Teate, mis ma avastasin täna hommikul, kui süüa hommikul hästi palju, näiteks ühe õuna, muna, tomati, kanafilee, kaks tassi kohvi ja teed ka vett veel peale, siis ma olen terveks päevaks oma energia kätte saanud. Kui ma söön ainult ühe kausitaie putru ja kohvi, siis ma tunnen kohe, et ma pean hakkama nüud kuskilt toitu veel juurde otsima. Õhtuti mul ei ole kõht tühi, aga just hommikuti on selline tunne, et ma võin naabermajas asuva Hiina restorani menüüs olevad toidud kõik korraga ära süüa.
Hommikul siis sõingi kõik eelnimetatud toiduained ära ja läksin jooksma. Jooksin kuskil 20 minutit, kõndisin ja venitasin end igatepidi. Siis jooksin koju tagasi, vahetasime Desmondiga paar sõna ja laksin uuesti randa, seekord ujuma, ujusin hästi vähe aega, sest kardan natuke merd. Nägin kalu ja mul ei olnud mitte mingit tahtmist oma pead näiteks vee alla panna, sest vesi on nii räpane. Võtsin päikest, venitasin end veel natuke, kuulasin Ööülikooli loenguid ja kahe-kolme tunni pärast laksin uuesti koju. Käisin poest ka veel läbi ja ostsin paar õuna ja tomatit. Koju jõudes sõin natuke ja oh üllatust läksin jälle jooksma :D seekord oli palju parem, kell oli kuskil 18, päike ei olnud enam nii intensiivne ja kohe lust oli trenni teha.
Läksin Rosello baari ukse taha koputama, sest akende ees on suured pruunid katted, kuid keegi ei tulnud uat avama, kioskimüjjad teadsid rääkida, et Mick oli küll siin, aga ju siis enam ei ole. Koputasin veel ja hüudsin Miiiiick! Ei midagi. Vahepeal oleks üks tattnokk mu rattaga alla ajanud, hüudis selja tagant:"Guapa!" Vaatasin talle otsa, pilguga, et vaadaku, kuhu ta sõidab, tainapea. Vaatas rattalt seljataha minupoole ja kordas oma sõna. No kui guapa siis guap, tere tulemast tagasi Malagasse.
Jooksin kuskil tunnike, hüppasin ja tegin väljaasteid, kätekõverdusi ja läbi häda kõhulihaseid, mul ei ole ju matti, pidin kas rohul lamama või betoonpingil pikutama. Mõlemad variandid on vastikud, aga eelistasin betoonpinki, vähemalt seal ei ole koertekarvu kõik kohad täis. Uldse, mulle üldse ei meeldi need lahtised koerad siin, ma saan aru, et omanikud armastavad neid ja neile meeldib, kui koerad saavad segamatult igalpoolnuuskida ja püherdada, aga ma ei tunne ennast üldse nästi, kui mingi koer minupoole tormab, kui ma just samal ajal planku teen.
Koertest veel rääkides, pigistasin täna silmad konni, et mitte näha, kuidas üks väike koer omanike eest põgenedes suurele autoteel jooksis. Autod pidurdasid, koer haukus, mehed välijousaalist, vanamutikesed tänavalt, autojuhid hakkasid koera veel taha ajama. Koer pani täiesti plehku, jumal tanatud, et auto alla ei jäänud.
Täna käisin esimest korda laupäeva õhtul poes, et osta endale homseks natuke süüa, sest pühapäeviti on kõik toidupoes kinni (va hiinlaste poed, müüjad isegi magavad seal, silmaklapid silme ees diivanitel, raha vajab ju teenimist). Supermarket oli paksult paksult rahvast täis, nagu mingi üritus toimuks, naljakas oli. Ostsin endale müslitegemiseks vajalikke aineid ja mandlipiima. Teel koju nägin, kuidas linnakoristajad protestivad: istuvad Maria Zambrano rongijaama ees prügi sees, julgustavad lapsi prügi maha viskama ja siis plaksutavad, kui keegi CocaCola purgi maha viskab ja sinna otsa veel huppab. Politsei seisab seal kõrval ja ei tee mitte midagi.
Homme lähen lähedalasuvasse parki uudistama, päris suur park paistab olevat, avastasin selle olemasolu, kui läksin salsa trenni, pidin suurest viaduktist üle minema ja seal all laiubki suuur suur park. Ma ei jõua ära oodata, et saaksin veel tantsutrenni minna, hispaania keele tunde votta ja lõpuks tööle hakata.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar