Laupäev, 17. detsember 2016

Tegemised enne äraminekut

Kell on kolm öösel, tulin umbes pooltundi tagasi bowlinguklubist. Viimane kord oligi siis täna õhtul sõbrannadega hispaania muusika järgi tantsida. Esialgu arvasin, et olen tund-kaks ja tulen tulema, aga reaalsus oli midagi muud. Aga kirjutan kõigest jârgemööda, üritan nii kiiresti, kui voimalik kirjutatud saada, sest kuue tunni pärast lähen perega missale, tahan näha, mis seal toimub.

Eile, reedel siis, oli tohutult emotsionaalne päev, kõik oli nagu filmis, aga tegelikult toimus see minuga. Hommikul läksin hispaania keele tundi, seal jätsin juba Juliga hüvasti, mõlemal meil olid pisarad silmas, kallistasime, musitasime põski ja surusime käai tugevasti teineteise vastu, lubasin, et kunagi näeme ja räägin siis perfektselt hispaaniakeelt. Juli ütlea, et m juba praegu räägin väga hästi. Ütles ka, et Hispaanias on palju sisserännanuid, kes ei viitsigi keelt ära õppida, seega võõra rahva pingutusi hispaania keeles rääkida tunnustatakse siin väga.

Õhtul kell seitse läksin Speakingusse ja vot seal läks asi käest ära. Olime neljakesi: 2 meest, mina ja Jena. Jena tegi mulle kingituse: Luxemburgist ostetud soe tuunika ja kiri. Lugesin selle ette, endal hääl värisemas, Jena seismas mu kõrval, juuksed vihmast läbimärjad, ripsmetušš natuke laiali. Kallistasime ja tänasin teda ning hakkasime inglise keelt "õpetama".

 Keset "tundi" tuli Manuel (60-aastane hispaanlane, kes õpetas mulle hispaania keelt ja mina talle inglise keelt). Teadsin, et ta on haige, kuna kolmapaeval nagin teda hisp k tunnis ja tal oli padleitremnis midagi juhtunud, nii et tal oli isegi raske käsi tõsta. Ütles, et tuli sinna, et mulle hüvasti öelda. Siis juba tundsin, kuidas nutt hakkab peale tulema. Rääkisime kuskil tund aega ja siis palus Jena, et teeksime kõik koos pilti, sellele järgnes see, et kõik me võtsime telefonus ja tegime "paar" selfiet. Hiljem, üks mees, tohutult tore trompetimängija, küsis, kas tohib munust veel ühe oildi teha, loomulikult lubasin.

Manuel kinkis mulle martsipanikarbi ja edasi läksime kõik õue. Tohutult külm ja tuuline oli, tagatipuks sajas veel vihma ka. Jätsime hüvasti, pisarad silmas ja lubases, et kunagi me veel naeme, me koik koos. Läksime Manueli ja Jenaga edasi, sest Manuel oli oma auto kaugemale parkinud,
seega meie teed ühtisid. Ühel hetkel pidi siiski Manuel teist teed mööda minema ja nii me siis seisime, kõik koos ühe suure vihmavarju all, rääkimas vaheldumisi inglise -ja hispaania keeles. Lopuks, peale viiendat korda kallistamist, jatsime huvasti ja laksime erinevates suundadea. OH JUMAL! KUIDAS MIND AJAS NUTMA! VIHma sadas, jooksin martsipanipakk  käes koju, et kiiresti oesus käia ja välja minna.

Läksime esmalt. Quintasse, seal kohtusin Jena, Clementine, Larissa, Dylani,  silvia, Marta, Blanca,  camilla, Andrea ja ühe võõra tüdrukuga,mkeda ma ei tundnud,maga ta utles, et naeb mind alati muusikakoolis,mkui ma Guillermot ootan. Sõime seal õhtust, tegime nalja, tegime tohutult pilte ja edasi laksime Marcahsse. Tantsisime Jenaga rahvakeskel, pilgud meile pooratud Sevillanat. Kui lopetasime, inimesed plaksutasid ja vilistasid meile. Lootsn näha ühte Juliani jousaalist, kellega vahepeal pakju suhtlesin, aga kahjuks ei nainud.


Edasi laksime taksoga Alcazari, seal lootsin naha Davidit,mkuna ta ise naole ei anna, pidin lootma

heale õnnele, aga kahjuks ka teda ei näinud. Kohtusime Alcazaris Jenni ja Adamiga ja kella kuuestbtulime Criptanasse tagasi taksoga. Taksos sai nalja,msest meile juhtus sama taksojut olema, kes eelmisel korralgi, kui Clementine natuke švipsis oli ja luksus. Taksojuht tegi Clementine järele ja viis meid ilusti koju.

Täna hommikul läksin kella 11-ks fotograafi juurde, et saada katte kingitus perekonnale. Ega ma sada protsenti rahule ei jaanud, aga no käib kah, ostsin ilusa raami ka ja edasi laksin Clmentine host abue,a juurde, opetas miele, kuidas teha croquetasid.

Lõunat sõime. Beatrizi vnemate juures, seal jatsin ka koikidega huvasti, jalle tuli pisar silma. Jaa ylejaanud paeva jooksin mooda Criptanat ringi, kaisin. Silvia juures kommipakke pakkimas, aitas mul hispaania keeles perele kirja ka kirjutada ja kella. 21-st laksime perega Alcazari ohtusoogile. SEAL kahjuks pidin valetama natuke, sest nad kysisid, miks ma nii vahe aega Inglismaal au pair
 olin. ytlesin et perekond kolis Eestisse, ma lihtsalt ei saanud oelda, et mulle kis see laps narvidele ja
ma ei olnud yleuldse seal rahul.


Kell 00 läksime Larissaga bowlinguklubisse, sest. Clementine pidi lapsi tana hoida ja Jena laks alcazari, aga mina ei tahtnud Alcazari enam minna. Tantsisime seal tüdrukutega ja ühel hetkel nägin üht väga tuttavat nägu. Koheselt ei tulnudki meelde, kus ma temaga kohtunud olen, aga siis juba nagin, kellega ta oli ja viisin otsad kokku. Juanjo! Polnud teda yle kahe kuu näinud. Tervitasime ja üritasin natuke eemale hoida temast, sest mul tuli meelde, et olin baaris oma margi tais teinud, kui küsisin :"Kus siis Juanjo on ?!" Ja ta sõbrad selle peale vastasid, et ta on koos oma nobiaga. Clem üritas mind veel rahustada, et ei ole see mingi tüdruksõber, et lihtsalt suvaline tuttav, aga ma jatsin asja sinnapaika.

Aga täna nägin kogu aeg, kuidas Juanjo mind silmadega rahva seast otsis ja järgmisel hetkel mu kõrval tantsis. Kuna ma vedu ei votnud, siis me midagi ei raakinudki, naeratasime ja oligi kõik. Hakkasime just koju minema, kui garderoobist välja tulles nägime uuesti, seisid oma kambaga talselt sama koha peal, kus paar kuud tagasi kohtusime ja ma oma algtasemel hispaania keeles raakida uritasin. Rääkisime natuke juttu, ütles, et nägi mind täna hommikul. Küsisin, kas ta oli see valge Mercedesega, ise teades, et loomulikult, et see tema oli, kuid sain siiski kinnitava vastuse ja rääkisime natuke juttu. Lõpuks ütlesin, et oli tore tutvuda ja et esmaspaeval lahen koju tagasi. Juanjo oli lihtsalt sonatu, küsis, kuidas ta mind veel siis naha saab. Ütlesin, et ehk tulen veel Hispaaniasse tabasi, ta vaatas mind sellise näoga nagu ta ei usu,s mind.ta andis mulle oma  numbri ja isegi meiliaadressi, sest ma ei saanud talle oma numbrit anda, andsin talle vastu oma gmaili ja tulin tulema.

Kui koju jõudsin oligi mulle kirjutanud. Lähme homme lõunale, ja hiljem tuuleveskite juurde pildistama.

Zara

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar