Teisipäev, 30. juuli 2019

Lõpuks kodus

Olen Armeenia "puhkuselt" tagasi. Lendasime pühapäeval hommikul kahe lennuga sinna, vanaema (host ema ema) tuli meile autoga vastu, pärast tuli välja, et vanaisa oli ära keelanud tal auto kasutamise. Neil on lahutus käimas... Vanaema on uskumatu kuju, täiesti vastand oma kuivikust tütrele, kogu aeg naerab, räägib ülikõvasti ja lakkamatult, käib IGA PÄEV juuksuris (nii juba 30 aastat järjest), nägu botoxit täis süstitud, iga õhtu käis shoppamas, et midagigi osta. Ülilahke, ostis mulle käepaela (5000 peesot=vähem kui 5€), viimasel päeval andis küpsiseid kaasa, mis ma suurest stressist ära sõin. Siis andis veel mulle ühe NYst ostetud kreemi, millest tuli koju jõudes jama, host ema arvas, et ma varastasin selle. Siis andis veel igasuguseid suveniire Cartagenast, ma ostsin vaid 2 ehet, võtmehoidja kohviubadega ja külmkapimagneti.

Kõik ütlesid mulle, et oiii sul saab tore olema, Armeenia on niiiii ilus ja soe. Ilus on see linn küll, aga nädal aega UDUSES, mägises, VIHMASES, uimases väikelinnas olla, kus peale selle perekonna pole ühtegi tuttavat, kellega välja minna, eemale perekonnast... ma ei läheks elusees sinna tagasi, isegi mitte siis, kui mulle peale makstaks. 24/7 olin nende päralt. Näiteks magada mul ei lastud, esimesel päeval, kui olime tõusnud juba kell 5 hommikul, tahtsin vanaema koju jõudes magada, see isa ütles, et eiiiiii, keegi ei maga, me oleme puhkusel. Ma ütlen ausalt, et ma ei mäletagi, mis me esimesel päeval tegime.

Aga teistel päevadel käisin ainult isaga (ema on titega pidevalt kodus, kulm kortsus, murelik, mida süüa/mida mitte) lastega väljas. Ja need väljasõidud algasid tavaliselt enne 9 hommikul, tagasi jõudsime peale 20 õhtul. Ühel päeval käisime vanaisa, isa ja lastega kohvipargis. Lootsin minna kohvituurile ka, kus oleksime saanud erinevaid maitseid kogeda... Selle asemel seisime järjekordades, et Krateri, Yippy ja Montania de Rusaga sõita (atraktsioonid). Ps! ma pidin ise oma pileti ostma, kõikides kohtades, kus käisime, polnud väga odav lõbu... üle 60€ pidin maksma, et lihtsalt lastel oleks tore.

Enne sõitu rääkisin selle isaga, et mul ei ole raha, et kas ma pean ise omad asjad maksma, ütles, et jaa... Et transport ja söök on ju tasuta mulle, kui mul raha pole, vøtku ma vennalt laenu. Vaidlesin vastu, et ma ei tule igalepoole kaasa, sest mul on omad reisiplaanid ka enne äraminekut. Kahjuks ma olen liiga laps alles, ei julgenud öelda, et ma ei lähe lõbustusparki näiteks.

Viimane päev oli üks hullemaid, hommikul käisime kesklinnas, ostsin enda 2 suveniiri, kõik hurjutasid ikka komme ja küpsiseid ostma, vaidlesin vastu, sest ma oleks need kohe ära söönud. Lõunal sain esimest korda koju jääda, kui perekond vanaisa ja Carlosega välja läks, magasin sellel ajal. Vanaema tuli mu tuppa, küsima, miks ma kaasa ei läinud, ütlesin, et ei tahtnud, oli väga imestunud.

Õhtul, vanaema suurel palumisel läksin nendega kohvikusse, lisaks meile tuli tädi oma tütre ja 13-aastase lapselapsega kaasa. Mainimata on jäänud fakt, et poistega olen tagasi alguses, ainult selle vahega, et nüüd väiksem poiss vihkab mind :D eile ähvardas kahvliga. Armeenias, enne kohvikusse minekut, ütles, et mina ei tuleks, et pean koju jääma. Ema kuuldes, ta ei teinud midagi peale naermise, uskumatu :D Ütlesin, et loomulikult tulen, kuu aega olen veel osa su perekonnast.

Armeenia sobib neile, kes soovivad tasside viisi ülehinnatud kohvi lürpida, uimasena mööda uduseid tänavaid kõmpida, muutumata rohelist loodust "imetleda", vahelduseks mägedes linde vahtida ja lõpetada päev kuivi kräkkereid nosides. Ma eelistaksin 100% enne ära põlenuna Kariibimeres ujuda, snorgeldada, eksootulisi puuvilju süüa, kuumal rannaliival magada ja lõpetada päev baaris salsat tantsides (vähemalt proovida).

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar