Pühapäev, 24. september 2017

"Tule võta ka krõpsu"

Eile, kui lõpetasin blogi kirjutamise ja läksin oma pesu kuivama panema, sai kell kuskil 23. Astusin oma toauksest välja, minu tuba on Desmondi vannitoa ja Micku ja zrosetta toa vahel. Micku ja Rosetta toauks oli lahti, selleks ma küll valmis ei olnud, mis seal nägin. Mick ja zroseta lebasid voodis, vaatasid telekast õudukat, Rosetta oli nagu nukk, ülipisike Micku kõrval, ütlesin "Good evening!" ja lootsin sealt ebamugavusest kiiresti mööda kõndida, aga nende jaoks oli see täiesti normaalne. Hakkasid hoopis minuga jutustama, seisin seal ukselävel, Mick küsis, kas ma ta sõnimit Whatsappis nägin, ütlesin, et ei ole näinud, mul on uus number.

Mick ütles, et nii tore on mind näha, viis päeva polnud ju näinud, nemad lahkuvad hommikul varakult, ja tulevad kas enne mind tagasi ja juba magavad, või jõuavad sis koju, kui mind juba magan. Ütles, et enne koputasid mu toauksele ja ütlesid mu nime, ma küll midagi ei kuulnud, ütlesin, et kõvasti tuleb ikka koputada. Mick küsis, kas käisin neid täna baaris otsimas, vastasin, et jaa, hüüdsin ta nime ka keset tänavat, aga ei midagi, nad olid olnud tagapool, olid lõpuks õhukonditsioneeri seina pannud. Ja homme, ehk siis täna lähen kella 13-ks sinna, aitan neil lauad paika panna ja koristada, ehk siis lähipäevil saab mu üks suurimaid hirme reaalsuseks:ma hakkan jälle ettekandjaks. Hispaanias. Ma tean, et sinna baari voolab tänu minule ugasugust rahvast, blondi üle vaatama.

Ütlesin, siis et okei, homme kell üks siis näeme, enne, kui ara hakkasin minema, pakkus Rosetta mulle krõpsu, mida kahekesi seal poolalasti nosisid. Ütlesin ei aitäh, Mick vaatas Rosettale otsa ja ütles, et kuule Ingrit ei söö ju krõpsu. Nii naljakas, mida uks mees ka meeles ei peaks. Oi jah, ma loodan, et see oli viimane kord, kui pean oma ülemust sellises olekus nägema...

Ühel päeval käisin seal baaris, kuus tundi jutti pesin klaase puhtaks ja kuivatasin, sest neil ei ole nõudepesumasinat... Amatöörid ma ütlen. Välisuks oli lahti, et me seal palavusse ära ei sureks. Ja kõik möödumad jäid seisma ja mind jõllitama. Tean täpselt, miks Mick mind sinna ettekandjaks tahab, Rosetta on küll ilus, aga pigem on tema pluss sõbralikkus, aga no mina olen ju omaette vaatamisväärsus.

Nägin täna lausa unes oma suurimat hirmu: kandikuga laudade teenindamine. Ma ei saa aru, miks on vaja teha inimest lolliks, miks ma ei või kasitsi sööke/jooke lauda viia. Ei oea hakkama mängima mingit oeent restorani, kui me oleme Malagas, räpase mere kõrval, üle tee on kalakõrts, kus teenindamine käib nii nagu käib, suvaliselt, kes kõvemini karjub, saab esimesena oma toidu kätte. Hakkan videosid Youtubest vaatama, kuidas nirmaalselt selle kandikuga käia, ma ei taha üldse kellelegi toitu krae vahele ajada. Otsustasin, et kui ma hakkama ei saa, ja see kandikuraisk mu tuju ära rikub, siis ma ütlen lihtsalt Mickule, et kui need kliendid nii väga teenindust hindavad, siis ma pigem serveerin käsitsi ja olen rõõmus ja sõbralik, kui et hakkan kandikuga närvitsedes mööda laude käima.

Saan kõik, mida olen vältinud... Ettekandja amet on kõige väärtusetum amet üldse, pead naeratama kõige lollimatele nägudele ja olema viisakas. Aga lõppkokkuvõttes see on jks challange minu jaoks, teen seda nii kaua, kuni suudan lõpuks öelda, et ettekandjaks olemine ei aja mind enam oksele. Vähemalt asi liigub ja ma saan tööle hakata, korrutan juba endale praegu, et see on ainult üks etapp mu elu, pean hakkama kohvimasinaga sehkendama ja menüüga tutvuma. Tranquilaaa, õnneks Rosetta, kes hakkab süua tegema, on tore ja sõbralik, ja Mick on üldse selline rahulikkus ise oma hullude punnis silmadega ja imestunud näoga, et pole hullu, ideaalne koht õppimiseks.

Tegin endale hommikuks ise müslit, pariiiim ja nii kerge, pruunistasin pannil õrnalt kaerahelbeid ja kõrvitsaseemneid, lisasin segule natuke chia seemneid, lõikasin kuubikuteks pooliku virsiku ja õuna ja valasin mandlipiima peale. Superlux, tass musta kohvi ka ja varsti lähen teen väikse tiiru uues pargis, ja siis "tööle".

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar