Alati on mul valida, kas piinlikusest maa alla vajuda või lihtsalt naerda ja edasi elada. Siiamaani olen eelistanud seda viimast, pole nii hullusti vist marki täis teinud, aga siiski mõned juhtumid on olnud. Pean need kõik ükesse kirjutama, sest hetkel meenuvad mul ainult mõned harvad juhtumid.
Aga alustakisn hoopis ühe kliendi kliendi piinliku momendiga, vähmelat minu jaoks oli see väga naljakas. Läksin nende laua juurde tellimust võtma, üks naistest tuli just meie teadetetahvli juurest, kuhu kirjutasime päevapakkumised nii hispaania keeles kui ka imglise keeles. Silt oli selline: "1/2 pollo asado con patatas fritas+pad";" grilled chicken with fried potatos+bread". Naine küsis:"Mis see "siken" on " vastasin, et inglise keeles kana. Istus punastades oma kohale ja tellis endale pool kana. Ta abikaasa ka naeris, hea oli olla kohe, tavaliselt see naine on närvihaige, oli kohe vaiksem.
Täna sai ka natuke nalja, tuli üks vanapaar Rootsist, tellisid grillkana, mees jättis natuke kana järele. Kui läksin lauda nõusid ära tooma, siis mees ütles, et seda tükki tahab ta koerale. Mõtlesin kohe, et ta teeb nalja ja ütlesin naljatades:"Jah, muidugi, koerale!". Aga samas, kes teab, äkki tahabki koerale kanatükikest viia, küsisin igaksjuhuks Rosettalt üle. Rosetta ütles, et jaa muidugi, et paljud Fuengirolas olevat viinud oma lemmikloomadele ülejääke, pani selle kanatüki plastkarbi sisse. Mina olin jätkuvalt skeptiline, sest kuna tegemist oli turistidega, siis mõtlesin, kus see koer neil siis siin on, hotellituppa jätsid või. Läksin arvega lauda, küsisin igaksjuhuks, et kas ta kindlasti tahab seda liha koerale viia. Vastas eitavalt, sest koerad olevat neil Rootsis, homme lähevad tagasi.
Täna tahtsin ühele naisele õllepudelga vastu pead lüua, mitte kõvasti, aga natuke togida. Naine jõi end hommikul kell pool 11 täis, küsisin, et kas nad tahavad veel midagi, ütlesid, et ei. Naine veel irnus, ja ütles, et temal küll kõht tühi pole. Kümne minuti pärast lehvitasid seal akna taga, vaatasin, et neil on õlled alles poole peal, aga no mis seal ikka, ju siis on valmis omadega. Viisin neile arve, ja see naine lihtsalt naeris, ülikõvasti, sain aru, et nad tahavad hoopis midagi tellida. No oled ikka jobu küll...
Eile tulid jälle kaks naist, tahtsid teed. Üks ütles:"Manzaniša" ülikiiresti, teine puterdas veel midagi. Küsisin, et kas esimene tahab õunamahla või :D (õun-manzana; väga sarnane tema häaldusega). Ütles uuesti "MANZANIŠA", siis sain aru, et tegemist on argentiinlannaga oma lolli hääldusega. Residencias töötamisest oli abi ka ikka, seal ju Roy, Aylen jt kogu aeg "šštasid" ella-eša; estrella-estreša jne. Teine tahtis sidruniteed, ütlsin, et meil ei ole sidruniteed. Ütles, et okei, ma seletam sulle nüüd. Sain omast arust aru, jordasin veel üle:"kuum vesi ja sidrun. Oh mina joon ka nii! Siin tavaliselt inimesed niimoodi ei joo!" Lõikasin kaks viilu sidrunit tassi na kuum vesi peale, viisin laida. Naine oli shokis:"Kus see teekotike on?!" Ma ütlesin, et misasja, see omgi sidrunitee ju :D :D palun seletage uuesti. Lõpuks sain aru, viisin talle tavalise filterkotikese ka tassi sisse. Naine oli rahul, mõlemad naersid, aga mitte halvustavalt. Ütles, et kui inimesed siin tahavad sidruniteed, siis tuleb alati oanna kõigepealt teepakike, kuum vesi, ja taldrikule sidruniviiluke. Tänasin ja tegime nalja, et saab tasuta tapa pealekauba. Midagi ei saanud :D
Hahaha. Olin just valmis lõppsõna kirjutama, kui mul tuli veel lugusid meelde. Üks ülbikust mees, ausalt ta oli ulbik tuli just minu laua juurde maksma, aga mina olin just all laos veel õllepudeleid toomas. Laouks on meetripikkune, ehk siis kui ma sinna lähen, pean pea alla panema, selg küürakil sinna minema. Kui ma käin seal juba kümnendat korda niimoodi, siis võtab võhmale küll. Hakkasin mina sealt uksest välja tulema, küürakil, näost ära ja vasinud, sel samal ajal oli mul toitumisega ka probleemid, nii et ma põrkasin igale poole oma pekkidega ja ei tunnetanud üldse oma kabriide. Kohmitsedes, pudelid näpus tulin mina siis sealt pisikesest avast välja, lõin oma tagumikuga vastu ust ara ja lendasin seal välja :D vaatasin vasakule, ja seal see ülbik seisis, ta näoilme on mul siiamaani meeles:" tahab naerma hakata, aga natukepiinlik on". Pekkiii, miks see ülbik peab saama minu üle naerda, mõtlesin ja läksin kassa juurde, Rosetta juba sehkendas temaga, mul oli nii piinlik. Küsisin inglise keeles, et natukenegi sellest üle olla:"Kas sa vajad abi ta arve koostamisel?" :D :D et midagigi öelda.
Ja viimane humoorikas seik. Olin jälle mina mõtteis, inimesi ei olnud kuskil pool tundi juba käinud, kuivatasin rahulikult nõusid, vaatasin kuskile kaugustesse, kui järsku üks mees mu leti kõrval oli ja küsis, kas ta kohvi saaks. Ma ehmatasin niimoodi, et tõmbasin ila kurku. Ta ehmatas selle peale, et kina ehmatasin ja vabandas. :D
Ma tean iga päev, et ma olen klientidele täielik meelelahutus, eriti hästi saab mind segadusse ajada, kui keegi tahab mingit imelikku tüüpi kohvi, siis ma olen nii segaduses, et võtaksin heameelega selle kleindi endaga kohvimasina kõrvale õpetama. Siiani olen nende sombrade, nubede, medianadega hakkama saanud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar