Italia, Tania, canja

Paari päeva jooksul olen jõudnud arusaamani, et mida rohkem mõelda, mida ma pidevalt teen, mida rohkem analüüsida ja sünteesida, seda enam takistan end olemast õnnelik. Jah, ma elan korteris, kus hais ja karjumine on igapäevane nähtus. Jah, mul ei ole siin õigeid sõpru, kellega väljas käia/niisama lobiseda. Siiamaani ei oska moodustada normaalselt tulevikku ja minevikku. Mulle ei meeldi mu töö, mulle ei meeldi Mick, mind ajab Rosetta vahepeal närvi, aga siiski, järelikult ei ole olukord nii hull, sest ma ei võta ju mitte midagi ette, et oma eluolu siin parandada. 

Aga on üks asi, millega ma hakkasin uuesti, sajandat korda, tegelema. Ma hakkasin sporti tegema, täna nägin pargis sellist trenni, et tundsin nagu mina oleksin seal treener olnud. Seal oli selline rada tehtud, hüppamine, roomamine, kükid jne, oi jumal, kuidas ma tahaksin oma seikluspargi avada. Hea, et mul on uuesti kirg elada tagasi tulnud. Mul on unistused, mõtisklen nende peale, ja ei strssa sellepärast et nende poole ei püüdle, sest ma ei oska kuskilt alustada. Ju siis ei ole minu aeg veel, töötan baaris rahulikult edasi, ajan oma vabadust taga, räagin vahepeal Mickuga,met ta mu tööpäevi lühendaks ja lihtsalt kulgen.

Täna käis baaris hommikul üks mees, kitarri ja surfilauaga, küsis, kas ta võib WCd kasutada, lubasin ikka. Läks sinna hambaid pesema, parast tellis värskelt pressitud apelsinimahla, tyli välja, et ta on rändaja, magab kas rannas või hostelis, nägi päris viisakas ja puhas välja rändaja kohta. Mõtlesin, et, kui ma midagi muud elus ei oska teha, siis hakkan ka rändama, üksi mulle tegelikult meeldib olla ja miks mitte. Hea on näha inimesi, näiteks rannas, kes tulevad oma suure seljakotiga, visaka ad liivale pikali, jäavad magama, ja mõne aja pärast võtavad kaardi välja ja hakkavad mingis suunas astuma. Tunnen end alati siis kaitstuna, sest mul on siiski minu stabiilsus olemas, ja kui peaks miski väga metsa minema (kuigi ma ei teagi, mis voiks juhtuda, aga mu aju tahaba arvata, et varsti juhtub midagi fataalset) siis ma saan alati minna kas koju või kuskile teise kohta/riiki. 

Maailmas on veel nii palju riike, mida ma tahan näha, kus ma tahan elada. Ma tahan töötada kuskil farmis, istanduses. Ma tahan näha täpselt neid kohti, kus on tehtud seebikaid, mind nii tõmbab nt Kuuba, Mehhiko, Venezuela... Maailm on mu ees valla, maailmas on nii palju teha, ma ei olegi lootusetu juhtum nagu mulle vahepeal tundus. 

Nii et, naudin oma praegust elu siin Malagas baaridaamina, käin üksi jalutamas, jooksmas, kokkan üksi, shoppan üksi, käin ujumas üksi, ainult tööl olen Rosettaga, kellega saame päris hästi läbi. 

Üks päev punastasin, sest üks mees, kes tavaliselt tulles on väga purjus, tyli leti äärde. Seisin just õllemasina taga, Mick ja Rosetta olid minu kõrval, kumbki tegeles oma asjadega. Purjutaja vaatas mind ja ütles:"Tanja?" Minu kõrvale kõlas mehe öeldu "Italia?" Seega vastasin talle pauhti:"Eii!" Sest teda varasemalt teades teadsin, et ta on vastikult pealetükkiv ja tahtsin konkreetselt "Ei" öeldes ta eemale peletada. Minu eituse peale tõstis Mick pilgu, küsis, miks ma talle ühte "canjat" (õlleklaasi) ei anna. "Oi pekki, ülemuse juuresolekul ei tohi isegi debiilikuga nii ülbe olla," mõtlesin ja hakkasin vabandama, et kas ta tahab fõesti ühte õlle. Hakkas arusaamatult pead raputama ja kordas, et eiei Tanja! Kas ma olen Tanja. Jumalale tänu, et ta tõesti küsis, kas ma olen Tanja. Mul oleks nii vastik tunne olnud, kui ma oleks ta õlleküsimise peale vastanud konkreetselt, peaaegu kurjalt:"Ei!" ülemuste ees.