Liikusime autosse, istusin isaga ees, Carlos oli poistega taga, peaaegu terve tee tegi oma 7kuud mitte nägemist tasa sellega, et tegi nalja, näitas poistele, mis tal matkaseljakotis on (vihmakeep, sokid, päikseprillid, akulaadija, termos, müts, padi) poisid olid oma onust sillas. Mina mossitasin ees, mõeldes, kuidas see võimalik on, et need poisid räägivad kellegagi, aga noh, lohutasin end sellega, et Carlos on nende onu, kes saab aru, mida väiksed poisid räägivad ja mis neile peale läheb.
Umbes tund aega sõitsime, kuni tuli teha muidugi paus, lapsed tahtsid süüa. Jõudsime väikesesse armsasse külla, isa teadis, et sealt saab parimad juustusaiu, ütlesin, et ärgu mulle ostku. Turuplatsil olid eeslid, ponid ja lehmad oma koplites. Turiste olid kõik kohad täis (Colombiast), andsid loomakestele porgandeid, vaatasin ka siis neid eesleid, isa läks poistega WCsse ja süüa ostma. Carlos tuli ja küsis, kas ma tahaksin tulla kirikut uudistama, läksimegi, ta sisse alguses ei tulnud, kirikus ei tohtivat süüa.
Läksin vaatasin seda külakirikut seestpoolt, võtsin kõige tagapool istet, nägin, kuidas kohalikud tulid palvetama. Vaatasin neid ja nägin, et Carlos tuli ka sisse, minupoole, istus mu kõrvale, küsis, kuidas mul läheb, vabandas, et eile ei tulnud bachatat õppima, leebusin ja ütlesin, et arusaadav, ta on siin poiste pärast ja oma õega asju klaarimas. Rääkisin talle ausalt, et meid üritatakse elu eest kokku sobitada, mis on tõsi, enne, kui ta meile jõudis, rääkisid ema ja isa nädal aega, kui üksik, haritud ja hea mees ta on. Vahepeal on selline tunne, et see perekond peab kosjakontorit, ükskõik, kuhu me ka ei läheks, räägitakse, et selle ja tolle naaber/sõber/vend/töökaaslane tuleb ka ja ta on 100%vallaline, pangu ma vaim valmis.
Rääkisime vaikselt perekonnast taga, kui nägin järsku poisse istumas ja naeru kihistamas ukse kõrval põsed juustusiast pungil, isa seisis ukseavas, õnneks nad ei kuulnud midagi. Tulime isa viipe peale välja, istusime autosse ja sõitsime edasi,mul oli palju kergem olla, sest sain teada, et see polegi minu süü, et perekond vahepeal veidralt käitub.
Kui kohale jõudsime (kohale trügisime oma autoga on õigem öelda, sest autosid oli niiiiiii palju) võttis C mu seljakoti, kuhu kõik oma joogipudelid panid ja tassis seda terve aja ise. Okei, aitab sellest onu jutust küll... :D igaljuhul, see 200m kõrgune kivi (?) on väga populaarne sihtkoht. Sammusime teosammul üle 600 sammu (rõhutan, inimesi oli hullult), isa jäi poole trepi peal seisma, edasi ei tulnud, ta kartis nii väga, võtsin siis vanemal poisil käest kinni, väiksem andis käe ainult onule, käisime neljakesi tipus ära ja tulime tagasi alla.
Lõunat sõime 5 tärni hotellis, vaatega suurimale järvele Ladina-Ameerikas, tellisin grillitud lõhe salatiga, kamba peale veel ühe suure salati, mis sisaldas parimat kastet, maasikaid, mandleid, mandariine ja ananassikuubikuid. Carlos andis pool oma kalast mulle, andsin talle oma grillitud banaanid vastu, isa sõi tavalist oasuppi, poistele telliti riisiroog, mis oli väga ilus, aga mida nad ei puutunudki. Lõpus tellisin americano kohvi, mis oli PARIM, aga väga väike, hiljem tellis C sama, lasi mul pool ära juua ja lahjendas ülejäänud veega, liiga kange pidavat tema jaoks olema.
1,5h hiljem, kui olime lõunatanud, poistele kingitud legod kokku pannud, läksime paadiga sõitma, ühele inimesele maksis see lõbu vaid 4€, sõit kestis 40 minutit. Giid jäi vahepeal seisma ja näitas majade poole, mis olid lihtsalt vapustavad, üks uhkem kui teine. Nägime lähedalt laulja Maluma maja, tegime isaga nalja, et ooo vaata, Maluma koer, kes jooksis lahtiselt ringi. Siis nägime veel tipp modellide kodusid, jalgpallurite maju ja sõitsime tagasi, ei saa mainimata jätta, et loodus on ikka väga lopsakas ja metsik.
Kojusõit võttis kaks korda kauem aega, sest kõik maanteed olid umbes, autosid oli lihtsalt nii palju (homme on püha, siis kõik seda enam reisivad). Poisid jäid kiiresti magama, me kolmekesi laulsime raadiost tulevatele hittidele kaasa, mina ikka vigadega, aga mis sa teed ära, laulmata ei saa jätta.
Viisime Carlose oma sõbra maja juurde, kust ta edasi sõitis bussiga tagasi Armeeniasse, andis enne ära minekut mulle mandlipaki :D pani tähele, kuidas mulle need maitsevad. Ja läinud ta oligi, hiljem saatis mulle oma sõbra kontakti, kellega saaksin Medellinis olles väljas käia. Usun, et homme hakkavad poisid oma iidoli kohta küsima, aga see oligi ta reisi eesmärk: õelastega lähedaseks saada.
Ps Endast rääkides... läksin kohe peale 12h kestnud trippi meie basseini ujuma, oma uute prillidega, mõtlesin, et okei, sain need tingitud 2€ peale, aga võiks ikka paremad olla, hiljem avastasin, et mul olid prillidel kaitsekiled ees, ime pole, et kõik oli udune.
Ps2 Iga kord, kui midagi osta tahan, ütlen, et olen seljakotirändur ja mul pole palju raha. Selle abil olen saanud osta alla ühe euro maksva suure valmis avokaado, ujumisprillid ja särgi
Ps3 Augustikuu alguses, kohe pärast Armeeniast tagasi tulekut tahan minna üksi Kariibimere äärde Cartagenasse neljaks-viieks päevaks avastama
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar