Karma

Tänane hommik algas imeliselt: ärkasin tund aega enne töö algust ülesse, tegin joogat, jõin rohelist teed, mediteerisin 20 minutit, käisin duši all ja kirsiks tordil panin oma uue kleidi selga ja läksin tööle. Tundub liiga hea, et tõsi olla? Nõustun teiega, sest tänane hommik algas hooopis teistmoodi, mulle tuli endale ka üllatusena, kuidas see hommik niimetsa sai minna.

Lõpetasin eile öösel 1:20 sest uks prantslane hakkas mulle vastu ja ei tahtnud köögist ära minna ja ma ei saanud ust lukku panna enne, kui ta oma arvutid ja asjad kokku oli korjanud. Mõtlesime Royga, et eks karma maksab neile kätte, ütlesin, et kui keegi oeaks nüüd tulema (mõni uus klient) siis mina ei kavatsegi enam kontoriuat lahti teha ja check inni teha. Naersime, et ütleksime, et kuule, ma kohe lähen vaatan, kus see retseptsioonitüdruk on ja siis ei tuleks enam kunagi tagasi. Lootsin, et nende voodis on bedbugsid ja lugesin meie isa palvet, et ma ei peaks uut check-inni tegema.

Kui sain köögiukse kinni pandud ja naernud oma evil laughi ja hüüdnud:Finiiiito! Por fiiiiin! Ja oleks hea meelega avanud ühe cerveza, kui ma oleksin õllesõber, aga leppisin ka lihtsalt ühe high fivega marokolasele. Kui ta nägi, et ma rõõmsalt ukse enda järelt sulgen ja tänavale lähen, hüudis, et tahab oma KARKU köögist saada. Tundsin, kuidas mu üks näopool vajub-vajub ja teine näopool hakkab naerust ja ärevusest tõmblema, sest IGA HETK võib tulla suur kamp seljakotirändureid sisse ja mu süda ei luba neid peavarjuta jätta, aga ma ju tahtsin (ja mul oli see oigus!) magama minna.

Krabasin selle kargu ja hakkasin tagasi koridori minema, kui ukrainlane Max palus vett külmkapist. Ma ütlesin talle, et ta pile just kõige umnõi maltšik, et sellisel kiirel momendil mind segama hakkab, aga noh, heasüdamlik senjorita nagu ma olen, avasin tabaluku ja Max sai janu kustutatud. Sulgesin lõpuks kõik uksed ja jätsin tänaval olevate õllejoojatega hüvasti.

Jõudsin oma tuppa: Aylen parandas oma tosse voodis, kuulas kõige imelikumat muusikt ever, hullem kui Margiti ufomuusika. Selline meditatsioon ja kasside kräunumise mix. Voodil oli lõikelaud juustulõikudega ja kaks tassi punase veiniga. Ahah, nii siis teeb Roy Budgetis "tööd" samal ajal, kui mina Residencias põrandaid fregonaga küürin. Võtsin oma roosa kleidi ja kadusin duširuumi, lootsin, et korjavad oma asjad kokku, kui ma valmis saan ja saan ilusti magama jääda. Kus sa sellega, inimesed ei tule selle peale. Tulin välja, Roy ütles, et Ingriiid, meil vedas, kui ma olin lahkunud, kuskil 10 sekundit hiljem helises kontoritelefon, ainult naersin selle peale. Aylen küsis, kas ma ei tea, mis tuba Budgetis vaba on, et nad saaksid Royga sinna minna, küsisin Roylt, et kas siis nr 2 ei olnud vaba. Ütles, et ei, oli proovinud uat avada, kui kuulis inimesi seal ja jooksis minema.

Aylen võttis võtmed ja läks uuesti kontorisse vabu tube vaatama, õnneks saidki, ma ei oleks tahtnud nende kõrval magada, sest meie voodid on liiga kõrvuti.

Hommikul lükkasin äratust kolm korda edasi. Ühel hetkel tegin silma lahti ja vaatasin telefoni, kell näitas 9:12! Ma pidin kell 9:00 köögi avama ja hommikusöögi valmis panema! Ütlesin ainult ühe sõna, panin eilsed tööriided selga ja JOOKSIN alla. Nägin Maxi tänaval istumas, kogu suur grupp ukse taga. Jõudsin sinna, vabandasin, endal silmad rullis peas. Ja siis, ei olnud mul köögivõtit muidugi.... Kui Aylen oli vaatama läinud vabu tube oli ta võtnud ka köögivotme, et midagi külmkapist arvatavsti süüa ja mul polnud aimugi, kus toas need kaks on. Helistasin Mickule, kuna temal on köögivõti. Vastu võttis väga unine hääl:"Yees Ingrid?"  Mina vastasin väga rahulikult. Et mul ei ole votmeid.... Onneks saabus varsti Matheo. Mu ingel! :) ja kõik lahenes hästi.