Kolmapäev, 5. juuli 2017

Hahaha, ma olen niiii põnevil seda teksti kirjutades. Tulin just hosteli elutuppa lihtsalt, et  kirjutada ja kuna mu toas wifit/internetiühendust ei ole, siis otsustasin tulla siia. Päästan, mis päästa annab, kahe päeva pärast saab Malagas hostelis töötatud 1 kuu! Kust alustada? Millest kirjutada? Kui pikalt? Mul on niii paljust kirjutada... Alustan siis algusest

Tulin Malagasse 6. juunil, jõudsin hsotelisse kell 20 õhtul, eeldasin, et mind võtab vastu mu ülemus, kellega rääkisime, et tulen sel ja sel kuupäeval kuskil õhtupoole. Seda võib eeldada ainult zeestis, siin ei teadnud keegi mu tulekust :D Astusin hostelisse ja mis mind esimesena üllatas olid lapsed, karjuvad, lõbutsevad, hullumeelsed lapsed. Just enne siia tulekut lugesin veel selle hosteli kohta ja nägin veel, et siin histelis lapsed pole lubatud. Tundsin veel siis rõõmu, et issand kui hea, lastest eemal, siiamaani Au Pairi mälestused värskelt meeles :D

Mäletan, et repsetsioonis poonud kedagi, nii ma siis astusin köögi/elutoa poole, et kellegi tähelepanu püüda ja end tööle sokutada. Tuligi üks tüdruk, Lotte välimusega (juuksed üleval patsis) ütles rõõmsalt "Hola!" ja ma küsisisn,mkas ta töötab siin, selle peale raputas ta võtmeid oma kaelas "Loogiline ju!" Seletasin siis oma elevuses ja natuke kurbuse seguse hispaania keelega, et mul oli kokkulepe ühe Fernandoga, kes siin töötab, et ma saan siia tööle tulla, et ma olen Eestist jne. Sellepeale ütles "Lotte", et selge, üks moment ja läks akvaariumisse (väike toakene, kuskil 3*3m minu silma järgi), pani ukse enda järelt kinni ja helistas Fernandokesele. Mina sel ajal vaatasin elutuppa, silmapilgselt oli nägu naerul, mitte rõõmust, vaid kombest naeatada, mäletan, et mõtlesin "Okei... Küll ma hakkama saan, pole hullu, räigelt rahvast, kõik räägivad midagi, kõik kõnnivad kuskile, kõik vaatavad mind, lapsed kihutavad toas(!) tõukeratastega mööda).

Mingil hetkel tuli Lotte akvaarimist välja ja läks kööki, sealt tuli ta tagasi noore hipi välimusega (soni ja kirju nööpidega särk) minu juurde, küsisin/eeldasin, et tema ongi minu ülmus. Aga kus sa sellega, hoopis üks argentiinlane, kes siin töötab, ülimalt lõbus, sõbralik ja tore noormees. Andis mulle oma võtmed, lihtsalt, et ma neid hoiaksin, mäletan, et mind jäeti veel sinna ootama, tervitasin kõiki, kes minust möödusid ja mõtlesin, et loodetavasti ma ei pea maksma toa eest, loodetavasti oli see inimene kellega ma WhatsUpis kirjutasin reaalne ülemus ja et mind ei ole lolliks tehtud. Kuigi, ausalt örldes, mul ei olnud mitte mingisugust rõõmu ega elevust mõttest, et ma hakkan siis tööle. Asi polnud mitte ainult selles konkreetses kohas, vaid selles, et ma olin üksi, ma igatsesin oma ema :D

Terve lennureisi siia tundsin ma kurbust, lennukist vaadates nägin neid samu vaateid, mis eelmine kord, kui Londonist tulin, mul oli nii raske tulla, jätta maha last ootav õde, varsti ülikooli lõpetav toetav vend, isa, kellega just viimasel ajal lähedastemaks olime saanud, ja loomulikult ema, kellega pidevalt nalja tegime, arutasime mu tuleviku üle ja lihtsalt lollitasime. Mind lohutas see, et varsti tuleb mu vanem õde Hispaaniasse snorgeldama (edu piruett! Merevesi on kohati päris külm) ja mind ka üle vaatama, aga ikkagi, mina tahtsin oma ema :D nagu väike laps, aga ma ei saanud midagi sinna parata.

Lõpuks mulle öeldi, et jah, saan siia tööle tulla, sel ööl pidin jääma ühte tuppa kaheksa naisega, aga et homme saan kindlasti eraldi toa (etteruttavalt ütlen, et olin seal toas kuskil nädal aega, võib-olla isegi 8 päeva :D). Tarisin oma kohvri esimesele korrusele sellesse samasse tuppa, kus ma eelmisel korral olin. Õnneks ei olnud seal veel kedagi, tähendab mõned voodid olid võetud, aga lihtsalt inimesi ei olnud seal toas. Ma mäletan, et ma olin nii väsinud, toas oli nii palav, umbne ja kõik asjad olid igalpool laiali.

Pidin võtma ülemise voodikoha naris, see frusteeris mind veelgi, mõtlesin, et tere tore, pean hakkama siin veel turnima kuskile ülesse. Helistasin emale facebookis ja rääkisime juttu, ma olin nii kurb :D. Õhtupoole läksin pesema, duširuumis oli üks kabiinidest täiesti must ja roppust täis, seega valisin teise. Miks ma sellist asja nagu duši all käimist nii detailselt kirjeldan? Aga sellepärast et see oli mu esimene kord oll duši all terve aja kükakil, sest aken oli katki ja ülemise korruse aknast nägi otse duši all olevat inimest.

Esimesest ööst mäletan ma seda, et m laksin magama kuskil kell 00, sain magada iga kahe tunni tagant normaalselt, sest kogu aeg tuli keegi uus, keegi vana, keegi hakkas oma kohvrit kokku pakkima, keegi otsis KILEKOTIST midagi, keegi chattis oma telefonis kellagagi, alati teadsin, kui keegi talle kirjutab, sest siis käis "Plinnn!" Iga kord mõtlesin, et äkki ta on nagu mina, kes ei ole just kõige teravam pliiats telefonide käsitlemisel ning seetõttu ta ei pane seda teavituste värki hääletu peale.

Hommikul ärkasin selle peale, et voodi jõnksus nii, et ma seal üleval rappusin, ja nii iga hommik, mõnikord ka õhtuti, vahetevahel ka öösiti, sest minu naris olev sakslanna tegeles seal millegagi, millest mina midagi teada ei taha. Selles toas sain nädala jooksul tuttavaks ühe argentiinlanna Nataliaga, kes tuli siia Malagasse üheks kuuks flamenkot õppima (ta on 25-aastane ja on 2 aastasest saadik flamenkot tantsinud). Samuti sain tuttavaks ühe Ulaga, poola na, tohutult Tiina Tauraite moodi, kutsus mu Šotimaale, sest ma avaldasin talle nii muljet, et ma üksinda Hispaaniasse tööle tulin ja "teen seda mida mu süda tahab". Mingil päeval kurtsin koduigatsust võõrale prantslannale, kes tuli just Maroccost, kus ta õpetas inglise keelt, temast mäletan veel seda, et ta ütles, et tal on niii palav, meikis end samal ajal, ütles, et läheb randa ja tõmbas endale vähemalt 2 numbrit väiksemad pikad teksapüksid jalga.

Kahel hommikul siin olles ma nutsin peaaegu, googeldasin, kuidas koduigatusest üle saada ja leidsin kõige sobivama variandi enda jaoks:"Lihtsalt anna endale aega, vaata filme, kuula muusikat, mis sulle kodumeenutavad". Mu iga hommikune rutiin oli kuulata Tõnis Mäe laulu "Leib jahtub" ja Urmas Alendri laulu "Jää hüvasti kollane koer" :D vot täpselt nii depressiivne ma olingi, aga see aitas ja siis seadsin sammud randa.

Kahel esimesel päeval ma ei tõötanudki, sain alles teisel päeval oma ülemusega tuttavaks, andis mulle ühe vaba päeva, et saaksin randa minna, sest ma olin nii valge. Kohtusin temaga köögis, mulle öeldi, et Fernando on mees sinise särgiga, läksin siis kööki ja nägin kolme meest sinise särgiga, aga aimasin, kes ülemus on. Musta värvi juustega, habeme, pruunide silmadega, natuke ülbe olemisega, aga enesekindel mees, kuskil 38-40 aastat vana. Tutvustas mulle teisi töökaaslasi ka, kes seal takõrval lõunarooga nautisid, mul jäi meelde ainult nimi Natalja.

Esimesel tööpäeval läksin minuti pealt tööle, pidin muidugi ootama, et mu ülemus ka tuleks, eeldasin, et Fernando tuleb. Ootasin seal ja nägin ukse vahelt tuttavat nägu: ülipikk mees, tumedate kammimata juustega, katkiste hammaste, imelikult lühikeste jalgadega rootsalt. Mõtlesin :Eiiii, see ei ole võimalik! Mäletasin Micku eelmisest korrast, kui siin olin. Mäletan, et ühel hommikul tulin kõöki vist krõbinaid sööma ja ta tuli minu vastu istuma ja tal oli nii vastik naer ja kõik... Imelik mees oli, seda ma mäletan. Mick astus siis sisse ja ütles, et ooo, sina oled see Maarja sõbranna, kes oli siin eel isel aastal. Tuli välja, et tema on siin manager ja temaga hakkangi tööle, vähemalt esimese nädala, et ta"õpetab mind välja" (hahahaa, õpetab, mina pidin tema vigadest õppima).

Näitas mulle siis kuidagi ääri-veeri, kuidas siin asjad käivad, näitas, kus pesu kuivatatakse, ja siis seadsime sammud kuskile asutusse, kus mind vormistati tööle ja sain igasuguseid pabereid, et politseijaoskonda minna, et NIE numbrit saada. Nii ma siis läksingi, Mick ütles mulle, et see on üks suur kollane maja, küll ma selle ära tunnen. Küsisin, kummal pool teed see maja on, ütles, et paremal. Kõndsin kuskil pool tundi, suured majad, aga mitte kollased. Küsisin ühe vanamehe käest, kus see asutus on, ütles, et vasakul pool suur valge maja. Nii oligi, jõudsin sinna, väga palju inimesi oli seL, ikkka kohe uksest välja ulatus see jarjekord. Turvamees pidas seal korda, küsis inimestelt, mis nad tahavad ja lasi siis inimesi sisse või suunas kuskile mujale. Mõtlesin, et mis ma siin jarjekorras ikka passin, laksin kohe turvamehe juurde, ütlesin, et vajan NIE numbrit ja mind saadeti sisse, teise järjekorda. Ootasin umbes pool tundi, sain lõpuks oma paberid edasi antud ja korruattud, et ma vajan NIE numbrit ja ühe minuti pärast sain paberilipiku järjekorranumbri, kellaaja ja kuupäevaga, ehk siis, ma pidin viie päeva pärast tagasi minema. Huvitav kogemus iseenesest.


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar