Neljapäev, 24. august 2017

Royst, tööst

Ma ei tea, kas see on ohtlik, normaalne või paratamatus, aga mõnikord mõtlen, et "Oh jess, sellest saan blogis kirjutada!!!" või nagu praegu, kui kõik on nii segane ja ei Diana ega perekond ei vasta mulle, siis tulen siia kirjutama. Blogist on saanud mu üks parimaid ärakuulajaid, nõuandjaid ja lihtsalt mõttekaaslane :D

Teisel kohal on kindlasti töökaaslane Roy, hahaha, nii ajab naerma. Ta on üritanud siit ära minna 3 korda, kõikidel kordadel on tulnud tagasi. Esimest korda ma ei teagi, aga teisel korral jäi ta lennukist maha, lennuk oli läinud eelmisel päeva, Argentiinasse. Mäletan, kui kurb ja muserdanud ta oli, aga ütles, et eks kõik juhtub põhjusega. Kurb oli ainult see, et ta väga väga ootas seda, mäletan, et ühel ööl läksin just laoust lukku panema, kui Roy sealt välja tuli, ise saia pugides ja öeldes:"Ma olen nii elevil, et saan yle nelja aasta koju. Ma ei suuda söömist lõpetada!".

Kolmandal korral, see oli kuskil 3-4 päeva tagasi kallistasime hüvastijätuks, eelmistel pävadel veel pidasime plaani, et leiab endale Valencias töö voi kuskil põhjapool ja teenib piletiraha tagasi ja saab ilusti mindud oma perekonna juurde. Andsin talle kõik head sõnad kaasa ma lubasime kontakti hoida. Järgmisel hommikul olin köögis, Aylen ei maganud meie toas, mõtlesin, et väga imelik, aga eeldasin, et ta oli lihtsalt nii kurb, et Roy ära läks ja läks äkki sõbrannadega öösel välja. Tegin just putru, Aylen tuli kööki, rääkis Alissaga just juttu, kui kuulsin Roy nime nende vestluses. Küsisin, kuidas Royl läheb siis, kuhu maale ta haäletamisega jõudis. Aylen ütles, et Roy alles magab, ta ei jõudnudki kuskile.

Hiljem rääkisime Royga, ta oli nii tülpinud sellest jamast, keegi ei olnud teda peale võtnud, päev läbi seisis oma suure seljakotiga teeääres... Nii et nüud vaeseke, toötab jalle siin.

Just täna, kuskil maksimum tund aega tagasi rääkisime juttu, ütlesin, et ma ei tea siiamaani, kuhu ma nädala pärast lähen. Valencia on nii kaugel, ma ei taha kogu oma palka kohe ära kulutada. Naersime köõgis laginal, vaatasime Hispaania kaarti. Ütlesin, et noh, Alicante on ilus. Tegi mind järgi. Ta ütles, et tere tulemast klubisse. Ta tahab minna Kanaari saartele, aga ei tea veel millal. Ma arvatavasti lahen, kas Murciasse või Alicantesse, piisavalt kaugel Malagast, et ma neid inimesi enam ei näeks, aga samas nii lähedal, et kogu oma raha ära ei raiskaks.

Täna mul vaba päev. Tahtsin minna laevaga sõitma, aga ma ei raatsinud raha kulutada, kes teab, milleks mul seda 20€ veel vaja läheb. Magasin terve päeva rannas, nii läbi olin, vaatasin inimesi, kuulasin, kuidas hispaanlased räägivad, tekkis küsimus, mida tähendab "Konju" ja miks nad peavad kogu aeg ütlema "Que noooo!" Apppi, nii närvi ajas.

Tööst ka. Meile tuli uus poiss tööle, kuna Roy pidavat ju ära minema :D ta on jatnud inimestega 3 korda hüvasti!!! Kirill on uue nimi. Ukrainast, ta oli enne kuskil pool aastat tagasi siin pagulasena olnud ja silma jäänud oma abivalmiduse, kiiruse ja töökusega. Seega Fernando oli talle öelnud, et kui Bilbaos tööloa kätte saab, siis siin on teda töö ootamas. Lahe poiss, teeb nalja, aga muidu on tõsine. Ütles, et ta näeb, et mina ja Alissa ei salli teineteist, ma ütlesin, et pravda. Ei salli jah, Alissa kohtus endast 20 aastat nooremat tüdrukut, kes näeb ta valed ja teod läbi. Kõik, mis ta teeb, teeb ta selleks, et kasu saada. Vastik uss ma ütlen. Ja loomulikult ta ei salli mind, kui ma ei allu talle nagu ülejäänud. Ta on tulnud mulle kättpidi kallale, ehk siis võttis minult õlgadest kinni ja küsinud, miks ma ei votmud tema pakutud taldrikut vastu. Aga sellepärast et Stephanie (Christiani tädi) ootas järjekorras, aga selleasemel, et taldrik toiduga talle anda, lükkas Alissa selle mulle ribide vahele "Söööö!!!" Ma ütlesin, et ma söön hiljem. Siis võttiski õlavartest kinni, ütles, et tööliste portsud on paremad, ma küsisin talle silma vaadates, miks. Ta ütles, et nii lihtsalt on. Võtsin kaks ampsu ja viskasin selle riisi minema.

Stephanie tuli järgmisel päeval minu juurde ja ütles, et kui Alissa hoolib ainult oma "vendadest" (töölised pluss Venezuela perekond ja paar venetzuelast),  ja kõike head-paremat neile sokitab. Pluss lisaportsjoneid jagab, siis tema sellega ei lepi. Ja ostab paremameelega ise oma toidu, kui siin seda lollust taluma peab. Ütlesin talle, et Stephanie, ma saan sinust aru, see ei ole normaalne, aga ma ei
saa midagi parata. Ja tegelikult, Alissa ei hooli minustki, kuigi ma ju töötan siin (kuigi Natalja olevat Alissale öelnud, et ma ei tööta :D). Alissa alati topib minu toidu pesemata taldrikusse, suskab mingi suvaka kahvli toidu sisse ja alati hüüab mind, et ma sööma hakkaks.

Mul on nii kõrini nendest tagarääkijatest siin. Näiteks nägin ühel õhtul Stephaniet oodates, et loos trenni minna tegema, kuidas Alissa Venezuela naisega jalle millestki käte vehkides räägib. Siin olles olen ma jumal tänatud aru saanud, et mina ei vaja draamat. Eestis olles jäi mul mõnikord selline tunne, et äkki minust saabki selline nagu mõni mu sugulastest, kes tahab muudkui draamat, põnevust, intriige. Vaatasin neist kahest mööda ja mõtlesin, et inimesed ise tekitavad endale probleeme, stressi ja vastikust. Lihtsalt paneb imestama, kuidas nad ise aru ei saa, et meie ümber on palju suuremaid pribleeme, kui see, kas Ingrit pani liiga palju pesu masinasse või miks ma ei pannud kloori, või miks ülemus oli pahas tujus, kes kui mitu tundi töötab jne.

Eile olin tööl, bänd nimega "La banda veintiuno" käis kõlaritest. Järsku nägin Rosat (venezuelanna, kes on armunud mu töökaaslasesse Matheosse) nutmas,mkui minust mööda läks. Järgmisel hetkel tuli Matheo, lõi jalaga vastu diivanit, tuli mu juurde pisarsilmilja ütles:"Rosa suunati Granadasse pooleks aastaks elama!". Venezuela seebikas sünnib otse mu silme all, aga kahjuks olen seebikate armastusest välja kasvanud.

Lähen nüüd trenni parki tegema, võtan joogamati kaasa, mis Aylen mulle andis. Tahan endale ksta suuremad trennipüksid, aga praegu ajavad ka mu ustavad roosad püksid asja ära, kuigi  need on päris katki juba.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar