Reede, 29. september 2017

Haigus

Maandusin lõpuks ometi voodile pikali, küll ma pidin seda õndsust kaua ootama. Nimelt, eile jäin haigeks, kusjuures võin isegi nii tunni täpsusega öelda, millal haigeks jäin, umbes kell 14-15, sest käisin eile kleidi väel külmas lihalaos, kus viibisin kuskil viis minutit ja hiljem puhus konditsioneer ka veel näkku. Täna vedasin end enne tööle minekut randa, arvasin, et päike võib head teha, aga rannas hakkas mul hoopis palavik tõusma, mis kutsus terve parve kärbseid mu higisele kehale tšillima. Pidin end uuesti püsti ajama ja valutavate kontidega baari lohistama.

Jõudsin baari täpselt kell 13, Rosetta oli üksi seal, puhastasin tapadekülmiku ära, panin klaase kappidesse, pühkisin põrandat, pesin põranda mopiga puhtaks, einestasime natuke ja hiljem aitasin Mickul suuri raskeid kaste autost baari vedada. Õudne, ma vihkan haige olemist. Kogu aeg ajab aevastama, aga ikkagi ei aevasta, kurk pidevalt sügeleb, et tahaks koerakraasiga sügada ja terve keha valutab, isegi põsesarnad.

Olin vähenalt viis tundi tööl, kuigi plaanisin seitsmeni vastu pidada. Aga õnneks Mick ütles, et viib mu autoga koju, siis saan rahulikult paraneda. Autos rääkis, et Rosettal on ka mõnikord nii olnud, aga eile me liikusime nii erinevate temperatuuridega ruumides, et minu keha ei olnud valmis järsku 30kraadisest soojusest -5 ruumi sisenemiseks. Kusjuures Mickul varastati juunikuus autost kõik dokumendid ära, täna käis passi taotlemas ja ta tahab kahte kodakondsust, aga sellega on nüud mingi jama. Ta vanavanemad on Taanist pärit, aga ise ta on sündinud Rootsis, aga teinud mõlemas riigis tööd.

Positiivne on see, et kuigi ma olen haige ja trenni ega tööd teha ei saa, siis õnneks ei ole veel baar avatud. Ja jumal tänatud, et mu töökaaslasteks ja ülemusteks on niivõrd normaalsed ja hea südamega inimesed. Mul on väga piinlik, et enne kirjutasin, et Mick tahtis mind kindlasti klienditeenindajaks mu välimuse tõttu (heleda naha, siniste silmade ja blondide juustega), sest mis hoopis Rosettaga räakides välja tuli... Nii paljud inimesed olid viinud Rosettale ja Mickule cv-sid, et tööle saada, kui äkki Rosetta oli küsinud Mickult, et huvitav kas Ingrit ei tahaks meil siin tööle hakata, peaks temaga rääkima, kas ta on töökas jne, sest nii paljud Residenciast olid juba viinud, Natalja, Kirill, Matheo, Alissa...

Mick oli vaadanud Rosettale otsa ja küsinud, et miks ta Mickult endalt seda ei küsi, kuna Mickuga olime töötanud koos kolm kuud ja olin talle just oma töökuse ja usaldusväärsusega meelde jäänud. Ja Rosetta ja Mick olid nii õnnelikud ja üllatunud olnud, kui neile Valencias olles kirjutasin ja tööd küsisin. Niisiis, kõik oleme õnnelikud, mina saan tööd ja nemad saavad normaalse töötaja.

Eile käisime IKEAs shoppamas, enne käisime veel söömas, võtsin lõhe köögiviljadega, nii hea oli. Istusime suuuure akna all, nägime lennukeid üle IKEA sõitmas, kuna lennujaam on seal lähedal, jutt läks Desmondi peale. Kurva minevikuga inimene ikka küll. Fuengirolas oli ta kodutu, kõik vihkasid teda. Desmondil on kusjuures väga meeldiv perekond, kes on teda korduvalt Malagas vaatamas käinud, aga Desmond ei taha Iirimaale tagasi minna, sest teda kiusati seal taga, ma isegi ei tea mille tõttu.

Kurbi uudiseid ka, millest olen unustanud kirjutada, Rosa ja Matheo on küll paar, ja Rosa oli nii õnnelik, kui mind nägi ja ütles, et ootab beebit, aga kahjuks enam mitte. Jube vastik tunne oli, juba kujutasin ette, kuidas maikuus tähistame lapse sündi ja näen esimest korda nii pisikest beebit. Aga õnneks on Rosa ja Matheo sellegipoolest armunud, õnnelikud ja otsivad korterit endale ja Rosa kolmele lapsele.

Aina raskem ja raskem on neelatada, kurk on paistes... Haigus, ole hea, mine ära, ma luban, et ma ei lähe mitte kunagi enam külmkappi lühikeste riietega!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar