Reede, 29. september 2017

Tantsutrenn

Käin elus teist korda tantsimas, sest mul on kõrini, et pidin kogu aeg peol olles vabandama, et ma ei oska tantsida. Iga naine peab oskama tantsida, eriti veel Hispaanias, ei piisa ainult muusikarütmis õõtsumisest ja püüdlikult kaasa laulmisest. Googeldasin ja otsisin odavat tantsukursust Malagas ja leidsingi, kirjas oli, et on tasuta, aga tegelikult on ainult esimene kord tasuta. Vaatasin tunniplaani, läksin kohale ja tuli välja, et nad olid kellaaegu muutnud ja just tund aega tagasi oli minu 0 tasemel bachata trenn lõppenud. Aga polnud hullu, sain natuke vaadata, kuidas edasijõudnud salsat tantsisid, sain õige tunniplaani teada ja läksin järgmisel päeval tagasi.

Esimene tund oli lihtsalt oh sa mu meie! kui kiire ja tempokas. Õnneks üks vana mees võttis mu kohe tantsima, pidin ikka hakkama nagu tohlakas vabandama, et esimene kord ja et ma ei oska ja sada hada veel, aga vanake rahustas mu maha ja ütles, et selle oärast inimesed siin trennis käivadki, et tantsima õppida.

Trenn käib siis nii, et läheme kohale, ootame viis-kümme minutit üle meie aja tänaval, kuna ruum on nii pisike, et kaks rühma sisse ei mahu, ootame, kuni eelnev punt välja tuleb ja siis läheme sisse. Riputame oma kotid ja jakid nagisse, võtame kohad sisse, õpetaja räägib üli palju, mina saan uksikutest sõnadest ainult aru, muusika pannakse käima, teeme natuke soojendust, ma ei saa kunagi kõiki liigutusi õigesti tehtud, sest ma ei jõua nii kiiresti reageerida. Võtame paaridesse, tantsime, siis tuleb vahetus, naised liiguvad ühe mehe võrra edasi ja tantsimegi. 1h jooksul teeme umbes 3 tuuri, mehi on kokku kuskil 20-25, naisi umbes sama palju.

Ühe korra on mul piinlik ka olnud, aga see käib asja juurde: tuleb vahetus, mina liigun ühe mehe võrra edasi, treeneri juurde, ja just siis arvab treener, et nüüd on õige aeg hakata uusi samme õpetama. Mul läheb peaaegu kõik metsa, kõik teised vaatavad, õpivad uusi samme, natuke ajab naerma, teisi veel rohkem, aga mis seal ikka. Eile kordus sama, just siis, kui minu kord kätte jõuab, hakkab treener uusi liigutsi näitama, eile läks hästi, loogilised liigutused oli, igasugused keerlemised, kätega ja puusadega liigutamised jne.

Kutsusin eile Rosetta ka endaga kaasa, alguses ei tahtnud tulla, aga Mick sundis teda tulema, sest arosetta on muidu kogu aeg ainukt tööl. Tuligi kaasa, nii tore oli näha, et ta oli nii õnnelik, hiljem kui koju kõndisime, ütles, et ta on nüüd nii mures, kui ma oean üksi öösiti nii pikka maad koju kõndima. Küsisin selle peale, kas ta nautis trenni, vastas, et nii ja naa,met tal lähevad sammud meelest ja et ta on juba vana. Ta on 51-aastane, aga ta näeb oalju noorem välja, ta on minust tükk maad lühem ja paljupalju vaiksema kehakaaluga, olen ta kõrval nagu suur traktor. Täna rääkisime jälle trennist, oli kohe täitsa sellise tujuga, et tuleks teinekord jälle.

Eile pidin maksma ka, 20 euri. Aga järgmjsest kuust maksan 34 euri kuus. Tantsimine on nii lõõgastav ja lõbus tegevus, ei.e nt kutsus üks Bermardo mind nendega koos klubisse, et tantsimist harjutada, aga kuna olin juba selleks ajaks haigeks jäänud, siis ei läinud, lähen järgmine kord.

Nii tore on, saan hakata neli korda nädalas käima ja voib-olla saan tasuta hispaania keeles ka käima hakata. :)

Zara

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar