Kell on pool viis hommikul ja mul pole absoluutselt und, seega kirjutan teile, mu kallid lugejad :D
Eelmine postitus lõppes Jorge (pereisa) õe sünnipäevaga, kus ma käisin otseloomulikult dressipükstega :D Aga siin on see Normaalne, Jorge ütles kohe, et ärgu ma muretsegu. Läksime sinna restorani, mis jäi lennujaama ja kodu keskele, kuhu pidi jääma max 5 minutiks. Selle asemel olime seal üle tunni aja.
Läksime pooltühja ruumi sisse, seal ootas meid kolmeliikmeline seltskond. Tutvustasin end, küsisin, kes neist Gloria on ja soovisin õnne. Gloria oli oma ema (hiljem liitus ka isa) ja vennaga. See vend on hästi lahe, rääkisime nii palju Eestist ja Colombiast. Küsis kas me Eestis on kõik monod :D mina tean, et mono tähendab ahvi ja olin natuke segaduses, õnneks gloria ütles, et see tähendab blondi, seega ei Eestis pole kõik monod.
Igaljuhul jah, hispaania keel pandi kohe proovile, tegime mõned pildid ja läksime koju.
Kodus ootas ema väikse 5-kuuse beebiga, kes on lihtsalt nii pisike ja kerge, armastus esimesest silmapilgust :D Vanemad tegid mulle ringkäigu korteris, siin on nii vähe asju, nt telekat polegi, lapsed teevad see-eest legodest lennukeid jne. Selline hästi rahulik ja vaikne atmosfäär.
Korteris on 5 tuba, suur terrass vaatega siseõue, kus on bassein ja korvpalliplats. Väike köögike, pesuruum, mida kasutab vaid teenija (esmasp-laup 7:00-16:00 on ta siis siin) siis veel üks lahtine ruum, riiete kuivatamiseks. Minu tuba on täpselt köögi kõrval, hommikul kuulsin kuidas teenija õpetas beebile sõnu karjudes :D "Zanahoria!" "Holaaaa!" "Linda!" jne. Ta on teistsugune kui meie perekond, ta on palju temperamentsem, emotsionaalsem ja tumedam, pärit Columbia rannikult, kust tulevadki noored tüdrukud suurtesse linnadesse tööd otsima (Jorge sõnad).
Perekond on hästi aktseptreeriv, nt ütlesin kohe neile, et ma tahan olla tervislik, ma ei söö suhkrut, piima, arepasid (maisijahu on suur ei mulle) jne, et nad siis ei solvuks. Nad ütlesid, et obvio, nad ei sunni oma lapsi ka sööma, kui nad ei taha.
Isa oli põhiline giid mulle siin, tutvustades kööki, kraanivett :D mis pidavat olema terve Ladina-Ameerika parim vesi. Kallas vett klaasi, vaatlesime koos, täiesti puhas. Minu poolest oleks võinud see ka olemata olla, aga näha on, et nad tahavad, et mul oleks kõik hästi siin.
Aga rääkides tänasest päevast... Hommikul tõusin siis vara, läksin koos ema ja kolme lapsega muusikakooli, ootasime seal koha peal neid 2h. Istusime õues varju all, tutvusime kahe Venezuelast pärit emaga, kes on Eesti elukorraldusest ekstaasis (minu juttude põhjal). Küsisin nende elu kohta Venezuelas, seal olevat väga kurb olukord (lennujaamas rääkisin ka ühe Venezuela naisega, kes rääkis sama), lapsed surevad, kuna pole ravimeid, hügieenitarvetest võib ainult unistada, toiduga samamoodi.
Vaatasin seal koolis ringi ka, kõik on uudishimulikud, lapsed vaatasid ammulisui võõramaalast. Käisime emaga igalpool ringi ka, see on lihtsalt nii suur linn... Igasugused inimesed, kes müüvad midagi. Kooli kõrval toimus zumba tund, kuhu ma tahaksin minna, tasuta ka veel.
Olime umbes 4 tundi kodus, õpetasin nooremat (5-aastast) rattaga sõitma, hakkab juba tulema, hakkaja poiss. Sõitsime basseini juures ka, seal oli üks basseinimees, kes tervitas meid. Hiljem, kui isa koju jõudis ütles, et seesama mees kutsus meid endale külla, ta on meie naaber. Oli saatnud minust ja lapsest pilte, ja ütles, et ma olen väga hea õpetaja, tulgu ma kohvi jooma.
Läksime siis jalkatrenni, Uberiga, igalpool käime autoga. Väike beebi on ema süles lahtiselt, poisid ka vabalt, mina kstun alati ees turvavöö kinni. Koht, kus jalgpalli mängitakse on jällegi ilus. Hoidsin põhilise aja beebit süles, sest emal oli parematki teha.
Hiljem küsis, kas ma oleks nõus minema poistega üksi nende sõbrale külla, et nad tulgead võtavad meid hiljem kaasa kui koju minek. Jah, ma olin nõus. Jäin 4 lapsega üksi võõrasse korterisse, mängisid jalkat keset elutuba, naertasin ja mõtlesin, et ärgu ma ainult näidaku välja, et ma kardan palli.
Poole tunni pärast tulid emad tagasi, sain maitsa üht banaanist (selle nimi on kyll banaaan, aga sellel pole midagi pistmist banaaniga)valmistatud rooga. Leppisime kokku, et mõnel teisel päeval õpetatakse mulle ka seda valmistama.
Umbes tunni pärast tuli isa meile järele, kodus tegi ta teenija tehtud toidu soojaks. Sõime, jutustasime, nad tahavad minna reisile kuu aja pärast, küsisid, kas ma tahaks ikka minna. Loomulikult tahan, seal pidavat kasvama rahvuslik puu, mis on vaatamist väärt.
Nii saigi mu esimene päev läbi. Kõik oleks super, kui poisid oleks rohkem avatud. Järgmine nädal saan kohaliku SIM kaardi, siis saan üksi kõndima minna, sest siin on tõsiselt ilus.
¡Buenas Noches mis amores!
NB Ei saa mainimata jätta, et vanem laps sosistas isale, et Ingrit räägib hispaania keelt nii hästi.
¡Qué chévere!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar