Hommikul pidin lastega olema, umbes kolm tundi, võib olla veidi rohkem. Saime tõsiselt hästi läbi, naersime, ajasin neid taga, vaatasime mu telefonist jalgpallitrikke, et neid järele teha. Annaksin 10 punkti 10-st tänasele, sest olimegi nagu vanem õde vennakestega. Viieaastane istus pargis mu süles, sõi mandariini, suurem ähvardas vett täis suuga teda pritsida (mida lõpuks tegigi). Päris ülemeelikud olid, vahepeal tuleb nii tuttav ette, nagu meie õega väiksena, üksteisele haiget tehes.
Ema ja isa tulid shopingutuurilt tagasi, sõime kõik koos lõunat. Siis läksin üksinda metrooga planetaariumisse, magasin üle poole ajast, vaatasime ülisuures saalis planeete ja tähistaevast tutvustavat filmi (30min vist oli). Siis kõndisin seal ringi, sain tuttavaks ühe giidiga, kes mulle kõike tutvustada tahtis ja kes oma numbrit mulle väga anda tahtis. No ütleme ausalt, et peale fakti, et äikese ajal tõusevad meie juuksed kõrgemale (kaitserefleks) mulle meelde ei jäänud, nii palju pidin pingutama, et millestki aru saada, kõik oli hisp keeles...
Tulin sealt peagi ära, tahtsin ümberringi vaadata, sest seal on muusikaala, kus oli väga palju rahvast. Järsku kuulsin väga tuttavat muusikat, kõndisin selle poole ja ennenäe imet: Moleque (Gabriel) oli oma grupiga seal harjutamas, inimestest ümbritsetud. Vaatasin eemalt minutikese ja otsustasin teda mitte segada.
Teiselpool tänavat oli orkestriproov, seda ma olekski võinud kuulama jääda. Nii teistsugune, elav ja vaba. Dirigent seisis aiaredelu otsas, spordirinnajoidja ja trennipükste väel valgete kinnastega.
Koju jõudsin peale 5,5h kõndimist, jalutasin rahulikult koju, ei mõelnud millelegi. Järsku keegi puudutas mind õlast, vaatasin endast mööduvat meest ja tundsin ta kohe ära. Kiropraktik Timi sõber, kes oli jalkaõhtul meiega. Kõndisime koos poe poole, sain üle KAHE AASTA mattet juua. Ta on Urugayst pärit, nii et ta joob kogu aeg mattet. Vahetasime numbreid ja mingil õhtul lähme Medellini avastama. Ta on ka uus, aasta aega siin elanud, nüüd tahab pätisekt korteri osta. Tim seevastu kutsus eile meie pere (ma olin Guatapes) oma uut maja vaatama, mida ta osta tahab.
Koju jõudes sõin üksi õhtust, poisid tahavad inglise keeles rääkida :) Valetavad igasuguseid asju kokku, et tähelepanu saada. Nt 5-aastane Sebast ütles, et õppis täna jalgrattaga sõitma :D aitasin neil ühe pusle kokku panna, mida nad isegi emaga ei suutnud kokku saada. Pärast rääkisime isaga, alati tahab kõigest kõike teada, viimaks ütles, et ohh Ingrit, peame hakkama uut Au pairi otsima...
Nüüd õhtul rääkisin Molequega, oli väga üllatunud, et teda nägin. Täielik kokkusattumus.
Homme lähen lastega 8:30 loomaaeda, lastel tund, ma saan ise ringi uudistada. Õhtul pean lastega olema, ema palus, hoian pöialt, et mõni sõber tuleb ka siia, palju kergem siis tegevust leida. Homsest olen valmis uuesti trenniga alustama, teisipäeval on bassein puhas, saan ujuma ka minna! Nii äge :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar