Esmaspäev, 28. august 2017

Kahe päeva kokkuvõte

See tundub nüüd väga imelikuna, mis ma ütlen, aga ikkagi, pean kirjutama, et ma teadsin, et see juhtub varem või hiljem. Vahepeal ma tundub iseendalegi imeliku inimesena, sest ma arvan, et mul on võime asju ette näha, aga no tõesti, nii on. 

Mul on vahepeal tööl olles selline tunne, et varsti tuleb keegi tuttav. Ükskord, kui vaatasin tööl olles eelmisel ööl saabunuid inimesi, siis leidsingi ühe Alberti Tartust. Kahjuks ma teda sel korral ei näinud, kuid Aylen ütles, et oli olnud pensionäe ilusate, väga iljsate, prillidega. 

Ja täna, läksin tööle, Mick andis mulle check-out listi, nagu alati, ja läksin uste taha kobistama ja karjuma:"Reception! Check-out time!" Sellele järgneb alati see, et näiteks, kui ma alustan esimeselt korruselt, siis Andy (on elanud üle aasta aja siin) teeb ukse lahti, ütleb:"Come in!" ja hakkab mulle jutustama, mis eile öösel juhtus/mis voodid on vabad/kes kust pärit on. Mõnikord tuleb Andy juba varem minu juurde ja ütleb, et midagi väga imelikku juhtus, naiteks, paari päeva tagune näide:"Welll, ma ei tea, kuidas see voimalik on, aga eile öösel oli meie toas 11 inimest! Ma ei tea, kas keegi tuli salaja meie tuppa või mida, aga öösel ma lugesin kõik ükshaaval üle ja mied oli siin üksteist." Selle peale kostsin mina solvunud häälega:" Jajaa, ma tean, see on minu süü. Aga ma panin selle prantsuse paari sinna tuppa, sest nad tulid 15 minutit minu töö ajast hiljem, oma broneeringuga. Eks ma pean siis sellest ülemustele ette kandma!" Siis Andy solvub, ütleb "All right. OK. That's fine, gracias!!" Ja läheb paljajalu või plätude sahinal oma tuppa tagasi magama. 

Täna oli väike erand, koputasin nr 12 uksele, Andy hääl kostus, Mohamed tegi ukse lahti, ja oi kurja, Andy oli alles voodis, nii hiline siis. Aga ega see ei takistanud teda pajatamast, mis juhtus, küsis, keda mu otsin, veerisin siis imelikud nimed ette, näiteks eilse päeva pärl:"Takaya Suzuki" Jaapanist, minul oli au ta sisse kirjutada :D. 

Liikusin teisele korrusele, koputasin ustele ja vaatasin, et nr 22 toas peaks olema keegi Kristo, päris põnev oli, ma ei olnud kindel, kas see on ikka eestalne või ei. Läksin pärast arvutisse ja vaatasin Excelit ja sealt paistiski: Kristo Kivimets, eestalne, nii lahe oli, aasta noorem kui mina. Laksin kööki, nägin ühte blondi Röövlirahnu Martini moodi poissi, seljakoti, märgade juustega oma telefonis. Ma olin 99,9% kindel, et see ongi Kristo. Läksin ta juurde ja küsisin inglise keeles, mis ta nimi on, vaatas maha, ütles Kristo. Küsisin siis eesti keeles, kas ta läheb täna ära, naersime mõlemad ja vastas, et ei, tal on homseni broneering. Teate, eesti keeles oli nii imelik raakida, nagu mingi pudikeel, eriti veel, kui ma nii põnevil ja elevil olen, pidin mõtlema, kuidas mingi sõna on. Selline tunne oli nagu sööks magusat moosi ja üritaks samal ajal rääkida.

Ja teate, kuskil nädal aega on mind moosida üritanud Kohtla-Järvel sündinud ukrainlane, näeb välja nagu Võsareporteri saatest välja hüpanud tegelane, õnneks sõbralik, abivalmis, natuke juhmakas, aga mis peamine peab inimestest lugu. Naiteks kolmapäeva õhtul läksin kõndides näohooldusesse CocoBeautysse, kuulsin küll, et keegi hüüab meeleheitlikult :"Devotška!!!" Aga ma oletasin,met see on uus lähenemiskatse, Rubia öeldakse mulle jätkuvalt, aga nüüd tasakesi, kõik on minuga ära harjunud siin. Aga, ühe, hetkel jõudis Kohtla-Järve mees oma sõbraga minuni, purssisin vene keeles, mitte midagi ei oska ikka, ja seletasin, et lähen massaaži, näitasin neile, et vaadake, siin naljeva, on ukraina toidupood, lootsin et need 2-meetrised mehed tahavad midagi osta ja lasevad mul üksi edasi minna. Aga katse peale neist lahti saada vastasid nad, et nad käivad LIDLs, jätkasime siis kolmekesi kõndimist mööda räpaseid tänavaid kuni nad lõpuks Corte de Inglesi läksid. 

Kas ma toesti ei ole rääkinud oma näohooldusest? See oli i-me-line! Mind ajas muigama, Eestis oli kõik nii agressiivne nagu, naiteks, kui käisin viis aastat tagasi kosmeetiku juures pidin oma nägu hoidma seal aurutaja sees, kogu higi jooksis mööda kaela alla, riided said higiseks, silmad jooksid vett ja üksik roosioks seal aurus küll mingit naudingut ei andnud. Aga CocoBeautys oli nii nagu peab olema: kõige pealt heidad pikali, ruum on hämar, mõnus muusika, super lõhn, siis pandi mulle saunalina peale, ja juuksed pandi mütsi sisse. Tehti massaaži näole, enne puhastati roosiveega ära. Kui aurutama hakati pandi roosiveepadjakesed silmadele. Kosmeetik seletas mulle ilusti kõike, kui ma enam ei vastanud, siis sai vihjest aru, et printsess on väsinud ja tahab rahulikult olla. Näonahk oli nii puhas ja värske, et lausa lust oli koju kõndida. Laksin hostelist läbi, et oma companjerat tervitada, kui aylen mind nagi ütles ainukt ühe sõna:"Aiii..." Ma ei olnud end enne tänavale minemist üldse peeglist vaadanudki, nii et kõndisin sirge seljaga läbi Malaga endal otsaesine täiesti punane. Ütlesin ainult, et no pasa nada, homme on parem. 

Täna peale iluund oli mul selline nälg, õnneks koputas Alissa mu uksele ja ulatas mu eritellimusel tehtud kotletid, kaks tükki, nii head olid, aga ütlesin talle hiljem, et mu vanaema (tegelikult ikka ema) kotletid on tšutt-tšutt paremad, sest nemad lisavad rohkem sibulat. Nii tore oli üle tüki aja Alissaga normaalselt suhelda ja mitte tööst räakida. Aga ega mul kahest kotletist kõht täis saanud, vedasin kargu alla ja liikusin õue, teadsin, et SuperCor on mingil põhjusel juba mutmendat päeva kinni ja otsustasin minna Chinosse, et osta tomateid,mõunu, mune jne. Läksin õue ja ennenäe imet, üks mees, kiropraktik, keda pole kaua aega näinud, aga kellega hakkasime ükskord bussi oodates jutustama, hakkas just oma korterisse minema. Rääksiime juttu,mütlesin talle,met lähen varsti juba ära, ütles, et Alicantes ja Valencias on teine dialekt, nii et see võib minu jaoks keeruline olla. Ütlesin,met no pasa nada (ei ole hullu midagi) teades ennast, kes ma väga palju ei räägi, siis minu jaoks erilist vahet ei ole. Küsisin, miks SuoerCor kinni on, ütles, et seal oli toimunu tulistamine ja röövimine. Püha jumal küll... Kui õudne. Tegime paar pilti koos ja jätsime hüvasti, saatis mulle pildid Whatsappi ka.

Chino poes ostsin kuus muna, hind oli 1€, väga soodne minu arust, viis tomatit, ühe üleni rohelise õuna ja kassas mõtlesin, kas osta shokolaad või mitte, kuna suur shokolaad maksis vaid 1€ siis ikkagi ostsin. Murdsin endale natuke ja plaanisin anda ülejäänud shokolaadi ühiskööki, ehk keegi saab õnnelikuks. Kui hostelitte jõudsin nägin oma kallist Stephaniet maas istumas ja filmi vaatamas, läksin tema juurde, ütles, et ma annaksin talle oma numbri, sest ta on nii kurb, et ma ära lähen, aga samas utles, et see koht ei olegi mulle hea. Andsin talle shokolaadi, ta vottis selle sekundi pealt endale :D ei mingit tagasihoidlikust vms :D ütles, et aitäh, sööb seda paar tükki päevas. Tegelikult ma täitsa mõistan teda, neil ei ole siin palju magusat, ainult üks puuvili päevas ja köik. Cameronis söövad nad mangosid, arbuuse, banaane, papayasid ja kõike muud head paremat igapäevaselt. 

Homme läheb Venezuela perekond ära Granadasse, Rosa nutab kogu aeg. Täna hommikul oli draama, sest tosa mees oli läinud Mateole peaaegu kallale, oli läinud talle hästi lähedale, süüdistanud teda nende lahkuminekus, ja ütles, et Matheo ei tohi enam Rosaga räakida. Matheo ütles hiljem mulle, et see mees on segane. Ütlesin, et tegelikult ma saan temast ju ka aru, neil on ikkagi lapsed jne. Aga Matheo ütles, et Steven olevat Rosat löönud, kui Rosa viimast last alles ootas. Mul läks süda pahaks, küsisin, miks Rosa ei räägi Punasele Ristile, ehk saaks Rosa Malagasse jääda ja Steven Granadasse üksi minna. Ah, kõik on nii segane, Rosa ei ole viitsinud varem asja ajada ja nüüd peab kannatama seda vaimset terrorit. 

Täna sai jälle Mickuga nalja, panin kiiruga kaardimakseterminali laadima, Mick ütles tund aega hiljem, et mõnikord see laadija töötab paremini, kui see stepslisse panna. Naersime laginal. Teine kord oli nalajaks, kui kuulsime, et Alissa tuleb meie poole, ütlesin, et ta sõbranna tuleb, Alissa nõudis kartuleid, nii nalajaks on vaadata, kuidas Mick üritab hispaania keeles ennast kaitsta, aga Alissa ei hakasta ja muudkui nõuab ja räägib hispaania keeles. 

Eile tuli üks 30-40-aastane mees Jose, kelle ema enne helistas, et kas ikka broneering jõudis meieni. Tuli koos oma ema (70-aastane) ja õega (40-50) ja naised tahtsid teada, kas Jose saaks meile jääda järgmise nädalani. Helistasin Mickule, Mick olles mu ära kuulanud, ütles ärevil häälega, et ma mitte mingil juhul ei paneks teda nädalaks ajaks, sest "Ingrit, kuidas ma tean, millal uued perekonnad tilebad?' Ma ju ei tea! Ütle Aylenile ka kindlasti edasi, et ta ei pikendaks kellegi olemist siin, enne kui ta ei ole minuga raäkinud!" Ütlesin, et rahu, rahu, ma ju helistasin sulle, nuud ma tean, selge, aitäh. 

Eile tegin kolm tundi trenni, kõigepealt läksin joogamatiga parki. Enne veel tulid kaks väimest poissi minuga rääkima, üritasid oma glise keelt praktiseerida, tavaliselt ma ignoreerin mingeid Hello hõikeid, aga need väiksed poisid oli pd normaalsed. Küsisid:"How are you?" "Do you do yoga?" Vastasin neile ja läksin reipal sammul edasi, autod tuututasid ja ma mõtlesin, et mitteiialgi eitule ma enam valges trenni tegema. Venitasin end pargis, võimlesin, hüppasin, igaksjuhuks ei hakanud turiseisu ja kukerpalle tegema, liiga palju tähelepanu, ja laksin hostelisse tagasi. Panin ujukad selga, jätsin mati koju ja läksin jooksma, joomsin end peaaegu hingetuks, hüppasin, tegin kätekõverdusi, planku, väljaasteid jnejne, niii hea oli tunda end väsinuna trennist. Kell oli kuskil 21, peale trenni läksin ujuma. Ma mõtlesin enne pikalt, kas kirjutada sellest või mitte, aga ma ikkagi tahan kirjutada. 

Nimelt, ma vandusin endale vees olles, et, kui ma siit nüüd eluga paäsen, siis ma ei tee kunagi enam sellist lollust. Okei, rannas oli teisi inimesi ka, aga meri oli väga rahutu, lained ei olnud megasuured, aga kogesin esimest korda sellist tunnet, et meri ei lasknud mind enam välja. Kuigi laine tuli ja kandismind kaldale lähemale, siis tõmbas ta mind uuesti tagasi, ma ei läinud ükdse sügavale, jumal tänatud, aga see olinii õudne. Pidin kogu oma jõudu kasutama, et sealt välja saada. Mul tuli tõesti hirm peale, kuna oli juba hämar, ma olin jooksmisest ja trennist väsinud, vesi oli nii salakaval ja ma kujutasin, ette, kuidas järsku ma kuskile kalju otsa end ära löön või mis veel hullem, kujutasin ette, kuidas hai veest välja kargab ja mu jala või käe ära rebib :D. 

Kui veest välja sain, tänasin sosistdes jumalat, et ma elus olen. Imetlesin merd, tumesinist taevast, pehmet liiva, ja leidsin erilise merekarbi, äärest täiesti tume, nagu tammepuu, mis on 100 aastat vees olnud (tööõpetuse tunnist jäi mulle selline asi meelde) ja mida sissepoole liikuda seda heledamaks läheb. Korjasin omahelesinised Nikek jooksutossud ülesse, sokid, roosad katkised püksid, helesinise trennisärgi ja läksin oesin jalad puhtaks ja jätkasin jooksu. 15 minutit natuke piinlikku jooksu, sest arvatavsti kõik, kellel oli aega ja tahtmist mind vaadata, võisid arvata, et ma olen just oma püksid täis lasknud :D "No pasa nada!" mõtlesin, kellel ikka on aega teisi vaadata ja mõelda, kas ta just lasi oma püksid täis voi käis ta ujumas, või laine pritsis ta vett täis või ehk pükstel ongi selline disain. Mina tahtsin joosta ja nautida. 

Eile kirjutas mulle Alberto padre. Ütles, et kuule, me oleme su riideid siin hoidnud juba 8 kuud, ütle, mis me teeme, kas annetame, saadame sulle, tuled ise siia või mida. Nad teevad suurpuhastust. Ütlesin, et ma juba räakisin oma arust kuu aega tagasi Beatriziga ja iga oäev olen Correose autot nähes palvetanud, et minu pakk on ka seal. Aga noh, Beatriz ei olevat aru saanud. Täna kirjutasin Albertole, et tead, ma mõtlesin ümber, kuna ma ei tea, kuhu ma kolin, ma ei tea aadressi ja ta tahab selle nadala jooksul teada,mmida nendega teha. Mul on niigi palju asju, kuigi jah, oma kollaseid kungi tahaks täiega tagasi ja rohelist kleiti ja musta sulgedega seelikut, aga samas, kui mul oleks neid tõesti nii väga vaja olnud, siis ma oleks seda asja juba varem ajanud. Mul ei ole ei raha ega aega et sellega tegeleda.

Tänanepäev on siis ilusti kokku võetud, eilse päeva tähtsaimad sündmused ka. Mis edasi Zarast saab, ei tea, aga ootan huviga, mis saama hakkab. Täna nägin Royd, ütles, et ta tahab niiii väga ära minna. Ütlesin, et mine siis. Ütles, et tal ei ole raha, aga et see on vaid ajaküsimus, millal talle uks mees teada annab, et saab viinamarju korjama minna. Nii lahe, arvatavasti naudib kuuma päikese all 8 tundi viinamarjade korjamist. Natuke on kurb, et ma lähen, Kirill on nii tore, teeme nalja ja pursime hispaania/vene keele segu, aga samas, elu vajab elamist ja kolm kuud ühes kohas on muuuy suficiente. 

Kusjuures, mis ma avastasin, minu lapsepõlve lemmik laul:"Si tu no hubieras ido" Marco Antonio Solise esituses on puhas cover. Ma ei teadnud seda, Roy utles mulle, et keegi Mana on selle laulu autor. Mõtlesin, et mis Maná, tean, et Agnes kutsub oma vanaema nii :D Ja ühel päeval googeldasin uhe laulu sonu ja mis ma avastasin, selle laulu autor ei ole keegi muu kui seesama Maná. Ma olen selle laulu "De pies a Cabeza" järele hullll :D iga kord laulan kaasa, isegi töö juures WC potti puhastades :D

Adios mis amores. Kell üheksa hommikul jätan Venezuela perekonnaga jumalaga, natuke ajab nutma, aga no pasa nada, paremad ajad ja inimesed on mind ootamas. 





Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar