Reede, 30. september 2016

1.oktoober. Tšäkyst ja Lissast

Hetkel lopetasin just emaga skypemise, nii hea tunne on, sest saime nii palju naerda. Rääkisime meie jänesest Lissast. Mida kõike me ikka ta heaks ei teinud, alustades pabulate kokku korjamisega, mis tundus täiesti normaalne igapäevane tegevus, kuni juhtmete teki sisse mässimisega. Meenutasime veel seda, kui Elioni mees tuli meile koju, sest meil ei olnud internetti, mees ronis pööningule, et viga leida ja kui lõpuks tuppa tuli, avastasid nad, et jänes oli lihtsalt juhtme läbi närinud. Ja ega see ei jäänud viimaseks juhtmeks, mis oma otsa Lissa hammaste vahel leidis, päris mitu laadijat suutis ta ära närida. Rääkimata minu iPadi kaantest, ilusatest kontsakingadest, tapeedist (mäletan, et kui Lissa alles meil kodus elas, oli pidevalt selline jutt, et kohe, kui Lissa meie kodust lahkub, teeme remondi. Lissa on Ranna Rantšos olnud juba pool aastat ja keegi ei ole mingit remonti teinud). Ütlesin umbes kaheksandat korda, et kui koju tulen, lähen kindlalt teda vaatama. Ema ikka imestas, et Lissa Margiti ära tundis, kui marks, Piret ja Tõnis teda juunikuus vaatamas käisid, ja marksi kohe hammustas. Mina küll ei imesta, Lissa (Liisbeth, Matilda, Rudolf, Ado-heal lapsel mitu nime, vastavalt tujule) oli ikka tark loom, tundis kohe ära, kui Margit koju tuli, pages pliidi alla ja sealt tuli välja alles mõne tunni möödudes, vaikselt hiilides.

Ema jääb ikka seiskukohale, et Lissa ei olnud inimsõbralik ja talle ei paku ta mingit pinget :D Mina jään endale kindlaks, et see oli väga hea kogemus, et ta meil koduloomaks oli, siiamaani ajab naerma, kui saime alles teada, et Margit jänese ostis. Läksin kohe kõrvalhoonesse puuri otsima. Ei-ei, õigemini, mis puuriks sobiks. Mäletan, et oli veebruar, suhteliselt külm ja ema ei tahtnud õue tulla. Vedasin kõik võimalikud variandid suuretoa akna alla, et emale demonstreerida ja valjult rääkides seletada, kui hästi sobiks vana rattakorv puuriks, või siis vankri alumiseosa mingi osa :D, lõpuks leidsin ühe plastkarbi, suur ja valge. Pesin selle puhtaks, mäletan, et Tšäky veel vaatas, et mis ma möllan keset päeva veega. Lõpuks suur valge plastkast saigi Lissa "puuriks". Mäletan, et ma ei tahtnud Lissat alguses paitada, sest ta oli nii väike ja lihtsalt seisis paigal. Mingil päeval kutsusin tädi Helga meile, et ilmaime näidata. Lissa lihtsalt istus diivaninjrgas, mitte midagi ei teinud, tädi Helga entusiastliku häälega imetles teda, et oi kui väike sa oled, mis su nimi on. Kui talle vastasin, mis ta nimi on, vaatasime teda umbes 20 sekundit, seisis tardunult ühe koha peal paigal, küsis tädi Helga rahulikult:"Kas sa teed ka midagi?" See tundub nii naljakas siiamaani, sest Lissa lihtsalt passiski nii, päevad läbi.

Veel meenub, et alguspäevil, kui Lissa oli arg ja eriti ei liikunud, laotasime minu ja marksi tuppa tekke maha, et väike Ado saaks liikuda. Mäletan, et isa tuli oma toast, vaatas väikest Matildat, pabulaid, veekaussi, tekke ja viimaks küsis muiates:"Sulle meeldib jah?" Just nii vähese jutuga meie isa ongi, vastasime Margitiga, et meeldib küll, "Vaata, kui armas ta on!". Veel meenub, et ema oli ostnud Lissale õige joogipudeli, kartsin, et meie jänku küll sealt joomist ära ei õpi, sest ta oli ju terve aeg (1 kuu?) joonud vaid lillepoti alusest vett. Ja kui ükskord panin selle õige joogipudeli ta nina kohale, et ta tunneks veetilka seal otsas, hakkas ta jooma. Mäletan, et filmisin teda, saatsin kohe vennale video, et oma rõõmu jagada (hetkel mõtlen, et miks talle, Tõnisel oli suhteliselt ükskõik temast). Kuigi mingil ajal, kui Lissa lasi end tõnnil end sülle võtta, mõnules ta süles päris pikka aega:kuskil pool tundi lausa, tõnn paitas teda ja mäletan, et kommenteeris, et ta on nii soe. Järsku tundis, et lausa tuline, sest Lissa pissis ta täis. Ka see ajab mind siiamaani naerma. Tõnis suunas ta maha, ütles paar kurjemat sõna talle, sest ta pidi vist pulma minema, kui ma ei eksi, ja Lissa lõi jalaga vastu maad. No on ikka armas küll, saab aru, kui keegi ta peale vihastab.

Samuti meenub veel eelmise suve seiklus, kui Lissa oli kaks vihmast ööd naabrite puukuuri all. Käisime muudkui Margitiga teda hüüdmas, vahepeal nägime teda, aga vot kätte ei saanud. Kui olime juba alla andnud ja rääkisime niisama aia juures juttu, oli ühel hetkel naabrimees aia ääres, Lissa süles ja küsis, et kas me tahame oma jänest tagasi saada. Loomulikult, et tahtsime, naabrimees ütles, et oli ta lihtsalt sülle võtmud, Lissa ISE lasi end katsuda. Jõuan jutuga ikka oma LEMMIKU juurde, luban, et teen lühidalt. Tšäky oli ju ka tegelane, samal ajal, kui Lissa naabrite puukuuri all lebotas, käis Tšäky seal kaevamas. Auk läks nii sügavaks, et mingi väike osa puudest varises kokku, meil Margitiga oli piinlik minna seda uuesti üles laduma, seega ema läks.

Oi jah, ma olen nii õnnelik ja tänulik neile mõlemale-Tšäkyle ja Lissale, et nad meile nii palju naljakaid ja häid mälestusi on jätnud. Kui koju tulen kohtun kindlasti Lissaga, loodan, et tunneb oma parima sõbra ära, mina igaljuhul kallistan ja nunnutan teda nii palju, et ikka on kallistatud.

Hakkasin seda postitust kirjutama enne kella 00-i, ka pealkiri oli teine: koduloomadest, peamiselt Lissast. Kuid nüüd on kell juba 00 läbi, ja on 1. oktoober, seega täna neli kuud tagasi lahkus mu maailma kõige kõige kallim, ilusam, targem ja truum koer Tšäky. Ma ausalt ei taha ega suudagi uuesti ja uuesti kirjutada, kui väga ma teda igatsen ja kui hästi mul kogu valu meeles on, mida ma tol päeval tundsin, kuid siiski, tahan temast kirjutada. Tunnen, et ei taha vaadata enam (vähemalt täna) temast videosid, sest see ei too ju teda tagasi. Õnneks, kui mõtlen talle, tulevad ikka meelde igasugused naljakad juhtumid, sest ta oli ju terve eluaja-8 aastat- aktiivne, terve ja tore. Olen kindel, et ta oli oma eluga väga rahul, enam ei aja ka narvi isa ütlemine, mis ta ütles, ka Tšäky lahkusmispäeval:"Tšäkyl oli ikka hea elu, sai konti ja liha, mõned loomad solvuvad, kui neile häid asju ei anta". Jah nii oli, Tšäky eest hoolitsesime me tõesti, esirinnas kindlasti isa, tema ju ostis alati grillipäevadel Tšäkyle ka head-paremat.

Meenub õhtupoolik, umbes kolm aastat tagasi, kui isa oli Tšäkyga õues, arvatavasti istus Tšäky kõrval trepil, ja läksin just koridorist kööki, kui kuulsin kuidas isa rääkis talle:"Homme tuleb vanaema, toob sulle vorsti, jaaa, vägev sõber oled!"

Veel meenub, et viis-kuus aastat tagasi avastas isa, et Tšäky oli ta rahakotist kõik suuremad rahatähed väikesteks tükkideks närinud. Ema viis väiksed tükikesed panka, seal oli imestatud, et püha jeesus, kas pangaautomaat väljastas teile sellise raha, ema rääkis juhtunust ja minu meelest sai isegi raha tagasi.

Kui tšäkk oli veel päris väike, umbes aastane,läks ema Egiptusesse ja oli ostnud endale väga ilusa meresinise sädelustega pluusi, oli selle puhtaks pesnud ja kööki kuivama pannud. Tšäkk oli mõneks ajaks üksi kööki jäänud ja kui ma kõöki astusin oli pluus ribadeks, meresinine sätendus ilusasti maas sädelemas. Keegi ei pahandanud Tšäkyga, sest koer ei saa ju aru, kui hakata lambist kurjustama minevikus tehtud pahanduse pärast.

Terve 12. klassi kooliaasta vältel, kui bussi peale rattaga sõitsin, tegin alati Tšäkyle laubale musi, ütlesin:"Hoia pöialt mulle! Hiljem näeme! Armastan sind!". Kui värava kinni panin, vaatas Tšäky mind maja nurgalt, teinekord läks ämbrist vihmavett jooma. Meenub veel see, kui Tšäky õue lasin, ütlesin :"Istu!" "Silma!" samal ajal tegin ukse lukust lahti, Tšäky vaatas mulle silma, hoolega, vilksti õue ja siis uuesti mind. Ütlesin:"Tubli poiss!" ja andsin loa tal õue minna. Tegin seda vaid viimase aasta vältel, päris tihti. Seal ei olnudki mingit suurt põhjust, aga usun, et see oli hea, sest kõiki teisi käsklusi ta ju teadis, midagi uut on alati ajule hea.

Jah, ta sai käsklustest aru, ja ta täitis neid pea alati. Nooremana kindlasti rohkem, aga vanemana ikka siis, kui oli natuke energilisem ja näljasem. Ta oskas ilusti istuda, mitte lössis, vaid ikka korralikult. Ta sai aru käsklusest "Oota!", ta oskas tulla kõrvale, ütlesin "Kõrval!" ja vasakukäega tegin plaksu vastu vasakut reit. Ilusti tuli, paremalt poolt, istus vasakule poolele maha, järgmisena vaatas silma, andis käppa j vajadusel ootas jälle. Isa ütles alati kannatamatult "Noh vägev, anna nüüd talle midagi head, mis sa piinad!" Selle peale kostis mu suust alati kidagi vinguvat, et ikka vaata, kui tubli Tšaky on jne.

Pluss, veel käsklustest. Mõtlesin talle umbes kolm aastat tagasi välja raja, ah õigus ta oskas ju isegi tunlist (tunnel) läbi minna! Ja ta oskas nooremana rulaga sõita!!!! Pisarad lihtsalt voolavad. Ma olen niiii õnnelik, et ma tõin maikuus rula välja, seda ta natuke isegi nuuskis, kui mälu mind ei peta, siis vist asetas esikäpad ka rulale, aga tunnelit ma talle vist ei näidanudki enam... Karstin vist, et teeb katki, mida iganes.

Mäletan, et rada koosnes palgi pealt üles minemisest, plastkastist üles hüppamisest (mäletan, et ema veel keelitas mund, et ma ei õpetaks teda kuskilt üle hüppama,a muidu õpib üle aia ka veel hüppama. Meil oli lõpuni välja ainult eespool aed, taga oli kõik lahti, ja tšäkk läks ainult siis aiast välja, kui loodus kutsus ja pidi pulmajooksu minema). Aga kas Tsäky oli mul rajast põnevil? Oh ei, üle ta küll millestki ei hüpanud, palgist ka üles ei läinud, aga ühe asja õppis ta väga kiiresti ja hasti selgeks. Mäletan, et meil oli mingi valge, kollase noka ja jalgadega part, selle võtsin katte ja panin Tšäky istuma, ise läksin mööda punast teed eemale, asetasin pardi meie vahele, ütlesin :"Koht! Istu! Oota! Part!" ja läksin veel eemale. Siis, kui olin piisavalt kaugel, ütlesin:"Siia, võta!" ja tibukene jooksiski pardini, võttis ta hambusse ja tuli ilusti paremalt poolt minu kõrvale vasakulepoole istuma, part suus. Võtsin pardi, Tšakk andis käppa, vaatas silma ja sai vorstitükikese ja suure kallistuse. Veel meenub, et teinekord tegin pardi osa vastupidi, ehk, Tsäky ei tohtinud parti üles võtta, neli-viis korda kui Tšäky arglikult minuni tuli ütlesin:"Kõrvl, ei-ei" "ei-ei" ütlesin vaid siis, kui ta oli pardile väga lahedal, vaatas siis arglikult parti, volksutas silmi ja tulu rõõmsa jooksuga minuni..

Eelmisel suvel käisin temaga väga tihti jooksmas, mäletan, et see kevadki imestasin, et kuidas ma küll julgesin, nii palju teisi koeri on ju siin, Tšäky ei olnud eriti sotsiaalne. Aga jah, tean, et tegin mitu mitu videot metsas, kolmandas järtas, kui Tšäkk leidis kiha sopalombis, jõi seal (eiei, see oli see kevad!!!) aga seda videot enam mul ei ole, järelikult kustutasin selle ära, et teha ruumi uutele piltidele/videodele.

Veel meenub, et kui Tsäkyt läksime alles tooma, oli mul jube paha olla. Olime tädi Helga juures, olin aias, rohul pikali. Ema pakkus välja, et laheb toob ise meile koera, aga kuna ma olin niiii mitu aastat koera tahtnud, ajasin end püsti ja laksin ikka kaasa. Mäletan, et enne veel olime Margitiga Säästu1-s, valisime koeratoitu, ostsime neli erinevat pakki, sest me ju ei teadnud, millised on kõige paremad. Punases pakendis krõbinad olid eluaeg Tšäky lemmikud. Mäletan, kuidas Tšäkk, väike pampukene, jooksis meie poole, kui läksime koera võtma. Jäi kohe aia äärde istuma, mäletan, et paitasin teda kahe näpuga läbi võrkaia, tema õed olid peadpidi meie korvis, sest seal olid krõbinaid pandud. Mäletan, et Tšaky oli tegelikult juba "valitud" , mingid inimesed Viljandist:Tartust tahtsid isast koera, aga õnneks on ema nii otsekohane, et ei olnud seal midagi, koer ju valis meid välja. Mäletan, et heleda punutud korvi sees oli valge südametega padjapüür, et pisikesel pehmem oleks. Läksime temaga koju, ema vana töökaaslane oli ka millegipärast kaasas, olime Säästu ees, ootasin Tšäkyga õues, ta oli mul süles, ja kamp Märjamaa "ilusaid ja populaarseid" tüdrukuid läks mööda ja vaatas minu pisikest paksukest jumpsut. Olin niiii uhke, et mul on maailma armsaim koer, nii soe ja pehme. Mäletan, et laksime koju, kõik koerad hakkasid haukuma, ja sellepeale tõstis Tšäky koonu ülesse ja hakkas ka haukuma, no uskumatu! Niiii pisike ja haugub, korvis, endal südametega tekike all.

Mäletan, et tädi Helga tulu teda vaatama, Tšäky haukus ta peale, nii armas oli jalle. Uskuamti, mis mulle kõik veel ei meenu... Aga mäleta , et ema andis Tšäkyle putru suurest võitoosist, Tšäkyl tõusis tagumine jalg ülesse, ema ütles, et see tähendab, et talle ei maitse, lükkasin jala vaikselt alla. Maletn, et Tšäkyl ei olnud lubatud väga palju vist süüa. Meenub veel, kuidas Tšäky oli mu süles, ema vana punase puudetoomisjope peal, üks hõlm oli peal, tädi Helga veel sättis seda, ütles, et tal oleks ikka soojem.

Mäletan, et mingil ajal tegi ema Tsäkyle karbist kohakese, kus oli loomadetekk pehmenduseks, sellest samast tekist sai Margit aastaid tagasi lasteaias endale kostüümi :D(marks, siis sa olid kaelkirjaku maskiga, mäletad? Ma olin jänes, btw). Mäletan, et istusin köögis Tšäky kasti kõrval, laulsin talle:"Eile õhtul hõiskas meile naabri Malvin just, tulge meile näitan teile hiiglaüllatust. Mis see oli, arvake, väike must ja karvane, armas kääbus puudlipoeg absoluutselt elus koer. Unenägudes nüud mul on iga ööse koer, mops voi buldog.... teki alla poeb jne jne". Veel meenub, et mingil päeval, Tšäkk oli umbes kuu aega meil olnud tuli tädi meile külla, nagi Tsäkyt oma kastikeses ja ütles, et ta on nii karu moodi.

Ja mis veel, Tšäky ei nutnud meie juures mitte kordagi, ta ei igatsenud oma ema järele, teiste kutsikate, mitte kellegi järele ei tundunud ta puudust. Ta oli täiesti meie koer. Ta oli imeline. Ta urises mu peale maksimaalselt kaks korda terve elujooksul.

Mäletan Tšäkyt kui maailma parimat kaaslast, ta oli seda lõpuni välja. Olen väga õnnelik, et sain temaga ilusti hüvasti jätta, öelda talle, et armastan teda elulõpuni ja et kõik saab korda ja läheb paremaks. Olen õnnelik, et kaheksanda juuni hommikul, vahetult enne autosse istumist ja lennujaama sõitmist jooksin ta puhkmispaigale ja jätsin temaga hüvasti, samuti seitsmendal juunil süütasin küünla.

Kallis Tsäky, jääd elulõpuni mu südamesse ja meenutan sind ikka ja jälle, alati hea sõnaga. Aitäh, et meie perekonna välja valisid ja meile niivord palju rõõmu tõid!

Zara



Kolmapäev, 21. september 2016

21.september

Hommik algas pool kümme, mõtlesin, et alustam hommikut tervisliku smuutiga:tomatit, spianat, kurk-purustatuna. Aga kus sa sellega, kohe kui ülesse kööki jõudsin ahmisin krõbinaid piimaga sisse. Aga see on nüüd ajalugu,mmitte see, et ma enam krõbinaid ei sööks, vaid hoopis see, et ma ei avalda enam postitusi oma söömingutest, halvast näonahast ja rasvumisest, jätan need avaldamata.

Hommikul tõmbasin toad üle, see tolmuimeja viib mu hauda, kogu aeg sureb välja... Vahepeal palun teda kõva häälge,a et ikka tööle hakkaks, vahetan pistikupesasid ja üritan voimalikult kiiresti selle toiminguga ühelepoole saada. Siis triikisin laste riided ära ja hiljem tegin lõunasöögiks salati. Nii põnev oli, esimest korda oli minu ülesandeks salat valmistada. Mäletan, et kui Beatriziga alles rääkisime sellest, et tahaksin siia au pairiks tulla, ütlesin otse, et ma olen kõige hullem kokk ùldse. Või nih mis kokk, lihtsalt ma ei oska süüa teha. Lubas, et opetab mind ja õpetaski, pole üldse keeruline. Tegin salati järgmistest toiduainetest: salatilehed, üks keedetud muna (keetsin kaks, sest Alberto junior ei söö puu-ega juurvulju ja ta sööb salati asemel muna), oliivud, koom tomatit ja pool sibulat, tuunikala ka. Väga kena salat oli, teised lasid oliiviõli ka peale, mina sõin niisama. Alberto tegi lõunasöögiks kala ka, mingi valge kala oli, hästi krõbe.

Kell pool üks seadsin sammud koolipoole. Nii soe oli täna, 28 kraadi, nii hea oli olla. Saime kooli juurest Beatrizi õe mehega koju, hästi ilus must BMW. Lasi meid Panaderia juures maha (pagariäri) ostsin ühe saia nagu alati, see on minu kohustus.

Lapsed sõid täna esimest korda varem ära, tavaliselt istume ikka koik koos lauda. Aga Beatriz ütles, et katke laud, las lapsed soovad ara, sest Guillermol on hambaarst täna, et muidu jokutab seal laua ääres nii kaua. Ootasiime Albertoga Beatrizi ära ja hakkasme kõik koos sööma. Teate, Alberto padre ei salli mind enam üldse :D pöörab pea ära, kui ma inglise keeles Beatriziga rääkima hakkan, täna ei öelnud mulle isegi head aega, kui tagasi tööle läks.  Täna oli ta üldse väga imelik. Kell neli läksin uuesti ülesse, nüud hakkab mul päev varem, suvel oli kell 17 nüüd oean siesta lõpetama juba kell neli. Nii nõme, saan mingi 40 minutit ainukt lebada voodis. Läksin 16 ülesse, Alberto läks tööle, Guillermo ja Beatriz läksid hambaarsti juurde, jäime Albertoga kahekesi koju. Ta pidi kell neli oppima hakkama, siis 15 minutit oli lubatud vaadata videosid ja siis inglise keel minuga. Nii oligi. Vahepeal tuli koristaja-Criptana-pidin talle edasi ütlema, et ta koristaks kaks vannituba ära ja pühiks tee puhtaks. Sai isegi aru, mis ma ütlesin. Naljakas, sain teada, et siin, Campo de Criptanas on kombeks, et kõik naised oeavad oma tänava puhta hoidma, ukseesise vms, sest muidu arvatakse, et ta on räpane naine. Kui lastele kooli jarele lahen, siis naen vaga paljusid naisi, ksegi väga vanu naisi, oma teed pühkimas. Mehed seevastu passivad väravatel, üks vanamees on täiesti võimatu, iga kord kui lastele jooli jarele lahen, passib oma värava ees, kui olen temaga kohakuti ütleb:Hola rubio! Guevapa. Esimest korda ütlesin talle Hola vastu, teisel korras mõtlesin juba, et see on kahtlane. Ja kolmandal korral ei teinud enam väljagi. Mõtlesin, et peaks juuksed ära värvima, pidevalt keegi karjub hey rubio. Tahaks küsida, et kas neile meeldiks kui ma pidevalt karjuks neile Hola negra... Mida ma teha saan, et mu loomulik juuksevärv on blond, et ma olen valgenahaline ja tüse.

Õpetasin Albertole inglise keelt, Beatriz ütles esmaspäeval, et ole Albertoga kannatlik, et eelmised au oairid ei olevat suutnud teda õpetada,msest ta lihtsalt ei tahtnud ja ei tahtnudki. Minuga on jumala tubli, pool tundi iga päev oleme tundi teinud. Eks ta väsib ära jah, aga ta ei hakka mulle vastu, täiega tore. Ahsooo, teate, kui käisime Toledos rääkis Beatriz mulle, et ma meeldin lastele väga, nad olevat jse talle öelnud. Miks ta mulle nii ytles? Sest ühel hetkel, kõndisime vanalinnas, vabandas ta et ta nii oalju kodus karjub. Aga et tööl on pidevalt nii kiire, ja kui koju jouab siis on kodu segamini, Akberto padre lösutab tugitoolis, suitsetab ja vaatab telekat ja tal on kõik okei, ja siis ta peab jalle hakkama kodus sehkendama. Ütlesin, et ärgu muretsegu, mind ei häiri, ja ütlesin talle, et ta võiks mulle rohkem ülesandeid anda, sest mul on selline tunne, et lapsed ei vaja mind absoluutselt. Selle peale ta vastas, et lapsed vajavad mind küll, ja ärgu ma muretsegu selle oärast, et mul kohustusi ei ole. Olgu ma lihtsalt poiste juures, veel ütles, et alati kui ma ei ole kodus, poisid küsivad kus ma olen. Ei teagi, kas ta ütles seda selle pärast et mind ikka sin hoida võ mõtles tõsiselt.

Vahepeal jõudis Alberto koju, enne teda jõudis Guillermo, tahtis kohe süüa, muidu on neil snäki aeg alles kell kuus, ta tahtis juba kell viis suüa. Küsisin Albertolt et kas ta ka süüa tahab, vaatas samal ajal telekat, sest peale inglise keelt on jalle vaba aeg, siis ta vaatab ikka videosid. Ütles, et ei taha. Guillermo istus kõögis, sõi krõbinaid piimaga ja vaatas telekat. Mõtlesin, et apppii, ma suren igavusse, mis mul teha on. Lapsed saavad ju ise hakkama, miks sellel oerekonnal küll au pairi vaja on. Nad ju oskavad ise koju tulla, ise süüa võtta, ise telekas tööle panna, kodutöid teha ja lihtsalt lebotada. Kõige hullem oli veel see, et Alberto jõudis töölt koju, tuli kööki, küsis, et Ingrit, kus siis Alberto on, miks ta ei söö. Vastasin, et ta ei taha. Tegi sellist häält et mis mõttes ei taha, tühijutt. Läks ütles oaar karmi sõna aalbertole ja Alberto tuli siis kööki. Võttis kaks shokolaadikorrejooki, yhe endale, teise isale ja läks tagasi telekat vaatama. Gyillermo luhtsalt jõolitas telekat, shokolaadipadjakesed ulpimas piimas. Ütlesin,met palun kiirusta, tee oma kodutööd ära, siis on sul natuke aega vabaaega ja siis hakkame inglise keelt õppima. Vastas et ja-jaa. No mida ma kamandan mõtlesin. Kui mina olin sama vana kui tema tahtsin ma ka lihtsalt olla, mitte kogu aeg midagi teha, laske olla. Aga mul oli nii veider olla, telekat ma vaadata ei taha, köögis on lamp lihtsalt seista, oma tuppa minekust pole mõtet rääkidagi. Kirjutasin perekonnale fb, et mul on nii igav ja et miks mind ükdse siia vaja on. Lootsin, et saan julgustavaid sõnu, aga vend hoopis kirjutas, et mõtleksin luuletusi välja ja kannaksin need valjuhäälselt rõdul ette. Tore, aga neil ei ole rõdu.

Aitasin Guillermol kodutööd teha, matemaatikas. Tegin sohki, läksin korraks "vett jooma" tegelikult läksin kalkulaatoriga arvutama, sest tahtsin naida ikka vajaliku ja targana. Vähemalt kodutöö sai tehtud. Naljakas, Guillermo ei teagi et selline asi nagu kalkulaator olemas on. Aa, ja et mul meelest ära ei läheks, Beatriz ütles, et Hispaanias on arstivisiit tasuta, mul tuli järsku lihtsalt meelde, rääkisime lõunasoögi ajal sellest, et terve mu oerekond n Eestis haige, Beatriz küsis,met kas Eestis on arsti külastamine tasuta, ma vastasin, et ei ole. Visiiditasu ju küsitakse? Suva, ma võn igast jura kokku rääkida, nad ei viitsi elusees kintrollima hakata.

Täna oli mul hispaania keele tund kell kaheksa. Nii tore oli, Jorge lihtsalt ohkas, sest ta ei osanud mulle enam seletada ühte teemat. Närvi ajas, mida ma teha saan, kui ma ei saa hispaania keelest ega inglise keelest aru. Clementine oli ka. Lahme vist nivembris, mungil neljapäeval Madridi reggage kontserdile. Jõudsin õhtusöögi ajaks koju, sõime mingit püreesuppi, suht hea oli. Beatriz on ikka nii tore. Vastasin talle ausalt, et ma olen laisk hispaania keele õppimises olnud, tal laks nägu kihe särama, sest olin ta vastu nii aus, leppisime kokku, tähendab mund ütlesin ikusti hipssnia keeles, et tahan, et ta räägiks minuga hispaania keeles, sest muidu ma tunnen, et ma saan ju inglise keelega ilusti hakkama, miks mul on vaja aju kurnata ja rahakotti tyhjndada hispaania keele tundide peale. Ja et kui ma aru einsaa, siis tolgib inglise keelde, ütlesin et rääkigu hasti aegkaselt, nagu ta alati teebki. Oi jah, mul on nii vedanud. Alberto oadre läks nii ülesse, et ei öelnud mulle isegi hasta manana või buenos noches aga noh,mmis seal ikka. Lapsed ja Beatruz olid täna superlahedad!

Reedel on piduu, kirjutasin täna Silviale, küsisin kuidas tal viinamarjade korjamine laheb. Väga pakuud hispaanlased ei kahegi siis kooli, kui viinamarjade korjamine on, vaid teenivad nii ndale raha, ta saab viie oaeva eest 300€. Ütles, et on vaga väsinud ja raske on. Aga et reedel naeme ja tahistame ta raske töö lõppu. Ütlesin Clementinule ka täna, peale hispaania keelt, et oleme kutsutud peole. Ta oli õnnelik, seekord ostame ise joogid, siiamaaani naerame nende hullukeste joogi üle. Clementine ja ta oerekond lähevad laupäeval Ciudad Reali. Rääkisin Beatrizile ja Albertole ka sellest, vastasid, et Ciudad Real on kole linn :D.

Tore oli jälle kirjutada, loodan, et teil lugeda ka. Palju tervisi kõikidele!

Zara

Teisipäev, 20. september 2016

Kokkuvõte äraoldud ajast

Mul on nii paha tunne seda postitust kirjutada, sest ma pole nii ammu bloginud ja seetõttu ma tean, et see postitus tuleb kaootiline. Enne olid kõik postitused ikka loogilised ja korrektsed. Kirjutan lihtsalt kõige kõige tähtsamad sündmused siia, mõnda isegi ei viitsi lähemalt kommenteerida, õnneks perekonnale olen kõige tähtsamatest asjdest rääkinud, videosid ja pilte saatnud, seega minu tähtsaimad inimesed on kõigest teadlikud. Tahan saada lihtsalt uuesti järjele, aga ma ei saa hakata lihtsalt lambist hakata järsku tänase päeva tegemistest kirjutama, kui enne pole viimase kahe nädala sündmusi maininud.

Olen mitu päeva mõelnud, et tahaks blogima hakata, aga mind on tagasi hoidnud see, et ma ei ole ju eelmistel päevadel bloginud ja kuidagi raske on uuesti järjele saada. Aga kirjutan ju selleks, et kunagi tulevikus ise meenutada ja tean, et ema prindib mu postitusi tädi Helgale lugemiseks, et teda ikka minu tegemistega kursis hoida, seega põhjuseid blogimiseks on palju. 

Alustan kõige kõige kaugema sündmusega: viinamarjade korjamine. Käisime ühel pühapäeval, 11.septembri varahommikul kell kuus. Super kogemus. Sõin niiiiiiiii palju viinamarju, kobarate kaupa. Sain suure masinaga sõita, paar pisarat viinamarjasalude vahel valada, sest tahtsin et mu päris perekond oleks minuga sel imelisel päeval. Olin Alberto padrega, Alberto, Guillermo ja Alberto vanema venna ja tema poja Natchoga, Beatrizi ei olnud, olin kamba hispaanlastega. Pärast külastasime veinitehast, tegelikult ei olnud see külastamine, läksime lihtsalt ühte tehasesse, seal nägime kuidas vein voolas ja viinamarju purustasid. Ma luban, et kunagi panen videod ja pildid ka juurde. Aga see kogemus oli lihtsalt IMELINE! Ma väga soovin, et mu perekond (eelkõige ema) näitaks tädi Helgale videosid ja pilte, mis ma saatnud olen sellest päevast, sest hetkel ei ole emotsioonid sama värsked... Pean ära mainima fakti, et korjasin ainukesena terve päeva viinamarju, ülejäänud seltskond lebotas niisama. Pluss Alberto isa põllul, kus me siis olime, ei ole käsitsi korjanaid enam, masin teeb kogu töö. Läksime ainult selleparast sinna korjama, sest üks hull au pair tahtis proovida viinamarjade korjamist. See oli super lahe ausalt, väikse noaga lõigata kobaraid ära, viia suure autokasti sisse, kus hiljem lapsed paljajalu viinamarju purustasid. Aaa, ja õigus, kaks meest (autojuhid) masina oealt, millega saime sõita tahtsid minuga pilti teha, sest nad polnud elusees kedagi nii blondi näinud. Hiljem tahtsid Alberto ja ta vennaga ka pilti, sest nad on ju ikkagi omaniku pojad, uhke tunne ju. Kokkuvõtteks: põld oli hiiglaslik, korjasime punaseid viinamarju, Alberto isal on lisaks punastele ja valged viinamarjd ja oliivid. Kui koju jõudsime ja lõunat sööma hakkasime, küsis Beatriz, et kuidas oli, vastasin, et perfektne, tahaksin veel, selle peale vaadati mind nagu puhta hullu, aga ma ausalt tahtsin, tahan siiamaani. 

Üleeile käisime Toledos, Alberto õe sünnipaeval, sai 51-aastaseks. Elavad üliilusas majas, hästi hästi suur, kuna neil on kuus last, noorim Nano on 14, proff tennises, käisime ta võitlsust ka vaatamas, mille ta võitis. Alberto õel ja ta perekonnal on suuur aed, palmide, basseini ja kolme koeraga. Käisime meie perekonna ja õe (Anna) ühe pojaga Toledo vanalinnas. Hasti ilus on, sama ilus kui Tallinna vanalinn, aga hästi suur, aga uskumatult vaikne (või olen lihtaalt lärmiga ja suure hulga inimestega harjunud). Sünna oli suht lamp, ma ei rääkinud midagi eriti, ei olnud hakb tunne ka. Mida ma ikka räägin mõtlesin, istusime terrassil, basseini kõrval, meid oli kuskil 25 inimest, kõik omavahel sugulased ja siis mina, umbkeelne, aga rõõmus eestlane. Mul on tunne, et Alberto padre ei salli mind enam, sest ma isegi ei pingutanud, et rääkida seltskonnaga, aga no mida ma räägin, kui nad räägivad kõik omavahel segamini. Suva, loodan, et täiskasvanud mees enam mu peale viha ei pw ja oleme sõbrad edasi.

Püha jeesus, mul on nii palju kirjutada, randmed juba väsinud. Igaljuhul. Toledoa käisime pühapäeval, aga laupaeval käisin esimest korda väljas. Clementine, prantslanna, 21-aastane, au pair Beatrizi venna oerekonnas, neil on kolm last:Elsa, Enrique, Rodrigo. Clem meenutab mulle täiega Piretit, näitasin Vkemile piku pilte instast, tema arvates ka sarnased. Ainult selle vahega, et Clemil on põskedel akne ja tal on kirjum minevik. Kui temaga esimest korda pikemalt rääkisin oli siis kui läksime Jorge ja Vkemiga Alcazari. Küsisin, et kas tal autojuhiload on, hakkas muigama, et tal oli, küsisin, et kas ületas kiirust, et load ara voesti, utles, et ei, Jorge küsis, kas oli täis kui sõitis. Raputas pead tagaistmel ja ütles, et oli kanepist pilves. Vot selline tüdruk siis, kusjuures Prantsusmaal pidi kanep täiesti tavaline narkootikum olema. Ma ei taha teid täitsa ära hirmutada, seega ma rohkem Vlemist ei räägi, aga ta on väga lahe tüdruk, natuke poisilik ja selline hästi vaba, tapselt nagu Piret.
Igaljuhul laupäeval oli mul kokkulepitud Silviaga (17-a hispaanlanna, Jorge tutvustas teda mulle) et lähme välja tema ja ta sõpradega. Ütlesin laupaeval talle, et võtan Clemi ka kaasa. Laupaev jaab mul veel seetottu meelde, sest ostsin endale uues shampooni, kaks GARNIERi kreemi (sooduspakkumine)  meigieemaldaja ja suuure topsi kara ellijäätist. Käisin Mercadonas laupaeval kokku viis korda, ja mul oli nii suva, isegi piinlik ei olnud, kui turvamees mind imelikult vaatas. Igakord läksin erinevate riietega :D. Igaljuhuuul, leppisime Silviga kokku, et saame kell 21 Mercadona ees kokku. Enrique tõi Clemi Mercadona ette kell 20:45 ma jõudsin lõpuks sinna viis minutit enne üheksat, sest ma eksisin ära :D :D sest ma olin nii põnevil, ja ei oannud tähelegi, et olin õigest teeotsast möõda kõndinud. Maletan, kuidas mind ajas naerma tänaval, panin korvarõngaid just kõrva.. Mõtlesin, et kuidas ma väärin sellist asja, mida nii head ma olen teinud, et mul on võimalus minna prantslanna ja hispaanlastega välja, mina, vaikne kuri saamatu aaave :D enne minekut veel soovis Beatriz mulle ilusat õhtut, ütles, et naen ilus välja, eks ma olin kah :D, tavaline aga nii õnnelik. Enne, kui väravast välja astusin põrkasin Alberto padrega kokku, kastis hekki :D ütles mulle, et oleksin ettevaatlik ja et kui midagi on, siis helistaksin talle ja tuleb mulle järele. Selline tunne oli, et jummelpummel, isegi mu isa ei ole mulle kunagi sellist asja öelnud, nii hooliv ikka. 
 Kui Mercadona juurde jõudsin nägin Enriquet, ootas seal Clemiga, naeris, et miks ma sealtpoolt tulin, kui me elame hoopis sealpool, vastasin talle, et ma olin nii segaduses ja elevil, et ah mis s üldse küsid. Ütlea meile, et helistaksime, kui midagi on ja läks minema. Seal näitasingi Clmile Pireti instagrami (koht, kuhu inimesed pikte postitavad, et teised neid likeda saaksid ja kommenteerida) ja rääkisime lastest :D. Mõne aja pArast jõudsid Silvia ja ta sõbrannad kohale, suured tünnid kaasas, joogi jaoks. Läksime poodi, igaüks maksis 5€ toidu ja joogi eest. Hiljem läksime kõige noorema sõbranna 13-aastase Andrea koju. Sõime seal, pidime hiilima ta koju, sest ta ema arvas, et neli tüdrukut tuleb, meid oli kokku 12. Istusime all, sõime, rääkisime juttu, Clem ja teised suitsetasid,mina ja Silvia mitte. Mul hakkas nii paha, polnud mmu sellist jubedat tunnet tundnud, sain aru, et mul on ärevus. Sest meid ei võetud kohe omaks. Oli ikka swllinw kõhe olla, võõras keel, vahepeal vaikus, pilgud meil jne. 

Õnneks hiljem läksime parki, seal läks juba vabamaks j väga tore oli olla. Tantsisime, laulsime, üks tüdruk Marta leidis, et just mulle on õige südant puistama hakata. Naersime täiega Clemiga, kui tekstest veidi eemale läksime, et mis joogi nad küll kokku seganud on.... Nii magus ja selline mõtetu, Clementine ütles, et ta võiks seda vabalt Rodrigole (7-aasta e) pakkuda, siiamaani ajab naerma. Igaljuhul sel õhtul rääkisime Clemiga tulevikuplaanidest, noortest, alkoholist ja kõigest muust halvast. Pidime klubisse hiljem minema, aga kahjuks oli see kinni., laupäeval, ja kinni. Olin täiega kurb, näitasin ikka välja ka :D praegu mõtlen küll, et hull asi ka, mille pärast kurb olla. Clem tahtis koju minna, kell oli 2 öösel, mõtlesin, et eks ma lähen ka, kell 10 hommikul pidime perega ju Toledosse minema. Hakkasime poole seltskonnaga liikuma, kui Clemil tuli äkki tuju üks viski võtta. Astusime jhte baari sisse, ma ütlesin küll, et ärme lähe, et see on mu perekonna lemmik koht ja omanik teab mind. Aga prantslanna ei saa ju aru... Vehkis seal kätega ja üritas end arusaadavaks teha, tellis puhta rummi :D tegelikult oli see koht kinni juba, aga kuna omanik oli 13-aastase Andrea ema, siis lasi meid sisse. Mina, tülpinud ja kurb, istusin Silvia kõrval, kes jritas Clemi juttu hispaania keelde tõlkida, iuna Vlmil oli jututuju. Samal ajal lähenes mulle üks mees kaamaeraga, juba enne nägin, et vaatas mind teraselt. Tahtis minuga pilti teha. Püha jeesus küll. Ma olin täiesti tavalise tõsisise ilmega, tõmbasin Marta ka pildile, et ma üksi selle mehega ei oleks ja sai oma pildi tehtud. Sel ajal tundia omanik mu ära, ütles, et oo su perekond lahkus umbes tunni eest siit. No vot siis, koos Clemi perega. Eile just rääkisime Clemiga sellest, tal on nii piinlik oma käitumise pärast, arvas ju, et see on mingi suvaline baar, aga vaeseke sai teada, et see on põhiline koht, kus me perekondadega käima hakkame. Utlesin talle, et oleks ju võinud mind kuulata, aga tal oli ainult üks mõte peas...

Nii nii, mis veel...aaahsoo, täna hakkasin mõtteid mõlgutama, mis tulevikus teha. Tahaks Malgasse minna uuesti, ma ei viitsi enam lastega olla, tahaks tõsisemat tööd teha. Täna olime perega õhtul oargis, rääkisin Clemiga,met mul on igav ja tahaks midagi raskemat teha. Tahaks väljakutseid. Ütles, et kui tahan, võin temaga veebruaris-märtsis kaasa tulla ühte farmi Iirimaal. Eriti naljakas oli see:Kui ma sinna lähen on seal kindlasti külm.. (Mõttepaus) aga sa oled ju harjunud külmaga" Hahaaa, mina alla 20 kraadiga ei lepi. 

See nädalavahetus peaks jälle välja minema, ma väga väga loodan, ma luban, et ma enam ei näita välja oma pettumusi. Loodan, et ikka kutsuvad mind. Mis tänast puudutab siis, täna ol 26 kraadi sooja, üsna jahedavõitu :D olin teksade ja pluusiga. Eilsest alates hakkan lastele inglise keelt õpetama. Eraldi, 30 minutit, posid on tublid ja ma olen õnnelik, aeg läheb kiiremini. Söömisega on ikka probleemid, täna himmikul läksin kohe kööki sõin krõbinaid piimaga, kaks jogurtit ja kaks leiba... Siis seadsin sammud poe poole, et eile öösel ärasöõdud kallis vorst oerekonnale tagasi osta. Norm... Sellist blogi te ju lugeda tahategi. Mina ei oska enam midagi lisada, mul on uus lemmiklaul, ma ei tea, kas Eestis on ka see nii populaarne kui siin aga laulu nimi on: Marot-Como Te Atreves. Veel meeldib mulle Rasel-Me Pones tierno (seda laulu kaulavad Beatriz ja Guillermo puhtalt autoga soites) ja David Bisbal-Diez Mil Maneras on ka hea. 

Aga mina lõpetan nüüd, olge mõnusad ja ongi kõik (Võsareposrter Tiit ja Teet).

Zara






Teisipäev, 13. september 2016

Mõõnale järgneb tõus

Tänane hommik algas väga väga kurvalt minu jaoks. Nägin unes Tšäkyt, pole ta peale nii kaua mõelnud... Nägin unes, et olin kodus, Märjamaal, istusin meie "päevitamisalal" vaarikate kõrval ja võtsin päikest ja ühel hetkel tuli Tsäky joostes mu juurde. Unenäos imestasin, kuidas selline asi võimalik on, me ju matsime ta maha! Ja siis unenäos vastasin ise endale: ju siis ta oli teadvuseta ja suutis end mulla alt välja kaevata ja üks mõte jai veel eriti meelde, mis enda peas mõtlesin:"Vähemalt me ei pannud teda magama". Tõusin ülesse ja ei saanud üldse arugi, et see uni oli, arvasin, et nii oligi, et ta ongi uuesti elus ja jookseb aias ringi. Olin telefonis ja vaatasin niisama Instagramis ringi, kui järsku tuli meenus lause "Vähemalt me ei pannud teda magama" ja siis tuli reaalsus: Me ju panime ta magama! Mul oli nutt kurgus, mõtlesin, et miks me ta küll magama lasime panna, kõik need emotsioonid tulid meelde, mis Ta sel kurval ja raskel päeval olid. Mäletan, et vaatasin Tšäkyt, kükitades maas öeldes:"Kõik saab korda. Sa saad terveks!" ja siiani meenub Ta pilk, tal olid isegi pisarad silmas!

Nii raske oli olla, üritasin nutta, lausa keskendusin, lootsin et hakkab parem, aga pisraid lihtsalt ei tulnud. Kurgus valutas ja selline igatsus oli Tšäky järele, et ma ei teadnud mida teha, täielik jõuetus...

Aga kohustused ootasid, pole ammu bloginud, aga poisid läksid esmaspäeval (12.sept) kooli. Minu ülesandeks on osta saia, tõmmata toad üle ja laste riideid triikida. Kuna ma olen läinud igal öösel väga hilja magama, siis tõusen alles 10-st hommikul. Ja hommikupoole aeg lendab. Sõin natuke ja tõmbasin toad üle, triikisin laste riided ära ja mõtlesin veelkord süüa. Õgija nagu ma olen mõtlesin, et võtan natukene (!!!) kallist juustu. Pühapäeval läksime Alberto ja poistega spetsiaalselt seda ostma, väga kallis ja väga hea juust, haruldane lausa. Läksin külmkapi juurde,võtsin juustu välja, ja tõesti tahtsin natu natukene lõigata endale, lihtsalt et rõõmsam hakkaks. Ja saate aru, see nuga lihtsalt ei kuulanud mu sõna, lõikasin tüki, mis läks lõpupoole hästi paksuks, seega tervest suurest juustust ei jäänud eriti midagi järele. Majas kõlas valjuhäälne eestikeelne ropendamine ja jumala appi kutsumine. Mõtlesin, et p***** küll, miks ma jälle nii teen endale, oleks ju saanud oodata lõunasöögini, kui Alberto väikseid õhukeseid juusttükikesi pakub või oleks võinud võtta õige noa vähemalt, aga ikka on vaja mingit paanikat tekitada. Teadsin, et ma ei saa seda kallist juustu niimoodi retsituna külmkppi jätta... Võtsin oma koti, panin 20 euri kotti ja seadsin sammud (kell 10:50) kesklinna. Palusin esimest korda jumalat, et ma leiaksin selle poe ülesse. Mäletasin, et see oli suure värava taga, ilma ühegi sildita ja sees oli täiega suur koer, lahtisena. Teadsin, et see on kndlasti kesklinnas, teadain umbkaudu, et seal lähedal peaks olema lihapood. Läksin lühikeste roosade dressipükste ja lumivalgesärgiga, mis mõjub kui pidžaama, kiirkõnniga keskele. Ja teate, mis ma tegin? Küsisin ühelt vanalt naiselt, et vabandage, kus siin asub väga hea juustupood. Et ma ei mäleta nime, aga juust on väga väga hea. Ütles, et siin ei ole (mõtlesin, et ei ole võimalik! Kas ma olen tõesti nii loll, et ma ei mäleta, kas me ostsime juustu siit või teisest linnast?!?!) aga siis näitas käega et mine tagasi, õnneks ütles poenime ka "Dirche" vms. Tänasin täiega ja seadsin sammud tagasi. Võtsin sihikule just vanemad inimesed, eriti mehed, sest uskusin, et mehed teavad rohkem delikatessjuustust kui noored naised. Läksingi ühe mehe juurde, umbes 70-aastane, küsisin, kus on üks vaga hea juustupood, mis asub suure värava taga, kus on suuur koer ja pood on ise hästi pisikene. Kõndis minuga kaasas umbes kaks minutit, rääkisin, et olen Eestist pärit ja nüüd otsin head juustu :D. Näitas, etvot see tänav, lähed otse, enne oranži maja põöras vasakule ja seal ongi pood. Tänasin ja lootsin südamest, et seal ongi see pood, mõtlesin, et mida huvitav Alberto minuga teeks, kui ta kalli juustu asemel pooliku läbipaistva juustulõigu avastab... Ja saate aru, kohe ümber nurga pöörates oligi see pood! Katsusin väravat: kinni! kolistasin uksega, nägin, et esmaspäevast-reedeni peaks kella 14-ni lahti olema. Vaatasin ümberringi, et inimestelt küsida, et miks see kinni on, ühetgi inimest ei olnud. Ja nagu võluväel avas poemüüja mulle teiseltpoolt ukse! Ma olin õnnejoovastuses, lõpuks! Läksime sisse, palusin kahte erinevt sorti juustu, sest ei olnud kindel, milline juust meil oli.

Kui koju jõudsin ei tahtnud kohe juustu parajamaks lõikama hakatagi, poes palusin lõigata natuke väikesemaks, kui muidu oli, aga ikkagi jäi liiga suur. Võtsin julguse kokku, läksin kööki, võtsin oma rikutud juustu ka kõrvale ja alustasin mõõtmisega. Mõtlesin, et millise noaga peaks lõikama, et see jälle ära ei mureneks. Tuli välja, et minu kahest juustust oli õnnkes üks õige! Ma olin nii tänulik endal,e t ikka kahte sorti ostsin, täiesti erinevad ikka. Üks oli hästi rasvane, teine (õige) oli selline kuivem. Proovisin alguses vale juustu peal nuga, sain kohe aru, et sellega ei tohi ikka lõigata. Igaljuhul, lõigatud ma selle lõpuks sain. Panin kilesse ja tagsi külmkappi. Vale juustu ja ülejäänud juustu tõin ma külmkappi ja mõtlesin, et mittte iiiialgi ei tee enam midagi sellist. Enne nälgin, kui hakkan kallist kraami lörtsima.

Ei olnud aega end rohkem siunata, pidin lastele kooli järgi minema. Kappasin uuesti kesklinna, lähen kooli 25 minutit. Jõudsin kooli ette viis minutit enne kella ühte, sel ajal lastel lõpeb kool. Ja hakkasin inimesi vaatama, kes väravast sisse tulid, sest teadsin, et Beatrizi venna pere au pair peaks täna latsele kooli järele tulema. Üks tüdruk jäi küll silma, selline hipilik, aga julge ja meeldiv, aga tundus liialt hispaanlanna moodi, nii et ei arvanud, et see võibki prantslannast au pair olla.

Tulime koju, kahjuks mitte probleemideta. Nimelt Alberto hakkas oma seljakotiga mängima (neil on seljakotid nagu teisikohvrid-ratastega) aga seda rattastega osa saab ära ka votta. Niisiis, ta pani seljakoti selga ja hakkas selle ratastega osaga lollitama, nii närvi ajas, ütlesin et Albero lõpeta,msee ei ole mänguasi. Ühel hetkel,mkui ta tõstis selle suure kaarega ja prantsatades poe vaateaknale lennutas sain nii vihakseks, aga ütlesin tavalise häälega, et lõpeta ära. Lõpetaski, aga aguillermo ütles ninalkalt, et ta võib seda teha, sest tema vanaisa lubab, vastsin talle, et ei või ikka küll,mkuna mina ütlen nii. Mõtlesin, et mis seallel Guillermol viga on, juba viimased kolm päeva on hullem kui Alberto terve suve peale kokku oli.

Lõunat ma ei söönud, esmest korda, sest ma ei juogenud lihtsalt vaadata,mkuidas Alberto juustu lõikama hakkab, see on ikka palju suurem ju... Ega mul ei olnud oõht tuhi ka. Õgisin juustu hommikul ja viinamarju... Käisin pesus, ja üritasin magada, tuju oli oaha, nii oalju stressi ühe hommikupooliku kohta... Tõusin selle peale ülesse, et ema kirjutas Facebooki, et tal on kurk haige ja loodab, et veel haigemaks ei jää. Norm, vaga vajalik info... Oleks jäänud uuesti magama, aga mingi imelik ja voõras hAal oli väljas. Arvasin, et Alberto mängib veega, bssein on tapselt minu toa-akna kõrval. Aga ei, hoopis sadas!!! Uskumatu, vaatasin vihma ja veel suurem masendus tuli peale. Mõtlesin, et pidin ju täna Silviaga kokku saama, mul pole jopetki...

Kell seitse õhtul, kui meil oli Guillermoga suur tüli, sest ta thtis flööti vooooodiis harjutada, tuli Lberto padre ja ütles, et Beatrzi vend tuleb siia laste ja au pairiga. Vaatasin end peeglist ja ütlesin endale, ole valmis, raudselt üliilus tüdruk ja tublim kui sina. Värvisin kulmud veits tumedamaks ja jäin külalisi ootama. Ühel hetkel kuulsimegi, et nad tulid. Olime Guillermoga kahekesi üleval, Albertod võtsid külalised garaažis vastu. Tulid trepist ülesse, Beatrzi vend ütles mulle tere ja tema selja tagant tuli välja tüdruk, keda nägingi hommikul kooli juures. Tore tüdruk tundub, meenutab Piretit, selline iseseisev ja enesekindel. Homme lähme vist välja, kui lapsed koolis on, tahab tulla hispaania keelt õppima, seega peab endale vihikuid ja pastaka ostma. Vahetasime numbreid ja oligi kõik.

Kell 21 sain Silviaga kokku, läksime uhte baari, tellisidm veinid ja rääkisime juttu. Ühel hetkel nägin kolme tüdrukut, hästi pisikesed, at asin et umbes 14-aastased ja tahtsin nalja teha ja küsisin, et kas need on tema sõbrad. Olidki ;D parimad sõbrannad. Läksime kõik sisse, tutvusin kõikide sõbrannadega ja laupäevalolen oodatud suvelõpupeole, neljapäeval algab neil kool, kõik tüdrukud, kellega kohtusin olid 17-aastased. Küsisin Silvialt, et kuidas soin noored on, et kas joobad alkoholi vms ja ta vastas täiesti ausalt, et ta ei tea ühtegi omava ust, kes ei jooks alkoholi. Küsisin, et kas avalikud kohas, kuskil baaris, ei kontrollita dokumenti, vastas et ei, vanus ei ole siin tähtis, kliendilt saadav raha on oluline. Nii me seal pukkidel istusimegi, mina, ainukesena 19-aastane ka,ba 17-aastastega, kes kõik mulle oma crushide pilte näitasid :D nii armas oli, ma olin nagu kellegi vanem õde :D

Hiljem saatis Silvia mu koju, sain teada, et elan ta õe-mehe vanemate maja kõrval. Kui varem ei näe siis laupäeval ikka.

Zara

Reede, 9. september 2016

Päev Madriidis, Romeo Santos

Pole kaks päeva kirjutanud ja selline tunne on nagu oleks kellelegi hakba teinud :D vabandust.

Eile käisime Madridis shoppamas. Ostsin endale 30 eur eest riideid, lihtsalt ei leidnud midagi. Riided, mis meeldivad ei mahu selga ja üldse igalpool on ühesugune kaup. Aga ega me ei läinudki ju mulle riideid ostma, lastele sai terveks talveperioodiks riided ostetud. Imestasin, et lapsed nii normaalsed olid, kell 10 hakkasime kodust sõitma ja kell 22 jõudsime tagasi koju, Madridi sõit kestis poolteist tundi, seega olime päris mitu tundi ikka Madridis.

Linn oli väga... suur, aga kuidagi hästi hubane. Väga palju autosid oli, aga liiklusummikuid ei olnud näiteks üldse, avariisid ka ei näinud. Ma ei oskagi kirjeldada seda linna. Kui koju sõitsime hakkas päike juba loojuma, hästi ilus oli: mäed igal pool, inimesed tegid trenni, jooksid ja sõitsid ratastega, siis tundsin küll, et tahaks uuesti tagasi minna. Aga turistina, mitte shoppama, vaid ikka muuseome külastama. Perekond juhtis kogu aeg tähelepanu küll siia-küll sinna, Alberto ütles midagi, Beatriz ei suutnud kohe ing keelde tõlkida, kui lõpuks sõnad meelde tulid, olime juba monumentidest/ehitistest möödas, seega mulle ei jäänud midagi meelde. Üks hoone jäi meelde, nime muidugi ei tea, igaljuhul seal seintes olid kuulid Teisest maailmasõjast.

Koju sõites rääkisime lauludest. üleeile, kui hisp keele tunnist jõudsin, oli Alberto oadre üksi all köögis, lebotas diivanil ja vaatas telekat. Tervitasin teda ja võtsin juua, läksin oma tuppa, kui äkki kuulsin oma lemmiklaulu: Romeo Santos-Eres mia. Läksin tagasi kööki ja telekast tuligi see laul, mingi tutvumissaate taustalaul oli. Ütlesin Albertole, et püha jeesus, see on mu lemmik :D. Ja siis eile autos ta rääkis teistele ka sellest, kuulasime telefonist seda laulu, laulsin neid kohti kaasa, mida mäletasin, tore oli. Guillermo pani Indrek Ventmanni laulj Hispaania tüdruk, laulis seda kaasa ja nii jõudsimehi koju. Alberto tegi õhtusöögiks suppi: suured tomatikuubikud, oliivid, porgandid(?), sibulatükikesed. Nii hea oli, sõin kolm kausitäit. Tänasin neid toreda päeva eest ja soovisin kõikidele jead ööd, väike Alberto tõusis lauast püsti ja tuli mu juurde nagu alati, et teha põsemusi ja head und soovida, nii nalajkas oli, sest ta tegi alguses ainult ühele põsele musi ja siis vaatasime nagu teineteisele otsa, et eee tegelt peaks ju mõlemale poole tegema, siis hakkasime naerma ja tegime teisele põsele ka :D pean lihtsalt ülesse kirjutama, teile ei tähenda see ju midahi, aga minu jaoks on see oluline, teinekord kui lugema hakkan, tuleb kohe meelde.

Öösel nähin unes kohukesi ja mingit tüli. Hommikul tõusin juba kell 9, panin kihe riidesse ja läksin poodi, ostsin perekonnale tagasi paki pähkleid ja endale ostsin musli, porgandeid, jogurti ja tomateid. Õgisin pool müslipakki juba koju kõndides tühjaks, kodus sõin kõik ära, nii hakb oli olla. Nüüd pikutan voodis, vanematel vaba päev. Ma niiii loodan, et nad ei taha tana mudagi teha, sest ma lihtsalt ei viitsiii. Tahaks magada terve päeva, arvan, et ütlengi Beatrizile, et ma olen nii väsinud ja tahan täna lihtsalt olla. Näonahk on nii metsas kui veel olla saab, nii masendav.

Silbiaga saan hoopis järgmine nadal kokku, läheb Portugali. Ja teisipäeval tuleb prantslasest au pair Beatrizi venna perekonda, 21-aastane ja poisid ju lähevad kooli ja pühapäeval lähen vist viinamarju korjama (kell 6 hommikul!).

Jõudu mulle ja teate, ma olen Eestist eemal olnud kolm kuud ja üks päev. Unbelivable! Sama kaua veel ja siis tulen tagasi koju.

Zara

Teisipäev, 6. september 2016

Toitmine on metsas, Isiklik õpetaja Guillermo, hispaania keele õpetajaga frerial, uus tüdruk Silvia

Kell on veerand 2 öösel kõht on kivikõva, sest sõin niiiiii palju: kaks jogurtit, seitse viilu salaamivorsti, ühe šokolaadi churro, saia, Guillermo tehtud maiustust. Tean väga täpselt, miks ma nii palju sõin: stressist, mul ei ole lastega enam midagi teha. Esiteks on nii kuum, et nad ei suuda õues olla, teiseks, nad on  tüdinenud oma lauamängudest ja meisterdamjsest ja kolmandaks neil on lihtsalt küllastus vabadusest. Täna hakkasin nutma, sest Alberto sai Guillermo peale ülivihaseks, lõid ja peksid teineteist, läksin vahele, Alberto hakkas oeaaegu nutma, helistas Beatrizile jne. Õnneks poisid ei saanud teada, et nutsin, olin köögis, jätsin Alberto telekamängu mängima ja ajasin Guillermo tema juurest eemale. Jõin köögis vett ja mõtlesin, et mis see nüüd on, juba teine päev, kui hakkan nutma.

Guillermo hüüdis mind, läksin ülesse, ütles, et saame siin tennist mängida (telekamäng, peab puldiga vehkima, et palli lüüa). Igaljuhul päev möödus kiiresti, aga mitte just kõige meeldivamalt. Tore oli see, et lapsed kuulasid sõna, kui ütlesin, et ei mingit teleka vaatamist ega tabletis olemaist, nii ütles ka Beatriz neile, kui olin rääkinud, et suure tüli põhjustajaks oli telekamäng. Beatriz ütles, et neil ei ole lubatud olla tabletis voi vaadata telekat, kui vanemaid kodus ei ole. Beatriz ei saa ju lahendada probleemi telefoni teel,mkui emb-kumb kastest talle helistab. Mängusime lastega lauamängu, aga loomulikult nad väsivad ära sellest, lõid üksteist, ma ei viitsinud enam keeletagi,mhauget nad nagu ei saanudki... On vaja kogu aeg teineteist lüüa või?! Isegi mängu käigus löövad mööda pead...

See selleks, kell 20 läksin hispaania keele tundi, sunidsin end kohe rahunema, sest mu õpetaja on ju hispaanlane. Miks rahunema? Sest mu kallis õpetaja toob tunni ajal mulle oma ema tehtud sööki, endale vett, chatib oma sopradega, räägib erinevatest kommetest ja uuris mu tunnete kohta, mis mind täna valdavad. Mina olen harjunud, et tund hakkab punktuaalselt kokkulepitud ajal, räägime ainult teemat puudutavatest asjadest ja ei kaldu teemast nii kõrvale. Aga samas, õnneks on õhkkond vaba ja ikkagi ma saan juba aru hispaania keelest, uskumatu! Ausalt, vahepeal tabasin end arusaamalt, et püha jeesus, Jorge raägib/küsib midagi ja ma saan aru! Isegi rääkisin Eesti toidust, hispaania ja eesti toitude erinevustest jne, vigadega, aga siiski.

Tunni alguses küsis ta, kas tahaksin tema ja ta pruudiga välja minna Alcazar de San Juani, freriale. Ütlesin, et muidugi. Tegime poolteist tundi (homme ka) ja läksime kolmekesi autoga Akcazari. Tüdrukuga pidin rääkima kogu aeg hispaania keeles, sest ta ei oska teisi keeli (23-aastane). Aaa ja enne veel sõime Jorge juures ta ema valmistatud jooki: tomatid, sai, pimiento ja sool. Niii niii hea oli, magustoiduks sain Jorge tüdruksõbra ema küpsetatud õunakooki (kiitsin, aga õnneks ei saanud sõnade nappuse tõttu valetada, et parim õunakook maailmas, sest keegi ei tee nii häid kooke/torte kui minu õde Margit. Tegelt ka Margit, kui koju tulen tahan kohe kamajäätist, kaneelirulle, pavlovat, kringlit ja ehk midagi veel, mis hetkel ei meenu!). Rääksin ta enaga juttu (hispaania keeles) nii kaua, kuni nad end valmis seadsid. Sain teada, et Malagas oli olnud üle 40 kraadi, ja nüüd millalgi peaks jahedamaks minema.

Sõitsime Jorge ülipisikese Mitchupishiga minu koju, panin vihikud ära ja panin teise pluusi selga, perekond ei oknud kodus. Helistasin Beatrizile ja andsin teada, et lähen Jorgega välja.

Alcazaris oli tore, ostsin ühe churro, niiiii niiiii hea oli, okeks tahtnud veel ühe osta (tegelikult umbes 10 tükki oleks vabalt ara söönud) aga ma ju ei saanud, Jorge on nii kindlameelne oma kaalulangetuses, et tema ei kstnud mitte midagi ja ta tüdruk juba sõi jäätist (tüdruk on suhteliselt ilus, peenike ja selkine, aga mitte latatara nagu ma eeldasin olevat, kuna ikkagi ju hispaanlane). Kõndisime ringi, rääkisime veits hisp keeles, ja umbes tunni pärast tulime tagasi.

Kui koju jõudsin nägin Alberto padret, soovisin head und ja tulin alla. Mul on jäänud komme minna kohe alla kööki, tuld ei pea isegi põlema oanema, sest mu ainukeseks sihtmärgiks in ju külmkapp, kus on ju lamp olemas. Võtsin alguses uhe jogurti, siis teise, siis salaamivorsti ja neli krabipulka, sellel hetkel üldse ei mõtle, et söön ju salaja, ja homme hakkan põdema, kui vanemad jogurteid/vorsti jm otsima hakkavad.... Aga okei, selle tundega tegelen homme, kui aeg on käes.
Tulin voodisse ja vaatasin, et Jorge oli saatnud mulle Whatsapi sõnumi ühe tùdruku Silvia numbriga, 17-aastane hispaanlane, räägib ka inglise keelt ja on nõus minuga tuttavaks saama, et mina saaksin praktiseerida hispaania keelt ja tema inglise keelt. Kirjutasin talle, kes ma olen, ja kas ta on nõus minuga kokku saama. Leppisime kokku, et saame homme kell 21 õhtul kokku ujula ees. Vaatab, mis siis edasi saab.

PS Täna hommikul ei lainud jooksma, ma lihtsalt vihkan hommikul varakult tõusmist.

Zara

Esmaspäev, 5. september 2016

Poisid on lahedad, esimene kurjustamine, nutt hispaania keele tunnis, hea uudis

Laman voodis, kell on 22:43, jõudsin natuke aega tagasi koju, kell 22 lõppes hispaania keele tund. Ma ei kõnni nii kaua koju, kõnniks umbes 15 minutit, aga täna jalutasin hästi aeglaselt, vahepeal jäin seisma ja lihtsalt hingasin sisse ja välja, mõtlesin, et ei hakka nutma, kui nutan, siis nutan oma toas, oma voodis.

Ütlesin endale, et olen tugev ja ma ei taha hakata host perele seletama, miks ma nutsin, teadsin, et hakkan veelgi rohkem nutma, kui keegi mind lohutama hakkab. Lisaks nad kohtleks mind veelgi õrnemalt siis, arvaks, et hakkan nutma muidu. Tegelikult ma ei olnud ju kurb, lihtsalt kõik emotsioonid tulid ühe korraga peale, näiteks hakkasin tänaval naerma omaette, sest Jorge tuli meelde, kui tegi mind järgi, milline ma esimesel kohtumispäeval olin:"Loomulikult lähme jooksma! Kell kaheksa hommikul? Muidugi! Hispaania keelt tahan ma tõesti õppida, mulle on alati hispaania keel meeldinud. Millal saaksin alustada?" kõiki neid lauseid saatis Jorge hele hele hääl (tegi ju mind järgi) viskas isegi käega juukseid, lõi selja sirgu ja pani jala üle teise jala.

Seletan teile, millest selline pikk sissejuhatus.

Täna, kell 20,  läksin hispaania keele tundi. Teadsin, et täna võtame verbid, hakkame pöörama, vaatame mineviku-oleviku-tuleviku moodustamist. Et mul meelest ei läheks, siis kirjutan siia ka, mis ma emale ütlesin pühapäeval:"Esmaspäeval tuleb pöördeline hetk, sest siis õpime verbe ja lõpuks saan hispaania keelt hakata rääkima!!!" Tutkit ma ütlen.
Kõigepealt pidasin ma pika loengu maha:"Ma tahan rääkida tunnis inglise ja hispaania keeles, mitte kogu aeg hisp keeles, sest ma tahan, et ma saaksin 100%aru, mitte ei pea aimama ainult. Ma tahan õppida tavalist vestkust, et saaksin perekonnaga suhelda, võtame past simpeli ja future simplei, ei hakka midagi siin keerulist võtma. Ma saan kodus ka neid ülesandeid lehtedelt teha ja zyoutubeist videosid vaadata, tunnis tahan ma ikka rääkida ja õppida moodustamist" Jorge vaatas mind sellise näoga:"Sellest saab küll õpilane, keda ma hakkan vihkma" aga mul oli oma põhimote, kui üks tund (60min) maksab 10€, siis ma pean saama õppida seda, mida mina tahan. Loogiline, aga nüüd ma saan aru, et ei saa tegelikult valida, et seda õpin ja seda mitte (nt ma ei tahtnud nimisõnu õppida, ütlesin, et võtame ikka verbid) lihtsalt ma tunnen kogu aeg, et kiiiremini, kiiremini, hakka juba rääkima, kaua sa muned. Õnneks Jorge tuletas mulle meelde, et see oli mu kolmas kord tema juures, ja ütles, et ma rahuneks maha.

Kaldun nii kõrvale ikka vahepeal... Igaljuhul, mingil hetkel, kui pidin hakkama moodustama lauseid minevikus, kasutades kolme ette antud verbi, jooksis mul juhe nii kokku. Ütlesin, et ma ei saa enam midagi aru. Seletas uuesti. Üritasin kirjutada, tegin niiiii mõtetud laused, kiitis mind, see ajas mind nii närvi :D (ärge küsige miks). Siis ütlesin, et tahaks nendele aegadele (vaatasime mineviku moodustamist) näiteid. Ütles, et muidugi, üritasin moodustada, kõik kolm aega tulid ühesugused, ikka ei saanud aru, ütlesin,met kõik on ju nii satnased, mis neil vahet siis on. Arvuti on kogu aeg laual, sest sealt vaatame materjale, näitas mulle sealseid näitelauseid ja seletusi. Siis sain aru, demostratiivselt panin oma paganama vihiku kinni, midagi ei olnud ju mu lausetest abi. Ma olin nii närvis, peas vasardas Beatrizi lause:"Pärast, kui koolist tuled, raägid mulle, mis õppisid, siis saame praktiseerida". Mõtlesin, et mida ma talle ütlen, ma ei saa ju *** aru!

Kui mina lähen vihaseks või kurvaks, saab kahjuks mu näost kohe aru. Jorge katkestaski seletamise, küsis, mis on lahti. Toetasin lõua käte vahele ja põrnitsesin arvutiekraani, ütlesin, et ei ole midagi, ma lihtsalt ei saa enam midagi aru. Teate ka kui raske on, kui õpetaja on hispaanlane, räägib inglise keelt kohati halvemini kui mina, ja siis olen mina, hispaania keeles oskan ainult olevikku moodustada ja tean umbes 60 sõna ja räägin halvasti inglise keelt. Pisarad lihtsalt tulid silma, ma ei saanud sõnagi suust, ajas juba naerma, sest miks ma nutsin. Polnud ju tegelikult põhjust, ma ju tean, et Beatriz ei löö mind ega tee mind maha, Alberto padre on kannatlik ja mulle kohati tundub, et imetleb mind: olen ju alles 19, reisisin Malagast üksi siia, räägin inglise keelt ja õpin hispaania keelt. Ta ju teab, et ma ei ole lootusetu juhtum. Jorge lohutas mind, ütles, et võin ju nutta, aga pean olema tugev. Õnneks ma päris nutma ei hakanud, aga suuuured pisarad voolasid üle põskede, uute paberite peale. Mõtlesin, et on ikka mees küll, ei näe siis, et mul on salvrätikut vaja või?' Vaatasin kella, 25 minutit oli veel jäänud, läksin veelgi rohkem pabinasss: 20€ ja ma ei võta isegi viimast sellest kahest tunnist, vaid vaikin, väldin talle otsa vaatamist, neelan pisaraid alla ja ajan kõiki kurbi mõtteid eemale.

Usun, et kogu see ja t kestis kokku 6-7 minutit, ülejäänud aja ikka vaatasime verbe ja asju. Niii keeruline, aga teate, ma õpin selle keele ära. Jorge ütles, et läheb umbes kaks kuud (minu puhul võib olla ka rohkem) aga selle ajaga ma hakkan juba rääkima, aga ma lihtsalt ei tohi karta eksida ja katsetada. Ütles, et varsti saan koju, saan rahuneda jne. Utlesin, et ma ei taha koju minnagi, sest ma ei saa ju nendega rääkida (suvaline töinamine,  tegelikult ju saan!!! Kuidas ma siis need kolm nädalat olen suhelnud?' Alberto padrega suhtlen ju läbi Beattizi või Guillermo, viimasel ajal on juhtunud, et saan isegi aru, mis ta ütleb või küsib, ta on ise ka hakanud aru saama, et mulle tuleb öelda märksõnad, võimalikud tuttavad sõnad. Google translate on suureks abimeheks ja ka katega oleme asju selgeks teinud: nt:"Alberto! Mira! (Naitan mingi puuvilja/juurvilja peale, mida pole eluseeski näinud ja mille nime ei tea ja seejärel viipan külmkapile)" ehk siis:Kas ma panen selle külmkappi. Alberto ei ole vaja muud vastata, kas "Si" o "No". Ja ongi asi ants :D ja tänu teistele olen saanud talle Eestist rääkida, ja oma perekonnast ju rääkisin taitsa ise!

Tulles tagasi selle juurde, et ma utlesin, et ma ei taha koju minna, siis Jorge ütles, et saan ju Beatrizi ja Albertoga inglise keeles rääkida. Vastasin, et Albertoga ju ei saa, ta ei oska ing keelt. Selle peale läks tal nagu tõsiseks, utles, et tüüpiline hispaanlane, utleb, et mul ei ole muud keelt vaja õppida peale hispaania keele. Nt tema vanemad oskavad algtasemel prantsuse keelt. Ütles, et see on Alberto probleem, mitte meie, mina ju alles õpin, kõik saab korda "poco a poco" "step by step".
Kui ta mind uksest välja saatis, ütles, et näeme homme hommikul kell kaheksa ja õhtul kell kaheksa. Soovisin head ööd ja tulin tulema. Koduteel mõtlesin, et iga halb on millekski hea, see et ma nutma hakkasin oli tegelikult nii silmiavav. Ma olen väga uhke enda üle. Ma õpin hispaania keelt, ma käin hommikuti jooksmas, söön tervislikult, olen inimeste vastu sõbralik ja lahke. Ma ei tohi olla iseenda tümitaja, keegi teine ei mõtle, et on ikka loll, ei oska hispaania keelt, ise on nii kaua juba siin olnud. Pean andma endale aega, julgema rohkem rääkida, mitte sundima end pidevalt olema parem ja kiirem.

Kui koju jõudsin oli Beatriz üksi all köögis. Alberto padre oli läinud Guillermiga prügi valja viima, küsis minult, kuidas inglise keeles prügi on, nii armas, sain aidata. Ütlesin:"Los verbos son muy dificil. But I believe in myself and Jorge said ti me nit to worry and just be patient" Beatriz ütles, et loomulikult, ära muretse, hispaania keel ei ole kerge. Meie aitame sind, saad meiega rääkida jne. Ütles, et tal on mulle hea uudis. Küsisin:"About the german girl?!" (Beatriz rääkis mõni päev tagasi, et Alberto oadre sugulane räägib mingi sakslannaga, tahab au pairiks endale saada). Ta vastas, et ei, hoopis prantslane tuleb, alles vaatab lennupileteid, aga on tulemas, raägib inglise keelt, 21-aastane, räägib väga väga vähe hispaania keelt (ma väitsin ka nii oma AuPairi kirjelduses). Olen väga õnnelik, ehk tahab ka hispaania keelt hakata õppima, loodan, et saan temaga rääkida siis.

Kiirelt kirjutan ka päevast. Eelmises postituses kirjutasin, et mis ma küll nende poistega täna teen. Täna oli üks kõige aktiivsemaid päevi :D Tõmbasin toad üle, lapsed said kumbki 20 min tabletis olla, siis tegid voodid korda, vahetasid riided, pesid hambad ja koristasid oma toa ära. Mõlemad jõid veits Coca Colat ja vett ja juba läksimegi garaaži, tegime prügikottisest tuulelohesid, niiii nii vinged! Kunagi panen pildi ka ulesse, väga lahedad naevad välja, Alberto padre õpetas lastele, kuidas neid teha. Mängisime u kaks tundu nendega, siis läksime Fruteriasse, ostsin 4 euri eest ühe arbuusi, kaks kurki, neli tomatit, kaks pirni. Minu meelest täitsa odav, Albertoga kõndisime, Guillermo tuli rattaga, ostis saia ka koju. Naljakas oli väikse Albertoga koos kaia, kumbki ei oska teineteise keelt, küsisin, kas ta tahab kooli minna, mis ta lemmik tund on (vastas mingi lauamängu nime) ja ütlesin, mis ma poest osta tahan :D

Hiljem, peale siestat, mängisime jälle tuulelohedega, kuna tuulelohe lendas puu otsa ja me ei saanud seda kätte, arvas Guillermo (Alberto ka muidugi) et kõige parem viis on voolikuga sinna vett lasta. Alguses ei teinud nagu väljagi, arvasin, et saab ise ka aru, et see ei aita. Aga ei, neile ju meeldis veega mängida ja värki. Ütlesin umbes seitse korda, et stop, lõpeta ära nüüd. Mitte üldse kindlalt, seega ta ei lõpetanud. Kui ma lõpuks kurjemat häält tegin, keeras kraani kinni ja ütles:"Oota, natuke veel!" natuke veel on pohiline fraas, mida nad kasutavad, kui nad tahavad vanemat inimest proovile panna. Teades seda, läksin ta juurde ja ütlesin ühe lause:"Kui ma ütlen sulle: Guillermo, lõpeta! siis sa pead lõpetama, mitte ütlema mulle, et ma ootaks", selle peale keeras kraani kinni, vaatas maha (ei olnud kuri, kurv ega sokvunud, tundus hoopis, et mõtles:jumal tanatud, au pair peab ikka piirid ja jääb endale kindlaks). Ütlesin:"Gracias, vamos comer un snack" enam ei kuulnud mingit piuksu ka, et mina ei tahaaa. Tulid ilusti mu järel. Hea oli olla, ei olnud kuri ju ega midagi, lihtsalt kindel juht, lastele see meeldib, tunnevad end kindlamini. Hiljem läksime parki ja veel hiljem mängisime Guillermiga kooli. Need poisid on nii hästi kasvatatud: distsiplineeritud, aga samas neil on piisavalt vabadust ja teavad, et au pair on võrdne vanematega.

Nii tore, et kõik sai kirja pandud, tahaks lõpetada, aga 1 nali tuli meelde. Täna, peale snäki söömist, jäin lauda puhastama, poisid jooksid mängima. Guillermo hüüdis mu nime, ütlesin, et oota, ma ju oean laua puhtaks tegema. Kui valmis sain ja nende juurde hakkasin minema, mõtlesin, et imelikult vaikne in kõik, kus nad ometi on. Otsisin tervest majast, kuskil ei olnud, vahepeal põrkasin triikijaga kokku (käib siin paar korda kuus abistamas). Mõtlesin, kus need lapsed küll on, vaatasin isegi tänavale, kirusin end, miks ma küll ei läinud, kui mind kutsuti. Äkki, seisin just trepil, triikija ruumi kõrval, kui kuulsin naeru. Olin hästi tasakesi, kuulatasin, kust see jutuvadin tuleb, vaatasin triikijaruumi ja sealt need poisid mund vaatasidki, linade vahelt, naersid nii mis hirmus. Triikija ka muigas :D ütlesin neile, et ma otsisin neid isegi tänavalt, said naerda.

Selline tore päev jälle selja taga, ikkagi ei suuda uskuda, et nädal veel ja ma olen siis kuu aega olnud, poisid lähevad ka kooli siis. Väga lahe, midagi ikka muutub, mulle meeldib.

Hommikul kell 8 uuesti jooksma nii et ei ole siin midagi, pean põhku pugema. Aaa, kell 22:35 more or less oli temperatuur 33 kraadi :D

Zara


Pühapäev, 4. september 2016

Hommikujooks

Ma magasin täna öösel nii hästi, puhkasin end ilusti välja, kuus minutit enne poolt kaheksat vaatasin, mis kell on, poole kaheksaks oli äratus pandud.

Ühe hetke mõtlesin küll, et võiks ju edasi magada, aga olin juba Jorgele öelnud, et tahaksin koos jooksma minna. Panin trenniriided selga, vaatasin peeglisse ja uskumatu, esimest korda nägin endal suuri tumesiniseid ringe silma ümber, enam ei tohi küll öösel telefonis ega iPadis passida, isegi mitte blogi kirjutada, silmad lausa kuivasid. Läksin kööki, tegelikult ega kõht ei olnudki tühi, aga sõin ikka, sest teadsin, et mul hakkab söömata paha või teisel juhul lihtsalt ei jaksa joosta. All köögis polnud eriti midagi süüa, usun, et vanemad meelega võtsid kogu hea toidukraami ülesse kööki, hulkust au oairist eemale, tahaks neile öelda:"Kuulge, mul on üle läinud see ahmimine, mis paar nädalat siin kestis. Võite rahumeeli jäätised ja muu hea-parema tagasi alla tuua!" Aga ma ei usu, et nad julgevad riskida ja samas ongi parem, ei ole vähemalt ahvatlust öösel midagi sööma hakata. Igaljuhul, sõin ühe viilu melonist ja tegin väikse võileiva:sai ja vorst peale, jõin vett peale ja tegin paar võimlemisliigutust ning läksin kella kaheksaks õue. Jorge jõudis umbes 20 sekundi pärast, "Kes see nii täpne siis seekord on,"mõtlesin ja hüüdsin "¡Hola!".

Jorge küsis, kus ma neljapäeval jooksin (see oli vist see päev, kui ta tulemata jättis ja ma talle sõnumi saatsin, et läksin ise jooksma, tegelikult käksin oma tuppa jäatist sööma) vastasin, et ah tead, kes seda enam mäletab, tegin vist sama tuuri. Ütlesin, et olen kõik eelnevad päevad käinud kõndimas, uhke tunne oli kohe, kiirkõnd on sama hea kui sörkimine, minu meelest vähemalt.

Jooksime kokku 25 minutit, kaks kilomeetrit+ midagi veel, Jorge lubas saata GPSo kaardi, siis saan täpselt öelda, palju jooksin. Saatis mu koju ja jätkas oma jooksmist, mul oli selline tunne, et ma võiks vabalt veel joosta, aga oleks tahtnud oma telefoni ja kõrvaklapid haarata kaasa, sest nii igav oli joosta. Jorgel on raske rääkida jookmise ajal, natuke rääksime ikka. Õnneks saan ju minna iga päev jooksma, isegi, kui Jorge ei taha tulla, siis saan telefoni kaasa võtta ja muusikat samal ajal kuulata.

Igaljuhul, hommik algas hästi, poole tunni pärast äratan poisid ülesse. Ootan nii väga juba neljapäeva, siis lähme ju Madridi ja lastel on vähemalt tegevust. Mis me küll täna teeme... Loodan, et nad vähemalt igavusest kaklema ei hakka.

Aaa õigus küll, et teid ikka temperatuuriga kursis hoida:kell kaheksa hommikul oli 24 kraadi sooja :D


Ilusat nädalaalgust kõikidele

Zara


Kõndimine,skypemine venna, õe ja emaga, ujumine, Alcazar de San Juanis

Päev algaski kohe kõndimisega, tõusin ülesse, jõin vett, panin trennipüksid ja särgi selga ja panin minekut. Teadsin, et garaažiuks on kinni, seega läksin ülesse, tervitasin perekonda, ütlesin, et lähen kõndima. Nii tore oli näha, et nad võtavad seda juba nii loomulikuna, aga Alberto padre on alati nii õnnelik, kui ma ütlen, et lähen jooksma/kõndima. Mulle meeldib see, sest seda enam ma tahan välja minna end liigutama, teades, et perekond mind tunnustab, igaühele ju meeldib, kui tema tegemisi hea pilguga vaadatakse.

Kõndisin 45 minutit, sain vanduda, sest jänesed ehmatasid mind. Aga muidu oli tore: 38 kraadi oli sooja!!! Kell oli 11 läbi, mul oli tegelikult kella kaheksaks ka äratus pandud, aga panin selle rahumeeli kinni, kes viitsib vabal päeval nii vara tõusta, eksole. Igaljuhul kõndisin ja kuulasin muusikat, tegin väljaasteid ja igasuguseid veidraid liigutusi, vahepeal koperdasin oma jala otsa, kaotasin vahepeal tasakaalu ja mingil hetkel kõndsin puuokste sisse, ma ei tea, kuidas see võimalik oli, aga ajas muigama küll.

Koju jõudes kirjutasin emale, et kas ta viitsiks skypeda, loomulikult ei vastanud mulle. Hoopis Piret kirjutas:"Jou. Mis teed?" ja skypesin temaga. Rääkisime ta tööst, läks uuesti õpetajaks tõöle ja sellest, kuidas ta ülikoolis hakkab käima. Pidin ikka ütlema, et ootan juba detsembrit, sest siis tulen koju, Pireti hääl läks kohe madalamaks :D "Come on Timmo," mõtlesin, "Mul on õigus koju tulla, kui ma tahan!". Piret tahab, et ma läheks ikka kohe edasi järgmisesse perekonda, nagu alguses jutt oli, kui Eestisse tuleku juttu hakkasin rääkima paar nädalat tagasi, või et läheks hostelisse tööle nt Malagas. Ma vastasin, et ma ei ole tema moodi, kes suudaks uuesti tagasi minna, uue perekonnaga kontakti luua ja jälle võõras peres hakata oma kohta otsima ja sinna üritada sobida. Pluss see Malaga hostel ei tõmba mind kohe üldse, seal olles ma reaalselt ei tahtnud diivanile istudagi, sest see oli nii räpane ja ma kujutasin ette, kui palju satikaid ja putukaid seal võib leida :D. Ehk siis kokkuvõtvalt: mina tahan detsembris Eestisse tulla ja sinna jääda, aga Piret tahab, et ma läheks ikka edasi. Piret, mine ise edasi, kui sa tahad rännata kogu aeg, mind väsitab kodust eemal olek, ma ei ole nii iseseisev kui sina.

Pärast skypemist Piretiga läksin sööma. Alberto padre oli teinud salatit: el salada de russo-krabipulkade kuubikud, väiksed porganditüksid, kartulitükid, herned uppumas majoneesis. Eestis olles ma ei söönud üldse majoneesi, siin pean sööma, sest neile väga maitseb see. Salat oli tavaline, ei midagi erilist, hea oli teada, et vähemalt Alberto tegi selle ise, siis ei ole mingeid aineid sees, poesalatid on ikka väga hakvad siin.

Peale lõunasööki läksid vanemad siestat pidama, poisid hakkasid mängima, ma hakkasin hispaania keelt õppima. Samal ajal helistasin Skypes emale, kuigi nägin, et ta oli väljas ja Facebookis oli ka 4h tagasi olnud. Kutsus ja kutsus, katkestasin kõne ja süvenesin uuesti hispaania keele sõnade artikklitesse. Minuti või paari pärasthelistas ema tagasi! Ma olin nii õnnelik, minu ema ikkagi :). Tõnis oli ka Märjamaal, tänu temale üldse saimegi skypeda, ema ei kuulnud et ma oleks helistanud, aga Tõnis kuulis. Rääkisime poolteist tundi, sain teada, et nemad toetavad mu otsust tulla detsembris koju ja jääda Eestisse. Tänasin neid ja ütlesin, et see on minu jaoks väga tähtis, et nad mu otsust toetaksid. Tegime nalja, tegin ema järele ja raäksime niisama juttu. Küsisin, kas võin koera võtta, kui Eestisse tulen, ema ütles selge sõnaga ei, sest ta on ju kogu aeg tööl. Saan ju aru, aga ikkagi nii väga tahaks! Saaks kedagi kogu aeg hellitada, õpetada ja tegeleda. Koolitaks ta tubliks jooksukaaslaseks ja muidu heaks koeraks, aga õnneks mõne aasta pärast, kui ema pensionile jääb, saame koera võtta :D.

Peale skypemist ema ja vennaga läksin ujulasse, kell oli viis läbi. Palusin Guillermolt, et ta laenaks mulle ujumisprille, sest mis ujumine see on, kui vee allagi ei saa minna, kael jaäb kangeks ja selga tuleb kühm, kohe tuleb meelde üks õpetaja. Kui ujulasse jõudsin, panin asjad kohe päiksevarju alla ara ja minu kõrval olev hispaania perekond (15 inimest) tervitasid mind, ütlesin Hola vastu ja läksin kohe ujuma. Niiii niii hea oli. Selline värske tunne, vesi oli ju jahe, sest päike oli nii kuum. Ujusin ja ujusin, vahepeal ujuti lihtsalt ette, kuna siin on ilma tajadeta bassein, igavene suur lahmakas, lapsed hüppasid igalt poolt basseini, inimesed ujusid kuidas jumal juhatas.
Ujulas olles rääkisin Agnesega päris pikalt, polegi ammu kirjutanud. Käib ülikoolis ja elab lahedat elu. Ootan juba, millal teda näha saan, loodan, et vaga võoraks pole siis jaänud.

Kui koju jõudsin, u pool kaheksa, läksin pesema. Kell üheksa laksime Alcazar de San Juani. Seal said lapsed kolme atraktsiooni peal käia, mina ei hakanud seekord raha raiskama ja ega ei olnudki midagi sellist, kuhu oleks soovinud minna. Sõime õhtust: mina tellisin bocadillo tuunikala ja tomatitega, Alberto padre ja Beatriz tellisid kahepeale tortilla (nägi välja nagu hamburger) Guillermo tahtis pitsat (nij väike oli) ja Albertole telliti hot dog friikartulitega, seekord jõin ainult vett, vanemad jõid Cica Colat ja õlut. Tänane õhtu oligi ainult lastele ega nad väga rõõmsad tegelikult ei olnud, olime ju ainult oma perega, polnud sellist ehtsat tunnet, peab ikka rohkem inimesi olema nagu akati on olnud, siis ikka huvitavam ja toredam. Selline vaikne pidu siis.

Enne kui Alcazar de San Juani jõudsime nägin teeviita: circula de torros (härgadering) ja teadsin täpselt, et sinna tahan ma minna millalgi. Millalgi septembri lõpus küsin Alberto padrelt selle kohta, sest, kui ma alles siia saabusin, lubas ta mund viia Akcazar de San Juani härjavõitkust vaatama.

Kui koju jõudsime soovisime head ööd, sain teada, et pean lapsed äratama kell pool kümme ülesse! Madre Mia, mis ma nendega peale hakkan... Järjest kuumemaks läheb, nad ei taha üldse enam õues ju olla, Milagros läks abikaasaga Valenciasse puhkama, neil seal oma korter, seega sinna ei saa ka minna. Vaene mina ja poisid, mis me teeme, telekat ei tohi ka päev läbi vaadata :D. Kui oma tuppa jõudsin ja mu telefin koduse WIFI võrguga ühendus nägin, et mulle oli Whatsappi kiri tulnud. Mõtlesin, et faudselt mingi vana kiri Beatrizilt, aga ei p, hoopis Jorgelt! Videokõne oli:"¡Hola Ingrid! ¿Quieres manjana ir a correr con migo?" ja sain küsimusest isegi aru! "Tere Ingrid! Kas sa tahad tulla minuga homme jooksma?" Vastasin:"¡Hola Jorge! Si yo quiero correr con tigo manjana por la manjana". Vastas "Perfecto". Loodan, et ikka ilmub kohale hommikul, leppisime ikka vana aja kokku, kell 8 hommikul. Päris vara, aga mis siis ega hiljem ei saakski: 1. on liiga palav ja teiseks ma pean homme kell pool kümme juba traksis olema.

Kell on 01:10, viimane aeg magama jääda.

Zara

Laupäev, 3. september 2016

Viis tundi ujulas, Margitiga Skype, jooksmine, tore õhtu

Hommikul jõin natuke vett, oanin trenniriided selga ja läksin otsekohe õue. Läksin läbi garaaži, st. et ei läinud ülessegi, et perekonda tervitada, sest kõik oli vaikne, usun, et nad magasid alles. Seega läksin kõige otsemat teed õue, väljas oli juba 32 kraadi sooja, kell oli 11 vms. Kõndisin 45 min, päike oli niii soe, päris palju trennitegijaid oli ikka liikvel: ratturid, jooksjad, kõndijad.

Enne 12 jõudsin koju, vahetasin riided, pakkisin koti ja läksin ujulasse. Enne minekut põrkasime Beatrziga kokku, tahtsin minna just pesuruumi saunalina võtma, ta tuli samal ajal trepist alla. Mõlemad ehmatasime, kogu aeg tegelt ehmatame teineteist :D. Küsis kas ma olen hommikust söönud. Ütlesin, et jah, sõin need küpsised ära, mis ta eile õhtul kapile pani. Pidin vaketama, sest tegelikult sõin ma need eile öösel täpselt kell 2 ära. Mul oli nii vastuk tunne, sest Beatriz ei ole elusees küsinud mudagi mu söömiste kohta, eriti veel hommikusöögi, sest nad on harjunud hommikul jooma kas natuke kohvi või kakaod, sinna juurde kaks-kolm küpsist ja nende jaoks on hommikusöök söödud. Aga kuna nende perekonnas on üks liige lisaks (nüüd juba kolm nädalat!!!) siis on nad jälile saanud, et ma võin nad vaeseks süüa oma "salajaste" näksimistega, seega Beatrizil on uus komme pidevalt küsida minult, kas ma sain piisavakt süüa, teada anda, et pannil/potis/taldrikus on veel süüa järel, et ära hoida seda, et ma salaja midagi kööki otsima läheks. Väga mark, uskumatu, et mina olengi salasööja,  täna on esimene päev, kui ma olen normaalne olnud, pole isegi sellist mõtet tulnud, et tahaks midagi veeel.

Ujulasse jõudsin veerand üks, laotasin saunalina maha ja laotasin oma pekid ilusti maha. Tundsin end nagu ma ei teagi mis, naljakas oli olla. Enne veel ostsin pagariärist (tundsin pidevalt mingit ülimalt head lõhna, kui olin oagariäri kõrval muutus see nii tugevaks, et kujutasin ette, kuidas pagarid seal küpsetavad pehmeid saiu, hiljem katavad tuhksuhkru või shokolaadikreemiga, võib-olla isegi panevad purustatud pähkleid peale, et natuke krõpsu ka oleks) kahe-eurise paki mungeid krõmpsuvaid soolaseid asju. Ma ei kujuta ette, mis need olid, aga need tundusid ilevat kõige süütum maiustus seal pagariäris. Te lihtsalt ei kujuta ette, kui armas see pagariärike (panaderia) oli: pisike hubane lõhnav (mõtlesin, et peaks sellise parfüümi ostma) tuba, letil oli kõike kõige paremat:saiakesed, tordid, küpsised, plaadikoogid. Samal ajal, kui maksin oma kauba eest, tuli üks tüdruk tagauksest sisse, lõhnav plaadikook käes, ma isegi ei vaadanud sinnapoole, sest ma teadsin, kui raske on mul see ostmata jätta..
.
Igaljuhul lebotasin linal, õgisin tundmatuid soolaseid krõmpsuvaid nikerdisi ja mõtlesin:"Huvitav, kui palju punne need mulle tekitavad?" Otsisin kohe oma telefoni välja, võtsin pakendi kätte ja vaatasin, mis E-ained seal on, samal ajal kirjutasin Googlei otsingusse märksõnaks "Kõige ohtlikumad E-ained" ja mis ma sealt siis nägin-leidsin kaks ainet, mis tekitavad kilpnäärmes probleeme ja ühe aine, mis on väga halb nahale. "Jummel, jummel! Pidin ma nii palju neid sööma?!" ja sõin karbi tühjaks, sest mis mil enam kaotada oli.

Kuna olin tulnud ujulasse, siis läksin ikka ujuma ka. Niii mõnus oli. Kuna oli viis tundi ujulas, siis vahepeal nägin, et olin suht ainuke, peale minu oli veel u kaheksa inimest, aga kuna ujula territoorium on suur, siis oli ikka väga privaatne. Vahepeal skypesin Margitiga, räakisime tulevikuplaanidest, näonahaprobleemidest ja näitasin talle ujulat. Nii tore oli raäkida, ikkagi oma õde, ja nii tore oli kuulda ja näha, et Margit toetab mu tulevikuplaane.

Koju jõudsin peale kuut õhtul, vahetasin jälle riided ja läksin kõndima, kuna ilm oli ju super (38 oli siis juba) ja energiat oli ka. Tegin kaks suurt kõndimistuuri sel samal rajal, kus hommikulgi käisin. Erinevalt hommikust, kui oli palju treenijaid, oli õhtul kogu ala tühi. Kõndisin seal üksi, kuulasin VLÜd ja Liisi Koiksoni, mingil hetkel lihtsalt jäin seisma ja vaatasin päikse poole, samal ajal tuhises minust mööda üks jalgrattur, ei olnudki üksinda :D aaa jäneseid nägin ka, ikka väga palju, mõtlesin, et kui koju tulen, lähen kindlalt Lissat Ranna Rantšosse vaatama. Mingil ajal läksin koju, jooksin koju, sest mul oli nii palju energiat.

Kui koju jõudsin, läksin otse pesema, ma olin näost tulipunane, Beatriz iga kord ehmatab, kui näeb mind pealetrenni. Ta in tumedama nahaga kui mina, seega ta ei lähe üldse näost punaseks, kui
pingutab. Hiljem föönitasin juukseid ja tegin kulmud korda, ennetavalt juba, sest olin nii kindel, et lähme kuskile õhtul. Samal ajal, kui hispaania keelt õppisin, kuulsin, et Alberto padre ütleb mu nime, kaks korda utles, mõtlesin, et mida nüüd, kas ma olen jälle mingi toidu ära söönud, mida poleks tohtinud :D. Aga ei, küsis kas ma tahan .... Ma ei saanud aru, mida. Ma sain aru, et kuskile lähme autoga, aga kuhu?! Beatrizi ja lapsi ka ei olnud, ma mõtlesin, et äkki tahab viia mu poodi, et paks saaks näidata täpselt, mida tahan süüa. Ütlesin, et jajaa. Alberto ütles "Vamos" ma ütlesin, et kohekohe, tulin oma tuppa, panin teksad jalga, sandaalid jalga ja võtsin oma käekoti kaasa, võtsin igaksjuhuks 10€ kaasa, ehk lähmegi poodi mulle süüa ostma :D. Aga ei läinudki poodi. Läksime hoopis kirikusse, Bettiz läks lasteka jalgsi, me laksime autoga, kuna teelõik oli kinni ja autoga seakt ei saanud.

Autos rääkis Alberto, et järgmine laupäev lähme punaseid viinamarju korjama (juhuuuu!) ja paar nädalat hiljem valgeid. Kui kohale jõudsime, oli väga pime, hästi palju inimesi oli, mina sain aru, et lähme kirkiut vaatama. Küsisin autos, et kas siin toimub pidu (fiesta) Alberto vastas jah. Ma vaatasin talle otsa ja ütlesin, et ma kannan tavalisi teksapükse ja suvalist toppi. Ta vastas, et ei ole midagi, see on ju maakoht, "Campo freria, campo en english?" Mina:"Village" . Parksime auto kahe auto vahele, ma olin nii kindel, et rehv lõhkes, kui mingi pauk käis, Akberto turtsatas naerma ja ütles, et okei, lähme siis nüüd, ei olnud midagi eriskummalist, ikkagi maakoht. Hüppasime üle kraavi, mul olid lahtised sandaalid jalas, ronisime mäe otsa. Teate, kui raske on suhelda, saada aru, mis toimub, kui mõlemad osapooled on umbkeelsed. Sain aru, et tuleb mingi muusika, trummid, järsku ütles Akberti kristus, siis ütles õlg ja seejuures iga kord koputas mulle õlale, et midagi veel lisada. Seisime künka peal, ja mõne hetke oärast kuulsime muusikat, suuur orkester tuli, kõik marssisid, mängisid trompetit, trummid olid tagapool, kõige taga oli suuuur rist ristilöödud Jeesus Kristusega, käte külge olid kinnitatud hulk lampe. Väga võimas vaatepilt. Sain teada, et hispaania hümnil ei olegi sõnul sain veek teada, et takvel on Jeesus Kristus Campo de Criptanas ja suvel kuskil mujal. Seotembris, kuskil oõpupoole, tuuakse mungi neitsi ka sinna, siis toimub samasugune üritus: suur hulk rahvast tuleb kokku, et näha kuidas mungi kuju viiakse orkestri saatel kirikusse. Väga huvitav igatahes, ikkagi tüüpiline hispaania, väga lahe, olin onnelik, et seda nägin.

Hiljem rääkisin Beatrizi sõbrannaga, kes õpib inglise keelt inglisekeeles. Siis käksime kõik ühte vaari: meie pere, Beatrizi vend oma perega ja Beatrizi sõbranna Carol oma perega. Lapsed läksid parki mängima, meie olime sees, tellisin punase veini ja seepia (Alberto ja Beatrizi vennanaine tellisid ka seepia, kolme peale siis) ja jutustasime. Tegelikult nemad jutustasid, Beatriz tõlkis mulle, vahepeal sain ise kihe aru, mis nad räägivad, väga tore oli, sain nalja selkega, et Beatrizi vend tahab oma naisega abielluda, aga Nati ei taha. Beatriz ja Akberto naersid, et ütle ikka jah, Beatrizi vend küsis seal laua taga ka, et palun abiellu minuga Natilt, aga ta vastas ei... :D selle peale Beatriz ja Albertoning Carol hüüdsid naaberlaua inimestele, et need ikka veenaks Natid jaa ütlema. Naljakas oli.

Ma ei oskagi kuidagi lõpetada, aa, lõpetan siis selkega, et ütlesin kohe restorani minnes, et mul pole kõht eriti tühi, ausakt ei olnud. Sõingi ainult seepiat ja ühe saiatükikese, aga kui jäätis nina ette pandi, võtsin viisakusest ühe. Ja teate, ma ilin ainuke kes jaatist sõi, tüüpiline mina :D aga ma ei teadnud, et see on lihtsalt kelneritrikk: mitu sorti jäätist vaagnale? (Mul ei tule õige sõna meelde) panna ja siis see keset lauda panna, mina arvasin, et need ingi meile kõikidele ja kihe viisakusest valisin ühe välja, aga tegelikult ei olnud "kohustust" ükdse vastu võttagi pakutut. Nii ma seal siis õin oma jäätist, mõtlesin, et hommikul kindlalt jooksma, võib-olla isegi ujuma, homme pidi tulema veelgi kuumem, kui täna oli, ehk siis üle 40. Alberto ja Beatriz ütlesid, et seotember on väga kuum kuu, omtoober on soe ja novembrist hakkab temperatuur langema, isegi 0-ni, aga lund siin vähemalt ei saja. Homme on viimane päev, kui ujula lahti on, oktoobris tehakse teine ujula (siseruumides) lahti. Aga selkest juba siis homme.

Mina jään magama, loodan, et hommikul lähen ikka jooksma, siis hea tunne!

¡Buenas noches!

Zara

Reede, 2. september 2016

Milagrose juures

Hommikul olid mõlemad poisid üleval, kui ülesse läksin. Isegi voodid olid korda tehtud, riided vahetatud. Vaatasid telekat. Küsisin, kas nad on juba sõönud. Vastasid, et on küll jah. Küsisin, mis nad täna teha tahavad. Guillermo vastas, et tahavad teha Carlose sünnipäevaks kaardi. Olin nii rahul, jumal tänatud, mungigi tegevus, mida nad teha tahavad. Tõmbasin ruttu toad üle ja läksime õue murule kaarti tegema.

Kell 12 läksime kodust välja, varem ei oonud mõtet minna, sest Carlos oma lastega ja isaga olid põllul. Alberto isal on viinamarja-ja oliivikasvandus, käisid seal poegadega masinaid vaatamas ja meil ei olnud mõtet minna niisama ukse ette ootama neid. Guillermo helistas sada korda oma isale, et see helistaks onule ja küsiks, kas nad on juba kodus, millal saaksime minna. Lõpuks Alberto oadre enam tagasi ei helistanudki, mul oli juba kõrini ootamisest, kell 12 ütlesin, et lähme, ootame siis kasvõi ukse taga, kodus olemine muutus nii vastumeelseks, sest poisid lihtsalt vaatasid telekat, nad ei tahtnud mitte midagi muud teha.

Kui Milagrose juurde jõudsime, lootsin ma südamest, et ta oleks kodus, vähemalt oleks poistel tegevust. Oligi kodus! Jeesss. Läksime sisse, tervitasime, mind suunati kohe istuma, anti vett joogiks. Milagros tegi samal ajal tortillasid (omlett kartuli, sibula, kana, suvikõrvitsa vms, ise saab valida, mida sisse panna). Võtsin julguse kokku ja lähenesin Milagrosele küsimusega, et mida sa siin küpsetad. Vaatas, et ohoh, inimeselaps vähemalt üritab raäkida. Ütles, et pannil (el sarten) küpseb suvikõrvits (calabacin). Küsisin täiega küsimusi: kaua peab küpsema, palju õli lisada, mis temperatuur, kas lisad siis munad ja kartulid. Ja saate aru, see töötas! Milagros vatras ja vatras, mis kõige uskumatum: ma sain aru. Ja kui kihe esimese korraga ei saanud aru, siis ütlesin: Yo busco (buscar-otsima) googlist :D ja siis sain tähenduse teada ja saime edasi raäkida. Sain isegi aidata Milagrost: kloppisin neli muna vahule. Mõtlesin, kas öelda, et mul käsi hakkab valutama sellest liigutusest või mitte, mõtlesin, et pigem mitte, muidu ütleb, et lõpeta ära siis :D ja seda ma ei tahtnud. Olin nii õnnelik, tegin ikka daamiga koos süüa.

Natukese aja pärast jõudsid Alberto padre isa oma poja Carlosega koju, muidu Carlose lapsed ka (Juan-kaheaastane blond poisipõnn ja täna neljandat sünnipäeva tähistav Carlos). Kohe nägin, et neil läks tuju veelgi paremaks, kui nägid, et ma olen nii õnnelik seal köögis Milagrose kõrval. Tegime Milagrosega nalja, et olen ta õpilane. Vahepeal, kui Milagros ei teadnud, et ma teda vaatan, siis ta ikkagi naeratas. Ma olin nii õnnelik, sest see ei olnud sunnitud naeratus, ta oli rahul :).
Carlos seenior tuli meie juurde, hakkas kohe inglise keeles rääkima, ma ütlesin, et ikka espanol espanol, ma ei tahtnud rääkida Milagrose ees inglise keeles, sest muidu ta muuts morniks :D. Carlos oli ka nii õnnelik, et ma ta emaga seal asjatasin, seletas, kuidas nad hommikul õhupalle puhusid, üles riputasid, vahepeal tuli Guillermo väikest Juani süles hoides minu juurde, tegin tuti-pluti Juanile, vaatas mind nii hoolega.

Muidugi pidin ebamugavust tekitama Milagroses. Nimelt, küsisin, kus me sööme. MEIE. ta ütles, et eiei, meie ei söö, ainult lapsed söövad. Ma olin nagu, et jah, ma saan aru, kus nad söövad siis :D et kas saan aidata laudlina panna, taldrikud, klaasid vms. Õnneks, jumal tänatud (!) tuli ta abikaasa samal ajal meie juurde ja ütles sõna "Aperativos" (eelroad) ja hakkas kapist krõpsupakke välja võtma. Pakkusin härrale abikäe, õnneks andis lahekesti mulle kolm taldrikut, et ma sinna sisse krõpsud paneksin. Läksin ja panin kausikesed lauale ja täitsin krõpsudega, samal ajal kuulsin, kuidas Milagros ütles, et ma küsisin, kus me sööme. Õnneks hispaanlased ei tunne piinlikust, lihtsalt üks loll küsis lolli küsimuse, vaatame sellest mööda ja elame edasi. Nii tegin ka mina, isegi ei ounastanud oma lolluse üle. Ma lihtsalt arvasin, et poisid tahavad jälle lõunat suüa vanaema juures nagu eile, ja ennetavalt tahtsin juba katta laua jne. Mu aju töötab liiga kiiresti :D
Igaljuhul varsti istusid poisid lauda. Milagros tuli mu juurde taldrikuga, millel oli väike tükike meie valmistatud tortillat oeal. Ütles, et ma maitseks. Seejärel ütles, et istume istume nüüd kõik maha. Minu sättis ilusti enda kõrvale istuma, isegi tõmbas mu tooli lähemale :D Muudkui kiitsin tortillat, ütlesin, et ta peaks oma kokaraamatu valja andma. Tõesti oli hea :).

Siis hakkasid nad raakima viinamarjadest, Carlos ütles, et mina tahaksin ka viinamarju korjama minna, eile ju rääkisin talle. Selle peale tõi Akberto isa täna korjatud viinamarjakobara mulle näha: 5 kg konar rohelisiviinamarju. Uskumatu, lisaks veel punaseid viinamarju mitu kobarat. Küsisin, kas võin pilti teha, Carlos tõi mu telefoni, hoidis kobarat käes, tegin pilti. Ütlesin:"Sorpresa para mia familia!" Milagros heldis sellest lausest, haaras punase viinamarja kobara, tõstis enda näo kõrvale ja tegin temast pilti. Kui toolile istus tahtis näha pilti, kahjuks jäid tal silmad pildil kinni, utles, et kole kole, ma ütlesin, et ei ole ja juba hakkasimehi liikuma kodupoole.

Enne äraminekut pani Alberto isa mulle kaasa ühe kobara rohelisi viinamarju, ütles, et ma need ikka ära peseks, tänasin ja olin nii õnnelik (ubas-viinamarjad, ubas blankas-valged viinamarjad). Kui koju hakkasime sõitma mõtlesin, et püha jumal külll, mida te teete poisid?! Nad lihtsalt kihutasid, täie ajuga rattaga kodupoole. Ma olin nii vihane, mõtlesin, et kui auto alla jäävad, siis on see ju puhtalt minu süü. Õnneks, kui mina lõpuks koju jõudsin, olid mõlemad terved, Guillermo ütles hästi rahulikult ja loomulikul haalel:"Täna jõudsime nii kiiresti koju" Mina küsisin:"Autosid ka vaatasite?" Guillermo:No Mina:"No?!" Guillermo:"No tähendab seal ei olnud ju autosid." Sundisin end rahulikuks ja panin garaažiukse lihtsalt kinni ja ütlesin, et katan laua.
Beatrize jõudis mõne minuti oärast koju, ütlesin,met kaosed vaatavad jälke telekat. Ta ütles, et nad on väsinud, kuna see suvevaheaeg on liiga pikk, õnneks kahe nädala pärast (12.sept) hakkab kool. Siis tuleb energia tagasi,msest neid ei huvita enam mitte miski, nad ei oska enam kuidagi olla. Sellepärast kaklevadki suht tihti ja on tuimad.
Lõunaks oli kahte sorti riisi: seente ja köögiviljadega, mina võtsin kõögiviljadega, kõrvale sai võtta singi-juustušnitsli. Sõin hästi kiiresti,msest Akberto padrel oli tuju oaha, lapsed olid pahurad ja Beatriz sundis end rahulikuks jaäma. Kui oma tuppa jõudsin, kuulsin, kuidas Beatriz hakkas Albertoga riidlema, sest Alberto ei söö üldse, pirtsutab ja on imelik. Õnneks tean, et see mööub, kui mitte varem, siis kooliminek muudab kindlasti olukorra paremaks.
Peale siestat tahaksin mängida Guillermoga kooli (tegelikukt see ei ole mäng, sest aguillermo reaalselt õpetabki mulle hispaania keelt. Saan takt igasuguseid asju küsida jne, väga kasulik) ja kell 18 lähme jälle Milagrose juurde, sest kell kuus peetakse Carlose sünnipäeva ka tordiga.

Zara

Hommikujooks

Kell on 9:43 ja mõtlesin, et võin ju vabalt vahepeal blogida, kui mul päeval aega ja tahtmist on, siis ole öösel nii pika postituse kirjutamist.

Hommikul, kell 7, saatis Jorge sõnumi, et ta on haige ja täna jääb jooksmine ära. Vastasin "OK! Tänan teavitamast." ja panin äratuskella rahumeeli kahe tunni võrra hilisemaks. Ega mina ka ei viitsi jooksma minna, pole ikka hommikuinimene.

Poisid on juba üleval, vähemakt Alberto, kuulsin, et Beatrize rääkis midagi vanaemast ja ütles Alberto, pesin samal ajal hambaid. Mõtlesin "Ei! Miks jälle vanaema juurde? Mingi kahekesi sinna, ma ei taha minna selle vanaema juurde, mul pole midagi seal teha". Ma olen nii kindel, et lähme jälle, seda enam, et Alberto padre venna lapsel Carlosel on täna 4. sünnipäev. Aga võiks ju õhtul minna, kogu perega, siis Beatriz vähemalt tõlkiks mulle, mis nad räagivad.

Ootan nii väga, et lastel hakkaks juba kool, sest jube tüütuks on muutunud see valvamine, tegevuste leidmine. Lapsed ei taha ju pidevalt midagi mänguda, tahavad niisama ka olla. Aga "niisama olemine" tähendab väga tihti, just Alberto puhul, mängimist tabletis. Eile jättis Beatriz lauale kirja, et päeva jooksul võib olla tabletis 20 min, mina pidin aega võtma ja lapsed pidid sõna kuulama. Kuulasidki, aga nagu mida siis edasi teha. Eile mängisime lauamängu, Guillermo ja Albertoga eraldi, sest esimsel korral Alberto ei tahtnud ja teisel korral läks Guillermo flööti harjutama. Tennist, korvpalli, jalkat nad ka iga päev mängida ei viitsi, Alberto tahaks legosid iga päevkokku panna, aga tal on juba kõik legod koos, kaua vaene poiss neid ikka uuesti lahti võtab, et jälle kokku panna. Nii et. Ma hakkan mõtlema, et no lähme siis pealegi selle vanaema juurde, ma ei saa isegi aru, kui ta küsib, kas ma juua tahan, kuidas poisid on päeva jooksul olnud jne. Küsigu siis lihtsas igapäevases keeles! Vahin jälle lolli näoga ja vastan ainult :"Guillermo, please translate!".

Eriti hea oleks, kui lapsed alles magaksid, ärataksin nad pool 11 ülesse. Siis laseks neil pool h telekat vaadata, siis nad sööksid hommikusööki (ainult jooksid kakaod) ja siis teeksid nad oma voodid korda, vahetaksid riided, peseksid hambad. Seejärel tõmbaksin toad tolmuimejaga üle, läheksime ostaksime arbuusi ja siis olekski kell juba 13 läbi. Kataksime lõunasöögiks laua, Guillermo teeks "eelroa" ja siis olekski juba Beatriz kodus.

Nüüd pean lippama.

Zara

Neljapäev, 1. september 2016

Hommikujooks, Carlos, Milagros, siesta, hispaania keele tund

Teen nii kiiresti selle postiuse ära, sest kaks postitust ühes päevas on minu jaoks liiast. Just lõpetasin eelmise postituse ja keskendun nüüd lühikookuvõtte tegemisele tänasest päevast.

Kell 8 hommikul ootasin Jorget õues, eelmine kord ootasin 10 minutit, täna ootasin 40 minutit. Ja kas ta ilmus kohale? Ei :D läksin tuppa tagasi.p, kirjutasin talle, et ootasin teda 20 minutit ja läksin ise jooksma.tegelikult ei läinud jooksma, läksin hoopis tuppa jäätist ja juustusaiu sööma. Sest miks mitte, mul ei olnud isegi kõht tühi, aga mul on harjumus süüa. Jorge vabandas ja ütles, et ei teadnud, et ma täna ka jooksma tahan minna. Don't worry ütlesin ja mõtlesin seda täitsa tõsiselt, nii hea oli lebotada ja telksi vaadata. 

Kell 12 läksime poistega Alberto ema , Milagrose juurde, kirjutan ta nime siia, sest mul läheb muidu see meelest ära. Carlos, Alberto noorem vend oli sinna tulnud, tegelikult juba eile tuli, läksime neid tervitama. Läksime poistega ratastega vanaema juurde, ootasime, et Carlos duši alt tuleks ja siis läksime plazale. Platsile? Ühesõnaga koht kesklinnas, lihtsalt väike platsike, lapsed said mangida ja meie Carlose ja zbeatrizi isa Ignacioga (juhuslikult põrkasime kokku) läksime kohvikusse. Kohvikus vahtis üks kelner mind täiega, alguses naertasin talle sõbralikult, aga pärast nägin, et müüd alaealistele alkoholi ja tal oli ainult kaks hammast suust, siis juba vältisin ta poole vaatamist. Enne äraminekut, hakkasin just oma tooli tagasi panema ühe laua juurde, kus selle enne võtsin (polnud piisavalt toole ümber laua) ja tõstsin selle tooli suht kõrgele ülesse, sest tahtsin tooli üle laste manguasjade tõsta, ja just samal ajal tuli see kelner mu seljatagant, panin talle tooliga vastu vahtimist. "Madre Mia!" mõtlesin, ütlesin:"I am so sorry!" "Perdon!" ja mõtlesin, kuidas see võmalik on, ta vastas rahulikult:" Te nada!" (Pole midagi). 

Lõuanaks sõime kodus ribi, friikartuleid ja ütlesin, et siesta ajal ma ei maga, sest muidu ma jälle õösel ei maga. Kui lõuna oli lõpetatud, läksin oma tuppa, tegin hisp keele koduülesande ära ja mõtlesin, et panen paariks minutiks silmad kinni. Ärkasin selle peale ülesse, et tundsin, kuidas vajun voodist maha, vaatasin telefoni ja kell oli "17:41" ma olin nii kiiresti üleval, et jube. Kohe jalanõud jalga ja jooksin ülesse. Kell 17 pean ju üleval lastega olema. Lapsed õnneks vaatasid telekat, Alberto oadre magas nagu alati. Mangisime Gyillermiga lauamängu, Abertoga ka natuke. Kell 20ks viis Beatriz mu Jorge juurde. Võtsin kaks tundi täna. Vabandas ette ja taha hommikuse feili pärast, ütlesin, et ära põe. Tunnid laksid nii ja naa, väga raske on minu jaoks. Leppisime kokku, et järgmisel korral võtame just tegusõnu, tavalist vestlust jne, täna vaatasime nimisõnu, nendel on ju artikklid ees, vaatasime neid erandeid ja värke. Ütlesin, et jajaa, ma saan kodus ka neid ülesandeid teha, tunnis tahan ma raskemaid asju teha, rääkida ja tehusõnu pöörata, õppida minevikkus ja tulevikku, õnneks Jorgele see sobib. Järgmine tund on esmaspaeval, kaks tundi tegelikult. Koju tulin kell 22, läksin väikest poest läbi, ostsin paki küpsiseid, sõin kõik teepeal ära, nii oaha oli olla pärast. 

Leppisime kokku, et homme hommikul kell 8 on ajirge mu maja ees ja lähme jooksma. Homme juba reede jesss! Arvan, et nädalavahetusel lähen ujulasse, võtan oma õppematerjalid kaasa ja hakkan seal õppima: harin end ja samal ajal päevitan, vahepeal lähen ujuma. Kõlab ju hea plaanina! Jorge pakkus välja, et võiks millalgi minna kuskile. Võib-olla juba see nädalavahetus. Kes teab... Ega ma tema sõnu eriti ei usu, sest ta juba murdis oma lubadust: tutvustada mulle ühte hispaanlannat, kes räägib inglise keelt ka. Aga zjorge on tore, teeb nalja ja on suht vaba olekuga, temaga on kerge õppida. 

Kell saab kümne minuti pärast 1, seega mina lõpetan ja hasta luego! Loodan, siiralt, et hommikul sisse ei maga ja ma ikka joosta jaksaksin, hetkel Jorge arvab, et ma armastan jookmist. Armastangi, aga hetkel on keerulised ajad mul, söön ja magan pidevalt. Ei ole energiat ega tahtejõudu, ei teagi, kes ma selline olen. Zara Kast ongi selline: väsinud, jõuetu, aga samas üllatavalt rõõmsameelne (kui suu lahti teen, tuleb alati selline rõõmus hääl välja, ei ole selline torisev ja vasinud, mida ma endalt eeldaks). Müsteerium, ei tea, mis minuga toimub. 

Z

Kõik on uus (?) septembrikuus

Hoiatan teid kohe alguses, et see postitus on üsna negatiivne, võib-olla isegi kurb, aga õnneks on see minevik. Kirjutan oma meenutustest 1. septembrist Märjamaa Gümnaasiumis.

 Esmalt tahan imestada, kui kiiresti läheb aeg: täna algas september! Olen viimased 6 aastat teadlikult seda päeva vihanud, sest siis ju algab kool. Täna tundsin sellist vabadust, et ei osanudki kuidagi olla. Ei pidanud minema kooli, millegipärast mõtlen alati Märjamaa Gümnaasiumile, kui mõtlen koolile, sest Rapla Vesiroosi gümnaasiumiga ei ole mul mingeid halbu mälestusi.

Ootasin kell 8 hommikul Jorget, võimlesin ja tegin soojenduliigutsi, nii palju kui jaksasin. Öösel sõin kõvasti rämpstoitu nagu alati nii et ega jakasanudki end eriti liigutada. Sooja oli 20 kraadi, aga imelikul kombel oli tuul päris jahe, seisin lühikeste roosade pükste väel, tervitasin inimesi, kes koertega jalutama läksid, ja siis mulle koitis, et püha jeesus, täna on 1.september. Lihtsalt seisin ja vaatasin, kuidas päike paistis, vanad inimesed koertega jalutama läksid, kuidas üks vana mees oma haige poja ratastooliga jalutama viis ja mõtlein, et uskumatu, ma ei pea minema kooli. Ma ei tee poppi, ma ei pea mängima haiget, ma ei pea põdema selle pärast et mida selga panna, kellega koos istuda.
Tuli kohe meelde, kui läksin 11. klassi Märjaamaal, tulime Margitiga koju ja hakkasime õpikuid kappidesse panema. Alati vaatasin, kes oli eelmistel aastatel õpiku kasutaja, kui oli tark inimene oli kohe hea tunne, mõnikord oli ju ette ka kirjutatud midagi, siis oli kohe kergem. Alati kaasnes 1. septembriga stress, pidime ostma uued pastakad, pliiatsid, kustukummid, joonlauad, täiega vihikuid ja õpikutele ümberpanemiseks paberit.
Klassiruumidest meenub mulle muidugi Märjamaa Gümnaasiumi koduklass, asus "tamme teel" pikas koridoris, üliväike, alati lõin ennast kuskile laudade vastu ära.. Enne veel tuli leida enda riiete jaoks koht garderoobis, valisin alati kõige lähema koha. Et võimalikult kiitpresti üleriided nagisse panna ja sealt vehkat teha. Veel meenub, et koristajad alati viskasid suvalised jalanõud suvalistesse kotadesse, närvi ajas :D.  Mäletan (jällegi, kui läksin 11. klassi) et ei jõudnud uksest täitsa sissegi, kui juba õpetaja nähvas:"Appi! Pane see uks kinni! Geeniused karjuvad koridoris!" podisesin "Tere" vastu ja vedasin end istuma. Mäletan, et õpetaja nähvas, et miks mul kotti kaasas ei ole, pean ju tooma ise raamatukogust õpikud ega see enam algkool ei ole, kus õpilastele tuuakse õpikud laudadele. Püha jeesus küll, mõtlesin, rahunegu maha, küll ma hakkama saan. Mäletan, et keegi oli oma juukseid kas värvinud või lõiganud ja kui ta klassi jõudis, kommenteeris õpetaja muigega, et mis sinuga veel juhtunud on. Enam ei ajanud isegi naerma, lihtsalt tahtsin teada tunniplaani ja lootsin alati, et keegi uus on klassi tulnud, siis on huvitavam kooliaasta algus vähemalt. Tahtsin näha, kuidas ta "huvitavate" (halvasmõttes) kujudega hakkama saab.
Mäletan, et alati oli 1. September niiskne ja rõske, suvine päevitus läinud, ainult uued riided tegid tuju paremaks. Kunagi ei tahtnud ma pilte teha 1. septembril, sest tundsin end nii rõvedalt, sellele andis põhjust ka "wannabed", kes olid endale kõrged kontsakingad jalga pannud, pliiatsseeliku selga toppinud ja ülbe pilguga kõiki vaatas (hetkel meenub just üks konkreetne tüdruk.. Miks ma teen endale nii? :D)
Kui aktus ja värgid said läbi tulin koju ja vahtisin lihtsalt telekat, tuimalt. Tegelikult ma peaaegu igal aastal lubasin õele ja emale, et sel aastal õpin eriti hästi, kuigi tundsin, et mul on sellest eel olevast kooliaastast jumala suva. Aaa! Järsku tuli meelde, kuidas 9. klassis ütlesin esimesel septembril klassiõele, et võiks olla kasvõi esimene nädal läbi, et nii harjumatu on. Ta naeris vastu, et kuule, isegi esimene tund ei ole veel läbi :D.

Igaljuhul nüüd sai see 1. septembri õudus kirja pandud, olen väga-vaga õnnelik, et ma ei pea elusees, mitte kunagi minema Märjamaa Gümnaasiumisse ja tundma ärevust ning kurbust. Kirjutasin selle siia, sest siis saan selle tunde endast valja, muidu tunnen seda veel mitu päeva. Ma loodan, et keegi (just ema) ei hakka kirjutama, et "Kuule, ise elad sulavõi sees ja mida sa seal tekitad endale ise ärevust ja halbu emotisoone! See kõik on ju minevik, keskendu tulevikule, sa ei pea kogu aeg mõtlema minevikule!". Minu blogi, teen mis tahan, ma ei tee ju kellelegi halba.

Pean ikka ühe asja üles tunnistama... Laksin täna instagrami, vaatasin pilte 1.septembrist, tüdrukud olid pilte üles pannud, pealkirjadega:"Ilusat 1. septembrit!", "Viimane 1. september" , "Venna esimene koolipäev, minul viimane!" Vaatasin neid pilte ja tundsin üleolekutunnet :D mul on ikka kool läbi, edu sulle! Viimane esimene september... tead ka mitu kuud sa pead koolis käima, et see läbi saaks? 9 KUUD!!! Jube jube ja veelkord jube.

Selline huvitav postitus siis :D kuulan hetkel Chalice'8" Klaaskuulis" ja mu meel on nii rahulik :).