Reede, 22. september 2017

Tagasipöördumine

Teile on antud suur privileeg lugeda, kuidas olen nõus oma vigu tunnistama ja oma sõnu sööma ja ma isegi ei hakka siin midagi ilustama või õigustama, miks ma Valencias hakkama ei saanud. Olen olnud geenius juba 6. klassist peale, kohe esimeses vene keele tunnis nentis õpetaja irooniaga, et Oppi on geenius, kui ma venekeelseid sõnu ladinatähestiku tähtedega kirjutama hakkasin. Suur tänu, kallis õpetaja. 

Niisiis, käisin endateadmata üksinda puhkamas, lausa 2 nädalat sain "puhata", uute inimestega tutvuda, uue linnaga tutvuda ja mis kõige olulisem ja uskumatum: sain iseenda kohta veel nii palju uut teada. Ma ei viitsi selles postituses pikemalt iseennast analüüsima hakata, aga no ma pean tunnistama, et ma ei teadnudki, et minus selline rahulikkus ja optimism säilib, kui  peaaegu kõik metsapoole kiskuma hakkab. Minu geniaalsest plaanist Valenciasse kolida, seal kohe naksti hea (?) töökoht leida ja siis esialgselt tuba üürida ei tulnud kahjuks midagi välja. Natuke imestasin, kuidas niivõrd "lollikindel plaan" ei õnnestunud, kuid tegijal ju juhtub.

Valencia mu kallis Valencia, ülimalt suur linn, aga samas nii juurdepääsetav igalepoole. Õnnistas mind kahel päeval vihmaga ja andis põhjuse päeva hostelis veeta ja end koguda. Kui mõtlen sellele ajale tagasi tulevad kohe meelde inimesed, kellega seal tutvusin. Näiteks Paul Guatemalast, kes tahtis Hispaaniasse maja osta ja tegi ettepaneku talle naiseks hakata. Ütlesin talle selle peale, et ta ei ole esimene ja kindlasti mitte viimane, kes mulle sellise ettepaneku teeb, aga aitäh pakkumast, küll ma ise hakkama saan. Suur entusiasm ja rõõm kadus ta silmist ja ütles, et tegi ainult nalja. Sellist nalja ei maksa teha, olen igasuguste veidrate inimestega siin kohtunud, tuleb kohe laks piirid paika panna, mitte lihtsalt muiata selle jutu peale, muidu läheb asi hapuks.

Milline on Zara, kui tööotsingud ei edene, raha kulub hullupööra ja tagavaraplaaniks on hakata kolmandat korda Au Pairiks?
Hullumeelselt rõõmus ja energiline, sest parem naerda kui nutta. Nagunii nutmine ei vii kuskile, pidasin hullematel päevadel perekondadega 3-5 Whatsappi vestlust maha, vastasin AuPairWorldis perekondade kirjadele, saatsin väga konkreetseid kirju ise vastu ja silm ka lõpus ei pilkunud, kui küsisin otse palju nad nädalas taskuraha annavad.

Samuti on Zara väga avatud uutele ideedele, näiteks kohtusin ühe austraallasega, kes oli tulnud Barcelonast sõbra pulmapeolt. Istusime kõrvuti elutoas, tema sõin liha ja vaatas telekat, mina kirjutasin perekondadega, mingil hetkel, kui kannatus katkes ja arvasin, et mis seal ikka, eks ma lähen siis Inglismaale vihma ja külma kätte, vaatasin telekat ja seal hüppas üks paks naine katuselt batuudile ja lendas sealt põõsasse. Turtsatasin naerma ja ei saanud enam naeru pidama, hakkasime rääkima ja sain teada, et  ta polnud kunagi varem tahtnud Euroopasse tulla, kuna neil on kõik Austraalias olemas, ja et need viimased viis päeva, mis ta Barcelonas/Valencias veetnud oli olnud olid kõige igavamad päevad üldse. Näiteks, mida ta vaatab neid kõrgeid ehitisi, kui need on igalpool ühesugused, rand on igav, inimesed on igavad, ainuke asi, mis talle meeldis oli odav toit ja elamine. Austraalias töötab ta pool aastat Melbourneis ehituse peal ja teise poole aastast on põhjapool julgestaja, kes viib turiste 500€ eest merre vaale vaatama. Naitas mulle pilte, täiesti vapustav, mis elu... Utles, et ta ei jõua ära oodata, et saaks juba tööle minna. Kusjuures seal olevat töötanud üks eestlane Kätlin ka, kes oli mingi ta sõbraga abiellunud. Vot kus.

Ühel õhtul hostelis kohtusin India tüdruku Mehekiga. Ta oli oma venna ja sõbrannaga puhkama tulnud. Härgmisel oäeval läksid Ibizale, vend oli piloot ja Mehek töötab moealal, kohe, kui sai teada, et olen Eestist ütles, et Eestist tulevad nii ikusad modellid, näiteks Carmen Kass, Pedaru jne. Hästi edukas ja sõbralik tüdruk oli. Järgmise päeva hommikul läksime koos turule pluss kahe itaallasega, ostsime merekarpe, pastat, vakget veini, juurvilju ja tegime hosteliköögis mõnusa lõunasöögi. Hiljem õhtul mängisin esimest korda elus piljardit ja õppisin itaalia keelt armastama.

Kui olin umbes nädal aega hostelis olnud ja nainud, et töö otsimine on mõtetu, kirjutasin Mickule. Küsisin, et äkki ta tahaks mind oma uude baari tööle võtta. Mulle kirjutas vastu Rosetta, Micku naine, et nad oleksid vaga rõõmsad, kui nendega liituksin. Aga, et kirjutavad mulle järgmjsel päeval, et millal ma võiks tulla, sest neil on veel nipet-näpet teha enne avamist. Peale seda läksin parki jooksma ja hiljem kui tuppa jõudsin lülitasin õhukonditsioneeri sisse. Panin just asju kokku, et pesema minna, kui mingi hetkel tuli Iirimaalt pärit toakaaslane tuppa. Ütles, et miks ma nii palju värsket õhku vajan. Ütlesin, et see on normaalne, kui tuled tuppa ja lülitad selle sisse. Vastas, et see ei oea alati töötama, ei vastanud talle midagi ja läksin pesema. Kui tagasi tulin ei oknud ta seda ikkagi välja lülitanud, küsis kus ma pärit olen. Kui sai teada, et Eestist siis vangutas oead ja ütles, et kas eestlased tõesti
vajavad nii palju külma õhku. Ei pidanud,i midagi vastama nii lollile mõtisklusele, sest iirlane kutsus mu kohvile/veinile, vastasin talle selge sõnaga EI ja läksin toast minema.

Järgmisel hommikul hommikusöögilt tagasi tulles meelitas ta juba Rachelit USAst, New Mexicost. Rachel on hästi tore tüdruk, käisime koos lõunat söömas ja õhtul olime välisterrassil koos Jacobiga Arizonase osariigist. Jacobist võib küll kirjutada, päria koomiline lugu. Jacob on hästi kena ja jutukas mees, meenutab pidevalt kedagi, sõime koos hommikust, vaatasime ta telefonist Arizonase pikte, suurt kanjoni ja hiigel puid jne. Ühel päeval saime rannas kokku, kui ta oli just hostelit vahetanud, käisime Kuninganna platsil istumas ja tuleshowd vaatamas ja ega muud mul armumiseks polnudki vaja. Istusime just restorani vastas, suurte purskaevude kõrval marmortrepiastmel, kui ta ütles, et ta läheb varsti Tallinnasse. Ohoh, mis ullatus! Miks just Tallinnasse? Eks ikka armatuse pärast, ta oli kohtunud Filipiinidel (?) ühe Jekaterinaga Saint Peterburist ja Eesti valiti välja kokkusaamispaigaks. "Issssand kui laheee!" suutsin vaid öelda, "Jekaterina on nii ilus nimi. Mis värvi juuksed tal on?" Jacob ütles,et võib mulle lausa pilti näidata, võtsin telefoni enda kätte, vaatasin ja ütlesin võimalikult usutavalt, et täiesti arusaadav, miks ta on nõus USAst Eestisse minema. Jekaterinakene, täiesti tavaline Kohtla-Järve tüdruk, Jacob ütles, et tema tähelepanu sel pildil püüdis just see, et Katjakene oli käinud maniküüris. Kah mul asi, ma suudan ise ka oma küüsi värvida.

Järgmisel hommikul läksime jooksma, kaks tundi tegime trenni, õhtupoole pidime minema ajvaariumisse, aga kaks tundi enne minekut ütles, et ta tahaks hoopis ühele klassikalise muusika kontserdile minna. No jumal, kes olen mina p, et keelata. Palus, et saadaksin talle haidest pilte ja et õhtul näeme. Õnneks Jacob teadis, et ei pea minema üksinda, sest kohtusin ühe toreda itaallannaga, kes tegi ise kreeme sheavõist, mandlipiimast ja lavendlist. Kui hakkasime akvaariumi poole minema, tegin endale kohvi kaasa, kõndisime trepist alla, mina muudkui räakisin, et pole üliammu kohvi joonud ja, et nii hea lõhn jne, kui ühel hetkel kukkusin trepist oma kohviga alla. Pläraki maha, selili, kohv ümberringi laiali, õnneks sain ainukt jalale haiget, lonkasin trepist alla, ütlesin retseptsioonipoisile, et kukkusin trepist alla ja kas ta võiks anda mulle mooi, et koristaksin kohvi ära. Vastas, et kas minuga on ikka kõik korras, et äkki vptanaksin jääd jalale panna, et ta koristab ise ära. Keelduain jaäst, sest mul oli niigi jahe, oues oli nii tuuline ja mingit jääd ma kull oma jalale ei tahtnud.kuigi tagantjärele mõeldes oleks ikka võinud selle jää vastu võtta, siimaani annab tunda ja jag on paistes.  Kahjuks, kui itaallannaga akvaariumi juurde jõudsime ei lastud meid enam sisse, sest kaks tundi on liiga lühike aeg kogu akvaariumi nägemiseks. Kohe, kui hakkasime hostelipoole jalutama, hakkas sadama, võtsime bussi ja tegin kogemata itaallannale bussipileti välja. Nimelt andsin bussijuhile 3€, sest arvasin, et ju see pilet on 2€ millegagi, andis mulle kaks piketit ja itallanna tänas mind, kaks minutit hiljem sain pihta, et ühe inimese piketihind oli 1,50€. Oi kurrrja, polnud mul rahaga rõkata seal midagi.

Jacobiga me enam ei näinud, sest ma ei tahtnud enam välja minna, kuigi lakkisin isegi küüned ära nii igaksjuhuks :D järgmisel päeval soitsin Malagasse, sest Mick kirjutas mulle, et kuskil nelja päeva pärast avavad, et tulgu ma siis kohale, et näha, kuidas kõik töötab jne. Läksin rõõmuga Malagasse, olin tund aega varem bussijaamas kohal. Bussis istus mu kõrval üks mees, kes viskas kõik nätsupaberid ja muu orahi maha, nii et Malagasse jõudes avastasin, et ma seljakoti all oli suur roheline nätsupatakas. Kuraaat, väike pätakas ma ütlen.

Malagas tuli Mick ja Rosetta mulle vastu, nii tore oli näha, kuigi jah, Mickust polnud suurt abi loota, vedasin terve aja ise oma suurt kohvrit ja seljakotti, kui tema raakis, et on 7 aastat juba erinevaid ärisid püsti pannud (mitte ykski ei ole kauem vastu oidanud kui max 3 kuud). Kui korteri ette jõudsin, küsisin, et noh, millal siis tööle saan hakata. Mick vastas, et baaris on veel palju teha ja et ei tea veel, millal nad baari avada saavad. Aga, et saan nende juures ööbida, 200€ kuus, ja et neil on uks sõber külas, aga ta olla sõbralik.

Mu kallist Malagast ja imelisest korterist kirjutan järgmises postituses.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar