Jõuan korterisse, vaatan telefoni: Diana on helistanud. Helistan tagasi, vastu ei võeta. Helistan emale, kõme kestab 29 sekundit, ema:"Räägime siis, kui ma koju jõuan!". Nii, väga hea, suure pere eelised, helistan Piretile, sain natuke end välja elada, kõne lõpeb kiiresti, sest Leonhard hakkas nutma. Tahan ikkagi veel kellegagi oma jamasid jagada, helistan uuesti Dianale, kõne kestab 6 sekundit, Diana:"Ma sõidan just maale. Räagime hiljem!". Ainuke mõte:"Mind on täiesti üksi oma pasa oäevaga jäetud!" Kõrval toast kostab Desmondi karjumine:"Oooooohhh, you fucking bastard!".
Tänast päeva kirjeldab kõige paremini tahtmine endalt juukseid katkuda, karjuda ja nutta, ja kedagi, eelistatavlt Desmondit, peksta. Tõusen mind hommikul kell 6 karjumise peale vannitoast, Desmond karjub:"Oooooohhhh!" Sellele järgneb jalgade vastu põrandat peksmine, vee peale kallmine vetsus. Magan edasi, seni kaua kuni ta mu tuppa ei saja on kõik norm. Tõusen kell 7:45 äratuse peale, vaatan telefoni, Whatsappis on kiri Rosettalt. "Tere IngrEt! Ma ei taha sind su vabal päeval segada, aga me oleme kella kolmest öösel Mickuga baaris olnud. Baariuks lõhuti ära ja käidi röövimas. Kas sa saaksid täna tööle tulla?" No eks ma ikka saan, väga hull ikka, et röövimine oli.
Käisin pesemas, tegin hommikupudru mangoga valmis, tulin oma toa poole. Köögis olles kuulsin veel Desmondit karjumas. Tulen siis mina oma toa poole, märjad juuksed rätikusse mähitud, pudrukauss käes ja näen näost tulipunast Desmondit, kortsus sinine pluus seljas, paljaste jalgadega, täis kustud püksid jalas, tema taga põleb vannitoas tuli. "Mina ei saa enam siin majas niimoodi edasi elada! Vaaaata Ingrit!". P****** miks elu mulle nii teeb?! Vannituppa oli kolme kohta situtud, Desmondi püksid olid seal maas, samamoodi väljaheitega kaetud. Ma tundsin, kuidas ma oleks tahtnud ta peale karjuda, tulin temast mööda, mitte midagi ütlemata, panin oma toa ukse kinni, Deamond karjus mu toa poole täiest kõrist:"Well thank you very much!".
Sõin pudru sellegipoolest isuga ära, ütlesin endale valjuhäälselt:"See puder on värske ja puhas, otse kaerahelbepakist tulnud. See ei ole seotud Desmondi kätega, mida ta ei pese!" Vahetasin riided, panin kõik meigiasjad, juukseharja, hambaharja ja pasta kõik oma väiksesse kotti, et peale vannitoas hammaste pesu saaksin otsemat teed ära minna, mitte ei peaks veelkord oma tuppa tulema. Tulin toast välja, Desmond tuli just järgmiselt retkelt vannitoast välja, kumbki ei öelnud midagi, läksin oma vannituppa. Kuulsin, et Desmond läks välja, sehkendas paarminutit lukuga ja laks minema. Tegin vannitoast pilti, juhuks, kui Mick ja Rosetta mind ei usu.
Kõndisin töö juurde, nägin Desmondit, teadsin kohe, kuhu ta teel on, ikka baari poole.tema mind ei nainud, kõndisin teisel pool teed. Jõudsin baari, Mick oli lapsikult õnnelik, korrutas muudkuk, et teda raha nii väga ei huvitagi, mis ara voeti, aga et uus uks läheb nii palju maksma. Ja hakkas närvitsemise teine tase mul pihta. Oleks Mick mulle lähedane inimene, naiteks isa või vend, oleks ma ta ette võtnud ja ta näo täis sõimanud, pidin piirduma vaid vaikimisega.
Esiteks, sa kutsud mu vabal paeval tööle ja sa ei lase mul oma tööd teha normaalselt. Ma ei tohtinud puututada mingit ala, millist täpselt mulle ei näidatud. Seda kirja pannes lähen ma jälle nii närvi. Kuidas inimesed saavad minust nii palju erinevad olla?! Kas sellist konkreetsust on tõesti liiga palju palutud?! Na***, näita mulle ära, kuhu ma ei või oma näkaseid käsi toetada. Kas ma võin arvutit kasutada?! Täiesti haigeeeeeee, asi ei ole selles, et "lalala, võtame rahulikult!" See on puhas laiskus, hoolimatus. Kust mina kurat peaksin teadma, et röövel puudutas külmkapiust ja ma ei tohi seda paljaste kätega lahti teha? Tahaks nutta....
Röövel oli varastanud vaid kassa, teisi asju, kahte läpakat ja kolme telefoni ei olnud puutnud. Arvatavsti tal ei olnud aega, sest alarm hakkas tööle ja politsei oli baari poole teel. Politsei vaatas kaamerad üle, mis kumbki polnud hästi töötanud. Ma ei saa aru, miks inimesed, Rosetta ja Mick, ei panusta turvalisusele:esiteks kaamerad, mingid kaks väikest kaamerat, mis teevad ususeid pilte. Teiseks, miks on meie baar ainukesena ilma metallusteta, tänavalt saab ilusti sisse näha... Kuidas saab olla nii hoolimatu oma vara suhtes.
Täna öösel rööviti lisaks meie baarile veel panka, apteeki sisse, pluss pandi põlema üks suur prügikast, mille kõrvaloleva auto juhipoolne osa põles ära, pluss veel istmedki. Päris hull ikka, mis siin öösel toimub, ei ole nii kurb enam, et tantsimas ei käi, päris hirm tyleb peale, kui peaksin kell kaksteist öösel üksinda pool tundi koju jalutama.
Üks vastik päev oli täna. Pidin saama ühe Juaniga kokku, aga ta ütles ära. Homme peaksin minema Fuengirolasse ühe Thomasega, Taanist, Rosetta sõber, aga ma ei plaani jällegi midagi, sest kõik muutub ju. November algas päris halvasti, kas saab veel hullemaks minna, arvatavasti ikka saab.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar