Kell on 7 hommikul, kui seda siin kirjutan, kreemitasin just oma tulipunased, kahekordistunud paksusega õlad after suniga sisse ja joon vett, lootes, et see aitab. Jorge on mulle sada korda öelnud, et ma peaks ikka endale õues minnes "maski peale panema", aga ma olen ju kõigeteadja ja räägin vastu, et ei juhtu minuga midagi... Kuni siis lõpuks juhtus.
Sama asi oli, kui olime ühe itaallase maakodus, Santa Elenas, mille pildid ma sain eile kätte ja varsti jagan teiega. Öeldi, et tuleb panna sääsetõrjevahendit, kas ma panin? Muidugi mitte, sest ma ei näinud sääski, aga nad ongi palju väiksemad siin. Nüüd on need hammustused ülipaksud :D sügelevad, aga ma võtan allergiatabkette, et ei sügeleks.
Olen käinud 3p järjest jõusaalis hommikuti, täna jääb vahele, pean hommikupoole lastega olema, hommikusööki neile sisse söötma, mängima kuni kella 9ni (siis on neil jalkatrenn maja ees) pärast olema veel 2h, kuni lõunasöögini ja siis algab põnev osa päevast!!! ÜKSI ILMA TURVATA Mayorca Outletti bikiine ostma :D sest mida muud osta, kui sul on päikesepõletus!
Jõusaalis kohtusin omavanuse treeneriga, mina ütlen talle Joacim, sest mul ei tule hetkel meelde, aga esitähed olid midagi sellist Joa.... Okei, eile peale trenni rääkisime juttu ja ta tahaks Euroopasse reisida, soovitasin talle ka au pairiks minna, lubas mõelda selle peale, tundus, et siiralt huvitus sellest. Küsis mitu kord, et kas ma olen nagu päriselt ka üksi siin, et kas ma ei karda. Sama küsivad inimesed ümberringi, siin korteri juures. Aga perekond enam eriti ei hoiata ka millegi eest, sest ma ütlen neile kogu aeg, et ma tahan üksi minna.
Nagunii oleme päevast-päeva ninapidi koos, tahaksin täiesti vaba päeva endale, kus teen mida tahan, aga siiani pole mul sellist võimalust olnud. Nad loevad igasuguseid reegleid au pairi "omamise" kohta. Kõik asjad välja prinditud jne, aga seda nad vist pole välja lugenud, et mul peab olema 2 järjestikust vaba päeva. Aga võimalik, etseeon alguse asi, nädal sai täis siin olemist. 2 kuud veel ees.
Eile tutvusin Natiga, kes annab loovustunde poistele kodus, 2h. Kui mina jõudsin kahe tunniga jõusaalis ja ujumas käia ja tipptasemel end päikesel kõrvetada lasta, lõpetasid nad kaks kuud kestnud projekti jäätisepulkade tornist, sinna otsa tegid veel omletti. Nati on 30-a, ja ta tahab minna Uus-Meremaale lapsehoidjaks, et saada diplom inglise keele õpetamise kohta.
Vahetasime kontakte ja vb see nv lähen tema ja ta sõpradega ühele väiksele tripile, aga sõltub, kas mu perekond on rahul sellega.
Kirjutan seda postitust pausidega, vahepeal pidin poistele süüa andma, sõna otses mõttes, lusikaga suhu panema. Treener oli juba kohal, millest mina ei teadnud midagi, sest teenija ei öelnud, et telf helises ja treener ootas neid all. Suurem poiss teadis ja järsku jooksis minema, mulle midagi ütlemata. Mõtlesin, et rahu, vahet pole, las jookseb minema, mina pean sellele väiksemale 5AASTASELE) toitu sisse soötma, käsk oli antud.
Lõpuks sain teada, et okei, treener on kohal, vaja väiksem korda seada. Vanemad ei saanud üldse oma asju teha, tööasjad isal, ema kuulab mingit loengut beebiga. Väiksem poiss nuttis, sest ta juuksed polnud nii nagu vaja, nad teevad absoluutselt igal hommikul kse vabatahtlikult endale soengu juuksegeeli ja kammi ja veega. Ma olen ma pidanud ühe korr väiksemale tegema, jäi rahule õnneks. Aga täna, kui nii isa kui ema teda aktasid, nuttis mingi 15 min, sest arvas, et on kole. Pisike nunnu... Kahju hakkas lausa, lõpuks sai valmis, juuksed silutud ja oli jälle õnnelik ja valmis minema.
Kõik vist, kui homme uuesti kirjutan, siis tähendab, et olen elus ja mind ei röövitud ära :)
Tsauki!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar