Esmaspäev, 12. detsember 2016

Alicante, Eesti toit, lasanje, emotsioonid

Kell on pool 11 õhtul, lõpetasime just õhtusöögi. Tegin poistele ja Beatrizile juustuomletti, Alberto sõi suppi ja kalmaare. Viimast korda kirjutasin ülesse, mis turult ostma pean. Mõni tund tagasi vaatasin, kas Amsterdami lennujaam, kus ma 10 h ootama pean, on ikka 24h avatud, sain teada, et on ja et see lennujaam kuulub viie turvalisema lennujaama sekka, kus ööbida.

Hommikul läksin jõusaali, mul oli nii palju jõudu, sest olin korralikult end välja puhanud, magasin üle kaheksa tunni lausa. Laupäeval käisime Larissaga Alicantes, võtan kõik halvad sõnad selle tüdruku vastu tagasi, sest tänu temale läks mul tuju paremaks. Asi oli selles, et mul olid kehvad suhted Clementinega, kodus ma ei tahtnud olla ja mul oli selline tunne, et ma hakkan nutma, kui ma Criptanast välja ei saa. Nii ma kirjutasingi reedel Larissale, et kas ta oleks nõus minuga õhtul kohtuna, et ma olen lihtsalt nii väsinud ja mul oleks vaja râäkida. Ütles et läheksin kohe ta juurde, kui vabaks saan. Kui tema juure jõudsin, kella viie paiku, viisin Guillermo muusikakooli, võttis ta mind nii mõistva suhtumisega vastu. Ma lihtsalt seisin seal toas ja kurtsin, kui väsinud, kurnatud ja tülpinud ma kõigest olen. Ta ütles sellepeale, et ma võin alati tema juurde minna, ütlesin, et ma ei viitsi kellagagi suhelda. Ta vastas, et ma ei peagi midagi rääkima, lihtsalt ta ei taha, et ma üksi kuskil masetseks.

Kuulasime muusikat ja olime täiesti niisama, olin telefonis, ta värvis pilte. Küsis vahepeal, kas ma tahaks ka värvida, alguses ütlesin ei, aga hiljem vaadates, kui hoolega ta värvib, hakkasin ka värvima. Ühel hetkel küsisin, kas ta väiksele tripile ei tahaks nvl minna, näiteks Cuencasse. Hakkasime ronge vaatama, mis läheks Criptanast, ja ei leidnud kahjuks ronge Cuencasse. Vaatasime niisama ringi ja pakkusin välja, et lähme Alicantesse, sest kohe, kui Alicante pilte nägin, mu süda sulas-tõeline Hispaania:värvilised mahad, natuke vaene piirkond, ja mis kõige olulisem:MERI! Niisiis, otsus tehtud, tagasisõiduajad vaadatud, tuli elurõõm tagasi.

 Kobisin koju meelega hästi hilja, et perekonsa nägema ei peaks, sest ma ei tahtnud vastata nende küsimustele:Lähed täna välja ka? Miks mitte? Moetis on kontserr, Clementine läheb kindlasti. Clementine käis meiega õhtust söömas, miks sa ei tulnud? Või nagu hommikul, kui ütlesin, et lähen teen väikse reisi: "Kellega sa lähed? Clementine ja Jenaga?" Nad kogu aeg eeldavad, et ma tahan kuskil väljas käia, inimeste keskel olla, lobiseda tühja juttu, tulla koju ülihilja, aga vot mina ei taha.
Vähemalt viimased paar nädalat ei ole tahtnud, ma tahan rahulikult olla.

Kui koju jõudsin ei olnudki neid kodua, kell oli pool 1 öösel. Tulin oma tuppa ja jäin magama. Hommikul oli Whatsappis ühe host familyga videokõne. Kell 11 liikusin kodust välja, Alberto ja Beatriz olid nii rõõmsad, et Alicantesse läksin, eks ma ise olin ka õnnelik, nad näevad ju ise ka, kuidas kodus olemine mind nädalavahetustel kurnab.

Kõndisime Larissaga koos rongijaama, teepeal nägin Jorget, oma hisp k õpetajat, temast peaks eraldi blogipostituse tegema, mees, kes solvus mu peale, et ma enam hisp k tunde ei võtnud, igaljuhul lehvitasime teineteisele.
Rongis magasin põhilise aja, kui Alicantesse jõudsime oli päris soe, kuskil 18 kraadi. Alivante on niii ilus, seal polnud üldse palju inimesi, umbes sama palju, kui kevadel Tallinnas :D. Tundsin end nii hästi. Esimese asjana läksime kohe Barbara castillot vaatama. Niii võimas oli, järgmisena läksime tanda, Larissa läks ujuma, mul ei olnud kahjuks ujukaid kaasas. Ma pikutasin liiva peal, vaatasin merd, mägesid, inimesi ja päikest, Malaga tuli meelde.

Ma ei taha seda postitust üüratult pikaks venitada, seega Alicantest veel nii palju, et me ei maganud mitte ühtegi tundi öösel, sest me ei tahtnud majutuse eest maksta. Olime rannas, linnas, kõndisime, rääkisime juttu, ja kui jube külmaks läks läksime kell 4 oösel BurgerKingi, kus ma laual magama jäin ja toötajad meid nähes ehmunusid, sest nad olid enda arvates vaadanud, et kedagi saalis ei ole, ja kell neli läks see kinni. Vabandasime (ma ei teagi, mille eest) ja liikusime edasi linnas. Kell kuus läksime rongijaama, ootasime neli tundi rongi. Kui Criptanasse jõudsime läksime Larissa juurde, sest ma ei tahtnud koju minna. Jäime kohe magama, ärkasin peale kuut tundi magamist, läksin kell 7 koju. Õues oli nii udune ja külm. Kui koju jõudsin tegin lühikokkuvõtte perele, käisin pesus ja läksin magama, kusjuures ma ei soönud pühapäeval mitte kordagi.

Ma ei tea, kas ma olen sellest kirjutanud, aga eelmisel nädalal tegin oerele Eesti toitu: kotletid kartuli ja riivitud porgandiga. Suht lahe oli, Beatriz pani Eesti hümni, poisid andsid hümnile au tõsteskäe taeva poole, Alberto filmis ja mina tutvustasin neile eesti keeles toiduaineid. Perekond imestas, et kotletid nii maitsvad on, Beatriz sõi lausa viis tükki, aga kuna Eesti toit on niiii rammus, siis paar kotletti jäi isegi alles. Alberto seletas poistele, et Eesti toit on selleparast nii rammus, et eesti mehed teevad rasket tood külmas kliimas, seega neil on vaja palju energiat. Naljakas oli seda vaadata, et suur mees nagu. Alberto on, tahab ikka salatit, ja kolmest keedetud kartulist, kahest lusikatäiest riivitud porgandist, jahukastmest ja kolmest-neljast kotletist sai tal kõht nii täis, et ma lausa nägin ta silmis aukartust Eesti meeste ees. Ütlesin, et selline roit on täiesti normaalne koolides, minu kodus jne, ja et minu isa sööb tavaliselt 5+ kotletti, mina kaasa arvatud. Ütlesin ka seda, et minu isa võõrastab lasanjet, värsket salatit, seda naljakam oli vaadata Albertot, kes alati sööb salatit.

Imelik oli see, et isegi minul, suurel kotleti armastajal, sai kõht täis ainult kahest kotletist ja kartulist. Hispaanias söön ma poole vähem, kuigi kaalun ikka kõvasti rohkem (kaalusin Larissa juures, kaalun 70kg!).

Mingil päeval tegin lasanjet, kõikidele maitses, oligi täiega hea, mul tuli ideaalselt välja. Aaa, lastel ja Albertol oli uu kolm vaba päeva eelmisel nädalal. Suht jube oli nendega pidevalt kodus olla, aga õnneks saime ikka hakkama. Vahepeal oli täitsa tore, kui olime pargis, ühel õhtul vaatasime filmi "Charlie ja shokolaadi vabrik", jõtlesin, et miks küll mu emale see film nii tohutult meeldib... Mulle tekitas ainult shokolaadi-isu.

Pean kurvastusega teatama, et täna ei olnud sevillanase trenni, seega minu viimane sevillanase trenn oli kaks nädalat tagasi.

Homme pean minema vaatama fotograafi juurde, sest tahaksin perele kinkida fotokolaaži piltidest, mis ma siin neist teinud olen ja mingi ilusa teksti ka juurde. Aga ma ei tea, kui see liiga kallis on, siis ma ei taha seda teha. Aga midagi pean ikkagi tegema, sest ma olen ju tõesti neile tänulik, ikkagi esimest korda Hispaanias ja nad on tegelikult suurepärane perekond. Võite mõtteis anda, mida kinkida.

Homme läheb Alberto Madridi tööasjus, on seal ära ainult ühe öö. Täna kirjutasin Beatrizi kõrval ülesse, kuidas fideguad valmistada, ei jõua ära oodata, et saaks juba Eestis järele teha.

Zara

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar