pesin hambad, näo, viskasin kleidi selga ja jooksin hostelisse. 

Küsisin Mickult, kus Julia sõbranna on, ütles, et elutoas, laksin sinna ja seal ta istus. Läksin sinna, tutvustasin end, saime kohe jutule, hästi sõbralik naine, samuti Jehoova tunnistaja. Varsti tuli Julia, kutsusin oma põhilise bossi kohale, et Nuria omale ikka toa saaks, saigi õnneks. Julia hakkas oma asju pakkima, mina istusin ühel voodil, Julia andis mulle oma musta nahast seljakoti, sest tal ei mahtunud see kuskile, andis meile veel oma basiilikupaki ja lubas meil on spinatikoogi külmkapist ära sûüa :D. 

Saatsime Julia bussi peale, ootasime seal bussi ja jätsime hüvasti, mina hakkasin muidugi nutma, Julia ka, kallistasime ja kartsin, et ei näe teda enam kunagi. Läksime Nuriaga Malaga keskilinna mere äärde, sest ta tahtis randa näha. Mina eeldasin, et saame päevitada lauspäikese käes, aga kus sa sellega, Nuria ei saanud päikse kaes olla. Seadsime end palmide alla varju, nii varju kui veel sai. Julia käis särgiga ujumas, mina pikutasin niisama. Nuria mängis mu närvidega oeaaegu terve aja, kui me koos olime, sest ta ei suutnud kunagi itsusstada, mis ta teha tahab. Ühel hetkel rannas olles teatas ta mulle, et ta vist läheks hoopis Torremolinosse, lülitasin oma mobiilse internti sisse ja hakkasin vaatam, kuidas-kuhu-millega ta saaks minna. Siis motles jälle ümber, kuigi mina olin juba oma peas oma plaanid teinud, et väga hea, Nuria läheb Torremolinosse ja mina saan ilusti päikest võtta. 

Igaljuhul, järgmisel päeval läksime Torremolinosse, bussi peale astudes nägin Juliat!!! Nad olid kokkuleppinud, et lähme ikka kolmekesi. Veetsime Torremolinos terve päeva rannas, sõime sinki, juustu ja leiba, hiljem läksime paellat sööma. 

Päevast, mil Nuria ära sõitis jäid mind kummitama kolm sõna:"Parmesani juust, vorst, tuunikalapasteet" sest neid sõnu korrutas ta 5 tunni jooksul vähemalt 1000 korda, jooksime hommikul kõik võimalikud poed läbi, et ta need osta saaks. Õnneks leidiski, väljaarvatud tuunikalapasteeti, sest sellist asja Hispaanias ei eksisteeri. Pidin olema 31-aastasele naisele kolm päeva ema-giidi-intervjueeria eest, aga kui ta lõpuks ära sõitis hakkasin ma teda igatsema. Vahelduseks oli hea kellegi eest hoolitseda.

Ja siis tänu temale kohtusin Mariaga, sest Jehoova tunnistajad on ju kõik teineteise õed-vennad ja nii nad kohe tuttavateks saidki. Kui Nuria lahkus, hakkasin Mariaga lähemalt suhtlema. Üks päev küsisin, et kas Jehoova tunnistajad võivad elada ka vabaabielu, Maria ütles, et ei, et lastel on ikka vaja ema ja isa, ja ainuke, mis seda tõendab, et naine ja mees teinetesit armsatavad on abielu. Ütlesin, et Nuria ei ole kunagi abileus olnud, kuigi ta on Jeh tunnistaja, ja tal on laps. Sain teada, et see laps ei olegi tema oma, Nuria hoopis lapsendas oma õe lapse. 

Rohkem vist ei olegi sõbrannadest midagi kirjutada, on ainult jäänud üks itaallane, kellega tutvusin oma kolmandal päeval siin töötades. Olin öösel üksi tööl, tuli üks kena noormees, ütles, et tal on siin tuba broneeritud, mina muudkui vaatan ja vaatan arvutis Exceli tableit, no ei ole Federico nime. Kõrvalt mainis midagi vabatahtlikute ühingust, ma eeldasin, et ta küsib, kas ma olen vabatahtlikuna siin tööl, ütlesin järsult "Ei" ja mõtlesin, et kas ma naen tõesti nii abitu välja. Selle "Ei" peale vastas ta muiates "Olen ikka küll", tuli välja, et ta oli vabatahtlik, teised 19 vabatahtliku olid juba tubadesse ära jaotatud, aga tema jõudsi teisest 8h hiljem. Hakkasime naerma, sest siis polnud midagi imestada, et ta nime seal ei olnud, andsin talle nende toa võtme, linad, saunalina ja soovisin head und. 

Hiljem tuli tagasi, rääkisime juttu, sain teada, et ta oli eelmisel aastal Eestis olnud, Tallinnas, käis saunas, aga talle meeldib Riia rohkem. Eile, tegin just mere ääres trenni, tegin just mägironija harjutust, ehmatas mind keegi, ajasin end püsti, kartes juba, et ehk see hull vanamees on mind jälitanud ja tahab mind nüüd röövida, aga oli hoopis Federico. Rääkisime juttu, sain teada, et ta läheb juba homme ära, kuid võib-olla tuleb veel septembrikuus tagasi. 

Nii palju siis minu sõpradest, kes mind õnnelikuna hoiavad, kuid siin on nii palju inimesi, kes on oma olekuga vürsti lisanud, et ma siin päris ära ei kõngeks. 

Näiteks aafriklased, on üks Stephan, kes on võtnud oma peaeesmärgiks pidevalt mu nime korrutada, kui mind näeb. On ka teisi aafriklasi, õnneks ka normaalsemakd ja arukamaid, kellega natuke rääkinud olen, aga oh kes mul nüüd meelde tuli. Üks Christian, õnneks on ta siit juba ära saadetud, küsis minult kas ma saaksin anda talle oma isikukoodi, täisnime ja pangakontonumbri, sest ta sõber (:D) tahab talle saata 500 eurot, aga tal ri ole kaarti. Jumal tänatud, et ma nii sinisilmne ei olnud, kuigi, kui ta seda minult küsis kükitasin tema juurde ja vaatasin teda, vaest abivajajat, keda ma kindlasti aidata saan, sest hiljem lugesin, kuidas need süsteemid käivad, et võetakse nt laenu võhivõõra inimese andmetega ja siis kaotakse ise ära. 

Järgmisel päeval ütlesin talle, et ma ei saa raha ikkagi välja võtta ja kõik, olin konkreetne ja ma kartsin, sest äkki hakkab mind survestama ja ma ei oska end kaitsta jne. Aga õnneks ta ei teinud midagi, kindlasti oli suur mõju ka selles, kui ma ütlesin, et ma võin oma ülemuselt küsida, et ehk tema saab teda aidata, selle peale ütles, et ei ole ikka vaja. Kuskil nädal pärast seda vahejuhtumit, koristasin just elutuba, Christian oli arvutis ja kirjutas paberile midagi, küsisin, kas ta saaks oma asjad korraks jlesse tõsta, et saaksin laua puhtaks teha, küsis, kas ma vihkan teda :D Ma ütlesin, et ei ma ei vihka sind, vabandist, et ma panin su niimoddi tundma, lihtsalt ma ei taha oma andmeid jagada igaleühele. Ta vabandas, et pani mind nii tundma, ja saime uuesti normaalselt läbi. Järgmisel päeval, kui küsisin rõõmsalt:"Hei Christian! Kuidas läheb?" sain vastuseks:"Hästi. Kas sa oled minust huvitatud?" Nii et olime alguses tagasi, kui ma olen konkreetne inimesega tunneb inimene, et ma vihkan teda, kui olen lahke, siis olen armunud. Õnneks mingil päeval ma lihtsalt ei näinud teda enam.

Eile käisin välijõusaalis, tegin just kõhulihaste harjutusi, kui  kamp meie hosteli aafriklasi möödus minust ja üks hüüdis:"Hei Ingrit! Kõik hästi?" Mõtlesin, et jumala eest, isegi vabal ajal tuleb "töö" kaasa, lehvitasin neile, näitasid, et lähevad hostelisse õhtust sööma. Mõnikord on neist kasu ka, näiteks tänu sellele sain teada, mis kell on (hostelis hakkab õhtusöök kell 21).

Siis on mind suhteliselt omaks võtnud üks Venezuelast pärit 50-aastane naine, kellel on 5-aastane kasvatamatu ja täiesti pöörane poeg. Kahjuks teda ei saa oma sõbrannaks nimetada, kuigi alguses, kui ta mind Alissa (temast tuleb omaette postitus vist teha) eest kaitses ja hästi mõistlikku juttu rääkis, siis nüüd on ta hakanud minukt raha küsima. Õnneks olen alati saanud õelda, et mul ei ole raha ja ma olen vaene, vaadaku, kus ma töötan.

Jube mees Malagas

Lõpetasin just eelmise postituse kirjutamise ja mõtlesin, et kirjutan veel, võtsin oma telefoni memo lahti ja vaatasin, mis ma sinna kirja olen pannud, mida teiega jagada tahan. Otsustasin, et kirjutan ühest hullukesest, kelle tõttu ma vahepeal, kui melde tuleb, selja taha vaatan ja natuke ümber ringi ka, kui kuskil tänaval üksi kõnnin.

Olin Malagas olnud kuskil paar nadalat, kui kõndisin jälle randa, mulle tuli vastu üks lühikest kasvu mees, umbes 65-70-aastane, lühikeste beežide pükste ja triiksärgiga, mille hõlmad olid valla. Tundus imelik, et ta minupoole niimoodi järsult tuleb, aga no mis seal ikka, eeldasin, t tahab kella küsida, aga ei midagi, hoopis ütles mulle midagi. Võtsin prillid eest ära ja küsisin, et mis on, vaatas mulle oma hullude silmadega otsa ja ütles jälle midagi. Kõndisin edasi ja ta karjus mulle midagi järele.

Möödus kuskil nädal, kui nägin jälle teda, seekord tänaval, tuli ühest poest välja ja oli nii õnnelik, et jälle mind nägi, ütles kohe hinge põhjast:"Rrrubia!" (Blond). Kiirendasin sammu ja kõndisin tast mööda. Arvatavasti keegi ei üllatu, kui ma ütlen, et seeei jäänud viimaseks kokkupuuteks temaga, sest muidu ma ju ei teeks eraldi postitust temast. 

Umbes 4-5 päeva peale viimast nägemist nägin teda jälle tänaval, vot see oli jube, sest ta tuli mu juurde ja võttis mul randmest ülitugevasti kinni, segaduses juhtunust läks mul meelest, kuidas on hispaania keeles "Lase mind lahti!" igaljuhul utlesin talle lollakas ja tirisin oma käe ära. Nii õudne oli.

Ja ega ka see viimaseks korraks jäänud... Tulin jooksmast, ootasin valgusfoori taga ja ei või olla, hull oma koeraga ootab mind üle tee... Läksin üle tee kiirkõnniga, karjus jälle midagi, lootsin, et ta jumala eestseda koera mulle järele ei paneks jooksma. Õnneks see longu ei teinud midagi. Olin leaaegu hosteli juures, kui meie pilgud jälle kohtusid...

Veider, kes see mees on ja mida ta minust tahab... Ma väga loodan, et ma ei näe teda enam, sest ta ajab mul hirmu nahka. 

Neljapäev, 6. juuli 2017

Castillo

Hispaanias töötatakse kuus päeva nädalas, tavaliselt 8-9h päevas, kuigi mina töötan siin 6 tundi päevas. Aga täna oli mul siis vaba päev, tavaliselt lähen ma teise linna end tuulutama, nii arvasin ka täna teha, kuid Maria ütles, et neil ei ole mingeid plaane ja et oleme siis terve läeva koos. Ei tundunud eriti vaimustav ettepanek, aga viisakusest jäin siiski nõusse ja hommikul bussi peale minemise asemel läksin hostelikööki endale süüa tegema.

Maria on venelanna, kes põgenes Venemaalt oma kahe lapsega, sest ta on Jehoova tunnistaja ja inimesi hakati arreteerima ja vangi panema. Nii otsibki teda politsei taga, küsitleb vanemaid, hoiab neid tunde ja tunde politseijaoskonnas, kontrollib nende kõnesid ja küsitleb naabreid. Maria on 27-aastane, õppinud arhitektiks, kuid kunagi pole töötanud sel erialal ja ta kahetseb siiani, et seda eriala kooli õppima läks.

Leppisime kokku, et saame hommikul hostelis kokku ja lähme kohe peale hommikusööki välja. Tegin endale korraliku hommikusöögi: kaerahelbepudru mango ja virsikutega, puistasin kohvipuru ka peale :D. Sõime ära ja läksimegi välja, seadsime sammud kesklinna poole. Vahepeal arvasime, et lähme otse randa, et lapsed saavad ujuda ja me saame lihtsalt juttu rääkida, sest vihma hakkas tibutama ja kaugemal paistsid suured tumesinised pilved. Kuid samas väga soe oli ja Maria lapsed tahtsid ikka minna kindlust vaatama, nii et kõndisime edasi.

Peaks ütlema, et Malaga uus linn ja ajalooline linn on täiesti erinevad. Alati, kui ma sinna ajaloolisesse linna lähen hakkab mul kohe nii kodune ja hea tuju tuleb. Siin, kus mina elan on kõrged, kuid koledad kortermajad, palmid näevad rääbakamad välja ja merevesi on päris must. Aga Malagueta rand on super, vesi on puhas, liiv on valge ja pehme, linnas on ilusad kohvikud, muusika, kirikud, hotellid ja inimesed on ka ilusamad.

Nii, seadsime siis sammud kindluse poole, õnneks me ei pidanud maksma, sest läksime tänavalt, mis oli paralleelselt kindlusega. Nii võimas oli, nägime amfi teatrit ülevalt alla, nägime tervet Malaga linna, Vahemerd ja see kindlus ise oli nii suursugune. Mäletan, et seal olid lilled, mis lõhnasid nii hästi, et ütlesin Mariale, et tahan kindlasti oma tulevasse koju ka lilli, ilusaid suuri kirjuid lilli, mis iga päev lõhnaksid.

Kui päris tippu jõudsime ja vaadet imetlesime kuulsin, et üks mees ütles oma kahele pojale:"Hiljem sööme jälle kommi. Pole vaja süüa ühe korraga nii palju!" EESTI KEELES. Naersin mõttes, aga kusjuures ma ei olnud üllatunud, sest mis seal ikka imestada, see kindlus on Malagas üks suurimaid vaatamisväärsusi ja Malaga on eestlaste seas päris tuntud puhkuspaik. Aga siiski, tundsin kohe, et nad on ju Eestist ja nii tore oli kuulda eesti keelt, seeg pöördusingi rõõmsalt naeratusega mehe poole ja küsisin, et kust nad pärit on, et pole nii ammu eesti keelt kuulnud (2 nädalat :D) vastuseks sain eesti pärase tõsidusega:"Tartust." Ahah, selge, oli tore näha.

Tegin Mariast ja lastest palju pilte, Maria ise palus, sest tal on selline telefon nagu mu 80-aastasel naabril oli, väikse ekraani ja suurte nuppudega Nokia, ja fotoaparaadi unustas ta maha. Vahepeal oli piinlik nendega koos olla, sest Maria on oma lastega väga valjuhäälne, ise ta on nii pisike ja tundub ülivaikne, siis hääl on tal kõva ja vasturääkimist ta ei salli. Kui mina talle midagi ütlen, näiteks rääkisin talle selgeltnägijatest, siis sain vastuseks, et piibel ütleb, et nad saavad oma jõu deemonidelt ja tema sedatelekast ei vaata.

Pärast kindluses käimist läksime randa, lapsed käisid ujumas, mul pea valutas, sest ilm oli nii imelik, õhku ei olnud eriti, hästi lämmi oli, vahepeal tibutas. Rääkisime Mariaga juttu, istusime lapiteki peal, sain teada,et ta poeg on haige, eks ma enne ka aimasin, aga mis seal ikka. Maria on väga tugev naine, väga jarjepidev ja allaandmatu, kui mina teda kiidan, siis ta alati mainib, et see on tanu Jehoovale. Vahepeal ajab mind seenärvi, aga kui inimene on terve oma elu Jehoova usus kasvanud ja elanud, siis ta arvabki, et Jehoova teeb tema eest kõik valikud ja annab talle jõudu.

Tänu Mariale olen ma saanud oma tahtejõu tagasi, mis vahepeal ära kadus. Maria ütles, et kui ta oli
20, oli ta natuke depressioonis, sest ta arvas, et ta on oma elus kõik saavutanud, tal oli tütar, ta oli abielus, ta oli ülikooli lõpetanud, tal oli oma maja, aga et nüüd, tänu sellele, et taVenemaalt põgenes saab ta aru, kui palju tal veel teha tuleb. Siis jäingi mõtlema, et nii lahe, minul on see kõik veel ees ja ma saan veel nii palju tõkkeid oma teel ületada, unistusi taga ajada ja see panebki elama. Mulle meeldib, et siin mul ei ole mugavustsooni, iga päev on erinev, kunagi ei tea, millega päev lõpeb :)

Tulime hostelisse kella kolmeks, sest siis oli lõunaaeg, sõime ja siis läksime jälle välja. Tahtsin osta juurvilju ja kana, et teha endale mõneks päevaks normaalset toitu, Maria ütles, et tema eelarve on 5 euri, ehk saaksime käia erinevates Fruteriates, et saaksime hindu võrrelda ja osta kõige odavamast kohast. Ma eeldasin, et käime kuskil 20 minutiga ära, meil läks kaks ja pool tundi! Aga see oli nii lahe, vaadata, palju kilo tomateid ühes poes maksab, palju teises, mis kvaliteet, lõhn jne. Maria rääkis enne rannas olles nii kirglikult maitseainetest ja ütles, et siin poodides on müüa väga odavaid ja häid vürtse, nii me siis seisimegi maitseaineteleti ees ja valisime, mida võtta, mis on vürtsikas, mis sobiks kanale,  kastmele jne. Otsustasin vürtsika piprasegu kasuks, mis oli nii maitsev ja lõnnas ka uskumatult hästi. Ostsin porgandeid, lillkapsast, tomateid, kikerherneid, rohelise tšillipipra ja ühe kanafilee. Maria ostsis küüslauku, tomateid ja lastele ja endale jäätist.

Hostelisse jõudes tegime süüa, minu retsept oli kerge: kanafilee pannile praadima ja sinna juurde viskasin kõik juurviljad, natuke segasin, lisasin oma uut maitseainet ja oligi valmis. Aga Maria tegi india köögi toitu, väga hea toit tuli.

Alustasin selle postituse kirjutamist neljapäeval ja täna on juba pühapäev, pole lihtsalt üldse aega olnud kirjutada...

Kolmapäev, 5. juuli 2017

Esimene ehmatus

Esimesel tööpäeval tutvustas Mick mulle, kus käib pesu pesemine ja kuivatamine, näitas tubasid, sain veenduda, et see on ikka väga räpane koht. Siiamaani avastan, et see on ikka väga ohh, kuidas öeldagi, ebahügieeniline koht elamiseks. Segaduse vältimiseks kirjutan kohe selgelt välja, mis ruumid, kus on, sest meil on kaks hostelit. Põhiline hostel, kus mina töötan on Residencia, siis on minu kontorike, pesukuivatid, toad külalistele ja ka pagulastele, siin hostelis süüakse hommikusööki,lõunat ja õhtusööki, siin käib põhiline "elu". Agaüle tee on ka teine hostel, Budget, seal on pesumasinad ja sinn kolisin ma peale 8 päeva elamist Residencias. Sinna hostelisse külalistel asja ei ole, seal on toad vaid pagustele.

Minu esimene kokkupuude pagulastega kipub mul mälust kustuma, aga mäletan, et Mick viis mu siis Budgetisse, et näidata, kuidas kuivatid töötavad, trepist ülesse minnes mõtelsin, et voh, selline ongi õige hostel, ikka ilus. Kui Mick ukse lahti tegi, lahvatas mulle näkku higi, mustuse ja kuumuse aroom, aknad olid küll lahti, kuid kuna aknad on vaid siseõue poole, siis seal puudub võimalus õhutada tuba. Järgmine ebameeldiv üllatus oli veel ees, ainult mõni samm elutoa poole, et minna pesumasinate tuppa, nägin süsimusti, hallide dressipükste ja tumesiniste särkidega, mustade plätudega mehi,kõik enam-vähem ühesugused, vaid soengud olid erinevad, ühel pikad rastapatsid, teisel lihtsalt patsid jne jne.

Kõik vaatasid mind nagu ilmaimet, ma olin nii ehmunud, sest nad olid nii tõsised, neid oli nii palju ja ma kuulsin enne, et Residencias olid enne perekonnad koos, ehk siis mees oli ka, aga aafriklased olid oma naiste ja lastega vagivaldsed olnud. Ma tundsin end nii ebakindlalt, aga rahustasin end mõttes sellega, et ma olin vähemalt Mickuga, kuigi ajh, mis kasu sellest roogsasest ikka on, aga no ikkagi. Oleks ma teadnud, et ma jargnevatel päevadel seal sada korda päevas hakkan käima ja tänaseks ma juba elan seal ja näen neid pidevalt, pole ma nii närvis olnud.

Mingil päeval pandi mind Bugetisse elama, sain eraldi toa, minu toast viisi neli nari välja ja sain ühe öö üksi olla. Skypesin ema ja õega, mõlemad ütlesid, et ma läheksin kohe minema, et seal on väga ohtlik. Esimesel ööl magasin pipragaas öökapil muretsedes ja mõeldes, et ülehomme lähen minema, pole aimugi kuhu, aga ma lähen. Otseloomulikult siia tulles ma ei teadnud, et backpackeritehosteli asemel hakkan ma tööle pagulaste toitjana, koristajana. Oleks ma varem Fernandolt osanud küsida, et ega nad pagulasi seal juhuslikult elatama ei ole hakanud, poleks ma siia tulnud.

Kui ma veel Residencias elasin siis mingil ööl sadas kell neli öösel Punane Rist meie tuppa ja võttis vabadest voodidest madratseid, järgmisel hommikul nägin neid uusi põgenikke, aafriklased, rasedad naised ja lapsed. Samuti ei lähe mul meelest, kui 13 meest saabusid Residenciasse, mina pidin neile voodipesu, hambaharjad/hambapastad, saunalinad andma. Kui nad kõik siia väiksesse esikusse kogunesid tundsin jällegi hirmu, kõik ulatasid oma käe, ütlesid midagi prantsuse keeles, kuna mulle ei mahtunud korraga 13 voodipesurulli kätte ära, siis viis "ilmajäänut" tõstsid häält, jube oli.

Hetkel seda kirjutades istun diivanil, minu kõrval on kaks aafriklast, needsamad mehed, kes sel päeval saabusid, me küll ei suhtle kui sõbrad, aga ma võin siiski end turvaliselt tunda nende kõrval olles.
Hahaha, ma olen niiii põnevil seda teksti kirjutades. Tulin just hosteli elutuppa lihtsalt, et  kirjutada ja kuna mu toas wifit/internetiühendust ei ole, siis otsustasin tulla siia. Päästan, mis päästa annab, kahe päeva pärast saab Malagas hostelis töötatud 1 kuu! Kust alustada? Millest kirjutada? Kui pikalt? Mul on niii paljust kirjutada... Alustan siis algusest

Tulin Malagasse 6. juunil, jõudsin hsotelisse kell 20 õhtul, eeldasin, et mind võtab vastu mu ülemus, kellega rääkisime, et tulen sel ja sel kuupäeval kuskil õhtupoole. Seda võib eeldada ainult zeestis, siin ei teadnud keegi mu tulekust :D Astusin hostelisse ja mis mind esimesena üllatas olid lapsed, karjuvad, lõbutsevad, hullumeelsed lapsed. Just enne siia tulekut lugesin veel selle hosteli kohta ja nägin veel, et siin histelis lapsed pole lubatud. Tundsin veel siis rõõmu, et issand kui hea, lastest eemal, siiamaani Au Pairi mälestused värskelt meeles :D

Mäletan, et repsetsioonis poonud kedagi, nii ma siis astusin köögi/elutoa poole, et kellegi tähelepanu püüda ja end tööle sokutada. Tuligi üks tüdruk, Lotte välimusega (juuksed üleval patsis) ütles rõõmsalt "Hola!" ja ma küsisisn,mkas ta töötab siin, selle peale raputas ta võtmeid oma kaelas "Loogiline ju!" Seletasin siis oma elevuses ja natuke kurbuse seguse hispaania keelega, et mul oli kokkulepe ühe Fernandoga, kes siin töötab, et ma saan siia tööle tulla, et ma olen Eestist jne. Sellepeale ütles "Lotte", et selge, üks moment ja läks akvaariumisse (väike toakene, kuskil 3*3m minu silma järgi), pani ukse enda järelt kinni ja helistas Fernandokesele. Mina sel ajal vaatasin elutuppa, silmapilgselt oli nägu naerul, mitte rõõmust, vaid kombest naeatada, mäletan, et mõtlesin "Okei... Küll ma hakkama saan, pole hullu, räigelt rahvast, kõik räägivad midagi, kõik kõnnivad kuskile, kõik vaatavad mind, lapsed kihutavad toas(!) tõukeratastega mööda).

Mingil hetkel tuli Lotte akvaarimist välja ja läks kööki, sealt tuli ta tagasi noore hipi välimusega (soni ja kirju nööpidega särk) minu juurde, küsisin/eeldasin, et tema ongi minu ülmus. Aga kus sa sellega, hoopis üks argentiinlane, kes siin töötab, ülimalt lõbus, sõbralik ja tore noormees. Andis mulle oma võtmed, lihtsalt, et ma neid hoiaksin, mäletan, et mind jäeti veel sinna ootama, tervitasin kõiki, kes minust möödusid ja mõtlesin, et loodetavasti ma ei pea maksma toa eest, loodetavasti oli see inimene kellega ma WhatsUpis kirjutasin reaalne ülemus ja et mind ei ole lolliks tehtud. Kuigi, ausalt örldes, mul ei olnud mitte mingisugust rõõmu ega elevust mõttest, et ma hakkan siis tööle. Asi polnud mitte ainult selles konkreetses kohas, vaid selles, et ma olin üksi, ma igatsesin oma ema :D

Terve lennureisi siia tundsin ma kurbust, lennukist vaadates nägin neid samu vaateid, mis eelmine kord, kui Londonist tulin, mul oli nii raske tulla, jätta maha last ootav õde, varsti ülikooli lõpetav toetav vend, isa, kellega just viimasel ajal lähedastemaks olime saanud, ja loomulikult ema, kellega pidevalt nalja tegime, arutasime mu tuleviku üle ja lihtsalt lollitasime. Mind lohutas see, et varsti tuleb mu vanem õde Hispaaniasse snorgeldama (edu piruett! Merevesi on kohati päris külm) ja mind ka üle vaatama, aga ikkagi, mina tahtsin oma ema :D nagu väike laps, aga ma ei saanud midagi sinna parata.

Lõpuks mulle öeldi, et jah, saan siia tööle tulla, sel ööl pidin jääma ühte tuppa kaheksa naisega, aga et homme saan kindlasti eraldi toa (etteruttavalt ütlen, et olin seal toas kuskil nädal aega, võib-olla isegi 8 päeva :D). Tarisin oma kohvri esimesele korrusele sellesse samasse tuppa, kus ma eelmisel korral olin. Õnneks ei olnud seal veel kedagi, tähendab mõned voodid olid võetud, aga lihtsalt inimesi ei olnud seal toas. Ma mäletan, et ma olin nii väsinud, toas oli nii palav, umbne ja kõik asjad olid igalpool laiali.

Pidin võtma ülemise voodikoha naris, see frusteeris mind veelgi, mõtlesin, et tere tore, pean hakkama siin veel turnima kuskile ülesse. Helistasin emale facebookis ja rääkisime juttu, ma olin nii kurb :D. Õhtupoole läksin pesema, duširuumis oli üks kabiinidest täiesti must ja roppust täis, seega valisin teise. Miks ma sellist asja nagu duši all käimist nii detailselt kirjeldan? Aga sellepärast et see oli mu esimene kord oll duši all terve aja kükakil, sest aken oli katki ja ülemise korruse aknast nägi otse duši all olevat inimest.

Esimesest ööst mäletan ma seda, et m laksin magama kuskil kell 00, sain magada iga kahe tunni tagant normaalselt, sest kogu aeg tuli keegi uus, keegi vana, keegi hakkas oma kohvrit kokku pakkima, keegi otsis KILEKOTIST midagi, keegi chattis oma telefonis kellagagi, alati teadsin, kui keegi talle kirjutab, sest siis käis "Plinnn!" Iga kord mõtlesin, et äkki ta on nagu mina, kes ei ole just kõige teravam pliiats telefonide käsitlemisel ning seetõttu ta ei pane seda teavituste värki hääletu peale.

Hommikul ärkasin selle peale, et voodi jõnksus nii, et ma seal üleval rappusin, ja nii iga hommik, mõnikord ka õhtuti, vahetevahel ka öösiti, sest minu naris olev sakslanna tegeles seal millegagi, millest mina midagi teada ei taha. Selles toas sain nädala jooksul tuttavaks ühe argentiinlanna Nataliaga, kes tuli siia Malagasse üheks kuuks flamenkot õppima (ta on 25-aastane ja on 2 aastasest saadik flamenkot tantsinud). Samuti sain tuttavaks ühe Ulaga, poola na, tohutult Tiina Tauraite moodi, kutsus mu Šotimaale, sest ma avaldasin talle nii muljet, et ma üksinda Hispaaniasse tööle tulin ja "teen seda mida mu süda tahab". Mingil päeval kurtsin koduigatsust võõrale prantslannale, kes tuli just Maroccost, kus ta õpetas inglise keelt, temast mäletan veel seda, et ta ütles, et tal on niii palav, meikis end samal ajal, ütles, et läheb randa ja tõmbas endale vähemalt 2 numbrit väiksemad pikad teksapüksid jalga.

Kahel hommikul siin olles ma nutsin peaaegu, googeldasin, kuidas koduigatusest üle saada ja leidsin kõige sobivama variandi enda jaoks:"Lihtsalt anna endale aega, vaata filme, kuula muusikat, mis sulle kodumeenutavad". Mu iga hommikune rutiin oli kuulata Tõnis Mäe laulu "Leib jahtub" ja Urmas Alendri laulu "Jää hüvasti kollane koer" :D vot täpselt nii depressiivne ma olingi, aga see aitas ja siis seadsin sammud randa.

Kahel esimesel päeval ma ei tõötanudki, sain alles teisel päeval oma ülemusega tuttavaks, andis mulle ühe vaba päeva, et saaksin randa minna, sest ma olin nii valge. Kohtusin temaga köögis, mulle öeldi, et Fernando on mees sinise särgiga, läksin siis kööki ja nägin kolme meest sinise särgiga, aga aimasin, kes ülemus on. Musta värvi juustega, habeme, pruunide silmadega, natuke ülbe olemisega, aga enesekindel mees, kuskil 38-40 aastat vana. Tutvustas mulle teisi töökaaslasi ka, kes seal takõrval lõunarooga nautisid, mul jäi meelde ainult nimi Natalja.

Esimesel tööpäeval läksin minuti pealt tööle, pidin muidugi ootama, et mu ülemus ka tuleks, eeldasin, et Fernando tuleb. Ootasin seal ja nägin ukse vahelt tuttavat nägu: ülipikk mees, tumedate kammimata juustega, katkiste hammaste, imelikult lühikeste jalgadega rootsalt. Mõtlesin :Eiiii, see ei ole võimalik! Mäletasin Micku eelmisest korrast, kui siin olin. Mäletan, et ühel hommikul tulin kõöki vist krõbinaid sööma ja ta tuli minu vastu istuma ja tal oli nii vastik naer ja kõik... Imelik mees oli, seda ma mäletan. Mick astus siis sisse ja ütles, et ooo, sina oled see Maarja sõbranna, kes oli siin eel isel aastal. Tuli välja, et tema on siin manager ja temaga hakkangi tööle, vähemalt esimese nädala, et ta"õpetab mind välja" (hahahaa, õpetab, mina pidin tema vigadest õppima).

Näitas mulle siis kuidagi ääri-veeri, kuidas siin asjad käivad, näitas, kus pesu kuivatatakse, ja siis seadsime sammud kuskile asutusse, kus mind vormistati tööle ja sain igasuguseid pabereid, et politseijaoskonda minna, et NIE numbrit saada. Nii ma siis läksingi, Mick ütles mulle, et see on üks suur kollane maja, küll ma selle ära tunnen. Küsisin, kummal pool teed see maja on, ütles, et paremal. Kõndsin kuskil pool tundi, suured majad, aga mitte kollased. Küsisin ühe vanamehe käest, kus see asutus on, ütles, et vasakul pool suur valge maja. Nii oligi, jõudsin sinna, väga palju inimesi oli seL, ikkka kohe uksest välja ulatus see jarjekord. Turvamees pidas seal korda, küsis inimestelt, mis nad tahavad ja lasi siis inimesi sisse või suunas kuskile mujale. Mõtlesin, et mis ma siin jarjekorras ikka passin, laksin kohe turvamehe juurde, ütlesin, et vajan NIE numbrit ja mind saadeti sisse, teise järjekorda. Ootasin umbes pool tundi, sain lõpuks oma paberid edasi antud ja korruattud, et ma vajan NIE numbrit ja ühe minuti pärast sain paberilipiku järjekorranumbri, kellaaja ja kuupäevaga, ehk siis, ma pidin viie päeva pärast tagasi minema. Huvitav kogemus iseenesest.