Kolmapäev, 10. juuli 2019

Mootorrattaga Medellini liikluses

Hea uudis! Ma olen tagasi, värskemana kui eales varem, isegi lapsed tahavad minuga olla :D Aina paremini saame läbi, eriti suuremaga! Aga väiksemast on ka kasu, tänu tema tunnile sain täna tuttavaks "judo" õpetajaga, kellega tulin just viie tunniselt mootorratta tuurilt.

Olin üle saja aasta (täpselt nädal) uuesti laste ja emaga õues, teised emad ja väiksemad lapsed olid ka meiega. Ootasime uut õpetajat, kes lastele vanuses 3-8 judot õpetaks. Kui ta viimaks saabus oli kõigil suur uudishimu ta varustuse vastu, tal olid kaasas trummid, poksikotid, kõlar ja üks imelik kiviga pill. Pöördus kohe minu poole ja küsis, kus ma pärit olen. Vastusele "Eestist" ütles, et mu silmad on nagu mingil loomal :D Rääkisime päris palju juttu, ta oli paar aastat tagasi Venemaal õpetaja olnud, oskas natuke vene keelt ka.

Olin terve tunni väikse beebiga, ema lihtsalt hopsti andis ta mulle järsku sülle, poole sõna pealt, kui treeneriga rääkisime. Kõndisin titakesega mööda parki ringi, väga rahulik ikka minuga.

Tunni lõpus andis treener oma numbri host emale, sest ma ei võtnud oma telefoni kaasa. Ütles, et kirjutagu ma talle, et tal on nii palju vaba aega, saaksime Medellinis ringi sõita ja põnevaid kohti külastada. Tõeline kullatükk, kellelgi siin linnas on aega minu jaoks! :)

Kell 18:30 tuligi kokkulepitul ajal kohale, mootorrattaga. Seisin ja lihtsalt naeratasin, kiiver käes, ma ei suutnud uskuda, et kohe kohe istun ratta selga ja oleme Medellini liikluses. Ütlesin talle, et olen natuke närvis, ja et ärgu minuga hullu pangu, vastas, et ma olen isegi hull, et julgen temaga kuskile minna, võõras mees ju. Minu jaoks täiesti tavaline... Igaljuhul, aitas mul kiivri alt kinni panna ja näitas, kuhu jalad käivad ja sõit võis alata.

Kokkuvõtvalt: alguses karjusin, hoidsin silmad kissis, mõtlesin, et mis seal ikka... Aga lõpuks, ütles, et võin kiivri selle akna vms üles tõsta, palju parem oli, valgem. Sõit läks väga ilusti, alguses võtsime benssu, siis läksime väikse mäe otsa, kust nägime TERVET Medellini. Sain teada, et ta oli lapsepõlves päris hull, ta ei röövinud ega midagi sellist, aga kakles noaga küll. Mitu noahaava armi siiamaani kätel ja seljal.

Istusime murul, hästi palju turiste oli ümberringi, vaatasime linnatulesid, pidevalt lendasid meist üle politsei helikopterid, tõeline Colombia, mu uus sõber laulis portugali keeles lehmakarjasest :D Ma särasin oma "Ai se eu te pego" lauluga :D

Peale tund aega jutustamist sõitsime minu soovil (ema, anna andeks) ühest ohtlikumaist rajoonist läbi. Enne seda peatas ta motika, vaatas mulle silma ja ütles, et paneksin kiivriakna kinni, kellelegi silma ei vaataks, ja et me sõidame sealt kiiresti läbi. Enne veel ütles, et seal ei käi kunagi politseid ja et me võime vabalt näha narkotehinguid.

Kohe, kui sisse keerasime oli politseipatrull narkoärikad vastu maad surunud ja viljureid oli terve rajoon täis. Sõitsime sealt läbi :D praegu on naljakas, siis väga polnud. Kõik kestis kokku umbes 2 minutit, selle aja jooksul nägin tavalisi inimesi, narkomaane, lapsi tänaval ja siis see politseireid. Põnev.

Siis sõitsime kohta, kus politsei lasi Pablo Escobari maha, üks maja, teisel korrusel. Tegin pilti ka, mille panen hiljem siia.

Kell oli umbes 21, kui sõitsime ühte parki, parkisime motika ära ja kõndsime ringi. Igalpool olid laternad, linnud jne, hästi armas koht. Istusime pingile, selline tunne nagu Eestis, sest nii rahulik ja vaikne oli. Äkki kuulsime koera haukumas puu otsas, hull tuul tõusis ja tulekesed hakkasid vilkuma. Nii õudne oli :D

Tegime veel plaane reedeks, võib-olla lähme Guatapesse kalale, peaksime hästi vara tõusma, homme räägin host emaga, loodan, et talle sobib.

Head und!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar