Laupäev algas rumba tunniga, mis toimus pereisa töö juures, jõusaalis, kus oli ülienergiline treener ja mõnus atmosfäär. Sinna sain autoga, sest isa viis noorema poisi sinna voolimistundi, tagasi tulin jalgsi 50minutit, õnneks ära ei eksinud ja kõik läks hästi.
Koju jõudes sõin lõunat, võtsin basseini ääres 30min päikest ja läksin metroojaama, et kohtuda isa töökaaslasega, kes oli väga põnevil, sest ta soovis inglise keelt harjutada. Saimegi siis seal kokku ja läksime metrooga San Antonio peatusesse, seal vahetasime liini ja sõitsime San Javieri, kus oli grafiti tuur. Meid oli üle 30 inimese grupis, giidiks oli umbes 28-aastane süsimustade pikkade juustega tüdruk, nimega Catalina, kelle käsi katsid tätoveeringud, ja kes oli terve oma elu elanud seal rajoonis (Comuna 13), kuhu me olime suundumas, kui ta oli 8-aastane surid ta vanemad ära ja Catalina oma õega pidid ise hakkama saama.
Giid rääkis vaid hispaania keeles, õnneks mu "sõbranna" tõlkis mulle kõik nii enam vähem ära, aga teile ma ei saa ikkagi täit juttu rääkida, sest ma ei mäleta eriti midagi. Tuur kestis 4h, millest suurema aja kõndisime. Nägime üht kunstnikku, kes ka ise giid ühele grupile oli, suuremad grafiti sõbrad kallistasid teda ja tahtsid pilti.
Enne, kui tuur lõppes ja me tänaval tagasi kõndisime metroojaama poole, vaatas üks umbes 7-aastane tüdruk mind ja muiates hüüdis:"Gringaaaa!" Ehk siis välismaalane, kõik peale minu olid kolumbialased ja üks vanem paar Argentiinast.
Kui kõik lâbi sai läksime oma uue sõbrannaga arepasid sööma, arepa chocolo vms. Et leida ülesse koht, kus neid õigeid arepasid tehakse läks veidi aega. Lõpuks ta leidis selle koha, mis pidi väga hea olema (ja oligi!) metroojaama kõrval väike hütike (vale sõna, aga käib ka), kus askeldas tumedanahaline lühike noor naine, kellel kogu aeg higi jooksis mööda nägu ja käed käisid kärmelt, sest ta pidi enda ees olevaid umbes 100 arepat pidevalt keerama, et need ära ei kõrbeks.
Sõbranna ostis meile mõlemale ühe arepa (2500 peesot), istusime sinnasamasse trepi peale maha, mis oli keset platsi, kus kõik ümberringi kõndisid, aga teate, see oli nii mõnus olemine. Arepa chocolo lõhn igal pool, soe ja selline sume õhk, kell oli 18 juba, hakkas hämarduma... Ma olin nii õnnelik.
Siis søitsime metrooga Pobladosse, kust pidin edasi kõndima umbes 1km, et jõuda parki ja kohtuda uue sõbrannaga, et intercamniosse ja tantsima minna. Natalia juba oli jõudnud mulle 2x helistada ja õnneks oli tulemas. Õnneks mind saatis see isa töökaaslane natuke maad, et ma ära ei eksiks, sest juba oli pime ja ma polnud seal kunagi käinud.
Poole tee peal läks ta siis tagasi metroosse, kuna pidi koju søitma, kallistasime ja luges mulle sõnad peale,et kui nt gaksoga koju lähen siis saadaksin juhi nähes autonumbrimärgi pereisale ja kirjutaks talle, millal koju jõuan jne jne. Kõndisin edasi mööda teed umbes 10 minutit rahulikult õuna süües, kui järsku nägin Nataliat üle tee ootamas. Selline kergendus lihtsalt!
Meil oli intercambioni umbes 45min aega, seega läksime kohvikusse, Natalia soovitas mulle, minu eelkstuse kohaselt süsimusta kohvi, mingi eriline kohv pidavat olema. Täitsa hea oli, jõime suure tassi täie ära ja liikusime 3 minuti kaugusel olevasse kohta. Jõudsime ilusti kohale, kui nii võib öelda, vähemalt elus, sest siin tänavate ületamune on kõige haigem asi Colombia juures minu jaoks. Nt on sebra, roheline tuli põleb, inimesed ootavad ja autojuhtidel on täiesti suva, siis mõned julgemad kargavad teele, ja liiguvad teiselepoole teed. Natalia rääkis, et ta aeti 2 aastat tagasi alla ja on ime, et ta üldse kõnnib, ta oli 6kuud vooditežiimil...
Igaljuhul, intercambio oli tore, võtsime Nataliaga kohad sisse, mina olin rääkimise pârast põnevil, Natalia just närvis, ta ootas rohkem tantsimist. Kohe tuli meie laudu Jonathan, kolumbialane, rääkisime umbes 2 min, siis tuli Isabelle, siis üks kolumbia paar, poiss läheb augustis Austraaliasse, et seal ing keele selgeks saada, sest jaanuaris läheb sealsesse ülikooli magistriõpesse. Umbes tunniga oli meie laua ümber umbes 10 inimest.
21st hakkas bachata trenn, kahjuks me olime køige taga, ja ei näinud, mida treener ees teeb, aga muidu oli lahe. Tegime soojendust ja põhisammud selgeks endale. Tulime juba 22:30 st ära, sest Natalia isal polnud kodusõtmeid, seega tellisime Beatiga endale auto ja läksime koju.
Homme hommikul lähen kella 8st metrooga San Antoniosse, sealt edasi spordiüritusele, mis toimubad siin väga tihti, ka täna oli meil siis selline üritus, kõndisime pereisa ja poistega 2km. Aga homme lähen Nataliaga, pärast seda lähen meie teenijanna Paola koju, mis tõotab tulla väga põnev. Õnneks saan perekonnast terve päeva jälle eemal olla ja päris Colombiat kogeda.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar