Siin on ideaalsed ilmad, üle 30 kraadi, päike seniidis, õrn tuuleke- loomulikult veetsin ma eile (nagu väga paljud teised inimesed) basseini ääres 4h, oleks võinud ka kauem olla, aga nahal hakkas kuidagi valus. Läksin tuppa, nende imelike juurde, kes õue ei tulnud.
Sõin lõunaks väikse salati, käisin pesus, kreemitasin after suniga end kokku, lasin sisse imbuda ilusti ja panin riidesse. Läksime perekonnaga nende kutsel mingisse veidrasse kohvik/restoran, mis oli telkide all, igalpool olid koerad, lapsed mängisid isaga jalkat muruplatsil. Tundsin end natuke väsinuna, aga ei midagi hullu, hoidsin end päikese eest varjus, tundsin, kuidas jalga lõi sähvakas, kui väiksemgi päiksekiir mu nahka nägi.
Poistele telliti süüa, ma ei soovinud midagi, sest olin alles söönud, juua ka ei tahtnud,sest kohvi nad ei pakkunudki, tegin ettepaneku õhtust süüa Creppes and Waffles kohvikus, mis oli väga lähedal. Tunnid möödusid, vahepeal hakkas hullu padukat sajama, mis lõpuks ei lõppenudki. Kõik kohalikud panid endale JOPED selga ja mõnulesid edasi, kes pidas koera sünnipäeva, kes niisama sõi oma poest ostetud torte.
Kannatasin umbes 10 minutit külmavärinate all, küsisin, millal koju lähme, et mul on väga külm, selleks ajaks oli ka söögiisu ära läinud. Isa vaatas poisse, mulle otsa ja ütles, et kas nad saavad veel mängida, libisesid mööda muru pikali, nalja kui palju. Minu jaoks läks kõik järjest allamäge... Tõusin pingilt püsti, et sooja saada ja kõndida, esiteks ma ei saanud jalgu sirgeks sirutada, põlveõndlas oli tunne nagu nahk rebeneks kohe katki.
Küsisin peale 15 min isalt, kas võin neid autos oodata, isa vaatas imestusega, et kas tõsiselt, ema ühmas kõrvalt, et mitte mingil juhul, see on ohtlik... Mis asi on ohtlik täpsemalt?! Isa suunas mu telkide keskele poole, seal pidavat "soojem" ja tuulavaiksem olema, ei olnud ikka küll. Läksin ütlesin, et ei, mina hakkan liikuma, pea käis siis täiesti ringi, kõndisin nagu kuskil pilvedes, inimesi ei näinudki, sain isa autovõtmed. Isa pani laste jalgpallid kotti ja kamandas neid liikuma, jõudes autosse nägin vaeva, et ma oksele ei hakkaks. Kõik virvendas, terve keha oli valu täis.
Isa jõudis autosse, ütlesin talle, et mul on VäGA paha olla, ütles kohe et päikesest. Terve sõidu koju olid mul silmad kinni, jääkülmad käed näo ees, poisid arutasid, kuidas Creppes and Wafflesisse sööma minna :lähme koju, vahetame riided, võtame saunalinad kaasa, jäta,e Ingriti koju ja lähme tagasi jalkat mängima. Isa ütles neile, et ärgu planeerigu midagi, et mina olin see, kes üldse idee kohvikusse minekust andis, ta ei tahtnud mind koju jätta. Nõudsin mitu korda, et mingu muidugi, neil pole minu jaoks midagi vaja teha.
Jõudsime koju, vaatasin peeglist oma selga ja mõtlesin, kas saab veel lollim inimene olemas olla kui mina... Tulitulituliiipunane, jalad veel hullemad, õnneks õlgadel polnud viga midagi, sest sinna ma ulatasin kaitsekreemi panna, aga ülejäänud keha... vist polnud nii oluline.
Terve perekond kogunes mu toa ukse ette, lapsed tahtsid mu veinipunasg selga näha... isal oli käes enda sõnul 2 imekreemi, millest ta oleks tahtnud rääkida 10 minutit veel, kui ma lõpuks need ta käest ära võtsin ja ütlesin, et panen siis peale, ma ei suutnud seista, kõik virvendas, süda oli nii paha. Võtsin end kokku ja hakkasin peegli ees nutt kurgus selga kreemitama. Ei ole kerge, kui kogu nahk on krimpsus ja valutab.
Olin kõhuli voodis, jõin aina vett, magasin paar tunnikest, ärkasin valu peale, käisin vandudes külma duši all ja rääkisin iseendaga juttu, et ma valjst hulluks ei läheks :D unes nägin madusid ja kõike muud hirmutavat.
Öösel magasin vahedega 6h, hommikul tõusin voodist püsti kasutades oma uhiuut strateegiat: hästi vaikselt tõused järjest ülespoole, siis ei hakka pea ringi käima ja ei aja iiveldama. Tahtsin öelda emale, et ma tunnen end väga halvasti ja ma ei saa teda lastega aidata. Tal polnud sooja ega külma, eks ta teadis seda isegi. Poole sõna pealt tulin kummargil oma tuppa tagasi, minestagu ma parem oma toas.
Magasin, kuulsin, kui teenijanna tuli, oleks tahtnud apelsinimahla... Alles kell 16 päeval sõin esimest korda, kuulsin, et kedagi pole kodus, viskasin rätiku ümber ja läksin maisi/banaani suppi sööma. Jõin terve klaasi värsket guajaavimahla, järsku tuli Paola, hakkas varem ära minema. Küsis, mis mjl veel juhtus, esimest korda ajas naerma see olukord. Olin nagu pahtljlabidas või mingi ehituskellu, sest see magneesiumi "kreem" jätab sellise hallikasvalge sademe kehale. Rääkisin lühikokkuvõte talle ära, ütlesin, et ma ei tahaks siin surra, ütles tõsiselt, et jaa, eriti veel võõral maal oleks jube surra...
Isa kirjutas mulle Whatsappi, kuidas mul on, ütles, et võtku ma rahulikult paranemiseks aega, õnneks ta on homme kodus ka. Natalia kirjutas ka, küsis, kas saab kuidagi mind aidata. Lubas tuua homme naturaalset aaloed, mis pidavat tegema imesid.
Nüüd ootan hommikut, et Paola tuleks ja teeks apelsinidest mahla, tunnen, kuidas vajan vitamiine.
Tänase päeva vajalik sõnavara:
La quemadura del sol-päiksepõletus
La piel está tensa y lagrima-nahk on pingul ja (nagu) rebeneb
Duermo mucho para no sufrir el dolor-magan palju, et mitte valu kannatada
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar