Laupäev, 23. september 2017

Kas sa oled juurde võtnud või?

Selle küsimuse küsis mult Christian, kui Whatsappis rääkisime. No kurja, olen küll juurde võtnud jah.  Vahepeal näen välja nagu pannkook, nii palav ja ebamugav on olla. Aga mida ma teha saan, kui mul ei ole tööd, kapid on paksult süüa täis ja kui kodust väljaspool nälg peale tuleb. Siis sööngi ma ei tea mida, ja nii need ülekilod tulevadki. Ma tahan reaalselt ennast kaaluda ja näha seda numbrit, peaks Residenciasse minema ja ennast kaaluma, ma tean küll, et Mickul on seal kaal.

Christian ütles nii ilusti: tee intensiivselt trenni ja leia oma ilus siluett ülesse. Tänks. Sellepeale läksin ma randa, selili maha ja hakkasin higistama, kärbsed tiirlesid ümber minu. No jumal hoia, jätke mind rahule, miks te peate mulle kogu aeg enamugavust tekitama, paksu tüdruku probleemid. Aga, positiivne on see, et kärbsed andsid mulle uue mõtte. Ma olen pidevalt vaadanud igasuguseid trennivideosid ja Instgramis imetlenud before ja after pilte paksudest naistest :D. Kus nad selle motivatsiooni ja jõu võtavad? Õnneks ma saan nüüd ausalt öelda, et mind ei isuta enam ei jäätised, pähklivõi ega kommid. Olen tähelepannud, et kui mul on hull isu, siis ma tahan midagi krõbedat süua, näiteks röstitud pähkleid, õuna hammustada või midagi sellist. Näiteks väiksena ma narisin ju nuustikuid :D lihtsalt igemed tahavad sügamist saada vist nagu väiksed beebidki.

Niisiis, mul on enda isiklik uus projekt käsil, lausa uurimistööks võib seda nimetada. Ma tahan näha, kui kaua läheb mul aega, et saada lahti harjumusest kakaod oma pudrule lisada, poest koju tulles terve pakk pähkleid ära süüa ja siis hiljem tunda, et ma suren.

Motivatsiooniks sobivad mulle ülimalt hästi minu aasta aega tagasi ostetud lühikesed tumesinised püksid, mis hetkel mulle jalga enam ei lähe. Tegelikult lähevad, aga kõndida nendega on sama hea, kui kõndida aluspükstega, sest mu kõht lihtsalt imeb nad sisse. Ma tahan uuesti oma nägu näha, mitte ainult hästi toidetud punakaid põski ja väikest patust suud. Inimese keha on loodud liikuma ja see mulle õnneks meeldib. Seega, pole ju probleemi, päike paistab, baar ei ole veel avatud, mul on elamiskoht, raha, trenniriided ja oma aeg. Suskan endale Nikei tossud jalga, otsin mingid parajad püksid jalga ja lähen mere äärde trenni tegema, hiljem lähen ujuma ja koige lõpuks võtan viimast õhtu päikest. Living my dream.

Ma arvan, et ma lähen aasta pärast Austraaliasse või USAsse, sest Jacob ja Jena ootavad mind külla. Ja Austraalia on üldse selline eksootiline maa oma randade ja farmidega. Jacob lubas mulle kaboisid näidata ja Jenaga tahan minna DisneyWorldi. Tunnen ennast alati nii lollina, kui keegi midagi Disney maailmast rääkima hakkab. Kõik imestavad, et kuidas ma üldse ilma Disney kangelasteta ülesse sain kasvada, see oli nende lapsepõlveosa. No mul olid omal ajal Pipi Pikksukk, Karlosson katuselt, Buratino. Seebikatest kujunesid lemmikuteks Salome, Metsik kass, vahepeal õe eeskujul Rubi ja Mu armas paksuke. Vahepeal, kui keegi ütleb, et ta nimi on Diego (näiteks salsa tunnis) siis tuleb muie suule. Väiksena  papa maja taga tegime sõbrannaga seebikaid järgi, näiteks mina ütlesin:"Diego on su isa!" ja sõbranna pidi minestama selle lause peale, sest seebikates ju nii tehti.

Täna hommikul tõusin miljon korda ülesse, sest Micku äratuskell helises sada korda enne, kui ta lõpuks ülesse ärkas. Mina ei saanud muidugi alguses aru, mis hääl see on. Tousin ülesse, komberdasin iPadi juurde ja vaatasin akki see heliseb, ei helisenud. Jäin uuesti magama, jälle helises, arvasin, et äkki näen unes hoopis midagi. Lõpuks Mick pani selle äratuse kinni ja laks tööle, oli ka aeg, kse uhkustab alati, et tema töötab nii palju, et tõuseb juba kell pool 8 ülesse jne, täna tõusis ta küll kell pool 9 ülesse, va luiskaja.

Et ma ise luiskajaks ei hakka, pean oma sõna pidama ja end õue vedama. Vihmakene, sa võiksid mind päästa ja sadama hakata, siis ma ei peaks kuskile minema. Ei tegelikult, kui ma kuskil kuu aega trenni teen, jääb mul harjumus külge ja kõik läheb jälle paremuse poole. Lihtsalt minu kehale ja hingekesele ei sobi see kiire asukoha ja olukorra muutus. Enne oli ju köik kombes. Vahepeal kutsun end mõttes Mi gorda Bellaks (Mu armas paksuke), tantsin omaette nagu Valentina.

Üks uudis veel. Ühel ööl, kuskil kell 00 jõudsin bachata ja salsa trennist koju. Tulin pimedas koridoris edasi oma toa poole, et jumala eest mitte teisi ülesse äratada ja mitte kuulata Desmondi, kui tore on mind näha, joudsin lõpuks oma ukse poole. Hakkasin ust avama, kui koperdasin suure kasti otsa. Kuigi ma sain oma jalale haiget oln ma niiiiii õnnelik. Alberto padre Campo de Criotanast saatis mulle paki. Jeeeehuuuu, lõpuks sai seee pakisaaga ka läbi. Alguses pidi saatma selle Valenciasse, viimasel päeval Valencias ütlesin, et kuule, ma lahen hoopis Malgasse tagasi. Kujutan ette, kuidas Alberto mugavalt toas suitsetades mõtles "Ho deeer (pekki küll) , miks ma küll pean lahket inimest mängima, kui Ingrit jälle minema laheb!" Aga no mida ma saan teha, ise ta jokutas nii kaua selle paki saatmisega. Niisiis saatis Residenciasse. Hoidsin pöialt, et see pakk ikka antakse üle, sest ma ju ei tööta enam seal :D informeerisin enne Mivku ka, et mul peaks pakk millalgi jõudma.

Segane jutt, aga jah, nüüd on mul täiega riided ja kolm paari kingi, paki peale olid Alberto jr ja Guillermo kirjutanud paar lausekest ja oma allkirjad alla pannud. Väga nunnu žest. Teadsin kohe, mis mind seal pakis ootavad: Manueli kingitud martsipanikommmiiiid. Mõtlesin, et viin järgmisel päeval Mariiale ja lastele, sest lapsed laksid just esimest päeva kooli ja Debora-Mariia tytar-on nii armas väike preili ja Ingriti suur austaja :D. Aga noh, ma sõin terve oaki ise ära, sest need olid nii armsa kujuga, kuigi teadsin, et need on hullult halvad mulle...

Üks päev kaisin koos pagulastega hispaania keele tunnis, tahtsin karjuda, kui vanem õpetajanna oma suud niiii keeras ja ütles ZANAHORIA. Nutt tuli suhu, sest ma teadsin liiga palju hispaania keelt. Paar uutsõna sain õnnkes teada: colpe-silp, abanico-lehvik. Ahh, jumal mis veel. Keegi salapärane mees okupeeris mu Whatsappi numbri. Mariia üritas mulle helsiatada ja keegi võõras mees võrttis vastu ja ütles, et see on tema Whatsapp. Kirjutasime just Stephaniega, kui ta ütles, et ma ei ole aingrit. Et pilt on teine ja sada muud häda. Tegin talle häälkõne, kus kinnitasin, et olen küll mina ja ma ei tea, mis siin toimub. Kirjutasin kõik kontaktid endale oaberi peale ja kustustasin oma konto ära ja tegin uue. Mina ja tehnika.... Loodan et aitas.

Tahaks pilte ka lisada, aga ma ei oska, tahaks just emdast tena before ja after pilte, te ju kõik tahate kindlasti seda naha :D

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar