Esmaspäev, 4. september 2017

Valenciasse jõudmine

Ilma kulmudeta, märgade krunnis juustega Preili sibulahais istub hetkel Valencias kuueses toas, üleval naris ja mõtleb, mis siis nüüd edasi saab. Vabadus on käes, viimane palk veel lahti tegemata, pühapäevani on mul kindel peaalune olemas, aga mis järgmisel esmaspäeval saab, seda teab, vaid saatus :D

Loodetavasti ei jää mu tulevik alla eilsele ööle, kus emotsioonid olid nii laes ja öö oli meeletu. Teate, mul on eluaeg raskusi olnud kellaaegadega, mäletan, kui ema mulle kella pidi õpetama. See lõppes sellega, et kas mina või ema viskasime selle punase väikse kella maha sodiks ja enam see ei töötanud. Ma eeldasin, et enam mul pole nagu erilisi probleeme, aga eilne tõestas midagi muud. Eilsest päevast siis...

Hommikul palusin Piretil kõik raske tõö ise ära teha: bussipilet osta Valenciasse ja hostel broneerida. Ma ei tahtnud seda ise teha, sest alati on minul mingi jama panganumbrite ja värkidega. Ütlesin, et ostku mulle Malaga-Valencia 4. septembril kell 01:30, siis jõuan ilusti päevasel ajal Valenciasse ja ei pea hakkama pimedas öösel võõras linnas kondama. Piret tegi kõik niksti-naksti ära ja Voilá, oligi pilet olemas. Õnneks mul oli nii palju oidu, et printisin kohe pileti välja ka. Õnneks oli Jumal minu poolel ja andis mulle mõtte juba eile kogu pesu ära pesta/kuivatisse panna ja imede ime panin isegi mõned asjad kohvrisse, et lihtsalt "viimasel" päeval liiga palju asju ees ei oleks.

Eile öösel kell 00:45 sättisin magama, panin uue puhta voodipesu ja kreemitasin jalad ilusti ära, sest ma ei pidanud ju enam voodist välja minema. Viis minutit hiljem, tuled olid juba kustus ja olin täiesti valmis oma viimast ööd Malaga Budgetis veetma, kui millegi pärast vaatasin veel telefoni. Nägin ekraanil: E, 4 september 00:50. Mõtlesin, et mis asja, minu buss läheb ju 4. septembril, et kuidas mul nii kaua aega on :D. Tõusin püsti, vaatasin oma prinditud piletit, veelkord ekraani, panin käbe riidesse ja jooksin Residenciasse. Aylen rääkis just retseptsioonis Sergioga (30-aastane hispaanlane, suure habeme ja kõhuga hästi sõbralik mees), ütlesin Perdon, ja edasi läks juba väga kiireks. Ütlesin Aylenile, et ta telliks mulle käbe takso, ja ise kappasin ülesse. Viskasin kõik asjad kohvrisse, ise samal ajal naerdes, toppisin kõik asjad, mis kohvrisse ei mahtunud seljakottidesse ja jooksin tiast välja.

Jõudes koridori hakkas mul nii kurb, sest Stephanie jäi minust veel õhtul maha nutma, lubasin talle, et saame veel ühe päeva koos olla, sama lugu oli Mariaga. Õnneks sain veel Nataliaga kokku, kes sõidab just praegu tagasi Argentiinasse. Koputasin kiiruga Stephanie uksele, ütlesin ta nime, aga keegi ei tulnud uksele, jätsin kohvri ukse kõrvale ja jooksin alla, et Sergio/Max/Kirill selle alla tooks. Nägisingi Maxi, palusin et selle alla tooks. Kell oli 00 ja midagi peale. Ootasime Ayleni ja kogu kambaga seal taksot, Sergio ütles:'Tranquila. Taksoga on ainukt 5 min bussijaama sõita". Mida ei tylnud ega tulnud oli takso. Helistasime uuesti, öeldi,met takso oli kohale tulnud, aga kedagi ei olnud, nii et sõitis minema, saadeti siis uus. Ootasime veel 8 minutit, siis hakkasime liikuma jalgsi.

Alguses vedas mu kohvrit Sergio, meie Ayleniga jooksime ees, mingil hetkel kui tagasi vaatasin, oli Aylen mu kohvriga. Karjus:"Joooksee!" 10 min oli bussini aega, mina oma kahe seljakoti ja käekotiga jooksen, asjad lendavad kottidest välja, peeeekkkkiiii, iga kord mõtlesin, et kas mul on tõesti tegelt vaja seda shampooni/after suni/kammi/hambapastat :D siis mõtlesin, et looomulikult, et mul on vaja ja korjasin käbe asjad uuesti ülesse ja jooksin nii kuis jalad võtsid. VHepeal tuli üks takso meile vastu, vehiksime kätega, vaene mees vaatas hämmeldusega meid, küsisime üle tänava karjudes kas läheb Jeronimo Bobadilla 4 juurde. Vastas jaa, karjusime, et püüdku meid siis kinni, tehku ümberpöörd ja mei jookseme edasi. Mida ei tulnud oli takso.

Jõudsin kuus minutit enne bussi väljumisaega Maria Zambrano juurde, tavaliselt saab sealt kaubanduskeskusest/rongijaamast läbi minnes bussijaama. Uksed ei lainud automaatselt lahti, toppisin oma näpud ukse vahele ja Voilá avanesidki, jooksin sisse, turvamees vaatas mind kaugustest, võttis raadiosaatja, ütles sinna midagi ja tuli kiire sammuga minupoole. Ütles, et see on kinni, küsisin, kas ma teisest uksest välja ei saaks, et ma ei peaks tagasi minnes väärtuslikke sekundeid raiskama, ei lubanud, pöörasin otsa ringi, jooksin välja, kotist kukkus välja after suni kreemiotsik, vot selle peale ma küll ei hakanud aega kulutama, see jäi minust sinna põrandale.

Aylen jooksis mulle vastu mu kohvriga, näost tulipunane, hyydsin, et see on raisk kinni! Jooksime, vahepeal naersime nagu hullud, mõtlesin, et ma ei tohi liiga palju naerda, muidu juhtub õnnetus :D. Kui tundus juba, et jõuan ikusti bussi peale, siis eiiii, uksed olid igaktpoolt trellidega kinni pandud, lõgistasin trelle, kõik bussijuhid vaatasid mind, järsku nägin ühte kohvikut, mis oli kinni, aga töötajad olid sees. Läksin sinna, koputasin aknale ja mis sellele järgnes: käed kokku ja paluma: por favor. Töötaja vaatas mind, minu arust liiga kaua ja hüütasin:"RRRAPIDOOO!" Ja kargasime sisse, seletasin, et ma oean bussile jõudma ja kahe sekundiga olin bussi juures.

Olime Ayleniga näost tulipunased, higised, aga niii õnnelikud. Tegime kalli ja musi ja soivisime kõike head. Bussijuht oani juba mu kohvri bussi ja ütles, et ma bussi läheks. Istusin oma kohale, viimane pilet oligi vist mulle ostetud, olin kõige ees ühe tüdruku kõrval. Istusin maha, nägin end aknapeegeldusest: räsitud, higine ja haisev :D aga vähemalt kohal! Vahepeal joostes mõtlesin, et kui ma oeaks maha jääma, siis alguses ma arvasin, et ma olen vaene, aga kui ma oeaks uuesti oiketi istma, siis ma oleks puruvaene, jumalale tänatud! Mu kallis Aylen ja poolel teel alla andud Sergio.

Äkitselt tormas kohale Sergio, vaatas erinevaid busse, huüdsin ta nime, küsis kus Aylen on, ma ütlesin no lo seee, ja lihtsalt naersime. Bussiuksed sulgusid ja 11h sõit võis alata.

Esimesed kaks tundi mul ei olnud üldse und, naersin omaette, hea nali, mida teistele rääkida. Jumal tänatud,met minust ei saanud Roy nr 2. Aylen tegi enne veel nalja, et see on residencia needus, ma ütlesin, et eieiei, mina jõuan sinna bussile, ma pean jõudma. Bussis olles hakkasin kahtlema, kas ikka kohver on bussis, kas ma ikka võtsin oma eBerlini seerumi kaasa, aga lõhnaõli? Mõtlesin, et pole hullu, Sergio nagunii tyleb teisipäeval Valenciasse, et Roy peale korjata, küll ta saab mulle ära tuua.

Magasin kuskil 3 tundi, väga katkendlikult. Vahepeal tõusin selle peale, et mu pea kõlkus siia-tänna bussivahekäigus, vahepeal ila jooksis. Tegin silmad lahti ja mu "naaber" magas suu lahti minupoole. Mõtlesin, et kas ta oleks väga vastu, kui ma oma jalad ta sülle paneks, nii mugav oleks magada. Tuli meelde, kuidas Margitiga magasime, kui ema ja isaga reisidel käisime: Margit oli pikali, panin padja ta pea peale ja oma pea padja peale, jube mugav oli meil mõlemil.

Bussisõidu tegi veel huviatavaks politseireid meie bussi, isegi koer tuli bussi. Haukus ühe inimese peale, aga see ei tähendavat midagi. Sõit läks nii kiiresti, nägin palju mägesid, kahjuks Granadas ei näinud midagi, sest pime oli. Bussijuhid olid tasemel ja kõik oli tore :)

Kui Valenciasse jõudsime nägin,met mu kohver on ikka olemas. Akut oli mul 3%, õnneks sain veel vaadata oma meilile tulnud hostelibroneeringut, kirjutasin paberile aadressi ülesse ja läksin küsisin kioskimüjjalt kuidas sinna saab. Võtsin ikkagi takso, sest see pidavat kaugel olema, naisjuht oli ja päris normaalne hind ka.

Hostel on väga hea, ilus ja puhas, ainus miinus on see, et olen mix roomis. See mulle tõesti ei meeldi, nüüd jõudsin nad kõik siia tuppa. Üks matsutab, teine räägib emaga telefonis ja mis kõige hullem on taluda on see, et nad on kõik Inglismaalt. Appi, kuidas nad räägivad, see aktsent on lihtsalt võimatu. Aga ei, võiks ka vabalt hullem olla, ma loodan, et nad jooma siin ei hakka, krõpsuhaisust mulle juba täitsa piisab.

Ja super uudis: võtsin ilusti kõik oma asjad kaasa, käisin pesus ja nüüd on tuba sibulaaroomi täis :) eduu matšod :)

Homme lähen 11:45 linnaekskursioonile, ja hiljem hakkan cvsid igalpool jagama. Eduuu mulle, apppi, ma pean hoidma elevust üleval, muidu hakkan kartma ja lõpetan siin liiga kiiresti. Aga ma ju tahan, et ema saaks mulle siia külla tulla, ja mulle meeldib tohutult see soojus siin.

Adioos amigos

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar