neljapäev, 20. juuni 2019

Milline päev? Emotsioone täis päev

Ma olen nii õnnelik, üle saja aasta, siiralt õnnelik. Rääkisin täna nii pereema kui isaga, sellest, et ma tahaks ära minna, sest minu aryst ma ei ole neile sobiv, sest ma ei suuda endast 100% anda. Siia tulles mäletan, et vandusin endale, et annan endast parima, et nad jätkaksid selle Au pairi programmiga, sest nende esimene kogemus minuga oleks meeldejääv positiivselt muidugi.

Aga kui nädal eile täitus siin olemist, hakkasin endas ja oma iseloomus kõvasti kahtlema. Ma ei hakka pikalt arutama seda siin, aga asi läks nii põhjalikuks, et rääkisime ema ja isaga kokku 3h sellest. Nad ei teinud mulle ajupesu, vaid rääkisid minuga kui täiskasvanuga, kui võrdne võrdsega. Isegi tänasin seda isa, istudes pimedas rõdul, et elektriinsenär minu jaoks ka aega leiab, naeris selle peale, ütles, et ma olen talle väga tähtis inimene.

Emale ütlesin kohe hommikul, ta istus rõdul beebiga võrkkiiges, kui ma otsusekindlalt talle lähenesin. Ta ei saanud vihaseks, oli vaid üllatunud, rääkis oma lapsepõlvest, mis oli üsna karm, emal polnud ta jaoks kunagi aega, teda kasvatasid koduabilised. Jõudsin arusaamani, et põhjus, miks ma kohe väljakutsest ära ütlen, peitub lapsepõlves. Kuna see postitus on kõikidele, siis ei hakka... :D

Päeval ignoreerisin ilusti lapsi ja ema, kirjutasin lennufirmasse, et see mu tagasilennu kuupäevad ära muudaks. Rääkisin 2h koristajaga juttu, mis lõppes kutsega tema koju esmaspäeval, see pole mingi tavaline külastuskäik. Ta elab "barrios" estrato numero 2, ehk nagu rajoonis, mis on üks hullematest Colombias. Aga kui ma olen temaga, ei juhtu minuga midagi. Saan sinna metrooga, tuleb mulle vastu. Seal pidavat ma nägema päris Colombiat, mille pärast ma siia tulingi. Päris põnevil olen.

Peale lõunat läksin ema ja lastega muusikakooli, olin beebiga kahekesi, kes armastab mind. Räägin temaga kogu aeg eesti keeles, naerab, vaatab mind hoolikalt, niisiis meil oli tore tänaval jalutada, tema kogu aeg mu süles, sest neil pole vankrit. Pärast läksime parki, mille pildid on allpool, üliilus koht. Lapsed korjasid apelsiinipuult valmis vilju ja sõid, nii armas oli. PS alati, kui me kuskile lähme, siis peaaegu igakord tuleb veel mitu oerekonda sinnasamasse kohta, et lapsed saaksid omavahel mängida.

Jõudsime koju 19st, sõin natuke salatit ja lõhe, siis läksin jõusaali, võtsin kohe ujumisasjad ka kaasa, hea otse basseini minna. Treener oli seesama, kes eile õhtul. Täna tegime käsi ja kõhtu, jalapäev on sada korda hulllem, tänane oli lihtsalt lust ja lillepidu. Tegin pärast veel kardiot peale, jooksin 5ringi ümber basseini! Pärast rääkisime treeneriga, õppis eesti keeles ütlema "Minu nimi on...." "Mulle maitseb õun". Kutsus mind ja mu sõbrannat (keda ma olen ühe korra näinud) reedel tantsima kohta, kus erinevatest maadest inimesed saavad kokku et õppida erinevaid tantse. Palvetan nii nagu oskan, et mu kallis sõbranna tuleks!

Pärast jõusaali läksin ujuma, järsku nägin nooremat poissi mulle lehvitamas. Apppi! Uskumatu... Ma olin nii liigutatud, hiljem lehvitas vanem poiss ka, mu süda sulas :D Ma arvasin, et nad vihkavad mind, sest vanem poiss ütles hommikul, et ta tundis kohe, et ma tahan ära minna. Poisid mängisid isaga pargis peitust, hiljem sain teada, et poisid olid pisarsilmil palunud isa, et ta neid mind vaatama viiks.

Kui olin oma otsad ära ujunud, panin oma trenniriided kotti, plätud jalga, valge suur saunalina ümber ja asusin meie lukskorteri poole teele mööda marmorpõrandat pläterdades. Mõtlesin, et enam hullemaks minna ei saa, kui jäin märgade lahtiste juustega ukse taha ootama, kella lastes ja palvetades (ise teades, et Pereema magab) et keegi mulle ukse lahti teeks. Olin seal ukse taga umbes 3 minutit, ma lihtsalt polnud nõus uuesti end piinlikku olukorda panema, et minna pereisalt võtmeid võtma.

Hakkasin tasapisi endale trennipükse jalga suruma ja olukorraga leppima, kui kuulsin, et keegi tuleb trepist ülesse. Õnneks pereisa lastega, sain koridorist tuppa, küsisin, kas isal oleks aega veidi omavahel raakida. Muidugi tal oli tahtmist teada saada, mis mul oelda on. Istusime pimedasrõdul, vaid basseini kauge valgustus heitis varje meie nägudele. Lapsed pugesid talle sülle, kuna tahtsid kõigest teada, mis ma plaanin jne. Vanem laps vaatas maha ja ütles sosinal, et ma ei läheks. Väiksem magas pooleldi, kui isa küsis, kas ta tahab, et ma ara laheks raputas ka pead.

Rääkisime umbes tund aega, ütleme nii et paremat perekonda on võimatu leida. Kallistasime lõpus, soovisime head und ja tulin oma tuppa kiiresti meili kirjutama kennufirmale, et see jumala eest pileti kuupaevi ara ei vahetaks. Sellist emotsioonide karusselli loodan enam mitte kogeda.

Aitäh, et lugesite! ¡Hasta luego!




Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar