Täna on teisipäev, puhkepäev, mida ma endalegi ootamatult nii väga vajasin. Varasemalt oli mul day off kolmapäev, aga Mick otsustas teha kõikidele teisipäevad vabaks, sest siis ei käi rahvast baaris. Seega, puhkame kõik, mina olen veetnud terve päeva toas, ühe korra käisin poes, ostsin pomelot, täiesti maitsetuid saepuru välimuse ja olemusega krõbinaid, sojapiima (kuigi ma tean, et see ei ole kasulik) ja hurmaad. Õues sajab vihma ja päris jahe on, külmal ajal eelistan ma alati olla pigem Eestis, sest siin. Hispaanias ei olda nagu selleks üldse valmis. Põrandad on kivist, aknad on nikanöka ette pandud, sellised õhukesed, mis lasevad külma tuppa, ja kuna meie imeline korter on vaatega sisehoovi, siis terve korter on pime, kuna päikest ju ei ole. Enne polegi tähelepannud, et siin nii pime on, sest olen ju päevad läbi tööl, mis on hästi avar ja valgusküllane.
Vastupidiselt varasemale, kui tegin kodus palju süüa ja kasutasin kööki, siis nüüd kasutan kööki minimaalselt. Olen päris nukker, et pean nii palju ûüri maksma, sest korterit ma ju kasutada ei saa, elame kõik siin ilusti Desmondi tujude kõikumiste all. Tööpäevadel on hea see, et saan baaris endale süüa teha, iga päev värsket toitu ja saan olla kindel, et nõud on puhtad. Päris tore on istuda puhtal toolil ja süüa laua taga nagu normaalsele inimesele kohane. Kodus on üks imepisike laud, kuhu Desmond on laotanud meie kõik noad-kahvlid, lusikad viinud oma tuppa, lauda katavad lapikesed, tühjad õllepudelid, mille Desmond on tühjaks joonud ja mille tõttu terve öö karjudes välja oksendab.
Nii palju siis elukorraldusest kodus, tahan veel seda lisada, et pean hakkama tõsiselt kaaluma, mis riideid kanda järgmised neli päeva, sest pesta ma neid ei saa, kuna see nädal on peaaegu iga päev vihmane. Riiete kuivatamiseks on meil ainult rõduke, mis on igast küljest piiratud telliskiviseinetga, nagu vangis elaks. Järgmine kord, kui elus peaks veelkord selline olukord ette tulema, et üürileandja küsib, kas see üürihind on okei, siis pean kindlalt veel alla küsima, mitte naeratama ja vastama jaajaa. 200€ sellise mõtetuse eest, kurb on, sest mul oleks seda raha vaja väga paljude teiste asjade jaoks.
Nüüd siis positiivsema teema poole, nimelt töö juures on kõik super, ei jõua ära tänada jumalat :D Iga hommik, kui tööle lähen ei tea, milline päev saab olema. Viimased nädal aega oleme me iga jumala päev Rosettaga end hingetuks naernud, peamiselt Desmondit järele tehes, Malaga kohvitüüpidest rääkides, lihtsalt naljatlades on tööpäevad muutunud väga toredateks. Enam ma ei ole vihane, et pean lihtsalt töö juures passima, kuna kliente ei ole ja et raiskan oma aega. Esiteks, mida muud mul ikka teha oleks, õues on külm, kodus haiseb, Julia on teises linnas ja peale tööd saan ikka oma aega ka näiteks jooksmiseks kasutada.
Ühel päeval tuli üks mees baari, tellis pitufo riivitud tomati, juustu ja võiga+kohvi. Viisin talle kohvi, hiljem pitufo ja jäime rääkima, suvalistest asjadest, kuni ta lõpuks ütles, et ta tahtis riivitud tomatit, mitte tavalisi tomatilõike. Viisin taldriku uuesti kööki, Rosetta pani tomatipüree leiva vahele ja viisin uuesti lauda, soovisin head isu ja oligi vsjo. Järgmisel päeval tuli jälle, sama tellimus:pitufo+kohv, "Selge, kerge!" mõtlesin, ütlesin Rosettale tellimuse ja istusin pukile, ning jätkasime ülemeelikus meeleolus juttu Encarne ja Rosettaga, mina samal ajal salvrätikuid volitides. Viisin väikse hilinemisega leiva lauda ja tulin tagasi. Naersime tükk aega, lollitasime Rosettaga ja kuulasime Encarne jutukesi, kui tema kunagi ettekandja oli, kuidas ta ühele mehele taldrikutäie suppi pähe kallas halva kaitumise pärast. Ühel hetkel see mees koputas aknale ja viipas, et ma sinna läheks, küsis, kaua ta kohv aega võtab.
Läksin uuesti kõöki, naerdes tegin kohvi, sest olin täiesti unustanud ja hakkasin just uuesti õue minema, et talle kohvi viia. Encarne hüüdis, et ütleksin talle, et tegin kohvi suure armastusega valmis. No ma ei saanud ega saanud õue astuda, sest ma niimoodi naersin, Rosetta tuli siis ja biis ise kohvi lauda ja kordas Encarne sõnu. See lause oli lihtsalt naljaga mõeldud, aga see prantslane arvas loomulikult midagi muud. Kui maksma tuli ja ma talle nagu kord ja kohus:"Gracias, adios!" vastasin, siis hakkas naerma ja küsis, kas ta kauemaks ei võigi jääda, et ta sooviks õues suitsetada.
Ma arvasin, et see on nüüd ilusti lõppenud ja võime oma päevaga edasi minna, nühkisin just mopiga kuivanud ketšupi plekki põrandalt maha, kui seesama mees minu juurde tuli ja küsis kas mul Whatapp või Facebook on. "Jeeesus kristus!" mõtlesin, kuid mina ei suuda valetada, ma olen varem öelnud teistele kleintidele, kas A)mul ei ole telefoni; B)ma ei kasuta Facebooki, aga sel korral ma ei suutnud valetada tõsise näoga, piinlik on ju ka, kui inimene saab aru, et ma lihtsalt valetan, seega andsin talle oma Facebooki. Sõbraks ta mind lisada ei saanud, sest olin eelmisel päeval oma profiili kinniseks teinud, et mingid suvalised inimesed mind sõbraks ei saaks lisada ja pilte vaadata.
Kui ta oli ära läinud kirjutas ta mulle, et olen väga ilus ja sumpaatne. Issand kui lapsik, mis ma nüud siis vastama peaksin, vastasin tuimalt "gracias" ja oligi kõik, nii ma lootsin. Õhtul soovis head und. Järgmisel hommikul tuli eriti vara baari, seekord tellis leiva mee ja võiga, ohoh, midagi teistsugust, viisin talle, ja tundsin sellist lõhnaõli lõhna, et sellega oleks võinud kärbseid tappa. Ta oli end lõhnaõliga vist üle kallanud. Kui ta oli ära läinud, kuskil viie tunni pärast kirjutas mulle: Sa ei taha minuga räakida? :) Jumaaaal, närvi ajab selline asi, teinekord valetangi, ükskõik, kas siis saadakse aru või mitte, aga vähemalt jääb selline ahistamine ära. Ütlesin Rosettale k, et kui see Babel järgmisel korral ka tuleb, siis mina olen väga hõivatud ja Rosetta oeab teda teenindama.
Kui eile kodupoole kõndisin, mööda tänavaid, kus inimesed kohvikutes/baarides söövad, jäi silm pidama ühe seltskonna peale, kes sel hetkel churrosid shokolaadiga nosisid ja kohvi klaasidest jõid. Kõikidel olid Mercadona (suur toidupood, nagu Eestis Selver/Rimi) vormiriided seljas ja nimesildidki rinnas, eks nad olid tulnud sinna ületee jäävast Mercadonast, et teha puhkepausil väike suitsupaus kolleegide ja magusa kohvi seltsis. Läksin sealt mööda, kui silm jäi pidama ühe trullaka, valjuhäälse, lõbusas tujus hispaanlanna peale, kelle nimesildil suurte trükitähtedega seisis:"LITA". Päris lahe ikka, ei tea, kas Eestis ka sellist nime leidub, mis mõne hispaanlase naerma ajaks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar