Oleks ma viitsinud paar päeva tagasi kirjutada, oleks tulnud sellest postitusest üks suur tagarääkimine, mis oleks olnud vastuolus mu eelmise postitusega, kus kirjutasin, et olen saanud täiskasvanumaks. Aga samas, see oleks põhjendatud olnud, sest mu töökaaslased ja mõned itaallased ajasid mind niii närvi. Mõtlesin, et viskan need voodilinad maha, karjun inimeste peale ja lähen minema, ma olin sellele nii lähedal, läksin WCsse, ütlesin endale, et paar tundi veel ja see saab läbi, lähen randa ja ujun end jõuetuks.
Mingu see siis vastuollu mu eelmiste postitusega, aga ma pean selle endast välja kirjutama. Alustan kohe oma ülemusest, nimetan teda Hernepeaks, sest ta päris nimi on väga sarnane ja ta käitumine on alla igasuguse austuse väärimise joone :D
Näiteks, ta tuleb tööle, näeb mind, aga vaatab minust mööda ja ütleb Hola. Igakord mõtlen, et oled ikka ******** küll, oma töötajale võiks vähenalt korraks otsa vaadata. Teine ülemus seevastu tuleb alati hea tujuga, teeb nalja või lihtsalt ütleb Buenas dias. Ega ma ei eeldagi, et Hernepea peaks iga hommik mind nähes nalja tegema, kallistama hakkama, aga te saate ju kõik aru, mida ma eeldan oma ülemuselt.
Sel konkreetsel päeval läksin tööle hea tujuga nagu oeaaegu alati. Tegin seal oma tavapärast juba rutiiniks saanud töid:lappisin voodiriideid kokku, pühkisin põranda puhtaks, panin nõusid kappidesse, tegin lauad ouhtaks, heast tahtest tegin WCs peegli puhtaks. Äkki karjus ukrainlanna mu nime, kappasin ülesse teisele korrusele, ütles, et oean teda aitama, et tema ei jaksa üksi. Ütles, et Hernepea on ülivihane, kõikide peale, sest töö seisab. Ma küsisin, et kus ta siis seisab, kogu aeg teen ju tööd, 6h mina ainukt töötan ja selle aja sees pihkan ma maksimum pool tundi, koos teistega, sööme lõunat kõik koos. Tuli siis välja, et öine vahetus ei liiguta lillegi öösel, joovad, suitsetavad, vaatavad telekat, passivad tänaval jne.
Hernepea ei taha või ei saa sellest aru saada, et meie töötulemus sõltub kõikidest osapooltest, päeval töötavad kõik, aga kui öösel ei panda näiteks kordagi pesumasinaid tööle, kuivatitest rääkimata, oesu ei lapita, siis loomulikult, et minule jääb hommikul kohustuseks nende tõö lõpeyamine ja siis kõik kuhjubki. Aga see ei ole minu süü, jumala eest. Ütlesin rahulikult ukrainlannale, et öelgu Hernele, et see ei ole päevasevahetuse süü. Ukrainkanna raputas oead,mütles, et see ei loe midagi,mülemus ei taha sellest aru saada. Siis käibki päev läbi sellise näoga ringi nagu mungi ülivastik hais oleks hostelis. Ta on nii ebaviisakas! Ta ajab mind nii närvi!
Üks päev ma lihtsalt ignoreerisin teda, vinnasin meelega kaks endast mitu korda suuremat musta pesu kotti turjale ja läksin üle tänava, et pesumajja viia. Selle asemel, et aidata või midagi, ta ütles, et ma annaks talle kontorivõtmed oma taskust. Mida ta sinna kontorisse üldse läheb, ta ei oska mitte midagi seal tehagi ju! Kirjutab oma näkase käekirjaga midagi Paymenti oaberile ja siis mina oean pärast aru saama, mis ta sinna kirjutanud on.
Vahepeal ta tunnetab ära ka, et ma võin igal hetkel töölt ära minna ja ju ta on arusaanud, et ma tõesti teen tööd siin, siis patsutab mind õlale või ütleb aitäh ja palun. Aga minu silmis on ja jääb ta alatiseks vastikuks vanameheks (tegelikult ta on kuskil 30-35, aga kui ta on vihane, näeb ta välja nagu loomi lööv kibestunud vanamees).
Ühel lõunal, kui ta oli päev läbi olnud hostelis ja näinud mind töötamas, pakkus mulle pitsat, ütlesin konkreetse ei ja ütlesin,met ma ei taha paksuks minna. Üritas midagi inglise keeles mulle vastu öelda, aga vaesekene ei oska inglise keelt. Ja kui mina üritan temaga hispaania keeles rääkida,msiis teeb jälle oma kärbsenäo pähe ja ütleb, et ma ütleksin inglise keeles. Mingi nädal tagasi kuulsin, kuidas ta kliendiga inglise keeles räägib: VahemereOOKEAN, he/she DO, i AM NOT like eating fish. Naersin sisemuses, vaesekene...
Et mul meelest ära ei läheks siis kirjutan eilse päeva tippsündmuse ülesse, see ei puutu Hernepeasse, aga see oli tõesti tipp. Lõunasöök. Pagulased söövad, siblivad mööda kööki ringi, lobisevad, naeravad. Natalja, kes on vastutav lõunasöögi läbiviimise eest on õues suitsetamas. Mina olen eemal ja lapin voodipesu (minu ja Micku nali, mu keskmine nimi on Sabanas). Äkki vaatan: 60-aastane karkudega nokamütsiga Kongost pärit Joseph on oma toiduga lõpetanud, ja suskab sõrmega oma tühja taldriku poole, seejärel uue Venezuela naise peale (kes on super lahe. Mehelik, sõbralik, päris ilus,mvaatamat, et tal on üks esihammas puudu) ja siis näitavab toidupoti peale. Ja nii kaks korda: konkreetselt, mitte viisakalt, mitte alandlikult, kui sõnadesse panna:"Naine, pane mulle süüa!" Venezuela naine vaatab teda, võtab taldriku, küsib, kas ta hisp keelt räägib, torisev vanamees ütleb konkreetselt ja valjult, et räägib ainult inglise või prantuse keelt. Maria viskab talle põhimõtteliselt toidu ette, tuleb otsejoones minupoole, küsin,mmis juhtus, ütles, et kui talle öeldaks normaalselt, et palun, ole hea, pane mulle süüa juurde,msiis pole probleemi, aga et tema ei ole mingi käsualune siin. Ütlesin, et loomulikukt ei ole, ja et see mees on väga keeruline ja ebaviisakas inimene ja et järgmine kord lihtsalt ärgu tehku valja temast.
Minul oli ka Josephiga üks päev probleem. Joseph tuleb kööki kell 11, 30 minutit peale hommikusöögi lõppemist. Ütleb, et tuleb hommikusöõki sööma, ma olin oannud juba 15 min tagasi Micku käsul moosi, saia, või ja kohvi ära, tabalukkudega kappi/külmkappi. Ütlen talle sõbralikult, et ma ei saa talle süüa anda, hommikusöök on läbi, kallutab oma pead ühele küljele, irvitab, ma arvasin,met see on ta tavapärane naeratus ja keerasin selja ja läksin omi asju ajama. Kaks sammu jõudsin teha, kui kuulsin, kuidas ta mu peale karjub. Põörasin otsa ringi, karjus, et ma pean talle süüa andma, ma ütlesin, et ma ei saa, ta on Punase Risti gruppi kuuluv inimene, kes peab reeglitest kinni pidama, kui hommikusöök on kindlatel kellaaegdael, siis tuleb sellest kinni pidada, mitte me ei oaku järsku hommikusööki kell 11, kui keegi on itsustanud end alla vedada.
Selle sõimu peale kappas kohale Mick, suurte punaste silmadega, sassis soengu, köõma täis musta värvi triiksärgiga ja hakkas seletama. Mina läksin kuivatiteruumi ja hoidsin pöialt, et Mick ei murduks ja jääks endale kindlaks. Mick seletaski talle uuesti, põhjalikumalt ära, miks ta ei saa talle süüa anda, mõlemad rahunesid maha. Mina pidin Josephile andma ikkagi ühe saia. Andsin. Mivk läks kontorisse. Joseph ütles, et ta tahab aprikoosimarmelaadi ka. Ütlesin, et Muck lubas mul sulle ainult saia anda. Joseph kobis püsti, läks karkudega kontori ukse peale, ütles, et ole inimene ja anna mulle võid ja moosi ka. Mick karjus, et davai anna talle, aga see on kuradi viimane kord. Andsin. Tõsiselt, enesekindlalt, ei vaadanud talle otsa. Läksin eemale, kui Joseph lõpetas tuli mu juurde ja ütles:"Thank you Ingrid!" Ütlesin, et tänagu Micku, tema oli nõus andma, mina ei oleks andnud. Debiilik läks jälle närvi ja karjus:"Ma ju ütlesin sulle just THANK YOUUUU!" Kartuses, et äkki ta lööb mind oma karguga ütlsin,met pole tänu väärt ja ootasin,met ta läheks mööda.
Vastikud mehed siin. Ärahellitatud, lapsikud, ebaviisakad. Itaallased ka, mul on nii palju itaallastest kleiente, mehed, iga asja peale ütlevad:"Gracia ja Gracia" oksele ajab juba. Üritan nüüd ainukt ühe korra seda tänamist kuulata ja ulatan alati võtme, tšeki, pangakaardi ja voodilinad ühe korraga, et ei peaks neli korda seda sõna kuulma.
Lõpetasin oma kohvi joomise, nüüd tööle, Hernepea peaks täna patrullima tulema. Siis kõik kohmetuvad, välja arvatud mina, mis mul ikka kohmetuda on, tööhobune nagu ma olen, ega minu töötegemist Hernepea ei mõjuta, ainult tuju langeb ta nägemise peale.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar