Pühapäev, 4. detsember 2016

Vingumine

Vaatasin eelmise postituse pealkirja "Puhas rõõm" ja mõtlesin, et kuidas on voimalik, et nelja-viie paevaga on nii palju muutunud. Uhesonaga, et kõike tasakaalus hoida, pean utlema, et mul on siinolemisest kõrini. Neli kuud täitub nädala pärast ja ma ei jõua ära oodata, millal saaksin asjad kokkupakkida ja ära minna.

Ma ei tahagi otseselt koju, aga ma tahan hakata "oma elu" elama. Siin olles olen aru saanud, et Au Pairi elu ei ole 100% mulle, sest ma ei ole nii kohaneja. Ma ju elan perekonnaga koos, seega ma ei saa teha seda, mida ma toesti tahan. Kôige rohkem kurnabki mind see, et naiteks, ma tahan magada kaua-kaua, süüa siis, kui mina tahan, aga ma ei saa, sest ma olen ju osa perekonnast. Tegelikult ma saaksin paev läbi magada, kui mul oleks selline iseloom, et mind ei huvita, mida mad minust arvavad. Ja mulle ei meeldi nadalavhetustel kindltel kellaaegadel süüa, nädal sees ei ole probleem, sest m olen pidevalt siis perekonnag, aga nädalavahetustel ma lihtsalt ei taha olla nendega kogunaeg koos. Naiteks eile laksin Inesiga (hispaanlanna) Alcazari, kirjutasin  Beatrizile, et ma ei söö nendega lõunat. Jõudsin koju kella kolmest, perekond oli just lõun soömise lõpetnud, tervitasime ja Alberto ütles, et ma pean varem kirjutama, kui ma ei soö nendeg, sest ta oli juba viiele inimesele soögi valmistamud, "Lo siento!" ütlesin ilma mingi süütundeta, sest see solvumine muutub juba väsitavaks.

Kogu see jant on ainult sellepärast et Jena on Amsterdamis, Clementine on väsinud ja ei viitsi midagi teha ja Larissaga ma ei taha koos olla, seega ma tahaksin lihtsalt OLLA! Aga ma ei saaaaa :D Kohe kui hakkan siestat pidama, tullakse kööki (täpselt minu toa kõrval) ja hakatakse kappi kokku panema, kilesid moöblilt ümber võtma,mmidagi puurima või pannkse lihtsalt muusika põhja.

 Täna avastasin, et mulle käib see kasvatusmeetod siin niiiiii närvidele, et tegin omaette olles nende kæitumist järele. Mulle ei meeldi, et ema annab litkaid lastele vastu nägu, kui poisid ülbitsevad, mulle ei meeldi, kui kogu aeg jaurtakse selle kallal, kui Alberto ei pane käsi lauale, kui sööme, mulle käib närvidele, kui lapsi sunnitakse tldrikut tühjaks soöma, kuigi nad ei sa ise endale tõsta. Mulle ei meeldi, et nad kohtlevad poisse kui tittesid, kellele oeab vahepeal koik ette taha ara tegema.

Kuna mu iPad ei ole sellist vingumist veel nainud, hakkab ta vaikselt alla andma, ei lase enam kirjutada normaalselt. Eile rääkisin emaga ja ta ütles nii õigesti, et vähemalt see on lõpp. Aga, et negatiivse noodiga veel lopetada, siis eeloleval nadalal lahevad poisid ainult KAHEL paeval kooli, sest siin on fiesta, ja mis koige hullem, Beatriz tootab, onneks alberto on kodus, aga ma ei viiiiiiiiitsiii enam nendega olla.

Zara

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar