Pühapäev, 30. juuli 2017

Arutelu iseendaga

Kõik toredad inimesed lahkuvad. Täna saatsin Christiani bussi peale, homme läheb Roy, järgmisel nädalal sõber Pablo Argentiinast. Aga elu ongi selline, olen õppinud siin hindama toredaid hetki ja nautima hetkes olemist, kõige suurem kunst on just need õiged hetked ära tunda.

Ehk ongi nüüd kergem uuesti iseendale keskenduda, iseenda harimisele ja reisimisele. Homme uurin Malaga kesklinnas hispaania keele õppimisvõimaluste kohta, sest siin hostelis töötades ma hispaania keelt küll ära ei õpi. Pablo rääkis, et ta õppis Argentiinas olles ühes ülikoolis inglise keelt 5€ eest kuus. Soovitas mul uurida. Täna küsisin, mis ta Argentiinasse tagasi minnes tegema hakkab, et kas hakkab uuesti füüsika õpetajaks. Vastas, et ei, õpetaja töö põletab ta aju :D. Rääksime veel ja tuli välja, et vastupidiselt minule, kes ma tõesti ei salli teenindaja tööd, talle see meeldib. Näiteks ta oli barmen, ütles, et aeg läks nii kiiresti ja tal pile purjus inimeste vastu midagi. Andsin talle idee avada oma baar, ta oli nii õnnelik, ütles, et miks mitte "kunagi tulevikus". Pöördusin ta piile ja ütlesin konkreetselt:"Mitte kunagi tulevikus, vaid näiteks aasta pärast võiks sul juba kaks baari olla!" Tal lõi silm kohe särama ja lubas selle peale tõsiselt mõtlema hakata, sest see töö talle tõesti meeldis.

Pabloga rääkides jõudsin kurva arusaamani, et mul ei olegi erilisi unistusi. Ma tean, et tuleb unistada, sest kuidas muidu ma siin Hispaanias hetkel töötaks, kui mul ei oleks väiksest saadik olnud unistust Hispaaniasse elama tulla, hispaania keelt rääkida, tantsida hispaania keelse muusika saatel. Aga hetkel ma olen nagu puhas leht, ma tahan avastada, näha, kogeda ja võtangi elu sellisena nagu ta on. Jah, ma töötas sellises hostelis, kus ma ise vabatahtlikuna hea meelega ei ööbiks ega elaks, aga mis sa ära teed, vähemalt on mul töö, soe ja puhas tuba, dušš, söök. Sõbrad ja rand ning rohkelt vabadust! Vabadust hindan ma vist kõige rohkem, ma ei oea kelleegi aru andma, kuhu lähen, mis ma teen, kellega, millega jne. Peale tööd lähen kuhu tahan, enne tööd olen, kus tahan, super.

Siin hostelis töötamine on mind muutnud mitu korda täiskasvanumaks. Näiteks enam ma ei hiili vastutusest kõrvale, ei aja kõike halba teiste kaela,. Samuti olen ma muutunud tolerantsemaks, näiteks, kui ikka hostelisse tuleb täiesti umbjoobes kärnas näoga naine, kes tuba tahab, siis ma enam ei tunne tülgastusa ei väsi korrutamast seda, et ma olen aaanud siin niii palju asju teada. Christianilt Aafrika ja Euroopa kohta, Cameroni kommete ja uskumuste kohta. Või näiteks nägin esimest korda elus abielupaari, kellelt võeti maja ära, jah, nad nägid välja pesemata ja kasimata, aga mis mind hämmastas oli selle naise kindel käsi. Tõeline hispaanlanna: kõva häälega, teab, mis tahab, armastav, sõbralik, konkreetne. Nad läksid ära peale 10 meie hostelis elamist, ja lubas, et me näeme veel kungai. Läksid suuuuure valge prügikotiga minema, ma ei kujuta ette, kuhu, aga raha neil enam ei olnud.

Vaatame, mis minust saab, kuu aega saan veel siin olla. Roy ütles, et ma naudiks seda aega siin, vaataks kõrvalt seda trianglit, peaosades Alissa oma jüngrite ja Mick oma poolehoidjatega, sest ma hakkan seda kohta igatsema. Ma tean, et hakkan, olen saanud väikest viisi omaks selle kambaga siin, Rubia ja Frozen nagu mulle öeldakse. Armas, aga vahepeal tahaks raputada mõnda inimest, nagu perekonnas ikka (vihje ema Tiiule).

Aga tööst kirjutan millalgi hiljem, hetkel võin vaid öelda, et iga päev on koomilisi olukordi paksult täis :D 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar