Ütlesin, et mõtlesin ta pakkumise peale arsti külastada ja olin nõus minema, sest med. kindlustus mul oli ju olemas. Isa oli niiii õnnelik mind nähes, ütles, et käib korra töö juures ära, kahel kohtumisel ja tuleb siis paari h pärast mulle järgi. Ütles, et sööksin kindlasti midagigi ja läks ära. Ema läks samal ajal poistega muusikatundi.
Isa jõudis tund aega varem tagasi, ta oli nii mures mu pärast, et jättis teise kohtumise ära... Asusime haigla poole teele, võtsin oma paberikese kaasa, kuhu kirjutasin peanised kaebused, mis mul on (pearinglus, jalgade värv on muutunud, tunnen end uimaselt, vahepeal ei tunne oma jalgu jne).
Esimeses haiglas, kuhu saime lõpuks pargitud, ei võetud mind vastu, mingi erahaigla, kus terve perekond muidu käib. Lonkasin oma jalgadega tagasi parklasse, maksime poole h parkimise eest ära ja läksime Avenue Las Vegase haiglasse.
Seal teatati, et võib minna umbes 1000€, sest seal tipparstid jne. Isa ütles, et ärgu ma muretsegu, ise hingas sügavalt sisse-välja, tegi paar pearingi, ta tegi ju mulle meditsiini kindlustuse (Au oair programm nõuab seda host perelt). Andsin oma passi siis registreerumiseks ja juba mind kutsutigi. Alguses rääkisin ühele õele, mis murega ma sinna pöördun jne, teine kirjutas kõik arvutisse. Siis saadeti mind tagasi ooteruumi. Seisin seina nahal isa kõrval, mul hakkas jälle paha, ajas iiveldama ja sada häda. Olime mõlemad vait...ikkagi 1000€ vaja kohe ja praegu maksta.
Umbes veerand tunni möödudes kutsus mind uus õde, isa jäi koridori eemale ootama. Leppisime kokku, et kohtun arstiga üksi, räägin talle kõik ära ja hiljem saab arst isale ülevaate anda. Mind jäeti ühte ruumi üksinda arsti ootama, õde ütles, et kui soovin võin toolil istuda või voodile heita. Pikutasin kõhuli voodis, jalad üleval, kõige valutum asend...
Arst tuligi, noor mees, oskas õnneks ingl keelt, kuigi rääkisin läbisegi hisp-ingl keeles. Küsis, et noooo, kuidas nii juhtus siis, rääkisin oma lookese ära. Vaatas mu jalgu ja selga, raputas pead ja ütles, et päris jube, esimese-teise astme põletus. Ütles, et õde tuleb ja paneb mulle tilguti, mis valu vähendaks ja kirjutab mulle ravimid. Aeg läks... Järsku tuli isa, ütles, oiii Ingrit.... Nägi ka siis päris valguses mu lillakaid jalgu.
Arst pani kanüüli, vahetult enne käisid kaks õde veel arstiga minu juures ja küsisid, kas ma ei oannud päevitamise ajal midagi endale peale. Vastasin natuke häbitundega, et ei... Ma ei pannud mingit kaitsekreemi. Siis täpsustasid, et kas ma panin midagigiii. Vastasin, et aaa jaa... "Yo puse el aceite de almendras" (panin mandliõli). Reageerisid nii normaalselt, kui võimalik "Dios mio!" Ütlesid, et sellep nii hull ongi, tulikuum õli jalgadel, pluss 35 kraadi päike ja basseinivesi....
Igaljuhul, rääkisime kanüûli paigaldamise ajal isaga juttu, olin sellises haiglavoodis, kus käib see raam ülesse. Palusin isal toolile istuda, siis nägin teda raami alt. Ütles, et kui ta oli minu vanune, elas Cartagenas ja põles ka sada korda ära. Ütles, et see on kõik tema süü, vaidlesime kumma süü see on :D (muidugi et minu).
Isa läks koju lõunat sööma, mina jäin kaheks tunniks tilguti alla, pea käis ringi, süda kloppis, pidavat normaalne olema, sest see olla selline ravim. Magasin parasjagu, kui arst tuli mind kontrollima, küsis, kuidas mul on, kas tunnen ikka valu, tundsin küll. Umbes tunni pärast oli isa kohal, tõusin siis ülesse, õde võttis ka üüli ära ja võisime ära minna.
Tuikusin natuke, ostsime apteegist kohe mulle ravimid (3 kreemi, pean panema 5x päevas). Isa ütles, et tal on mulle hea uudis, esiteks saan ma haiglast välja :D (ta jälestab haiglaid) ja teiseks pidi ta maksma kogusummas vaid 60€.
Sõitsime koju tagasi, rääkis, et arst oli öelnud, et oli rääkinud oma kolleegiga, kes teeb plastika kirurgiat, et ehk mul oleks seda vaja. Ma ei teadnudki, et nad mind vaatamas olid käinud, aga kirurg oli öelnud, et nii hull ei ole, oodaku ma rahulikult 10 päeva, joogu palju vett, kreemitagu ja puhaku. Jumal tänatud!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar