Kirjutan selle postituse nii kiresti valmis, kui võimalik, sest kell on juba päris palju, aga ma tahan vaadata veel ühte filmi, mis üks naine mulle täna inglise keele tunnis andis. Igaljuhul, tahan kirja panna tänase päeva emotsioonid, mõtted, tegevused etc.
Hommikul, pool üheksa laksin ülesse, nägin esimese asjana Alberto padret, ütles mulle uniselt hommikust ja läks kööki suitsetama. Järgnsein talle ja sõin viimase banaani ära, lootuses, et Beatriz ei kavatse täna lastele banaani kooli kaasa panna. Alberto padre täna tööle ei läinud, sest pidi hakkama kodus poiste toas asju koku oanema, et uuele mooblile ruumi teha ja värvimistöid alustada jne jne. Rääkisime hästi vähe juttu, ta ajas Alberto nutma, sest sundis teda mingit kampsunit kandma, mis talle üldse ei meeldinud. Tuli kohe lapsepõlv meelde, kui läksin nuttes kooli, kui pidin Margiti punast plussi kandma, mida katsid suured naerunäod ja veel tuli meelde, kui nutsin koolis hommikul, kui pidin kummikuid kandma, õpetaj isegi pidas mu klassi ees kinni ja küsis miks nutan.
Kell üheksa läksin jõusaali, tegelikult läksin Mercadonast läbi, sest ma teadsin, et see üks banaan ei anna mulle piisabalt jõudu, seega ostsin jogurtit ja müslibatoone. Sõin tee peal ära, võtsin kodust isegi väikse lusika kaasa. Olin jõusaalis alla ühe tunni, sest tahtsin pärast pesema minna, enne ingl keele tundi minekut. Läksingi pesema, kuskil kolm minutit pidin ootama, et dušist lõpuks vähe soojemat vett tulema hakkaks. Föönitasin ruttu juuksed ära, panin juuksed patsi ja jooksin 15 minutiga sots keskusesse. Õnneks hilinesin ainult 5 minutit. Tund oli väga lahe, tegime nalja, tegime Manueli ja Vlementinega selfi ja üldse nii lahe oli.
Kui koju jõudsin, küsis Al kohe, kas tahaksin teda aidata. Loomulikult tahtsin. Viskasin joppe oma tuppa, vahetasin jalanõud ja hakkasin asju ülevale korrusele viima. Pärast kandsime koos uhe laua ülesse, mina tegin laste sahtleid riiedest tühjaks jne jne, väga suur abi oli minust. Tegime nalja, vahepeal hakkasin nii naerma, et vabandasin, sest ta üritas kapi tagumist osa kolm korda ilusti panna, aga see lagunes iga kord ära, nii ma siis lihtsalt naersin.
Alberto palus et laheksin poodi, sest ta hakks lõunasööki tegema, kirjutasin kõik ülesse, mis poest vaja ja läksingi. Ostsin kaks riivitud juustu pmki, kaks kolme pakilist tomate fritot, ühe kahepakilise singi tükikeste karbi, paki suure mune, kaks leiba, ühe kuuepakilise tuunikala karbi, ühe paki rohelist salatit ja kõik vist. Võtsin kodust ilusti kilekoti ka kaasa, tegime veel kodus nalja, et alati, SIEMPRE, kui lähen poodi, ei võta kotti kaasa ja siis pean Mercadonas ostma, Alberto naeros. et da me igual, tal on samamoodi.
Koju jõudes tegin värske salati, Al tegi samal ajal pastat, ehk makarose, pani tomatipasta sinna peale ja kattis kogu kupatuse paksu juustukihiga ja pani ahju, mina katsin laua ja siis läksime ülesse, üritasime kappi uuesti kokku panna.
Kui Bea lastega koju jõudis oli kohe näha, et midagi on valesti. Lõunasööki süües hakkas Guille nutma. Tal oli koolis kontrolltöö väga halvasti läinud (Guille ja Al saavad koolis ALATI üle 7 hindeid, neil on 10 palli systeem koolis) ja ta kartis et saab halva hinde. Ma läksin sisimas niiiii närvi, sest vanemad ütlesid "Ole mureta, vaatame, mis hinde sa saad, kui läks halbasti, õpime veel ja veel, kui läks ilusti, siis on ju kõik hästi!". Apppi! Tahtsin oelda, et kuulake Guillet, ta nutab sul õla peal, Beatriz, mida sa kogu aeg pläkutad, et vaatame, mis hinde sa saad, teinekord teed paremini, kui ongi hakvem kui 7 ei juhtu ka midagi. Mind ajab see kooli teema nii närvi, sest kool ja hinded on nii ületähtsusatud, et sellele mõtlemine ajab mind nii stressi, et ma lülitasin end välja ja ütlesin Guillermole, et elu läheb edasi ja et see on ainult kool. Aga ta on juba nii kõtestatud, et jahus midagi, et ta ei saa keskkooli sisse jne jne.
Kella neljaks viisin Guille tennisesse, koju jõudes Alberto tehi ikka veel om koduseidtöid. Kella viieks läksin Guillele järele, kella kuuest sain lõpuks inglise keele tundi Albertole anda, teadust andsin talle, sest nad õpivad ju loodusõpetust/bioloogiat inglise keeles, ja tal on vaja aseal abi, kolmapäeval on tal KT. Ma täitsa naudsin seda, sest siis ma tean täpselt, mida ma pean talle õpetama ja tunnid on ilusti sisukad ja vajalikud.
Kell pool seitse lonkasin (mul on kand katki, sest Madridist ostetud üliilusad tossud hõõrubad mu kanda) sevillanase trenni. Me encantaaaa! Ma armastan tantsimist, oleme Jenaga kõige paremad!
Pärast sevillanat läksime Jenaga Mercadonasse, tahtsin hommikuks midagi toitvat ja tervislikku osta. Jena tuli niisama kaasa, et koos olla. Nägime poes Dylanit ka. Vaatasime niisama ringi, vaatasime pähklivõisid, naetsime, et sõime mõlemad salaja, teineteisele ütlemata, ühe õhtuga šhokolaadikreemi ära, jille koos ostsime. Olime just riiulite vahel, kui Jena ütles mulle:"Nägid seda meest?" Mina:"Millist? Töötajat?" Jena:"Jaa, habemega, ta oli nii armas!" Ma:"Aa, see kiilakas või? See käib minuga koos jõusaalis, päris normaalne jah" J:"eiei, pruunid juuksed (ise samal ajal käega juukseid järele tehes ja põski katsudes, kirjeldas ta välimust" ja samal hetkel tuli seesama mees meist mööda, Jena vaatas talle otsa, endal samal ajal käed põskedel, ja ütles:"Hola, que tal?" Töötaja vastas tervitusega ja vastas et tal laheb hästi. Vaatasime Jenaga teineteisele otsa ja hakkasime luhtsalt naerma, "Jälle! Alati panen ma end piinlikku olukorda!" naeris Jena, ise näost tulipunane, lihtsalt narrsimegi. Hiljem tuli see mees veel meist mööda ja ütles uuesti Hola, siis üritasime juba normaalsemad olla, hiljem sain teada, et ta nimi on Isaac, sest üks poemüüja hüüdis teda endale appi.
Sõime õhtuks kala ja salatit, kirjutasin toiduaineid ülesse, mis homme turult tooma pean ja soovisime teineteisele head ööd. Perekond on super sõbtalik, lastele ma meeldin, Alberto tahab kogu aeg kallistada, kui inglise keelt õpime, Guillermo k ikka tuleb ja kallistab, kõik on super-lux! Ma ei tea, millega ma sellise toreda elu olen ära teeninud!
Nii hea rahulik on olla, hakkan nüüd filmi vaatama, hommikul saan oma Kreeka jogurit ja müslit süüa ning jõusaali minna.hiljem lähen Clementinega turule ja homme on üldse nii tihe päev lastega, sest neil on nii tihedalt neid huviringe, aga mulle meeldub, ei hakka vähemalt igav!
Zara
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar